Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Landgericht Ravensburg (Saksamaa) 28. aprillil 2020 – JL, DT versus BMW Bank GmbH, Volkswagen Bank GmbH
(kohtuasi C-187/20)
Kohtumenetluse keel: saksa
Eelotsusetaotluse esitanud kohus
Landgericht Ravensburg
Põhikohtuasja pooled
Hagejad: JL, DT
Kostjad: BMW Bank GmbH, Volkswagen Bank GmbH
Eelotsuse küsimused
1. Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta direktiivi 2008/48/EÜ1 , mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ (edaspidi „direktiiv 2008/48/EÜ“), artikli 10 lõike 2 punkti a tuleb tõlgendada nii, et krediidilepingus tuleb krediidi liigi kohta vajaduse korral täpsustada, et tegemist on seotud krediidilepinguga ja/või tähtajalise krediidilepinguga?
2. Kas direktiivi 2008/48/EÜ artikli 10 lõike 2 punkti d tuleb tõlgendada nii, et tingimustes, mis käsitlevad sellise laenu kasutamist, mis on võetud müügilepingu rahastamiseks sõlmitud seotud krediidilepingu alusel, tuleb juhul, kui laenusumma makstakse välja müüjale, täpsustada, et laenuvõtja vabastatakse väljamakstud summa ulatuses kohustusest tasuda müüjale ostuhind ja müüja peab talle pärast ostuhinna täies ulatuses tasumist ostetud asja üle andma?
3. Kas direktiivi 2008/48/EÜ artikli 10 lõike 2 punkti l tuleb tõlgendada nii, et krediidilepingus
a) tuleb absoluutarvuna esitada krediidilepingu sõlmimise ajal kehtiv viivitusintressimäär või absoluutarvuna vähemasti intressimäära kehtiv võrdlusalus (käesoleval juhul baasintressimäär tsiviilseadustiku (Bürgerliches Gesetzbuch, edaspidi „BGB“, § 247 alusel), mille põhjal arvutatakse kehtiv viivitusintressimäär teatava määra (käesoleval juhul 5 protsendipunkti vastavalt BGB § 288 lõike 1 teisele lausele) lisamise teel;
b) tuleb viivitusintressimäära kohandamise metoodikat konkreetselt selgitada, viidata tuleb vähemasti riigisisestele õigusnormidele, millest nähtub viivitusintressimäära kohandamine (BGB § 247 ja § 288 lõike 1 teine lause)?
4. a) Kas direktiivi 2008/48/EÜ artikli 10 lõike 2 punkti r tuleb tõlgendada nii, et krediidilepingus tuleb näidata laenu ennetähtaegsest tagasimaksest tingitud hüvitise täpne ja tarbijale arusaadav arvutuskäik, mille põhjal saab tarbija vähemasti ligikaudselt arvutada hüvitise suuruse lepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral?
b) (käesoleva küsimuse punktile a jaatavalt vastamise korral)
Kas direktiivi 2008/48/EÜ artikli 10 lõike 2 punktiga r ja artikli 14 lõike 1 teise lausega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt hakkab direktiivi 2008/48/EÜ artikli 10 lõike 2 punktis r ette nähtud kohustusliku teabe nõuetekohaselt esitamata jätmise korral taganemisõigus ikkagi kulgema lepingu sõlmimisel ja laenuandja kaotab üksnes õiguse nõuda hüvitist laenu ennetähtaegse tagastamise korral?
5. Kas direktiivi 2008/48/EÜ artikli 10 lõike 2 punkti s tuleb tõlgendada nii, et
a) krediidilepingus tuleb märkida ka riigisisestest õigusnormidest krediidilepingu pooltele tulenev ülesütlemisõigus, eelkõige laenuvõtjale BGB §-st 314 tulenev õigus öelda tähtajaline krediidileping üles mõjuval põhjusel, ja ülesütlemisõigust ette nägev paragrahv tuleb sõnaselgelt nimetada;
b) (käesoleva küsimuse punktile a eitavalt vastamise korral)
sellega ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnorm, mille kohaselt on liikmesriigi õiguses ette nähtud lepingu erakorralise ülesütlemise õiguse nimetamine kohustuslik teave direktiivi 2008/48/EÜ artikli 10 lõike 2 punkti s tähenduses;
c) krediidilepingus tuleb viidata lepingu ülesütlemise avalduse tähtaja- ja vorminõuetele, mis on konkreetsel juhul ülesütlemise õiguse teostamiseks ette nähtud seoses poolte õigusega leping mis tahes alusel üles öelda?
6. Kas direktiivi 2008/48/EÜ artikli 10 lõike 2 punkti t tuleb tõlgendada nii, et krediidilepingus tuleb esitada olulised vorminõuded, mida tuleb järgida kaebuse ja/või kahjuhüvitusnõude esitamisel kohtuvälises kaebuste ja kahjuhüvitusnõuete menetluses? Kas ei piisa viitest kohtuvälise kaebuste ja kahjuhüvitusnõuete menetluse korrale, mis on avaldatud internetis?
7. Kas tarbijakrediidilepingu puhul on välistatud, et krediidiandja saab tugineda vastuväitele, et tarbija on kaotanud direktiivi 2008/48/EÜ artikli 14 lõike 1 esimeses lauses ette nähtud taganemisõiguse,
a) kui krediidilepingus ei ole nõuetekohaselt esitatud direktiivi 2008/48/EÜ artikli 10 lõikes 2 ette nähtud kohustuslikku teavet ja seda ei ole nõuetekohaselt edastatud ka tagantjärgi, mistõttu ei ole direktiivi 2008/48/EÜ artikli 14 lõikes 1 sätestatud taganemisõiguse tähtaeg kulgema hakanud;
b) (käesoleva küsimuse punktile a eitavalt vastamise korral)
kui õiguse kaotamise vastuväite esitamisel tuginetakse peamiselt lepingu sõlmimisest möödunud ajale ja/või sellele, et mõlemad lepingupooled on lepingust tulenevad kohustused täitnud, ja/või sellele, kuidas laenuandja on käsutanud tagasisaadud laenusummat või laenutagatist, ja/või (krediidilepinguga seotud müügilepingu korral) sellele, et tarbija kasutas rahastatud eset või võõrandas selle, kuid õiguse kaotamise seisukohast tähtsust omava ajavahemiku kestel ja asjakohaste asjaolude tekkimise ajal tarbija oma taganemisõiguse jätkumisest ei teadnud ega pidanud teadma, ja krediidiandja ei saanud ka eeldada, et tarbija sellest teab?
8. Kas tarbijakrediidilepingu puhul on välistatud krediidiandja tuginemine vastuväitele, et tarbija kuritarvitab direktiivi 2008/48/EÜ artikli 14 lõike 1 esimeses lauses ette nähtud taganemisõiguse teostamisega oma õigusi
a) kui krediidilepingus ei ole nõuetekohaselt esitatud direktiivi 2008/48/EÜ artikli 10 lõikes 2 ette nähtud kohustuslikku teavet ja seda ei ole nõuetekohaselt edastatud ka tagantjärgi, mistõttu ei ole direktiivi 2008/48/EÜ artikli 14 lõikes 1 sätestatud taganemisõiguse tähtaeg kulgema hakanud;
b) (käesoleva küsimuse punktile a eitavalt vastamise korral)
kui õiguste kuritarvitamise vastuväite esitamisel tuginetakse peamiselt lepingu sõlmimisest möödunud ajale ja/või sellele, et mõlemad lepingupooled on lepingust tulenevad kohustused täitnud, ja/või sellele, kuidas laenuandja on käsutanud tagasisaadud laenusummat või laenutagatist, ja/või (krediidilepinguga seotud müügilepingu korral) sellele, et tarbija kasutas rahastatud eset või võõrandas selle, kuid õiguse kaotamise seisukohast tähtsust omava ajavahemiku kestel ja asjakohaste asjaolude tekkimise ajal tarbija oma taganemisõiguse jätkumisest ei teadnud ega pidanud teadma, ja krediidiandja ei saanud ka eeldada, et tarbija sellest teab?
____________
1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta direktiiv 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ (ELT 2008, L 133, lk 66).