KOHTUJURISTI ETTEPANEK
MICHAL BOBEK
esitatud 30. aprillil 2019(1)
Kohtuasi C‑198/18
CeDe Group AB
versus
KAN Sp. z o.o. (likvideerimisel)
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Högsta domstolen (Rootsi kõrgeim kohus))
Eelotsusetaotlus – Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala – Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Maksejõuetusmenetlused – Määrus (EÜ) nr 1346/2000 – Artikkel 4 – Kohaldatav õigus – Tasaarvestus
I. Sissejuhatus
1. Poola äriühingu PPUB Janson sp.j. (edaspidi „PPUB“), kelle suhtes viiakse Poolas läbi maksejõuetusmenetlust, pankrotihaldur esitas Rootsi kohtutele hagi Rootsi äriühingu CeDe Group AB (edaspidi „CeDe“) vastu, nõudes tasumist kaupade eest, mis tarniti PPUB ja CeDe vahel eelnevalt sõlmitud lepingu alusel, mida reguleerib Rootsi õigus. Menetluste käigus nõudis CeDe tasaarvestust PPUB suurema võlaga. Pankrotihaldur oli eelnevalt Poola maksejõuetusmenetluse käigus keeldunud seda tasaarvestust tegemast. Menetluse ajal Rootsi kohtus loovutas PPUB pankrotihaldur CeDe vastu oleva nõude teisele äriühingule KAN sp. z o.o. (edaspidi „KAN“), mis muutus hiljem maksejõuetuks. KANi pankrotihaldur keeldus siiski kõnealust nõuet üle võtmast, millest tulenevalt on KAN (likvideerimisel) nüüd kohtuvaidluse pool.
2. Högsta domstolen (Rootsi kõrgeim kohus) kahtleb sellise tasaarvestusnõude suhtes kohaldatavas õiguses. KAN väitis eelotsusetaotluse esitanud kohtus, et tasaarvestusnõuet tuleks käsitleda Poola õiguse alusel, samal ajal kui CeDe väitis, et seda küsimust tuleks hinnata Rootsi õiguse alusel.
3. Käesolev asi annab Euroopa Kohtule võimaluse tõlgendada määruse (EÜ) nr 1346/2000 maksejõuetusmenetluse kohta(2) konkreetseid sätteid, mis käsitlevad kohaldatavat õigust, ja nende suhet lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava üldise korraga.(3) Millist õigust kohaldatakse tasaarvestusnõude suhtes, mis on esitatud maksejõuetu äriühingu vastu sellesama äriühingu pankrotihalduri esitatud maksenõude alusel algatatud menetluse raames?
II. Õiguslik raamistik
A. Rooma I määrus
4. Rooma I määruse artikkel 17 „Tasaarvestus“ sätestab: „Kui õigus tasaarvestusele on poolte vahel kokku leppimata, on tasaarvestus reguleeritud õigusega, mida kohaldatakse nõudele, mille suhtes tasaarvestust nõutakse“.
B. Maksejõuetusmenetluse määrus
5. Maksejõuetusmenetluse määruse põhjendused 23 ja 24 on sõnastatud järgmiselt:
„(23) Käesolevas määruses tuleks selle reguleerimisalasse kuuluvates küsimustes sätestada ühtsed kollisiooninormid, mis käesoleva määruse reguleerimisalas asendavad eri riikides kehtivaid rahvusvahelise eraõiguse sätteid. Kui ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse selle liikmesriigi seadusi, kus menetlus on algatatud (lex concursus). Kollisiooninorm peaks kehtima nii põhimaksejõuetusmenetluse kui ka kohalike menetluste suhtes; lex concursus määrab kindlaks kõik maksejõuetusmenetluste protsessuaalsed ja materiaalsed mõjud asjaomastele isikutele ja õigussuhetele. Selle alusel määratakse kindlaks ka maksejõuetusmenetluste algatamise, läbiviimise ja lõpetamise tingimused.
(24) Selliste maksejõuetusmenetluste automaatne tunnustamine, mille suhtes üldjuhul kohaldatakse selle riigi seadusi, kus menetlus on algatatud, võib olla vastuolus normidega, mille kohaselt tehakse tehinguid teistes liikmesriikides. Tehingute kindluse ja õiguspäraste ootuste kaitsmiseks teistes liikmesriikides peale selle, kus menetlus on algatatud, tuleks üldreeglist ette näha mitmed erandid.“
6. Maksejõuetusmenetluse määruse põhjenduses 26 on märgitud: „Kui selles liikmesriigis, kus menetlus on algatatud, ei ole tasaarvestus lubatud, peaks võlausaldajal igal juhul olema õigus tasaarvestusele, kui seda võimaldab maksejõuetu võlgniku nõude suhtes kohaldatav seadus. Seega toimib tasaarvestus teatava tagatisena, mis põhineb õigusnormidel, millele asjaomane võlausaldaja saab nõude tekkimisel tugineda.“
7. Maksejõuetusmenetluse määruse artikkel 4 „Kohaldatav seadus“ sätestab:
„1. Kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse maksejõuetusmenetluse ja selle mõjude suhtes selle liikmesriigi seadust, kelle territooriumil menetlus on algatatud, edaspidi „menetluse algatanud riik“.
2. Menetluse algatanud riigi seadustes sätestatakse menetluste algatamise, läbiviimise ja lõpetamise tingimused. Tingimustes määratakse eelkõige kindlaks:
[…]
d) tasaarvestuse tingimused;
[…]“.
8. Maksejõuetusmenetluse määruse artikkel 6 „Tasaarvestus“ sätestab:
„1. Maksejõuetusmenetluse algatamine ei mõjuta võlausaldajate õigust nõuda oma nõuete ja võlgniku nõuete tasaarvestust, kui see on lubatud maksejõuetu võlgniku nõude suhtes kohaldatava seadusega.
2. Lõige 1 ei välista meetmeid, mida võetakse seoses õigustoimingute tühiseks tunnistamisega vastavalt artikli 4 lõike 2 punktile m.“
III. Faktilised asjaolud, menetlus ja eelotsuse küsimused
9. Poolas asutatud äriühing PPUB sõlmis Rootsis asutatud äriühinguga CeDe 9. juunil 2010 lepingu kauba tarnimiseks. Leping nägi ette, et kõigi selle tõlgendamist puudutavate vaidluste suhtes kohaldatakse Rootsi õigust.
10. 2011. aasta jaanuari lõpus algatati Poolas PPUB suhtes maksejõuetusmenetlus. Sama aasta juulis esitas maksejõuetusmenetluse käigus määratud pankrotihaldur Rootsi täitevametile (Kronofogdemyndigheten) Euroopa maksekäsu avalduse(4) CeDe vastu põhjusel, et CeDe võlgnes 1 532 489 Rootsi krooni (SEK) koos intressidega kauba eest, mille PPUB tarnis nendevahelise lepingu alusel.
11. Hiljem suunati asi menetlemiseks edasi Malmö tingsrättile (Malmö esimese astme kohus, Rootsi). CeDe vaidles PPUB nõudele vastu, nõudes selle nõude tasaarvestamist võlaga, mis on suurem PPUB nõutud summast. CeDe väidab, et see võlg vastab hüvitisele, mida PPUB peab maksma tegemata tarnete ning tarnitud kaupade puuduste eest. CeDe väitel tekkis õigus tasaarvestusele enne, kui PPUB suhtes algatati maksejõuetusmenetlus.
12. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud teabest ilmneb, et PPUB pankrotihaldur keeldus võimaldamast CeDe nõutud tasaarvestust Poola maksejõuetusmenetluse raames.
13. Malmö tingsrätti (Malmö esimese astme kohus) menetluses väitis PPUB pankrotihaldur, et maksejõuetusmenetluse määruse artikli 4 lõike 1 kohaselt tuleks tasaarvestuse õiguse suhtes kohaldada Poola õigust. Viidatud säte näeb ette, et kui kõnealuses määruses ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse maksejõuetusmenetluse ja selle mõju suhtes selle liikmesriigi õigust, kelle territooriumil menetlus on algatatud (menetluse algatanud riigi õigus ehk lex concursus). Pankrotihalduri väitel tuleneb maksejõuetusmenetluse määruse artikli 4 lõike 2 punktist d, et lex concursus määrab igal juhul kindlaks tasaarvestuse tingimused. Selle põhjuseks on asjaolu, et kõnealuse määruse artikli 6 lõige 1, mis näeb ette, et maksejõuetusmenetlus ei mõjuta tasaarvestuse õigust, kui tasaarvestus on lubatud võlgniku nõude suhtes kohaldatava õigusega, kehtib ainult juhul, kui tasaarvestus ei ole menetluse algatanud riigi õigusega lubatud. Pankrotihalduri arvates ei ole see säte seega põhikohtuasja suhtes kohaldatav, sest Poola õigus lubab tasaarvestust.
14. CeDe väitis seevastu, et tasaarvestust tuleks käsitleda Rootsi õiguse alusel. Esiteks väitis ta, et pankrotihalduri hagi on seotud nõudega, mis tuleneb CeDe ja PPUB vahelisest lepingust, mis sisaldab kohaldatava õiguse valiku klauslit, mille kohaselt kohaldatakse lepingu tõlgendamist puudutavate vaidluste suhtes Rootsi õigust. See tähendab, et Rooma I määruse artikli 3 lõike 1 kohaselt kohaldatakse Rootsi õigust. Lisaks sellele väitis CeDe, et kui õigus tasaarvestusele on poolte vahel kokku leppimata, reguleerib vastavalt Rooma I määruse artiklile 17 seda küsimust õigus, mida kohaldatakse nõudele, mille suhtes tasaarvestust nõutakse.
15. Teiseks väitis CeDe, et maksejõuetusmenetluse määruse artikli 6 lõike 1 kohaselt ei mõjuta maksejõuetusmenetlus tasaarvestuse õigust, kui tasaarvestus on lubatud võlgniku nõude suhtes kohaldatava õigusega. Kuivõrd CeDe arvates kohaldatakse pankrotihalduri nõude suhtes Rootsi õigust, tuleks seega tasaarvestuse küsimust samuti käsitleda Rootsi õiguse alusel.
16. Malmö tingsrätt (Malmö esimese astme kohus) leidis, et vastavalt maksejõuetusmenetluse määruse artiklis 4 sätestatud üldnormile ei saa asuda seisukohale, et Poola õigus piirab või keelab tasaarvestust. Seetõttu leidis ta, et kõnealuse määruse artikli 6 lõikes 1 sätestatud erand ei ole kohaldatav ja et põhikohtuasjas tuleks kohaldada Poola õigust.
17. Hovrätten över Skåne och Blekinge (Skåne ja Blekinge apellatsioonikohus, Rootsi) jättis selle kohtuotsuse apellatsiooniastmes muutmata muu hulgas põhjusel, et ei ole alust kalduda kõrvale maksejõuetusmenetluse määruse artikli 4 lõikes 1 sätestatud lex concursuse üldnormist. Asjaolu, et pankrotihaldur ei rahuldanud CeDe tasaarvestusnõuet, ei muuda seda järeldust.
18. Hovrätten över Skåne och Blekinge (Skåne ja Blekinge apellatsioonikohus) menetluse ajal loovutas PPUB pankrotihaldur põhinõude Poolas asutatud äriühingule KAN, kes astus menetlusse pankrotihalduri asemel.
19. CeDe esitas Hovrätten över Skåne och Blekinge (Skåne ja Blekinge apellatsioonikohus) kohtuotsuse peale kaebuse Högsta domstolenile (Rootsi kõrgeim kohus). Ta väitis, et tasaarvestusnõude suhtes tuleks kohaldada Rootsi õigust. KAN palus jätta Hovrätten över Skåne och Blekinge (Skåne ja Blekinge apellatsioonikohus) kohtuotsuse muutmata.
20. Högsta domstoleni (Rootsi kõrgeim kohus) menetluse ajal muutus KAN maksejõuetuks. Vastavas maksejõuetusmenetluses määratud pankrotihaldur teatas, et pankrotipesa ei võta üle võlgniku nõuet CeDe vastu. Seega on nüüd asjas pooleks KAN (likvideerimisel), mitte pankrotipesa.
21. Neil asjaoludel otsustas Högsta domstolen (Rootsi kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas määruse nr 1346/2000 artiklit 4 tuleb tõlgendada nii, et seda kohaldatakse hagile, mille on Rootsi äriühingu vastu Rootsi kohtusse esitanud sellise Poola äriühingu pankrotihaldur, kelle suhtes viiakse Poolas läbi maksejõuetusmenetlust, ja milles nõutakse tasu kauba eest, mis tarniti vastavalt lepingule, mille pooled sõlmisid enne kõnealuse maksejõuetuse tekkimist?
2. Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kas omab tähtsust see, et pankrotihaldur loovutab kohtumenetluse ajal kõnealuse nõude teisele äriühingule, kes astub menetlusse pankrotihalduri asemel?
3. Kui vastus teisele küsimusele on jaatav, siis kas omab tähtsust see, et menetlusse astunud äriühing muutub omakorda maksejõuetuks?
4. Kui esimeses küsimuses kirjeldatud asjaoludel toimuvas kohtumenetluses väidab vastustaja, et pankrotihalduri maksenõue tuleb tasaarvestada vastunõudega, mis on tekkinud maksenõudega samast lepingust, siis kas seda tasaarvestuse olukorda hõlmab artikli 4 lõike 2 punkt d?
5. Kas määruse nr 1346/2000 artikli 4 lõike 2 punkti d ja artikli 6 lõike 1 omavahelist suhet tuleb mõista nii, et artikli 6 lõiget 1 kohaldatakse ainult siis, kui menetluse algatanud riigi õiguse kohaselt ei ole tasaarvestus võimalik, või võib artikli 6 lõiget 1 kohaldada ka teistele olukordadele, näiteks siis, kui asjaomaste õiguskordade vahel esineb tasaarvestuse võimaluse osas vaid teatav erinevus või kui erinevused puuduvad, ent tasaarvestusest on siiski menetluse algatanud riigis keeldutud?“
22. Käesolevas asjas esitasid kirjalikud seisukohad Euroopa Komisjon ja Hispaania valitsus.
IV. Hinnang
23. Käesoleva ettepaneku ülesehitus on järgmine. Alustan esimesest eelotsuse küsimusest ja jõuan järeldusele, et maksejõuetusmenetluse määruse artiklit 4 ei kohaldata seoses küsimusega, milline õigus on kohaldatav PPUB pankrotihalduri poolt CeDe vastu esitatud nõude suhtes (edaspidi „põhinõue“) (A). Seetõttu ei ole teist ja kolmandat küsimust vaja käsitleda. Järgmisena selgitan, miks pärast põhinõude loovutamist KANile muutusid neljas ja viies küsimus hüpoteetiliseks ja seega vastuvõetamatuks (B). Sellegipoolest käsitlen neid küsimusi lühidalt sisuliselt, et abistada Euroopa Kohut, juhul kui ta peaks tunnistama need küsimused vastuvõetavaks (C).
A. Esimene eelotsuse küsimus: maksejõuetusmenetluse määruse artikli 4 kohaldatavus põhinõude suhtes
24. Esimese eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult teada, kas PPUB pankrotihalduri esitatud hagi kuulub maksejõuetusmenetluse määruse artikli 4 kohaldamisalasse. Jaatava vastuse korral soovitakse teise ja kolmanda küsimusega teada, milline mõju võib olla asjaolul, et asjaomane nõue on loovutatud teisele juriidilisele isikule (KAN) ja see isik on seejärel muutunud maksejõuetuks.
25. Esimese küsimuse täpne ulatus ei ole siiski täiesti selge, mis nähtub sellest, et huvitatud isikud, kes esitasid kirjalikud seisukohad, mõistavad seda küsimust erinevalt.
26. Komisjon mõistis esimest küsimust kui viidet maksejõuetusmenetluse määruse artikli 4 ajalisele kohaldamisalale. Seetõttu käsitleb komisjon oma seisukohtades seda, kas kõnealune säte hõlmab enne maksejõuetusmenetluse algatamist sõlmitud lepingust tulenevat nõuet. Komisjon jõuab järeldusele, et see on nii.
27. Hispaania valitsus uurib koos esimest, neljandat ja viiendat küsimust. Seoses esimese küsimusega väidab see valitsus, et kuivõrd lex concursus reguleerib tasaarvestuse tingimusi, tuleks lex concursust kohaldada pankrotihalduri esitatud hagi suhtes.
28. Kuigi ma komisjoni seisukohaga maksejõuetusmenetluse määruse artikli 4 ajalise kohaldamisala kohta põhimõtteliselt nõustun, on esimene küsimus minu hinnangul laiem.
29. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib nimelt, kas maksejõuetusmenetluse määruse artiklis 4 sisalduvad sätted kohaldatava õiguse kohta hõlmavad sellist hagi nagu see, mille PPUB pankrotihaldur Rootsi kohtule esitas.
30. Mida tuleb selles kontekstis mõista „hagi“ all? Esiteks võib seda küsimust mõista nii, et sellega soovitakse teada, kas maksejõuetusmenetluse määruse artiklit 4 kohaldatakse PPUB pankrotihalduri (algul lepingulise) põhinõude suhtes, mis on tema hagi aluseks. Teiseks võib seda küsimust mõista nii, et see viitab võimalusele, et maksejõuetusmenetluse määruse artikkel 4 võib olla kohaldatav pankrotihalduri hagi alusel algatatud menetluse teatavate (muude) aspektide, näiteks tasaarvestusnõude suhtes.
31. Alustades esimese küsimuse esimesest (ja tegelikult usutavamast) tõlgendusest, tuleb kõigepealt märkida, et põhinõue, mis on PPUB pankrotihalduri esitatud algse hagi esemeks, on PPUB ja CeDe vahelisest lepingulisest suhtest tulenev maksenõue. Peale asjaolu, et selle esitas PPUB pankrotihaldur, ei ole selles nõudes midagi, mis seoks seda maksejõuetusmenetluse ja selle mõjuga maksejõuetusmenetluse määruse artikli 4 lõike 1 tähenduses.
32. Liikmesriigi kohus küsib oma eelotsusetaotluses konkreetselt, millist tähtsust omab maksejõuetusmenetluse määruse artikli 3 tõlgendamist puudutav Euroopa Kohtu praktika seoses kohtualluvusega maksejõuetusmenetluste puhul. Selle kohtupraktika suundumuse kohaselt näeb maksejõuetusmenetluse määruse artikli 3 lõige 1 ette kohtualluvuse ainult nende hagide puhul, mis tulenevad otseselt maksejõuetusmenetlusest ja on sellega tihedalt seotud. Seoses sellega ei ole määrav kriteerium „mitte menetluslik kontekst, mille raames hagi esitatakse, vaid hagi õiguslik alus. Selle lähenemise kohaselt tuleb kontrollida, kas õigus või kohustus, mis on hagi aluseks, tuleneb tsiviil- ja kaubandusõiguse üldnormidest või maksejõuetusmenetlust reguleerivatest erinormidest“(5).
33. On tõsi, et maksejõuetusmenetluse määruse artiklite 3 ja 4 koostoimes tõlgendamisel ilmneb, et selle määrusega püütakse viia rahvusvaheliselt pädevad kohtud vastavusse maksejõuetusmenetluse suhtes kohaldatava õigusega.(6) Ehkki see üldpõhimõte on selge, tuleb tunnistada, et iusi ja forumi kokkulangemist ei ole võimalik kõigil juhtudel tagada, sest kohaldatavat õigust puudutavad maksejõuetusmenetluse määruse sätted on asjakohased muude menetluste puhul kui need, mis on maksejõuetusmenetlused. Kuigi maksejõuetusmenetluse määruse artikli 3 lõige 1 piirdub maksejõuetusmenetluse algatamise pädevuse küsimusega, on artikli 4 lõige 1 laiem, viidates maksejõuetusmenetluste ja nende mõju suhtes kohaldatavale õigusele.
34. Seega tuleb selgelt tunnistada, et maksejõuetusmenetluse määruse artikli 3 tõlgendamist käsitlev Euroopa Kohtu praktika ei ole automaatselt kõikides aspektides ülekantav selle määruse artikli 4 tõlgendamisele. Viimati nimetatud säte on laiema ulatusega.
35. Eelnevat selgitust arvestades tuleb küsimusele, kas maksejõuetusmenetluse määruse artiklit 4 kohaldatakse käesolevas asjas põhinõude suhtes, vastata selle sätte konkreetset sisu silmas pidades. Maksejõuetusmenetluse määruse artikkel 4 sisaldab üldnormi, mis käsitleb „maksejõuetusmenetluse ja selle mõjude“ suhtes kohaldatava õiguse kindlaksmääramist. Kõnealuse määruse artikli 4 lõike 1 kohaselt on see õigus selle liikmesriigi õigus, kelle territooriumil menetlus on algatatud (lex concursus), kui selles määruses ei ole sätestatud teisiti. Lisaks sellele on määruse artikli 4 lõikes 2 toodud „mitteammendav loetelu menetlusküsimustest, mida reguleerivad menetluse algatanud riigi õigusnormid“(7), ja mille hulka kuuluvad muu hulgas „tasaarvestuse tingimused“ (artikli 4 lõike 2 punkt d) ja „maksejõuetusmenetluse mõju võlgniku lepingulistele suhetele“ (artikli 4 lõike 2 punkt e).
36. Asjaolu, et maksejõuetusmenetluse määruse artikli 4 lõikes 2 viidatakse tasaarvestuse tingimustele ja maksejõuetuse mõjule olemasolevatele lepingulistele suhetele, ei saa minu arvates kaasa tuua seda, et iga sellise lepinguga seotud nõue, mille poole suhtes algatatud maksejõuetusmenetlus (ja/või kui selle nõude esitaja vastu on esitatud tasaarvestusnõue), kuulub automaatselt mõiste „maksejõuetusmenetlus ja selle mõjud“ alla, et määrata kindlaks, milline säte reguleerib kohaldatavat õigust. Pelgalt asjaolu, et sellise hagi on esitanud pankrotihaldur, ei muuda minu hinnangul seda järeldust.(8)
37. Selline juhtum nagu käesolev näitab selgelt, miks muud järeldused tooksid kaasa ettearvamatud või isegi veidrad tulemused. Lepingulist nõuet reguleeriv õigus mitte ainult ei erineks sellest, milles pooled kokku leppisid, vaid ka muutuks korduvalt, kui toimuvad hilisemad loovutamised ja/või kui juhtub, et uute võlausaldajate endi suhtes algatatakse maksejõuetusmenetlus. Kõik sellised muudatused kohaldatavas õiguses põhineksid sündmustel, mis toimuvad pärast lepingu sõlmimist ja kohaldatava õiguse valimist ning millel pealegi puudub suures osas seos lepinguga. Lisaks sellele võib see kõik toimuda ajal, mil kohtumenetlus on samas kohtus pooleli.
38. Neil asjaoludel leian, et maksejõuetusmenetluse määruse artiklit 4 tuleb tõlgendada nii, et seda ei kohaldata sellise põhinõude suhtes kohaldatava õiguse kindlaksmääramisel, mis on sellise hagi ese, mille on esitanud liikmesriigi kohtule sellise äriühingu pankrotihaldur, kelle suhtes viiakse teises liikmesriigis läbi maksejõuetusmenetlust, kui selle hagi eesmärk on nõuda ühelt teiselt äriühingult sellise võla tasumist, mis tuleneb lepingulisest võlasuhtest, mis sõlmiti enne kõnealust maksejõuetust.
39. Seda vastust silmas pidades ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohtu teist ja kolmandat küsimust vaja käsitleda. Kuivõrd nende küsimustega üldiselt tõstatatud teemad on neljanda ja viienda küsimuse vastuvõetavuse hindamisel siiski olulised, uurin käesoleva ettepaneku B osas PPUB põhinõude KANile loovutamise ja viimati nimetatud äriühingu hilisema maksejõuetuse mõju.
40. Lõpetuseks tuleb täheldada, et nagu on märgitud käesoleva ettepaneku punktis 30, on esimest küsimust võimalik tõlgendada ka teisiti. Teise tõlgenduse kohaselt viitab esimene küsimus võimalikule järeldusele, et maksejõuetusmenetluse määruse artikkel 4 on kohaldatav pankrotihalduri hagi alusel algatatud menetluse teatavate aspektide, näiteks tasaarvestusnõude suhtes. Sellise tõlgenduse korral ei puuduta esimene küsimus (ainuüksi või suisa üldse mitte) lepingulise põhinõude suhtes kohaldatava õiguse muutumist, vaid potentsiaalselt (ka) hagi muudele elementidele kohaldatavat muudatust.
41. Kui esimese küsimuse selline tõlgendus on õige, siis kattub esimene küsimus tegelikult neljanda küsimuse sisuga, mida käsitlen käesoleva ettepaneku osas C.1. Siinkohal piisab märkusest, et üldiselt ei välista asjaolu, et põhimenetlus ei ole ise maksejõuetusmenetlus, võimalust, et maksejõuetusmenetluse määruse artikkel 4 võib olla asjakohane selle menetluse teatavate aspektide suhtes.
42. Viidatud säte määrab kindlaks maksejõuetusmenetluse ja selle mõju suhtes kohaldatava õiguse. Maksejõuetusmenetluse määruse artikli 1 lõike 1 tähenduses maksejõuetusmenetluse algatamine tähendab, et ühe poole staatus on muutunud. See võib loomulikult kaasa tuua tagajärgi (ja sellest tulenevalt avaldada mõju) teistes menetlustes. Seda kinnitab maksejõuetusmenetluse määruse artikli 4 lõige 2, mis viitab mõjule, mida maksejõuetusmenetlus võib avaldada teistele menetlustele, näiteks „konkreetsete võlausaldajate algatatud menetlustele, välja arvatud pooleliolevad kohtuasjad“(9). Kohtupraktika pakub selle kohta täiendavaid näiteid. Näiteks kohtuasjas Senior Home kerkis kohaldatava õiguse küsimus (eelkõige maksejõuetusmenetluse määruse artikli 5 tõlgendamine seoses asjaõigustele kohaldatava õigusega) väljaspool maksejõuetusmenetlust (ja menetluse algatanud liikmesriiki).(10)
B. Neljas ja viies eelotsuse küsimus: vastuvõetavus
43. Neljandas küsimuses küsitakse sisuliselt seda, kas tasaarvestusnõue, mille CeDe esitas PPUB pankrotihalduri maksenõude vastu ja mis tuleneb samast lepingust, on hõlmatud maksejõuetusmenetluse määruse artikli 4 lõike 2 punktiga d.
44. Seega eeldab see küsimus, et tasaarvestust nõutakse nõudega, mille on esitanud sellise äriühingu pankrotihaldur, kelle suhtes viiakse läbi maksejõuetusmenetlust. Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus eelotsusetaotluses selgitab, on põhinõue, mille algul esitas PPUB pankrotihaldur, vahepeal aga loovutatud. Seetõttu esitatakse tasaarvestusnõue nüüd CeDe ja KANi vahelise menetluse raames.
45. Loovutamise küsimus, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus tõstatas teises küsimuses seoses põhihagiga,(11) on oluline neljanda ja viienda küsimuse hindamiseks, mis puudutavad maksejõuetusmenetluse määruse artiklite 4 ja 6 kohaldatavust tasaarvestusnõude suhtes.
46. Nagu komisjon õigesti märgib, tekitab põhinõude loovutamine kahtlusi, kas neljandale ja viiendale küsimusele on vaja vastata. Nagu on märgitud käesoleva ettepaneku punktis 35, kohaldatakse kohaldatavat õigust käsitlevaid maksejõuetusmenetluse määruse sätteid ja eelkõige selle määruse artiklit 4 nimelt maksejõuetusmenetluse enda ja selle mõjuga seotud küsimuste suhtes, mida on täiendavalt täpsustatud kõnealuse sätte lõikes 2.
47. Seda silmas pidades tähendab sellisel maksejõuetul äriühingul nagu PPUB (või tema pankrotihalduril) varem olnud nõude loovutamine (alguses maksevõimelisele) kolmandale isikule seda, et maksejõuetusmenetlus ei avalda sellega seoses enam mingit mõju. Olenemata selle sõnastuse tõlgenduse võimalikust ulatusest, ei näe ma kooskõlas komisjoni pakutud vastusega teisele küsimusele, mis puudutab nõude loovutamist, kuidas saaksid kohaldatavat õigust käsitlevad maksejõuetusmenetluse määruse sätted, sealhulgas artikli 4 lõike 2 punkt d ja artikli 6 lõige 1, olla põhikohtuasja lahendamisel olulised, kuna loovutamisest tulenevalt ei ole nõue enam seotud maksejõuetusmenetlusega.
48. Uue võlausaldaja (KAN) hilisem maksejõuetus ei mõjuta käesoleval juhul seda tulemust. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud teabe kohaselt ei ole KANi suhtes algatatud maksejõuetusmenetluses määratud pankrotihaldur võtnud üle KANi nõuet CeDe vastu, mistõttu KAN osaleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses omaenda nimel. See tähendab, et kõnealust nõuet ei ole arvatud ühe teise pankrotivara hulka ja see ei saa mõjutada KANi pankrotipesa, mida haldab tema pankrotihaldur. Seega ei mõjuta ükski pooleliolev maksejõuetusmenetlus enam kõnealust tasaarvestusnõuet, mis ei kuulu seetõttu maksejõuetusmenetluse määruse kohaldamisalasse.
49. Seda silmas pidades ja sõltumata sellest, kas CeDe tasaarvestusnõue oleks algul kuulunud maksejõuetusmenetluse määruse artikli 4 lõike 2 punkti d kohaldamisalasse,(12) tuleb järeldada, et kuna PPUB põhinõue loovutati KANile, ei mõjuta maksejõuetusmenetlus enam CeDe tasaarvestusnõuet. Seetõttu ei näe ma, kuidas saaks Euroopa Kohtu vastus neljandale küsimusele aidata liikmesriigi kohtul teha põhikohtuasjas otsust. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu neljandat küsimust tuleb käsitada hüpoteetilise ja seetõttu vastuvõetamatuna niivõrd, kuivõrd see viitab maksejõuetusmenetluse määruse artikli 4 lõike 2 punkti d kohaldatavusele tasaarvestusnõude suhtes, mis esitati PPUB pankrotihalduri esitatud hagi vastu.(13)
50. Sama järeldus tuleb teha eelotsusetaotluse esitanud kohtu viienda küsimuse kohta, mis käsitleb maksejõuetusmenetluse määruse artikli 4 lõike 2 punkti d ja artikli 6 lõike 1 vahelist seost ning konkreetseid olukordi, mille suhtes võib artikli 6 lõiget 1 kohaldada.
51. Seetõttu on neljas ja viies küsimus käesoleva asja spetsiifilises kontekstis hüpoteetilised ja seega vastuvõetamatud.
C. Teine võimalus: neljas ja viies küsimus (sisu)
52. Juhul kui Euroopa Kohus jõuab neljanda ja viienda küsimuse vastuvõetavuse osas teistsugusele järeldusele, käsitlen Euroopa Kohtu igakülgse abistamise eesmärgil käesoleva ettepaneku ülejäänud osas lõpetuseks lühidalt viidatud küsimustega seotud sisulisi aspekte. Pean siiski rõhutama, et eelotsusetaotluses esitatud faktiline ja õiguslik raamistik on küllaltki puudulik. Seetõttu on minu teise võimalusena esitatud analüüs lühike ja abstraktne, sest liikmesriigi kohtu lahendada oleva probleemi täpne olemus jääb mulle mõnevõrra ebaselgeks.
1. Neljas eelotsuse küsimus: artikli 4 lõike 2 punkti d tõlgendamine
53. Neljanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas maksejõuetusmenetluse määruse artikli 4 lõike 2 punkt d hõlmab tasaarvestusnõuet, mille CeDe esitas PPUB pankrotihalduri nõude vastu.
54. Kõigepealt tuleb märkida, et kuigi maksejõuetusmenetluse määruse artikkel 4 ei reguleeri põhinõude suhtes kohaldatavat õigust (nagu selgitati vastusena esimesele küsimusele), ei välista see – nagu on märgitud käesoleva ettepaneku punktides 41 ja 42 –, et kõnealune säte võib tegelikult olla asjakohane seoses selle menetluse mõne muu elemendiga, sealhulgas tasaarvestuse võimalikkuse ja tingimustega. Maksejõuetusmenetlus võib nimelt avaldada mõju võimalusele esitada selline tasaarvestusnõue maksejõuetu poole vastu.
55. Maksejõuetusmenetluse määruse artikkel 4 on lex specialis Rooma I määruse artiklis 17 sätestatud üldnormi suhtes,(14) mis näeb ette, et „[k]ui õigus tasaarvestusele on poolte vahel kokku leppimata, on tasaarvestus reguleeritud õigusega, mida kohaldatakse nõudele, mille suhtes tasaarvestust nõutakse“.
56. Sellest tulenevalt on isegi juhul, kui põhinõuet reguleerib ühe liikmesriigi õigus, maksejõuetusmenetluse määruse artiklis 4 sisalduva erinormi kohaldamise teel võimalik, et tasaarvestust reguleerib teise liikmesriigi õigus.
57. Ehkki eelotsusetaotlusest nähtub, et neljas küsimus esitatakse ainult esimesele küsimusele jaatava vastuse andmise korral (st kui artikkel 4 on põhinõude suhtes kohaldatav), ei jaga ma seepärast seisukohta, et tasaarvestuse kohta tehtava järelduse määrab ära põhinõude kohta tehtud otsus.
58. Eelnev märgitud, tuleb siiski veel välja selgitada neljanda küsimuse täpne ulatus. Sellise nõude puhul nagu see, mille CeDe esitas põhinõude vastu, peab eelotsusetaotluse esitanud kohus kindlaks määrama i) lepinguliste kohustuste rikkumisega seotud nõude sisulise põhjendatuse ja ii) tasaarvestuse tingimused. See teine etapp võib hõlmata erinevaid küsimusi sõltuvalt sellest, kas riiklik süsteem eristab tasaarvestamise õiguse olemasolu tingimusi ja maksejõuetusnormide alusel tasaarvestuse nõutavust. Kuigi on selge, et artikli 4 lõike 2 punkt d ei puuduta sisulise põhjendatusega seotud küsimusi, mis võivad tekkida punkti i raames(15) ja mis lahendatakse lepingule kohaldatava õigusega, milles pooled on kokku leppinud, ei ole koheselt selge, millised punkti ii aspektid on hõlmatud kõnealuse määruse artikli 4 lõike 2 punktiga d.
59. Maksejõuetusmenetluse määruse artikli 4 lõike 2 punkti d sõnastus ei ole selles osas nimelt kaugeltki selge. Mõned keeleversioonid näivad viitavat sellele, et kõnealuse sättega reguleeritakse tasaarvestuse „nõudmise“ tingimusi (mis eeldab seega, et tasaarvestust on maksejõuetusmenetluses võimalik nõuda),(16) samal ajal kui teised keeleversioonid viitavad üksnes tasaarvestuse tingimustele(17), mida võib mõista nii, et need hõlmavad ka tasaarvestuse sisulisi tingimusi.
60. See ebakindlus on õhutanud õigusteoreetilist arutelu maksejõuetusmenetluse määruse artikli 4 lõike 2 punkti d tõlgendamise üle. Selles küsimuses on kolm lähenemisviisi. Esimese tõlgenduse kohaselt on tasaarvestuse õiguse olemasolu eelnevalt lahendamist vajav küsimus, mida reguleerib põhinõude suhtes kohaldatav õigus, ja artikli 4 lõike 2 punkti d kohaldatakse seejärel ainult menetluslikule võimalusele nõuda maksejõuetusmenetluses tasaarvestust. Teise tõlgenduse kohaselt hõlmab artikli 4 lõike 2 punkt d tasaarvestuse õiguse enda suhtes kohaldatavat õigust. Kolmanda tõlgenduse kohaselt sõltub artikli 4 lõike 2 punkti d konkreetne kohaldamisala lex concursusest. See võimaldab artikli 4 lõike 2 punktil d jääda neutraalseks ja mitte eelistada ühte riiklikku süsteemi teistele.(18)
61. Seda küsimust tuleks hinnata tasaarvestuse eripära silmas pidades. Nagu märkis Euroopa Kohus, „kaob tasaarvestuse tagajärjel samal ajal kaks kahe isiku vastastikust kohustust“(19). See on ühteaegu – ja mõlema poole jaoks – maksevahend (kohustuse täitmine) ja täitevahend: tasaarvestust nõudes sunnib üks pool oma võlgnikku maksma.(20) See tähendab, et maksejõuetusmenetluse kontekstis mõjutavad tasaarvestused otseselt par conditio creditorumi, kuna tasaarvestusnõudeid omavatel võlausaldajatel on võimalik saavutada oma nõuete täielik rahuldamine väljaspool maksejõuetusmenetlust. Seda arvesse võttes on eri liikmesriikide õigussüsteemides asutud maksejõuetuse olukorras tasaarvestuse küsimuses erinevatele ja mõnikord päris lahknevatele seisukohtadele, kaitstes kas üksikut võlausaldajat (käsitledes tasaarvestust kui tagatist) või maksejõuetu võlgniku kõiki võlausaldajaid (piirates tasaarvestust pari passu põhimõtte alusel).(21)
62. Pidades silmas nii eri liikmesriikide erinevaid õiguslikke raamistikke seoses tasaarvestusega maksejõuetuse kontekstis kui ka nende süsteemide aluseks olevaid erinevaid põhjendusi, leian ma, et eespool kirjeldatud kolmas lähenemisviis on praktilises plaanis mõistlikum. Artikli 4 konkreetne kohaldamisala tasaarvestuse puhul tuleneb maksejõuetusmenetluse määruse artikli 4 lõigete 1 ja 2 koostoimes tõlgendamisest. Kui kõnealuse määruse artikli 4 lõikes 1 on üldnormina sätestatud, et maksejõuetusmenetluse ja selle mõju suhtes kohaldatav õigus määratakse kindlaks lex concursuse alusel, siis artikli 4 lõikes 2 on esitatud viimase kohta mitteammendav loetelu, mis hõlmab muu hulgas „d) tasaarvestuse tingimusi“. See viitab sellele, et kui lex concursuse kohaselt avaldab maksejõuetus tasaarvestusele mingit mõju, siis reguleerib see seda mõju. Sellest tuleneb, et riiklikes süsteemides, kus tasaarvestus on maksejõuetuse mõju, on see sellisena hõlmatud määruse artikliga 4.
63. Eelnev märgitud, soovitaksin siiski jätta Euroopa Kohtul võtmata selles küsimuses käesoleva asja kontekstis seisukoha. Neljanda ja viienda eelotsuse küsimusega tõstatatud probleemid on palju sügavamad. Need väärivad kohast ja täielikult väljaselgitatud asjaoludel põhinevat õiguslikku arutelu, mitte aga möödaminnes tehtud avaldust asjas, kus nii esitatud küsimuste aluseks olevad asjaolud kui ka nende küsimuste asjakohasus jäävad ebaselgeks.
2. Viies eelotsuse küsimus: artikli 6 lõike 1 tõlgendamine
64. Viienda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustada maksejõuetusmenetluse määruse artikli 6 lõike 1 tähendust. Liikmesriigi kohus kahtleb maksejõuetusmenetluse määruse artikli 6 lõike 1 täpses ulatuses. Kas seda kohaldatakse ainult siis, kui tasaarvestus ei ole lex concursuse alusel võimalik? Kas seda kohaldatakse ka siis, kui lex concursuse ja põhinõude suhtes kohaldatava õiguse pakutavate tasaarvestusvõimaluste vahel on teatavaid erinevusi? Kas see on kohaldatav isegi siis, kui nende õiguste vahel ei ole erinevusi, kuid menetluse algatanud liikmesriigis on tasaarvestusest keeldutud?
65. Maksejõuetusmenetluse määruse artikkel 6 on maksejõuetusmenetluse määruse kohase „pehmendatud universaalsuse“ mudeli väljendus, mille kohaselt on „ühelt poolt põhimaksejõuetusmenetlusele ja selle mõjule kohaldatav seadus selle liikmesriigi seadus, kelle territooriumil nimetatud menetlus on algatatud, samas kui teiselt poolt näeb nimetatud määrus selle normi suhtes ette mitu erandit“(22). Nagu on esile toodud maksejõuetusmenetluse määruse põhjenduses 24, püütakse üldreeglist mitme erandi tegemisega kaitsta õiguspärast ootust ja tehingute kindlust teistes liikmesriikides peale selle, kus menetlus on algatatud.
66. Konkreetset põhjendust, mis tõi kaasa tasaarvestuse erandi, selgitatakse täpsemalt maksejõuetusmenetluse määruse põhjenduses 26, mille kohaselt on selle määruse artikli 6 eesmärk käsitleda olukordi, kus tasaarvestus ei ole lex concursuse alusel lubatud. Sellistel juhtudel peaks võlausaldajal siiski olema „õigus tasaarvestusele, kui seda võimaldab maksejõuetu võlgniku nõude suhtes kohaldatav seadus“. Kõnealuses põhjenduses selgitatakse täpsemalt selle erandi põhjust: tasaarvestus toimib „teatava tagatisena, mis põhineb õigusnormidel, millele asjaomane võlausaldaja saab nõude tekkimisel tugineda“.
67. Grammatilise ja süstemaatilise tõlgenduse põhjal ilmneb seega, et maksejõuetusmenetluse määruse artikkel 6 (nagu teised erisätted, näiteks artikkel 5) toimib erandina kõnealuse määruse artiklist 4. Maksejõuetusmenetluse määruse artikli 6 lõige 1 nimelt „parandab“ artiklis 4 sätestatud üldnormi (mis näeb ette lex concursuse kohaldamise), et säilitada nende võlausaldajate õiguskindlus, kellel oleks olnud tasaarvestuse õigus maksejõuetu võlgniku nõude suhtes kohaldatava õiguse alusel.(23)
68. Selles kontekstis taandub eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimus sellele, kas tasaarvestuste „lubamatust“ maksejõuetusmenetluse määruse artikli 4 kohases lex concursuses tuleb käsitleda konkreetselt või abstraktselt, et kõnealuse määruse artikli 6 lõikes 1 sätestatud erand oleks kohaldatav.
69. Eelotsusetaotluse esitanud kohus esitab kolm võimalikku tõlgendust: artikkel 6 võib olla kohaldatav siis, a) kui tasaarvestusnõuded ei ole lex concursuse alusel lubatud või siis, b) kui need on lubatud erinevatel tingimustel või isegi siis, c) kui pärast tasaarvestuse tingimuste – mis võivad olla identsed – kohaldamist ei ole tasaarvestus konkreetsel juhul lubatud.
70. Komisjon leiab, et maksejõuetusmenetluse määruse artikli 6 lõiget 1 kohaldatakse selle „tagatisena“ toimimise tõttu sõltumatult sellest, kas lex concursus ei võimalda hüvitamist tasaarvestuse teel üldiselt või konkreetsel juhul. Hispaania valitsus näib seevastu väitvat, et kui lex concursus lubab tasaarvestust (mis tahes viisil), siis on see kohaldatav õigus, ilma et oleks võimalik kasutada maksejõuetusmenetluse määruse artikli 6 lõikes 1 sätestatud erandit.
71. Nõustun komisjoniga.
72. Esiteks on maksejõuetusmenetluse määruse artikli 6 lõikes 1 sätestatud, et „[m]aksejõuetusmenetluse algatamine ei mõjuta võlausaldajate õigust nõuda oma nõuete […] tasaarvestust, kui see on lubatud maksejõuetu võlgniku nõude suhtes kohaldatava seadusega“(24). Viide asjaolule, et „õigust nõuda […] tasaarvestust“ ei mõjutata, osutab sellele, et selline õigus nõuda nõuete tasaarvestamist on konkreetsel juhul juba olemas.
73. Teiseks on maksejõuetusmenetluse määruse artikli 6 lõike 1 eesmärki tagada äritehingute puhul õiguskindlus, mis on sätestatud põhjenduses 26, võimalik täita ainult siis, kui „lubamatuse“ nõuet käsitletakse in concreto. Selleks et täita oma ülesannet „tagatisena“, tuleb maksejõuetusmenetluse määruse artikli 6 lõiget 1 kohaldada juhul, kui maksejõuetu võlgniku nõude suhtes kohaldatav õigus oleks konkreetsel juhul sellist tasaarvestust lubanud.
74. Kokkuvõtlikult tuleb märkida, et kohaldades lähenemisviisi, mis keskendub konkreetsetele tulemustele, mis tulenevad vastavatest kohaldatavatest õigustest, mille vahel on konkreetsel juhul kollisioon, peab kohaldatav test keskenduma konkreetsele lahendusele, mis tuleneks põhinõude suhtes kohaldatavast õigusest (sh maksejõuetusõigus).
75. See tähendab, et maksejõuetusmenetluse määruse artikli 6 lõiget 1 tuleks kohaldada mitte ainult siis, kui lex concursus tasaarvestuse võimaluse täielikult välistab, vaid ka juhtudel, mil tasaarvestuse konkreetsed tingimused on erinevad, mistõttu ei oleks tasaarvestus lex concursuse kohaselt konkreetsel juhul võimalik, samal ajal kui see oleks olnud võimalik põhinõude suhtes kohaldatava õiguse alusel. Teisisõnu, selleks et maksejõuetusmenetluse määruse artikli 6 lõige 1 ei oleks kohaldatav, peab nende kahe õiguskorra vahel olema „sisuline samaväärsus“, et lex concursus jääks kohaldatavaks. Seega ei välista pelgalt asjaolu, et lex concursus lubab teatavatel tingimustel tasaarvestust, maksejõuetusmenetluse määruse artikli 6 lõike 1 kohaldatavust.
76. Lõpuks küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus viimases allküsimuses olukorra kohta, kus lex concursuse ja lex causae sätted on samaväärsed, kuid nende kohaldamine konkreetsel juhul toob kaasa erinevad järeldused.
77. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud asjaolude kirjeldus on selles osas kahjuks jälle väga piiratud. Ainus esitatud teave kinnitab, et pankrotihaldur jättis maksejõuetusmenetluse raames tasaarvestusnõude rahuldamata, esitamata selle kohta ühtegi põhjendust. Minu arvates puuduvad Euroopa Kohtul elemendid, mis on vajalikud sellele küsimusele vastamiseks, kuna talle ei ole teada selle küsimuse aluseks olevad konkreetsed asjaolud, samuti puuduvad viited lex concursuse või põhinõuet reguleeriva õiguse sisu kohta.
78. Igal juhul tuleb lõpliku kaalutlusena rõhutada, et maksejõuetusmenetluse määruse artikli 16 kohaselt tuleb ühe liikmesriigi põhimaksejõuetusmenetlusi tunnustada kõigis teistes liikmesriikides ja et selle määruse artikkel 25 laiendab selle tunnustamise põhimõtte kõikidele kohtuotsustele, mis käsitlevad menetluste läbiviimist ja lõpetamist.(25)
V. Ettepanek
79. Esitatud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Högsta domstoleni (Rootsi kõrgeim kohus) esitatud esimesele eelotsuse küsimusele järgmiselt:
Nõukogu 29. mai 2000. aasta määruse (EÜ) nr 1346/2000 maksejõuetusmenetluse kohta artiklit 4 tuleb tõlgendada nii, et seda ei kohaldata sellise nõude suhtes kohaldatava õiguse kindlaksmääramisel, mis on sellise hagi ese, mille on esitanud liikmesriigi kohtule sellise äriühingu pankrotihaldur, kelle suhtes viiakse teises liikmesriigis läbi maksejõuetusmenetlust, kui selle hagi eesmärk on nõuda ühelt teiselt äriühingult sellise võla tasumist, mis tuleneb lepingulisest võlasuhtest, mis sõlmiti enne kõnealust maksejõuetust.