AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(esimene koda)

10. november 2009

Kohtuasi F‑71/08

N

versus

Euroopa Parlament

Avalik teenistus – Ametnikud – Hindamine – Hindamisaruanne – Eesmärkide seadmine – Ilmne hindamisviga – Vastuvõetavus – Isikut mittekahjustav meede

Ese:      EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi, milles N palub muu hulgas tühistada parlamendi peasekretäri 12. septembri 2007. aasta otsus, millega kinnitati hageja 2006. aasta hindamisaruanne, ning parlamendi presidendi 22. mai 2008. aasta otsus, millega nimetatud otsuse peale esitatud kaebus rahuldamata jäeti.

Otsus: Tühistada parlamendi peasekretäri 12. septembri 2007. aasta otsus, millega kinnitati lõplikult hageja hindamisaruanne ajavahemiku kohta 16.8.2006–31.12.2006. Jätta ülejäänud osas hagi rahuldamata. Mõista kohtukulud välja parlamendilt.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Hagi – Põhjendatud huvi – Hindamisaruande tühistamise hagi – Teise institutsiooni üle viidud ametnik – Hindamisaruande teise institutsiooni poolt arvesse võtmata jätmine

(Personalieeskirjad, artikkel 43)

2.      Ametnikud – Hindamine – Hindamisaruanne – Kohustus teha asjassepuutuvale ametnikule teatavaks dokument, milles määratakse kindlaks tema teenistusele seatud eesmärgid

(Personalieeskirjad, artikkel 43)

1.      Sõltumata ametniku hindamisaruande kasulikkusest tulevikus, on see kirjalikuks ametlikuks tõendiks asjassepuutuva isiku tehtud töö kvaliteedi kohta. Selline hinnang ei kirjelda pelgalt täidetud tööülesandeid asjaomasel perioodil, vaid sisaldab ka hinnatava isiku ametialases tegevuses ülesnäidatud omaduste hinnangut. Seega on igal ametnikul õigus sellele, et tema tööle antaks kinnitus õigesti ja õiglaselt koostatud aruande alusel. Järelikult tuleb vastavalt õigusele tõhusale kohtulikule kaitsele tunnustada igal juhul ametniku õigust vaidlustada teda puudutav hindamisaruanne selle sisu tõttu või seetõttu, et aruanne ei ole koostatud personalieeskirjades sätestatud eeskirjade kohaselt.

Seega ühes institutsioonis töötava ametniku teise institutsiooni üleviimise, teise institutsiooni poolt esimese institutsiooni koostatud hindamisaruande arvesse võtmata jätmise ja ametniku teises institutsioonis edutamise tõttu ei kaota ametnik põhjendatud huvi esimesena nimetatud institutsiooni koostatud lõpliku hindamisaruande vaidlustamiseks.

(vt punktid 33 ja 34)

Viited:

Euroopa Kohus: 22. detsember 2008, kohtuasi C‑198/07 P: Gordon vs. komisjon (EKL 2008, lk I‑10701, punktid 44 ja 45)

2.      Parlamendi kehtestatud personalieeskirjade artikli 43 üldiste rakendussätete artiklite 10−12 kohaselt peab nimetatud institutsioon edastama hindamisvestluse käigus kõigile oma ametnikele või teenistujatele dokumendi, milles on täpsustatud eesmärgid, mis tema direktsioonile, üksusele või teenistusele on järgmiseks aastaks seatud. Kõnealusel dokumendil on järgmisel aastal ametniku või teenistuja töö hindamisel ja hindamisaruande koostamisel oluline osa. Lisaks, kui ametnik või teenistuja seda hindamisvestlusel palub, peab administratsioon koostama dokumendi, milles on toodud üksikasjalikum selgitus asjaomasele isikule personaalselt seatud eesmärkide kohta.

Isegi kui need sätted ei reguleeri sõnaselgelt juhtumit, mil ametnik nimetatakse esimest korda ametisse või ametnik viiakse aastate möödudes mõnest muust institutsioonist parlamenti üle, ei saa neid sätteid tõlgendada selliselt, et parlament ei ole kohustatud tegema ametnikule teatavaks dokumenti, milles on määratud sellele teenistusele seatud eesmärgid, mille kasuks ametnik töötab. Selline dokument, mis on olemas kõigi üksuste ja teenistuste kohta iga ametniku või teenistuja kohta koostatud hindamisaruande koostamise menetlusest sõltumata, on üheks ametniku või teenistuja töö hindamise ja hindamisaruande koostamise võrdlusaluseks. Mis tahes muu kõnealuste sätete tõlgendus läheks vastuollu võrdsuse põhimõttega, kuna sellest tulenevalt koheldaks ametnikke või teenistujaid eesmärkide seadmise osas erinevalt vastavalt sellele, millal nad on parlamendi teenistusse asunud; seesugune erinev kohtlemine oleks kõnesolevast kriteeriumist tingitud erinevat olukorda arvestades ebaproportsionaalne. Peale selle on eesmärkide seadmine a fortiori kohustuslik uute ametnike saabumisel üksusesse või teenistusse, kuhu nad peavad võimalikult kiiresti integreeruma.

(vt punktid 51, 52, 54 ja 55)