AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(teine koda)

11. detsember 2008

Kohtuasi F‑113/06

Didier Bouis jt

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Avalik teenistus – Ametnikud – Nn teise ringi edutamine – 2005. aasta edutamine – Eelispunktide andmine – Üleminekusätted – Personalieeskirjade artikli 45 üldised rakendussätted – Võrdne kohtlemine – Vastuvõetavus

Ese:      EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagid, milles D. Bouis ja veel 3 komisjoni ametnikku paluvad sisuliselt tühistada otsused jätta neile 2003. ja 2004. aastaga seonduvalt andmata nii iga peadirektsiooni käsutusse antud eelispunktid kui ka eelispunktid institutsiooni huvides täidetud ülesannete tunnustamiseks; samuti paluvad nad tühistada otsused mitte kanda nende nimesid teeneteloetellu ja 2005. aasta edutamise raames palgaastmele A 13 edutatud ametnike nimekirja.

Otsus: Jätta hagi rahuldamata. Pooled kannavad ise oma kohtukulud.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Hagi – Isikut kahjustav meede – Edutamist enim väärivate ametnike nimekirja kandmisest keeldumine – Ettevalmistav akt – Vastuvõetamatus

(Personalieeskirjad, artiklid 45, 90 ja 91)

2.      Ametnikud – Hagi – Põhjendatud huvi

(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)

3.      Ametnikud – Hagi – Isikut kahjustav meede – Komisjoni kehtestatud edutamissüsteem – Otsus anda teatud kategooriate edutamispunkte – Ettevalmistav akt – Otsus, millega määratakse kindlaks ametnikele antavate punktide koguarv – Vaidlustatav otsus

(Personalieeskirjad, artiklid 45, 90 ja 91)

4.      Ametnikud – Edutamine – Ühelt süsteemilt teisele üleminek

(Personalieeskirjad, artikli 45 lõike 1 esimene lõik)

1.      Teeneteloetelu ning samuti otsus jätta teatud ametniku nimi kõnealusesse loetellu kandmata kujutavad endast ettevalmistavaid akte, mis eelnevad edutamise kohta tehtavale lõplikule otsusele ning on selle vastuvõtmiseks vajalikud. Sellest tulenevalt ei saa otsus jätta teatud ametniku nime teeneteloetellu kandmata olla iseseisva tühistamishagi esemeks, kuid selle õiguspärasust on alati võimalik vaidlustada ametisse nimetava asutuse edutamise kohta tehtava lõpliku otsuse peale esitatud hagi raames.

(vt punktid 32 ja 33)

Viited:

Esimese Astme Kohtu 9. aprilli 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑134/02: Tejada Fernández vs. komisjon, EKL AT 2003, lk I‑A‑125 ja II‑609, punkt 18; 19. oktoobri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑311/04: Buendía Sierra vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑4137, punktid 96–98.

2.      Ametnikul ei ole pädevust alustada menetlust õiguspärasuse või institutsioonide huvides ning ta saab tühistamishagi toetuseks tugineda üksnes etteheidetele, mis teda isiklikult puudutavad. Seetõttu on ilmselgelt vastuvõetamatu hagi, mille on esitanud ametnik ja millega taotletakse edutamise raames kõrgemale palgaastmele edutatud ametnike nimekirja tühistamist seetõttu, et selle ametniku nime ei ole nimekirja kantud, kui kõnealune ametnik ei ole selgitanud, milles seisneb tema isiklik põhjendatud huvi hagi esitada. Nii on see juhul, kui ametnik piirdub viitega talle kõnealuse edutamise raames antud eelispunktide arvule, ilma et ta esitaks sellegipoolest oma kirjalikes menetlusdokumentides ühtegi konkreetset asjaolu, mille alusel oleks võimalik järeldada, et ta oli kõnealuse edutamise raames edutamiseks kõlblik ning et taotletava tühistamise tagajärjel tekiks tal võimalus edutatud saada võttes arvesse tema isiklikku olukorda ning eeskätt antud edutamispunktide koguarvu ja edutamispunktide arvu igas punktikategoorias ning samuti asjaomase palgaastme edutamiskünnist, mida kohaldati kõnealuse edutamise korral.

(vt punktid 34–39)

Viited:

Euroopa Kohtu 30. juuni 1983. aasta otsus kohtuasjas 85/82: Schloh vs. nõukogu, EKL 1983, lk 2105, punkt 14

Esimese Astme Kohtu 10. detsembri 1997. aasta otsus kohtuasjas T‑134/96: Smets vs. komisjon, EKL 1997, lk II‑2333, punkt 47; 22. novembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑434/04: Milbert jt vs. komisjon, EKL AT 2006, lk I‑A‑2‑273 ja II‑A‑2‑1423, punktid 31–33

Avaliku Teenistuse Kohtu 14. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas F‑34/05: Lebedef jt vs. komisjon, EKL AT 2006, lk I‑A‑1‑33 ja II‑A‑1‑105, punkt 21

3.      Komisjoni kehtestatud edutamissüsteemi raames kujutavad üksikotsused, millega antakse teatud kategooriate edutamispunkte ja mis on vastu võetud enne seda, kui ametisse nimetav asutus on lõplikult kindlaks määranud igale ametnikule antavate punktide koguarvu, endast ettevalmistavaid akte, mis eelnevad lõplikule otsusele, millega määratakse kindlaks punktide koguarv, ning on selle vastuvõtmiseks vajalikud. Nii on see eeskätt juhul, kui peadirektorid annavad komisjoni sise‑eeskirjade alusel iga peadirektoraadi käsutusse antud eelispunkte või kui ametisse nimetav asutus annab kõnealuste eeskirjade alusel ja edutamiskomiteede ettepanekul eelispunkte institutsiooni huvides tehtud töö tunnustamiseks. Nendes otsustes ei määratleta lõplikult ametisse nimetava asutuse seisukohta asjaomaste ametnike suhtes.

Ametisse nimetava asutuse lõplik otsus, millega määratletakse igale ametnikule antavate punktide koguarv ning millega on võimalik tutvuda isiklikus edutamistoimikus, koosneb aga selliste lõplike üksikotsuste kogumist, millega antakse konkreetsete kategooriate edutamispunkte ja mis on sellistena kantud isiklikku edutamistoimikusse. Kuigi ka selliseid otsuseid tuleb käsitada punktide koguarvu kindlaks määravat otsust ettevalmistavate ning sellele eelnevate otsustena ja need ei saa seega tingida vaidlustamiseks ette nähtud tähtaja kulgema hakkamist, on nende puhul siiski tegemist otsustega, milles määratletakse lõplikult asjaomase ametniku olukord seoses asjaomase kategooria punktidega.

Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et nõudes edutamismenetluse lõppstaadiumis selliste üksikotsuste tühistamist, millega jäeti talle kõnealusele edutamisele eelneva kahe aastaga seonduvalt andmata nii iga peadirektsiooni käsutusse antud eelispunktid kui ka eelispunktid institutsiooni huvides tehtud töö tunnustamiseks, soovis ametnik tingimata vaidlustada ka talle antud punktide koguarvu ning tema hagi ei ole võimalik jätta vastuvõetamatuse tõttu rahuldamata ainult seetõttu, et see ei ole formaalselt esitatud otsuse peale, millega määratakse kindlaks punktide koguarv.

(vt punktid 64–68)

Viited:

Esimese Astme Kohtu eespool viidatud kohtuotsus Buendía Sierra vs. komisjon, punktid 96 ja 97

4.      Ametnike karjääri puudutavas ühelt haldussüsteemilt teisele üleminekuga paratamatult kaasnevad raskused võivad kohustada administratsiooni kalduma ajutiselt ning teatud piirides kõrvale selliste alaliselt kehtivate eeskirjade ja põhimõtete rangest kohaldamisest, mida tavaliselt kõnealuste olukordade suhtes kohaldatakse. Kuid sellised kõrvalekalded peavad olema õigustatud üleminekuga seotud vältimatu vajadusega ning need ei saa oma kestust ja ulatust puudutavas minna kaugemale sellest, mis on vältimatult vajalik ühelt süsteemilt teisele korrapärase ülemineku tagamiseks.

Sellise uue edutamissüsteemi alusel esimese edutamise raames, mis põhineb teenete kvantifitseerimisel ning mis on kehtestatud komisjoni sise‑eeskirjadega, mis näevad ette ajutised meetmed tagamaks vanalt süsteemilt uuele ülemineku, ei saa juhul, kui on ette nähtud, et palgaastme A 12 ametnikele antakse eri liiki eelispunkte sellele edutamisele eelneva aasta eest, kuid komisjon otsustab üleminekumeetmena piirata eelispunktide andmist, kõnealust piirangut käsitada administratsioonil ametnike edutamist käsitlevate eeskirjade muutmise üleminekuajal korraldamiseks kuuluva pädevuse ületamisena. Piirdutakse nimelt varem tunnustatud teenete arvesse võtmisele piiride kehtestamisega.

Kuigi on tõsi, et teoreetiliselt on võimalik kujutada ette teistsugust süsteemi, ei ole administratsioonil selles osas mingeid kohustusi. Nimelt on ametnike edutamise osas kehtivate meetodite muutmise eesmärk oletuslikult kõrvaldada teatud varasemate eeskirjade kohaldamisel esinenud probleemid. Seega on sellisele reformile, mille vajalikkuse hindamisel on administratsioonil lai kaalutlusõigus, iseloomulik, et teatud kuupäevast alates on vajalik, et ametnike teenete hindamine hakkaks toimuma uutel alustel.

(vt punktid 79–81 ja 85)

Viited:

Euroopa Kohtu 1. juuli 1976. aasta otsus kohtuasjas 62/75: de Wind vs. komisjon, EKL 1976, lk 1167, punkt 17.

Esimese Astme Kohtu 13. juuli 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑557/93: Rasmussen vs. komisjon, EKL AT 1995, lk I‑A‑195 ja II‑603, punkt 20; 11. veebruari 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑30/02: Leonhardt vs. parlament, EKL AT 2003, lk I‑A‑41 ja II‑265, punktid 51, 55 ja 56; 3. mai 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑393/04: Klaas vs. parlament, EKL AT 2006, lk I‑A‑2‑103 ja II‑A‑2‑465, punkt 56, ja eespool viidatud kohtuotsus Buendía Sierra vs. komisjon, punktid 213 ja 220.