EUROOPA KOHTU OTSUS (viies koda)
20. juuni 2019(*)
Eelotsusetaotlus – Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Terrorismivastane võitlus – Teatavate isikute ja üksuste suhtes võetud piiravad meetmed – Rahaliste vahendite külmutamine – Ühine seisukoht 2001/931/ÜVJP – Artikli 1 lõiked 4 ja 6 – Määrus (EÜ) nr 2580/2001 – Artikli 2 lõige 3 – Nõukogu otsus jätta organisatsioon terroriaktides osalevate isikute, rühmituste ja üksuste loetellu – Kehtivus
Kohtuasjas C‑458/15,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Landgericht Saarbrückeni (Saarbrückeni esimese astme kohus, Saksamaa) 21. augusti 2015. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 28. augustil 2015, kriminaalasjas järgmise isiku suhtes:
K. P.,
EUROOPA KOHUS (viies koda),
koosseisus: Euroopa Kohtu president K. Lenaerts viienda koja presidendi ülesannetes, kohtunikud F. Biltgen (ettekandja) ja C. Vajda,
kohtujurist: E. Sharpston,
kohtusekretär: osakonna juhataja D. Dittert,
arvestades kirjalikku menetlust ja 12. septembri 2018. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– K. P., esindajad: Rechtsanwalt A. Golzem ja Rechtsanwalt A. Nagler,
– Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: B. Driessen ja J.-P. Hix,
– Euroopa Komisjon, esindajad: T. Ramopoulos ja F. Erlbacher,
olles 24. jaanuari 2019. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb järgmiste aktide kehtivust:
– nõukogu 28. juuni 2007. aasta otsus 2007/445/EÜ, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 2580/2001 (teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks) artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks otsused 2006/379/EÜ ja 2006/1008/EÜ (ELT 2007, L 169, lk 58);
– nõukogu 20. detsembri 2007. aasta otsus 2007/868/EÜ, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 2580/2001 (teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks) artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks otsus 2007/445/EÜ (ELT 2007, L 340, lk 100);
– nõukogu 15. juuli 2008. aasta otsus 2008/583/EÜ, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 2580/2001 (teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks) artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks otsus 2007/868/EÜ (ELT 2008, L 188, lk 21);
– nõukogu 26. jaanuari 2009. aasta otsus 2009/62/EÜ, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 2580/2001 (teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks) artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks otsus 2008/583/EÜ (ELT 2009, L 23, lk 25), ning
– nõukogu 15. juuni 2009. aasta määrus (EÜ) nr 501/2009, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 2580/2001 (teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks) artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks otsus 2009/62/EÜ (ELT 2009, L 151, lk 14),
osas, milles nende aktidega jäeti Tamil Eelami Vabadusvõitluse Tiigrid (edaspidi „LTTE“) loetellu, mis on ette nähtud nõukogu 27. detsembri 2001. aasta määruse (EÜ) nr 2580/2001 teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks (EÜT 2001, L 344, lk 70; ELT eriväljaanne 18/01, lk 207) artikli 2 lõikes 3.
2 Taotlus on esitatud K. P. suhtes alustatud kriminaalmenetluses, mis puudutab väidetavat rahaliste vahendite andmist LTTE käsutusse ajavahemikul 11. augustist 2007 kuni 27. novembrini 2009.
Õiguslik raamistik
Rahvusvaheline õigus
3 ÜRO Julgeolekunõukogu võttis 28. septembril 2001 vastu resolutsiooni 1373 (2001), millega nähakse ette ulatuslik strateegia terrorismi vastu võitlemiseks ja eeskätt terrorismi rahastamise tõkestamiseks. Selle resolutsiooni punkti 1 alapunkt c sätestab muu hulgas, et kõik riigid peavad viivitamata külmutama rahalised vahendid ja muud finantsvarad või majandusressursid, mis kuuluvad isikutele, kes panevad või üritavad toime panna terroriakte, aitavad kaasa terroriaktide toimepanemisele või osalevad selles; üksustele, mis kuuluvad sellistele isikutele või on nende kontrolli all, ning isikutele või üksustele, kes tegutsevad selliste isikute või üksuste nimel või nende juhendamisel.
4 Resolutsioon ei kehtesta loetelu isikutest, kelle suhtes neid piiravaid meetmeid tuleb kohaldada.
Liidu õigus
Ühine seisukoht 2001/931/ÜVJP
5 ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1373 (2001) rakendamiseks võttis Euroopa Liidu Nõukogu 27. detsembril 2001 vastu ühise seisukoha 2001/931/ÜVJP terrorismivastaste erimeetmete rakendamise kohta (EÜT 2001, L 344, lk 93; ELT eriväljaanne 18/01, lk 217).
6 Ühise seisukoha artiklis 1 on sätestatud:
„1. Käesolevat ühist seisukohta kohaldatakse järgmiste artiklite kohaselt isikute, rühmituste ja üksuste suhtes, kes osalevad terroriaktides ja on loetletud lisas.
[…]
4. Lisas sisalduv loend koostatakse asjakohases toimikus sisalduvate täpsete andmete või tõendite põhjal, millest nähtub, et pädev asutus on asjaomaste isikute, rühmituste või üksuste suhtes teinud otsuse, olenemata sellest, kas see käsitleb arvestatavate ja usaldusväärsete tõendite või vihjete põhjal terroriakti uurimise algatamist, terroriakti eest vastutuselevõtmist, sellise akti toimepaneku katset, selles osalemist või sellele kaasaaitamist või mõnes sellises aktis süüdimõistmist. Loendisse võib arvata isikuid, rühmitusi ja üksusi, kelle ÜRO Julgeolekunõukogu on tunnistanud terrorismiga seotuks ja kellele ta on määranud sanktsioone.
Käesoleva lõike kohaldamisel tähendab „pädev asutus“ kohtuorganit või kui kohtuorganitel ei ole käesoleva lõikega hõlmatud valdkonnas pädevust, kõnealuses valdkonnas samaväärset pädevat asutust.
[…]
6. Lisa loendis sisalduvate isikute ja üksuste nimed vaadatakse korrapäraselt ja vähemalt iga kuue kuu tagant läbi, tagamaks, et nende hoidmine loendis on põhjendatud.“
7 Ühise seisukoha 2001/931 lisa sisaldab loetelu „Artiklis 1 osutatud isikute, rühmituste ja üksuste esimene loend“, kuhu LTTEd ei ole kantud. Seda lisa on korduvalt muudetud.
8 LTTE kanti esimest korda sellesse loetellu nõukogu 29. mai 2006. aasta ühise seisukohaga 2006/380/ÜVJP, millega ajakohastatakse ühist seisukohta 2001/931 ja tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2006/231/ÜVJP (ELT 2006, L 144, lk 25).
Määrus nr 2580/2001
9 Leides, et ühises seisukohas 2001/931 kirjeldatud meetmete rakendamiseks Euroopa Liidu tasandil on vaja määrust, võttis nõukogu vastu määruse nr 2580/2001.
10 Määruse artiklis 2 on ette nähtud:
„1. Välja arvatud artiklite 5 ja 6 kohaselt lubatud juhtudel:
a) külmutatakse kõik lõikes 3 nimetatud loetelus sisalduvatele füüsilistele või juriidilistele isikutele, rühmitustele või üksustele kuuluvad või nende omanduses või valduses olevad rahalised vahendid, muud finantsvarad ja majandusressursid;
b) rahalisi vahendeid, muid finantsvarasid ega majandusressursse ei anta otseselt ega kaudselt lõikes 3 nimetatud loetelus sisalduvate füüsiliste või juriidiliste isikute, rühmituste või üksuste käsutusse ega nende toetuseks.
2. Välja arvatud artiklite 5 ja 6 kohaselt lubatud juhtudel, keelatakse finantsteenuste osutamine lõikes 3 nimetatud loetelus sisalduvatele füüsilistele või juriidilistele isikutele, rühmitustele või üksustele või nende toetuseks.
3. Nõukogu koostab, vaatab läbi ja muudab ühehäälselt nende isikute, rühmituste ja üksuste loetelu, kelle suhtes käesolevat määrust kohaldatakse, kooskõlas ühisseisukoha 2001/931/ÜVJP artikli 1 lõigetes 4, 5 ja 6 ettenähtud sätetega; loetelusse kuuluvad:
i) füüsilised isikud, kes panevad toime või üritavad toime panna terroriakte või kes osalevad terroriaktide toimepanekus või aitavad kaasa nende toimepanekule;
ii) juriidilised isikud, rühmitused või üksused, kes panevad toime või üritavad toime panna terroriakte või kes osalevad terroriaktide toimepanekus või aitavad kaasa nende toimepanekule;
iii) juriidilised isikud, rühmitused või üksused, kes kuuluvad ühele või mitmele punktides i ja ii nimetatud füüsilisele või juriidilisele isikule, rühmitusele või üksusele või on nende kontrolli all, või
iv) füüsilised või juriidilised isikud, rühmitused või üksused, kes tegutsevad ühe või mitme punktides i ja ii nimetatud füüsilise või juriidilise isiku, rühmituse või üksuse nimel või juhtimisel.“
11 Nõukogu võttis 27. detsembril 2001 vastu ka otsuse 2001/927/EÜ, millega kehtestatakse määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3 ette nähtud loetelu (EÜT 2001, L 344, lk 83). LTTEd selles loetelus ei olnud.
Sätted, mis käsitlevad LTTE kandmist määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3 ette nähtud loetellu
12 Esimest korda kandis nõukogu LTTE määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3 ette nähtud loetellu 29. mai 2006. aasta otsusega 2006/379/EÜ, millega rakendatakse määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõiget 3 ja tunnistatakse kehtetuks otsus 2005/930/EÜ (ELT 2006, L 144, lk 21).
13 LTTE jäeti sellesse loetellu nõukogu 21. detsembri 2006. aasta otsusega 2006/1008/EÜ, millega rakendatakse määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõiget 3 (ELT 2006, L 379, lk 123), ning seejärel põhikohtuasjas vaidlusaluste aktidega ehk otsustega 2007/445, 2007/868, 2008/583 ja 2009/62 ning määrusega nr 501/2009. Nende aktide põhjendused edastati LTTE-le iga kord pärast akti vastuvõtmist.
Saksa õigus
14 Väliskaubandusseaduse (Außenwirtschaftsgesetz; edaspidi „AWG“) § 34 sätestas 8. aprillist 2006 kuni 23. aprillini 2009 kehtinud redaktsioonis järgmist:
„[…]
(4) Kuuekuulise kuni viieaastase vangistusega karistatakse kõiki isikuid, kes
[…]
2) rikuvad Bundesanzeiger’is avaldatud ning vahetult kohaldatavat ekspordi-, müügi-, tarnimise, käsutusse andmise, edastamise, teenuste osutamise, investeerimise, toetamise või kõrvalehoidmise keeldu, mis on ette nähtud Euroopa ühenduste õigusaktis, millega rakendatakse Euroopa Liidu Nõukogu kehtestatud majandussanktsioone ühise välis- ja julgeolekupoliitika valdkonnas.
[…]
(6) Vähemalt kaheaastase vangistusega karistatakse kõiki isikuid, kes
[…]
2) panevad toime lõigetes 1, 2 või 4 nimetatud teo kutsealase tegevuse raames või sellise rühmituse liikmena, mis on loodud seda laadi süütegude jätkuva toimepanemise eesmärgil, ja sama rühmituse teise liikme kaasabil.
[…]“.
15 AWG § 34 oli 24. aprillist 2009 kuni 11. novembrini 2010 kehtinud redaktsioonis sõnastatud järgmiselt:
„[…]
(4) Kuuekuulise kuni viieaastase vangistusega karistatakse kõiki isikuid, kes
[…]
2) rikuvad Bundesanzeiger’is avaldatud ning vahetult kohaldatavat ekspordi-, impordi-, transiidi-, vedamise, müügi-, tarnimise, käsutusse andmise, edastamise, teenuste osutamise, investeerimise, toetamise või kõrvalehoidmise keeldu, mis on ette nähtud Euroopa ühenduste õigusaktis, millega rakendatakse Euroopa Liidu Nõukogu kehtestatud majandussanktsioone ühise välis- ja julgeolekupoliitika valdkonnas. […]
[…]
(6) Vähemalt kaheaastase vangistusega karistatakse kõiki isikuid, kes
[…]
2) panevad toime lõigetes 1, 2 või 4 nimetatud teo kutsealase tegevuse raames või sellise rühmituse liikmena, mis on loodud seda laadi süütegude jätkuva toimepanemise eesmärgil, ja sama rühmituse teise liikme kaasabil.
[…]“.
16 Pärast AWG uuestisõnastamist on need paragrahvid nüüd sisuliselt selle seaduse § 18 lõigetes 1 ja 8.
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus
17 Kolmandate isikute suhtes toimunud uurimismenetluse raames tehti K. P. elukohas läbiotsimine. Ära võetud esemete hulgas olid kviitungid LTTE-le tehtud annetuste kohta ja LTTE korraldatud ürituse reklaamlehed.
18 K. P-d kahtlustati selles, et ta on vastutav isik Saarlandi (Saarimaa, Saksamaa) piirkonna Tamili koordinatsioonikomitees ning Staatsanwaltschaft Saarbrücken (Saarbrückeni prokuratuur) esitas talle süüdistuse selles, et ta pani kuritegeliku rühmituse liikmena 43 korral toime AWG § 34 lõike 4 punkti 2 ja § 34 lõike 6 punkti 2 rikkumise. Nimelt kogus süüdistatav ajavahemikus 11. augustist 2007 kuni 27. novembrini 2009 Saksamaal elavatelt tamilitelt annetusi kogusummas 69 385 eurot ja edastas need Oberhausenis (Saksamaa) asuvale Tamili koordinatsioonikomiteele Sri Lanka keskvalitsuse vastu peetava relvastatud võitluse rahastamiseks.
19 Eelotsusetaotluse esitanud kohtus toimunud 1. juuli 2015. aasta kohtuistungil väitis K. P., et LTTE kandmine määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3 sätestatud loetellu on kehtetu ega saa seetõttu olla õiguslikuks aluseks süüdimõistmisele põhikohtuasjas kõne all oleva ajavahemikuga seoses.
20 Seejuures viitas K. P. esiteks 29. juuni 2010. aasta kohtuotsusele E ja F (C‑550/09, EU:C:2010:382), milles Euroopa Kohus leidis, et ühe teise organisatsiooni (Devrimci Halk Kurtulus Partisi-Cephesi) kandmine sellesse loetellu on kehtetu, ning teiseks Euroopa Liidu Üldkohtu 16. oktoobri 2014. aasta kohtuotsusele LTTE vs. nõukogu (T‑208/11 ja T‑508/11, EU:T:2014:885), milles Üldkohus tühistas LTTE loetellu jätmise osas rakendusmäärused, mis nõukogu oli vastu võtnud aastatel 2011–2014. Samasugused tühistamise põhjendused on kohaldatavad ka põhikohtuasjas vaidlusalustele nõukogu otsustele ja määrusele.
21 Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab, et AWG-s sätestatud karistusnormid viitavad süüteokoosseisu sisustamiseks teistele õigusnormidele nagu nõukogu otsused, millega rakendatakse majandussanktsioone ühise välis- ja julgeolekupoliitika valdkonnas.
22 Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et seetõttu on vaja kontrollida, kas põhikohtuasja puhul on LTTE kandmine määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3 ette nähtud loetellu kehtiv ajavahemikul 11. augustist 2007 kuni 27. novembrini 2009.
23 Võttes arvesse põhjendusi, mis on esitatud 16. oktoobri 2014. aasta kohtuotsuses LTTE vs. nõukogu (T‑208/11 ja T‑508/11, EU:T:2014:885), on selle kohtu arvates kaheldav, kas tingimused loetellu kandmiseks olid nõuetekohaselt täidetud, kusjuures ta täpsustab, et põhikohtuasjas kõne all olev ajavahemik on selle kohtuotsuse aluseks olnud kohtuasjades käsitletud ajavahemikest varasem.
24 Juhul kui LTTE kandmine sellesse loetellu peaks tunnistatama kehtetuks, langeks ära ka määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõike 1 punktist b tulenev vahendite käsutusse andmise keeld.
25 Eelotsusetaotluse esitanud kohus lisab, et eelotsusetaotlus on vastuvõetav, sest põhikohtuasjas vaidlusalused otsused ja määrus ei puuduta K. P-d otseselt ELTL artikli 263 tähenduses ning tema tühistamishagi nende aktide peale ei oleks olnud vastuvõetav.
26 Nendel asjaoludel otsustas Landgericht Saarbrücken (Saarbrückeni esimese astme kohus, Saksamaa) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas [LTTE] kandmine [määruse nr 2580/2001] artikli 2 lõikes 3 sätestatud loetellu ajavahemikul 11. augustist 2007 kuni 27. novembrini 2009 (kaasa arvatud) on eelkõige nõukogu
– 28. juuni 2007. aasta otsuse ([2007/445]),
– 20. detsembri 2007. aasta otsuse ([2007/868]),
– 15. juuli 2008. aasta otsuse ([2008/583]),
– 26. jaanuari 2009. aasta otsuse ([2009/62])
ja määruse [nr 501/2009] alusel kehtetu?“
Eelotsuse küsimuse analüüs
27 Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib eelotsuse küsimuses, kas põhikohtuasjas vaidlusalused aktid on kehtivad osas, milles need jätavad LTTE määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3 ette nähtud loetellu.
28 Eelkõige soovib ta teada, kas põhjendustele, millest Üldkohus lähtus 16. oktoobri 2014. aasta kohtuotsuses LTTE vs. nõukogu (T‑208/11 ja T‑508/11, EU:T:2014:885) – mille resolutsioon jäeti Euroopa Kohtu 26. juuli 2017. aasta kohtuotsusega nõukogu vs. LTTE (C‑599/14 P, EU:C:2017:583) muutmata –, tühistades nõukogu aktid, millega jäeti LTTE sellesse loetellu aastatel 2011–2014, võib tugineda ka põhikohtuasjas vaidlusaluste nõukogu aktide vastu.
Eelotsusetaotluse vastuvõetavus
29 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb liikmesriigi kohtul, kellele on esitatud küsimus Euroopa Liidu institutsioonide õigusakti kehtivuse kohta, ise hinnata, kas tema otsuse tegemiseks on vaja see küsimus lahendada, ning taotleda Euroopa Kohtult sellekohast eelotsust (vt selle kohta 8. juuli 2010. aasta kohtuotsus Afton Chemical, C‑343/09, EU:C:2010:419, punkt 13, ning 4. mai 2016. aasta kohtuotsus Philip Morris Brands jt, C‑547/14, EU:C:2016:325, punkt 31).
30 Seoses sellega olgu märgitud, et igal poolel on õigus tugineda asja menetlevas liikmesriigi kohtus selliste liidu aktide sätete kehtetusele, mis on tema vastu võetud riigisisese otsuse või akti aluseks, ning selle tulemusel võib nimetatud kohus, kes ei ole ise pädev sellist kehtetust tuvastama, esitada Euroopa Kohtule sellekohase eelotsuse küsimuse (vt selle kohta 29. juuni 2010. aasta kohtuotsus E ja F, C‑550/09, EU:C:2010:382, punkt 45).
31 Selle õiguse tunnustamine eeldab siiski seda, et nimetatud poolel ei olnud õigust esitada ELTL artikli 263 alusel hagi nende sätete vastu, mille tagajärgi ta peab taluma, kuid mille tühistamist tal ei olnud võimalik taotleda (29. juuni 2010. aasta kohtuotsus E ja F, C‑550/09, EU:C:2010:382, punkt 46).
32 Kuna antud juhul aitas LTTE kandmine määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3 ette nähtud loetellu ajavahemikul 11. augustist 2007 kuni 27. novembrini 2009 ka põhistada AWG § 34 lõike 4 alusel K. P-le esitatud süüdistusakti, siis märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus õigesti, et K. P. hagi põhikohtuasjas vaidlusaluste nõukogu aktide peale ei oleks olnud vastuvõetav.
33 Nimelt ei kantud K. P-d ennast määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3 ette nähtud loetellu, vaid sinna kanti LTTE kui organisatsioon. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 30 veel märkis, nähtub Euroopa Kohtu käsutuses oleva toimiku materjalidest, et K. P. oli Tamili koordinatsioonikomitee piirkondlik organisaator, ta kuulus rangesse hierarhiasse ning allus kohalike ja Saksamaa tasandi juhtide järelevalvele. Võttes arvesse tema positsiooni selles hierarhias, on kahtlemata selge, et talle ei oleks antud volitust esindada LTTEd seoses liidu kohtusse esitatava tühistamishagiga põhikohtuasjas vaidlusaluste aktide peale. Samuti ei saa teda ilmselgelt pidada isikuks, keda need aktid puudutavad isiklikult ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses, sest need aktid ei mõjuta teda mingite talle omaste tunnuste või teda iseloomustava faktilise olukorra tõttu, mis teda kõigist teistest isikutest eristab (vt selle kohta 18. jaanuari 2007. aasta kohtuotsus PKK ja KNK vs. nõukogu, C‑229/05 P, EU:C:2007:32, punktid 72–74).
34 Eeltoodust tulenevalt on eelotsuse küsimus vastuvõetav.
Eelotsuse küsimuse sisu
Kehtivuse kontrollimise ulatus
35 Lojaalsest koostööst, mille vaimus tuleb eelotsusemenetlust läbi viia, tuleneb, et liikmesriigi kohtul tuleb kindlasti eelotsusetaotluses esitada täpsed põhjused, miks ta peab liidu õiguse teatavate õigusnormide tõlgendamise või kehtivuse küsimustele antavat vastust vaidluse lahendamisel vajalikuks (4. mai 2016. aasta kohtuotsus Philip Morris Brands jt, C‑547/14, EU:C:2016:325, punkt 47).
36 Seetõttu on oluline, et liikmesriigi kohus tooks eelkõige välja täpsed põhjused, mille tõttu ta on hakanud kahtlema liidu õiguse teatavate õigusnormide kehtivuses, ning esitaks kehtetuse alused, millega seetõttu tuleb tema arvates arvestada. Selline nõue tuleneb ka Euroopa Kohtu kodukorra artikli 94 punktist c (4. mai 2016. aasta kohtuotsus Philip Morris Brands jt, C‑547/14, EU:C:2016:325, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).
37 Eelotsusetaotlustes esitatud teave ei pea mitte üksnes võimaldama Euroopa Kohtul tarvilikku vastust anda, vaid ka andma liikmesriikide valitsustele ja teistele huvitatud isikutele võimaluse esitada Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 23 alusel oma seisukohad. Euroopa Kohtul tuleb kontrollida, et see võimalus oleks tagatud, võttes arvesse, et nimetatud artikli alusel toimetatakse huvitatud isikutele kätte ainult eelotsusetaotlused koos tõlkega iga liikmesriigi ametlikku keelde, mitte aga riigisisese kohtuasja toimikut, mille võib olla Euroopa Kohtule edastanud eelotsusetaotluse esitanud kohus (4. mai 2016. aasta kohtuotsus Philip Morris Brands jt, C‑547/14, EU:C:2016:325, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).
38 Eeltoodust tuleneb, et liidu õiguse sätte kehtivust puudutava küsimuse puhul peab Euroopa Kohus sellise sätte kehtivuse hindamisel lähtuma eelotsusetaotluses toodud kehtetuse alustest.
39 Käesolevas asjas on eelotsusetaotluse esitanud kohtul küsimus, kas viis nõukogu akti, millega jäeti LTTE määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3 ette nähtud loetellu, ehk otsused 2007/445, 2007/868, 2008/583 ja 2009/62 ning määrus nr 501/2009, on kehtivad.
40 Eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab sõnaselgelt ka põhjendustele, millest lähtudes tühistas Üldkohus 16. oktoobri 2014. aasta kohtuotsuses LTTE vs. nõukogu (T‑208/11 ja T‑508/11, EU:T:2014:885) LTTE kandmise sellesse loetellu aastatel 2011–2014, ning seda tühistamist ei muudetud Euroopa Kohtu 26. juuli 2017. aasta kohtuotsuses nõukogu vs. LTTE (C‑599/14 P, EU:C:2017:583).
41 K. P. väitis kohtuistungi korraldamiseks esitatud põhjendatud taotluses, et käesolevas asjas on Euroopa Kohtu ülesanne kontrollida ka nõukogu sellise otsuse kehtivust, millega LTTE kanti esimest korda määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3 ette nähtud loetellu, milleks on antud juhul otsus 2006/379. Nagu nähtub Euroopa Kohtu 26. juuli 2017. aasta kohtuotsusest nõukogu vs. LTTE (C‑599/14 P, EU:C:2017:583), tähendab isiku, rühmituse või üksuse loetellu jätmine tegelikult esmakordse loetellu kandmise pikendamist. Veel viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus sõnaselgelt 29. juuni 2010. aasta kohtuotsusele E ja F (C‑550/09, EU:C:2010:382, punkt 55), milles Euroopa Kohus tuvastas üksuse loetellu kandmise kehtetuse seetõttu, et ei loetellu kandmise otsusele ega hilisematele loetellu jätmise otsustele ei olnud lisatud piisavaid põhjendusi seoses määruse nr 2580/2001 kohaldamise seaduslike tingimustega.
42 Esiteks, erinevalt kohtuasjast, milles tehti 29. juuni 2010. aasta kohtuotsus E ja F (C‑550/09, EU:C:2010:382) ja milles ükski vaidlusalustest otsustest ei sisaldanud põhjendusi, on käesoleva otsuse punktist 13 näha, et kõigile põhikohtuasjas vaidlusalustele aktidele on lisatud ülevaade põhjustest, miks nõukogu pidas põhjendatuks jätta LTTE määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3 ette nähtud loetellu.
43 Teiseks, 26. juuli 2017. aasta kohtuotsuse nõukogu vs. LTTE (C‑599/14 P, EU:C:2017:583) punktis 51 esitatud tõdemust, et isiku, rühmituse või üksuse jätmine määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3 ette nähtud loetellu tähendab sisuliselt esmakordse loetellu kandmise pikendamist, tuleb mõista selle kontrollimise kontekstis, kas esineb jätkuvalt oht, et isik, rühmitus või üksus osaleb terroristlikus tegevuses, ning ainus küsimus, mis on loetellu jätmise otstarbekuse hindamisel asjakohane, on üldjuhul küsimus, kas pärast kõnealust loetellu kandmist või loetelu viimast läbivaatamist on faktilised asjaolud muutunud nii, et nende alusel ei saa enam teha sama järeldust sellise ohu esinemise kohta (vt selle kohta 26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. LTTE, C‑599/14 P, EU:C:2017:583, punkt 46).
44 Esmakordne otsus kanda isik, rühmitus või üksus määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3 ette nähtud loetellu ning hilisem akt loetellu jätmise kohta on kaks erinevat õiguslikku meedet, mis võetakse vastu erineval õiguslikul alusel – esimene meede põhineb ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikel 4 ning eeldab riigisisest pädeva asutuse otsust, teine meede põhineb ühise seisukoha artikli 1 lõikel 6 ega eelda sellist riigisisest otsust. Niisugust vahetegemist selgitab tõik, et isiku, rühmituse või üksuse loetellu jätmine ei ole pelgalt esmakordse loetellu kandmise pikendamine, vaid see eeldab ennekõike, et jätkuvalt esineb oht, et isik, rühmitus või üksus osaleb terroristlikus tegevuses, nagu nõukogu alguses tõdes (vt selle kohta 26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. LTTE, C‑599/14 P, EU:C:2017:583, punktid 59–61).
45 Neil asjaoludel ning kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole sõnaselgelt sellekohast küsimust esitanud, ei too käesolev eelotsusetaotlus, mis käsitleb LTTE määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3 ette nähtud loetellu jätmist käsitlevate nõukogu aktide kehtivust asjakohasel ajavahemikul, Euroopa Kohtule kaasa kohustust hinnata esimest korda loetellu kandmise otsuse kehtivust.
46 Kui kehtivuskontrolli laiendataks aktidele, mida ei ole eelotsusetaotluses mainitud, võtaks see huvitatud isikutelt võimaluse esitada Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 23 kohaselt eelotsusetaotluste kohta oma seisukohti ja riivata nende kaitseõigusi, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 36.
Põhikohtuasjas vaidlusaluste aktide kehtivus
47 Käesoleva otsuse punktist 28 nähtuvalt on Euroopa Kohtu ülesanne hinnata põhikohtuasjas vaidlusaluste nõukogu otsuste ja määruse kehtivust, võttes arvesse aastatel 2011–2014 LTTE sellesse loetellu jätnud aktide tühistamist, mille kuulutas Üldkohus 16. oktoobri 2014. aasta kohtuotsusega LTTE vs. nõukogu (T‑208/11 ja T‑508/11, EU:T:2014:885) ja mida kinnitas Euroopa Kohus 26. juuli 2017. aasta kohtuotsuses nõukogu vs. LTTE (C‑599/14 P, EU:C:2017:583).
48 Seoses sellega olgu rõhutatud, et kui liidu kohtus vaidlustatakse sellise otsuse kehtivus, millega jäeti isik, rühmitus või üksus määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3 ette nähtud loetellu, siis on liidu kohus eelkõige kohustatud esiteks kontrollima, kas on täidetud ELTL artiklis 296 sätestatud põhjendamiskohustus ja kas põhjendused, millele on tuginetud, on piisavalt täpsed ja konkreetsed, ning teiseks kontrollima, kas need põhjendused on tõendatud (vt selle kohta 26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. LTTE, C‑599/14 P, EU:C:2017:583, punkt 70). Olgu täpsustatud, et käesolevas asjas küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus vaid seda, kas põhikohtuasjas vaidlusaluste aktide puhul on nõukogu põhjendamiskohustust täitnud.
49 Selles kontekstis tuleb veel meelde tuletada, et põhjendustest peab selgelt ja ühemõtteliselt ilmnema akti andnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel mõista võetud meetme põhjusi ja pädeval kohtul teostada kontrolli (vt selle kohta 15. novembri 2012. aasta kohtuotsus Al-Aqsa vs. nõukogu ja Madalmaad, C‑539/10 P ja C‑550/10 P, EU:C:2012:711, punkt 138; 29. juuni 2010. aasta kohtuotsus E ja F, C‑550/09, EU:C:2010:382, punkt 54, ning 26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. LTTE, C‑599/14 P, EU:C:2017:583, punkt 29).
50 Mis puudutab tingimusi, mille täitmisel võib nõukogu, kui ta vaatab läbi isiku, rühmituse või üksuse kandmist määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3 ette nähtud loetellu, otsustada loetellu kandmist jätkata, siis olgu meenutatud, nagu on märgitud ka käesoleva otsuse punktis 44, et ühise seisukoha 2001/931 artikkel 1 teeb vahet esiteks isiku, rühmituse või üksuse esmakordsel loetellu kandmisel, mida on käsitletud selle artikli lõikes 4, ja teiseks loetellu juba kantud isiku, rühmituse või üksuse loetellu jätmisel, mida on käsitletud lõikes 6 (vt selle kohta 26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. LTTE, C‑599/14 P, EU:C:2017:583, punkt 58).
51 Kui esmakordne määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3 ette nähtud loetellu kandmise otsus eeldab nõukogult, et ta otsustaks loetellu kandmise toimikus sisalduvate täpsete andmete või tõendite põhjal, millest nähtub, et pädev asutus on otsuse teinud, siis hilisemate loetellu jätmise otsuste puhul peab nõukogu seevastu tooma esile asjaolud, mis tõendavad, et ta on kontrollinud, kas pärast esmakordset loetellu kandmist või loetelu viimast läbivaatamist on faktilised asjaolud muutunud nii, et nende alusel ei saa enam teha sama järeldust isiku, rühmituse või üksuse osalemise kohta terroristlikus tegevuses (vt selle kohta 26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. LTTE, C‑599/14 P, EU:C:2017:583, punktid 45 ja 46 ning seal viidatud kohtupraktika).
52 Kontrollimisel, kas jätkuvalt esineb oht, et isik, rühmitus või üksus osaleb terroristlikus tegevuses, tuleb lisaks selle arvestamisele, mis on saanud riigisisesest otsusest, mille alusel kanti isik, rühmitus või üksus esimest korda määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3 ette nähtud loetellu, võtta eelkõige arvesse uuemaid faktilisi asjaolusid, millest nähtub, et selline oht on endiselt olemas (vt selle kohta 18. juuli 2013. aasta kohtuotsus komisjon jt vs. Kadi, C‑584/10 P, C‑593/10 P ja C‑595/10 P, EU:C:2013:518, punkt 156, ning 26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. LTTE, C‑599/14 P, EU:C:2017:583, punktid 52 ja 54).
53 Antud juhul nähtub põhikohtuasjas vaidlusaluste aktide põhjendustest, et LTTE jätmisel määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3 ette nähtud loetellu lähtus nõukogu eeskätt kahest otsusest, mille tegid Ühendkuningriigi pädevad asutused 2001. aastal ja mille alusel kanti LTTE esimest korda loetellu, ning sellest, et on toime pandud 12 tegu, mis on hõlmatud mõistega „terroriakt“ ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 3 tähenduses ning mille eest võidakse võtta vastutusele LTTE.
54 Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 51–53 märkis, võimaldavad need põhjendused järelikult LTTE-l teada tegelikke ja konkreetseid põhjusi, miks nõukogu leidis, et LTTE nimi tuleb sellesse loetellu jätta.
55 Mis puudutab küsimust, kas need põhjendused olid piisavad, et tõendada jätkuvat ohtu, et LTTE osaleb terroristlikus tegevuses, siis olgu meenutatud, et 26. juuli 2017. aasta kohtuotsuses nõukogu vs. LTTE (C‑599/14 P, EU:C:2017:583), milles oli kõne all aastatel 2011–2014 LTTE määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3 ette nähtud loetellu jätnud aktide õiguspärasus, märkis Euroopa Kohus kõigepealt, et esmakordse loetellu kandmise aluseks olnud Ühendkuningriigi otsuste tegemisest 2001. aastal kuni loetellu jätmise aktide vastuvõtmiseni aastatel 2011–2014 möödus palju aega. Seejärel tõdes Euroopa Kohus, et aktide kohta käivatest põhjendustest nähtuvalt oli LTTE sõjaliselt alistatud, millest Sri Lanka valitsus teatas 2009. aasta maikuus ja mis oluliselt nõrgestas seda organisatsiooni. Euroopa Kohus järeldas sellest, et nõukogu oli kohustatud põhjendama LTTE loetellu jätmist hilisemate asjaoludega, millest nähtuks, et on endiselt oht, et LTTE osaleb terroristlikus tegevuses (vt selle kohta 26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. LTTE, C‑599/14 P, EU:C:2017:583, punkt 55).
56 Esiteks olgu selle kohta tõdetud, et antud juhul on LTTE määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3 ette nähtud loetellu kandmise aluseks olnud riigisisese otsuse vastuvõtmise ja põhikohtuasjas vaidlusaluste aktide vastuvõtmise vahel olnud lühem ajavahemik.
57 Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 60 märkis, möödus 16. oktoobrist 2006, mil toimus viimane terroriakt, millele nõukogu erinevates põhjendustes viitas, kuni esimese põhikohtuasjas vaidlusaluse akti, nimelt 28. juuni 2007. aasta otsuse 2007/445 vastuvõtmiseni pisut üle kaheksa kuu. Lisaks kulus selle esimese akti vastuvõtmisest kuni viimase põhikohtuasjas vaidlusaluse akti ehk 15. juunil 2009 vastu võetud määruse nr 501/2009 vastuvõtmiseni vähem kui kaks aastat. Järelikult ei saa asuda seisukohale, et 2006. aastal toime pandud terroriaktid oleksid Ühendkuningriigi pädevate asutuste 2001. aastal tehtud otsuseid arvestades ajaliselt liiga kauged faktilised asjaolud, et õigustada seda, et LTTE jäeti põhikohtuasjas vaidlusaluste aktidega määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3 ette nähtud loetellu.
58 Teiseks, mis puudutab asjaolude olulist muutumist, siis on Euroopa Kohus juba otsustanud, et LTTE sõjaline alistamine 2009. aasta maikuus tähendab asjaolude olulist muutust, mis võib seada kahtluse alla, kas on endiselt oht, et LTTE osaleb terroristlikus tegevuses, ning et nõukogu oli LTTE määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3 ette nähtud loetellu jätnud 2011.–2014. aasta otsuste põhjendustes kohustatud viitama tõenditele, mis kinnitaksid tema hinnangut, et tõenäoliselt kavatses LTTE oma sõjalisest alistamisest hoolimata jätkata terrorirünnakuid Sri Lankas (vt selle kohta 26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. LTTE, C‑599/14 P, EU:C:2017:583, punkt 79).
59 Kuigi LTTE sõjaline alistamine leidis aset 15. mail 2009, tuleb antud juhul märkida, et määruses nr 501/2009, mis võeti vastu 15. juunil 2009 ja on seega põhikohtuasjas vaidlusaluste aktide seas ainus, mis on sellest sõjalisest alistamisest hilisem, ei ole mainitud ei sõjalist alistamist ega ka põhjusi, miks oli sellest hoolimata vaja LTTE loetellu jätta.
60 Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 61 märkis, on kuus kuud, mille möödudes tuleb vastavalt ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikele 6 isiku, rühmituse või üksuse loetellu kandmine läbi vaadata, kahtlemata lühike tähtaeg, mistõttu uueks perioodiks loetellu jätmist, kui teatava perioodi jooksul terroriaktid puuduvad või isegi kui selle perioodi viimasel kuul on aset leidnud sõjaline alistamine, võib pidada ettevaatusabinõuks.
61 Võttes arvesse nõukogu kaalutlusõigust ennetavate meetmete võtmisel terroristliku tegevuse tõkestamiseks ning õiglase tasakaalu tagamiseks rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamise ning puudutatud isiku põhivabaduste ja -õiguste kaitse vahel, tuleb tunnustada nõukogu õigust jätta isik, rühmitus või üksus määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3 ette nähtud loetellu ka siis, kui terroristlik tegevus on hiljuti lakanud, tingimusel et asjaolud seda õigustavad.
62 Ent isegi kui käesolevas asjas eeldada, et nõukogu pidas sõjalisest alistamisest hoolimata enneaegseks LTTE eemaldamist loetelust, pidi ta põhjendamiskohustustest lähtuvalt siiski esitama selle kohta põhjendused. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 66 märkis, tähendab selle kohta igasuguse põhjenduse puudumine ELTL artikli 296 rikkumist, mis toob kaasa määruse nr 501/2009 kehtetuse.
63 Kõigest eeltoodust tulenevalt ei ole eelotsuse küsimuse analüüsi käigus ilmnenud ühtegi asjaolu, mis mõjutaks otsuste 2007/445, 2007/868, 2008/583 ja 2009/62 kehtivust. Seevastu määrus nr 501/2009 on kehtetu osas, milles sellega jäeti LTTE määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3 ette nähtud loetellu.
Kohtukulud
64 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:
1. Eelotsuse küsimuse analüüsi käigus ei ole ilmnenud ühtegi asjaolu, mis mõjutaks järgmiste aktide kehtivust:
– nõukogu 28. juuni 2007. aasta otsus 2007/445/EÜ, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 2580/2001 (teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks) artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks otsused 2006/379/EÜ ja 2006/1008/EÜ;
– nõukogu 20. detsembri 2007. aasta otsus 2007/868/EÜ, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 2580/2001 (teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks) artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks otsus 2007/445/EÜ;
– nõukogu 15. juuli 2008. aasta otsus 2008/583/EÜ, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 2580/2001 (teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks) artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks otsus 2007/868/EÜ;
– nõukogu 26. jaanuari 2009. aasta otsus 2009/62/EÜ, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 2580/2001 (teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks) artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks otsus 2008/583/EÜ.
2. Nõukogu 15. juuni 2009. aasta määrus (EÜ) nr 501/2009, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 2580/2001 (teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks) artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks otsus 2009/62/EÜ, on kehtetu osas, milles sellega jäeti Tamil Eelami Vabadusvõitluse Tiigrid loetellu, mis on ette nähtud nõukogu 27. detsembri 2001. aasta määruse (EÜ) nr 2580/2001 teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks artikli 2 lõikes 3.
Allkirjad