Liidetud kohtuasjad C‑316/07, C‑358/07–C‑360/07, C‑409/07 ja C‑410/07

Markus Stoß jt

versus

Wetteraukreis

ja

Kulpa Automatenservice Asperg GmbH jt

versus

Land Baden-Württemberg

(eelotsusetaotlused, mille on esitanud Verwaltungsgericht Gießen ja Verwaltungsgericht Stuttgart)

EÜ artiklid 43 ja 49 – Asutamisvabadus – Teenuste osutamise vabadus – Liidumaa tasandil spordikihlvedude valdkonnas kehtiv avalik-õiguslik monopol – Eesmärk ennetada hasartmängudega seotud liigsele kulutamisele õhutamist ja võidelda mängusõltuvuse vastu – Proportsionaalsus – Piirav meede, mille eesmärk peab olema tegelikult vähendada mängimise võimalusi ja piirata mängudealast tegevust ühtselt ja süstemaatiliselt – Monopoli reklaam, mis julgustab osalema loteriides – Muud hasartmängud, mida võivad pakkuda eraõiguslikud ettevõtjad – Muude hasartmängude pakkumise laienemine – Teises liikmesriigis välja antud litsents – Vastastikuse tunnustamise kohustuse puudumine

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.        Isikute vaba liikumine – Asutamisvabadus – Teenuste osutamise vabadus – Piirangud – Hasartmängud

(EÜ artiklid 43 ja 49)

2.        Isikute vaba liikumine – Asutamisvabadus – Teenuste osutamise vabadus – Piirangud – Hasartmängud

(EÜ artiklid 43 ja 49)

1.        EÜ artikleid 43 ja 49 tuleb tõlgendada nii, et:

a) selleks, et oleks võimalik õigustada selliste spordikihlvedude ja loteriide avalik-õiguslikku monopoli, nagu on kõne all põhikohtuasjades, eesmärgiga ennetada hasartmängudega seotud liigsele kulutamisele õhutamist ja võidelda mängusõltuvuse vastu, ei pea asjaomased siseriiklikud ametivõimud tingimata esitama nimetatud meetme proportsionaalsust kinnitavat uuringut, mis oleks läbi viidud enne selle meetme võtmist;

b) asjaolu, et liikmesriik eelistab sellist monopoli korrale, milles on lubatud selliste eraettevõtjate tegevus, kes võiksid tegutseda õigusnormide raamistikus, mis ei anna ainuõigusi, saab vastata proportsionaalsuse nõudele niivõrd, kuivõrd osas, mis puudutab kõrge tarbijakaitse taseme tagamise eesmärki, kaasneb nimetatud monopoli kehtestamisega sellise õigusliku raamistiku loomine, mis tagaks, et mainitud monopoli omanik oleks tegelikult suuteline ühtselt ja süstemaatiliselt järgima sellist eesmärki pakkumise kaudu, mis on koguseliselt mõõdetud ja kvalitatiivselt kavandatud selle eesmärgi järgi ning mille üle avalikud ametivõimud teostavad ranget kontrolli;

c) asjaolu, et liikmesriigi pädevatel ametivõimudel võivad tekkida teatud raskused, tagamaks, et välisriigis asuvad hasartmängu- ja kihlveokorraldajad, kes sõlmivad interneti teel ja nimetatud monopoliga vastuollu minnes kihlvedusid mainitud ametivõimude territooriumil asuvate isikutega, seda monopoli arvestaks, ei mõjuta iseenesest sellise monopoli võimalikku kooskõla asutamislepingu viidatud sätetega;

d) olukorras, kus liikmesriigi kohus tuvastab samal ajal:

– et sellise monopoli reklaamimeetmed, mis puudutavad muud liiki hasartmänge, mida see monopol samuti pakub, ei ole rangelt piiratud sellega, mis on vajalik, et suunata tarbijad selle monopoli pakkumise juurde, juhtides neid kõrvale muudest keelatud hasartmängudest, vaid nende eesmärk on julgustada tarbijate kalduvust mängida ja innustada neid mängudes aktiivselt osalema, selleks et sellistest tegevustest saadud tulu maksimeerida,

– et muud liiki hasartmänge võivad käitada selleks luba omavad eraõiguslikud ettevõtjad ja

– et seoses muud liiki hasartmängudega, mis ei kuulu nimetatud monopoli alla ja millega kaasneb lisaks suurem võimalik sõltuvusse sattumise oht kui monopolile kuuluvate mängudega, teostavad või lubavad pädevad ametivõimud pakkumise laienemise poliitikat, millega arendatakse või innustatakse mängudealast tegevust eelkõige sooviga maksimeerida mängimisest saadav tulu,

võib nimetatud liikmesriigi kohus õiguspäraselt leida, et selline monopol ei ole sobiv, et tagada hasartmängudega seotud liigsele kulutamisele õhutamise ennetamise ja mängusõltuvuse vastu võitlemise eesmärgi saavutamine, milleks see monopol kehtestati, aidates vähendada mängimisvõimalusi ja piirates selle valdkonna tegevusi ühtselt ja süstemaatiliselt.

(vt punkt 107, resolutsiooni punkt 1)

2.        EÜ artikleid 43 ja 49 tuleb tõlgendada nii, et liidu õiguse hetkeolukorras ei takista asjaolu, et ettevõtjal on tema asukohaliikmesriigis luba, mis võimaldab tal pakkuda hasartmänge, seda, et liikmesriik nõuab liidu õiguse nõudeid järgides ettevõtjalt oma territooriumil asuvatele tarbijatele selliste teenuste pakkumiseks enda ametivõimude poolt väljastatud loa omamist.

Võttes arvesse kaalutlusõigust, mis liikmesriikidel on selleks, et määrata nende enda väärtuste skaalal kindlaks kaitsetase, mida nad soovivad tagada, ja nõuded, mida see kaitse sisaldab, ei mõjuta liikmesriigi kehtestatud kaitsesüsteemi proportsionaalsuse hindamist eelkõige asjaolu, et teine liikmesriik on valinud erineva kaitsesüsteemi. Arvestades seda kaalutlusruumi ja asjaolu, et antud valdkonnas ei ole ühenduse õigus ühtlustatud, ei saa erinevates liikmesriikides väljastatud lubade vastastikuse tunnustamise kohustust liidu õiguse hetkeolukorda silmas pidades eksisteerida. Sellest järeldub eelkõige, et igal liikmesriigil on õigus nõuda kõikidelt ettevõtjatelt, kes soovivad tema territooriumil asuvatele tarbijatele hasartmänge pakkuda, oma pädevate ametivõimude poolt väljastatud loa omamist, ilma et seda takistaks asjaolu, et konkreetsel ettevõtjal on juba teises liikmesriigis luba väljastatud.

(vt punktid 111–113, 116, resolutsiooni punkt 2)