Language of document : ECLI:EU:F:2013:49

EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(esimene koda)

24. aprill 2013

Kohtuasi F‑56/11

Giorgio Lebedef

versus

Euroopa Komisjon

Avalik teenistus – Ametnikud – Distsiplinaarmenetlus – Distsiplinaarkaristus – Madalamale palgaastmele viimine

Ese:      ELTL artikli 270 alusel, mida vastavalt Euratomi asutamislepingu artiklile 106a kohaldatakse Euratomi asutamislepingule, esitatud hagi, millega G. Lebedef palub tühistada 6. juuli 2010. aasta distsiplinaarotsuse, millega Euroopa Komisjon määras talle karistuseks kahe palgaastme võrra madalamale viimise samas tegevusüksuses.

Otsus:      Jätta hagi rahuldamata. Jätta G. Lebedefi kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.

Kokkuvõte

1.      Ametnike hagid – Tähtaeg – Aegumine – Sellise väite vastuvõetamatus, mis on esitatud lõplikuks muutunud distsiplinaarotsuse peale teise distsiplinaarotsuse peale esitatud hagi raames – Rahuldamata jätmine – Kahe otsuse põhjenduste sarnasuse mõju – Puudumine

(Personalieeskirjad, artikli 86 lõige 1 ning artiklid 90 ja 91; IX lisa artikli 9 lõige 3 ja artikkel 22)

2.      Ametnikud – Distsiplinaarmeetmed – Karistus – Mõiste – Karjääriarengu aruanne – Väljaarvamine – Edutamispunktide kaotamine ja karjääri külmutamine konkreetsele palgaastmele – Hõlmamine

(Personalieeskirjad, artikkel 43; IX lisa artikkel 9)

3.      Ametnikud – Distsiplinaarmeetmed – Karistus – Raskendavad asjaolud – Tahtlikust tegevusest tulenev süütegu – Ulatus

(Personalieeskirjad, IX lisa artikli 10 punkt c)

1.      Ametnikul ei ole õigust vaidlustada distsiplinaarkaristuse peale esitatud hagis sellise eelnevalt võetud teise distsiplinaarotsuse õiguspärasust, mille peale hagi esitamise tähtaeg on möödunud. Nimelt, kui isikut kahjustavat meedet ei ole vaidlustatud selleks ettenähtud tähtaja jooksul, siis ei saa lubada, et asjaomane isik saab neid tähtaegu vältida, esitades hilisema isikut kahjustava meetme peale esitatud hagis eelmise isikut kahjustava meetme peale väite, mis tugineb hilisemas isikut kahjustavas meetmes tehtud pelgale viitele varasemale isikut kahjustavale meetmele.

Sellega seoses nähtub personalieeskirjade artikli 86 lõikest 1 koostoimes artikli 90 lõikega 2 ning personalieeskirjade artikli 9 lõikest 3 ja IX lisa artiklist 22, et iga distsiplinaarmenetlus päädib iseseisva aktiga, mis toob kaasa õiguslikud tagajärjed, mis võivad mõjutada ametniku huve, muutes selgelt tema õiguslikku seisundit, kusjuures selle akti suhtes saab kasutada personalieeskirjades ette nähtud õiguskaitsevahendeid. Asjaolu, et karistus määrati samal põhjusel kui eelmine karistus, ei saa muuta kõnealuste aktide autonoomsust.

Kui ametnikul, kes lasi mööda personalieeskirjade artiklites 90 ja 91 sätestatud lõplikud tähtajad, vaidlustamata distsiplinaarmeedet mainitud artiklites ette nähtud vahendeid kasutades, võimaldataks seada see meede teise võimalusena kahtluse alla niisuguse hilisema distsiplinaarkaristuse peale esitatud hagis, oleks see kokkusobimatu personalieeskirjades sätestatud õiguskaitsevahendeid reguleerivate põhimõtetega, ohustades õiguskaitsevahendite süsteemi stabiilsust ja selle aluseks olevat õiguskindluse põhimõtet.

(vt punktid 34–36)

Viide:

Esimese Astme Kohus: 15. november 2001, kohtuasi T‑142/00: Van Huffel vs. komisjon (punkt 35).

2.      Karjääriarengu aruanne ei ole karistus personalieeskirjade IX lisa artikli 9 tähenduses, vaid see on personalieeskirjade artiklile 43 vastav hinnang ametniku pädevusele, tulemuslikkusele ja käitumisele teenistuses. Järelikult ametniku puhul, keda on distsiplinaarmenetluses viidud madalamale palgaastmele, on kõrgemale palgaastmele edutamata jätmise, edutamispunktide kaotamise ja palgaastme külmutamise puhul tegemist sellele sanktsioonile omaste tagajärgedega.

(vt punktid 77 ja 78)

3.      Süütegu, mis seisneb selles, et isik ei muutnud oma käitumist pärast ametnikule karistuse määrava distsiplinaarotsuse tegemist, on tahtlikult tehtud ja näitab asjaomase ametniku olulisel määral allumatust.

(vt punktid 86 ja 118)