Language of document :

Vereniging tot Behoud van Natuurmonumenten in Nederland jt 21. detsembril 2018 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (teine koda) 15. oktoobri 2018. aasta otsuse peale kohtuasjas T-79/16: Vereniging Gelijkberechtiging Grondbezitters jt versus komisjon

(kohtuasi C-817/18 P)

Kohtumenetluse keel: hollandi

Pooled

Apellandid: Vereniging tot Behoud van Natuurmonumenten in Nederland, Stichting Het Groninger Landschap, It Fryske Gea, Stichting Het Drentse Landschap, Stichting Het Overijssels Landschap, Stichting Het Geldersch Landschap, Stichting Flevo-Landschap, Stichting Het Utrechts Landschap, Stichting Landschap Noord-Holland, Stichting Het Zuid-Hollands Landschap, Stichting Het Zeeuwse Landschap, Stichting Het Noordbrabants Landschap, Stichting Het Limburgs Landschap (esindajad: advokaadid P. Kuypers ja M. de Wit)

Teised menetlusosalised: Euroopa Komisjon, Vereniging Gelijkberechtiging Grondbezitters, Exploitatiemaatschappij De Berghaaf BV, Stichting Het Nationale Park De Hoge Veluwe, BV Landgoed Den Alerdinck II, Landgoed Ampsen BV, Pallandt van Keppel Stichting, Landgoed Kasteel Keppel BV, Baron van Lynden, Stichting het Lijndensche Fonds voor Kerk en Zending, Landgoed Welna BV, Landgoed „Huis te Maarn“ BV, Vicariestichting De Vijf Capellarijen/Ambachtsheerlijkheid Kloetinge, Maatschappij tot Exploitatie van het Landgoed Tongeren onder Epe BV, Landgoed Anderstein NV, Landgoed Bekspring BV, Landgoed Nijenhuis en Westerflier BV, Landgoed Caprera BV, Landgoed Schapenduinen BV, Stichting Schapenduinen, Landgoed de Noetselenberg BV

Apellantide nõuded

tühistada vaidlustatud kohtuotsus (otsus kohtuasjas T-79/16);

mõista VGG-lt välja nii esimeses kohtuastmes kui ka apellatsioonimenetluses kantud kulud;

teise võimalusena, kui kohtuasi saadetakse Üldkohtule tagasi, otsustada kohtukulude kandmine esimeses kohtuastmes ja apellatsioonimenetluses lõplikus kohtuotsuses.

Väited ja peamised argumendid

Esimene väide: Üldkohus pidas õigusvastaselt VGG hagi vastuvõetavaks

Üldkohus tegi vigu kontrollimisel, kas VGG või olla puudutatud isik – nimelt et tegemist on VGG ja apellantide konkurentsisuhtega; antud abi võib mõjutada konkreetselt VGG olukorda ja rikub olemasolevat konkurentsiolukorda.

Üldkohus leidis, et VGG ja tema liikmete õigus hagi esitada tuleneb otseselt Stichting Het Nationale Park De Hoge Veluwe, ainukese 2008. aastast jäänud kaebuse esitaja, vastavast õigusest.

Üldkohus jättis aga tuvastamata või tegi seda puudulikult, milliste tegevuste suhtes apellandid ja Stichting Het Nationale Park De Hoge Veluwe omavahel konkreetselt konkureerisid. Üldkohus lähtus seega ebaõigesti sellest, et nende ja Stichting Het Nationale Park De Hoge Veluwe vahel on konkurentsisuhe.

Üldkohus jõudis seega konkurentsisuhte tuvastamise tõttu ebaõigele järeldusele, et abi mõjutas konkreetselt VGG liikmete konkurentsivõimelisust ja hävitas selle.

Üldkohus ei oleks tohtinud Stichting Het Nationale Park De Hoge Veluwe õigusele hagi esitada tuginedes jõuda järeldusele, et VGG hagi on vastuvõetav.

Teine väide: Üldkohus lähtus ebaõigesti „tõsistest raskustest“

Üldkohus tuvastas ebaõigesti ELTL artikli 108 lõikes 2 ette nähtud menetlustagatiste rikkumise. Üldkohtu seisukoht, et komisjonil oli „tõsiseid raskusi“ teatavate keskkonnakaitseorganisatsioonide osalust käsitleva PNB-regulatsiooni kooskõla hindamisel riigiabi õigusega, ei ole õigusnormidega kooskõlas.

Otsuses üldist majandushuvi pakkuvate teenuste kvalifitseerimine „ebatüüpilisteks“ ja „kõikehõlmavateks“ ei viita tõsistele raskustele, eraldi raamatupidamise puudumine ei näita tõsiseid raskusi, samuti ei puudunud ka kaitsemehhanism ülekompenseerimise vältimiseks.

____________