KOHTUJURISTI ETTEPANEK
ELEANOR SHARPSTON
esitatud 13. juulil 20061(1)
Kohtuasi C‑306/05
Sociedad General de Autores y Editores de España (SGAE)
versus
Rafael Hoteles SL
1. Käesolevas kohtuasjas taotleb Audiencia Provincial de Barcelona (Hispaania Barcelona provintsi ringkonnakohus) direktiivi 2001/29 autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas(2) (edaspidi „autoriõiguse direktiiv” või „direktiiv”) artikli 3 lõike 1 tõlgendust.
Autoriõiguse direktiiv
2. Autoriõiguse direktiivi eesmärk on, nagu direktiivi pealkirjastki nähtub, ühtlustada autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste,(3) sealhulgas teoste üldsusele edastamise õiguse teatavaid aspekte.
3. Direktiivi preambulis rõhutatakse kõigepealt, et autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste ühtlustamise aluseks peab olema kõrgetasemeline kaitse muu hulgas autoritele ja esitajatele, kes peavad oma loome‑ ja kunstilise tegevuse jätkamiseks saama oma töö kasutamise eest nõuetekohast tasu. Sealsamas lisatakse, et autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste kaitse tugev ja tõhus süsteem on peamisi abinõusid tagamaks, et Euroopa kultuuri loov tegevus ja tootmine saaksid vajalikke ressursse, ning kaitsmaks kunsti loojate ja esitajate sõltumatust ning väärikust.(4)
4. Käesolevas kohtuasjas on asjakohased veel järgmised direktiivi põhjendused:
„(15) […] WIPO autoriõiguse leping […] tugevda[b] oluliselt autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste rahvusvahelist kaitset, muu hulgas nn digitaalse tegevuskava kaudu […]. Ka käesoleva direktiivi eesmärk on täita mitmeid uusi rahvusvahelisi kohustusi.
[…]
(23) Käesolev direktiiv peaks täiendavalt ühtlustama autoriõigusi teoste üldsusele edastamiseks. Seda õigust tuleb käsitada laiemas mõttes, et hõlmata edastamist ka üldsusele, kes ei viibi paigas, kus teost esitatakse. Nimetatud õigus peaks hõlmama teose igasugust edastamist või vahendamist üldsusele kaabli või kaablita vahendite, kaasa arvatud ringhäälingu kaudu. See õigus ei peaks hõlmama muid tegevusi.
[…]
(27) Üksnes füüsiliste abivahendite pakkumist, mis võimaldavad edastada või edastavad, ei käsitleta käesoleva direktiivi kohaldamisel edastamisena.”
5. Direktiivi artikli 3 lõige 1 nõuab, et liikmesriigid annaksid autoritele ainuõiguse „lubada või keelata oma teoste edastamist üldsusele kaabel‑ või kaablita sidevahendite kaudu, sh nende teoste sellisel viisil kättesaadavaks tegemist, et isik pääseb neile ligi enda valitud kohas ja enda valitud ajal”.
6. Direktiiv jõustus 22. juunil 2001 ning nägi ette direktiivi rakendamise 22. detsembriks 2002.(5)
Rahvusvaheline õiguslik raamistik
7. Autoriõiguse direktiivi artikli 3 lõige 1 sarnaneb Berni kirjandus‑ ja kunstiteoste kaitse konventsiooni(6) (edaspidi „Berni konventsioon” või „konventsioon”) artikli 11 bis lõikega 1 ning on peaaegu identne WIPO(7) autoriõiguse lepingu(8) artikliga 8. Nagu komisjon märgib, on kohtupraktikas välja kujunenud, et ühenduse teisese õiguse norme tuleb tõlgendada, niivõrd kui on võimalik, kooskõlas ühenduse sõlmitud rahvusvaheliste kokkulepetega.(9)
Berni konventsioon
8. Ehkki ühendus ei ole Berni konventsiooni lepinguosaline (ega saagi seda olla, sest Berni liidu liikmeks saavad olla ainult riigid), on ta intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu (TRIPS‑lepingu) artikli 9 kohaselt kohustatud Berni konventsiooni täitma. Nimetatud leping sisaldub Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamislepingu(10) lisas 1C, millega ühendus on liitunud. Sellepärast võib eeldada, et direktiivi artikli 3 lõige 1 on ette nähtud olema konventsiooniga kooskõlas.
9. Berni konventsiooni artiklis 11 on ette nähtud:
„1. Draamateoste, muusikaliste draamateoste ja muusikateoste autoritele kuulub ainuõigus lubada:
(i) nende teoste avalikku esitamist, kaasa arvatud sellist avalikku esitamist igasuguste vahenditega või viisidel;
(ii) nende teoste esituse mis tahes avalikustamist.
2. Draama‑ või muusikaliste draamateoste autoritele kuuluvad nende originaalteoste suhtes kehtivate õiguste kestvuse kogu tähtaja jooksul samasugused õigused ka nende teoste tõlgetele.”
10. Berni konventsiooni artikli 11 bis lõikes 1 on ette nähtud:
„Kirjandus‑ ja kunstiteoste autoritele kuulub ainuõigus lubada:
(i) nende teoste ülekandmist raadio või televisiooni vahendusel või avalikustamist mis tahes vahendite abil, mis on mõeldud märkide, helide või kujundite kaablita levitamiseks;
(ii) teose ülekande avalikustamist kaabli kaudu või kordusülekannet, kui avalikustamist teostab algsest organisatsioonist erinev organisatsioon; [(11)]
(iii) avalikustamist valjuhääldi või analoogsete vahenditega, mis edastavad märkide, helide või kujundite abil teose ülekannet.”
11. Berni konventsiooni redaktsiooni muudeti viimati 1971. aastal.(12) Konventsiooni muutmiseks on vaja kohal olevate ja hääletavate lepinguosaliste ühehäälset otsust. Isegi 1971. aastal, mil lepinguosalisi riike oli praegusest märkimisväärselt vähem,(13) oli ühehäälsust raske saavutada. Ilmselt sel põhjusel on hiljem peetud ebatõenäoliseks konventsiooni redaktsiooni edaspidist muutmist, et võtta arvesse tehnoloogia arengut alates 1971. aastast. Nii otsustas WIPO koostada uue lepingu, mis „erikokkuleppena” konventsiooni artikli 20 tähenduses ei nõuaks Berni liidu liikmete ühehäälsust. Veel üks uue lepingu eelis oli see, et sellega sai ühineda Euroopa Liit (nagu ka riigid, kes ei olnud Berni liidu liikmed).
WIPO autoriõiguse leping
12. WIPO autoriõiguse leping jõustus 6. detsembril 2001. Ühendus on sellele lepingule alla kirjutanud, kuid ei ole seda veel ratifitseerinud.(14) Siiski on see leping autoriõiguse direktiivi tõlgendamisel asjakohane, sest direktiivi põhjenduses 15 on märgitud, et direktiivi „eesmärk on täita mitmeid uusi rahvusvahelisi kohustusi”, mis tulenevad WIPO autoriõiguse lepingust.
13. Artikkel 8 pealkirjaga „Üldsusele edastamise õigus” on sõnastatud järgmiselt:
„Ilma et see piiraks Berni konventsiooni artikli 11 lõike 1 punkti ii, artikli 11 bis lõike 1 punktide i ja ii […] kohaldamist, on kirjandus‑ ja kunstiteoste autoritel ainuõigus lubada oma teoste edastamist üldsusele kaabel‑ või kaablita sidevahendite kaudu, sealhulgas oma teoste sellisel viisil üldsusele kättesaadavaks tegemist, et isikud pääsevad neile ligi enda valitud kohas ja ajal.”
Asjakohased Hispaania õigusnormid
14. Eelotsusetaotluse kohaselt annab Hispaania intellektuaalomandiõiguse seadus (Ley de propriedad intelectual)(15) autoritele ainuõiguse kasutada oma teoseid mis tahes kujul. See õigus hõlmab üldsusele edastamise õigust. Nimetatud seaduse artiklis 20 on kõigepealt määratletud üldsusele edastamine kui „tegu, mille tulemusel paljud isikud saavad tutvuda teosega, ilma et igaühele nende hulgast oleks enne jaotatud selle teose eksemplare”. Seejärel on artiklis 20 märgitud, et üldsusele edastamiseks ei liigitu edastamine „rangelt kodusel alal ja mis ei kuulu ühessegi levitusvõrku ega ole ühendatud ühegi levitusvõrguga”.
15. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et kuni hiljutise ajani oli Tribunal Supremo (Hispaania riigikohus) seisukohal, et hotelli numbritoad ei ole kodune ala, ning seetõttu kujutab teleri kasutamine nendes numbritubades endast üldsusele edastamist intellektuaalomandiõiguse seaduse artikli 20 tähenduses.(16) Selle tulemusel oli hotelliomanik kohustatud maksma kasutusloa tasu ühingule, kellele kuulus ja kelle hallata oli teoserühm, millesse kuulusid edastatavad teosed.
16. Seda kohtupraktikat muutis aga riigikohtu 2003. aasta otsus,(17) mille kohaselt hotelli numbrituba on rangelt kodune ala, ja sellest tulenevalt ei kujuta telerite kasutamine sellistes numbritubades endast üldsusele edastamist ning sellepärast ei ole edastatavate teoste suhtes vaja intellektuaalomandiõiguste omajate luba.
Põhikohtuasi ja Euroopa Kohtule esitatud eelotsusetaotlus
17. Sociedad General de Autores y Editores de España (edaspidi „SGAE”) on intellektuaalomandi õiguste haldamise ühing. SGAE esitas seoses tema hallatavate intellektuaalomandi õiguste rikkumisega nõude hotelli Rafael omaniku, äriühingu Rafael Hoteles SL (edaspidi „Rafael”) vastu. Nimelt väitis SGAE, et alates juunist 2002 kuni märtsini 2003 edastati üldsusele SGAE hallatavasse teoserühma kuuluvaid teoseid. See edastamine leidis aset hotelli numbritubadesse paigutatud telerite kaudu, kust külastajad võisid jälgida programme nendes kanalites, mille signaal võeti vastu hotelli peaantenni abil ja edastati seejärel kõikidesse teleritesse eri numbritubades. SGAE on seisukohal, et Rafaelilt tuleb välja mõista kahjuhüvitis.
18. Esimese astme kohus jättis SGAE hagi rahuldamata. Kohus sedastas, et eespool kokku võetud Hispaania riigikohtu hiljutise praktika kohaselt ei sisaldanud telerite kasutamine hotelli Rafael numbritubades SGAE hallatavate teoste üldsusele edastamist ning sellepärast ei olnud hotelliomanikul vaja saada eelnevat luba ega maksta vastavat tasu.
19. SGAE esitas apellatsioonkaebuse Audiencia Provincial de Barcelonale, kelle hinnangul võib olla, et Hispaania õigusnormid ja kohtupraktika rikuvad autoriõiguse direktiivi. Nimelt on eelotsusetaotluse esitanud kohtul kahtlusi, kas televisioonisignaali – olgu maapealse või satelliidisignaali – vastuvõtmine hotelli poolt ja kaabli teel edastamine eri numbritubadesse kujutab endast üldsusele edastamist direktiivi tähenduses. Eelotsusetaotluse esitanud kohus on seisukohal, et üldsusele edastamise sisu seisneb edastatava teosega tutvumise võimaluse andmises paljudele isikutele. Selline olukord on selgelt tekkinud juhul, kui üldsus on kohal ühel ajal, näiteks kui hotelli fuajees on teler. Rohkem kahtlusi tekib aga siis, kui üldsuse moodustavad vahetuvalt kohal olevad inimesed, nagu hotelli numbritoa puhul.
20. Sellepärast on Audiencia Provincial de Barcelona kohtumenetluse peatanud ja esitanud Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused.
„1. Kas telerite, millele satelliidi või maapealse levi teel vastu võetud televisioonisignaal edastatakse kaabliga, paigutamine hotelli numbritubadesse kujutab endast üldsusele edastamist, mis on hõlmatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29/EÜ artiklis 3 ette nähtud autoriõiguse kaitset käsitlevate siseriiklike õigusaktide ühtlustamisega?
2. Kas hotelli numbritoa pidamine rangelt koduseks alaks ja sellest tehtav järeldus, et edastamine telerite kaudu, millele edastatakse eelnevalt hotelli poolt vastu võetud signaali, ei kujuta endast üldsusele edastamist, on vastuolus Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivis 2001/29/EÜ sätestatud autoriõiguse kaitsega?
3. Kas autoriõiguste kaitse eesmärgil seoses Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivis 2001/29/EÜ ette nähtud üldsusele edastamisega võib hotelli numbrituppa paigutatud teleri kaudu toimuvat edastamist lugeda edastamiseks üldsusele, kuna isikud, kellel on ligipääs teosele, vahetuvad?”
21. Kirjalikke märkusi on esitanud SGAE, Austria, Iirimaa ja Prantsusmaa valitsus ning komisjon. Kohtuistungil olid esindatud SGAE, Iirimaa ja Poola valitsus ning komisjon.
Kohtuasi EGEDA
22. Käesoleva kohtuasja aluseks olevad Hispaania õigusnormid on juba olnud ühe, enne autoriõiguse direktiivi vastuvõtmist Euroopa Kohtule esitatud eelotsusetaotluse esemeks. Kohtuasjas EGEDA(18) küsiti Euroopa Kohtult, kas satelliidi või maapealse levi kaudu üle kantavate televisioonisignaalide vastuvõtmine hotelli poolt ja nende kaabli teel edastamine selle hotelli eri numbritubadesse kujutab endast üldsusele edastamist või üldsuse poolt vastuvõtmist direktiivi 93/83 tähenduses.(19) Euroopa Kohus otsustas, et direktiiv 93/83 seda küsimust ei reguleeri ja seega tuleb see lahendada vastavalt siseriiklikele õigusnormidele.
23. Ka kohtujurist A. La Pergola oli asunud seisukohale, et direktiiv 93/83 seda küsimust ei reguleeri.(20) Siiski esitas ta analüüsi Berni konventsiooni artikli 11 bis lõike 1 kohta, mis tema meelest võimaldas vastata siseriikliku kohtu küsimusele.(21) Kohtujurist tegi Euroopa Kohtule ettepaneku otsustada, et esiteks ei ole direktiiv 93/83 kohaldatav ning teiseks kujutab see, kui hotell võtab vastu televisioonisignaali kujul teisest liikmesriigist satelliidi või maapealse levi kaudu üle kantavaid kaitstud teoseid ja seejärel edastab vastuvõetud programmide signaalid kaabli teel sama hotelli numbritubades paiknevatesse teleritesse, endast avalikustamist Berni konventsiooni artikli 11 bis tähenduses. Viitan käesolevas ettepanekus erinevatele lõikudele kohtujurist A. La Pergola analüüsist, millest oli palju abi.
Hinnang
24. Eelotsuse küsimused käsitlevad autoriõiguse direktiivi artikli 3 lõikes 1 esineva mõiste „üldsusele edastamine” tõlgendamist.
25. SGAE ja Prantsusmaa valitsus on sisuliselt seisukohal, et õigesti tõlgendatuna hõlmab kõnealune mõiste kirjeldatud tegevust ja sellepärast tuleks kõigile kolmele küsimusele vastata jaatavalt. Rafael ning Austria ja Iirimaa valitsus asuvad vastupidisele seisukohale. Poola valitsus keskendub teisele ja kolmandale küsimusele, millele mõlemale tuleks tema arvates vastata jaatavalt. Komisjon on seisukohal, et pelgalt telerite paigutamine hotelli numbritubadesse ei kujuta endast „üldsusele edastamist”, küll aga kujutab seda endast satelliidi või maapealse levi kaudu vastu võetud televisioonisignaalide edastamine kaabli teel hotelli numbritubadesse.
Esimene küsimus
26. Nõustun Rafaeli, Austria ja Iirimaa valitsuse ning komisjoniga selles, et pelgalt telerite paigutamine hotelli numbritubadesse ei kujuta endast üldsusele edastamist direktiivi artikli 3 lõike 1 tähenduses.(22)
27. See järeldus tuleneb selgelt direktiivi põhjendusest 28, kus on märgitud: „Üksnes füüsiliste abivahendite pakkumist, mis võimaldavad edastada või edastavad, ei käsitleta käesoleva direktiivi kohaldamisel edastamisena.” See ühemõtteline kitsendus kinnitab põhjenduses 23 märgitut, mille kohaselt „[üldsusele edastamise] õigus peaks hõlmama teose igasugust edastamist või vahendamist üldsusele[, kes ei viibi paigas, kus teost esitatakse,] kaabli või kaablita vahendite, kaasa arvatud ringhäälingu kaudu [ja] ei peaks hõlmama muid tegevusi”.
28. Lisaks on see lähenemisviis kooskõlas termini „edastamine” tõlgendusega WIPO autoriõiguse lepingus. On selge, et direktiivi artikli 3 lõike 1 eesmärk on rakendada ühenduse tasandil teatavaid uusi rahvusvahelisi kohustusi, mida seab nimetatud leping.(23) Õigus, mida liikmesriigid on artikli 3 lõike 1 kohaselt kohustatud ette nägema, on WIPO autoriõiguse lepingu artiklis 8 sõnastatud sama hästi kui identselt. See ei ole juhus: artikli 8 ettepaneku tegid ühendus ja liikmesriigid.(24) Nimetatud lepingu vastu võtnud diplomaatiline konverents(25) võttis vastu ka artiklit 8 puudutava „ühisdeklaratsiooni”:
„Üksnes füüsiliste abivahendite pakkumist, mis võimaldavad edastada või edastavad, ei käsitleta käesoleva lepingu või Berni konventsiooni tähenduses edastamisena. Artiklis 8 ei välista miski artikli 11 bis lõike 2 kohaldamist lepinguosalise poolt.”
29. Sellest tulenevalt tuleks esimesele eelotsuse küsimusele minu arvates vastata nii, et telerite – millesse kaabli teel edastatakse satelliidi või maapealse levi kaudu vastu võetud televisioonisignaali – paigutamine hotelli numbritubadesse ei kujuta endast üldsusele edastamist autoriõiguse direktiivi artikli 3 lõike 1 tähenduses.
Teine ja kolmas küsimus
30. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu teist ja kolmandat küsimust saab sobivalt käsitleda korraga. Koostoimes sisaldavad need sisuliselt küsimust, kas programmi edastamist hotelli numbritubades paiknevate telerite kaudu, millesse saadetakse hotelli enda poolt vastu võetud signaal, tuleb käsitleda kui „üldsusele edastamist” direktiivi artikli 3 lõike 1 tähenduses.
31. Menetlusosalised on ühte meelt, et kui kõnealused vaatajad leitakse olevat „üldsus”, on kohaldatav artikli 3 lõige 1; märkusi esitanud menetlusosaliste hulgas tekitab erimeelsusi – ja siseriiklikku kohut ajendas eelotsusetaotlust esitama – mõiste „üldsus” tähendus.
32. Olen seisukohal, et teisele ja kolmandale küsimusele tuleks vastata jaatavalt.
33. Direktiivis ei ole mõistet „üldsus” määratletud, ehkki (nagu SGAE ning Poola ja Prantsusmaa valitsus väidavad) esineb viiteid sellele, et seda mõistet tuleb direktiivi kohaldamisel tõlgendada laialt. Sellele viitavad nii direktiivi põhieesmärk – autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste „kõrgetasemeline kaitse”(26) – kui ka direktiivi preambulisse märgitu, mille kohaselt üldsusele edastamise õigust „tuleb käsitada laiemas mõttes, et hõlmata edastamist ka üldsusele, kes ei viibi paigas, kus teost esitatakse [ning] teose igasugust edastamist või vahendamist üldsusele kaabli või kaablita vahendite […] kaudu”.(27)
34. Et direktiivis ei ole määratlust ega selgemaid viiteid, pean õigustatuks nõu otsimist asjakohastest rahvusvahelistest aktidest.
35. Nagu eespool selgitasin,(28) on direktiivi artikli 3 lõike 1 eesmärk rakendada ühenduse tasandil kohustused, mis on seatud WIPO autoriõiguse lepingu artikliga 8.
36. Artikli 8 eesmärgid on selgitada Berni konventsiooni sätteid teoste üldsusele edastamise ainuõiguse kohta ehk põhimõtteliselt artikli 11 bis lõiget 1 ning täiendada selle konventsiooniga antud õigusi, „laiendades üldsusele edastamise õiguse kohaldamisala kõikidele teoseliikidele”.(29)
37. Teine mainitud eesmärk puudutab eeskätt kirjandusteoseid, fotograafiateoseid, maale ja graafikateoseid, mida edastamise õigus varem ei hõlmanud. Lähte-ettepanekus osutatakse, et tehnoloogia areng „on teinud võimalikuks kaitstud teostega tutvumise võimaldamise erinevatel viisidel, mis erinevad traditsioonilistest”.(30) Peamine selline arengu tulemus on muidugi Internet;(31) ning direktiivi artikli 3 lõikes 1 (32) ja WIPO autoriõiguse lepingu artiklis 8 kasutatud sõnastus „teoste sellisel viisil üldsusele kättesaadavaks tegemi[ne], et isikud pääsevad neile ligi enda valitud kohas ja ajal” on nimelt ette nähtud hõlmama interaktiivseid (tellitavaid) sidusülekandeid.(33) Ma ei nõustu Rafaeli väitega, et käesolevas kohtuasjas puudus „üldsusele edastamine” sellepärast, et hotellikülastajad, sõltudes ettenähtud saatekavadest, ei saa telesaadetega tutvuda enda valitud ajal. Laiemas mõttes puudutab käesolev kohtuasi direktiivi artikli 3 lõikes 1 ja WIPO autoriõiguse lepingus sätestatud üldnormi, mitte selle kohaldamisalasse selgelt kuuluvat konkreetset olukorda.
38. WIPO autoriõiguse lepingu artikli 8 eesmärk on täiendada üldsusele edastamist käsitlevaid Berni konventsiooni sätteid, andes üldsusele edastamise ainuõiguse igat liiki teoste autoritele, niivõrd kui konventsioon seda õigust juba andnud ei ole.(34) Seega tuleneb WIPO autoriõiguse lepingust laialdasem õigus lubada „oma teoste edastamist üldsusele kaabel‑ või kaablita sidevahendite kaudu”. Mõistet „üldsus” ei ole määratletud.
39. Austria valitsus märgib, et mõiste „üldsus” tuleb määratleda siseriiklikus õiguses. Ta viitab lähte-ettepaneku selgitusele 10.17, kus on kirjas: „Artiklis 10 on kasutatud terminit „üldsus” nii, nagu Berni konventsiooni praeguses redaktsioonis. See, mida „üldsus” tähendab, tuleb määratleda siseriiklikes õigusnormides ja siseriiklikus kohtupraktikas. Austria valitsus viitab ka akadeemilistele allikatele, mis toetavad tema seisukohta, et „üldsus” tuleb määratleda siseriiklikes õigusnormides,(35) ja komisjoni personali töödokumendile EÜ õigusliku raamistiku läbivaatamise kohta autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste valdkonnas,(36) kus on märgitud: „Praegu ei paista vajadust seni järgitud suunda ümber hinnata ning termini „üldsus” tähendus peaks jääma selliseks, mis määratakse kindlaks siseriiklikus seadusandluses ja siseriiklike kohtute poolt.”
40. Selle teema variatsiooniks pakub Rafael, et käesolevas kohtuasjas on kohaldatav direktiiv 93/83,(37) mitte autoriõiguse direktiiv. Vastavalt Euroopa Kohtu otsusele kohtuasjas EGEDA,(38) tuleb mõiste „üldsusele edastamine” seega määratleda siseriiklikus õiguses.
41. Nende märkustega ma ei nõustu.
42. Nagu komisjon osutab, on Euroopa Kohus tõdenud, et „ühenduse õiguse ühetaolise kohaldamise ja võrdse kohtlemise põhimõtte seisukohalt on vajalik, et ühenduse õiguse sätteid, mis ei viita oma sisu ja reguleerimisala määratlemisel sõnaselgelt liikmesriigi õigusele, tuleb harilikult tõlgendada asjaomaste sätete konteksti ja eesmärki silmas pidades kogu ühenduses iseseisvalt ja ühetaoliselt”.(39)
43. On selge, et autoriõiguse direktiiv on ette nähtud ühtlustavaks direktiiviks, mille eesmärk on ennekõike „ai[d]a[ta] rakendada siseturu nelja vabadust” ja tagada „intellektuaalomandi kõrgetasemeli[n]e kaitse”.(40) Üldsusele edastamiseks loa andmise õigus on üks neljast teemast, mille puhul komisjon pidas direktiivi eelnõu esitamisel vajalikuks vahetut seadusandlikku tegevust ühenduse tasandil, arvestades nende teemade olulisust siseturu suhtes.(41) Direktiivi põhjenduses 23 on sõnaselgelt märgitud, et „direktiiv peaks täiendavalt ühtlustama autoriõigusi teoste üldsusele edastamiseks”. On ilmne, et ühtlustamine oleks pelgalt tühi sõna, kui liikmesriikidel oleks vabadus määratleda üks selle õiguse sisu kahest põhielemendist.(42) Peale selle eeldas Euroopa Kohus kohtuasjas EGEDA,(43) et artikli 3 lõige 1 põhineb ühetaolisel „üldsusele edastamise” mõistel.
44. Ma ei arva, et see vaade oleks vastuolus selgitusega, millele Austria viitas. WIPO autoriõiguse lepingu – mille lepinguosaline ühendus on – kontekstis tähendab „siseriiklik õigus” autoriõiguse direktiivi (mitte eri liikmesriikide siseriiklikke õigusnorme) ja „kohtupraktika” Euroopa Kohtu praktikat.
45. Komisjoni selle töödokumendi kohta märkis komisjoni esindaja kohtuistungil, et tegu oli ainult eelnõuga, mis ei saanud komisjoni heakskiitu. Igal juhul on selge, et komisjoni enda nägemus ühenduse õigusnormide mõjust – ehkki see on huvipakkuv ja sellel võib olla mõningast kaalu – ei ole Euroopa Kohtu jaoks siduv.
46. Kuivõrd WIPO autoriõiguse leping, nagu direktiivgi, ei sisalda „üldsuse” määratlust, tuleb selle termini tähenduse kindlaksmääramisel lähtuda artikli 8 eesmärgist. Nagu osutasin,(44) on nimetatud sätte eesmärk täpsustada ja täiendada Berni konventsiooni artikli 11 bis lõiget 1.
47. Berni konventsiooni artikli 11 bis lõike 1 ajalugu võib vaadelda kui rida katseid laiendada autorite õiguste kaitset, arvestades tehnoloogia arengut. Autori õigus lubada oma draama‑ või muusikateose esitamist nähti ette kohe algul, 1886. aastal.(45) Aastal 1928 lisati artikkel 11 bis, mis algselt andis kirjandus‑ ja kunstiteoste autoritele „ainuõigus[e] lubada nende teoste ülekandmist raadio vahendusel”.(46) On selge, et selle sätte eesmärk oli laiendada olemasolevat esitamise lubamise õigust, arvestades raadiotehnoloogia arengut.(47) Signaalide kaabellevi ei hõlmatud.
48. Aastal 1948 muudeti artikli 11 bis lõige 1 (olulises osas) praegusele kujule. Õigust lubada avalikku esitamist (artikli 11 lõige 1) ja õigust lubada üldsusele edastamist raadio või televisiooni vahendusel (olemasoleva artikli 11 bis lõige 1, mis sisuliselt muutus artikli 11 bis lõike 1 punktiks i) täiendati õigusega lubada teose ülekande üldsusele edastamist kaabli kaudu või kordusülekande teel, kui seda teostab algsest organisatsioonist erinev organisatsioon, (artikli 11 bis lõike 1 punkt ii) ning avalikustamist(48) valjuhääldi või analoogsete vahenditega artikli 11 bis lõike 1 punkt iii). WIPO sõnaraamatus(49) on „kordusülekanne” (rebroadcasting) määratletud kui kas „teisest allikast vastu võetud ülekande samaaegne ülekandmine või varem üle kantud või vastu võetud või salvestatud varasema ülekande uus, hilisem ülekandmine”.
49. Seega laiendati kõnealuse muudatusega jällegi kaitset tehnoloogia arengut silmas pidades.(50) On selge, et läbiv eesmärk oli tagada, et üheks etapiks (näiteks esitamiseks või esmakordseks ülekandeks) antud luba ei peeta automaatselt laienevaks järgmistele etappidele (näiteks esituse esmakordne ülekanne, selle ülekande edastamine teise organisatsiooni poolt või valjuhääldi kaudu jms).
50. Konventsiooni artikli 11 bis lõike 1 punktis ii kasutatud kriteerium: edastamine, mida „teostab algsest organisatsioonist erinev organisatsioon”, näib olevat vastu võetud „puhtfunktsionaalse” eristamise eesmärgil: võimalus nõuda uut luba igaks korraks, kui kordusülekanne „hõlmab uut kuulajate ringi”, heideti meelega kõrvale.(51) Sellegipoolest näib see olevat kõnealuse sätte mõju põhiolemus. Niisugust tõlgendust toetab ka WIPO juhend,(52) kus on seoses artikli 11 bis lõike 1 punktiga iii märgitud:
„Kolmandaks käsitleb [artikli 11 bis lõige 1] ülekantud teose avalikku edastamist üldsusele, näiteks valjuhääldi kaudu või muude vahenditega. Sellised olukorrad on järjest harilikumad. Üha rohkem levib tava edastada saateid kohtades, kus inimesed kogunevad (kohvikud, restoranid, teetoad, hotellid, suured kauplused, rongid, lennukid jne). Samuti kasutatakse autoriõigusega kaitstud teoseid järjest enam reklaamis, mida avalikes kohtades edastatakse. Küsimus on selles, kas autori poolt raadio‑ või televisioonijaamale antud litsents laieneb ülekande kõikidele kasutamisviisidele, mille eesmärk võib, kuid ei pruugi olla äriline.
Konventsioon vastab sellele küsimusele eitavalt. Nii, nagu ülekandest kaabli teel edastatava kordusülekande puhul tekib lisapublik (lõike 1 punkt ii), tehakse ka praegu kõne all olevas olukorras teos tajutavaks sellistele kuulajatele (ja ehk ka vaatajatele), keda autor loa andmisel silmas ei pidanud. Ehkki ülekannet vastu võtvate inimeste arvu ei saa selle olemusest tulenevalt täpselt tuvastada, peab autor enda antud ülekandeluba selliseks, mis hõlmab ainult vahetut publikut, kes võtab ülekande signaali vastu pereringis. Kui sellesse vastuvõtmisse püütakse – sageli kasumlikul eesmärgil – hõlmata laiemat inimeste ringi ja võimaldatakse veel ühel üldsuse osal teosega tutvuda, ei ole küsimus enam pelgalt teose ülekandmises. Autorile antakse õigus ohjata oma teose sellist uut avalikku esitamist.”(53)
51. Eespool kirjeldatut arvestades näib olevat selge, et WIPO autoriõiguse lepingu artikli 8 eesmärk on täiendada Berni konventsiooni artikli 11 bis lõiget 1, laiendades autorite õigust lubada oma tööde edastamist asjaoludel, mille puhul tehnoloogia areng on teinud võimalikuks loa saanud ülekande edastamist inimeste ringile, mis on laiem algse ülekande suhtes ette nähtust.
52. See kontseptsioon hõlmab otseselt ülekannete edastamise hotelli numbritubadesse telerite abil, millesse saadetakse hotelli enda poolt vastu võetud signaal. Nagu kohtujurist A. La Pergola oma ettepanekus kohtuasjas EGEDA(54) märkis, „[o]n liigagi selge – kui selline edastamine ei ole ainult tehniline vahend esmase ülekande vastuvõtu tagamiseks või parendamiseks leviala piires, nagu näiteks transiiverite paigaldamise ja kasutamise korral –, et [hotelli omanik] võimaldas hotellikülastajatel tutvuda kaitstud teosega. Ilma niisuguse edasise kasutamiseta ei oleks kliendid – olles küll füüsiliselt satelliidi levialas – saanud mingil muul viisil tutvuda ülekantava teosega; sellepärast kujutavad nad endast selles mõttes „uut” üldsust, mis erineb esmasest üldsusest, kellele ülekanne oli suunatud”.
53. Tuleb märkida, et eespool mainitud „puhtfunktsionaalne” kriteerium, mis artikli 11 bis lõike 1 punktiga ii tegelikult vastu võeti – nimelt see, et edastamist peab teostama „algsest organisatsioonist erinev organisatsioon” –, on käesolevas asjas igal juhul täidetud. Nagu Prantsusmaa valitsus märgib, on hotelliomanik samas olukorras kui kolmas isik, kes edastab algselt üle kantud või kaabli teel edastatud saateid.
54. Komisjon märgib, et selle kindlakstegemisel, kas edastatakse „üldsusele”, on otsustavaks teguriks edastuse võimalike vastuvõtjate ringi ulatus ja selle majanduslik olulisus autorile. Nõustun, et mõlemad tegurid peaksid võrrandisse kuuluma. Neid tegureid kajastav tõlgendus oleks kooskõlas kõnealuse sätte eesmärgiga anda autorile õigus lubada oma teose sellist kasutamist, mis seisneb üldsusele edastamises.(55)
55. Kui hotell edastab televisioonisignaali eri numbritubadesse, on igal edastamise juhul vastuvõtjateks teataval hetkel vastavas numbritoas olijad, harilikult üks-kaks inimest. Siiski tuleb arvestada kõikide sama liiki edastuste kumulatiivset mõju, unustamata direktiivi põhjenduses 9 väljendatud eesmärki, mis seisneb õiguste omajate „kõrgetasemelises kaitses”, ja põhjenduses 23 väljendatud mõtet, et üldsusele edastamise õigust „tuleb käsitada laiemas mõttes”. Kohtujurist A. La Pergola käsitles oma ettepanekus kohtuasjas EGEDA oskuslikult argumenti, et „hotelli numbritoa külastajatest tulenev majanduslik kaal on sedavõrd väike, et nad ei saa kujutada endast „uut” üldsust, mis erineb esmasest üldsusest, kellele ülekanne on ette nähtud. Sellepärast ei ole ülekantud teose edastamine teleri kaudu sellise majandusliku tähtsusega, et see võiks kujutada endast sõltumatut edastamise akti”. Nõustun kohtujurist A. La Pergola vastusega, et „kõik vastaval hetkel hotellis viibivad kliendid kujutavad endast „üldsust” autoriõiguse tähenduses ja autoriõiguse kohaldamisel. Teisisõnu ei ole „ruumiline diskontinuiteet” asjaomastest üksikisikutest koosnevas adressaatide ringis, kellel iga edasise kasutamise juhu eest vastutav isik võimaldab teosega tutvuda, piisavalt suur selleks, et edastusega hõlmatava uue üldsuse majanduslikku olulisust saaks eitada.(56)
56. Komisjoni meelest ei ole edastamise kasumlikkus määrav tegur. Ta viitab näidetele, mille puhul heategevus‑ või poliitilistel üritustel edastatakse valjuhääldi kaudu muusikat või suurel ekraanil pilte. Komisjon on seisukohal, et sellistel juhtudel on tegu „üldsusele edastamisega”, hoolimata majandusliku ajendi puudumisest. Kohtujurist A. La Pergola seevastu – nõustudes küll sellega, et „uus üldsus on majanduslikult oluline” – asus kohtuasjas EGEDA esitatud ettepanekus seisukohale, et Berni konventsioon „sätestab põhimõtte, et autorilt peab olema saadud luba ülekantava teose igasuguseks edasiseks kasutamiseks, kui sellest tuleneb iseseisev majanduslik kasutamine vastutava isiku rahalise kasu huvides”.(57) Samuti väljendas ta seisukohta – millega ma nõustun –, et hotellisisene numbritubadesse saadete edastamise teenus „toob hotellile kahtlemata majanduslikult mõõdetavat kasu”.(58)
57. Käesolevas kohtuasjas on selge esiteks see, et edastuse võimalike vastuvõtjate ring on nii laialdane kui ka autorile majanduslikult oluline, ning teiseks see, et edastav organisatsioon teeb seda enda majandusliku kasu huvides. Niisugustel asjaoludel tuleks kõnealust edastamist pidada „üldsusele edastamiseks”. Ma ei arva, et käesoleva asja kontekstis oleks vajalik või asjakohane otsustada, kas edastamise eest vastutava isiku majanduslik kasu on alati nõutav eeldus selleks, et pidada edastamist „üldsusele edastamiseks” direktiivi artikli 3 tähenduses.
58. Lõpuks tuleb käsitleda veel nelja üksikasjalikku argumenti, mille on esitanud Rafael ning Austria ja Iirimaa valitsus.
59. Esiteks väidab Rafael – kui ma tema esindajast kohtuistungil õigesti aru sain –, et autoriõiguse direktiivi põhjendusega 35 ja artikliga 5 on ette nähtud erandid selle direktiiviga kaitstavatest autorite õigustest ja igal juhul on põhjendusega 35 ette nähtud ainult seda, et sellistel juhtudel „peaksid õiguste valdajad saama õiglast hüvitist”(59) oma teoste kasutamise eest. Rafael märgib, et kuna see tegusõna esineb tingivas kõneviisis, ei ole kompenseerimine kohustuslik. Iirimaa valitsus viitas ka liikmesriikide õigusele näha ette erandeid.
60. Tõepoolest sisaldub direktiivi artiklis 5 „ammendav loetelu eranditest ja piirangutest [seoses] […] üldsusele edastamise õigusega” [täpsustatud tõlge].(60) Siiski ei ole selgitatud,(61) millist nendest eranditest võiks käesolevas kohtuasjas kohaldada. Argument hispaania keeles tingiva kõneviisi kasutamise kohta (mis on põhjendustes igal juhul tavapärane) ei kannata välja teleoloogilist tõlgendamist ega ka võrdlust direktiivi versioonidega teistes keeltes.
61. Teiseks väidavad Rafael ja Austria valitsus, et hotellipoolne edastamine numbritubadesse ei kuulu artikli 3 lõike 1 kohaldamisalasse, sest see säte – sisaldades fraasi „kaabel‑ või kaablita sidevahendite kaudu” – keskendub kaugedastamisele. Sellist tõlgendust toetab põhjendus 23, kus on märgitud, et see õigus hõlmab ainult „edastamist […] üldsusele, kes ei viibi paigas, kus teost esitatakse” [täpsustatud tõlge]. Sellest tulenevalt ei ole üldsusele edastamist käsitlevaid sätteid täielikult ühtlustatud ning ühtlustatud on ainult kaugedastamine, näiteks raadio teel („kaablita sidevahendite kaudu”) ja kaabli teel („kaabel[…]sidevahendite kaudu”) edastamine. Rafael ja Austria valitsus järeldavad, et kui iga, isegi vahetuvalt edastamine oleks avalik ja kujutaks endast seetõttu üldsusele edastamist, tekiks (tõenäoliselt soovimatu) tulemus, et ka televisioonisaadete eraviisiline vastuvõtt oleks edastamine üldsusele.
62. Olen juba selgitanud, miks argument, et direktiiviga ei ole täielikult ühtlustatud „üldsusele edastamise” mõistet, minu meelest paika ei pea.
63. Samuti ei nõustu ma argumendiga, et „üldsusele edastamine” eeldab füüsilist distantsi. Kui jätta kõrvale ilmsed raskused, mis sellise meelevaldse tingimuse toimivaks muutmisega kaasneksid – kuhu tõmmata piir? –, ei toeta seda seisukohta ka Berni konventsiooni artikli 11 bis lõike 1 ajalugu. Vastupidi – ja nagu eespool kirjeldatud –, Berni konventsioonist nähtub, et asjakohane kriteerium on algse ülekande vastuvõtjate ringi laiendamine algsest organisatsioonist erineva organisatsiooni poolt. On selge, et mis tahes ülekandemoodus peab võimaldama ülekandmist teatavasse kaugusesse,(62) kuid see, et käesoleval juhul on kaugus väike, seda kriteeriumi ei kõiguta. Direktiivi põhjenduses 23 kasutatud kriteerium, mille kohaselt „üldsusele edastamine” hõlmab „[igasugust] edastamist […] üldsusele, kes ei viibi paigas, kus teost esitatakse” [täpsustatud tõlge],(63) on kasutamiskõlblik kriteerium, mis ei hõlma üldse kauguse määramist.
64. Selles osas, mis puudutab viimast Rafaeli ja Austria väidet, et kui „vahetuvalt” edastamine on samuti „avalik”, hõlmab see määratlus ka eraviisilist televisioonisaadete vastuvõttu, näib WIPO juhendi ja sõnaraamatu põhjal olevat selge, et (nagu tunduks ka mõistlik) sellist tagajärge ei tekiks. Nagu juhendis on märgitud, „peab autor enda antud ülekandeluba selliseks, mis hõlmab ainult vahetut publikut, kes võtab ülekande signaali vastu pereringis”.(64) Seda tõlgendust kinnitab „üldsusele edastamise” määratlus WIPO sõnaraamatus: „[…] teose mis tahes asjakohasel viisil tajutavaks tegemine inimestele üldiselt, mis ei piirdu teatavasse üksikusse rühma kuuluvate konkreetsete inimestega”.(65) Lisaks – selles osas, mis puudutab edastava organisatsiooni majanduslikku kasu – selgitab see kohtujurist A. La Pergola poolt kohtuasjas EGEDA tehtud ettepanekus kasutatud sõnade kohaselt „veenva[lt] […], et üldsusele edastamist ei esine, kui teleri vahetu kasutaja võimaldab kaitstud teosega tutvuda oma pereringil või sõpradel: sellistel juhtudel ei ole tegu edastatud teose veel kord kasutamisega kolmanda isiku poolt, vaid hoopis esmase ülekande vastuvõtmise vahendite ühise kasutamisega, millest huvitatud pool ei saa rahalist kasu”.(66) Lõpuks on nii Berni konventsiooni, WIPO autoriõiguse lepingu kui ka direktiivi eesmärk kaitsta autorite varalisi õigusi. On raske näha, kuidas eraringis edastamine saaks selliseid õigusi kahjustada.
65. Kolmandaks väidab Iirimaa valitsus, et hotelli numbritubade privaatsusest tulenevalt on kaitstud teoste edastamine või nendega tutvumise võimaldamine telerite kaudu sellistes kohtades, kus neid võivad jälgida hotellikülastajad (ja ehk ka nendes numbritubades viibivad külastajate pereliikmed või sõbrad), mitteavalik edastamine. Iirimaa valitsus märgib, et Euroopa Kohus on – eelkõige viidates Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklile 8 (67) – sedastanud, et vajadus kaitseks ametivõimude meelevaldse või ebaproportsionaalse sekkumise eest inimese eraellu on ühenduse õiguse üldpõhimõte.(68) Tuleb eeldada, et ühenduse seadusandja arvestab seda põhimõtet ühenduse teisese õiguse aktide nagu autoriõiguse direktiiv vastuvõtmisel. Sellepärast on see asjakohane direktiivi artikli 3 lõike 1 tõlgendamisel.
66. Siiski ei mõista ma, kuidas Euroopa inimõiguste konventsiooni artikkel 8, mille eesmärk on kaitsta üksikisikut ametivõimude sekkumise eest tema õigusesse sellele, et austataks tema era‑ ja perekonnaelu, saaks isegi analoogia põhjal olla asjakohane autoriõigusega seotud õiguste ühtlustamiseks ette nähtud õigusnormi tõlgendamisel. Üldisemalt nõustun kohtujurist A. La Pergolaga, kes kohtuasjas EGEDA esitatud ettepanekus(69) vastas samalaadsele argumendile. Ehkki kohtujurist A. La Pergola nõustus, et põhiõiguste kaitse suhtes „kujutab hotelli numbrituba endast osa isiku ja tema perekonna era‑ või kodusest sfäärist”, jätkas ta seisukohaga, et „autoriõiguste kaitse valdkonnas ei pea eraviisilise ja avaliku õiguslik piir tingimata olema sama. Ei ole juhus, et toa avaliku või eraviisilisena määratlemise kriteerium on võõras mitte ainult konventsiooni artikli 11 bis sõnastusele, vaid ka mõttele: konventsioonis nõutakse autori luba mitte kordusülekanneteks avalikku kohta või üldsusele avatud kohta, vaid edastamiseks, mille puhul võimaldatakse üldsusel teosega tutvuda. Selle artikli kohaldamisel ei ole termin „avalikustamine” edastamise avaliku laadi määratlemisel põhjapaneva tähtsusega, sest tavapäraselt tähendab see erilise isikliku suhte puudumist isikute rühma liikmete vahel või rühma liikmete ja korraldaja vahel”.
67. Lõpuks väidavad Rafael ja Iirimaa valitsus, et käesolevas asjas ei ole esinenud „üldsusele edastamist”, sest see, kas edastatavat televisioonisaadet tegelikult vastu võetakse, sõltub sellest, kas hotellikülastaja lülitab sisse oma toas paikneva teleri ja valib teatava kanali. Jällegi võlgnen tänu kohtujurist A. La Pergolale, kes on juba sõnastanud vastuse sellele küsimusele. Kohtuasjas EGEDA esitatud ettepanekus(70) märkis ta, et see argument „on vastuolus autoriõiguse ühe aluspõhimõttega: autoriõiguste omajatele makstakse tasu mitte teosega tegeliku tutvumise eest, vaid seadusliku võimaluse eest teosega tutvuda. Näiteks peavad kirjastajad maksma romaani autorile kasutustasu müüdud eksemplaride eest, olenemata sellest, kas ostjad neid üldse loevad. Samamoodi ei saa algse satelliitülekande hotellisisese – samaaegse, kärpimata ja muutmata – kaabeledastuse eest vastutavad hotellid keelduda maksmast autorile tasu väite alusel, et teose vastuvõtmine võimalike vaatajate poolt, kes said kasutada oma numbritoas telerit, ei leidnud tegelikult aset”.
68. Sellest tulenevalt tuleks teisele ja kolmandale küsimusele minu meelest vastata nii, et edastamine telerite kaudu, millele saadetakse algselt hotelli poolt vastu võetud signaal, kujutab endast „edastamist üldsusele” autoriõiguse direktiivi artikli 3 lõike 1 tähenduses.
Ettepanek
69. Eespool kirjeldatud põhjustel teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata (Hispaania) Audiencia Provincial de Barcelona esitatud küsimustele järgmiselt.
Esimene küsimus
– Telerite, millele satelliidi või maapealse levi teel vastu võetud televisioonisignaal edastatakse kaabliga, paigutamine hotelli numbritubadesse ei kujuta endast „üldsusele edastamist” Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas artikli 3 lõike 1 tähenduses.
Teine ja kolmas küsimus
– Edastamine telerite kaudu, millele saadetakse algselt hotelli poolt vastu võetud signaal, kujutab endast „edastamist üldsusele” direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses.