KOHTUJURISTI ETTEPANEK
MELCHIOR WATHELET
esitatud 7. juulil 2016(1)
Kohtuasi C‑301/15
Marc Soulier,
Sara Doke
versus
Ministre de la Culture et de la Communication,
Premier ministre
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Conseil d’État (Prantsusmaa))
Eelotsusetaotlus – Direktiiv 2001/29/EÜ – Autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused – Reprodutseerimise ainuõigus – Artikkel 2 – Üldsusele edastamise õigus – Artikkel 3 – Erandid ja piirangud – Artikkel 5 – Liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt teostab kollektiivne esindusorganisatsioon kaubanduses kättesaamatute raamatute kasutamise õigusi – Autorite või õiguste omajate õigus esitada vastulauseid
I. Sissejuhatus
1. Kõnesolev eelotsusetaotlus, mille Conseil d’État (Prantsusmaa kõrgeim halduskohus) esitas Euroopa Kohtu kantseleisse 19. juunil 2015, käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas(2) artiklite 2 ja 5 tõlgendamist.
2. See taotlus esitati Marc Soulier’ ja Sara Doke’i kohtuvaidluses Ministre de la Culture et de la Communication’i (kultuuri- ja kommunikatsiooniminister) ja Premier ministre’iga (peaminister), mis puudutab 27. veebruari 2013. aasta dekreedi nr 2013‑182, millega rakendatakse Code de la propriété intellectuelle’i (intellektuaalomandi seadustik) artikleid L.134‑1–L.134‑9 ja mis käsitleb kättesaamatute 20. sajandi raamatute digitaalset kasutamist(3) (edaspidi „vaidlusalune dekreet“), õiguspärasust.
II. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
3. Direktiivi 2001/29 artikkel 2 „Reprodutseerimisõigus“ on sõnastatud järgmiselt:
„Liikmesriigid näevad ette, et ainuõigus lubada või keelata otsest või kaudset ajutist või alalist reprodutseerimist mis tahes viisil või vormis, osaliselt või täielikult, on:
a) autoritel nende teoste osas;
[…]“
4. Selle direktiivi artikkel 3 „Õigus teoseid üldsusele edastada ja muid objekte üldsusele kättesaadavaks teha“ näeb oma lõigetes 1 ja 3 eelkõige ette järgmist:
„1. Liikmesriigid näevad ette, et autoritel on ainuõigus lubada või keelata oma teoste edastamist üldsusele kaabel- või kaablita sidevahendite kaudu, sh nende teoste sellisel viisil kättesaadavaks tegemist, et isik pääseb neile ligi enda valitud kohas ja enda valitud ajal.
[…]
3. Käesoleva artikli kohase üldsusele edastamise ja üldsusele kättesaadavaks tegemise toiminguga seoses ei lõpe lõigetes 1 ja 2 nimetatud õigused.“
5. Nimetatud direktiivi artikkel 4 „Levitamisõigus“ sätestab:
„1. Liikmesriigid näevad ette, et autoritel on ainuõigus lubada või keelata oma teoste originaalide ja koopiate levitamist üldsusele müümise teel või muul viisil.
2. Levitamisõigus teose originaali või koopiate suhtes ühenduses ei lõpe, v.a juhul, kui õiguste valdaja poolt või tema nõusolekul toimub ühenduses kaitstud objekti esmamüük või muul viisil omandiõiguse üleminek.“
6. Sama direktiivi artikli 5 „Erandid ja piirangud“ lõikes 2 on sätestatud eelkõige, et liikmesriigid võivad artiklis 2 sätestatud reprodutseerimisõiguse puhul näha ette erinevaid erandeid ja piiranguid selles sättes loetletud juhtudel.
7. Selle artikli lõikes 3 on samuti sätestatud, et liikmesriigid võivad artiklites 2 ja 3 sätestatud reprodutseerimis- ja edastamise õiguste puhul näha ette erinevaid erandeid ja piiranguid selles sättes loetletud juhtudel.
8. Sama artikli lõikes 5 on lisaks ette nähtud:
„Lõigete 1, 2, 3 ja 4 kohaseid erandeid ja piiranguid kohaldatakse üksnes teatavatel erijuhtudel, mis ei ole vastuolus teose või muu objekti tavapärase kasutusega ning ei mõjuta põhjendamatult õiguste valdaja õiguspäraseid huve.“
B. Prantsuse õigus
Seadus kättesaamatute raamatute kohta
9. 1. märtsi 2012. aasta seadus nr 2012‑287 kättesaamatute 20. sajandi raamatute digitaalse kasutamise kohta (loi n° 2012-287 du 1er mars 2012 relative à l’exploitation numérique des livres indisponibles du XXème siècle (JORF nr 53, 2.3.2012, lk 3986; edaspidi „kättesaamatute raamatute seadus“) lisas intellektuaalomandi seadustiku (code de la propriété intellectuelle, edaspidi „intellektuaalomandi seadustik“) esimese osa I raamatu III jaotisse, mis käsitleb autoriõigusega seotud õiguste kasutamist, IV peatüki „Erisätted kättesaamatute raamatute digitaalse kasutamise kohta“, mis koosneb selle seadustiku artiklitest L. 134-1–L. 134-9. Osa neist artiklitest on hiljem kas muudetud või kehtetuks tunnistatud 20. veebruari 2015. aasta seadusega nr 2015‑195, mis käsitleb erinevaid sätteid Euroopa Liidu õigusega kohandamiseks kirjandus‑ ja kunstiteoste omandi ning kultuuripärandi valdkondades (loi n° 2015-195, du 20 février 2015, portant diverses dispositions d’adaptation au droit de l’Union européenne dans les domaines de la propriété littéraire et artistique et du patrimoine culturel (JORF nr 45, 22.2.2015, lk 3294)).
10. Intellektuaalomandi seadustiku artiklid L. 134-1–L. 134-9 nende kahe seadusega ette nähtud redaktsioonis on sõnastatud järgmiselt:
„Artikkel L. 134‑1
Käesoleva peatüki tähenduses kättesaamatu raamat on Prantsusmaal enne 1. jaanuari 2001 avaldatud raamat, mida kirjastajad enam kaubanduseesmärkidel ei levita ja mida ei ole praegu avaldatud trükitult või elektrooniliselt.
Artikkel L. 134‑2
Luuakse avalik andmebaas, millele Interneti teel üldsusele edastamise teenus annab vaba ja tasuta juurdepääsu ning kuhu on kantud kättesaamatud raamatud. Bibliothèque nationale de France (Prantsuse Rahvusraamatukogu) tagab selle rakendamise, uuendamise ja artiklites L. 134‑4, L. 134‑5 ja L. 134‑6 ette nähtud kannete tegemise.
[…]
Artikkel L. 134‑3
I. Kui raamat on artiklis L. 134‑2 nimetatud andmebaasi kantud üle kuue kuu, teostab tasude sissenõudmise ja jagamise ülesannetega esindusorganisatsioon, mis on reguleeritud käesoleva osa III raamatu II jaotise kohaselt ja mis on saanud kultuuriministrilt vastava volituse, õigust lubada selle digitaalsel kujul reprodutseerimist ja esitamist.
Raamatu digitaalsel kujul reprodutseerimist ja esitamist lubatakse tasu eest, ainuõiguseta ja viieaastase pikendatava tähtajaga, välja arvatud artikli L. 134-5 kolmandas lõigus ette nähtud juhul.
II. Volitatud esindusorganisatsioonidel on kohtumenetlusõigus- ja teovõime nende hallatavate õiguste kaitsmiseks.
III. I osas ette nähtud volituse andmisel võetakse arvesse järgmisi tegureid:
[…]
2° Autorite ja kirjastajate võrdne esindatus organisatsiooni liikmete seas ja juhtorganites.
[…]
5° Saadud summade jagamiseeskirjad näevad ette saadud summade võrdse jagamise õiguste omajate vahel, olenemata sellest, kas nad on kirjastuslepingu osalised või mitte. Raamatu autori(te) saadud summa ei saa olla kirjastaja saadud summast väiksem.
6° Tõendusvahendid, mida esindusorganisatsioon kavatseb rakendada selleks, et tuvastada ja leida üles õiguste omajad saadud summade jagamiseks.
[…]
Artikkel L. 134-4
I. Kättesaamatu raamatu autor või kirjastaja, kellel on selle raamatu trükitud kujul reprodutseerimise õigus, võib esitada vastulause artikli L. 134‑3 I osa esimeses lõigus nimetatud loa andmise õiguse kasutamisele tasude sissenõudmise ja jagamise ülesannetega esindusorganisatsiooni poolt. Sellest vastulausest tuleb kirjalikult teatada artikli L. 134‑2 esimeses lõigus nimetatud organisatsioonile hiljemalt kuus kuud pärast kõnealuse raamatu kandmist samas lõigus nimetatud andmebaasi.
Selle vastulause kohta tehakse kanne samas artiklis L.134‑2 nimetatud andmebaasi.
Pärast käesoleva I osa esimeses lõigus nimetatud tähtaja möödumist võib kättesaamatu raamatu autor esitada vastulause selle raamatu reprodutseerimise või esitamise õiguse kasutamisele, kui ta leiab, et selle raamatu reprodutseerimine või esitamine võib kahjustada tema au või mainet. Seda õigust teostatakse ilma hüvituseta.
II. Kirjastaja, kes on teatanud oma vastulausest käesoleva artikli I osa esimeses lõigus ette nähtud tingimustel, peab kasutama asjaomast kättesaamatut raamatut kahe aasta jooksul alates sellest teatamisest. Ta peab esitama artikli L. 134‑3 kohaselt volitatud organisatsioonile kõikvõimalikud tõendid raamatu tegeliku kasutamise kohta. Kui raamatut määratud tähtaja jooksul ei kasutata, kustutatakse kanne vastulause kohta artiklis L. 134‑2 nimetatud andmebaasist ning selle raamatu digitaalsel kujul reprodutseerimise ja esitamise lubamise õigust teostatakse artikli L. 134‑3 I osa teises lõigus ette nähtud tingimustel.
[…]
Artikkel L. 134‑5
Kui autor või kirjastaja ei ole artikli L. 134‑4 I osas ette nähtud tähtaja möödudes vastulausest teatanud, pakub tasude sissenõudmise ja jagamise ülesannetega esindusorganisatsioon kättesaamatu raamatu digitaalsel kujul reprodutseerimise ja esitamise luba kirjastajale, kellel on selle raamatu trükitud kujul reprodutseerimise õigus.
[…]
Esimeses lõigus nimetatud kasutusloa annab tasude sissenõudmise ja jagamise ülesannetega esindusorganisatsioon ainuõigusena kümneaastase tähtajaga, mis on vaikimisi pikendatav.
[…]
Kui autor ei esita vastulauset, tõendades kõikvõimalikul viisil, et sellel kirjastajal ei ole raamatu trükitud kujul reprodutseerimise õigust, peab kirjastaja, kes on teatanud, et ta otsustab selle loa vastu võtta, kasutama asjaomast kättesaamatut raamatut kolme aasta jooksul alates sellest teatamisest. Ta peab kõnealusele organisatsioonile esitama kõikvõimalikud tõendid raamatu tegeliku kasutamise kohta.
Kui käesoleva artikli esimeses lõigus nimetatud pakkumist vastu ei võeta või kui teost ei kasutata viiendas lõigus ette nähtud tähtaja jooksul, annab tasude sissenõudmise ja jagamise ülesannetega esindusorganisatsioon raamatu digitaalsel kujul reprodutseerimiseks ja esitamiseks loa artikli L. 134‑3 I osa teises lõigus ette nähtud tingimustel.
[…]
Artikkel L. 134-6
Autor ja kirjastaja, kellel on kättesaamatu raamatu trükitud kujul reprodutseerimise õigus, võivad artiklis L. 134‑3 nimetatud tasude sissenõudmise ja jagamise ülesannetega esindusorganisatsioonile igal ajal ühiselt teatada oma otsusest võtta temalt tagasi õigus lubada selle raamatu digitaalsel kujul reprodutseerimist ja esitamist.
Kättesaamatu raamatu autor võib igal ajal otsustada võtta artiklis L. 134‑3 nimetatud tasude sissenõudmise ja jagamise ülesannetega esindusorganisatsioonilt tagasi õigus raamatu digitaalsel kujul reprodutseerimise ja esitamise lubamiseks, kui ta tõendab, et ta on selles artiklis L. 134‑3 määratletud õiguste ainus omaja. Ta teatab sellest otsusest organisatsioonile.
[…]
Kirjastaja, kes on teatanud oma otsusest esimeses lõigus ette nähtud tingimustel, peab kasutama asjaomast raamatut 18 kuu jooksul alates sellest teatamisest. Ta peab esitama tasude sissenõudmise ja jagamise ülesannetega esindusorganisatsioonile kõiksugused tõendid raamatu tegeliku kasutamise kohta.
Esindusorganisatsioon teavitab kõiki kasutajaid, kellele ta andis asjaomase raamatu kasutamise loa, käesoleva artikli kahes esimeses lõigus nimetatud otsustest. Õiguste omajad ei või vastustada selle raamatu kasutamise jätkamist, mida alustati enne teatamist, artikli L. 134‑3 I osa teises lõigus või artikli L. 134‑5 kolmandas lõigus nimetatud loa kehtimisaja vältel kõige rohkem kuni viie aasta jooksul ja ilma ainuõiguseta.
Artikkel L. 134‑7
Käesoleva peatüki kohaldamise eeskirjad, eelkõige artiklis L. 134‑2 ette nähtud andmebaasile juurdepääsu eeskirjad, kogutud andmete laad ja vorming ning kõige sobivamad teatavaks tegemise meetmed õiguste omajate kõige parema teavitamise tagamiseks, tasude sissenõudmise ja jagamise ülesannetega esindusorganisatsioonide artiklis L. 134‑3 ette nähtud volituse andmise ja tagasivõtmise tingimused, on täpsustatud Conseil d’État (Prantsusmaa kõrgeim halduskohus) dekreediga.
Artikkel L. 134‑9
Kättesaamatute raamatute kasutamise eest saadud summasid, mida ei saanud jagada, kuna nende summade saajaid ei suudetud tuvastada või üles leida enne artikli L. 321‑1 viimases lõigus ette nähtud tähtaja möödumist, kasutavad artiklis L. 134‑3 nimetatud volitatud organisatsioonid erandina artikli L. 321‑9 kolme esimese lõigu sätetest loomingulise tegevuse toetamiseks, kirjutavate autorite koolitamistegevuseks ja lugemise edendamise tegevuseks, mida teostavad raamatukogud.
[…]“
11. Intellektuaalomandi seadustiku artiklite L. 134‑1‑L. 134‑9 kohaldamise eeskirju täpsustati vaidlusaluse dekreediga.
III. Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus
12. Kaebajad põhikohtuasjas esitasid 2. mail 2013 Conseil d’État (Prantsusmaa kõrgeim halduskohus) kohtuvaidluste kantseleis registreeritud kaebuse, millega nad palusid tühistada vaidlusalune dekreet pädevuse ületamise tõttu. Nad väidavad eelkõige, et kättesaamatute raamatute seadus, mida selle dekreediga rakendatakse, on vastuolus autoriõigusega kaitstud teose reprodutseerimise lubamise õiguse piirangute ja eranditega, mis on ammendavalt sätestatud direktiivis 2001/29.
13. Syndicat des écrivains de langue française (prantsuskeelsete kirjanike ametiühing (SELF)), ühing Autour des auteurs ja 35 füüsilist isikut astusid hiljem menetlusse põhikohtuasja kaebajate nõuete toetuseks.
14. Vastustajad põhikohtuasjas palusid jätta kaebus rahuldamata, väites eelkõige, et vaidlusalune dekreet ei riku direktiivi 2001/29 eesmärke, kuna see dekreet ei loo selle direktiivi tähenduses erandeid või piiranguid teose reprodutseerimise ainuõigusele.
15. Société française des intérêts des auteurs de l’écrit (Prantsuse kirjutavate autorite huvide esindusorganisatsioon, edaspidi „SOFIA“) astus hiljem menetlusse, paludes samuti jätta kaebus rahuldamata. Kultuuri- ja kommunikatsiooniministri 21. märtsi 2013. aasta määrusega (JORF nr 76, 30.3.2013, lk 5420) anti sellele organisatsioonile volitus teostada nn kättesaamatuid 20. sajandi raamatuid puudutavaid digitaalõigusi.
16. Eelotsusetaotluse esitanud kohus esitas 19. detsembri 2013. aasta otsusega Conseil constitutionnel’ile (konstitutsiooninõukogu, Prantsusmaa) prioriteetse küsimuse põhiseadusele vastavuse kohta, mis käsitles vaidlusalust dekreeti. 28. veebruari 2014. aasta otsusega leidis Conseil constitutionnel (konstitutsiooninõukogu), et intellektuaalomandi seadustiku artiklid L. 134–1‑L. 134‑9 vastavad põhiseadusele, esiteks kuna nende artiklitega kehtestatud kättesaamatute raamatute digitaalse reprodutseerimise ja esitamise õiguste kollektiivse haldamise kord ei too kaasa omandiõigusest ilmajäämist ning teiseks, kuna raamistik, mis reguleerib seda, millistel tingimustel autoritel need õigused on, ei kahjusta neid ebaproportsionaalselt, arvestades seadusandja taotletavat üldise huvi eesmärki.
17. Conseil d’État (Prantsusmaa kõrgeim halduskohus) sõnul kehtestas vaidlusalune dekreet korra, mille eesmärk on soodustada niisuguste teoste digitaalset kasutamist, mis on ilmunud Prantsusmaal enne 1. jaanuari 2001 avaldatud raamatutes, mida kirjastajad enam kaubanduseesmärkidel ei levita ja mida ei ole avaldatud trükitult või elektrooniliselt, ning seda eesmärgiga tagada sellise kirjaliku kultuuripärandi säilimine, mis on kättesaamatu seetõttu, et üldsusele seda kaubanduses ei pakuta. Ta märgib, et sellisel juhul toimub lubade andmine niisuguste raamatute digitaalsel kujul reprodutseerimiseks ja esitamiseks pärast kuue kuu möödumist kõnesolevate raamatute kandmisest Bibliothèque nationale de France’i haldusalas peetavasse avalikku andmebaasi tasude sissenõudmise ja jagamise ülesannetega esindusorganisatsioonide kaudu, kes on saanud selleks volituse kultuuriministrilt.
18. Conseil d’État (Prantsusmaa kõrgeim halduskohus) märgib, et kättesaamatu raamatu autor või kirjastaja, kel on teose trükitud kujul reprodutseerimise õigus, võib kõnesoleva õiguse kasutamisele esitada vastulause hiljemalt kuue kuu jooksul alates raamatu andmebaasi kandmisest. Peale selle märgib Conseil d’État (Prantsusmaa kõrgeim halduskohus), et kui kättesaamatu raamatu autor leiab, et raamatu reprodutseerimine või esitamine võib kahjustada tema au või mainet, võib ta esitada raamatu reprodutseerimise või esitamise õiguse kasutamisele vastulause ka igal ajal pärast selle tähtaja möödumist. Conseil d’État (Prantsusmaa kõrgeim halduskohus) lisab, et kättesaamatu raamatu autor võib ka igal ajal – vastavalt intellektuaalomandi seadustiku artiklis L.134‑6 ette nähtud tingimustele – otsustada tagasi võtta õiguse, mis on antud tasude sissenõudmise ja jagamise ülesannetega volitatud esindusorganisatsioonile raamatu digitaalsel kujul reprodutseerimise või esitamise lubamiseks.
19. Eelotsusetaotluse esitanud kohus lükkas kõigepealt tagasi kõik põhikohtasja kaebajate väited, millel olid muud õiguslikud alused peale direktiivi 2001/29 artiklite 2 ja 5, ning leidis seejärel, et vastus põhikohtuasja kaebajate neid sätteid käsitlevale väitele sõltub küsimusest, kas nende direktiivi 2001/29 sätetega on vastuolus see, et niisugused õigusnormid nagu intellektuaalomandi seadustiku artiklitega L. 134‑1–L. 134‑9 kehtestatud õigusnormid annavad tasude sissenõudmise ja jagamise ülesannetega volitatud esindusorganisatsioonidele õiguse „kättesaamatute raamatute“ digitaalsel kujul reprodutseerimise ja esitamise lubade väljastamiseks, võimaldades samas nende raamatute autoritel või õiguste omajatel esitada selle õiguse teostamisele vastulause või see lõpetada tingimustel, mis on määratletud nendes õigusnormides.
20. Neil asjaoludel otsustas Conseil d’État (Prantsusmaa kõrgeim halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas direktiivi 2001/29 [artiklitega 2 ja 5] on vastuolus see, kui niisugused õigusnormid nagu need, [mis on kehtestatud intellektuaalomandi seadustiku artiklitega L. 134‑1–L. 134‑9], annavad tasude sissenõudmise ja jagamise ülesannetega volitatud esindusorganisatsioonidele õiguse „kättesaamatute raamatute“ digitaalsel kujul reprodutseerimise ja esitamise lubade väljastamiseks, võimaldades samas nende raamatute autoritel või õiguste omajatel esitada selle õiguse teostamisele vastulause või see lõpetada tingimustel, mis on määratletud nendes õigusnormides?“
IV. Menetlus Euroopa Kohtus
21. M. Soulier, S. Doke, SOFIA, Prantsuse, Saksamaa, Itaalia ja Poola valitsus ning Euroopa Komisjon esitasid kirjalikud seisukohad eelotsuse küsimuse kohta. SOFIA, Prantsuse, Tšehhi ja Poola valitsus ning komisjon esitasid suulised seisukohad 11. mai 2016. aasta kohtuistungil.
22. M. Soulier, S. Doke ja komisjon väidavad, et eelotsuse küsimusele tuleb vastata jaatavalt, samas kui SOFIA ning Prantsuse, Saksamaa ja Poola valitsus on seisukohal, et sellele peab vastama eitavalt. Itaalia valitsus omakorda soovitab vastata sellele eitavalt, kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu teostatavast kontrollist ei tulene teisiti. Itaalia valitsus teeb nimelt ettepaneku kutsuda eelotsusetaotluse esitanud kohust kontrollima konkreetselt, et kõnealused õigusnormid ei riku ebaproportsionaalselt autoriõigusi, uurides iseäranis nende sätteid autorite eelneva teavitamise, vastulause esitamise ja tagasivõtmise võimaluste ning tasustamise eeskirjade kohta.
V. Analüüs
A. Eelotsusetaotluse ulatus
23. Oma eelotsusetaotlusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul selgitada, kas liikmesriigi õigusnormid, mis annavad tasude sissenõudmise ja jagamise ülesannetega volitatud esindusorganisatsioonidele õiguse lubada(4) tasu eest(5) nn kättesaamatute raamatute digitaalsel kujul reprodutseerimist ja esitamist(6), on kooskõlas direktiivi 2001/29 artikli 2 punktiga a(7), mis kehtestab reprodutseerimise ainuõiguse autoritele, ja artikliga 5, mis lubab liikmesriikidel selle õiguse suhtes ette näha erandeid või piiranguid.(8)
24. Kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus viitas üksnes direktiivi 2001/29 artiklitele 2 ja 5, leian niisamuti nagu kaebajad põhikohtuasjas, Saksamaa valitsus ja komisjon, et niisuguste liikmesriigi õigusnormide nagu põhikohtuasjas käsitletavate õigusnormide – mis lubavad teatud asjaoludel nn kättesaamatute raamatute digitaalset kasutamist tasude sissenõudmise ja jagamise ülesannetega volitatud esindusorganisatsiooni kaudu – analüüsimisel tuleb arvestada mitte üksnes direktiivi 2001/29 artikli 2 punkti a(9), vaid ka selle direktiivi artikli 3 lõiget 1, mis näeb autoritele ette ainuõiguse lubada või keelata oma teoste mis tahes viisil üldsusele edastamist.
25. Raamatu digitaalse versiooni kasutamine nii, et üldsus sellele juurde pääseks, tähendab nimelt selle üldsusele kättesaadavaks tegemist ning on minu arvates teose üldsusele edastamine direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses.(10)
26. Järelikult on autoriõigusega kaitstud raamatute digitaalne kasutamine direktiivi 2001/29 artikli 2 punkti a ja artikli 3 lõike 1 tähenduses teose „reprodutseerimine“ ja „üldsusele edastamine“, milleks on vaja autori isiklikku ja eraldi luba(11), välja arvatud juhul, kui need toimingud kuuluvad selle direktiivi artiklis 5 ette nähtud erandi või piirangu alla.(12)
B. Direktiivi 2001/29 artikkel 5
27. Enne, kui esitan oma seisukoha direktiivi 2001/29 artikli 2 punkti a ja artikli 3 lõike 1 tõlgendamise kohta, märgin kohe, et selle direktiivi artikkel 5 ja selles kehtestatud kord, mis näeb ette erandid ja piirangud artiklites 2–4 sätestatud ainuõiguse suhtes, ei ole põhikohtuasja lahendamiseks asjakohane.
28. Nimelt ei kuulu niisugused õigusnormid nagu põhikohtuasjas käsitletavad õigusnormid(13) erandite ja piirangute hulka, mis on üksikasjalikult ja ammendavalt(14) loetletud direktiivi 2001/29 artiklis 5.(15)
29. Lisaks sellele on see erandite ja piirangute kord kitsalt piiritletud direktiivi 2001/29 artikli 5 lõikes 5, mis näeb ette, et neid erandeid ja piiranguid „kohaldatakse üksnes teatavatel erijuhtudel, mis ei ole vastuolus teose või muu objekti tavapärase kasutusega ning ei mõjuta põhjendamatult õiguste valdaja õiguspäraseid huve“.(16) Kõnealuse direktiivi artiklis 5 ette nähtud erandile tuginemiseks peab erand või piirang reprodutseerimise või üldsusele edastamise õiguse suhtes seega veel vastama selle direktiivi artikli 5 lõikes 5 kehtestatud tingimustele.(17)
30. Lõpetuseks märgin, et vastupidi SOFIA seisukohtadele ei näe ei direktiivi 2001/29 artikkel 5 ega ka ükski teine selle direktiivi säte liikmesriikidele ette võimalust laiendada niisuguste erandite või piirangute ulatust.(18)
31. Niisuguse algatuse saab teha üksnes Euroopa seadusandja. Leian niisamuti nagu komisjon, et kui liikmesriikidel oleks võimalus kehtestada muid erandeid autoriõigusest peale Euroopa tasandil ette nähtud erandite, kahjustaks see autoriõigusega seotud õiguskindlust.
C. Direktiivi 2001/29 artikli 2 punktiga a ja artikli 3 lõikega 1 antud teoste reprodutseerimise ja üldsusele edastamise lubamise või keelamise ainuõiguste ulatus
32. Kuna käesoleval juhul ei ole võimalik ükski direktiivi 2001/29 artiklis 5 viidatud piirang ega erand, jääb üle analüüsida selle direktiivi artiklitega 2 ja 3 antud ainuõiguste ulatust, et võrrelda seda eelotsusetaotluse esemeks olevate õigusnormidega.
1. Sissejuhatavad märkused
33. Nii liidu õiguse ühetaolise kohaldamise nõudest kui ka võrdsuse põhimõttega seonduvatest nõuetest tuleneb, et sellise liidu õigusnormi sõnastust, mis – nagu direktiivi 2001/29 artiklid 2 ja 3 – ei viita sõnaselgelt liikmesriikide õigusele õigusnormi tähenduse ja ulatuse kindlaksmääramiseks, tuleb tavaliselt kogu liidus tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt.(19)
34. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb liidu õigusnormi tõlgendamisel arvestada mitte üksnes selle sõnastust, vaid ka konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa säte on.(20) Käesoleval juhul on direktiivi 2001/29 põhieesmärk kehtestada kõrgetasemeline(21) kaitse muu hulgas autoritele, mis võimaldab neil saada piisavat tasu oma teoste kasutamise eest, eelkõige reprodutseerimise või üldsusele edastamise puhul.(22)
35. Vastavalt direktiivi 2001/29 artikli 2 punktile a ja artikli 3 lõikele 1 on autoritel ainuõigused lubada või keelata oma teoste reprodutseerimist või üldsusele edastamist.(23)
36. Euroopa Kohus on otsustanud, et kõnealused ainuõigused on preventiivset laadi, võimaldades autoril teose reprodutseerimise (või üldsusele edastamise) keelamiseks astuda oma teose võimalike kasutajate ja kasutajate kavatsetava reprodutseerimise (või üldsusele edastamise)(24) vahele.
37. Sellest tulenevalt on autoril direktiivi 2001/29 artikli 2 punkti a ja artikli 3 lõike 1 alusel ainuõigus otsustada, kas, ning vajaduse korral millal ja kuidas, ta lubab või keelab oma teose reprodutseerimist või selle üldsusele edastamist.
2. Autori ainuõigused ja niisugused liikmesriigi õigusnormid nagu põhikohtuasjas käsitletavad õigusnormid
a) Autori sõnaselge ja eelnev nõusolek
38. Olen seisukohal, et direktiivi 2001/29 artikli 2 punkt a ja artikli 3 lõige 1 nõuavad autori sõnaselget ja eelnevat nõusolekut(25) tema teose igasuguse, sealhulgas digitaalsel kujul, reprodutseerimise või üldsusele edastamise jaoks. See nõusolek(26) on autorite oluline eesõigus.
39. Euroopa erandnormide puudumisel(27) ei saa autori sõnaselget ja eelnevat nõusolekut oma teose reprodutseerimiseks või üldsusele edastamiseks kaotada, eeldada või piirata, asendades selle vaikiva nõusolekuga(28) või ülemineku eeldusega, millele autor peaks esitama vastulause kindlaksmääratud aja jooksul ja liikmesriigi õiguses ette nähtud tingimustel. Niisugused liikmesriigi õigusnormid nagu vaidlusalune dekreet, mis asendab autori sõnaselge ja eelneva nõusoleku vaikiva nõusolekuga või nõusoleku eeldusega, jätab järelikult autori ilma tema intellektuaalomandi õiguse olulisest osast.
b) Kas kõnealuste ainuõiguste ulatust muudavad vastulause esitamise ja õiguse tagasivõtmise võimalus ning tasu saamise õigus?
40. Asjaolu, et autoril on põhikohtuasjas käsitletavate liikmesriigi õigusnormide kohaselt võimalus esitada teatud tingimustel vastulause(29) sellele, et SOFIA kasutab õigust anda luba tema teose digitaalsel kujul reprodutseerimisele ja üldsusele edastamisele,(30) või võimalus võtta SOFIA‑lt tagasi(31) õigus lubada raamatu digitaalsel kujul reprodutseerimist või selle üldsusele edastamist, ei muuda seda järeldust mitte kuidagi.(32)
41. Ka asjaolu, et autor saab liikmesriigi õigusnormide kohaselt(33) oma teose reprodutseerimise või üldsusele edastamise eest tasu või hüvitist, ei muuda mitte kuidagi asjaolu, et tema ainuõigusi on rikutud.
42. Direktiivi 2001/29 artikli 2 punktis a ja artikli 3 lõikes 1 ette nähtud ainuõiguste hulka kuulub küll õigus saada teoste kasutamise eest piisavat tasu, kuid need ei piirdu ainult selle õigusega. Selle kohta on Euroopa Kohus juba otsustanud, et direktiivi 2001/29 artikli 2 punktis a ja artikli 3 lõikes 1 käsitletud autoriõigust tuleb eristada näiteks esitajate ja fonogrammitootjate hüvitise saamise õigusest(34), mis on ette nähtud direktiivi 2006/115 artikli 8 lõikes 2.
c) Kas asjaolu, et teost kaubanduseesmärkidel üldsusele ei levitata, mõjutab kõnealuste ainuõiguste sisu?
43. Asjaolu, et autor ei kasuta oma teost täielikult, näiteks kuna seda kaubanduseesmärkidel üldsusele ei levitata(35), ei muuda tema ainuõigusi lubada või keelata tema teose reprodutseerimist või üldsusele edastamist.
44. Selle kohta leiab Itaalia valitsus, et „omandiõiguse klassikalises struktuuris, mis arenes välja maaomandi alusel, on alati lubatud, et seadusega võib – peale selle õiguse spetsiifiliste piirangute, millest tulenevalt peab omanik ülekaaluka üldise huvi tõttu nõustuma kolmandate isikute [teatud] toimingutega, mis mõjutavad tema võimalust oma asja kasutada – ette näha juhtumeid, mil õigus asjale lõppeb kasutamata jätmise tõttu, kui kolmandad isikud kasutavad seda tootlikult ja seega ühiskondlikult kasulikult. Kuigi omanikul on muude õiguste hulgas samuti õigus oma asja mitte kasutada, nii et omandiõigus ei aegu, on alati nõustutud huviga eelistada omanikule, kes ei tunne oma asja vastu huvi ja jätab selle seega tootmisprotsessist välja, kolmandat isikut, kellel pole küll õiguslikku alust, kuid kes kasutab asja tegelikult ja võimaldab selle majandusliku potentsiaali arenemist“.
45. Käesolevas asjas kohaldatavate õigusnormide põhjal ei saa selle seisukohaga nõustuda.
46. Nimelt ei ole direktiivis 2001/29 ette nähtud ühtegi sanktsiooni ega tagajärge juhul, kui autor ei kasuta või kasutab piiratud määral oma ainuõigusi, mis on ette nähtud selle direktiivi artikli 2 punktis a ja artikli 3 lõikes 1. Sellest tulenevalt jäävad kõnealused ainuõigused muutumatuks(36), isegi kui nende omaja neid ei „kasuta“.
47. Seda tõlgendust kinnitab ka direktiiv 2012/28.
48. See direktiiv käsitleb nn orbteoste, st autoriõigusega kaitstud teoste, millele õigusi omavat isikut ei ole tuvastatud või ei ole teda tuvastamisest hoolimata leitud, teatavaid kasutusviise. See võeti vastu tulenevalt asjaolust, et „[o]rbteoste puhul ei ole võimalik saada eelnevat nõusolekut reprodutseerimiseks ega üldsusele kättesaadavaks tegemiseks“.(37)
49. Selle kohta sätestab direktiivi 2012/28 artikli 6 lõige 1, et liikmesriigid teevad direktiivi 2001/29 artiklites 2 ja 3 sätestatud reprodutseerimise ja artiklis 3 sätestatud üldsusele kättesaadavaks tegemise õigusest erandi või piiravad kõnealuseid õigusi, tagamaks et direktiivi 2012/28 artikli 1 lõikes 1(38) osutatud organisatsioonidel lubataks nende kogudes talletatavaid orbteoseid(39) reprodutseerida eelkõige digiteerimise eesmärgil ja need üldsusele kättesaadavaks teha.
50. Direktiivi 2012/28 artikli 6 lõikes 1 ette nähtud erand direktiivi 2001/29 artiklitest 2 ja 3 või neid puudutav piirang on seega väga piiratud.
51. Lisaks näeb direktiivi 2012/28 artikli 6 lõige 2 ette, et „[a]rtikli 1 lõikes 1 osutatud organisatsioonid kasutavad orbteost vastavalt käesoleva artikli lõikele 1 üksnes avalikke huvisid teenivate ülesannete täitmisega seotud eesmärkidel, eelkõige nende kogudes talletatavate teoste ja fonogrammide säilitamiseks, taastamiseks ning kultuurilistel ja hariduslikel eesmärkidel kättesaadavaks tegemiseks. Organisatsioonid võivad kõnealuse kasutamise käigus teenida tulu üksnes orbteoste digiteerimise ja üldsusele kättesaadavaks tegemise kulude katmise eesmärgil“.(40)
52. Leian, et oleks paradoksaalne, et orbteose reprodutseerimise ja üldsusele edastamise suhtes kehtestataks direktiivi 2012/28 kohaselt palju rangemad nõuded kui nn kättesaamatute raamatute samasuguse kasutuse suhtes vastavalt niisugustele liikmesriigi õigusnormidele, nagu on käsitlusel põhikohtuasjas.(41)
53. Vastupidi direktiivile 2012/28, mille kohaselt tuleb enne teose kasutamist viia heas usus läbi õiguste omajate hoolikas otsing, ei nõua kõnealused liikmesriigi õigusnormid nimelt ühtegi autorit puudutavat individuaalset toimingut. Kättesaamatute raamatute seaduse artikkel L. 134‑3 näeb ette, et kui raamat on kantud artiklis L. 134‑2 nimetatud andmebaasi, on autoril kuus kuud, et esitada vastulause sellele, et SOFIA kasutab õigust lubada tema teose digitaalsel kujul reprodutseerimist või üldsusele edastamist. Peale selle hõlmavad põhikohtuasjas käsitletavad liikmesriigi õigusnormid nn kättesaamatute raamatute kaubanduslikku kasutamist, samas kui direktiivi 2012/28 artikli 6 lõige 2 välistab sõnaselgelt orbteose kasutamise kaubanduslikel eesmärkidel.
d) Kõnealuste liikmesriigi õigusnormidega ette nähtud haldamise kord
54. SOFIA(42) ning Prantsuse, Saksamaa(43) ja Poola valitsus leiavad, et põhikohtuasjas käsitletavad õigusnormid ei puuduta autoriõiguse kaitset ega ole muud, kui vaid teatud õiguste haldamise kord, ning direktiivi 2001/29 artikli 2 punktiga a ja artikli 3 lõikega 1 ei ole vastuolus see, et liikmesriigid määravad kindlaks autoriõiguste haldamise korra.
55. Niisugune autoriõiguse käsitus läheb minu arvates vastuollu direktiivi 2001/29 artikli 2 punktiga a ja artikli 3 lõikega 1.(44) Need sätted, mis näevad ette autori ainuõiguse lubada või keelata oma teoste reprodutseerimist ja üldsusele edastamist, käsitlevad nimelt ka viisi, kuidas autor neid õigusi teostab.
56. Ehkki on tõsi, et direktiiv 2001/29 ei ühtlusta ega mõjuta liikmesriikides kehtivat autoriõiguste haldamise korda(45), teostas liidu seadusandja oma pädevust intellektuaalomandi valdkonnas, nähes ette, et autoril on põhimõtteliselt ainuõigused lubada või keelata oma teose reprodutseerimist ja üldsusele edastamist.
57. Neil asjaoludel ei saa liikmesriigid enam võtta vastu haldamise korda, mis seab liidu õigusnormid kahtluse alla(46), isegi kui seda tehakse üldise huvi eesmärgil.(47) Nimelt peab enne, kui reprodutseerimise ja üldsusele edastamise õiguste haldamine kõne alla tuleb, nende ainuõiguste omaja olema lubanud esindusorganisatsioonil oma õigusi hallata.
58. Täieliku ülevaate andmiseks lisan, et eelnevale leiab kinnitust Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiivist 2014/26/EL autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste kollektiivse teostamise ning muusikateose internetis kasutamise õiguse multiterritoriaalse litsentsimise kohta siseturul(48), mis sätestab „vajalikud nõuded, et tagada autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste nõuetekohane teostamine kollektiivse esindamise organisatsioonide poolt“(49), kuigi see direktiiv ei ole põhikohtuasjas ratione temporis kohaldatav.
59. Direktiivi 2014/26 artikli 5 lõige 2 näeb ette, et „[õ]iguste omajatel on õigus volitada enda valitud kollektiivse esindamise organisatsiooni, et see teostaks õigusi, õiguste kategooriaid või haldaks eri liiki teoseid ja muud nende valitud materjali nende valitud territooriumil, sõltumata kollektiivse esindamise organisatsiooni või õiguste omaja kodakondsusest, elukoha- või asukohaliikmesriigist“.(50) Niisugused õigusnormid, nagu on käsitlusel põhikohtuasjas, ei oleks selle artikliga kooskõlas.
60. Peale selle tuleneb selgelt direktiivi 2014/26 artikli 5 lõikest 7, et autoriõiguse omaja peab andma „sõnaselge nõusoleku eraldi iga õiguse või õiguste kategooria, eri liiki teose ja muu materjali kohta, mille teostamiseks või haldamiseks ta kollektiivse esindamise organisatsioonile volituse annab“. Selles artiklis on lisatud, et „[n]õusolek peab olema dokumentaalselt tõendatud“.
61. Seega jääb nõusolek autori ainuõiguste teostamise nurgakiviks.
e) Mõju, mis on 20. septembril 2011 alla kirjutatud vastastikuse mõistmise memorandumil läbimüüdud teoste digiteerimise ja kättesaadavaks tegemise peamiste põhimõtete kohta(51)
62. SOFIA ning Prantsuse, Saksamaa ja Poola valitsus väidavad viimasena, et põhikohtuasjas käsitletavad õigusnormid kuuluvad liidus tehtud töö konteksti, mille tulemused on talletatud vastastikuse mõistmise memorandumisse läbimüüdud teoste digiteerimise ja kättesaadavaks tegemise peamiste põhimõtete kohta, millele kirjutasid 20. septembril 2011 alla raamatukogude, ajakirjanike, kirjastajate, autorite ja kunstnike ühingud komisjoni egiidi all,(52) Euroopa raamatukogude, autorite, kirjastajate ja kollektiivse esindamise organisatsioonide esindajate kaudu (edaspidi „memorandum“). Memorandum, millele on sõnaselgelt viidatud direktiivis 2012/28,(53) näeb nende sõnul ette kaubanduses kättesaamatute raamatute massilise digiteerimise võimaluse, et muuta need üldsusele kättesaadavaks. Selles on nende sõnul samuti lubatud, et autorite nõusolekut vastavate kasutusõiguste kollektiivsele haldamisele võib eeldada, tingimusel, et esiteks on tehtud kõik pingutused, et neid sellest teavitada, ja teiseks, et nende huve kaitstakse ühinemata jätmise või tagasivõtmise korralduse kaudu.
63. Direktiivi 2012/28 põhjendus 4 näeb ette, et „[k]äesolev direktiiv ei piira liikmesriikides välja töötatavaid erilahendusi, mille eesmärk on tegeleda ulatuslikumate massilise digiteerimise küsimustega, näiteks läbimüüdud teoste puhul. Kõnealustes lahendustes võetakse arvesse eri liiki sisu ja eri kasutajate eripära ning tuginetakse asjaomaste sidusrühmade vahelisele konsensusele. Seda lähenemisviisi on järgitud ka [memorandumis] […]. Käesolev direktiiv ei piira [memorandumi] kohaldamist, milles kutsutakse liikmesriike ja komisjoni üles tagama, et kasutajate, õiguste omajate ja õiguste kollektiivse haldamise organisatsioonide vahel sõlmitud vabatahtlikud kokkulepped litsentseerida läbimüüdud teoste kasutamist […] memorandumi põhimõtete alusel järgiksid nii riiklikus kui ka piiriüleses kontekstis õiguskindluse nõuet“.(54)
64. Minu arvates ei ole sellel memorandumil õiguslikult siduvat laadi, mis võiks piirata direktiivi 2001/29 artikli 2 punktis a ja artikli 3 lõikes 1 ette nähtud ainuõiguste ulatust, ja selles on komisjoni ja liikmesriike üksnes kutsutud üles tagama kasutajate, õiguste omajate ja õiguste kollektiivse haldamise organisatsioonide vahel sõlmitud vabatahtlike kokkulepete(55) õiguskindlust. Kõnealused liikmesriigi õigusnormid ei käsitle aga „vabatahtlikke kokkuleppeid“.
VI. Ettepanek
65. Eitamata õigustatud eesmärki tuua uuesti päevavalgele unustatud raamatud, kasutades vajaduse korral uut tehnoloogiat, teen – arvestades direktiivi 2001/29 eesmärke, selle direktiivi artikli 2 punkti a ja artikli 3 lõike 1 selget sõnastust, asjaolu, et ei ole olemas erandit sõnaselge ja eelneva nõusoleku põhimõttest ega muid liidu õigusnorme, mis sätestaksid vastupidist – Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Conseil d’État (Prantsusmaa kõrgeim halduskohus) esitatud eelotsuse küsimusele järgmiselt:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas artikli 2 punktiga a ja artikli 3 lõikega 1 on vastuolus see, et niisugused õigusnormid nagu intellektuaalomandi seadustiku artiklitega L. 134‑1–L. 134‑9 kehtestatud õigusnormid annavad tasude sissenõudmise ja jagamise ülesannetega volitatud esindusorganisatsioonidele õiguse „kättesaamatute raamatute“ digitaalsel kujul reprodutseerimise ja esitamise lubade väljastamiseks, isegi kui need õigusnormid võimaldavad nende raamatute autoritel või õiguste omajatel esitada selle õiguse teostamisele vastulause või see lõpetada teatud tingimustel, mis on määratletud nendes õigusnormides.