EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)
13. detsember 2007(*)
Määrus (EÜ) nr 44/2001 – Kohtualluvus kindlustusasjades – Vastutuskindlustus – Kannatanu vahetu nõudeõigus kindlustusandja vastu – Hageja elu- või asukoha kohtualluvuse eeskiri
Kohtuasjas C‑463/06,
mille ese on EÜ artikli 234 alusel Bundesgerichtshofi (Saksamaa) 26. septembri 2006. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 20. novembril 2006, menetluses
FBTO Schadeverzekeringen NV
versus
Jack Odenbreit,
EUROOPA KOHUS (teine koda),
koosseisus: koja esimees C. W. A. Timmermans, kohtunikud J. Makarczyk, P. Kūris, J.‑C. Bonichot ja C. Toader (ettekandja),
kohtujurist: V. Trstenjak,
kohtusekretär: R. Grass,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:
– J. Odenbreit, esindaja: Rechtsanwältin N. Meier-van Laak,
– Saksamaa valitsus, esindajad: A. Dittrich ja M. Lumma,
– Itaalia valitsus, esindaja: I. M. Braguglia, keda abistas avvocato dello Stato W. Ferrante,
– Poola valitsus, esindaja: E. Ośniecka-Tamecka,
– Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: W. Bogensberger ja A.‑M. Rouchaud-Joët,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste [tunnustamise ja] täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 2001, L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42) [määruse pealkirja tõlget on täpsustatud Euroopa Kohtus] artikli 9 lõike 1 punkti b ja artikli 11 lõike 2 tõlgendamist.
2 Taotlus esitati kohtuvaidluses, mille pooled on Madalmaades toimunud liiklusõnnetuses kannatanu Jack Odenbreit, elukoht Saksamaal, ja õnnetuse põhjustamise eest vastutava isiku kindlustusandja, piiratud vastutusega äriühing FBTO Schadeverzekeringen NV (edaspidi „FBTO”), asukoht samas liikmesriigis.
Õiguslik raamistik
Määrus nr 44/2001
3 Määruse nr 44/2001 põhjendus 13 sätestab: „[k]indlustus[…]lepingute puhul tuleks nõrgemat poolt kaitsta soodsamate kohtualluvuse eeskirjadega kui üldised eeskirjad”.
4 Kohtualluvuse eeskirjad kindlustusasjades on kehtestatud määruse nr 44/2001 II peatüki 3. jaos, mis sisaldab määruse artikleid 8–14.
5 Kõnealuse määruse artikli 9 lõike 1 punktid a ja b näevad ette:
„1. Kindlustusandja, kelle [asu]koht on liikmesriigis, võib kaevata kas:
a) selle liikmesriigi kohtusse, kus on tema [asu]koht, või
b) kui tegemist on kindlustusvõtja, kindlustatu või soodustatud isiku esitatud kaebusega, teises liikmesriigis hageja elu- või asukoha kohtusse […]” [Siin ja edaspidi on määruse tõlget täpsustatud.]
6 Sama määruse artikkel 11 sätestab:
„1. Vastutuskindlustuse puhul võib menetlusse, mille kahju kannatanud pool on algatanud kindlustatu suhtes, kaasata ka kindlustusandja, kui asjaomase kohtu suhtes kohaldatav õigus seda võimaldab.
2. Artikleid 8, 9 ja 10 kohaldatakse menetluste suhtes, mille kahju kannatanud pool algatab otse kindlustusandja vastu juhul, kui sellised otsehagid [mõiste „otsehagi” asemel on edaspidi kasutatud täpsemat vastet „vahetu nõue”] on lubatud.
3. Kui selliseid vahetuid nõudeid reguleerivate õigusaktide kohaselt saab kindlustusvõtja või kindlustatu menetlusse kaasata, on nende puhul pädev sama kohus.”
Direktiiv 2000/26/EÜ
7 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. mai 2000. aasta direktiivi 2000/26/EÜ mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise ning nõukogu direktiivide 73/239/EMÜ ja 88/357/EMÜ muutmise kohta (EÜT L 181, lk 65; ELT eriväljaanne 06/03, lk 331), muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiiviga 2005/14/EÜ (ELT L 149, lk 14; edaspidi „direktiiv 2000/26”), artikkel 3 pealkirjaga „Vahetu nõudeõigus” näeb ette:
„Iga liikmesriik tagab, et artiklis 1 nimetatud kannatanutel, kes satuvad õnnetustesse selle sätte tähenduses, on vahetu nõudeõigus kindlustusseltsi vastu, kes kindlustab vastutava isiku tsiviilvastutuse.”
8 Lisaks on direktiivi 2000/26 põhjendus 16a sõnastatud järgmiselt:
„Vastavalt artikli 11 lõike 2 koostoimele […] määruse […] nr 44/2001 […] artikli 9 lõike 1 punktiga b võivad kannatanud osapooled alustada kohtumenetlust tsiviilvastutuskindlustuse pakkuja vastu liikmesriigis, kus on nende alaline elu- või asukoht.”
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus
9 J. Odenbreit sattus 28. detsembril 2003 Madalmaades liiklusõnnetusse koos FBTO poolt kindlustatud isikuga. Kannatanuna esitas ta määruse nr 44/2001 artikli 11 lõike 2 ja artikli 9 lõike 1 punkti b alusel kindlustusandja vastu vahetu nõude Amtsgericht Aachenile, mis on tema elukoha kohus.
10 Kõnealune kohus jättis 27. aprilli 2005. aasta otsusega hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata põhjusel, et Saksamaa kohtutel puudub pädevus selle menetlemiseks. J. Odenbreit esitas otsuse peale Oberlandesgericht Kölnile apellatsioonkaebuse. 12. septembri 2005. aasta vaheotsusega tunnistas apellatsioonikohus Saksamaa kohtute pädevust kahju hüvitamise hagi suhtes, tuginedes määruse nr 44/2001 samadele sätetele.
11 FBTO esitas vaheotsuse peale Bundesgerichtshofile kassatsioonkaebuse.
12 Nagu nähtub eelotsusetaotlusest, esineb Saksa õiguskirjanduses vastakaid arvamusi selle kohta, kuidas tõlgendada määruse nr 44/2001 artikli 11 lõike 2 ja artikli 9 lõike 1 punkti b, mis puudutavad kohtualluvust nende vahetute nõuete osas, mille kannatanu on kindlustusandja vastu esitanud.
13 Valitseva arvamuse kohaselt ei kuulu sellised vahetud nõuded kindlustusega seotud küsimuste hulka määruse nr 44/2001 artikli 8 ja sellele järgnevate artiklite tähenduses, kuna kannatanu nõudeõigust käsitletakse Saksa rahvusvahelises eraõiguses lepinguvälise kahju valdkonda kuuluva õigusena, mitte kindlustuslepingust tuleneva õigusena. Niisuguse tõlgenduse kohaselt puudutab kõnealuse määruse artikli 9 lõike 1 punkt b üksnes kindlustusasju kitsas tähenduses ja selles sättes sisalduv mõiste „soodustatud isik” ei hõlma kannatanut. Kannatanu ei saa olla menetluse pool määruse artikli 11 lõike 2 alusel. Sellele käsitlusele räägib vastu seisukoht, et kuna määruse nr 44/2001 artikli 11 lõige 2 viitab artiklile 9, on kannatanu elukoha kohus pädev lahendama kannatanu poolt vastutuskindlustuse andja vastu esitatud vahetuid nõudeid.
14 Bundesgerichtshof nõustub viimati mainitud tõlgendusega. Tema arvates tuleb kaalukatel põhjustel tunnistada, et kannatanul on kindlustusandja suhtes vahetu nõudeõigus, mille alusel ta võib pöörduda oma elukoha kohtusse.
15 Võttes arvesse vastakaid arvamusi, mida määruse nr 44/2001 kõnealuste sätete tõlgenduse kohta on õiguskirjanduses esitatud, otsustas Bundesgerichtshof menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas […] määruse nr 44/2001 […] artikli 11 lõikes 2 sisalduvat viidet sama määruse artikli 9 lõike l punktile b tuleb mõista nii, et kannatanu võib nõude esitada vahetult kindlustusandja vastu kannatanu elukoha liikmesriigi kohtule, kui sellised vahetud nõuded on lubatud ja kui kindlustusandja asukoht on liikmesriigis?”
Eelotsuse küsimus
Euroopa Kohtule esitatud märkused
16 Põhikohtuasja kostja, kõik Euroopa Kohtule märkusi esitanud liikmesriigid ja Euroopa Ühenduste Komisjon leiavad, et määruse nr 44/2001 artikli 11 lõikes 2 sisalduvat viidet määruse artikli 9 lõike l punktile b tuleb tõlgendada nii, et kannatanu võib nõude esitada vahetult kindlustusandja vastu kannatanu elukoha liikmesriigi kohtule, kui sellised vahetud nõuded on lubatud ja kui kindlustusandja asukoht on liikmesriigis.
17 Määruse nr 44/2001 kõnealuste sätete grammatilise tõlgenduse pinnalt väidavad Saksamaa valitsus ja komisjon, et kuna määruse nr 44/2001 artikli 11 lõikes 2 sisalduv viide muudab artikli 9 kogu sisu kohaldatavaks kannatanu esitatud nõuetele, puudub vajadus selle järele, et kannatanut mainitaks sõnaselgelt viidatavas artiklis, kuna vastasel juhul oleks artikli 11 lõikes 2 sisalduv viide üleliigne. Sama tõlgenduse alusel leiab Poola valitsus seevastu, et kannatanut tuleb käsitleda „soodustatud isikuna” määruse artikli 9 lõike 1 punkti b tähenduses. Kindlustuslepingu sõlmimisel ei ole ju teada, kes on võimalik kannatanu, kellele hüvitis makstakse, kui leiab aset sündmus, mille puhuks see leping on sõlmitud. Seetõttu ei saa teda selles soodustatud isikuna määratleda.
18 Põhikohtuasja kostja, kõik Euroopa Kohtule märkusi esitanud liikmesriigid ja komisjon väidavad, et määruse nr 44/2001 sätted, mis käsitlevad kohtualluvust kindlustusasjades, lähtuvad majanduslikult nõrgema poole kaitsmise nõudest ning see tõlgendamispõhimõte on sätestatud määruse põhjenduses 13 ja seda on kinnitatud Euroopa Kohtu praktikas (vt 14. juuli 1983. aasta otsus kohtuasjas 201/82: Gerling Konzern Speziale Kreditversicherung jt, EKL 1983, lk 2503; 13. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑412/98: Group Josi, EKL 2000, lk I‑5925, punkt 64, ja 12. mai 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑112/03: Société financière et industrielle du Peloux, EKL 2005, lk I‑3707, punkt 30). Kõnealuse määruse artikli 11 lõike 2 eesmärk on seega just laiendada sama määruse artikli 9 lõike 1 punktis b hageja kasuks ette nähtud korda ka kannatanule.
19 Siinkohal rõhutavad Saksamaa valitsus ja komisjon, et artikli 11 lõike 2 lisamine määrusesse nr 44/2001 väljendab ühenduse seadusandja tahet anda vastavalt kõnealust määrust puudutavale komisjoni ettepanekule kindlustusvaidlustes nõrgemas olukorras olevatele isikutele laiem kaitse kui see, mille nägi ette 27. septembri 1968. aasta konventsioon kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 1972, L 299, lk 32; edaspidi „Brüsseli konventsioon”).
20 Põhikohtuasja kostja, kõik Euroopa Kohtule märkusi esitanud liikmesriigid ja komisjon rõhutavad lõpuks, et sellist tõlgendust kinnitab direktiiv 2000/26 ja eelkõige selle põhjendus 16a. Kui ühenduse seadusandja lisas selle põhjenduse pärast määruse nr 44/2001 vastuvõtmist, ei näinud ta ette määruse sätete siduvat tõlgendust, vaid pakkus märkimisväärse tähtsusega argumendi, mis räägib kannatanu elukoha kohtu pädevuse tunnustamise kasuks.
Euroopa Kohtu vastus
21 Kõigepealt tuleb meenutada, et määruse nr 44/2001 II peatüki 3. jagu, mis sisaldab artikleid 8–14, näeb ette kohtualluvuse eeskirjad kindlustusasjades, mis lisanduvad määruse sama peatüki 1. jaos sisalduvate üldsätetega kehtestatud eeskirjadele.
22 Kõnealuses 3. jaos kehtestatakse mitu kohtualluvuse eeskirja, mis puudutavad kindlustusandja vastu esitatavaid nõudeid. Selles nähakse muu hulgas ette, et kindlustusandja vastu, kelle elukoht on liikmesriigis, võib nõude esitada selle liikmesriigi kohtusse, kus on tema asukoht (artikli 9 lõike 1 punkt a), hageja elukoha kohtusse, kui nõude on esitanud kindlustusvõtja, kindlustatu või soodustatud isik (artikli 9 lõike 1 punkt b), ning lõpuks selle paiga kohtusse, kus kahjustav sündmus on toimunud, kui tegemist on vastutuskindlustuse või kinnisvarakindlustusega (artikkel 10).
23 Vastutuskindlustuse osas viitab määruse nr 44/2001 artikli 11 lõige 2 kõnealustele kohtualluvuse eeskirjadele, mida kohaldatakse kannatanu poolt kindlustusandja vastu esitatud vahetute nõuete suhtes.
24 Liikmesriigi kohtu küsimusele vastamiseks tuleb kindlaks teha, milline on selle viite ulatus, mille määruse nr 44/2001 artikli 11 lõige 2 teeb artikli 9 lõike 1 punktile b. Muu hulgas on vaja tuvastada, kas kõnealust viidet tuleb tõlgendada nii, et see annab üksnes viimati mainitud sättes nimetatud kohtutele, st kindlustusvõtja, kindlustatu või soodustatud isiku elukoha kohtutele pädevuse menetleda kannatanu poolt kindlustusandja vastu esitatud vahetut nõuet, või võimaldab viide kohaldada vahetule nõudele hageja elukoha kohtualluvuse eeskirja, mis on sätestatud määruse nr 44/2001 artikli 9 lõike 1 punktis b.
25 Siinkohal tuleb märkida, et viimati nimetatud säte ei piirdu pädevuse andmisega selles loetletud isikute elukoha kohtutele, vaid vastupidi, sätestab hageja elukoha kohtualluvuse eeskirja, tunnustades kõnealuste isikute õigust esitada kindlustusandja vastu nõue nende enda elukoha kohtule.
26 Kui tõlgendada artikli 11 lõikes 2 tehtud viidet määruse nr 44/2001 artikli 9 lõike 1 punktile b nii, et see võimaldab kannatanul pöörduda ainult nendesse kohtutesse, millel on pädevus vastavalt viimati mainitud sättele, st kindlustusvõtja, kindlustatu või soodustatud isiku elukoha kohtutesse, siis oleks see otseselt vastuolus nimetatud artikli 11 lõike 2 sõnastuse endaga. Kõnealune viide laiendab eeskirja kohaldamisala hagejatele, kes esitavad nõude kindlustusandja vastu, kuid kes ei ole kindlustuslepingu kohaselt kindlustusvõtja, kindlustatu ega soodustatud isik. Viite ülesanne on lisada artikli 9 lõike 1 punktis b sisalduvasse hagejate loetelusse isikud, kellele on kahju tekitatud.
27 Selle kohtualluvuse eeskirja kohaldamine kannatanu vahetule nõudele ei tohi sõltuda kannatanu käsitlemisest „soodustatud isikuna” määruse nr 44/2001 artikli 9 lõike 1 punkti b tähenduses, kuna selle määruse artikli 11 lõikes 2 sisalduv viide kõnealusele sättele võimaldab laiendada kohtualluvuse eeskirja nendele vaidlustele, olenemata nõude esitaja liigitamisest ühte selles sättes sisalduvatest kategooriatest.
28 Selline arutluskäik on põhjendatav ka põhikohtuasjas kõne all olevate sätete teleoloogilise tõlgenduse alusel. Vastavalt määruse nr 44/2001 põhjendusele 13 on määruse eesmärk tagada nõrgematele pooltele soodsam kaitse, kui seda tehakse kohtualluvuse üldeeskirjadega (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Group Josi, punkt 64; kohtuotsus Société financière et industrielle du Peloux, punkt 40, ja 26. mai 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑77/04: GIE Réunion européenne jt, EKL 2005, lk I‑4509, punkt 17). Kui kannatanule ei nähtaks ette õigust pöörduda oma elukoha kohtusse, jäetaks ta ilma kaitsest, mis on identne kaitsega, mida määrusega pakutakse teistele nõrgemaks peetavatele pooltele kindlustusvaidlustes, ja see oleks niisiis vastuolus määruse mõttega. Nagu komisjon õigesti märgib, tugevdas määrus nr 44/2001 kaitset võrreldes Brüsseli konventsioonist tulenenud kaitsega.
29 Sellist tõlgendust kinnitab ka mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustust käsitleva direktiivi 2000/26 sõnastus, mida on pärast määruse nr 44/2001 jõustumist muudetud direktiiviga 2005/14. Ühenduse seadusandja mitte ainult ei näinud selle direktiivi artiklis 3 ette, et liikmesriikide õiguskordades tagatakse kannatanule vahetu nõudeõigus kindlustusseltsi vastu, vaid viitas põhjenduses 16a sõnaselgelt määruse nr 44/2001 artikli 9 lõike 1 punktile b ja artikli 11 lõikele 2, et tuua esile kannatanu õigus esitada kindlustusandja vastu hagi kannatanu elukoha kohtule.
30 Mis puudutab kannatanu poolt kindlustusandja vastu esitatava vahetu nõude kvalifitseerimise tagajärgi, mille osas esineb eelotsusetaotlusest nähtuvalt Saksa õiguses vastakaid arvamusi, siis tuleb märkida, et määruse nr 44/2001 artikli 9 lõike 1 punktis b sätestatud kohtualluvuse eeskirja kohaldamist sellisele nõudele ei välista nõude käsitlemine liikmesriigi õiguses lepinguvälise kahju nõudena, mis on seotud lepingulistest õigussuhetest väljapoole jääva õigusega. Nõude olemusel liikmesriigi õiguses ei ole määruse sätete kohaldamise seisukohast tegelikult mingit tähtsust, kuivõrd kõnealused kohtualluvuse eeskirjad asuvad kõnealuse määruse selles jaos, nimelt II peatüki 3. jaos, mis käsitleb üldiselt kindlustusasju ja mis on eraldiseisev jaost, mis käsitleb lepingute ja lepinguvälise kahju erikohtualluvust ehk sama peatüki 2. jaost. Ainus tingimus, mille määruse nr 44/2001 artikli 11 lõige 2 seab kõnealuse kohtualluvuse eeskirja kohaldamisele, on see, et vahetu nõue peab olema liikmesriigi õiguses ette nähtud.
31 Võttes arvesse kõiki eespool esitatud kaalutlusi, tuleb esitatud küsimusele vastata, et määruse nr 44/2001 artikli 11 lõikes 2 sisalduvat viidet määruse artikli 9 lõike 1 punktile b tuleb tõlgendada nii, et kannatanu võib nõude esitada vahetult kindlustusandja vastu kannatanu elukoha liikmesriigi kohtule, kui sellised vahetud nõuded on lubatud ja kui kindlustusandja asukoht on liikmesriigis.
Kohtukulud
32 Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotamise siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:
Nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikli 11 lõikes 2 sisalduvat viidet määruse artikli 9 lõike 1 punktile b tuleb tõlgendada nii, et kannatanu võib nõude esitada vahetult kindlustusandja vastu kannatanu elukoha liikmesriigi kohtule, kui sellised vahetud nõuded on lubatud ja kui kindlustusandja asukoht on liikmesriigis.
Allkirjad