EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(esimene koda)

19. märts 2013

Kohtuasi F‑10/12

SF

versus

Euroopa Komisjon

Avalik teenistus – Töötasu – Päevaraha – Üleviimine – Päevaraha maksmine – Ametnik, kellele kuulub uues teenistuskohas eluase – Tõend kulude kohta, mis on kantud uues teenistuskohas ajutisel sisseseadmisel

Ese:      ELTL artikli 270 alusel, mida vastavalt Euratomi asutamislepingu artiklile 106a kohaldatakse Euratomi asutamislepingule, esitatud hagi, millega SF palub sisuliselt tühistada Euroopa Komisjoni 24. mai 2011. aasta otsus, millega keelduti päevaraha maksmisest.

Otsus:      Jätta hagi rahuldamata. Jätta komisjoni kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja pool SF kohtukuludest. Jätta pool SF kohtukuludest tema enda kanda.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Kulude hüvitamine – Päevaraha – Maksmise tingimused

(Personalieeskirjad, artiklid 20 ja 71; VII lisa artikli 10 lõige 1)

2.      Ametnikud – Kulude hüvitamine – Päevaraha – Maksmise tingimused –Kulud ja ebamugavused, mis on tekkinud vajadusest asuda ajutiselt teenistuskohta elama või ennast sinna sisse seada – Ametniku tõendamiskoormis – Administratsiooni poolt ametniku eluaseme valiku austamine

(Personalieeskirjad, artikkel 20; VII lisa artikli 10 lõige 1)

3.      Ametnikud – Kulude hüvitamine – Päevaraha – Maksmise tingimused – Kulud, mis on tekkinud kohustuse tõttu elada teenistuskohas – Mõiste – Kulud, mis on tekkinud ametnikul selle tõttu, et ta on uues teenistuskohas kinnisvara omanik – Väljaarvamine

(Personalieeskirjad, artikkel 20; VII lisa artikli 10 lõige 1)

1.      Personalieeskirjade artikli 71 ‑ mis näeb ette, et ametnikul on õigus saada hüvitist muu hulgas üleviimisel talle tekkinud kulude eest ‑ eesmärk on vältida seda, et ametnik kannaks üksinda tema ametikohustuste täitmisega seoses tekkinud kulusid.

Seda eesmärki silmas pidades tuleb kohaldada personalieeskirjade VII lisa artikli 10 lõiget 1, mis näeb ette, et kui ametnik tõendab, et ta peab personalieeskirjade artikli 20 nõuete täitmiseks ‑ ehk selleks, et elada kas teenistuskohas või sellele piisavalt lähedal, et korralikult täita oma kohustusi ‑ elukohta vahetama, on tal õigus saada päevaraha.

Päevaraha maksmisele on seatud kaks tingimust: esiteks elukoha vahetamise tingimus personalieeskirjade artikli 20 nõuete täitmiseks ning teiseks tingimus, et on kantud kulusid ja ebamugavusi, mis on tekkinud vajadusest asuda ajutiselt teenistuskohta elama või ennast sinna sisse seada. Need kaks tingimust on kumulatiivsed, mistõttu eriti ei saa päevaraha määrata ametnikule, kes ei ole tõendanud selliste kulude või ebamugavuste kandmist.

Seevastu ei ole liidu seadusandja kunagi seadnud päevaraha maksmise tingimuseks seda, et asjaomane ametnik peab tõendama, et ta on pidanud oma päritolukohas või eelmises teenistuskohas ajutiselt eluaseme säilitama ja et see on samuti ajutiselt kulusid tekitanud. Kui institutsioon kehtestaks selleks, asjaomane isik saaks päevaraha, täiendava tingimuse „teiste” kulude kohta, siis oleks see seega vastuolus nii õiguskindluse aluspõhimõttega kui ka personalieeskirjade VII lisa artikli 10 lõike 1 sõnastusega.

Jätmata automaatselt välja päevaraha saavaid alaliselt ametisse nimetatud ametnikke, mille puhul oleks tegemist personalieeskirjade rikkumisega, ei saa pealegi asuda seisukohale, et üksnes isikuid, kes on institutsioonidega seotud ajutise töösuhte kaudu (katseajal olevad ametnikud, ajutised või lepingulised töötajad, lähetuses viibivad riiklikud eksperdid), saab pidada ajutiselt end teenistuskohas kuni kolimiseni sisse seadvateks isikuteks. Nimelt see, mis on selles küsimuses otsustav, ei ole töösuhte ajutisus, vaid eluaset puudutav ajutine olukord, milles on isik, kes on personalieeskirjade kohaselt kohustatud elama teenistuskohas, kus ta peab täitma oma ametikohustusi liidu institutsioonis, asutuses või organis. Elukoha ajutisus on töökoha ajutisusest erinev mõiste. Alaliselt ametisse nimetatud ametnikku, kes vahetab teenistuskohta, tuleb seega pidada ametnikuks, kes seab end uues teenistuskohas ajutiselt sisse.

(vt punktid 27–29, 39 ja 44)

Viited:

Euroopa Kohus: 5. veebruar 1987, kohtuasi 280/85: Mouzourakis vs. parlament (punktid 9 ja 12).

Esimese Astme Kohus: 26. september 1990, kohtuasi T‑48/89: Beltrante jt vs. nõukogu (punkt 28); 10. juuli 1992, kohtuasi T‑63/91: Benzler vs. komisjon (punktid 20 ja 21).

2.      Kuigi ametniku teisele ametikohale määramise tulemusel esitatud päevaraha maksmise taotluse raames peab ametnik esitama tõendid, et ta on kandnud kulusid ja ebamugavusi, mis on tekkinud vajadusest asuda ajutiselt teenistuskohta elama või ennast sinna sisse seada, tuleb administratsioonil austada asjaomase isiku valikut ehk vabadust otsustada selle üle, kuidas ta ennast sel ajavahemikul majutab. Seega välja arvatud juhul, kui tegelikult kantud kulude ja asjaomase isiku tegeliku olukorra vahelise vastavuse kohta on suured kahtlused ja ilmsed tõendid, ei saa administratsioon seada kahtluse alla ametniku valikut, mis võib seisneda selles, et ta teeb kulutusi esialgsele majutusele, majutades end näiteks hotellituppa või renditud möbleeritud korterisse või ilma selliseid kulutusi tegemata näiteks oma perekonnaliikme või sõbra juurde või ka korterisse, mille omanik ta on.

(vt punkt 30)

3.      Ametniku teisele ametikohale määramise tulemusel esitatud päevaraha maksmise taotluse raames ei saa kulusid, mida ametnik peab igal juhul tasuma teenistuskohas oleva kinnisvara omanikuna ja milleks on näiteks nimetatud korteri ostmiseks võetud hüpoteeklaenu maksmise tasud ja haldamis-, hooldus- või elektrikulud, pidada personalieeskirjade artiklis 20 kehtestatud teenistuskohas elamise kohustusega tekitatud kuludeks.

Päevaraha saamiseks peab ametnik tõendama teenistuskohas elamise kohustuse tõttu tekkinud kulusid, mitte kulusid, mis on tekkinud kohustustest, mis tulenevad sellest, et ta on samas kohas asuva kinnisvara omanik.

(vt punktid 33 ja 34)