AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(esimene koda)

17. november 2009

Kohtuasi F‑99/08

Rita Di Prospero

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Avalik teenistus – Avalik konkurss – Pettustevastase võitluse valdkond – Teade konkursside EPSO/AD/116/08 ja EPSO/AD/117/08 kohta – Kandidaatidel puudub võimalus registreeruda samal ajal mitmele konkursile – Hageja keelamine osalemast konkursil EPSO/AD/117/08

Ese:      EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi, milles R. Di Prospero palub tühistada Euroopa Personalivaliku Ameti (EPSO) otsuse mitte lubada tal konkursil EPSO/AD/117/08 kandideerida, mis nähtub 23. jaanuari 2008. aasta Euroopa Liidu Teatajas (ELT C 16 A, lk 1) avaldatud konkursiteate – milles nähakse ette pettustevastase võitluse valdkonna administraatorite (AD 8) töölevõtmiseks avaliku konkursi EPSO/AD/116/08 korraldamine ja sama valdkonna peaadministraatorite (AD 11) töölevõtmiseks avaliku konkursi EPSO/AD/117/08 korraldamine – ning hagejale saadetud EPSO 26. ja 27. veebruari 2008. aasta elektronkirjade tõlgendamisest nende koostoimes.

Otsus: Tühistada EPSO otsus mitte lubada hagejal osaleda konkursil EPSO/AD/117/08. Mõista kõik kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.

Kokkuvõte

Ametnikud – Konkurss – Konkursile lubamise tingimused

(Personalieeskirjad, artikli 27 esimene lõik)

Vastab tõele, et ametisse nimetaval asutusel on ametikohtadel nõutavaid oskusi puudutavate kriteeriumide kindlaksmääramisel ning nende kriteeriumide alusel ja teenistuse huvides konkursitingimuste ja ‑korra üle otsustamisel ulatuslik kaalutlusõigus. Siiski piirab institutsioonide kaalutlusõigust konkursside korraldamisel ning eelkõige kandidaatide konkursile lubamise tingimuste kindlaksmääramisel nõue, et seda tuleb kasutada kooskõlas personalieeskirjade artikli 27 esimeses lõigus esitatud kohustuslike sätetega. Artikli 27 esimene lõik määrab töölevõtmise eesmärgi kohustulikult kindlaks. See säte kehtib ka ametisse nimetava asutuse suhtes ning nii täidetaval ametikohal esitatavaid kui ka teenistuse huvidega seotud nõudmisi tuleb käsitada nimetatud sätet täiel määral arvesse võttes. Kuigi kandidaatide registreerimist konkursile piiravad klauslid võivad kitsendada institutsiooni võimalusi võtta tööle personalieeskirjade artikli 27 esimese lõigu tähenduses parimaid kandidaate, siis ei tähenda see veel seda, et igasugune kõnealust piirangut ette nägev klausel on nimetatud artikliga vastuolus. Administratsiooni kaalutlusõigus konkursside korraldamisel ja teenistuse huviga seoses laiemalt annab institutsioonile õiguse näha ette tingimused, mida ta peab sobilikeks ja mis hoolimata sellest, et need piiravad kandidaatide ligipääsu konkursile ja seega paratamatult ka registreeritud kandidaatide arvu, ei kätke endas riski, et ohustatakse eesmärki tagada nende kandidaatide registreerimine, kes on personalieeskirjade artikli 27 esimese lõigu tähenduses võimalikult võimekad, tulemuslikud ja sõltumatud.

Kui aga tingimused, mis piiravad kandidaatide ligipääsu konkursile, kätkevad endas riski, et ohustatakse eesmärki tagada nende kandidaatide registreerimine, kes on võimalikult võimekad, on need tingimused personalieeskirjade artikli 27 esimese lõiguga vastuolus. Konkursile lubamise klausel peab selleks, et olla õiguspärane, vastama kahele tingimusele, millest esimene näeb ette, et klauslit õigustavad täidetaval ametikohal esitatavad nõudmised ja teenistuse huvid üldiselt, ning teise tingimuse kohaselt peab klausel vastama personalieeskirjade artikli 27 esimese lõigu eesmärgile. Kuigi need tingimused enamasti põhiosas kattuvad, põhinevad need siiski erinevatel käsitusviisidel.

(vt punktid 27–30, 32 ja 35)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 8. november 1990, kohtuasi T‑56/89: Bataille jt vs. parlament (EKL 1990, lk II‑597, punkt 48); 6. märts 1997, liidetud kohtuasjad T‑40/96 ja T‑55/96: De Kerros ja Kohn‑Bergé vs. komisjon (EKL AT 1997, lk I‑A‑47 ja II‑135, punktid 40 ja 51); 15. veebruar 2005, kohtuasi T‑256/01: Pyres vs. komisjon (EKL AT 2005, lk I‑A‑23 ja II‑99, punkt 36); 27. september 2006, kohtuasi T‑420/04: Blackler vs. parlament (EKL AT 2006, lk I‑A‑2‑185 ja II‑A‑2‑943, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika)