Language of document :

Nord Stream 2 AG 28. juulil 2020 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kaheksas koda) 20. mai 2020. aasta määruse peale kohtuasjas T-526/19: Nord Stream 2 versus parlament ja nõukogu

(kohtuasi C-348/20 P)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Apellant: Nord Stream 2 AG (esindajad: advocaat L. Van den Hende, Solicitor M. Schonberg, Rechtsanwälte J. Penz-Evren ja J. Maly)

Teised menetlusosalised: Euroopa Parlament, Euroopa Liidu Nõukogu

Apellandi nõuded

tühistada Üldkohtu (kaheksas koda) 20. mai 2020. aasta määrus kohtuasjas T-526/19: Nord Stream 2 vs. parlament ja nõukogu, eelkõige resolutsiooni punktid 1, 3, 4 ja 6;

kui kohus leiab, et menetlusstaadium seda võimaldab, lükata vastuvõetamatuse väide tagasi, tunnistada hagi vastuvõetavaks ja saata see tagasi Üldkohtule lahendamiseks või teise võimalusena tuvastada, et vaidlustatud meede puudutab apellanti otseselt, ja saata kohtuasi Üldkohtule tagasi, et ta lahendaks isikliku puutumuse küsimuse või liidaks selle sisuliste küsimuste lahendamisega, ning

mõista apellandi kohtukulud, kaasa arvatud enne Üldkohtusse pöördumist kantud kulud, välja nõukogult ja parlamendilt.

Väited ja peamised argumendid

Esimeses väites, mis jaguneb kaheks osaks, leiab apellant, et Üldkohus rikkus õigusnorme, kuna ta kohaldas otsese puutumuse nõuet ja kuna ta leidis, et apellandil ei ole õigust esitada tühistamishagi Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. aprilli 2019. aasta direktiivi (EL) 2019/6921 peale (edaspidi „muutmise direktiiv“).

Üldkohus leidis ekslikult, et direktiiv, kaasa arvatud muutmise direktiiv, ei saa iseenesest enne ülevõtmismeetmete vastuvõtmist või ülevõtmise tähtaja möödumist mõjutada ettevõtja õiguslikku olukorda otseselt, mis tegelikult välistab mis tahes tühistamishagid ELTL artikli 263 neljanda lõigu alusel.

Üldkohus eksis, kui ta hindas liikmesriigi kaalutlusõiguse küsimust väga üldsõnaliselt ega uurinud, kuidas kaalutlusõigus oma erinevates aspektides mõjutab apellandi õiguslikku olukorda konkreetselt, arvestades tema hagi eset.

Apellatsioonkaebuse teises väites leiab apellant, et Üldkohus rikkus õigusnorme, kui ta vaatas läbi nõukogu taotlust eemaldada kohtuasja toimikust teatavad dokumendid ja rahuldas selle taotluse. Täpsemalt eksis Üldkohus sellega, et ta andis oma hinnangu täielikult dokumentidega tutvumist käsitleva määruse nr 1049/20012 raamides ega kontrollinud, kas vaidlusalused dokumendid on vaidluse lahendamisel määrava tähtsusega. Üldkohus eksis ka siis, kui ta kohaldas kitsast raamistikku, millele Euroopa Kohus tugines kohtuasjade Ungari vs. komisjon ja Sloveenia vs. Horvaatia3 eriomastel ja kiireloomulistel asjaoludel, muudele olukordadele, mis olid sootuks erinevad. Lõpuks rikkus Üldkohus õigusnorme, kui ta omistas suurt tähtsust eraldiseisvale vahekohtumenetlusele, mille algatamist apellant taotles energiaharta lepingu alusel, mis ei ole tema hinnangu andmisel ühelgi alusel asjassepuutuv, isegi mitte määruse nr 1049/2001 kohaselt.

____________

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. aprilli 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/692, millega muudetakse direktiivi 2009/73/EÜ, mis käsitleb maagaasi siseturu ühiseeskirju (ELT 2019, L 117, lk 1).

2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrus (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (ELT 2001, L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331).

3 14. mai 2019. aasta kohtumäärus Ungari vs. parlament, C-650/18, ei avaldata, EU:C:2019:438; 31. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Sloveenia vs. Horvaatia, C-457/18, EU:C:2020:65.