EUROOPA KOHTU OTSUS (kümnes koda)
8. mai 2019(*)
Eelotsusetaotlus – Transport – Avaliku reisijateveoteenuse osutamine raudteel ja maanteel – Määrus (EÜ) nr 1370/2007 – Artikli 5 lõiked 1 ja 2 – Otseleping – Bussi ja trammiga osutatavate avalike reisijateveoteenuste lepingud – Tingimused – Direktiiv 2014/24/EL – Artikkel 12 – Direktiiv 2014/25/EL – Artikkel 28
Kohtuasjas C‑253/18,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Oberlandesgericht Düsseldorfi (liidumaa kõrgeim kohus Düsseldorfis, Saksamaa) 7. märtsi 2018. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 12. aprillil 2018, menetluses
Stadt Euskirchen
versus
Rhenus Veniro GmbH & Co. KG,
menetluses osalesid:
SVE Stadtverkehr Euskirchen GmbH,
RVK Regionalverkehr Köln GmbH,
EUROOPA KOHUS (kümnes koda),
koosseisus: koja president C. Lycourgos, kohtunikud E. Juhász (ettekandja) ja I. Jarukaitis,
kohtujurist: M. Campos Sánchez‑Bordona,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– Stadt Euskirchen, esindajad: Rechtsanwalt S. Schaefer ja Rechtsanwalt J. Manka,
– Rhenus Veniro GmbH & Co. KG, esindaja: Rechtsanwalt C. Antweiler,
– Euroopa Komisjon, esindajad: W. Mölls, P. Ondrůšek ja J. Hottiaux,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus puudutab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2007. aasta määruse (EÜ) nr 1370/2007, mis käsitleb avaliku reisijateveoteenuse osutamist raudteel ja maanteel ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 1191/69 ja (EMÜ) nr 1107/70 (ELT 2007, L 315, lk 1), artikli 5 tõlgendamist.
2 Taotlus on esitatud Stadt Euskircheni (Euskircheni linn, Saksamaa) ja Rhenus Veniro GmbH & Co. KG (edaspidi „Rhenus Veniro“) vahelises kohtuvaidluses kavatsuse üle sõlmida busside ja muude mootorsõidukitega osutatava avaliku reisijateveoteenuse otseleping.
Õiguslik raamistik
Määrus nr 1370/2007
3 Määruse nr 1370/2007 artikkel 2 „Mõisted“ on sõnastatud järgmiselt:
„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:
a) „avalik reisijatevedu“ – üldist majandushuvi pakkuvad reisijateveoteenused, mida osutatakse avalikkusele mittediskrimineerivalt ja pidevalt;
b) „pädev asutus“ – liikmesriigi või liikmesriikide mis tahes ametiasutus või ametiasutuste rühm, kelle pädevuses on sekkuda avaliku reisijateveo korraldamisse antud geograafilises piirkonnas, või mis tahes selleks volitatud asutus;
[…]
h) „otselepingu sõlmimine“ – avaliku teenuse lepingu sõlmimine konkreetse avaliku teenuse pakkujaga ilma eelneva võistleva pakkumismenetluseta;
[…]
j) „sõltuv teenusepakkuja“ – õiguslikult eraldiseisev üksus, kelle üle kohalik pädev asutus, või pädevate asutuste rühma korral vähemalt üks kohalik pädev asutus, teostab kontrolli, mis on sarnane tema enda osakondade üle teostatava kontrolliga;
[…]“.
4 Määruse artikli 4 lõige 7 sätestab:
„Pakkumisdokumendid ja avaliku teenindamise lepingud peavad olema läbipaistvad allhanke tegemise võimalikkuse ja ulatuse osas. Allhanke kasutamise korral on teenusepakkuja, kellele käesoleva määruse kohaselt tehakse ülesandeks avalike reisijateveoteenuste haldamine ja osutamine, kohustatud osutama olulise osa avalikest reisijateveoteenustest ise. […]“
5 Määruse artikkel 5 „Avaliku teenindamise lepingute sõlmimine“ näeb ette:
„1. Avaliku teenindamise lepingud reisijateveo kohta sõlmitakse vastavalt käesoleva määrusega sätestatud eeskirjadele. Teenuselepingud või teenuste riigihankelepingud nagu defineeritud [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta] direktiivis 2004/17/EÜ[, millega kooskõlastatakse vee-, energeetika-, transpordi- ja postiteenuste sektoris tegutsevate ostjate hankemenetlused (ELT 2004, L 134, lk 1; ELT eriväljaanne 06/07, lk 19),] või [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiivis] 2004/18/EÜ [ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta (ELT 2004, L 134, lk 114; ELT eriväljaanne 06/07, lk 132)] avaliku reisijateveoteenuse osutamise osas bussi või trammiga sõlmitakse kooskõlas nimetatud direktiivides sätestatud menetlustega, kui selliseid lepinguid ei sõlmita nimetatud direktiivides määratletud kontsessioonilepingute kujul. Kui lepingud sõlmitakse kooskõlas direktiividega [2004/17] või [2004/18], ei kohaldata käesoleva artikli lõikeid 2–6.
2. Kui see ei ole siseriikliku õigusega keelatud, võib iga kohalik pädev asutus, olenemata sellest, kas tegemist on avalikku integreeritud reisijateveoteenust osutava üksiku asutuse või asutuste rühmaga, otsustada, kas osutada avalikku reisijateveoteenust ise või sõlmida avaliku teenindamise otselepingud õiguslikult eraldiseisva üksusega, kelle üle kohalik pädev asutus või asutuste rühma korral vähemalt üks kohalik pädev asutus teostab kontrolli, mis on sarnane tema enda osakondade üle teostatava kontrolliga. Juhul kui kohalik pädev asutus teeb sellise otsuse, kohaldatakse järgmist:
[…]
b) käesoleva lõike kohaldamise tingimuseks on, et sõltuva teenusepakkuja ja iga üksuse, kelle üle sellel teenusepakkujal on kas või minimaalne mõju, avaliku reisijateveoga seotud tegevus toimub kohaliku pädeva asutuse haldusterritooriumil, olenemata väljuvatest liinidest või selle tegevuse muudest kõrvalelementidest, mis sisenevad naabruses asuva kohaliku pädeva asutuse territooriumile, ning et nad ei osale väljaspool kohaliku pädeva asutuse haldusterritooriumi korraldatavates pakkumismenetlustes avaliku reisijateveoteenuse osutamise kohta;
[…]
e) kui kaalutakse artikli 4 lõike 7 kohase allhankelepingu sõlmimist, on sõltuv teenusepakkuja kohustatud osutama suurema osa avalikest reisijateveoteenustest ise.
3. Iga pädev asutus, kes pöördub kolmanda osapoole poole, kes ei ole sõltuv teenusepakkuja, peab avaliku teenindamise lepingud sõlmima võistleva pakkumismenetluse alusel, […]
[…]“.
6 Määruse artikli 7 „Avaldamine“ lõige 2 sätestab:
„Iga pädev asutus võtab vajalikud meetmed, et hiljemalt üks aasta enne pakkumiskutse väljakuulutamist või otselepingu sõlmimist oleks Euroopa Liidu Teatajas avaldatud vähemalt järgmine teave:
a) pädeva asutuse nimi ja aadress;
b) kavandatav lepingu sõlmimise laad;
c) lepingu sõlmimisega potentsiaalselt seotud teenused ja territooriumid.
[…]“.
Direktiiv 2014/23/EL
7 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiiv 2014/23/EL kontsessioonilepingute sõlmimise kohta (ELT 2014, L 94, lk 1) jõustus 17. aprillil 2014 ning selle sätted tuli liikmesriikidel üle võtta 18. aprilliks 2016.
8 Direktiivi artikkel 5 „Mõisted“ sätestab:
„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
1) „kontsessioon“ – ehitustööde või teenuste kontsessioon, nagu see on määratletud punktides a ja b:
a) „ehitustööde kontsessioon“ – kirjalik rahaliste huvidega seotud leping, millega üks või mitu avaliku sektori hankijat või võrgustiku sektori hankijat usaldavad tööde tegemise ühele või mitmele ettevõtjale, mille puhul tasu seisneb kas ainult õiguses ekspluateerida neid lepingu esemeks olevaid ehitisi või sellises õiguses koos tasuga;
b) „teenuste kontsessioon“ – kirjalik rahaliste huvidega seotud leping, millega üks või mitu avaliku sektori hankijat või võrgustiku sektori hankijat usaldavad teenuste (välja arvatud punktis a osutatud ehitustööde tegemise) osutamise ja korraldamise ühele või mitmele ettevõtjale, kui tasu osutatavate teenuste eest seisneb kas ainult õiguses ekspluateerida neid lepingu esemeks olevaid teenuseid või sellises õiguses koos tasuga;
[…]“.
Direktiiv 2014/24/EL
9 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiivi 2014/24/EL riigihangete kohta ja direktiivi 2004/18/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT 2014, L 94, lk 65) artikkel 12 „Avaliku sektori üksuste vahelised lepingud“ sätestab:
„1. Riigihankeleping, mille avaliku sektori hankija on sõlminud mõne teise avalik-õigusliku või eraõigusliku juriidilise isikuga, jääb käesoleva direktiivi kohaldamisalast välja, kui on täidetud järgmised tingimused:
a) avaliku sektori hankija teostab asjaomase juriidilise isiku üle kontrolli, mis sarnaneb kontrolliga, mida ta teostab oma osakondade üle;
b) üle 80% asjaomase kontrollitava juriidilise isiku tegevusest on selliste ülesannete täitmine, mille talle on andnud kontrolliv avaliku sektori hankija või sama hankija kontrollitav muu juriidiline isik, ning
c) kontrollitaval juriidilisel isikul puudub otsene erakapitali osalus, välja arvatud kontrolliõiguseta ja mitteblokeerivad erakapitali osaluse vormid, mis on kooskõlas aluslepingutega nõutavate siseriiklike õigusaktidega ja mille puhul ei avaldata kontrollitavale juriidilisele isikule otsustavat mõju.
Esimese lõigu punkti a mõistes teostab avaliku sektori hankija juriidilise isiku üle kontrolli, mis sarnaneb kontrolliga, mida ta teostab oma osakondade üle esimese lõigu alapunkti a tähenduses, kui ta avaldab otsustavat mõju kontrollitava juriidilise isiku strateegilistele eesmärkidele ja olulistele otsustele. Sellist kontrolli võib teostada ka muu juriidiline isik, keda ennast kontrollib avaliku sektori hankija samal viisil.
2. Lõiget 1 kohaldatakse ka siis, kui kontrollitav juriidiline isik, kes on avaliku sektori hankija, sõlmib lepingu teda kontrolliva avaliku sektori hankijaga või muu sama avaliku sektori hankija poolt kontrollitava juriidilise isikuga, tingimusel et sellel juriidilisel isikul, kellega sõlmitakse riigihankeleping, puudub otsene erakapitali osalus, välja arvatud kontrolliõiguseta ja mitteblokeerivad erakapitali osaluse vormid, mis on kooskõlas aluslepingutega nõutavad siseriiklike õigusaktidega ja mille puhul ei avaldata kontrollitavale juriidilisele isikule otsustavat mõju.
3. Avaliku sektori hankija, kes ei teosta kontrolli avalik-õigusliku või eraõigusliku juriidilise isiku üle lõike 1 tähenduses, võib siiski käesolevat direktiivi kohaldamata sõlmida riigihankelepingu sellise juriidilise isikuga, kui täidetud on järgmised tingimused:
a) avaliku sektori hankijad teostavad ühiselt asjaomase juriidilise isiku üle kontrolli, mis sarnaneb kontrolliga, mida nad teostavad oma osakondade üle;
b) üle 80% asjaomase juriidilise isiku tegevusest on selliste ülesannete täitmine, mille talle on usaldanud kontrolliv avaliku sektori hankija või sama avaliku sektori hankija poolt kontrollitav muu juriidiline isik, ning
c) kontrollitaval juriidilisel isikul puudub otsene erakapitali osalus, välja arvatud kontrolliõiguseta ja mitteblokeerivad erakapitali osaluse vormid, mis on kooskõlas aluslepingutega nõutavad siseriiklike õigusaktidega ja mille puhul ei avaldata kontrollitavale juriidilisele isikule otsustavat mõju.
Esimese lõigu punkti a tähenduses kontrollivad avaliku sektori hankijad juriidilist isikut ühiselt juhul, kui on täidetud kõik järgmised tingimused:
i) kontrollitava juriidilise isiku otsuseid tegevad organid koosnevad kõigi osalevate avaliku sektori hankijate esindajatest. Esindaja võib esindada mitut või kõiki osalevaid avaliku sektori hankijaid;
ii) kõnealused avaliku sektori hankijad saavad ühiselt avaldada otsustavat mõju kontrollitava juriidilise isiku strateegilistele eesmärkidele ja olulistele otsustele ning
iii) kontrollitav juriidiline isik ei lähtu huvidest, mis on vastuolus kontrollivate avaliku sektori hankijate huvidega.
4. Ainult kahe või enama avaliku sektori hankija vahel sõlmitud leping ei kuulu käesoleva direktiivi kohaldamisalasse, kui on täidetud kõik järgmised tingimused:
a) leping kehtestab osalevate avaliku sektori hankijate vahelise koostöö või rakendab seda eesmärgiga tagada, et avaliku sektori hankijad osutavad oma ülesandeks olevaid avalikke teenuseid oma ühiste eesmärkide täitmiseks;
b) sellise koostöö tegemisel juhindutakse üksnes avaliku huviga seotud kaalutlustest ning
c) osalevate avaliku sektori hankijate sellise koostööga seonduvast tegevusest toimub avatud turul alla 20%.
5. Lõike 1 esimese lõigu punktis b, lõike 3 esimese lõigu punktis b ja lõike 4 punktis c osutatud tegevuse protsendimäära kindlakstegemisel võetakse arvesse asjaomase juriidilise isiku või avaliku sektori hankija keskmist lepingu sõlmimisele eelnenud kolme aasta kogukäivet seoses teenuste, asjade ja ehitustöödega või muud sobivat alternatiivset tegevusepõhist elementi, näiteks kantud kulusid.
Kui asjaomase juriidilise isiku või avaliku sektori hankija loomise või tegevuse alustamise aja või tegevuse ümberkorraldamise tõttu puuduvad andmed eelneva kolme aasta käibe kohta või alternatiivse tegevusepõhise elemendi, näiteks kulude kohta, või kui need ei ole enam asjakohased, siis piisab sellest, kui näidatakse, eelkõige majandustegevuse prognooside abil, et tegevuse suuruse hindamine on usaldusväärne.“
Direktiiv 2014/25/EL
10 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiivi 2014/25/EL, milles käsitletakse vee-, energeetika-, transpordi- ja postiteenuste sektoris tegutsevate üksuste riigihankeid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2004/17/EÜ (ELT 2014, L 94, lk 243), artikkel 11 „Transporditeenused“ sätestab:
„Käesolevat direktiivi kohaldatakse tegevuste suhtes, mis on seotud võrgustike käitamise või avalikkusele transporditeenuse pakkumisega rongiga, automaatsüsteemidega, trammiga, trollibussiga, bussiga või köisteedel.
Transporditeenuste puhul loetakse võrgustiku olemasoluks seda, kui teenust osutatakse vastavalt liikmesriigi pädeva asutuse kehtestatud tegevustingimustele, nagu näiteks teenindusmarsruutide tingimused, pakutav läbilaskevõime või teenindussagedus.“
11 Direktiivi 2014/25 artikkel 28 „Avaliku sektori hankijate vahelised hankelepingud“ näeb ette sätted, mis on sisuliselt analoogsed direktiivi 2014/24 artikli 12 sätetega, mida on tsiteeritud käesoleva kohtuotsuse punktis 9.
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus
12 Euskircheni linn on määruse nr 1370/2007 artikli 2 punkti b tähenduses pädev asutus.
13 8. detsembril 2016 avaldas Euskircheni linn vastavalt nimetatud määruse artikli 7 lõikele 2 Euroopa Liidu Teataja lisas eelteate oma kavatsuse kohta sõlmida määruse artikli 5 lõike 2 alusel busside ja muude mootorsõidukitega osutatava avaliku reisijateveoteenuse otseleping, mida ei sõlmita kontsessioonilepingu vormis.
14 Eelteate kohaselt pidi nimetatud leping, mille maht oli üle ühe miljoni kilomeetri aastas, sõlmitama äriühinguga SVE Stadtverkehr Euskirchen GmbH (edaspidi „SVE“), kelle kogu kapital kuulub Euskircheni linnale, 120 kalendrikuuks alates 1. jaanuarist 2019.
15 Kuna SVE-l enesel ei olnud hankelepingu täitmiseks mootorsõidukeid ega sõidukijuhte, tegi ta teatavaks oma kavatsuse sõlmida allhankeleping äriühinguga RVK Regionalverkehr Köln GmbH (edaspidi „RVK“), kes osutab veoteenuseid kogu Zweckverband Verkehrsverbund Rhein-Siegi haldusterritooriumil (Rhein-Siegi reisijateveo korraldamise sihtotstarbeline liit, Saksamaa).
16 RVK osalus jaotub 12,5% kaupa järgmiste äriühingute vahel: Kölner Verkehrsbetriebe AG, Kreisholding Rhein Sieg GmbH, Rhein-Erft Verkehrsgesellschaft mbH, Elektrische Bahn der Stadt Bonn und des Rhein Sieg Kreises SBB GmbH (edaspidi „SBB GmbH“), Stadtwerke Bonn Verkehrs GmbH ning Kreis Euskirchen (Euskircheni piirkond, Saksamaa) ja Rheinisch-Bergischer Kreis (Rheinisch-Bergischeri piirkond, Saksamaa). Ülejäänud osad kuuluvad 2,5% ulatuses Oberbergischer Kreisile (Oberbergischeri piirkond, Saksamaa) ja 10% ulatuses alltöövõtjale enesele.
17 2016. aasta jooksul nõustus SVE talle tehtud pakkumusega omandada kavandatava hankelepingu täitmise alguskuupäeval 1. jaanuaril 2019 RVK‑s 2,5% osalus.
18 Rhenus Veniro vaidlustas kavandatava otselepingu sõlmimise pädevas Vergabekammeris (riigihangete vaidlustuskomisjon, Saksamaa).
19 Vergabekammer (riigihangete vaidlustuskomisjon) keelas oma 16. mai 2017. aasta otsusega Euskircheni linnal SVE‑ga hankelepingut sõlmida.
20 Selles osas märkis Vergabekammer (riigihangete vaidlustuskomisjon) kõigepealt, et SVE ei vasta määruse nr 1370/2007 artikli 5 lõikes 2 ette nähtud tingimusele osutada avalikku reisijateveoteenust ise. Edasi märkis ta, et RVK osutab veoteenuseid muudel territooriumidel kui Euskircheni linna territoorium, mis oli nimetatud sätetega vastuolus. Lõpuks rõhutas ta, et RVK tegevust ei saa omistada SVE‑le, kuna viimasele kuulub 1. jaanuaril 2019 vaid 2,5% RVK kapitalist.
21 SVE esitas Vergabekammeri (riigihangete vaidlustuskomisjon) otsuse peale kaebuse Oberlandesgericht Düsseldorfile (liidumaa kõrgeim kohus Düsseldorfis, Saksamaa), väites, et Vergabekammer on määruse nr 1370/2007 artiklit 5 valesti kohaldanud, kuna pädevad asutused teostasid RVK üle ühist kontrolli ning tema osutas oma teenuseid nende asutuste haldusterritooriumidel.
22 Oberlandesgericht Düsseldorf (liidumaa kõrgeim kohus Düsseldorfis) märgib kõigepealt, et vaidluse lahendus sõltub vastusest, mille Euroopa Kohus annab eelotsusetaotlustele liidetud kohtuasjades Verkehrsbetrieb Hüttebräucker ja Rhenus Veniro (C‑266/17 ja C‑267/17), mis puudutavad määruse nr 1370/2007 artikli 5 lõike 2 kohaldatavust hankelepingutele, mis ei ole teenuse kontsessioonid.
23 Kui Euroopa Kohus vastab sellele küsimusele jaatavalt, tekib Oberlandesgericht Düsseldorfil (liidumaa kõrgeim kohus Düsseldorfis) küsimus, kas määruse nr 1370/2007 artikli 5 lõige 2 on kohaldatav juhul, kui sõltuv teenusepakkuja laseb suurema osa temaga sõlmitud hankelepingust täita äriühingul, milles tal on 2,5% osalus ja ülejäänud osalus kuulub otseselt või kaudselt teistele pädevatele asutustele.
24 Nendel asjaoludel otsustas Oberlandesgericht Düsseldorf (liidumaa kõrgeim kohus Düsseldorfis) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas määruse (EÜ) nr 1370/2007 artikli 5 lõike 2 punktis e sätestatud kohustus, et sõltuv teenusepakkuja on kohustatud osutama suurema osa avalikest reisijateveoteenustest ise, ei luba sõltuval teenusepakkujal panna suurema osa avalike reisijateveoteenuste osutamist ülesandeks äriühingule, milles tal on 2,5% osalus ja ülejäänud osalus kuulub otseselt või kaudselt teistele pädevatele asutustele?“
Eelotsuse küsimuse analüüs
25 Oma esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt Euroopa Kohtul selgitada, kas määruse (EÜ) nr 1370/2007 artikli 5 lõige 2 on kohaldatav bussiga osutatava avaliku reisijateveoteenuse otselepingu suhtes, mida ei sõlmita kontsessioonilepingu vormis, ning kui jah, siis kas see säte lubab sõltuval teenusepakkujal lasta suurema osa sellest teenusest osutada äriühingul, milles tal on vaid 2,5% osalus.
26 Selles osas tuleb rõhutada, et Euroopa Kohus on juba leidnud, et selliste hangete puhul, mis tavaliselt jäävad direktiivi 2004/17 või 2004/18 kohaldamisalasse, jäävad nende direktiivide tähenduses bussiga osutatava avaliku reisijateveoteenuse otselepingud mitte määruse nr 1370/2007 artikli 5 lõike 2, vaid otselepingute sõlmimise korra kohaldamisalasse, mis on välja kujunenud nende direktiivide alusel (vt selle kohta 21. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Verkehrsbetrieb Hüttebräucker ja Rhenus Veniro, C‑266/17 ja C‑267/17, EU:C:2019:241, punktid 73–76).
27 Mis puutub direktiividesse 2014/24 ja 2014/25, millega tunnistati kehtetuks ja asendati direktiivid 2004/18 ja 2004/17 ning milles, erinevalt nendest direktiividest, ei ole enam määratletud mõistet „kontsessioonileping“, mida nüüd reguleerib direktiiv 2014/23, siis Euroopa Kohus on märkinud, et nendes kahes direktiivis on – esimese puhul artiklis 12 ja teise puhul artiklis 28 – Euroopa Kohtu praktikat otselepingute sõlmimise valdkonnas kodifitseeritud ja täpsustatud, millest ilmneb, et liidu seadusandja soovis siduda selle korra nende direktiividega (vt selle kohta 21. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Verkehrsbetrieb Hüttebräucker ja Rhenus Veniro, C‑266/17 ja C‑267/17, EU:C:2019:241, punktid 77 ja 78).
28 Käesoleval juhul avaldati põhikohtuasjas käsitletav eelteade kavatsuse kohta sõlmida busside ja muude mootorsõidukitega osutatava avaliku reisijateveoteenuse otseleping 8. detsembril 2016, kuigi direktiivid 2014/24 ja 2014/25 olid juba kohaldatavad, kuna nende ülevõtmiseks ette nähtud tähtaeg oli möödunud.
29 Eeltoodut arvestades tuleb eelotsuse küsimusele vastata, et määruse nr 1370/2007 artikli 5 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et see ei ole kohaldatav selliste bussiga avaliku veoteenuste otselepingute sõlmimise suhtes, mida ei sõlmita kontsessioonilepingute vormis direktiivi 2014/23 tähenduses.
Kohtukulud
30 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kümnes koda) otsustab:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2007. aasta määruse (EÜ) nr 1370/2007, mis käsitleb avaliku reisijateveoteenuse osutamist raudteel ja maanteel ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 1191/69 ja (EMÜ) nr 1107/70, artikli 5 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et see ei ole kohaldatav selliste bussiga avaliku veoteenuste otselepingute sõlmimise suhtes, mida ei sõlmita kontsessioonilepingute vormis Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiivi 2014/23/EL kontsessioonilepingute sõlmimise kohta tähenduses.
Allkirjad