AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS (teine koda)

4. oktoober 2007

Kohtuasi F-32/06

María del Carmen de la Cruz jt

versus

Euroopa Tööohutuse ja Töötervishoiu Agentuur (OSHA)

Avalik teenistus – Lepingulised töötajad – Ametnike personalieeskirjade reform – Endised kohalikud töötajad – Palgaastme ja töötasu kindlaksmääramine töölevõtmisel – Töökohtade võrdväärsus – Konsulteerimine personalikomiteega

Ese:      EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi, milles M. C. de la Cruz, Estrataetxe, Grados, Moral ja Sánchez, kes on kõik OSHA lepingulised töötajad, paluvad tühistada OSHA otsused, millega nad määrati 28. ja 29. aprilli 2005. aasta lepinguliste töötajate lepingute alusel tegevusüksuse III asemel tegevusüksusesse II, ja sellest tulenevalt taastada kõik nende õigused alates 1. maist 2005 ning maksta neile kahjuhüvitist koos intressidega.

Otsus: Tühistada OSHA otsused määrata hagejad 28. ja 29. aprillil 2005 alla kirjutatud lepinguliste töötajate lepingute alusel tegevusüksusesse II. Jätta ülejäänud nõuded rahuldamata. Mõista kohtukulud välja OSHA‑lt.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Hagi – Menetluse algatamise huvi

(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)

2.      Ametnikud – Hagi – Eelnev halduskaebus – Eseme ja ajendi samasus

(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)

3.      Ametnikud – Lepingulised töötajad – Töölevõtmine – Erinevate tegevusüksuste alla kuuluda võivate ülesannete hindamine

(Muude teenistujate teenistustingimused, artikli 80 lõige 2)

4.      Ametnikud – Lepingulised töötajad – Palgaastme ja ‑järgu määramine

(Muude teenistujate teenistustingimused, artikkel 4 ja artikli 80 lõige 2)

1.      Isikut kahjustava meetmega nõustumine ei tähenda seda, et see meede ei ole enam kahjustava iseloomuga. Vastasel juhul ei oleks puudutatud isikul mingisugust võimalust seda meedet vaidlustada ja seda isegi juhul, kui see on õigusvastane, mis ei oleks aga asutamislepingu ja personalieeskirjadega ette nähtud õiguskaitsevahendite süsteemiga kooskõlas.

(vt punkt 36)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 11. juuli 1996, kohtuasi T‑587/93: Ortega Urretavizcaya vs. komisjon (EKL AT 1996, lk I‑A‑349 ja II‑1027, punkt 28).

2.      Kohtueelse kaebuse ja sellele järgneva hagi vastavuse reegel nõuab selleks, et väide oleks vastuvõetav, et see oleks ühenduste kohtule esitatud juba kohtueelses menetluses, nii et ametisse nimetav asutus saaks asjast huvitatud isiku poolt vaidlustatud otsuse peale esitatud etteheidetest piisavalt täpselt teada. Seda reeglit õigustab kohtueelse menetluse enda eesmärk, milleks on võimalus lahendada ametnike ja administratsiooni vahel tekkinud vaidlused kompromissiga. Seega peab asjaomane asutus olema kaebaja esitatud väidetest selgelt informeeritud, et ta saaks teha kaebajale ettepaneku vaidlus võimaliku kompromissiga lahendada.

Sellest järeldub, et ametnike hagides esitatud nõuded võivad sisaldada vaid selliseid punkte, mis tuginevad kaebuses esitatud punktidega samale alusele, ehkki samas võib neid ühenduste kohtus edasi arendada väidete ja argumentidega, mida kaebuses ei pruugi esineda, kuid mis on kaebusega vahetult seotud. Viimati nimetatud nõude eesmärk ei ole võimaliku kohtuliku menetlusega rangelt ja lõplikult sidumine, tingimusel et hilisemas menetlusstaadiumis esitatud nõuded ei muuda kaebuse alust ega eset.

(vt punktid 38–42)

Viited:

Euroopa Kohus: 1. juuli 1976, kohtuasi 58/75: Sergy vs. komisjon (EKL 1976, lk 1139, punkt 33); 20. mai 1987, kohtuasi 242/85: Geist vs. komisjon (EKL 1987, lk 2181, punkt 9); 26. jaanuar 1989, kohtuasi 224/87: Koutchoumoff vs. komisjon (EKL 1989, lk 99, punkt 10); 14. märts 1989, kohtuasi 133/88: Del Amo Martinez vs. parlament (EKL 1989, lk 689, punktid 9 ja 10); 19. november 1998, kohtuasi C‑316/97 P: parlament vs. Gaspari (EKL 1998, lk I‑7597, punkt 17).

Esimese Astme Kohus: 29.märts 1990, kohtuasi T‑57/89: Alexandrakis vs. komisjon (EKL 1990, lk II‑143, punkt 8); 7. juuli 2004, kohtuasi T‑175/03: Schmitt vs. AER (EKL AT 2004, lk I‑A‑211 ja II‑939, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

3.      Arvestades institutsioonide ja rakendusametite ulatuslikku kaalutlusõigust nende ülesannete hindamisel, mis võivad kuuluda muude teenistujate teenistustingimuste artikli 80 lõikes 2 sätestatud erinevate tegevusüksuste alla, peab Avaliku Teenistuse Kohtu kontroll nende ülesannete jagunemise üle kõnealuste tegevusüksuste vahel piirduma sellega, kas teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus on jäänud mõistlikkuse piiridesse ega ole kasutanud oma kaalutlusõigust ilmselgelt ebaõigesti.

(vt punkt 65)

4.      Administratsioon teeb ilmse hindamisvea, kui ta määrab tegevusüksusesse II lepingulised töötajad, kellele on antud ülesanded, mille täitmine nõuab heal tasemel eriteadmisi eelkõige sellistes valdkondades nagu raamatupidamis‑ ja finantseeskirjad, hankemenetlus, dokumendihaldus ja teabekorraldus ning infotehnoloogia. Need ülesanded hõlmavad kahtlemata koordineerimise, kavandamise, haldamise, järelevalve ja mõnikord isegi arendustegevusega seotud ülesandeid, mis eeldavad teataval määral autonoomsust. Niisugused ülesanded ületavad oma taseme poolest tegevusüksusesse II kuuluvad „abistavad ja sekretäride ülesanded” või isegi „ameti toimimisega seotud ülesanded”. Isegi kui mõned nendest võivad vastata tegevusüksusele II omastele ülesannetele, kuuluvad nad kõik muude teenistujate teenistustingimuste artikli 80 lõike 2 mõttes „täidesaatvate, kavandavate” või „raamatupidamisega seotud” ja „muude taoliste ülesannete” hulka, mis iseloomustavad tegevusüksuse III ülesandeid.

Asjas ei oma tähtsust see, et kõnealuste töötajate poolt täidetud ülesannete kohta koostatud hindamisaruanded puudutavad seda perioodi, mil nad töötasid kohalike töötajatena, kuna pärast nende töölevõtmist lepinguliste töötajatena nendele määratud ülesandeid oluliselt ei muudetud. Lisaks ei saa asjaolu, et kõnealused isikud täitsid neid ülesandeid varem kohalike töötajatena enne 1. maid 2004 kehtinud muude teenistujate teenistustingimuste artikli 4 alusel, mõjutada kõnesolevate teenistustingimuste artikli 80 lõike 2 tõlgendamist ja õiget kohaldamist.

Samuti on asjassepuutumatu tõsiasi, et kõnealused töötajad täidavad oma ülesandeid ametniku või ajutise teenistuja järelevalve all, kuna selline reegel on muude teenistujate teenistustingimuste artikli 80 lõikes 2 ette nähtud olenemata tegevusüksusest, kuhu nad kuuluvad.

(vt punktid 72–76)