Euroopa Parlamendi 3. detsembril 2019 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (viies koda) 20. septembri 2019. aasta otsuse peale kohtuasjas T-47/18: UZ versus parlament
(kohtuasi C-894/19 P)
Kohtumenetluse keel: prantsuse
Pooled
Apellant: Euroopa Parlament (esindajad: V. Montebello-Demogeot, I. Lázaro Betancor)
Teine menetlusosaline: UZ
Apellandi nõuded
tühistada vaidlustatud kohtuotsus;
sellest tulenevalt jätta hagi esimeses kohtuastmes rahuldamata;
otsustada, et pooled kannavad ise oma kohtukulud käesolevas kohtuastmes;
mõista esimese kohtuastme kohtukulud välja UZ-lt.
Väited ja peamised argumendid
Esimeses väites, mis puudutab õigusnormi rikkumist, faktiliste asjaolude moonutamist ja põhjenduste puudumist, leiab parlament, Üldkohus tegi ebaõige järelduse, et läbi viidud juurdlused ei olnud objektiivselt erapooletud. See, et ühele juurdluse läbiviijale olid eelnevalt mingil määral teada asjaolud, ei saanud anda alust põhjendatud kahtluse tekkimisele tema objektiivse erapooletuse suhtes, kuna sellise kahtluse kõrvaldas mitme juurdluse läbiviija osalemine samas juurdluses. Ka asja sisuliselt arutanud kohtunikud ei ole sellist olulist asjaolu arvesse võtnud. Lisaks ei ole Üldkohus analüüsinud ega põhjendanud, kuidas oleks objektiivse erapooletuse puudumine antud kontekstis võinud viia teistsuguse tulemuseni, nagu nõutakse kohtupraktikas.
Teise väite kohaselt on rikutud õigusnormi, moonutatud faktilisi asjaolusid ning puuduvad põhjendused järelduses, et distsiplinaarnõukogu tegevuses rikuti võistlevuse põhimõtet. Parlament väidab, et asja sisuliselt arutanud kohtunikud eirasid faktilisi asjaolusid, leides ebaõigesti, et ametisse nimetamise õigust omavat isikut esindas kaks isikut, kuigi samaväärsed õigused olid ka hagejal, kellega oli kaasas tema advokaat. Parlament leiab, et Üldkohus jättis alusetult arvesse võtmata oma praktika, mis puudutab võistlevuse põhimõtte rakendamist haldusasjades, ega analüüsinud, kas ilma niisuguse väidetava rikkumiseta oleks menetluse tulemus olnud teistsugune.
Kolmandas väites, mis puudutab õigusnormi rikkumist, faktiliste asjaolude moonutamist ja põhjenduste puudumist järelduses, et on rikutud hageja õigust olla ära kuulatud, väidab parlament, et hageja kuulati nõuetekohaselt ära esiteks suuliselt ametisse nimetamise õigust omava isiku delegatsiooni alusel ja teiseks oma kirjalike seisukohtade esitamise kaudu pärast ärakuulamist. Kuna delegatsioon on ette nähtud asutusesisestes eeskirjades ja seda rakendatakse vaid juhul, kui delegeerival ametisse nimetamise õigust omaval isikul endal ei ole võimalik teenistusega seotud põhjustel tegutseda, rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta leidis, et personalieeskirjade IX lisa artiklist 22 ei ole kinni peetud. Peale selle viitab parlament palgaastmest AD 13 palgaastmesse AD 12 alandamise ekslikult raskeks sanktsiooniks kvalifitseerimisele, kuna sellega kaotatakse juhtiv ametikoht. Viimaseks väidab parlament, et asja sisuliselt arutanud kohtunikud ei analüüsinud, kas juhul, kui hageja oleks ära kuulanud ametisse nimetamise õigust omav isik ise, oleks hageja esitanud võrreldes toimikus olevate asjaoludega teistsuguseid asjaolusid, ning mil määral oleks see ametisse nimetamise õigust omava isiku otsust tegelikult muutnud.
____________