KOHTUJURISTI ETTEPANEK
MELCHIOR Wathelet
esitatud 5. septembril 2013(1)
Kohtuasi C‑479/12
H. Gautzsch Großhandel GmbH & Co. KG
versus
Münchener Boulevard Möbel Joseph Duna GmbH
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundesgerichtshof (Saksamaa))
Intellektuaal- ja tööstusomand – Disainilahendus – Mõiste „avalikustamine” – Mõiste „ringkond” – Kohustus tõendada registreerimata disainilahenduse kopeerimist – Menetlusnormid – Kohaldatav õigus
1. Eelotsusetaotlusega palub Bundesgerichtshof (Saksamaa) Euroopa Kohtul tõlgendada nõukogu 12. detsembri 2001. aasta määruse (EÜ) nr 6/2002 ühenduse disainilahenduse kohta(2) (edaspidi „määrus”) artikli 7 lõiget 1, artikli 11 lõiget 2 ja artikli 89 lõike 1 punkte a ja d.
2. Euroopa Kohtul palutakse esimest korda teha otsus mõiste „ühenduses tegutsevad asjaomase sektori ringkonnad” kohta, mida on kasutatud määruse artikli 7 lõikes 1 ja artikli 11 lõikes 2, ning väljendi „ühenduses tegutsevad asjaomase sektori ringkonnad ei oleks mõistliku ootuse kohaselt pidanud sellest tavapärase majandustegevuse käigus teada saama” kohta, mida on kasutatud määruse artikli 7 lõikes 1 (esimene ja teine küsimus). Veel esitatakse Euroopa Kohtule menetlusõiguslikke küsimusi (tõendamiskoormis, aegumine ja nõudeõiguse minetamine), samuti küsimusi kohaldatava õiguse kohta (kolmas kuni kuues küsimus).
I. Õiguslik raamistik
3. Määruse põhjendused 21 ja 22 on sõnastatud järgmiselt:
„(21) Ühenduse registreeritud disainilahendusest tuleneva ainuõiguse eesmärk on tagada suurem õiguskindlus. Seevastu ühenduse registreerimata disainilahendusega peaks kaasnema vaid õigus takistada kopeerimist. Seepärast ei tohiks kaitse hõlmata tooteid, milles kasutatud disainilahenduse on sõltumatult välja töötanud teine autor. Nimetatud õigus peaks laienema ka õigusi rikkuvaid disainilahendusi sisaldavate toodetega kauplemisele.
(22) Need õigused tuleks kehtestada siseriiklike õigusaktidega. Seepärast on tarvis kõikides liikmesriikides ette näha teatavad ühtsed põhisanktsioonid. Need peaksid võimaldama rikkumise lõpetada olenemata jurisdiktsioonist, mille piires rakendamist taotletakse.”
4. Määruse artikli 1 lõike 1 ja lõike 2 punkti a kohaselt on määruses sätestatud tingimustele vastav disainilahendus kaitstud kui „ühenduse registreerimata disainilahendus”, kui see on määruses sätestatud viisil avalikkusele kättesaadavaks tehtud.
5. Määruse artikli 4 „Kaitsekõlblikkus” lõikes 1 on sätestatud, et disainilahendust kaitstakse ühenduse disainilahendusena juhul, kui see on uudne ja eristatav.
6. Määruse artikli 5 „Uudsus” kohaselt:
„1. Disainilahendus loetakse uudseks, kui identset disainilahendust ei ole tehtud avalikkusele kättesaadavaks:
a) ühenduse registreerimata disainilahenduse puhul enne kuupäeva, mil disainilahendus, millele kaitset taotletakse, esimest korda avalikkusele kättesaadavaks tehti;
[...]”
7. Määruse artikli 6 „Eristatavus” lõike 1 punktis a on sätestatud:
„Disainilahendus loetakse eristatavaks, kui vastava ala asjatundja üldmulje sellest erineb kõikide nende disainilahenduste jäetud üldmuljest, mis on avalikkusele kättesaadavaks tehtud:
a) ühenduse registreerimata disainilahenduse puhul enne kuupäeva, mil disainilahendus, millele kaitset taotletakse, esimest korda avalikkusele kättesaadavaks tehti”.
8. Määruse artikli 7 „Avalikustamine” lõikes 1 on ette nähtud:
„Artiklite 5 ja 6 kohaldamisel loetakse disainilahendus avalikkusele kättesaadavaks tehtuks, kui see on pärast registreerimist või muul ajal avaldatud trükis, seda on esitatud näitusel, kasutatud kaubavahetuses või see on muul viisil avalikustatud […] enne artikli 5 lõike 1 punktis a […] nimetatud kuupäeva, välja arvatud juhul, kui ühenduses tegutsevad asjaomase sektori ringkonnad ei oleks mõistliku ootuse kohaselt pidanud sellest tavapärase majandustegevuse käigus teada saama. Disainilahendust ei loeta siiski avalikkusele kättesaadavaks tehtuks, kui see on üksnes avalikustatud kolmandale isikule, kelle puhul kehtib otsene või kaudne konfidentsiaalsusnõue.”
9. Määruse artikli 11 „Ühenduse registreerimata disainilahenduse kaitse tähtaeg” lõigetes 1 ja 2 on ette nähtud:
„1. Disainilahendust, mis vastab 1. jao tingimustele, kaitstakse ühenduse registreerimata disainilahendusena kolme aasta jooksul alates kuupäevast, mil disainilahendus ühenduses esimest korda avalikkusele kättesaadavaks tehti.
2. Disainilahendus loetakse lõike 1 tähenduses ühenduses avalikkusele kättesaadavaks tehtuks, kui see on trükis avaldatud, näitusele esitatud, seda on kasutatud kaubavahetuses või see on muul viisil avalikustatud sellisel viisil, et ühenduses tegutsevad asjaomase sektori ringkonnad pidid mõistliku ootuse kohaselt sellest tavapärase majandustegevuse käigus teada saama. Disainilahendust ei loeta siiski avalikkusele kättesaadavaks tehtuks, kui see on üksnes avalikustatud kolmandale isikule, kelle puhul kehtib otsene või kaudne konfidentsiaalsusnõue.”
10. Määruse artikli 19 „Ühenduse disainilahendusest tulenevad õigused” lõikes 2 on sätestatud:
„Seevastu ühenduse registreerimata disainilahendus annab selle omanikule õiguse takistada lõikes 1 nimetatud toiminguid üksnes juhul, kui vaidlusalune kasutus hõlmab kaitstud disainilahenduse kopeerimist.
Vaidlusalust kasutust ei loeta kaitstud disainilahenduse kopeerimiseks, kui kasutatava disainilahenduse on sõltumatult loonud autor, kelle puhul on alust arvata, et ta ei tea omaniku poolt avalikuks tehtud disainilahendusest.”
11. Määruse artikli 85 „Kehtivuse presumptsioon – põhjendamine” lõige 2 on sõnastatud järgmiselt:
„Ühenduse registreerimata disainilahenduse õiguste rikkumist või rikkumise ohtu käsitlevate hagide menetlemisel eeldab ühenduse disainilahenduste kohus ühenduse disainilahenduse kehtivust, kui õiguste omanik esitab tõendid artikli 11 tingimuste täitmise kohta ning selgitab, millest tuleneb talle kuuluva ühenduse disainilahenduse eristatavus. Kostja võib selle kehtivuse siiski vaidlustada kaebusega või vastuhagiga, milles nõutakse kehtetuks tunnistamist.”
12. Määruse artikli 88 „Kohaldatav õigus” kohaselt:
„1. Ühenduse disainilahenduste kohtud kohaldavad käesoleva määruse sätteid.
2. Käesoleva määrusega reguleerimata küsimustes kohaldab ühenduse disainilahenduste kohus siseriiklikke, sealhulgas rahvusvahelise eraõiguse sätteid.
3. Kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti, kohaldab ühenduse disainilahenduste kohus samu menetlusnorme, mida kohaldataks kohtu asukohaliikmesriigi siseriikliku disainilahenduse õigustega seonduva sama liiki hagi puhul.”
13. Määruse artiklis 89 „Sanktsioonid õiguste rikkumisega seotud hagide puhul” on sätestatud:
„1. Kui ühenduse disainilahenduste kohus rikkumist või rikkumise ohtu käsitleva hagi menetluses leiab, et kostja on ühenduse disainilahendust rikkunud või loonud selle rikkumise ohu, võtab ta, kui seda ei takista mõjuvad põhjused, järgmisi meetmeid:
a) kohustab kostjat lõpetama tegevuse, mis ühenduse disainilahenduse õigusi rikub või rikuks;
[...]
d) määrab muid asjaolude kohaseid sanktsioone, mis on ette nähtud selle liikmesriigi õigusaktide, sealhulgas rahvusvahelise eraõiguse sätetega, kus rikkumine on toime pandud või seda on kavandatud.
[...]”
II. Põhikohtuasja faktiline raamistik
14. Münchener Boulevard Möbel Joseph Duna GmbH (edaspidi „MBM Joseph Duna”) turustab Saksamaal baldahhiiniga aiapaviljoni, mille disainilahenduse töötas kõnealuse äriühingu tegevjuht välja 2004. aastal. H. Gautzsch Großhandel GmbH & Co. KG (edaspidi „Gautzsch Großhandel”) hakkas omakorda 2006. aastal müüma aiapaviljoni „Athen”, mille valmistaja on Hiina ettevõtja Zhengte.
15. Kuna MBM Joseph Duna leidis, et paviljon „Athen” on tema disainilahenduse koopia, ning väitis, et tema disainilahendus on kaitstud kui ühenduse registreerimata disainilahendus, esitas ta Landgericht Düsseldorfile Gautzsch Großhandeli vastu rikkumist käsitleva hagi, milles nõudis ühelt poolt, et Gautzsch Großhandel lõpetaks paviljoni „Athen” müümise, annaks oma valduses või omandis olevad õigust rikkuvad tooted välja hävitamiseks ja annaks nimetatud tegevuse kohta teavet, ning teiselt poolt, et kohus tuvastaks nimetatud äriühingu kohustuse maksta tekitatud kahju eest hüvitist.
16. MBM Joseph Duna väitis oma hagi toetuseks eelkõige, et tema disainilahendus sisaldus 2005. aasta aprilli ja mai uudiskirjas „MBM-Neuheitenblätter”, mis edastati sektori suurematele mööbli ja aiamööbli edasimüüjatele ning Saksamaa mööbliostuühistutele.
17. Gautzsch Großhandel esitas vastuväitena asjaolu, et Hiina tootja Zhengte, kes ei olnud MBM Joseph Duna disainilahendusest teadlik, töötas paviljoni „Athen” sõltumatult välja 2005. aasta alguses ja esitles seda 2005. aasta märtsis oma Hiinas Zhengtes asuvas väljapanekusaalis Euroopa klientidele. Gautzsch Großhandel väitis, et kuna kõnealuse paviljoni näidis saadeti 2005. aasta juunis Belgias asuvale äriühingule, et MBM Joseph Duna teadis alates 2005. aasta septembrist kõnealusest disainilahendusest ning alates 2006. aasta augustist, et seda turustatakse, siis on MBM Joseph Duna nõuded aegunud ja minetatud.
18. Esimese astme kohus nentis, et kohtuasjas puudub vajadus otsustada esimese ja teise nõude üle, kuna kolmeaastane kaitsetähtaeg on möödunud. Ta otsustas, et Gautzsch Großhandel peab esitama teavet oma tegevuse kohta ning et kõnealusel äriühingul on kohustus maksta rahalist hüvitist.
19. Selle kohtuotsuse peale esitatud Gautzsch Großhandeli apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata. Apellatsioonikohus leidis, et määruse artikli 19 lõike 2 ja artikli 89 lõike 1 punktide a ja d alusel ning samuti Saksa Gesetz über den rechtlichen Schutz von Mustern und Modelleni (disainilahenduste õiguskaitset käsitlev seadus) alusel olid esimesed nõuded esialgu põhjendatud ning et MBM Joseph Dunal oli tõepoolest õigus saada teavet ning hüvitist.
20. Gautzsch Großhandeli poolt Bundesgerichtshofile esitatud kassatsioonkaebuse raames märkis nimetatud kohus esiteks, et apellatsioonikohus leidis, et MBM Joseph Duna disainilahendus tehti avalikkusele esimest korda kättesaadavaks, kui hageja jaotas 2005. aasta aprillis ja mais edasimüüjatele, vahendajatele ja kahele suurele Saksa mööbliostuühistule 300 kuni 500 eksemplari uudiskirja „MBM-Neuheitenblätter”, milles olid esitatud asjaomase disainilahenduse kujutised.
21. Kõnealune kohus soovib teada, kas asjaomase disainilahenduse piltide sellises mahus edasimüüjatele edastamisest piisab, et Euroopa Liidus tegutsevad asjaomase sektori ringkonnad oleksid pidanud sellest tavapärase majandustegevuse käigus teada saama määruse artikli 11 lõike 2 tähenduses. Kõnealune kohus püstitab sellega seoses küsimuse, kas ringkonda kuuluvad üksnes isikud, kellel on asjaomases sektoris loov mõju tootekujundusele.
22. Teiseks toob eelotsusetaotluse esitanud kohus välja, et apellatsioonikohus nõustus, et MBM Joseph Duna disainilahendus on uudne määruse artikli 5 lõike 1 punkti a tähenduses ning et mudeli „Athen” eelnev avalikustamine ei ole uudsuse tunnistamisega vastuolus.
23. Apellatsioonikohus leidis, et isegi kui mudelit „Athen” esitleti 2005. aasta märtsis äriühingu Zhengte väljapanekusaalis Hiinas ja äriühingule Kosmos Belgias, ei oleks asjaomase sektori ringkonnad saanud kõnealusest disainilahendusest sel viisil tavapärase majandustegevuse käigus teada saada.
24. Nende kaalutluste põhjal tõstatab eelotsusetaotluse esitanud kohus küsimuse, millistel tingimustele ei pea liidus tegutsevad asjaomase sektori ringkonnad määruse artikli 7 lõike 1 tähenduses mõistliku ootuse kohaselt disainilahendusest teada saama, kuigi see on avalikustatud kolmandale isikule, kelle puhul ei kehti otsene ega kaudne konfidentsiaalsusnõue.
25. Kolmandaks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et apellatsioonikohtu hinnangul ei ole vaidlusalune disainilahendus välja töötatud sõltumatult, vaid sellega on kopeeritud MBM Joseph Duna disainilahendust ning apellatsioonikohus möönis, et selles osas kergendatakse viimati nimetatud äriühingu tõendamiskoormist, kuna kahe kõnealuse disainilahenduse vahel on objektiivsed sisulised sarnasused. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib, kes on määruse artikli 19 lõike 2 kohaldamiseks kohustatud tõendama, et ühenduse registreerimata disainilahenduse kasutus hõlmab kaitstud disainilahenduse kopeerimist.
26. Neljandaks märgib Bundesgerichtshof, et apellatsioonikohtu hinnangul ei olnud määruse artikli 19 lõikes 2 ja artikli 89 lõike 1 punktis a ette nähtud õigus takistada tegevust hagi esitamise ajal aegunud. Kõnealune kohus soovib teada, kas õigus takistada disainilahenduse rikkumist aegub, ja kui jah, siis milline õigusnorm aegumist reguleerib, kuna määruses ei ole konkreetseid asjakohaseid sätteid.
27. Viiendaks, kuna apellatsioonikohus lükkas tagasi ka Gautzsch Großhandeli väite, et tegevuse takistamise õigus on minetatud, tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates lahendada küsimus, kas – ja kui nii, siis millistel tingimustel – minetatakse õigus takistada ühenduse registreerimata disainilahenduse rikkumist vastavalt määruse nr 6/2002 artikli 19 lõikele 2 ja artikli 89 lõike 1 punktile a. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates tuleb välja selgitada, kas asjaolud, millest Gautzsch Großhandel minetamist järeldab, kuuluvad „mõjuvate põhjuste” kategooriasse viimati nimetatud sätte tähenduses.
28. Lõpuks küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus kuuendaks, kas kogu liitu hõlmava hävitamis-, teabe esitamise ja kahju hüvitamise nõude suhtes tuleb kohaldada selle liikmesriigi õigust, kelle territooriumil nõue esitati. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib selle kohta, et seotust üksnes nimetatud liikmesriigi õigusega saab õigustada eelkõige õiguse tõhusa kohaldamise seisukohast, kuid selle lahenduse vastu võivad rääkida määruse artikli 89 lõike 1 punkt d ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. juuli 2007. aasta määruse (EÜ) nr 864/2007 lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma II)(3) artikli 8 lõige 2, milles on samuti sätestatud selle liikmesriigi õiguse kohaldamine, kus rikkumine toime pandi.
III. Eelotsusetaotlus ja menetlus Euroopa Kohtus
29. Bundesgerichtshof otsustas 25. oktoobril 2012. aastal Euroopa Kohtusse saabunud otsusega menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule ELTL artikli 267 alusel järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas määruse […] artikli 11 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et liidus tegutsevad asjaomase sektori ringkonnad pidid mõistliku ootuse kohaselt disainilahendusest tavapärase majandustegevuse käigus teada saama, kui edasimüüjatele jaotati disainilahenduse kujutised?
2. Kas määruse […] artikli 7 lõike 1 esimest lauset tuleb tõlgendada nii, et liidus tegutsevad asjaomase sektori ringkonnad ei oleks mõistliku ootuse kohaselt pidanud disainilahendusest tavapärase majandustegevuse käigus teada saama, kuigi see on tehtud kättesaadavaks kolmandale isikule, kelle puhul ei kehti otsene või kaudne konfidentsiaalsusnõue,
a) kui see on tehtud kättesaadavaks ainult ühele ringkonna ettevõtjale või
b) välja pandud Hiina ettevõtja väljapanekusaalis, mida tavapärane turuseire ei hõlma?
3. a) Kas määruse […] artikli 19 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et ühenduse registreerimata disainilahenduse omanikul lasub kohustus tõendada, et vaidlusalune kasutus hõlmab kaitstud disainilahenduse kopeerimist?
b) Kui kolmanda küsimuse punktile a vastatakse jaatavalt:
kas tõendamiskoormis pööratakse ümber või ühenduse registreerimata disainilahenduse omaniku tõendamiskoormist kergendatakse, kui disainilahendus ja vaidlustatud kasutus on olulises osas ühtivad?
4. a) Kas ühenduse registreerimata disainilahenduse rikkumise tõttu esitatud nõue hoiduda tegevusest vastavalt määruse […] artikli 19 lõikele 2 ja artikli 89 lõike 1 punktile a aegub?
b) Kui neljanda küsimuse punktile a vastatakse jaatavalt:
kas aegumist reguleerib liidu õigus ja kui jah, siis milline õigusnorm?
5. a) Kas ühenduse registreerimata disainilahenduse rikkumise tõttu esitatud nõue hoiduda tegevusest vastavalt määruse […] artikli 19 lõikele 2 ja artikli 89 lõike 1 punktile a võidakse minetada?
b) Kui viienda küsimuse punktile a vastatakse jaatavalt:
kas minetamist reguleerib liidu õigus ja kui jah, siis milline õigusnorm?
6. Kas määruse […] artikli 89 lõike 1 punkti d tuleb tõlgendada nii, et ühenduse registreerimata disainilahenduse õiguste rikkumise tõttu esitatud kogu liitu hõlmava hävitamis-, teabe esitamise ja kahju hüvitamise nõude suhtes tuleb kohaldada selle liikmesriigi õigust, milles rikkumine toime pandi?”
30. Kirjalikud seisukohad esitasid Gautzsch Großhandel ja Euroopa Komisjon vastavalt 2013. aasta 4. ja 15. veebruaril. Kohtuistungit ei korraldatud, kuna vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 76 lõigetele 1 ja 2 leidis Euroopa Kohus, et tal on piisavalt teavet, ning pooled kohtuistungi korraldamist ei taotlenud.
IV. Õiguslik analüüs
31. Kaks esimest küsimust käsitlevad avalikustamise mõistet, mida on kasutatud määruse artikli 7 lõikes 1 ja artikli 11 lõikes 2. Täpsemalt on tegemist avalikustamise määratlemisel kasutatud väljendi „ühenduses tegutsevad asjaomase sektori ringkonnad” tõlgendamisega. Ülejäänud nelja küsimusega soovitakse teada, millist õigust tuleks kohaldada mitmesugustele menetluslikele ja sisulistele probleemidele.
A. Esimene eelotsuse küsimus
32. Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtu arvamust seoses mõistega „ringkonnad”, mida on kasutatud määruse artikli 11 lõikes 2: kas disainilahenduse kujutise jaotamisest edasimüüjatele piisab selleks, et tõdeda, et liidus tegutsevad asjaomase sektori ringkonnad olid kõnealusest disainilahendusest mõistliku ootuse kohaselt teada saanud?
33. Küsimus on selles, kas valida kitsam tõlgendus, mille puhul ringkonnad hõlmaksid vaid isikuid, kes on asjaomases sektoris seotud disainilahenduste loomisega ning disainilahendustele vastavate toodete arendamise või valmistamisega, või laiem tõlgendus, mille puhul hõlmaks väljend „asjaomase sektori ringkonnad” ka vahendajaid ja edasimüüjaid.
34. Eelotsusetaotluse esitanud kohus näib eelistavat teist tõlgendust. Ma jagan seda arvamust.
35. Keeleliselt koosneb määruse artikli 11 lõike 2 esimene lause kahest osast. Alguses loetletakse võimalusi, kuidas võib disainilahendus olla liidus avalikkusele kättesaadavaks tehtud. Näiteks võib see olla „trükis avaldatud, näitusele esitatud, seda on kasutatud kaubavahetuses või see on muul viisil avalikustatud”. Lause jätkub kirjeldusega, millistel konkreetsetel asjaoludel tähendab selline levitamine avalikustamist (kaht lauseosa seob väljend „sellisel viisil, et”). Avalikustamisega on tegu juhul, kui „ühenduses tegutsevad asjaomase sektori ringkonnad pidid mõistliku ootuse kohaselt sellest tavapärase majandustegevuse käigus teada saama”.
36. See, et ühes ja samas lauses kasutatakse väljendit „sellisel viisil, et”, millele järgneb näitav asesõna „sellest”, tähendab tingimata seda, et ringkondade mõiste hõlmab kõiki lause esimeses osas nimetatud võimalusi ja osalisi, kaasa arvatud kaubandussfääri. Ka lause teises osas kasutatud väljend „tavapärase majandustegevuse käigus” räägib selle kasuks, et lugeda vahendajad ja edasimüüjad samuti „asjaomase sektori ringkondade” hulka kuuluvaks.
37. Määruse eesmärk ja üldine raamistik ei sea sellist tõlgendust kahtluse alla.
38. High Court of Justice (England & Wales), Chancery Division (Patents Court) (Ühendkuningriik) on selle kokku võtnud järgmiselt: küsimus on selles, who is in the circle?(4) Ma olen nõus ka nimetatud kohtu vastusega, et põhimõtteliselt hõlmab see mõiste kõiki isikuid, kes osalevad asjaomase sektori toodetega kauplemises. Niisiis hõlmab see isikuid, kes tooteid kavandavad või valmistavad, aga ka neid, kes tooteid liidu kaubanduses reklaamivad, turustavad, levitavad või müüvad.(5)
39. Seetõttu arvan, et esimesele eelotsuse küsimusele tuleks vastata jaatavalt: määruse artikli 11 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et liidus tegutsevad asjaomase sektori ringkonnad pidid mõistliku ootuse kohaselt disainilahendusest tavapärase majandustegevuse käigus teada saama, kui asjaomase sektori edasimüüjatele jaotati disainilahenduse kujutised.
B. Teine eelotsuse küsimus
40. Teine küsimus ei käsitle enam määruse artikli 11 lõiget 2, vaid artikli 7 lõiget 1. Siiski seisneb küsimus endiselt mõiste „ringkonnad” määratlemises. Kui esimene küsimus on esitatud pigem disainilahenduse omaniku vaatenurgast, st kas disainilahendus, millele ta kaitset nõuab, oli avalikkusele piisavalt kättesaadavaks tehtud, et see oleks määrusega kaitstud, siis teine küsimus on pigem selline, mille võiks endale esitada väidetav õiguste rikkuja, st kas õiguste omaja võis olla teadlik „kolmanda isiku” (käesoleval juhul väidetava õiguste rikkuja) disainilahendusest enne oma disainilahenduse avalikustamist, mistõttu tal ei oleks enam õigust disainilahenduse väidetavale kaitsele.
41. Tegelikult soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas juhul, kui disainilahendus on tehtud kättesaadavaks ainult ühele sektori ettevõtjale (teise küsimuse punkt a) või see on olnud välja pandud Hiina ettevõtja väljapanekusaalis, mida tavapärane turuseire ei hõlma (teise küsimuse punkt b), võib öelda, et „liidus tegutsevad asjaomase sektori ringkonnad […] oleks mõistliku ootuse kohaselt pidanud sellest […] teada saama”.
42. Meenutagem, et määruse artikli 7 lõikes 1 on sätestatud, et disainilahendus loetakse avalikkusele kättesaadavaks tehtuks, kui see on pärast registreerimist või muul ajal avaldatud trükis, seda on esitatud näitusel, kasutatud kaubavahetuses või see on muul viisil avalikustatud kas enne määruse artikli 5 lõike 1 punktis a ja artikli 6 lõike 1 punktis a või artikli 5 lõike 1 punktis b ja artikli 6 lõike 1 punktis b nimetatud kuupäeva.
43. Samas lõikes on sätestatud kaks erandit. Ühelt poolt ei loeta disainilahendust siiski avalikkusele kättesaadavaks tehtuks, kui see on avalikustatud kolmandale isikule, kelle puhul kehtib otsene või kaudne konfidentsiaalsusenõue (see võimalus on eelotsuse küsimuses välistatud). Teiselt poolt ei kehti üldreegel ka juhul, kui „ühenduses tegutsevad asjaomase sektori ringkonnad ei oleks mõistliku ootuse kohaselt pidanud [põhimõtteliselt avalikustamist tähendavatest asjaoludest] tavapärase majandustegevuse käigus teada saama”.
1. Avalikustamine ühele ettevõtjale
44. Vastus teise küsimuse esimese osale tuleneb minu arvates määruse artikli 7 lõike 1 sõnastusest.
45. Kuna seadusandja on kasutanud esimese erandi sõnastuses mitmust („välja arvatud juhul, kui ühenduses tegutsevad asjaomase sektori ringkonnad ei oleks mõistliku ootuse kohaselt pidanud sellest tavapärase majandustegevuse käigus teada saama”(6)), ei saa sellest tekstist järeldada, et avalikustamine ühele ainsale ettevõtjale oleks kõnealuse artikli 7 nõuete täitmiseks piisav, olenemata sellest, kas kõnealune ettevõtja kuulub asjaomastesse „ringkondadesse”.
2. Avalikustamine ja territoriaalsus
46. Teise küsimuse teine osa, mis käsitleb disainilahenduse Hiinas asuva ettevõtte ruumides eksponeerimise mõju, on delikaatsem.
47. Nagu komisjon oma märkustes nentis, on määruse artikli 7 lõike 1 esimese lause ja artikli 11 lõike 2 vahel oluline vahe, kuna artikli 11 lõikes 2 on sõnaselgelt viidatud avalikkusele kättesaadavaks tegemisele „ühenduses”, samas kui artikli 7 lõike 1 esimene lause ei sisalda ühtegi sellist viidet liidu territooriumile.
48. Sellest järeldub niisiis loogiliselt, et selleks, et hinnata, kas tegemist on avalikkusele kättesaadavaks tegemisega määruse artikli 7 lõike 1 tähenduses, tuleb põhimõtteliselt tugineda levitamisele, olenemata selle asukohast. Ka siseriiklikud kohtud ja õiguskirjandus näivad nõustuvat sellise tõlgendusega.(7)
49. Siiski tuleb märkida, et määruse artikli 7 lõikes 1, nagu ka selle artikli 11 lõikes 2, on täpsustatud, et sellise avalikustamise potentsiaalne sihtrühm on ettevõtjad, kes tegutsevad liidus ning keda seega tuleb lugeda „asjaomase sektori ringkondade” hulka kuuluvaiks.
50. See täpsustus ei ole tähtsusetu. See tuleneb Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee esitatud muudatusettepanekust,(8) mille eesmärk oli just nimelt piirata komisjoni ettepaneku ulatust, kuna komisjoni leidis algselt, et uudsust tuleb hinnata maailma tasemel, muude täpsustusteta.(9) Selleks et piirata võltsitud kauba (eelkõige tekstiilitööstuses) müüjate seas levinud tava muretseda valetunnistusi, et kolmandad isikud on vaidlusaluse disainilahenduse varem välja töötanud, tegi Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ettepaneku, et ettepaneku artikli 5 lõikes 2 (määruse artikli 7 lõige 1) esitatud avalikustamise määratlust täiendataks järgmiselt: „Disainilahendus loetakse avalikkusele kättesaadavaks tehtuks, kui see on pärast registreerimist avaldatud trükis, seda on esitatud näitusel, kasutatud kaubavahetuses või see on muul viisil avalikustatud, välja arvatud juhul, kui ühenduses tegutsevad asjaomase sektori ringkonnad ei oleks mõistliku ootuse kohaselt pidanud sellest tavapärase majandustegevuse käigus teada saama enne määratletud kuupäeva”.(10)
51. Viide liidus tegutsevate ringkondade teadlikkusele ei ole seega juhuslik. Vastupidi, see tuleneb konkreetsetest kaalutlustest. Mõned autorid on kokkuvõtlikult öelnud, et tegemist on kahe elemendiga: üks ja absoluutne on avalikustamine ükskõik kus kogu maailmas ning teine ja suhteline on asjaomaste ringkondade teadlikkus liidusiseselt.(11)
52. See, et hispaaniakeelses versioonis on kasutatud sõnu normal ja razoblamente, ingliskeelses normal ja reasonably, prantsuskeelses normale ja raisonnablement ning hollandikeelses normale ja redelijkerwijs, peaks samuti mõjutama väidetava avalikustamise mõju hindava kohtu analüüsi. Esimese sõna tähendust on määratletud järgmiselt: corriente o habitual, conforming to a standard; usual, typical, or expected, qui est dépourvu de tout caractère exceptionnel; qui est conforme au type le plus fréquent, overeenkomstig de regel, niets bijzonders of verontrustends; als norm dienend. Teine sõna viitab millelegi, mida oodatakse de manera razonable, st proporcionada o equilibrada, to a moderate or acceptable degree, sans prétention excessive, sans trop exiger, met billijkheid või met verstand redenerend.(12)
53. Niisiis ei saa oodata, et asjaomased isikud teeksid konkreetseid ja põhjalikke pingutusi selleks, et saada teada eelnevast disainilahendusest. Nagu komisjon on nentinud oma kirjalikes märkustes: juhul kui tõenäosus, et asjaolud ei olnud teada, on suurem kui see, et nendest oldi teadlik, siis ei saa järeldada, et nendest oleks pidanud tavapärase majandustegevuse käigus teada saama. Teiste sõnadega: tuleb teatavas mõttes tugineda ütlusele quod plerumque fit.(13)
54. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusele vastamiseks on seega vaja end panna liidu piires tegutsevate erialainimeste olukorda ning endalt küsida, kas kõnealused isikud võisid viidatud moel mõistliku ootuse kohaselt ja tavapärase majandustegevuse käigus disainilahendusest teada saada.
55. Nende eri tõlgendusparameetrite tõttu leian, et disainilahenduse esitlemine ainult ühe ning pealegi Hiinas asuva ettevõtja väljapanekusaalis ei ole piisav selleks, et liidus tegutsevad ringkonnad võiksid sellest tegelikult tavapärase majandustegevuse käigus teada saada. Olukord oleks seevastu teine, kui disainilahendust oleks esitletud Hiinas, kuid näiteks rahvusvaheliselt tuntud messil, millel osalevad olulisemad asjaomase sektori Euroopa ettevõtjad või enamik neist.(14)
C. Kolmas eelotsuse küsimus
56. Kolmanda küsimusega, samuti neljanda ja viienda küsimusega palub Bundesgerichtshof Euroopa Kohtul täpsustada menetlusnorme, mida kohaldatakse määruse artikli 19 lõikel 2 põhineva hagi puhul (õigus takistada tegevust). Kolmas küsimus käsitleb täpsemalt kohustust tõendada, et vaidlusalune kasutus hõlmab kaitstud disainilahenduse kopeerimist.
1. Üldine raamistik
57. Määruse II jaotise pealkiri on „Disainilahendusi käsitlev õigus”. Määruse artikkel 19 on 4. jao „Ühenduse disainilahenduse mõju” esimene artikkel. Artikli pealkiri on „Ühenduse disainilahendusest tulenevad õigused”. Nimetatud artikli lõikes 1 on sätestatud, et „[ü]henduse registreeritud disainilahendus annab selle omanikule ainuõiguse kasutada disainilahendust ning takistada kolmandat isikut seda loata kasutamast […]”. Nimetatud artikli lõikes 2 on omakorda sätestatud, et „[s]eevastu ühenduse registreerimata disainilahendus annab selle omanikule õiguse takistada lõikes 1 nimetatud toiminguid üksnes juhul, kui vaidlusalune kasutus hõlmab kaitstud disainilahenduse kopeerimist”.
58. Määruse põhjenduse 22 kohaselt tuleks „need õigused […] kehtestada siseriiklike õigusaktidega”, määruses aga on ette nähtud üksnes „teatavad [kõikides liikmesriikides] ühtsed põhisanktsioonid”.
59. Ka määruse artikkel 88 kinnitab seda põhjendust sõnaselgelt, kuna selle lõigetes 2 ja 3 on sätestatud, et „[k]äesoleva määrusega reguleerimata küsimustes kohaldab ühenduse disainilahenduste kohus siseriiklikke, sealhulgas rahvusvahelise eraõiguse sätteid” ning et kui määruses ei ole sätestatud teisiti, „kohaldab [nimetatud kohus] samu menetlusnorme, mida kohaldataks kohtu asukohaliikmesriigi siseriikliku disainilahenduse õigustega seonduva sama liiki hagi puhul.”
60. Määruse artikli 85 lõikes 2 on siiski sätestatud, et „[ü]henduse registreerimata disainilahenduse õiguste rikkumist või rikkumise ohtu käsitlevate hagide menetlemisel eeldab ühenduse disainilahenduste kohus ühenduse disainilahenduse kehtivust, kui õiguste omanik esitab tõendid artikli 11 tingimuste täitmise kohta ning selgitab, millest tuleneb talle kuuluva ühenduse disainilahenduse eristatavus”.
61. Kaks viimati nimetatud artiklit kuuluvad määruse IX jaotisse „Ühenduse disainilahendustega seotud kohtuasjade kohtualluvus ja menetlusnormid”.
2. Määruse asjakohaste artiklite analüüs
62. Määruse struktuurist, mida ma eelnevalt lühidalt kirjeldasin, nähtub selgelt, et kõnealuse määruse artikli 19 lõikest 2 ei saa tuletada ühtegi menetlusnormi.
63. Vastupidi, nimetatud artikliga kehtestatakse ühenduse disainilahenduse omaniku õiguste sisu olenemata menetlusõiguslikest kaalutlustest: ühenduse registreerimata disainilahenduse omanikul on õigus takistada mitmesuguseid toiminguid tingimusel, et vaidlusalune kasutus hõlmab kõnealuse disainilahenduse kopeerimist.
64. Lisaks nähtub määruse põhjendusest 22 ja artiklist 88, et menetlusnormide – mille hulka kuulub ka tõendamiskoormis – kindlaksmääramine kuulub siseriiklike seadusandjate pädevusse.(15) Ühtlasi nõustun komisjoni kirjalikes märkustes antud hinnanguga, et määruse artikli 85 lõiget 2 ei saa analoogia alusel kohaldada. Leian samuti, et nimetatud säte hõlmab üksnes tõendamiskoormist määruse artiklis 11 sätestatud tingimuste puhul, selleks et saada ühenduse registreerimata disainilahenduse kaitse, mitte kõnealuse disainilahenduse koopia kasutamise tõendamist.
65. Seega tuleks eelotsusetaotluse esitanud kohtule selles etapis vastata, et määruse artikli 19 lõiget 2 ei saa tõlgendada nii, et ühenduse registreerimata disainilahenduse omanikul lasub kohustus tõendada, et vaidlusalune kasutus hõlmab kõnealuse disainilahenduse kopeerimist, kuna see küsimus kuulub siseriikliku seadusandja pädevusse. Sellisel juhul ei ole vaja vastata kolmanda küsimuse punktile b, millega küsitakse Euroopa Kohtu arvamust tõendamiskoormise võimaliku ümberpööramise või kergendamise kohta.
66. Kõnealuse määruse üldine eesmärk ja vastus, mille Euroopa Kohus on andnud sarnasele küsimusele kaubamärkide valdkonnas, ärgitavad mind siiski mõttearendust jätkama.
3. Arutelu kaubamärgiõiguse üle
67. Kohtuasjas Class International(16) küsiti Euroopa Kohtu arvamust tõendamiskoormise kohta ühenduse kaubamärgi õiguste rikkumise menetluste puhul. Vastuse põhistustes märgib Euroopa Kohus, et „tõendamise küsimus [tõusetub] vaidluse tekkimisel ehk siis, kui kaubamärgi omanik viitab talle [nõukogu 21. detsembri 1988. aasta esimese direktiivi 89/104/EMÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta(17)] artikli 5 lõikega 1 ja [nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määruse nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta(18)] artikli 9 lõikega 1 antud ainuõiguse rikkumisele.”
68. Selline olukord on väga sarnane käesolevas kohtuasjas käsitletavale. Ühelt poolt on asjaomane õigus – millega keelatakse identse või sarnase tähise teatavad kasutusviisid – mutatis mutandis samane sellega, mis on sätestatud disainilahenduse määruse artiklis 19. Teiselt poolt on sarnased ka vaidluste lahendamise viisid, mis on nimetatud kahe määrusega sätestatud.(19)
69. Kohtuasjas, milles tehti eespool viidatud kohtuotsus Class International, pakkus kohtujurist Jacobs välja sarnase lahenduse nagu minagi eespool soovitasin. Tema arvates nähtub ühenduse kaubamärki käsitleva määruse põhjendustest, et tõendamiskoormist reguleerivad siseriiklikud menetlusnormid ning et „olukor[ras], kus kaubamärgi omanik püüab takistada ettevõtjat kasutamast oma kaubamärki kaubandustegevuse käigus” ei ole „veenvaid põhjusi[, mille alusel teha erandit asjaolust, et] tõendamiskoormise suhtes [tuleb] kohaldada siseriiklikke eeskirju”.(20)
70. Euroopa Kohus ei järginud siiski kohtujuristi ettepanekut ning otsustas vastupidi, et sellises olukorras, nagu talle lahendamiseks oli antud (ja mis minu arvates on võrreldav käesolevas kohtuasjas käsitletavaga) „on tõendamiskoormis kaubamärgi omanikul, kes sellele [ainuõiguse] rikkumisele viitab [ning k]ui tõendid on esitatud, peab süüdistatav ettevõtja tõendama kaubamärgi omaniku loa olemasolu selle kauba turustamiseks ühenduses”.(21)
71. Võttes arvesse määruste nr 40/94 ja nr 6/2002 ülesehituslikku ja sisulist lähedust, samuti nimetatud kahe õigusaktiga sätestatud kaitsemehhanismide ning nendega taotletavate eesmärkide sarnasust, kaldun seega arvama, et lahendus, mille Euroopa Kohus valis kohtuasjas, milles tehti eespool viidatud otsus Class International, tuleks üle kanda disainilahendusi käsitlevale õigusele.
72. Kohtuotsuse FEIA(22) aluseks olnud kohtuasjas märkis kohtujurist Mengozzi oma ettepaneku punktis 6: „[n]agu nähtub määruse põhjendustest, on kogu ühenduse territooriumil ühtsele korrale alluva ühenduse disainilahenduse kehtestamise eesmärk [...] vältida seda, et liikmesriikide disainilahendustega seotud õigusaktide oluliste erinevuste tõttu kaitstaks identseid disainilahendusi erinevates liikmesriikide õigussüsteemides erinevalt ja eri omanike kasuks”.
73. Kahtlemata, nagu Euroopa Kohus on kaubamärkide kohta märkinud eespool viidatud kohtuotsuses Class International, „kui [keeluõiguse rikkumise tõendamise koormisele] kohaldatakse liikmesriikide õigust, võib selle tagajärjeks olla kaubamärgi omanike varieeruv kaitse sõltuvalt asjaomasest seadusest. Sel juhul ei saavutataks direktiivi üheksandas põhjenduses „äärmiselt oluliseks” loetud eesmärki tagada „kõigi liikmesriikide õigussüsteemides samasugune kaitse””.(23)
74. Kuna määruse põhjenduses 1 räägitakse „ühetaolise[st] ning ühtse mõjuga [kaitsest] kogu [liidu] territooriumil”, on sama arutluskäik minu arvates käesolevas kohtuasjas täielikult ülekantav disainilahendusi käsitlevale õigusele.
4. Ettepanek kolmanda eelotsuse küsimuse kohta
75. Kõikidest eeltoodud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsusetaotluse esitanud kohtu kolmanda küsimuse punktidele a ja b järgmiselt: määruse artikli 19 lõige 2 ei sisalda tõendamiskoormist käsitlevaid norme. Sellises olukorras nagu põhikohtuasjas käsitletav lasub siiski registreerimata disainilahenduse omanikul kohustus tõendada asjaolusid, mis annavad talle kõnealuses artiklis sätestatud õiguse takistada tegevust, näidates, et vaidlusalune kasutus hõlmab kaitstud disainilahenduse kopeerimist.
76. Määruse põhjenduse 22 ning artikli 88 lõigete 2 ja 3 kohaselt kehtestatakse tõendamiskoormisega seotud üksikasjalikud eeskirjad siiski siseriiklike õigusaktidega. Siseriiklik kohus omakorda valvab tõhususe põhimõtte järgimise üle. Ka „[k]ohtupraktikast nähtub, et liikmesriigid peavad veenduma, et tõendamiskord ja eelkõige tõendamiskoormise jaotamise eeskirjad, mida kohaldatakse kaebuste puhul, mille esemeks on ühenduse õiguse rikkumist käsitlevad vaidlused, ei oleks esiteks ebasoodsamad kui samalaadsete siseriiklike kaebuste puhul ning teiseks ei muudaks ühenduse õiguskorraga isikutele antud õiguste teostamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks”.(24)
77. Seetõttu, nagu komisjon on asjakohaselt meenutanud oma kirjalikes märkustes, juhul kui siseriiklik kohus tuvastab, et asjaolu, et tõendamiskoormis lasub kaitstud disainilahenduse omanikul, võib sellise tõendamise muuta võimatuks või ülemäära raskeks (eelkõige seetõttu, et tegemist on andmetega, mis ei saa olla õiguste omaja käsutuses), peab kõnealune kohus kasutama kõiki siseriikliku õigusega talle võimaldatud menetluslikke abinõusid, et neid raskusi leevendada. Näiteks võib ta kohaldada presumptsiooni mehhanismi või mitmesuguseid uurimistoiminguid, näiteks kohustada menetluspoolt või kolmandat isikut esitama mõnd akti või dokumenti(25) või otsustada, et disainilahenduse omaniku esitatud tõendeid arvestades on kostja ülesanne need sisuliselt ja üksikasjalikult vaidlustada.
D. Neljas ja viies eelotsuse küsimus
78. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu neljas ja viies küsimus puudutavad aegumist ja/või minetamist käsitlevaid õigusnorme, mis raamistavad määruse artikli 19 lõikes 2 ja artikli 89 lõike 1 punktis a sätestatud õigust takistada ühenduse registreerimata disainilahenduse rikkumist. Seetõttu näib mulle, et neid küsimusi võib käsitleda koos.
1. Määruse artikli 89 lõike 1 „mõjuvad põhjused”
79. Nagu ma juba seoses kolmanda küsimusega märkisin, on ühenduse disainilahendusest tulenevad õigused sätestatud määruse artiklis 19.
80. Määruse artikkel 89 omakorda kuulub IX jaotisesse „Ühenduse disainilahendustega seotud kohtuasjade kohtualluvus ja menetlusnormid”. Just selles artiklis on täpsustatud sanktsioonid, mida võivad kehtestada ühenduse disainilahenduste kohtud. Nende hulka kuulub eelkõige kohustus lõpetada asjaomane õigusi rikkuv tegevus.
81. Kõnealuse artikli lõike 1 kohaselt juhul, kui ühenduse disainilahenduste kohus leiab, et kostja on ühenduse disainilahendust rikkunud või loonud selle rikkumise ohu, kehtestab ta sanktsiooni, „kui seda ei takista mõjuvad põhjused”.
82. Eelotsusetaotluses näib eelotsusetaotluse esitanud kohus arvavat, et need „mõjuvad põhjused” hõlmavad ka aegumist.(26) Seoses minetamisega püstitab eelotsusetaotluse esitanud kohus sõnaselgelt küsimuse, „kas lahendada antud kohtuasja asjaolud, millest kostja minetamist järeldab, vastavad mõjuvate põhjuste kriteeriumile määruse […] artikli 89 lõike 1 punkti a tähenduses”.(27)
83. Arvan siiski, et selline samastamine ei ole võimalik.
84. Kui me vaatame selgitusi, mis komisjon esitas ühenduse disainilahenduste määruse ettepaneku esitamisel,(28) siis võivad sanktsioonide kehtestamisest erandi tegemist võimaldavad „mõjuvad põhjused” olla näiteks „asjaolu, et teatavas olukorras oleks toodete konfiskeerimine kasutu või liiga range. Samuti võib korraldus esitada teavet teatavatel juhtudel mõttetuks osutuda, näiteks juhul, kui õiguste rikkuja on võltsitud kaupade tootja.”
85. Niisiis on tegemist faktiliste olukordadega, mitte menetlusnormidega. Sellist tõlgendamist kinnitab ka paralleelset kaubamärgiõiguse sätet käsitlev Euroopa Kohtu praktika. Euroopa Kohus on sedastanud, et „mõiste „eripõhjused” [seondub] konkreetse juhtumi faktiliste asjaoludega”.(29)
2. Aegumise ja minetamise kindlaksmääramine: menetlusautonoomia
86. Nagu ma juba kolmanda küsimuse käsitlemise käigus selgitasin, nähtub määruse põhjendusest 22 ja artiklist 88 selgelt, et menetlusnormide kindlaksmääramine kuulub siseriiklike seadusandjate pädevusse.
87. On küll tõsi, et määruse artiklis 15 on käsitletud aegumist, kuid see puudutab vaid kõnealuse artikli lõigetes 1 ja 2 käsitletud tegevust, st nõudeid.(30) Märgin ka, et määruses – vastupidi ühenduse kaubamärgi määrusele(31) – ei ole midagi sätestatud seoses õiguse minetamisega. Ma ei arva siiski, et sellest puudumisest võiks järeldada, et selline norm on keelatud.
88. Seetõttu, kuna vastavat valdkonda reguleerivad liidu õigusnormid puuduvad, kuuluvad need küsimused vastavalt menetlusautonoomia põhimõttele määruse artikli 88 lõigete 2 ja 3 alusel kohaldatava siseriikliku õiguse valdkonda.
89. Teiste sõnadega: küsimus, kas määruse artikli 19 lõikes 2 ja artikli 89 lõike 1 punktis a sätestatud tegevuse takistamise õigus aegub ja/või see võidakse minetada ning millised peavad vajadusel olema aegumise ja/või minetamisega seotud üksikasjalikud eeskirjad, kuulub määruse artikli 88 lõigete 2 ja 3 alusel kohaldatava siseriikliku õiguse valdkonda.
3. Täpsustused seoses võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetega
90. Aegumis- ja õigustlõpetavaid tähtaegu käsitlev Euroopa Kohtu praktika on rikkalik. Minu arvates on oluline meenutada kolme reeglit:
– Esiteks, ehkki võrdväärsuse põhimõttest ei tule aru saada nii, et see kohustab liikmesriiki laiendama soodsamat siseriiklikku õigusnormi kõikidele teatud õigusvaldkonnas esitatud nõuetele, peab siseriiklik kohus hindama, „kas menetlusnormid, mis tagavad siseriiklikus õiguses isikutele liidu õigusest tulenevate õiguste kaitse, on kooskõlas nimetatud [võrdväärsuse] põhimõttega, kui ka väidetavalt sarnaste siseriiklikul õigusel põhinevate hagide eset ja olulisi tunnuseid. Selleks peab siseriiklik kohus hindama asjaomaste nõuete sarnasust, võttes arvesse nende eset, alust ja olulisi tunnuseid.”(32) Määruse artikli 88 lõikes 3 on omakorda sõnaselgelt täpsustatud, et „ühenduse disainilahenduste kohus [kohaldab] samu menetlusnorme, mida kohaldataks kohtu asukohaliikmesriigi siseriikliku disainilahenduse õigustega seonduva sama liiki hagi puhul”.
– Teiseks eeldab tõhususe põhimõte, et siseriiklikus õiguses sätestatud aegumistähtajad hakkavad kulgema alles kuupäeval, mil õiguste omaja väidetavast rikkumisest teada sai või teada saama pidi.(33)
– Kolmandaks, seoses vältava või korduva rikkumise lõpetamise menetlusega ei saa siseriiklik aegumist või minetamist käsitlev õigusnorm olla koostatud nii, et nõude aegumistähtaeg lõppeb isegi enne, kui lõppeb rikkumine.(34)
91. Nimetatud kolmest reeglist lähtudes peab siseriiklik kohus kohaldama siseriiklikke õigusnorme, milles on kindlaks määratud määruse artikli 19 lõike 2 ja artikli 89 lõike 1 punkti c kohase menetluse suhtes kohaldatav aegumis- või õigustlõpetav tähtaeg.
E. Kuues eelotsuse küsimus
92. Kuuenda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult teada, millist õigust kohaldatakse määruse artikli 89 lõike 1 punktis d sätestatud sanktsioonidele, näiteks sellistele nagu käesolevas kohtuasjas käsitletavad hävitamis-, teabe esitamise ja kahju hüvitamise nõuetega seotud sanktsioonid. Kas kõnealuste määruses täpsustamata sanktsioonide suhtes tuleb kohaldada nende liikmesriikide õigust, milles rikkumine toime pandi, või selle liikmesriigi õigust, mille kohtusse on pöördutud?
93. Määruse artikli 89 lõike 1 punkti d kohaselt võib ühenduse disainilahenduste kohus juhul, kui ta leiab rikkumist (või rikkumise ohtu) käsitleva hagi menetluses, et kostja on ühenduse disainilahendust rikkunud (või loonud selle rikkumise ohu), „määra[ta] muid [kui punktides a, b ja c sätestatud] asjaolude kohaseid sanktsioone, mis on ette nähtud selle liikmesriigi õigusaktide, sealhulgas rahvusvahelise eraõiguse sätetega, kus rikkumine on toime pandud või seda on kavandatud.”
1. Määruse artikli 89 lõike 1 punkti d ulatus
94. Enne kui määrata kindlaks määruse artikli 89 lõike 1 punktis d viidatud „muudele sanktsioonidele” kohaldatav õigus, tuleb kindlaks määrata, kas kõik eelotsusetaotluse esitanud kohtu nimetatud meetmed – hävitamis-, teabe esitamise ja kahju hüvitamise nõuded – kuuluvad ikka selle sätte kohaldamisalasse.
95. Komisjoni arvates võiks määruse artiklis 89 kasutatud mõiste „sanktsioonid” hõlmata üksnes hävitamisnõuet. Määruse põhjendusele 22 tuginedes väidab komisjon, et kõnealuses artiklis käsitletakse üksnes meetmeid, mis võimaldavad rikkumise lõpetada.
96. Ma ei nõustu sellise tõlgendusega. Vastupidi, nimetatud põhjendus 22 on sõnastatud nii, et sanktsioonide eesmärgi täpsustamine on seotud üksnes „ühtsete põhisanktsioonidega”, mida liidu seadusandja vajalikuks peab: „[s]eepärast on tarvis kõikides liikmesriikides ette näha teatavad ühtsed põhisanktsioonid. Need peaksid võimaldama rikkumise lõpetada olenemata jurisdiktsioonist, mille piires rakendamist taotletakse.”(35) Määruse põhjenduses 31 on täpsustatud, et määrus ei takista kohaldamast liikmesriikide muid asjakohaseid õigusakte, näiteks akte, mis käsitlevad tsiviilvastutust.
97. Määruse artikli 89 lõike 1 sõnastus kajastab minu arvates eespool viidatud põhjendustes väljendatud erinevaid soove. Ühelt poolt on liidu seadusandja sätestanud ühtsed põhisanktsioonid, millega on võimalik rikkumine lõpetada. Tegemist on kõnealuse artikli 89 lõike 1 punktides a, b ja c ette nähtud tegevuse lõpetamise, konfiskeerimise ja arestimise meetmetega. Teiselt poolt võivad siseriiklikud seadusandjad kehtestada muid sanktsioone, näiteks kahjuhüvitisi ja intresse. See võimalus on ette nähtud määruse artikli 89 lõike 1 punktis d.
98. Sama loogika kohaselt on sõnastatud ka ühenduse kaubamärki käsitleva määruse nr 207/2009 vastav säte, st artikkel 102.(36) Ehkki nimetatud artikkel ei ole nii üksikasjalik, on see siiski sama ülesehitusega kui ühenduse disainilahendust käsitleva määruse artikkel 89. Ühelt poolt käsitleb nimetatud artikli lõige 1 keelumeedet ning meetmeid, mis „siseriikliku õiguse kohaselt [tagavad], et kõnealusest keelust peetakse kinni”. Teiselt poolt on nimetatud artikli lõikes 2 sätestatud, et „ühenduse kaubamärkide kohus [kohaldab] selle liikmesriigi õigust (rahvusvaheline eraõigus kaasa arvatud), kus õiguste rikkumine või rikkumisega ähvardamine toime pandi.” Nagu kohtujurist Cruz Villalón on selgitanud kohtuasjas DHL Express France, on kohaldatav õigus selle lõike kohaselt „keelust kinnipidamise tagamise meetmetest erinev”.(37)
2. „Muudele sanktsioonidele” kohaldatava õiguse kindlaksmääramine
99. Määruse artikli 89 lõike 1 punkti d tekst näib olevat igati ühemõtteline. See võimaldab ühenduse disainilahenduste kohtutel määrata muid sanktsioone, „mis on ette nähtud selle liikmesriigi õigusaktide, sealhulgas rahvusvahelise eraõiguse sätetega, kus rikkumine on toime pandud või seda on kavandatud”. Seega on tegemist iga toimepandud rikkumise eest sellise sanktsiooni määramisega, mis on sätestatud asjaomasel territooriumil kohaldatavate siseriiklike õigusnormidega.
100. Kõnealuse sätte sõnastusest nähtub selgelt, et liidu seadusandja ei ole jätnud asja käsitlevale kohtule valikut kohaldatava õiguse osas. Vastupidi: alati tuleb kohaldada selle liikmesriigi (või nende liikmesriikide) õigust, kus rikkumine (või rikkumised) toime pandi. Seega ei saa kunagi kohaldada asja käsitleva kohtu asukohaliikmesriigi õigust üksnes tema territoriaalse pädevuse tõttu.
101. Euroopa Kohus on samalaadselt tõlgendanud ühenduse kaubamärki käsitleva määruse vastavat sätet. Eespool viidatud kohtuasjas DHL Express France järgis Euroopa Kohus kohtujurist Cruz Villalòni ettepanekut, kes märkis, et „kui liidu seadusandja oleks tahtnud, et keelust kinnipidamise tagamiseks võetavate meetmete suhtes kohaldatav õigus oleks sama, mis on ette nähtud ülejäänud võetavate meetmete suhtes, oleks artikli 98 [nüüd artikkel 102] lõige 2 ülearune, sest just see ongi selle sätte ülesanne, mis on mõistetav ainult siis, kui eelmises sättes on esitatud erinev reegel. Viidatud lõikes märgitakse väga selgelt, et kohaldatav õigus – mis on keelust kinnipidamise tagamise meetmetest erinev – on „selle liikmesriigi õigus (rahvusvaheline eraõigus kaasa arvatud), kus õiguste rikkumine või rikkumisega ähvardamine toime pandi”. Lihtsalt „siseriikliku õiguse” nimetamine lõikes 1 erineb järsult lõikes 2 nimetatud lex loci delicti commissi’st ning seetõttu tuleb järeldada, et nendes lõigetes peetakse silmas täiesti erinevaid õigusnorme.”(38)
102. Lisan lõpetuseks, et seda tõlgendust ei toeta mitte üksnes õiguskirjandus,(39) vaid see on sätestatud ka eespool viidatud määruse nr 864/2007 lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta artiklis 8.
V. Ettepanek
103. Eeltoodud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Bundesgerichtshofi esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt:
1. Nõukogu 12. detsembri 2001. aasta määruse (EÜ) nr 6/2002 ühenduse disainilahenduse kohta artikli 11 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et Euroopa Liidus tegutsevad asjaomase sektori ringkonnad peaksid mõistliku ootuse kohaselt disainilahendusest tavapärase majandustegevuse käigus teada saama, kui asjaomase sektori edasimüüjatele on jaotatud disainilahenduse kujutised.
2. Määruse nr 6/2002 artikli 7 lõike 1 esimest lauset tuleb tõlgendada nii, et kuigi disainilahendus on tehtud kättesaadavaks kolmandale isikule, kelle puhul ei kehti otsene või kaudne konfidentsiaalsusnõue, ei saa Euroopa Liidus tegutsevad asjaomase sektori ringkonnad mõistliku ootuse kohaselt sellest tavapärase majandustegevuse käigus teada saada, kui see on avalikustatud ühele ainsale ettevõtjale asjaomase sektori ringkondadest või kui see on olnud välja pandud väljaspool Euroopa Liidu territooriumi asuva ettevõtja väljapanekusaalis, mida tavapärane turuseire ei hõlma.
3. Määruse nr 6/2002 artikli 19 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et see ei sisalda tõendamiskoormist käsitlevaid norme. Sellises olukorras nagu põhikohtuasjas käsitletav lasub siiski registreerimata disainilahenduse omanikul kohustus tõendada asjaolusid, mis annavad talle kõnealuses artiklis sätestatud õiguse takistada tegevust, näidates, et vaidlusalune kasutus hõlmab kaitstud disainilahenduse kopeerimist.
4. Kuna vastavat valdkonda reguleerivad liidu õigusnormid puuduvad, tuleb iga liikmesriigi õiguskorras kindlaks määrata, kas määruse nr 6/2002 artikli 19 lõikes 2 ja artikli 89 lõike 1 punktis a ette nähtud õigus takistada ühenduse registreerimata disainilahenduse rikkumist aegub, ning vajadusel sätestada asjakohased üksikasjalikud eeskirjad, tingimusel et järgitakse võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid.
5. Kuna vastavat valdkonda reguleerivad liidu õigusnormid puuduvad, tuleb iga liikmesriigi õiguskorras kindlaks määrata, kas määruse nr 6/2002 artikli 19 lõikes 2 ja artikli 89 lõike 1 punktis a ette nähtud õigus takistada ühenduse registreerimata disainilahenduse rikkumist lõpeb, ning vajadusel sätestada asjakohased üksikasjalikud eeskirjad, tingimusel et järgitakse võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid.
6. Määruse nr 6/2002 artikli 89 lõike 1 punkti d tuleb tõlgendada nii, et hävitamis-, teabe esitamise ja kahju hüvitamise nõudeid reguleerib selle liikmesriigi õigus, sealhulgas rahvusvaheline eraõigus, kus rikkumine on asjaomaste toodetega toime pandud või seda on kavandatud.