AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(teine koda)

25. jaanuar 2007

Kohtuasi F‑55/06

Augusto de Albuquerque

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Ametnikud – Üleviimine – Personalieeskirjade artikli 7 lõige 1 – Ilmne hindamisviga – Võrdse kohtlemise põhimõte – Võimu kuritarvitamine – Teenistuse huvid

Ese:      Hagi, mille esitas EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel A. de Albuquerque ja mille ese on nõue tühistada komisjoni infoühiskonna ja meedia peadirektoraadi peadirektori 23. septembri 2005. aasta otsus viia hageja üle üksuse G.2 „Mikro- ja nanosüsteemid” juhatajaks ning ametisse nimetava asutuse 2. veebruari 2006. aasta otsus, millega jäeti rahuldamata tema kaebus vaidlustatud otsuse peale.

Otsus: Jätta hagi rahuldamata. Pooled kannavad ise oma kohtukulud.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud –Talituste töö korraldus – Töötajate ametisse nimetamine

(Personalieeskirja, artikli 7 lõige 1)

2.      Menetlus – Tõend – Hagi ametniku üleviimise otsuse peale

3.      Ametnikud –Talituste töö korraldus – Töötajate ametisse nimetamine

(Personalieeskirjad, artikli 7 lõige 1)

4.      Ametnikud – Talituste töö korraldus – Töötajate ametisse nimetamine

(Personalieeskirjad, artikli 7 lõige 1)

1.      Kui otsus ei ole vastuolus teenistuse huvidega, ei tõusetu küsimust võimu kuritarvitamisest. See on nii üleviimise otsuse puhul, mis võeti vastu väljakannatamatuks muutunud haldusalase olukorra lõpetamiseks, kui asutusesisesed inimestevahelised suhted tekitavad pingeid, mis võivad kahjustada teenistuse nõuetekohast toimimist. Selles osas ei oma tähtsust selle kindlakstegemine, kes on asjaomaste vahejuhtumite eest vastutav või kas etteheited on põhjendatud.

(vt punktid 60, 61 ja 89)

Viited:

12. juuli 1979, kohtuasi 124/78: List vs. komisjon (EKL 1979, lk 2499, punkt 13); 14. juuli 1983, kohtuasi 176/82: Nebe vs. komisjon (EKL 1983, lk 2475, punkt 25); 7. märts 1990, liidetud kohtuasjad C‑116/88 ja C‑149/88: Hecq vs. komisjon (EKL 1990, lk I‑599, punkt 22), ja 12. november 1996, kohtuasi C‑294/95 P: Ojha vs. komisjon (EKL 1996, lk I‑5863, punkt 41).

10. juuni 1992, liidetud kohtuasjad T‑59/91 ja T‑79/91: Eppe vs. komisjon (EKL 1992, lk II‑2061, punkt 57); 22. jaanuar 1998, kohtuasi T‑98/96: Costacurta vs. komisjon (EKL AT 1998, lk I‑A‑21 ja II‑49, punkt 39); 28. mai 1998, liidetud kohtuasjad T‑78/96 ja T‑170/96: W vs. komisjon (EKL AT 1998, lk I‑A‑239 ja II‑745, punkt 88); 17. november 1998, kohtuasi T‑131/97: Gómez de Enterría y Sanchez vs. parlament (EKL AT 1998, lk I‑A‑613 ja II‑1855, punkt 62); 6. märts 2001, kohtuasi T‑100/00: Campoli vs. komisjon (EKL AT 2001, lk I‑A‑71 ja II‑347, punktid 45 ja 63); 28. oktoober 2004, kohtuasi T‑76/03: Meister vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (EKL AT 2004, lk I‑A‑325 ja II‑1477, punktid 79 ja 80), ja 24. november 2005, kohtuasi T‑236/02: Marcuccio vs. komisjon (EKL AT 2005, lk I‑A‑365 ja II‑1621, punkt 182).

2.      Administratsioon võib enda kaitseks ja täpsemalt ühenduse kohtus vaidlustatud üleviimise otsuse toetuseks esitatud põhjenduste õigustatuse tõendamiseks õigustatult viidata hageja teatele, mis toob esile teenistuse nõuetekohast toimimist kahjustavad pinged, isegi siis, kui seda teadet, millel on märkus „isiklik ja konfidentsiaalne” ei edastatud ametlikult adressaadile ehk hageja ülemusele, vaid hageja on selle edastanud teistele teenistuse vastutavatele isikutele, kuna need asjaolud ei saa ära kaotada selle teate tõenduslikku jõudu.

(vt punkt 64)

Viited:

18. september 1996, kohtuasi T‑353/94: Postbank vs. komisjon (EKL 1996, lk II‑921, punktid 67 ja 68).

3.      Asjaolu, et seoses ametniku ja ülemuste vaheliste suhteprobleemidega ametniku teenistuse huvides üleviimise otsusega kaasnes ka teiste ametnike üleviimine selliste toimingute tõttu, mis puudutavad administratsiooni võetud sisejuhisega ettenähtud kohustuslikku mobiilsust, ei sea kahtluse alla otsuse õiguspärasust.

(vt punkt 70)

4.      Kui tegemist on üleviimisega, mis puudutab ametnikke, kellest üks viidi üle teenistuse huvides seoses ametniku ja ülemuste vaheliste suhteprobleemidega ja teised administratsiooni võetud sisejuhisega ettenähtud kohustusliku mobiilsuse tõttu, siis ei ole võimalik neid omavahel võrrelda, kuna viimased, kellel ei ole seost inimestevaheliste konfliktidega, on erinevas olukorras kui esimesena nimetatu. Seega asjaolu, et administratsioon võttis arvesse teatud ametikohale üleviimisest keeldumist ametniku puhul, kes viidi üle kohustusliku mobiilsuse tõttu, kuid ei võtnud arvesse teenistuse huvides üleviidud ametniku keeldumist, ei kujuta endast seega diskrimineerimist.

(vt punktid 92 ja 94)