ÜLDKOHTU OTSUS (seitsmes koda)
13. detsember 2018(*)
Euroopa Liidu kaubamärk – Tühistamismenetlus – Euroopa Liitu nimetav rahvusvaheline registreering – Kujutismärk C=commodore – Taotlus tunnistada kehtetuks liitu nimetava rahvusvahelise registreeringu õiguslikud tagajärjed – Määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 158 lõige 2 (nüüd määruse (EL) 2017/1001 artikli 198 lõige 2) – Määruse nr 207/2009 artikli 51 lõike 1 punkt a (nüüd määruse 2017/1001 artikli 58 lõike 1 punkt a) – Rahvusvahelise registreeringuga hõlmatud teatavate kaupade ja teenuste tegeliku kasutamise puudumine – Kasutamata jätmise mõistliku põhjenduse olemasolu
Kohtuasjas T‑672/16,
C=Holdings BV, asukoht Oldenzaal (Madalmaad), esindajad: advokaadid P. Maeyaert ja K. Neefs, hiljem advokaadid P. Maeyaert ja J. Muyldermans,
hageja,
versus
Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO), esindaja: D. Gája,
kostja,
teine pool EUIPO apellatsioonikoja menetluses oli
Trademarkers NV, asukoht Antwerpen (Belgia),
mille ese on hagi EUIPO neljanda apellatsioonikoja 13. juuli 2016. aasta otsuse (asi R 2585/2015‑4) peale, mis käsitleb Trademarkersi ja C=Holdingsi vahelist tühistamismenetlust,
ÜLDKOHUS (seitsmes koda),
koosseisus: president V. Tomljenović, kohtunikud A. Marcoulli ja A. Kornezov (ettekandja),
kohtusekretär: I. Dragan,
arvestades hagiavaldust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 21. septembril 2016,
arvestades kostja vastust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 23. detsembril 2016,
arvestades 4. mail 2018 toimunud kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Hageja C=Holdings BV õiguseellase Commodore International BV taotlusel registreeriti 26. aprillil 2006 Ülemaailmse Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni (WIPO) rahvusvahelises büroos Euroopa Liitu nimetav rahvusvaheline registreering nr 907082 (edaspidi „rahvusvaheline registreering“).
2 Rahvusvahelise registreeringu ese on järgmine kujutismärk:
3 Rahvusvaheline registreering hõlmab teatavaid kaupu ja teenuseid, mis kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassidesse 9, 25, 38 ja 41.
4 Rahvusvahelise registreeringu taotlus saabus Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametisse (EUIPO) 21. detsembril 2006, see avaldati 25. detsembri 2006. aasta väljaandes Bulletin des marques communautaires nr 52/2006 ning sellele anti alates 25. oktoobrist 2007 ELi kaubamärgiga samaväärne kaitse (29. oktoobri 2007. aasta väljaanne Bulletin des marques communautaires nr 60/2007).
5 Trademarkers NV esitas 26. septembril 2014 EUIPO-le 26. veebruari 2009. aasta nõukogu määruse (EÜ) nr 207/2009 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2009, L 78, lk 1) muudetud redaktsioonis artikli 158 lõike 2 kohaselt (nüüd Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määruse (EL) 2017/1001 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2017, L 154, lk 1) artikli 198 lõige 2) koostoimes määruse nr 207/2009 artikli 51 lõike 1 punktiga a (nüüd määruse 2017/1001 artikli 58 lõike 1 punkt a) taotluse rahvusvahelise registreeringu õiguslike tagajärgede kehtetuks tunnistamise kohta.
6 Trademarkers esitas taotluse, et tunnistataks tühistatuks hageja õigused, mis tulenevad rahvusvahelisest registreeringust, selle registreeringu kui ELi kaubamärgi tegeliku kasutamise puudumise tõttu viie järjestikuse aasta jooksul.
7 Kuigi tühistamisosakond rahuldas 3. novembri 2015. aasta otsusega tühistamistaotluse kõigi kaupade ja teenuste osas, mida rahvusvaheline registreering hõlmas, tühistas neljas apellatsioonikoda 13. juuli 2016. aasta otsusega (asi R 2585/2015‑4), mis käsitles Trademarkersi ja C=Holdingsi vahelist tühistamismenetlust (edaspidi „vaidlustatud otsus“), osaliselt 3. novembri 2015. aasta otsuse, asudes seisukohale, et hageja oli tõendanud rahvusvahelise registreeringu kui ELi kaubamärgi tegelikku kasutamist asjasse puutuval perioodil, nimelt alates 26. septembrist 2009 kuni 25. septembrini 2014 seoses klassi 9 kuuluvate kaupadega „elektronmängude programmid, mis on ette nähtud arvutitel, teleritel ja monitoridel kasutamiseks ning mängukonsoolide tarkvara“.
8 Seevastu leidis apellatsioonikoda tühistamisosakonna eeskujul, et hageja ei olnud tõendanud ühelt poolt tegelikku kasutamist seoses muude kaupade ja teenustega, ja teiselt poolt seda, et kasutamata jätmise põhjendusi ei saa määruse nr 207/2009 artikli 51 lõike 1 punkti a tähenduses pidada mõistlikuks. Seetõttu tühistas apellatsioonikoda 3. novembri 2015. aasta otsuse seoses eespool punktis 7 viidatud kaupadega, millega seoses on rahvusvaheline registreering jätkuvalt kehtiv, jättes kaebuse ülejäänud osas rahuldamata ning kulud kummagi poole enda kanda.
Menetlus ja poolte nõuded
9 Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 21. septembril 2016.
10 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus niivõrd, kuivõrd apellatsioonikoda jättis tema taotluse rahuldamata, ja saata asi apellatsioonikojale tagasi;
– mõista kohtukulud välja EUIPO-lt.
11 EUIPO palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
Vaidluse ese
12 Kõigepealt tuleb täpsustada, et nagu hagiavalduse punktidest 15 ja 46 sõnaselgelt nähtub, ei ole see suunatud vaidlustatud otsuse selle osa vastu, milles tunnustati rahvusvahelise registreeringu kui ELi kaubamärgi tegelikku kasutamist eespool punktis 7 loetletud klassi 9 kuuluvate kaupade jaoks. Hageja ei vaidlusta ka vaidlustatud otsuse punkte 18–26, mis puudutavad asjaolu, et apellatsioonikoja sõnul ei ole ta tõendanud tegelikku kasutamist seoses ühelt poolt asjaomaste teenustega ja teiselt poolt muude kaupadega kui need, mis on loetletud eespool punktis 7 (edaspidi „asjaomased kaubad ja teenused“). Seega keskendub ta oma argumentides asjaolule, et rahvusvahelise registreeringu kui ELi kaubamärgi asjaomaste kaupade ja teenuste jaoks kasutamata jätmisel on mõistlik põhjendus.
13 EUIPO toetab kostja vastuses seda vaidluse eseme piiritlemist.
Sisulised küsimused
14 Hageja põhjendab oma hagi „üheainsa väitega“, et on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 15 lõikeid 1 ja 2 (nüüd määruse 2017/1001 artikli 18 lõiked 1 ja 2) ning määruse nr 207/2009 artikli 51 lõike 1 punkti a. Ta tugineb ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 17 ning määruse nr 207/2009 artiklite 75 ja 76 (nüüd määruse 2017/1001 artiklid 94 ja 95) rikkumisele.
15 Kõigepealt tuleb analüüsida väidet määruse nr 207/2009 artikli 15 lõigete 1 ja 2 ning artikli 51 lõike 1 punkti a rikkumise kohta.
16 Määruse nr 207/2009 artikli 15 lõikes 1 on sätestatud: „[k]ui omanik ei ole ELi kaubamärki viie aasta jooksul pärast registreerimist liidus tegelikult kasutusele võtnud kaupade või teenuste puhul, mille jaoks see on registreeritud, või kui selle kasutamine on katkematu viieaastase ajavahemiku jooksul peatatud, siis rakendatakse kaubamärgi suhtes käesoleva määrusega ette nähtud sanktsioone, välja arvatud juhul, kui kasutamata jätmine on põhjendatud“.
17 Vastavalt sama määruse artikli 51 lõike 1 punktile a kuulutatakse „ELi kaubamärgiomaniku õigused […] tühistatuks […], kui: a) kaubamärki ei ole liidus viie järjestikuse aasta jooksul kasutatud kaupade või teenuste puhul, mille jaoks see on registreeritud, ja kasutamata jätmisel ei ole mõistlikke põhjendusi […]“.
18 Kohtupraktika kohaselt saavad kaubamärgi kasutamata jätmise „mõistlikud põhjendused“ olla üksnes sellised takistused, mis on kaubamärgiga piisavalt otseselt seotud, muutes kaubamärgi kasutamise võimatuks või ebamõistlikuks, ning mis on kaubamärgiomaniku tahtest sõltumatud. Seda, kas asjaomase takistuse vältimiseks äristrateegia muutmise tagajärjel muutub kõnealuse kaubamärgi kasutamine ebamõistlikuks, tuleb hinnata iga juhtumi puhul eraldi (17. märtsi 2016. aasta kohtuotsus Naazneen Investments vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑252/15 P, ei avaldata, EU:C:2016:178, punkt 96, 29. juuni 2017. aasta kohtuotsus Martín Osete vs. EUIPO – Rey (AN IDEAL WIFE jt), T‑427/16–T‑429/16, ei avaldata, EU:T:2017:455, punkt 50; vt analoogia alusel ka 14. juuni 2007. aasta kohtuotsus Häupl, C‑246/05, EU:C:2007:340, punkt 54).
19 Euroopa Kohus on ebamõistliku kasutamise mõiste kohta märkinud, et kui takistus on sellist laadi, mis tõsiselt ohustab kaubamärgi asjakohast kasutamist, siis ei saa kaubamärgiomanikult mõistlikult nõuda, et ta seda kõigest hoolimata kasutaks. Nii näiteks ei ole võimalik kaubamärgiomanikult mõistlikult nõuda oma kaupade turustamist konkurentide müügipunktides. Sellisel juhul ei tundu mõistlik nõuda kaubamärgiomanikult äristrateegia muutmist nii, et kaubamärgi kasutamine oleks siiski võimalik (14. juuni 2007. aasta kohtuotsus Häupl, C‑246/05, EU:C:2007:340, punkt 53).
20 Ka nähtub kohtupraktikast, et mõistlike põhjenduste mõiste viitab pigem kaubamärgiomanikust sõltumatutele asjaoludele kui tema äritegevuse raskustega seotud asjaoludele (vt 18. märtsi 2015. aasta kohtuotsus Naazneen Investments vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (SMART WATER), T‑250/13, ei avaldata, EU:T:2015:160, punkt 66 ja seal viidatud kohtupraktika).
21 Lisaks tuleb märkida, et määruse nr 207/2009 artikli 42 lõikes 2 ja artikli 57 lõikes 2 (nüüd vastavalt määruse 2017/1001 artikli 47 lõige 2 ja artikli 64 lõige 2) on sõnaselgelt sätestatud, et tõendid tegeliku kasutamise või kasutamata jätmise mõistlike põhjenduste kohta tuleb esitada asjaomase kaubamärgi omanikul. Kohtupraktika kohaselt ei saa asjaolu, et erinevalt määruse nr 207/2009 artikli 42 lõikest 2 ja artikli 57 lõikest 2 ei ole selle määruse artikli 51 lõikes 1 täpsustatud, et tõendid tegeliku kasutamise või kasutamata jätmise mõistlike põhjenduste kohta tuleb esitada asjaomase kaubamärgi omanikul, tõlgendada nii, et liidu seadusandja kavatsus oli välistada nimetatud tõendamiskoormisega seonduva põhimõtte kohaldamine tühistamismenetluses. Pealegi saab määruse nr 207/2009 artikli 51 lõikes 1 puudutatavat täpsustust tõendamiskoormise kohta lihtsalt selgitada sellega, et artikli 51 lõikes 1 „Tühistamise põhjused“ sätestatakse kaubamärgi tühistamise alused, mis ei nõua täpsustuste esitamist tõendamiskoormise kohta (vt selle kohta 26. septembri 2013. aasta kohtuotsus Centrotherm Systemtechnik vs. Siseturu Ühtlustamise Amet ja centrotherm Clean Solutions, C‑610/11 P, EU:C:2013:593, punktid 55–57). Seega oli hageja kohustus esitada EUIPO-le piisavad tõendid rahvusvahelise registreeringu kui ELi kaubamärgi kasutamata jätmise mõistlike põhjenduste kohta.
22 Käesoleval juhul leidis apellatsioonikoda, et hageja esitatud tõendid ei olnud piisavad, et tõendada kaubamärgi C=commodore asjaomaste kaupade ja teenuste suhtes kasutamata jätmise mõistlike põhjenduste olemasolu. Selles osas väidab EUIPO, et hageja ei ole sel eesmärgil eitatud teatavaid faktilisi asjaolusid tõendanud. Seetõttu tuleb välja tuua faktilised asjaolud, mida ei ole vaidlustatud või mis tuleb lugeda toimikus olevate tõendite põhjal tõendatuks.
23 Esiteks ei ole vaidlust selles, et hageja äritegevus seisneb kaubamärkide litsentsimises. On selge, et hagejal endal puuduvad tootmis- või teadusuuringute vahendid.
24 Teiseks nähtub toimikust, et kuni 7. novembrini 2011 oli hageja Asiarim Corporationi (edaspidi „Asiarim“) tütarettevõtja Commodore Licensing BV kaudu 100% Asiarimi omandis. Hageja osakapitali moodustavad kõik osad anti 7. novembril 2011 notariaalselt üle kahele füüsilisele isikule, kes on praeguse seisuga hageja omanikud (edaspidi „omandi üleandmine“). Siiski tuleb tõdeda, et alates 26. septembrist 2009, mis on asjaomase ajavahemiku algus, kuni 7. novembrini 2011, mil toimus omandi üleandmine, sai hageja oma tegevusega tegeleda. Seetõttu sai ta tõendada rahvusvahelise registreeringu tegelikku kasutamist eespool punktis 7 loetletud kaupade suhtes.
25 Kolmandaks tuleb märkida, et omandiõiguse üleandmisest alates on eelkõige Asiarim kasutanud hageja suhtes mitut võtet, et nõuda temal kaubamärkide Commodore suhtes oleva omandiõiguse tunnustamist.
26 Esiteks nähtub toimikust, et Asiarim on esitanud Ameerika Ühendriikide vastavatele ametitele valeandmeid, mille kohaselt ta on kaubamärkide Commodore omanik. Näiteks kinnitas Asiarim Securities and Exchange Commissionile (Ameerika Ühendriikide väärtpaberi- ja börsikomisjon, edaspidi „SEC“) 20. detsembril 2011 ning 5. ja 16. jaanuaril 2012 esitatud formularides 8K (hagiavalduse lisad 6–8) muu seas, et „Commodore Asia Electronics (Ltd) o[li] üks kontserni kuuluv äriühing, kellel oli õigus kaubamärke litsentsida, samuti nagu Commodore Licensing […] Euroopas, olles saanud litsentsid [hagejalt]) 2008. aastal“, ning et „pärast kontserni ümberkorraldamist 2011. aasta novembri alguses asus Commodore ärinimesid ja kaubamärgi intellektuaalomandit haldama Commodore Brand IP (Ltd)“ (hagiavalduse lisa 6, lk 68). Asiarim kinnitas 16. jaanuari 2012. aasta formularis 8K muu hulgas, et hageja „on nõudnud ärinime Commodore ja kaubamärgi Commodore kujutise omandiõiguse ning õiguspärase kasutamise tunnustamist“, millele Asiarim vastas, et ta „kaitseb vankumatult talle kuuluva ärinime Commodore ja kaubamärgi Commodore kujutiste omandiõigust“. Sellega seoses otsustas District Court of New York (New Yorgi piirkonnakohus, New York, Ühendriigid) oma 16. detsembri 2013. aasta kohtuotsuses, et Asiarim peab muutma SEC menetluses esitatud andmeid, kuna tema seisukoha põhjal on need „ekslikud ja tõenäoliselt esitatud pahauskselt“ (hagiavalduse lisa 14, lk 129).
27 Samuti tuleb märkida, et nimetatud formularid 8K avaldati ja need on veebis vahetult kättesaadavad, mistõttu hageja olemasolevatel või potentsiaalsetel partneritel oli tegelikult võimalik nendega tutvuda.
28 Teiseks nähtub toimikust, et Asiarim ja tema tütarettevõtjad võtsid hageja olemasolevate või potentsiaalsete partneritega korduvalt ühendust, tutvustades ennast kaubamärkide Commodore õiguspäraste omanikena. Nii võttis Asiarim mitu korda ühendust hageja litsentsisaajaga Manomio LLC, märkides 23. septembri 2012. aasta kirjas järgmist:
„Kohtuvaidlus puudub [küsimuses], kellel on õigus nõuda Commodore intellektuaalomandi õigustega seotud tasusid: [selleks isikuks on] Asiarim kui Commodore Licensingu […] omanik kuni pankroti väljakuulutamiseni 28. detsembril 2011. Asiarim andis 1. jaanuaril 2012 Teie lepingu üle vahetult Commodore Brand IP-le Hongkongis (või uuendas seda Commodore Brand IPga) kui asjaomase kaubamärgi intellektuaalomandi õiguste omanik alates 2. novembrist 2011 […]. Ootame kinnitust Teie positsiooni kohta suhetes Commodore Brand IPga […], kes on Commodore intellektuaalomandi õiguste õiguspärane omanik ja Teie õiguspärane lepingupartner. Palume Teil tasuda meievahelises lepingus ette nähtud tingimuste kohaselt […]. Teie ei vastuta kolmandate isikute esitatavate mis tahes nõuete korral.“
29 Nende võtete tõttu ja omamata võimalust teha kindlaks, kes on rahvusvahelise registreeringu omanik, otsustas Manomio külmutada litsentsitasu ülekandmise hagejale kuni kohtuotsuse tegemiseni kõnealuse registreeringu omandiõiguse kohta, nagu nähtub Manomio poolt 26. aprillil 2012 hagejale saadetud kirjast.
30 Asiarim pöördus korduvalt ka äriühingu Leveraged Marketing Corporation of America (edaspidi „LMCA“) poole, kes soovis saada kaubamärkide Commodore ülemaailmset ainulitsentsi, väites nendevahelise kirjavahetuse ning eelkõige 19. detsembri 2011. aasta kirja põhjal, et „Commodore Licensingule kuulub [hageja] poolt ainuõigusena antud täislitsents“ (hagiavalduse lisa 12, lk 97).
31 District Court of New York (New Yorgi piirkonnakohus) kirjeldas oma 16. detsembri 2013. aasta kohtuotsuses Asiarimi võtteid järgmiselt:
„Asiarimi toime pandud rikkumine oli tahtlik, nagu ilmneb tema selgetest jõupingutustest nõuda pettusega selle tunnustamist, et kaubamärk on tema oma. […] Kohus on täielikult teadlik, et Asiarimi tuleb märkimisväärse üleastumise eest karistada ja heidutada […]. Siiski ei tähenda asjaolu, et [hageja] ei saa täpselt oma kahju suurust kindlaks teha, seda, et kahe aasta pikkune tahtlik rikkumine ja pettus ei ole talle kahju tekitanud. Asiarimi tegevus on kindlasti põhjustanud [hagejale] märkimisväärset rahalist kahju, mis on suurem kui Manomiolt saamata jäänud tulu.“
32 Kolmandaks nähtub toimikust, et hageja on pidanud osalema terves reas – mõnel juhul ka kiuslikes – kohtumenetlustes, mis on leidnud aset pika ajavahemiku jooksul alates omandi üleandmisest 7. novembril 2011 kuni 2015. aastani, mis on asjaomase ajavahemiku lõpp. Nõnda esitas Asiarim esiteks ühelt poolt Ameerika Ühendriikides hageja omanike vastu hagi 32 miljoni USA dollari (USD) (umbes 27 700 000 eurot) suuruses nõudes kaubamärkide Commodore väidetavalt õigusvastase omandamisega tekitatud kahju hüvitamiseks ning see vaidlus sai lõpliku lahenduse alles 28. septembril 2015, ning teiselt poolt nende vara arestimise taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamise üle otsustavale Rechtbank Amsterdamile (Amsterdami esimese astme kohus, Madalmaad). Teiseks esitas ka teine äriühing Leadgate SA, kes hageja sõnul on Asiarimi direktoriga seotud, hageja vastu Ameerika Ühendriikides hagi, nõudes 22 miljoni USA dollari (ligikaudu 19 000 000 eurot) suuruse tasumata võla maksmist, mille tagatiseks olevat olnud kaubamärgid Commodore; see nõue jäeti lõplikult rahuldamata 18. mail 2015. Nimetatud äriühing on esitanud hageja vastu Rechtbank Amsterdamile (Amsterdami esimese astme kohus) ka teise hagi, nõudes hageja kaubamärkide arestimist täitemenetluse raames. Ilmnes aga, et nimetatud äriühingut, kes väitis alguses end olevat Šveitsi, seejärel Uruguay õiguse alusel asutatud äriühing, ei ole kunagi olemas olnud, nagu tuvastas Rechtbank Amsterdam (Amsterdami esimese astme kohus) oma 17. juuli 2014. aasta kohtuotsuses (hagiavalduse lisa 16, lk 155). Kolmandaks tuli hagejal pöörduda oma rahvusvahelise registreeringu omandi kaitseks Asiarimi vastu Nevada (Ühendriigid) kohtusse, et nõuda talle põhjustatud kahju hüvitamist.
33 Neid faktilisi asjaolusid arvestades nentis apellatsioonikoda, et esinesid tõepoolest „raskused“, mis „takista[sid] kaubamärgi arendamist“ (vaidlustatud otsuse punkt 29), leides, et hageja suhtes kasutatud „pettustel ja hirmutamisel põhinevate kohtumenetluste kasutamise strateegia“ võis „kahtlemata kujutada endast tavapärase majandustegevuse tõsist takistust“ (vaidlustatud otsuse punkt 31).
34 Seega nähtub toimikust, et hageja pidi tõepoolest mitme aasta vältel, mis hõlmasid asjasse puutuva ajavahemiku märkimisväärse osa, ja kauemgi taluma võtteid, mis District Court of New Yorki (New Yorgi piirkonnakohus) ja apellatsioonikoja enda sõnul olid „petturlikud“, „valelikud“ ja „mõeldud hirmutamiseks“, ja mis seisnesid valeandmete esitamises Ühendriikide ametiasutustele, korduvas ühenduse võtmises hageja olemasolevate või potentsiaalsete klientidega ning apellatsioonikoja poolt „kiuslikuks“ tunnistatud hagide esitamises.
35 Just neid asjaolusid arvestades tuleb analüüsida, kas apellatsioonikoda tegi vea, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 28–33 esitatud põhjendustele tuginedes, et puuduvad kasutamata jätmise mõistlikud põhjendused määruse nr 207/2009 artikli 51 lõike 1 punkti a tähenduses.
36 Hageja vaidlustab vaidlustatud otsuse punktides 28–33 esitatud kõigi viie põhjenduse põhjendatuse. EUIPO märkis kohtuistungil Üldkohtu küsimusele vastates, et vaidlustatud otsuse esimest kuni kolmandat (punktid 28–30) ja viiendat (vaidlustatud otsuse punkt 32) põhjendust tuleb käsitada nii, et need täiendavad otsuse neljandat põhjendust (vaidlustatud otsuse punkt 31).
37 Sellega seoses tuleb kõigepealt täpsustada, et apellatsioonikoda ei ole vaidlustatud otsuses tuvastanud, et hageja osutatud asjaolud ei ole vaidlusaluse kaubamärgiga piisavalt otseselt seotud. Siiski tuleb EUIPO esitatud seisukohale vastuseks märkida, et kuigi hageja esitatud argumendid põhinevad kaubamärkidega Commodore kui tervikuga seotud asjaoludel, mitte konkreetselt asjaomasel rahvusvahelisel registreeringul, on need asjaolud selle registreeringuga kohtupraktikas kohaldatud kriteeriumide kohaselt kahtlemata piisavalt otseselt seotud (vt selle kohta 8. juuni 2017. aasta kohtuotsus Kaane American International Tobacco vs. EUIPO – Global Tobacco (GOLD MOUNT), T‑294/16, ei avaldata, EU:T:2017:382, punkt 41). Nimelt on eespool punktides 25–32 kirjeldatud võtted tervikuna piisavalt otseses seoses kaubamärkidega Commodore tervikuna, seega ka asjaomase rahvusvahelise registreeringuga kõnealuste kaupade ja teenuste jaoks.
38 Lisaks ei ole vaidlustatud seda, et neid võtteid ei kasutatud mitte üksnes hageja tahtest sõltumatult eespool punktis 18 viidatud kohtupraktika tähenduses, vaid ka tema tahte vastaselt.
39 Seejärel tuleb märkida esiteks seoses põhjendustega, millele apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse vaidlusaluses osas tugines, et apellatsioonikoda leidis vaidlustatud otsuse punktis 28, et „pooleliolevast kohtumenetlusest olenemata“ oli hageja tõendanud, et tegelik kasutamine oli eespool punktis 7 osutatud kaupade jaoks olnud asjakohasel ajavahemikul võimalik. Hageja ei ole aga esitanud ühtegi selgitust selle kohta, miks kõnealuse registreeringu kasutamine ELi kaubamärgina oli võimalik nende kaupade suhtes, mitte aga kõnealuste kaupade ja teenuste suhtes. Seega tõendas ta ise, et tegelikult ei takistanud rahvusvahelise registreeringu kasutamata jätmise väidetav põhjendus selle tegelikku kasutamist.
40 Sellega seoses tuleb märkida, et EUIPO ise möönis kohtuistungil, et pelk asjaolu, et vaidlustatud kaubamärgi tegelik kasutamine oli teatavate kaupade suhtes võimalik, ei välistanud kasutamata jätmise mõistlike põhjenduste olemasolu seoses muude kaupade või teenustega, kuid tema arvates ei ole hageja selgitanud, miks esineb käesolevas asjas selline erinevus võrreldes kasutamisega muude kaupade ja teenuste suhtes.
41 Nagu pooled kohtuistungil nõustusid, on selles osas oluline rõhutada, et tegelik kasutamine teatavate vaidlusaluse kaubamärgiga hõlmatud kaupade ja teenuste jaoks ei ole õiguslikult ega faktiliselt vastuolus sama kaubamärgi kasutamata jätmise mõistlike põhjenduste esinemisega seoses muude sellega hõlmatud kaupade või teenustega. Siinkohal nähtub kohtupraktikast, et tegelikku kasutamist määruse nr 207/2009 artikli 51 lõike 1 punkti a tähenduses tuleb tõendada seoses vaidlusaluse kaubamärgiga hõlmatud iga kauba- ja teenuseliigiga, mida on võimalik analüüsida eraldi (vt selle kohta 8. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus Lidl Stiftung vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – A Colmeia do Minho (FAIRGLOBE), T‑300/12, ei avaldata, EU:T:2014:864, punkt 47, ja 28. juuni 2017. aasta kohtuotsus Tayto Group vs. EUIPO – MIP Metro (real), T‑287/15, ei avaldata, EU:T:2017:443, punkt 67). Siiski ei takista selle sätte sõnastuses ega üheski muus liidu õiguse sättes miski tõendamast kaubamärgi tegelikku kasutamist iga sellega hõlmatud kauba või teenuse suhtes, põhjendades samas sellise kasutamise puudumist seoses muude kaupade või teenustega sellega, et kasutamata jätmisel on mõistlikud põhjendused.
42 Lisaks ei ole apellatsioonikoda võtnud arvesse eespool punktides 23–31 esitatud asjaolude kronoloogiat. Nagu hageja kohtuistungil kinnitas, sõlmiti Manomioga litsentsileping, mis võimaldas tuvastada rahvusvahelise registreeringu tegelikku kasutamist eespool punktis 7 nimetatud kaupade jaoks, enne omandiõiguse üleminekut, mis vallandas kõigi eespool punktides 25–31 kirjeldatud võtete kasutamise. Seega ei olnud viimati nimetatud võtetele kui kasutamata jätmise mõistlikele põhjendustele osutamine alates 7. novembrist 2011 vastuolus nimetatud kuupäevast varasemate lepingute olemasoluga. Enamgi veel, toimikust nähtub, et Manomio ise otsustas nende võtete tõttu lõpetada hagejale tasu maksmise, nagu on märgitud eespool punktis 28. Seega ei ole käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades mingit vastuolu selle vahel, et hageja oli tõendanud rahvusvahelise registreeringu tegelikku kasutamist seoses teatavate kaupadega asjaomase ajavahemiku alguses, väites, et muude kaupade ja teenuste jaoks ülejäänud ajavahemiku jooksul kasutamata jätmiseks olid mõistlikud põhjendused. Vaidlustatud otsuse esimeses põhjenduses on seega rikutud õigusnormi ja tehtud hindamisviga.
43 Teiseks möönis apellatsioonikoda, et „kolmandate isikutega toimunud lepingulistel läbirääkimisel esinenud raskused võisid takistada litsentsilepingute sõlmimise kaudu kaubamärgi arendamist“, leidis aga samas, et hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit või veenvat argumenti selle kohta, et need raskused takistasid tal endal rahvusvahelise registreeringu kasutamist, „tootes või müües registreeringuga hõlmatud kaupu või pakkudes registreeringuga hõlmatud teenuseid, selle asemel, et lasta kolmandatel isikutel sellega tegeleda“ (vaidlustatud otsuse punkt 29).
44 Nagu märgitud eespool punktis 23, on aga selge, et hageja äritegevus seisneb üksnes intellektuaalomandi õiguste litsentsilepingute sõlmimises ning tal endal puuduvad tootmis- või teadusuuringute vahendid. Apellatsioonikoda tunnistas sõnaselgelt, et hageja esitatud põhjendused võisid takistada litsentsilepingute sõlmimist, heitis aga hagejale siiski ette, et viimane ei ole esitanud tõendeid tal esinenud takistuste kohta kasutada asjaomast rahvusvahelist registreeringut ise. Seda tehes eiras apellatsioonikoda asjaolu, et hageja ainus äritegevus seisnes just litsentsilepingute sõlmimises. Vaidlustatud otsuse teises põhjenduses nõuti seega hagejalt tema rahvusvahelise registreeringu kasutamiseks oma äristrateegia märkimisväärset muutmist, et asuda ise asjaomaseid kaupu tootma või teenuseid osutama. Nagu ka hageja õigesti märgib, on äristrateegia sellise ulatusega muutmine eespool punktis 19 viidatud kohtupraktikat arvestades ebamõistlik.
45 Kolmandaks leidis apellatsioonikoda, et „vaatamata asjaolule, et vaidlus [hageja ning Asiarimi ja tema tütarettevõtjate] vahel võis takistada LMCAga väga tulusa litsentsilepingu sõlmimist“, ei ole hageja tõendanud, et see „kohtuasi oleks muutnud võimatuks mis tahes muud läbirääkimised teiste potentsiaalsete litsentsisaajatega Ühendriikide asemel eelkõige Euroopa Liidus“ (vaidlustatud otsuse punkt 30).
46 Selles osas tuleb hageja eeskujul esiteks märkida, et apellatsioonikoda eksis, kui nõudis hagejalt selle tõendamist, et asjaolud, millele ta tugineb, muudavad „võimatuks“ mis tahes muud läbirääkimised teiste potentsiaalsete litsentsisaajatega, kuna vastavalt eespool punktis 18 viidatud kohtupraktikale peab vaidlusaluse kaubamärgi kasutamine olema muutunud „võimatuks või ebamõistlikuks“. Apellatsioonikoda ei ole aga kontrollinud, kas hageja esitatud tõendid tõendavad piisavalt, et hageja potentsiaalsete partnerite vaatenurgast ning juhtumi asjaolusid arvestades oleks olnud ebamõistlik, kui niisuguseid läbirääkimisi nimetatud asjaoludest hoolimata litsentsilepingute sõlmimise eesmärgil oleks peetud.
47 Teiseks ei ole apellatsioonikoda võtnud arvesse asjaolu, et eespool punktides 25–32 kirjeldatud võtted takistasid mitte ainult LMCAga litsentsilepingu sõlmimist, vaid ka olemasolev klient, nimelt Manomio, otsustas tasude maksmise nende võtete tõttu külmutada. Sellest tulenevalt ei saanud apellatsioonikoda ilma õigusnormi rikkumata heita hagejale ette, et ta ei esitanud tõendeid muude litsentsisaajate kohta, kui ta oli tuvastanud, et isegi üks olemasolev äripartner, nimelt Manomio, peatas tasu maksmise ja kahtles nende võtete tõttu selles, kas jätkata hagejaga partnerlust.
48 Mis puutub vaidlustatud otsuse punktis 30 esitatud järeldusse, et hageja ei ole tõendanud võimatust pidada läbirääkimisi potentsiaalsete litsentsisaajatega „Ühendriikide asemel eelkõige Euroopa Liidus“, siis piisab, kui märkida esiteks, et apellatsioonikoda ei uurinud piisavalt, kas asjaolud, millele hageja tugineb ja mis leidsid aset Ameerika Ühendriikides, avaldasid mõju ka liidu territooriumil. Seega ei võtnud apellatsioonikoda arvesse asjaolu, mida pole vaidlustatud, et LMCA soovis saada kaubamärkide Commodore ülemaailmset ja seega potentsiaalselt ka liitu hõlmavat ainulitsentsi, ega ka asjaolu, et Asiarimi poolt SEC‑le esitatud valeandmed avaldati ja olid veebis vahetult kättesaadavad. Teiseks ei ole apellatsioonikoda võtnud arvesse asjaolu, mida samuti pole vaidlustatud, et osa neist asjaoludest leidis aset liidu territooriumil. Nimelt puudutasid eespool punktides 25–32 kirjeldatud võtted kõiki kaubamärke Commodore, kaasa arvatud käesolevas kohtuasjas käsitletavat rahvusvahelist registreeringut, ning nende alusel algatati kohtumenetlusi ka liidus eelkõige vastavate kaubamärkide arestimiseks (eespool punkt 32).
49 Seetõttu on apellatsioonikoja kolmandas põhjenduses nii rikutud õigusnormi kui ka tehtud hindamisviga.
50 Neljandaks märkis apellatsioonikoda, et kui hageja suhtes kasutatud „pettustel ja hirmutamisel põhinevate menetluste kasutamise strateegia“ võis „kahtlemata kujutada endast tavapärase majandustegevuse tõsist takistust“, „ei saa seda iseenesest lugeda mõjuvaks hirmu tundmise ja äritegevuse lõpetamise põhjuseks eelkõige juhul, kui õiguspärasel kaubamärgiomanikul puuduvad kahtlused oma õiguste õiguspärasuse küsimuses“ (vaidlustatud otsuse punkt 31). Esitatud menetlusdokumentidest nähtub aga, et hagejal ei saanud nende menetluste kiuslikkust arvestades olla mingeid tõsiseid kahtlusi kaubamärkide Commodore talle kuulumise küsimuses.
51 Apellatsioonikoja esitatud neljas põhjendus, mida EUIPO pidas vaidlustatud otsuse keskseks põhjenduseks (vt eespool punkt 36), on samuti mitmest aspektist ekslik.
52 Vastupidi apellatsioonikoja seisukohale ei seisnenud küsimus selles, kas hagejal oli või ei olnud kahtlusi asjaomaste kohtumenetluste lõpptulemuses, vaid selle kindlakstegemises, kas kahtlusi oli kolmandatel isikutel, see tähendab hageja olemasolevatel ja potentsiaalsetel klientidel, nii et nad loobusid mis tahes ärisuhetest hagejaga. Apellatsioonikoda on aga jätnud uurimata, kas kõik kõnealused võtted, mida ta ise on määratlenud „petturlikeks“ ja „hirmu külvavaks“, võisid anda kolmandates isikutes alust kahtlusteks rahvusvahelise registreeringu õiguspärase omandiõiguse küsimuses, mis võib kujutada endast takistust, mis muudab kaubamärgi kasutamise eespool punktis 18 viidatud kohtupraktika tähenduses ebamõistlikuks. Seejuures ei võtnud apellatsioonikoda arvesse juhtumi kõiki asjaolusid ja eelkõige Asiarimi poolt SEC‑le esitatud valeandmeid ning seda, et need olid avalikud ja veebis kolmandatele isikutele vahetult kättesaadavad, ega ka seda, et Asiarim võttis LMCA ja Manomioga korduvalt ühendust kas eesmärgiga takistada lepingulisi suhteid nende ja hageja vahel või need suhted lõpetada.
53 EUIPO väidab siiski, et konkurentide vahel äritegevuses esinevad probleemid ja vaidlused tulenevad äriühingu juhtimisest ega ole olemuslikult selline takistus, mis muudab litsentside andmise ebamõistlikuks. Ta tugineb selles väites 18. märtsi 2015. aasta kohtuotsusele SMART WATER (T‑250/13, ei avaldata, EU:T:2015:160).
54 Siiski ei saa takistusi, millega hageja on pidanud kokku puutuma ja mis ei tulene tema enda käitumisest, lugeda pelgalt ärilisteks raskusteks. Ühelt poolt on Asiarimi ja tema tütarettevõtjate strateegia loetud „petturlikuks“, „eksitavaks“ ja „hirmu külvavaks“ nii District Court of New Yorki (New Yorgi piirkonnakohus) kui ka apellatsioonikoja enda poolt, mis näitab, et see ületab märkimisväärselt ettevõtja poolt tavapärases äritegevuses kohatavaid ärilisi raskusi.
55 Nimelt möönis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 31 otsesõnu, et selline strateegia võib kahtlemata kujutada endast „tõsist takistust“ hageja tavalise äritegevuse käigus. Eespool punktis 19 viidatud kohtupraktika kohaselt on aga takistus, mis on niisugust laadi, et see „tõsiselt kahjustab“ vaidlusaluse kaubamärgi asjakohast kasutamist, kasutamata jätmise mõistlik põhjendus määruse nr 207/2009 artikli 51 lõike 1 punkti a tähenduses. Siiski ei selgita apellatsioonikoda, kuidas ei saa takistus, mida ta ise on pidanud tavapärases äritegevuses kahtlemata „raskeks“, ohustada tõsiselt vaidlusaluse kaubamärgi asjakohast kasutamist selle kohtupraktika tähenduses.
56 EUIPO argumendiga, milles ta viitab 18. märtsi 2015. aasta kohtuotsusele SMART WATER (T‑250/13, ei avaldata, EU:T:2015:160), ei saa nõustuda. Esiteks oli selle kohtuotsuse aluseks olnud asjas tegemist tehniliste probleemidega, mis puudutasid asjaomasteks kaupadeks olnud jookide valmistamist, ning seepärast raskustega ettevõtja tavapärase äritegevuse käigus. Teisalt vastab tõele, nagu märgib Üldkohus selle kohtuotsuse punktis 74, et tühistamismenetluse algatamine teatava kaubamärgi suhtes ei ole iseenesest piisav, et tuvastada kasutamata jätmise mõistlike põhjenduste olemasolu määruse nr 207/2009 artikli 51 lõike 1 punkti a tähenduses. Siiski on vaja hinnata selliste põhjenduste esinemist iga juhtumi puhul eraldi, võttes arvesse kõiki juhtumi asjaolusid, nagu on nõutud eespool punktis 18 osutatud kohtupraktikas. Kuid nagu on märgitud eespool punktides 25–34, ei pidanud hageja seisma silmitsi mitte ühe kohtuvaidlusega, mida võib lugeda äritegevuse käigus tavapäraseks, vaid petturliku ja eksitava strateegiaga, mis koosnes mitmest eri laadi võttest, mida kui tervikut apellatsioonikoda arvesse ei võtnud.
57 Sellest järeldub, et ka neljandas väites on rikutud õigusnormi ja tehtud kaalutlusvigu.
58 Viiendaks leidis apellatsioonikoda, et hageja ei ole näidanud, „kuidas sai Ühendriikides toimunud kohtumenetlus mõjutada [rahvusvahelise registreeringu] kasutamist FC Bayern Müncheni poolt Saksamaal“ klassi 25 kuuluvate kaupade jaoks.
59 Piisab, kui sellega seoses märkida, et eespool punktides 25–32 kirjeldatud võtted, millest osa kasutati pealegi liidu territooriumil (vt eespool punkt 32), olid sellised, et mõjutasid rahvusvahelise registreeringu kasutamist kõigi asjaomaste kaupade ja teenuste jaoks.
60 Igal juhul on pooled käesoleva menetluse raames üksmeelel selles, et vaidlustatud otsuse nimetatud põhjendus on selle otsuse üldist ülesehitust arvestades täiesti kõrvalise tähtsusega, kuna ei võimalda teha kindlaks, kas muud rahvusvahelise registreeringu kasutamata jätmise põhjendamiseks esitatud põhjendused on kasutamata jätmise mõistlikud põhjendused või mitte määruse nr 207/2009 artikli 51 lõike 1 punkti a tähenduses.
61 Eeltoodust tuleneb, et ükski vaidlustatud otsuse põhjendustest üksikuna või koos teistega ei põhjenda seda ei õiguslikust ega faktilisest küljest.
62 Lõpetuseks tuleb märkida, et ajalises plaanis jagunevad hageja esitatud kasutamata jätmise põhjendused märkimisväärsele osale asjasse puutuvast ajavahemikust, nimelt omandiõiguse üleminekust 7. novembril 2011 kuni asjakohase ajavahemiku lõpuni 26. septembril 2014, või isegi hilisemale ajale. Pooled on üksmeelel, et määruse nr 207/2009 artikli 51 lõike 1 punkti a ja lõike 2 kohaldamiseks (nüüd määruse 2017/1001 artikli 58 lõike 1 punkt a ja lõige 2) piisab, kui need põhjendused hõlmavad asjaomase ajavahemiku üht osa, selleks et kaubamärgiomaniku õigused jäetakse tühistatuks tunnistamata.
63 Nii määruse nr 207/2009 artikli 51 lõike 1 punkti a sõnastus kui ka selle aluseks olev eesmärk kinnitavad sellist tõlgendust. Nimelt nähtub selle sätte sõnastusest endast, et kaubamärgiomaniku õigused kuulutatakse tühistatuks, kui kaubamärki ei ole liidus „viie järjestikuse aasta jooksul“ kasutatud kaupade või teenuste puhul, mille jaoks see on registreeritud, „ja kasutamata jätmisel ei ole mõistlikke põhjendusi“. Teisisõnu, kui viie „järjestikuse“ aasta jooksul ei ole vaidlusalust kaubamärki tegelikult kasutatud ja kasutamata jätmisel ei ole mõistlikke põhjendusi, kuulutatakse kaubamärgiomaniku õigused tühistatuks. Kui aga vaidlusalust kaubamärki on tegelikult kasutatud või kui selle kasutamist on takistanud mõistlikud põhjendused viieaastase ajavahemiku jooksul, siis ei ole tegemist olnud „järjestikuste“ aastatega määruse nr 207/2009 artikli 51 lõike 1 punkti a tähenduses.
64 Nimelt on Üldkohus märkinud, et määruse nr 207/2009 artikli 51 lõike 1 punktis a ja lõikes 2 sätestatud sanktsioonide vältimiseks piisab sellest, kui kaubamärki on asjaomase viieaastase ajavahemiku jooksul mõnda aega tegelikult kasutatud (13. jaanuari 2011. aasta kohtuotsus Park vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Bae (PINE TREE), T‑28/09, ei avaldata, EU:T:2011:7, punkt 88).
65 Samuti piisab kaubamärgi omaniku õiguste tühistamise vältimiseks sellest, kui kasutamata jätmise mõistlikud põhjendused esinevad asjaomase ajavahemiku jooksul mõnda aega. Vastupidine tõlgendus oleks vastuolus määruse nr 207/2009 artikli 51 lõike 1 punkti a sõnastusega, milles ei tehta vahet oma kaubamärki tegelikult kasutanud ELi kaubamärgi omanike ja nende vahel, kellel kasutamine ei olnud mõistlikel põhjendustel võimalik.
66 Teiseks kinnitab määruse nr 207/2009 artikli 51 lõike 1 punkti a eesmärk seda tõlgendust. Liidu seadusandja on ELi kaubamärgi kasutamata jätmise põhjendamise võimalust ette nähes püüdnud vältida seda, et kaubamärgiomaniku õigused kuulutatakse tühistatuks, kui tal on enda tahtest sõltumatutel ja seega temast mitteolenevatel põhjustel olnud objektiivselt võimatu seda kasutada.
67 Nõue, et sellised põhjendused peavad hõlmama kogu asjaomast viie aasta pikkust ajavahemikku, kahjustaks aga selle eesmärki. Selliste põhjenduste esinemine, isegi kui need on kestnud asjaomase ajavahemiku jooksul vaid mõnda aega, võib takistada või vähemalt edasi lükata kaubamärgi tegeliku kasutamise ajani, mis järgneb nende põhjenduste esinemise perioodile. Seega ei tähenda asjaolu, et sündmused, mida võib pidada „mõistlikeks põhjendusteks“ määruse nr 207/2009 artikli 51 lõike 1 punkti a tähenduses, on asjaomase ajavahemiku teataval ajahetkel lõppenud, et kaubamärgiomanikul on kohe võimalik kaubamärgi tegelikku kasutamist jätkata.
68 Ka asjaolu, et sellised sündmused on aset leidnud mitte asjaomase ajavahemiku alguses, vaid hiljem selle ajavahemiku jooksul, ei võimalda kuulutada kaubamärgi omaniku õigusi tühistatuks. Eespool punktis 64 viidatud kohtupraktika kohaselt ei kuulutata nimelt juhul, kui kaubamärgiomanik hiljem asjaomase ajavahemiku jooksul seda tegelikult kasutab, tema kaubamärgiõigusi tühistatuks. Sama järeldus tuleb teha juhul, kui tal on oma tahtele vaatamata võimatu kaubamärki kasutada mõistlikel põhjendustel, mis on sel ajavahemikul tekkinud hiljem.
69 Kõige eeltoodu põhjal tuleb „ainsa väitega“ nõustuda ja – ilma et oleks vaja analüüsida hageja teisi etteheiteid – vaidlustatud otsus tühistada põhjusel, et apellatsioonikoda jättis rahuldamata hageja kaebuse seoses rahvusvahelise registreeringu kasutamata jätmise mõistlike põhjenduste olemasoluga.
Kohtukulud
70 Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 1 kohaselt on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna EUIPO on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb vastavalt hageja nõudele kohtukulud temalt välja mõista.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (seitsmes koda)
otsustab:
1. Tühistada Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) neljanda apellatsioonikoja 13. juuli 2016. aasta otsus (asi R 2585/2015‑4), mis käsitleb Trademarkers NV ja C=Holdings BV vahelist tühistamismenetlust, niivõrd, kuivõrd apellatsioonikoda jättis rahuldamata C=Holdingsi kaebuse seoses talle kuuluva rahvusvahelise registreeringu kasutamata jätmise mõistlike põhjenduste olemasoluga.
2. Mõista kohtukulud välja EUIPO-lt.
Tomljenović | Marcoulli | Kornezov |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 13. detsembril 2018 Luxembourgis.
Allkirjad