EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS (esimene koda)

12. mai 2011(*)

Avalik teenistus – Ametnikud – Kahju hüvitamise nõue – Taotluse, kaebuse ja hagi vastavuse reegel kahju hüvitamise puhul – Menetluse võistlevus – Kohtumenetluses salastatuse kategooriasse „Restreint UE” kuuluva konfidentsiaalse dokumendi kasutamine – Institutsioonide lepinguväline vastutus – Süüline vastutus – Põhjuslik seos – Kahju põhjuste paljusus – Kolmanda isiku põhjustatud kahju – Mittesüüline vastutus – Abistamiskohustus – Institutsiooni kohustus tagada töötajate kaitse – Ametniku ja tema abikaasa tapmine kolmanda isiku poolt – Ellujäämise võimaluse kaotamine

Kohtuasjas F‑50/09,

mille ese on EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi,

Livio Missir Mamachi di Lusignano, elukoht Kerkhove‑Avelgem (Belgia), kes tegutseb enda nimel ja on ühtlasi oma poja Alessandro Missir Mamachi di Lusignano, kes oli Euroopa Komisjoni endine ametnik, pärijate seaduslik esindaja,

esindajad: advokaadid F. Di Gianni, R. Antonini ja N. Sibona,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: L. Pignataro, B. Eggers ja D. Martin,

kostja,

AVALIKU TEENISTUSE KOHUS

(esimene koda),

koosseisus: koja esimees S. Gervasoni (ettekandja), kohtunikud H. Kreppel ja M. I.Rofes i Pujol,

kohtusekretär: ametnik R. Schiano,

arvestades kirjalikus menetluses ning 15. detsembri 2009. ja 8. detsembri 2010. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

1        Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 12. mail 2009 faksiga saadetud hagiavalduses (originaal esitati 18. mail 2009) palub L. Missir Mamachi di Lusignano eelkõige esiteks tühistada 3. veebruari 2009. aasta otsus, millega Euroopa Ühenduste Komisjon jättis rahuldamata tema taotluse hüvitada varaline ja mittevaraline kahju, mis tekitati tema poja ja minia tapmisega 18. septembril 2006 Rabatis (Maroko), ning teiseks mõista komisjonilt tema ja tema poja õigusjärglaste kasuks välja erinevad summad toimepandud tapmistega põhjustatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks.

 Õiguslik raamistik

2        Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjade käesolevas vaidluses kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „personalieeskirjad”) artikli 1e lõike 2 kohaselt:

„Töötavatele ametnikele tagatakse sellised tervishoiu‑ ja ohutusnormidele vastavad töötingimused, mis on vähemalt samaväärsed asutamislepingute kohaselt neis valdkondades vastuvõetud meetmete alusel kohaldatavate miinimumnõuetega.”

3        Personalieeskirjade artikkel 24 sätestab:

„Ühendused aitavad iga ametnikku, eelkõige menetluses sellise isiku vastu, kes esineb ähvarduste, solvavate või laimavate tegude või rünnakutega isiku või omandi vastu, mille all ametnik või tema pereliige kannatab ametniku ametiseisundi ja kohustuste tõttu.

Ühendused kompenseerivad ametnikule sellistel juhtudel kantud kahju niivõrd, kuivõrd töötaja ise ei ole teadlikult ega tõsise hooletuse tõttu kahju tekitanud ega ole saanud hüvitist kahju põhjustanud isikult.”

4        Personalieeskirjade artikli 70 esimese lõigu kohaselt:

„Teenistuja surma korral makstakse lesele või ülalpeetavatele lastele lahkunu täispalk teenistuja surma kuule järgneva kolmanda kuu lõpuni.”

5        Personalieeskirjade artikli 73 lõiked 1 ja 2 sätestavad:

„1.      Ametnik on teenistusse asumise päevast alates kindlustatud kutsehaiguse‑ ja tööõnnetuseriski vastu vastavalt eeskirjadele, mille ühenduste institutsioonid on koostanud ühisel kokkuleppel pärast nõupidamist personalieeskirjade komiteega. Ta maksab kutseväliste riskide vastu kindlustamiseks kuni 0,1% oma põhipalgast.

Kõnealustes eeskirjades täpsustatakse, milliste riskide vastu ei kindlustata.

2.      Makstavad hüvitised on järgmised:

a)      surma korral:

alljärgnevalt loetletud isikutele makstakse ühekordne summa, mis võrdub lahkunu viiekordse aasta põhipalgaga, mis arvutatakse 12 kuu jooksul enne õnnetust saadud igakuiste palgasummade põhjal:

–        lahkunud ametniku abikaasale ja lastele vastavalt ametniku pärandit reguleerivale pärimisseadusele; abikaasale makstav summa peab olema vähemalt 25% ühekordselt makstavast summast;

–        kui eelmises kategoorias nimetatud isikuid pole, siis teistele järeltulijatele vastavalt ametniku pärandit reguleerivale pärimisseadusele;

–        kui kummaski eelmises kategoorias nimetatud isikuid pole, siis ülenejatele sugulastele vastavalt ametniku pärandit reguleerivale pärimisseadusele;

–        kui üheski eelmises kategoorias nimetatud isikuid pole, siis institutsioonile;

[…]

Nagu nimetatud eeskirjades on sätestatud, võib eespool ettenähtud maksed asendada annuiteediga.

Eespool loetletud hüvitisi võib maksta lisaks 3. peatükis ettenähtud hüvitistele. [...]”

6        Personalieeskirjade artikli 73 alusel vastu võetud Euroopa Liidu ametnike õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustuse ühiseeskirjade (edaspidi „ühiseeskirjad”) artikli 7 lõike 2 kolmandas lõigus on ette nähtud, et ühiseeskirjade mõttes on õnnetusena käsitatavad „kindlustatud isiku ründamise või tapmiskatse tagajärjed, isegi kui need ilmnesid streigi või rahutuste käigus, kui kindlustatud isiku vabatahtlik osalemine vägivallateos, kus ta sai vigastada, ei ole tõendatud, välja arvatud enesekaitse korral”.

7        Personalieeskirjade artikli 76 kohaselt võib ametnikule, endisele ametnikule või ametniku surma korral tema õigusjärglastele, kes muu hulgas puude või raske või pikaajalise haiguse või perekondlike põhjuste tõttu on eriti raskes olukorras, teha kingitusi, anda laenu või maksta avanssi.

8        Personalieeskirjade artikli 80 esimese lõigu kohaselt:

„Kui ametnik […] sureb, jätmata maha abikaasat, kellel oleks õigus saada toitjakaotuspensioni, on lahkunu ülalpeetavatel lastel VII lisa artikli 2 tähenduses õigus saada orvupensioni vastavalt VIII lisa artiklis 21 nimetatud tingimustele.”

9        Personalieeskirjade VIII lisa artikkel 21 näeb ette, et orvupension on kaheksa kümnendikku sellest toitjakaotuspensionist, millele ametniku üleelanud abikaasal oleks õigus olnud ning mida suurendatakse iga esimesele järgneva ülalpeetava lapse puhul summa võrra, mis võrdub ülalpeetava lapse kahekordse toetusega.

10      Personalieeskirjade X lisas on kehtestatud kolmandates riikides töötavate ametnike suhtes kohaldatavad eri‑ ja erandsätted. Nimetatud lisa artikkel 5 sätestab:

„1.      Kui institutsioon pakub ametnikule tolle kohustuste tasemele ja ülalpeetava pere liikmete vajadustele vastava elamispinna, peab ametnik seal elama.

2.      Ametisse nimetav asutus või ametiisik kehtestab lõike 1 üksikasjalikud rakenduseeskirjad pärast nõupidamist personalikomiteega. Ametisse nimetav asutus või ametiisik määrab samuti kindlaks õiguse mööblile ja muule eluruumide sisseseadele kooskõlas igas teenistuskohas kohaldatavate tingimustega.”

11      Vastavalt personalieeskirjade X lisa artiklile 25 kindlustatakse ametniku abikaasa, lapsed ja muud ülalpeetavad õnnetusjuhtumite vastu, mis toimuvad väljaspool liitu riikides, mis on loetletud ametisse nimetava asutuse või ametiisiku (edaspidi „ametisse nimetav asutus”) selle eesmärgiga vastuvõetud nimekirjas. Ametnik maksab kindlustusmaksest poole ja institutsioon teise poole.

12      Komisjon võttis 26. aprillil 2006 vastu otsuse, millega luuakse ühtlustatud töötervishoiu ja tööohutuse poliitika kõikide komisjoni töötajate jaoks (edaspidi „26. aprilli 2006. aasta otsus”).

13      Nagu nimetatud teksti, mis esitati komisjoni liikmetele 26. aprilli 2006. aasta koosolekul heakskiitmiseks, seletuskirjast tuleneb, on kõnealune otsus tehtud eelkõige personalieeskirjade eespool viidatud artikli 1e sätete järgimiseks ning selle eesmärk on tagada ja säilitada kõikide töötajate töötervishoid ja tööohutus kõikides institutsiooni talitustes, mitte ainult komisjoni peahoones, vaid ka kõikides liidu sees või liidust väljaspool paiknevates asukohtades.

14      26. aprilli 2006. aasta otsust kohaldatakse selle artikli 1 järgi „kõikides institutsiooni töökohtades”, mis on asjaomase otsuse artikli 2 punkti a kohaselt määratletud kui „komisjoni ruumides asuv töötamiskoht ja mis tahes muu nendes ruumides asuv koht, millele töötajatel on oma tööga seoses juurdepääs”. Otsus sisaldab üldisi sätteid, mis juhinduvad nõukogu 12. juuni 1989. aasta direktiivist 89/391/EMÜ töötajate töötervishoiu ja tööohutuse parandamist soodustavate meetmete kehtestamise kohta (EÜT L 183, lk 1; ELT eriväljaanne 05/01, lk 349).

15      Pärast uurimistoimingute tegemist (vt käesoleva kohtuotsuse punktid 46−48) võis Avaliku Teenistuse Kohus menetluse käigus tõdeda, et komisjon oli 2006. aastal võtnud teatavad turvameetmed kolmandates riikides asuvate komisjoni delegatsioonide töötajatele antud eluruumide tarvis. Need meetmed on toodud salastatuse kategooriasse „Restreint UE” kuuluvas dokumendis, mille õiguslik tähendus ja kohtumenetluses kasutamise kord on hilisema analüüsi ese.

 Vaidluse taust

16      Alessandro Missir Mamachi di Lusignano, kes asus 1. novembril 1993 ametnikuna komisjoni teenistusse, abiellus 1995. aastal Ariane Lagasse de Lochtiga. Neil oli neli last, kes sündisid aastatel 1996–2002.

17      Alessandro Missir Mamachi di Lusignano, kes edutati 1996. aastal palgaastmele A 7 ja 2002. aastal palgaastmele A 6, osales muu hulgas 2001. aastast kuni 2005. aastani laienemise peadirektoraadi Türgi üksuses Euroopa Liidu ja Türgi Vabariigi vahelistel ühinemisläbirääkimistel.

18      Alessandro Missir Mamachi di Lusignano lähetati 28. augustist 2006 poliitilise ja diplomaatilise nõunikuna komisjoni delegatsiooni juurde Rabatis. Enne oma üleviimist andis ta teada, et tema abikaasa ja lapsed tulevad temaga lähetusse kaasa. Ta oli kutsutud osalema infoseminarides, mis olid mõeldud kolmandates riikides asuvatesse esindustesse lähetatud ametnikele ja kus käsitleti eelkõige turvalisusega seotud probleeme erinevates teenistuskohtades, kuid ta ei võtnud neist osa. Pooled ei ole esitanud Avaliku Teenistuse Kohtule piisavaid tõendeid, et kohtul oleks võimalik tuvastada, mis olid infoseminaridest puudumise põhjused, eelkõige seda, kas puudumine oli tööst tingitud.

19      28. augustist kuni 31. augustini 2006 elas perekond Missir Mamachi di Lusignano hotellis ning alates 1. septembrist ajutiselt ühes komisjoni delegatsiooni üüritud möbleeritud majas, mis asus Rabatis Hay Riadi kvartalis aadressil rue Lailak, nr G 2, Secteur 16. Üürileping maja omaniku ja komisjoni vahel sõlmiti 8. augustil 2006 esialgu kolmeks kuuks ja see jõustus 15. augustil 2006 enne perekond Missir Mamachi di Lusignano saabumist Rabati.

20      17. septembri öösel vastu 18. septembrit 2006 umbes kella 00.30 paiku tungis murdvaras maja ühel küljel asuva keldrikorruse akna kaudu majja. Alessandro Missir Mamachi di Lusignano ärkas murdvarga viibimise peale esimesel korrusel asuvas abikaasade magamistoas kohe üles ja ehmatas sissetungijat, kes oli parasjagu tuba läbi otsimas. Seejärel lõi kurjategija ametnikku korduvalt noaga ja jättis ta põrandale lamama. L. Missir Mamachi di Lusignano abikaasa, kes oli samuti ärganud, sai mitu noahoopi selga ja arvatavasti suri saadud vigastustesse silmapilkselt. Olles laste isa käed ja suu kinni sidunud, käis sissetungija duši all ning pressis raskelt vigastatud ametnikult välja tema krediitkaardi personaalse tunnuskoodi. Lõpuks suri ametnik oma vigastustesse. Tapmise toime pannud isik jättis lapsed ellu. Ta lahkus sündmuskohalt umbes kella nelja paiku hommikul perekond Missir Mamachi di Lusignanole kuulunud autoga, võttes endaga kaasa mitmesuguseid esemeid, sealhulgas televiisori.

21      Maroko politsei pidas 19. septembril 2006 kinni Karim Zimachi nimelise isiku. Ta tunnistas esialgsel ülekuulamisel üles, et tema oli 17. ja 18. septembri öösel aset leidnud abikaasade Missir Mamachi di Lusignanode topeltmõrva toimepanija. Karim Zimach tunnistati nendes tegudes süüdi ja talle mõisteti Rabati apellatsioonikohtu kriminaalkolleegiumi esimese koja 20. veebruari 2007. aasta otsusega karistuseks surmanuhtlus, mis jäeti apellatsioonimenetluses sama kohtu kriminaalkolleegiumi apellatsioonikoja 18. juuni 2007. aasta otsusega muutmata. Olgu märgitud, et alates 1993. aastast, mil viimane surmamõistetud isiku hukkamine täide viidi, ei ole selle riigi ametivõimud enam surmanuhtlust täide viinud.

22      Komisjon oli Maroko kriminaalkohtus tsiviilhagejaks. Rabati apellatsioonikohtu kriminaalkolleegiumi esimene koda tunnistas oma otsusega komisjoni tsiviilhagi vastuvõetavaks ja mõistis Karim Zimachilt Euroopa Liidu kasuks välja sümboolselt ühe dirhemi.

23      Missir Mamachi di Lusignanode neli last anti pärast nende vanemate traagilist hukkumist Kraainemi (Belgia) rahukohtuniku 24. novembri 2006. aasta määrusega laste vanavanemate, kellest üks on hageja, eestkoste alla.

24      Komisjon maksis 1. oktoobrist kuni 31. detsembrini 2006 personalieeskirjade artikli 70 esimeses lõigus ette nähtud summad.

25      Samuti maksis komisjon lastele ja surnud ametniku pärijatele surmatoetusena 414 308,90 euro suuruse summa vastavalt personalieeskirjade artiklile 73 ning abikaasa surma tõttu 76 628,40 euro suuruse summa personalieeskirjade X lisa artikli 25 alusel.

26      Lisaks tunnistas komisjon, et neljal lapsel on alates 1. jaanuarist 2007 õigus saada personalieeskirjade artiklis 80 sätestatud orvupensioni ja personalieeskirjade VII lisas ette nähtud õppetoetust.

27      Peale selle edutas komisjon surnud ametniku tagasiulatuvalt 1. septembrist 2005 post mortem palgaastme A*11 esimesse järku. See edutamine võeti orvupensioni ja surmatoetuse arvutamisel arvesse.

28      Veel määras komisjon personalieeskirjade artikli 76 alusel tehtud 14. mai 2007. aasta otsusega igale lapsele kuni 19‑aastaseks saamiseni sotsiaalsetel põhjustel igakuise erakorralise toetuse, mis vastab ülalpeetava lapse toetussummale.

29      18. septembril 2007, kui abikaasade Missir Mamachi di Lusignanode topeltmõrvast oli möödunud aasta, korraldas komisjon laienemise peadirektoraadi algatusel oma ruumides hukkunute mälestamise tseremoonia. Selle tseremoonia käigus pühendati üks koosolekuruum surnud ametniku mälestuseks ja avati tema nime kandev tahvel.

30      25. veebruaril 2008 komisjoni presidendile adresseeritud kirjas avaldas hageja kõigepealt tänu 18. veebruaril 2007 toimunud tseremoonia eest ning teatas seejärel esiteks, et ta ei ole nõus tema neljale lapselapsele makstud summadega ja et ta ei ole rahul, et komisjon ei andnud nõusolekut täiskohaga lapsehoidja või koduabilise palkamiseks, mis on tema arvates laste ja vanavanemate vastavat vanust arvestades hädavajalik. Teiseks küsis ta komisjonilt, kas Marokoga on läbirääkimisi juba alustatud, et viimane maksaks välja piisava hüvitise, mis on suurem kui vaid üks dirhem, mille Maroko kohus Euroopa Liidule sümboolselt välja mõistis. Kolmandaks juhtis hageja komisjoni presidendi tähelepanu välissuhete voliniku B. Ferrero‑Waldneri 6. augustil 2007 antud vastusele Euroopa Parlamendi liikme P.‑M. Coûteaux’ kirjalikule küsimusele (25. juuni 2007. aasta kirjalik küsimus P‑3367/07, ELT C 45, 16.2.2008, lk 179) seoses „välissuhete peadirektoraadi teenistuja tapmisega Marokos” (edaspidi „6. augusti 2007. aasta kirjalik vastus”). Hageja leiab, et topeltmõrvale eelnevalt ei olnud võetud tarvitusele piisavaid turvameetmeid, mis komisjon tavapäraselt ette näeb ja mida välissuhete voliniku vastuses mainitakse. Seepärast võib komisjoni süüdistada raskes hooletuses, millega on põhjendatud alaealistele lastele hüvitise maksmine vähemalt summas, mis vastab tapetud ametniku kogupalgale, mis ta oleks saanud kuni eeldatava pensionile jäämise päevani 2032. aastal ehk 26 aasta palk.

31      Personali eest vastutav komisjoni asepresident S. Kallas esitas hagejale 11. juunil 2008 kirjaliku vastuse. S. Kallas rõhutas oma kirjas, et Maroko ametivõimude tegevuses ei ole kuskil tuvastatud hooletut või süülist käitumist ning et Marokoga diplomaatiliste läbirääkimiste alustamiseks vajalikud tingimused hüvitise saamiseks ei ole täidetud. Ta märkis, et komisjoni võetud meetmed töötajate kaitseks vastasid turvanõuetele Rabati delegatsioonis ning et sellel alusel 25. veebruari 2008. aasta kirjas hageja esitatud kahju hüvitamise nõuet ei saa rahuldada. Ta täpsustas, et juba tehtud väljamaksed (490 937,30 eurot surmatoetuseks ja õnnetusjuhtumikindlustuseks, 4376,82 eurot kuus orvupensioniks ja õppetoetuseks, 2287,19 eurot kuus ülalpeetava lapse toetuseks, mille hulka on arvatud maksusoodustus, ning 1332,76 eurot erakorraliseks toetuseks s.o iga lapse eest makstav täiendav ülalpeetava lapse toetus) on õigesti arvutatud.

32      Siiski teatas volinik samas 11. juuni 2008. aasta kirjas hagejale, et võttes arvesse selle juhtumi eriti traagilisi asjaolusid, otsustas komisjon võtta veel ühe meetme ja suurendada erandkorras personalieeskirjade artikli 76 alusel makstud summasid. 4. juuli 2008. aasta otsusega nähti sellest tulenevalt igale lapselapsele alates 1. augustist 2008 kuni 19‑aastaseks saamiseni igakuiselt ette ülalpeetava lapse toetuse kahekordses määras maksmine. Seda otsust arvestades maksis komisjon surnud ametniku lastele igas kuus üle 9800 euro suuruse summa (9862 eurot 2009. aasta veebruaris).

33      10. septembril 2008 esitas hageja 11. juuni 2008. aasta kirja peale personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kaebuse. Ta väitis selles kaebuses, et komisjon vastutab süülise käitumise eest põhjusel, et ta jättis oma töötajate kaitsmise kohustuse täitmata. Ühtlasi väitis ta, et komisjon vastutab õiguspärase tegevusega tekitatud kahju eest ka sõltumata oma süüst. Lõpetuseks viitas ta teise võimalusena personalieeskirjade artiklile 24, mille järgi on ühendused kohustatud oma teenistujale kolmanda isiku poolt tekitatud kahju solidaarselt hüvitama.

34      Ametisse nimetav asutus jättis kaebuse 3. veebruari 2009. aasta otsusega rahuldamata.

 Poolte nõuded ja menetlus

35      Hageja palub Avaliku Teenistuse Kohtul:

–        tühistada ametisse nimetava asutuse 3. veebruari 2009. aasta otsus;

–        kohustada komisjoni maksma Alessandro Missir Mamachi di Lusignano õigusjärglastele:

–        varalise kahju hüvitamiseks 2 552 837,96 eurot, mis vastab tapetud ametniku 26 aasta töötasule ning mis tuleb ümber hinnata, võttes arvesse kõnealuse isiku karjääriväljavaateid;

–        250 000 euro suurune summa, et hüvitada ohvri poolt enne surma kantud mittevaraline kahju;

–        1 276 512 euro suurune summa, et hüvitada mittevaraline kahju, mida nad kandsid traagilise tapmise tunnistajaks olemise tõttu;

–        kohustada komisjoni maksma 212 752 euro suurune summa, et hüvitada hagejale kui ohvri isale põhjustatud mittevaralise kahju;

–        kohustada komisjoni maksma „vahepeal kogunenud intressid ja viivised”;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

36      Komisjon palub Avaliku Teenistuse Kohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

37      Hageja täpsustas oma kahju hüvitamise nõuete ulatust 15. detsembri 2009. aasta kohtuistungil, esitades kaks tabelit. Komisjon ei vaielnud nende dokumentaalsete tõendite toimikusse lisamisele vastu. Esimeses tabelis on esitatud kokkuvõtvalt hageja kahju hüvitamise nõuded. Tabelist nähtub, et väidetava varalise kahju suurus on ümber hinnatud. See summa, mis algselt oli hagis 2 552 837,96 eurot, oli kostja vastuses komisjoni esitatud arvandmeid arvestades ja hageja poja edutamisvõimalusi kuni tema karjääri lõpuni arvestades kokku 3 975 329 eurot. Teise tabeli abil väidab hageja, et komisjoni poolt surnud ametniku õigusjärglastele makstud summadest ja tulevikus makstavatest summadest on ainult personalieeskirjade artikli 73 alusel makstavat 414 308 euro suurust summat võimalik käsitleda kui ametniku pärijatele tekitatud kahju hüvitamiseks makstud summat, kuna ülejäänud summad, millele komisjon viitab, on hageja arvates oma sisult kõigest sotsiaalkindlustushüvitised.

38      Avaliku Teenistuse Kohus tegi kohtuistungi esialgses ettekandes pooltele teatavaks, et hindamaks seda, kas komisjon oli nõuetekohaselt täitnud kohustuse tagada hageja ja tema perekonna turvalisus, tuleb tugineda personalieeskirjade artikli 1e lõikele 2, mis viitab „vastavate ohutusnormidega” seoses asutamislepingute kohaselt neis valdkondades vastuvõetud meetmete alusel kohaldatavatele miinimumnõuetele, mille hulka kuuluvad direktiivis 89/391 sisalduvad miinimumnõuded. Avaliku Teenistuse Kohus palus pooltel oma kohtukõnedes välja tuua, milline on nende arvates nende sätete mõju administratsiooni lepinguvälise vastutuse tekkimise eelduste analüüsile käesolevas asjas.

39      Avaliku Teenistuse Kohus palus samas kohtuistungi esialgses ettekandes muude küsimuste kõrval komisjonil täpsustada, kui suur oli 2006. aastal Marokos töötavaid ametnikke ähvardav oht, mille komisjoni talitused olid kindlaks määranud, ning kas erilised turvameetmed tulenesid selle riigi puhul kindlaksmääratud ohutasemest vastavalt välissuhete peadirektoraadi sise‑eeskirjadele või muudele aktidele. Nimelt väitis hageja oma menetlusdokumentides (25. veebruari 2008. aasta kiri, 10. septembri 2008. aasta kaebus ja hagiavaldus) parlamendiliikme küsimusele antud B. Ferrero‑Waldneri 6. augusti 2007. aasta kirjalikule vastusele viidates, et turva‑ ja kaitsemeetmed ja nende rakendamine oli kolmandates riikides asuvate komisjoni delegatsioonide töötajate eluruumide osas ette nähtud, kuid et käesoleval juhul ei ole neid meetmeid järgitud. Hagiavaldusele lisatud aruandes, mille olid 4. oktoobril 2006 koostanud välissuhete peadirektoraadis ning personali ja halduse peadirektoraadis (edaspidi „halduse peadirektoraat”) turvalisuse eest vastutavate talituste kaks vastutavat isikut ning mis saadeti Rabati veidi pärast hageja poja ja minia tapmist, oli lisaks märgitud: „turvalisuse tingimused, mis puudutavad Rabati delegatsiooni ja sealsete töötajate eluruume, kuuluvad juba mitmendat kuud [III] rühma. Seega on hõlmatud ka välisriigis töötava personali eluruumide valve”.

40      Komisjon ei vastanud 15. detsembri 2009. aasta kohtuistungil oma kohtukõnes otseselt kahele küsimusele, mis talle oli esitatud ja millele eelmise punkti esimeses lauses on viidatud. Ta märkis, et 6. augusti 2007. aasta kirjalik vastus esitati ligikaudu aasta pärast topeltmõrva toimumist selgitamaks, millist tüüpi meetmed olid 2007. aastal delegatsioonides ette nähtud, ning seega ei ole see käesolevas kohtutoimikus asjassepuutuv.

41      Vastates Avaliku Teenistuse Kohtu küsimusele selliste sise‑eeskirjade olemasolu kohta, mis puudutavad kolmandates riikides töötavatele delegatsiooni ametnikele kohaldatavaid turvameetmeid 2006. aastal, ütles komisjon, et selles valdkonnas ei ole ühtegi õiguslikult siduvat akti ja et institutsiooni kohustus tagada kaitse oma töötajatele, kes nendes delegatsioonides töötavad, on tuletatud vaid hea halduse põhimõttest ning institutsioonil on selles valdkonnas ulatuslik kaalutlusruum. Komisjon leidis, et direktiiv 89/391 peab silmas vaid töötajate töökohta ega ole seega asjassepuutuv käesolevas kohtuasjas, kus on kõne all ametniku isiklik eluruum. Komisjon täpsustas, et 26. aprilli 2006. aasta otsuse eesmärk oli osutatud direktiivi komisjoni talitustes „ülevõtmine”. Muudele küsimustele vastates rõhutas komisjoni veel asjaolu, et teatavate kaitsemeetmete kehtestamise kohustus ei puuduta delegatsioonides töötavate ametnike isiklikku eluruumi.

42      Seejärel selgus kohtuistungil toimunud vaidlustest esiteks, et komisjoni talitused koostavad kõiki kriteeriume arvesse võttes nendest kolmandatest riikidest, kus asuvad delegatsioonid, klassifikatsiooni vastavalt nendest riikidest tuleneva ohu tasemele (nõrk, keskmine või kõrge), ning teiseks, et Maroko liigitati 2006. aastal „kõrge” ohutasemega klassi. Samuti möönis komisjon, et asjassepuutuvates delegatsioonides oli vaja võtta ja ellu rakendada erilisi turvameetmeid, mis vastavad „kõrgele” ohutasemele.

43      Üks osa 15. detsembri 2009. aasta kohtuistungist kuulutati komisjoni taotlusel kinniseks, millele hageja vastu ei vaielnud. Kohtuistungi selles osas andis komisjon Avaliku Teenistuse Kohtule ja hagejale mõningaid täiendavaid selgitusi, ent ei maininud siiski tekste ega dokumente, olenemata nende õiguslikust jõust või vormist (otsused, sise‑eeskirjad, soovitused jne), mis puudutavad eelmises punktis osutatud turvameetmeid. Lisaks sellele nimetas komisjon turvakontrolle, mis Rabatis 2006. aasta esimeses kvartalis läbi viidi ning mis hõlmasid vaid delegatsiooni ruume, välja arvatud 18 „püsivat” eluruumi, mis olid antud delegatsiooni ametnikele.

44      Kuna Avaliku Teenistuse Kohus leidis, et komisjoni antud vastused kohtuistungil ei ole piisavalt selged, palus kohus 22. jaanuari 2010. aasta määrusega komisjonil esitada tekstid ja dokumendid, olenemata nende õiguslikust jõust või vormist, mis täpsustaksid, millised olid 2006. aastal Rabati delegatsiooni puhul soovitatud/ette nähtud/määratud turvameetmed, mis vastasid sel ajal Maroko osas kindlaks määratud ohutasemele, seejärel 2006. aasta esimeses kvartalis Rabatis läbi viidud kontrollide aruanded või nende kontrollide sisu ja tulemusi kajastavad dokumendid, komisjoni ja ajutise eluruumi omaniku vahel sõlmitud üürileping ning 26. aprilli 2006. aasta otsus.

45      Komisjon esitas 12. veebruari 2010. aasta kirjas temalt nõutud dokumendid, selgitades sealjuures, et ühele nendest dokumentidest – 6. juuni 2006. aasta teatis, mille Maroko delegatsiooni juht oli välissuhete peadirektoraadis turvalisuse küsimuste eest vastutava välisteenistuse direktoraadi direktorile adresseerinud, edastades talle lisas piirkondliku julgeoleku eest vastutava isiku kontrollaruande – on juurdepääs ainult hageja advokaatidel üksnes Avaliku Teenistuse Kohtu kantselei ruumides ja ilma koopia tegemise võimaluseta. Komisjon mainis samas kirjas veel kahte dokumenti, mida ta ei saa nende salastatuse kategooria „Restreint UE” tõttu esitada ja mida ta pealegi ei pea asja lahendamisel asjassepuutuvaks, kuid mida ta on nõus edastama üksnes Avaliku Teenistuse Kohtule, tingimusel, et järgitakse rangelt turvameetmeid, mis vastavad täielikult komisjoni 29. novembri 2001. aasta otsuses 2001/844/EÜ, ESTÜ, Euratom, millega muudetakse komisjoni töökorda (EÜT L 317, lk 1), kehtestatud turvameetmetele.

46      Avaliku Teenistuse Kohus leidis, et üks kahest salastatuse kategooriasse „Restreint UE” kuuluvast dokumendist, mille komisjon esitas „väljavõttena personali ja halduse peadirektoraadi turvalisuse eest vastutava direktoraadi dokumendist nõuete ja kriteeriumide kohta, mida kohaldatakse alalistele eluruumidele III rühmas”, võib olla kohtuasja lahendamisel eriti tähtis. Sellest tulenevalt palus Avaliku Teenistuse Kohus 17. märtsi 2010. aasta määruses komisjonil see dokument esitada. Avaliku Teenistuse Kohus selgitas kohtumääruses turvameetmeid, millele peab vastama sellele dokumendile juurdepääs, märkides muu hulgas, et ainult kohtusekretäril ja kohtukoosseisu kuuluvatel kohtunikel on lubatud dokumendiga tutvuda ja seda üksnes kohtukantselei ruumides, kus dokumenti hoitakse, ning et ei hagejal ega advokaadil ei ole õigus selle dokumendiga tutvuda.

47      Avaliku Teenistuse Kohus osutas oma 17. märtsi 2010. aasta määruses, et kui ta kavatseb tugineda kohtuasja lahendamisel sellele dokumendile, tuleb uurida küsimust, kuidas kohaldada käesolevas asjas menetluse võistlevuse põhimõtet ja kodukorra artikli 44 lõike 1 sätteid, kuna nimetatud põhimõttest ja sätetest võib tuleneda, et hagejal on vähemalt osaliselt asjaomasele dokumendile juurdepääs. Avaliku Teenistuse Kohus märkis sellega seoses, et asjaolu, et kõnealune dokument on liigitatud salastatuse kategooria „Restrient UE” alla, ei tähenda, et otsusega 2001/844 ette nähtud madalam kaitsetase saab iseenesest olla selle dokumendi hagejale edastamise absoluutseks keeldumise põhjuseks. Avaliku Teenistuse Kohus tegi kõigepealt kindlaks, et salastatuse kategooria „Restrient UE” alla kuuluvad dokumendid ei ole arvatud nende dokumentide hulka, mida peetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331) artikli 9 alusel „tundliku sisuga dokumentideks”, ning järeldas selle põhjal, et niisuguse dokumendi suhtes saab seega kohaldada viidatud määrusega ette nähtud üldisi õigusnorme, mis sätestavad juurdepääsu institutsiooni dokumentidele, kui artiklis 4 toodud eranditest ei tulene teisiti. Teiseks märkis Avaliku Teenistuse Kohus, et otsuse 2001/844 kohaselt võib salastatud dokumendi andnud organ teha ümberliigitamise otsuse või salastatuse kustutada.

48      Avaliku Teenistuse Kohtu kohtusekretärile 30. märtsil 2010 pitseeritud ümbrikus isiklikult kättetoimetamiseks ja koos väljastusteatega saadetud kirjas edastas komisjon 5‑leheküljelise dokumendi, kus on esitatud väljavõtted dokumendist „Norme ja kriteeriume käsitlev dokument”, koostatud 2006 („N & C édition 2006/ DS3/A.W”; edaspidi „turvalisuse norme ja kriteeriume käsitlev 2006. aasta dokument”), mis puudutab turvameetmeid, mida kohaldatakse muu hulgas delegatsiooni töötajatele antud eluruumide suhtes (staff houses). Samas kirjas toonitas komisjon, et väljastab selle dokumendi „ainult selleks, et Avaliku Teenistuse Kohus saaks selle konfidentsiaalsust kontrollida vastavalt kodukorra artikli 44 lõikele 2”. Ta kinnitas veel kord, et tema arvates ei ole turvalisuse norme ja kriteeriume käsitlev 2006. aasta dokument kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv, eelkõige seetõttu, et see ei puuduta mitte ajutisi, vaid ainult alalisi eluruume, mis on kolmandates riikides asuvate delegatsioonide töötajatele antud. Komisjon väitis ka seda, et igal juhul on välistatud võimalus, et dokumendi salastatus kustutatakse või et see tehakse kas või osaliselt hagejale kättesaadavaks, kuna niisugune avalikustamine võib kahjustada delegatsioonides töötavate ametnike turvalisust kolmandates riikides. Samuti väitis ta, et määrus nr 1049/2001 ei ole käesolevas menetluses kohaldatav ja et selle dokumendi hagejale teatavaks tegemata jätmine on igal juhul vastavalt viidatud määruse artikli 4 lõikele 1 avaliku julgeoleku kaalutlustel õigustatud. Komisjon märkis siiski, et kui Avaliku Teenistuse Kohus peaks leidma, et see dokument puutub kohtuasja lahendamisel asjasse, tuleb kohtul temaga koos uurida võistlevuse põhimõtte ja asjaomases dokumendis sisalduva konfidentsiaalse teabe kaitse ühitamiseks tarvilikke meetmeid, „esitades näiteks dokumendi kokkuvõtte (vt Euroopa Kohtu 4. veebruari 1981. aasta määrus kohtuasjas 155/79: AM & S vs. komisjon), millega on õigus tutvuda vaid hageja advokaadil vastavalt Avaliku Teenistuse Kohtu 15. aprilli 1010. aasta otsuses kohtuasjas F‑2/07: Matos Martins vs. komisjon ette nähtud tingimustele”.

49      Avaliku Teenistuse Kohtu kohtusekretär sai komisjoni 30. märtsi 2010. aasta kirja kätte 31. märtsil 2010. Kohtukoosseisu liikmed tutvusid turvalisuse norme ja kriteeriume käsitleva 2006. aasta dokumendiga kohtukantselei ruumides.

50      Hageja advokaat tutvus eespool punkti 45 esimeses lauses osutatud dokumendiga Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleis. Hageja advokaadil ei olnud juurdepääsu turvalisuse norme ja kriteeriume käsitleva 2006. aasta dokumendi väljavõtetele.

51      Hageja esitas 12. aprilli 2010. aasta kirjas oma märkused nende dokumentide kohta, mis komisjon oli 22. jaanuari 2010. aasta kohtumääruse täitmiseks esitanud, ja eelkõige selle dokumendi kohta, millega tal oli lubatud Avaliku Teenistuse Kohtu kantselei ruumides tutvuda. Hageja rõhutas selles kirjas, et asjaomased dokumendid tõendasid, et komisjonil oli turvalisuse tagamise kohustus muu hulgas ka Marokos töötava personali ajutiste eluruumide suhtes ning et nende meetmete hulgas, mida komisjon oli kohustatud võtma, oli ka pideva professionaalse valveteenuse osutamine spetsiaalse valdkonna äriühingu poolt. Sellelaadset valvet käesoleval juhul ei rakendanud, kuigi see oleks olnud vajalik vaid mõned päevad. Niisuguse turvameetme tõttu oleks tapja kindlasti hoidunud nende kuritegude toimepanemisest ja oleks vähemalt hädaolukorras võimaldanud sekkuda, mis oleks võinud hageja poja elu päästa.

52      Avaliku Teenistuse Kohus kohustas 20. mai 2010. aasta määruses komisjoni esitama veel ühe väljavõtte turvalisuse norme ja kriteeriume käsitlevast 2006. aasta dokumendist, mis puudutab turvasüsteemide paigaldamise nõudeid (installation requirements for grids), mida kohaldatakse kolmandates riikides asuvate delegatsioonide töötajate eluruumidele II või III rühmas (millele vastab keskmine ja kõrge ohutase). Kõnealuses kohtumääruses täpsustas Avaliku Teenistuse Kohus, et mainitud dokumendi esitamise ja sellele juurdepääsu suhtes kohaldatakse samasuguseid tingimusi, nagu on määratud Avaliku Teenistuse Kohtu 17. märtsi 2010. aasta määruses.

53      Komisjon esitas hageja 12. aprilli 2010. aasta kirja kohta oma märkused 2. juuni 2010. aasta kirjas. Oma märkustes (mille punktid 57−60 tehti teatavaks ainult hageja advokaadile kohtukantselei ruumides) märkis komisjon, et delegatsioonides töötavate ametnike isiklike eluruumide osas on tal ulatuslik kaalutlusõigus ning et tal on vaid üldine hoolsuskohustus. Komisjonil tekib lepinguväline vastutus vaid siis, kui on tegemist isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumisega. 26. aprilli 2006. aasta otsust kohaldatakse ainult töökohtade suhtes ja järelikult ei kehtestata sellega mingisuguseid turvameetmeid delegatsioonide töötajate eluruumide kohta, olenemata sellest, kas need on alalised või ajutised. Ainus tekst, mis alaliste eluruumide suhtes kohaldatavatele turvameetmetele viitab, on välissuhete peadirektoraadi vademeekum, mille ta oma 12. veebruari 2010. aasta kirjale lisas. See vademeekum sisaldab ainult ühte üldist soovitust delegatsioonijuhtidele antud elukoha ja/või ametiruumide kaitsmise kohta, jättes administratsioonile selle rakendamise korraldamisel laia kaalutlusruumi. Kuna hageja poja eluruum oli vaid ajutine, ei olnud õigusnormide kohaselt ühtegi spetsiaalset turvameedet ette nähtud. Pealegi oli hageja poeg nõustunud oma perega sinna elama asuma. Igatahes oli see ajutine elukoht turvaline ja hõlmas Maroko puhul tuvastatud üldist madalat kuritegevuse taset arvestades piisavaid turvameetmeid, eelkõige valveteenust, mis on võrreldav alalistele eluruumidele ette nähtud valveteenusega turvalisuse norme ja kriteeriume käsitlevas 2006. aasta dokumendis. Isegi kui oletada, et komisjon jättis oma kohustused täitmata, ei ole hageja tõendanud, et kahju põhjustati otseselt tegevusetusega, mida ette heidetakse.

54      Komisjon esitas 8. juuni 2010. aasta kirjas turvalisuse norme ja kriteeriume käsitlevast 2006. aasta dokumendist väljavõtte, mis puudutab turvasüsteemide paigaldamise nõudeid. Komisjon rõhutas antud kirjas, et vastupidi sellele, mida Avaliku Teenistuse Kohus märkis oma 20. mai 2010. aasta määruses, kohaldatakse turvalisuse norme ja kriteeriume käsitleva 2006. aasta dokumendi punktis 54.3 osutatud turvasüsteemide paigaldamise nõudeid üksnes delegatsioonide töötajate eluruumidele III rühmas, mitte aga rühmas II.

55      Kohtukooseisu liikmed tutvusid kohtukantselei ruumides turvalisuse norme ja kriteeriume käsitleva 2006. aasta dokumendi väljavõttega turvasüsteemide paigaldamise nõuete kohta.

56      Avaliku Teenistuse Kohus tegi pooltele 2. juuli 2010. aasta kirjas teatavaks, et tema hinnangul on turvalisuse norme ja kriteeriume käsitleva 2006. aasta dokumendi väljavõtted kohtuasja lahendamisel asjassepuutuvad. Komisjoni 30. märtsi 2010. aasta kirjas esitatud ettepanekust lähtudes teatas kohus pooltele oma kavatsusest koostada nendest väljavõtetest kokkuvõte ja lisada need toimikusse. Ta selgitas, et see kokkuvõte sisaldab teatavaid punkte kõnealusest dokumendist (mis on esitatud 37., 140. ja 142. leheküljel ehk kolm lehekülge seitsmest leheküljest, mis komisjon Avaliku Teenistuse Kohtule edastas). Pooltel paluti esitada 2. juuli 2010. aasta kirja kohta oma märkused.

57      Komisjon võttis 9. juuli 2010. aasta kirjaga Avaliku Teenistuse Kohtu 2. juuli 2010. aasta kirja teadmiseks ja selgitas, et kolmandates riikides asuvates delegatsioonide ametnike turvalisuse tagamise nõuete tõttu, mida ta oma 30. märtsi ja 8. juuni 2010. aasta kirjades juba mainis, aktsepteerib ta vaid seda, kui turvalisuse norme ja kriteeriume käsitleva 2006. aasta dokumendi kokkuvõttes viidatakse kõnealuse dokumendi asjaomaste punktide reguleerimisesemele, mitte aga seda, kui kokkuvõte sisaldab väljavõtteid sellest dokumendist. Vastuseks Avaliku Teenistuse Kohtu taotlusele selgitas komisjon 22. septembri 2010. aasta kirjas, mida tuleb mõista asjassepuutuvate punktide reguleerimiseseme kokkuvõtte all, esitades ühe võimaliku näite kokkuvõttest punkti 54.3 kohta turvalisuse norme ja kriteeriume käsitleva 2006. aasta dokumendi 140. leheküljel.

58      Hageja andis 13. juuli 2010. aasta kirjas Avaliku Teenistuse Kohtule teada, et ta on nõus Avaliku Teenistuse Kohtu ettepanekuga koostada turvalisuse norme ja kriteeriume käsitleva 2006. aasta dokumendi väljavõtetest kokkuvõtte.

59      Avaliku Teenistuse Kohus edastas komisjonile 6. oktoobri 2010. aasta kirjas turvalisuse norme ja kriteeriume käsitleva 2006. aasta dokumendi 37., 140. ja 142. leheküljel asuvatest asjassepuutuvatest punktidest koostatud kokkuvõtte projekti, kuid mitte koostades kokkuvõtet asjaomase dokumendi väljavõtetest, vaid viidates kõnealuste punktide reguleerimisesemele, nagu komisjon oli soovitanud.

60      Avaliku Teenistuse Kohus küsis 6. oktoobri 2010. aasta kirjas hagejalt, kas ta soovib anonüümseks jääda. Sellele küsimusele ei vastatud.

61      Komisjon esitas 19. oktoobri 2010. aasta kirjas kokkuvõtte projekti kohta oma märkused, paludes Avaliku Teenistuse Kohtul kustutada projekti pealkirjast viide turvalisuse norme ja kriteeriume käsitleva 2006. aasta dokumendi 37. leheküljele.

62      Avaliku Teenistuse Kohus rahuldas komisjoni selle taotluse ja koostas turvalisuse norme ja kriteeriume käsitleva 2006. aasta dokumendi väljavõtetest lõpliku kokkuvõtte.

63      Kõnealune kokkuvõte edastati komisjonile. Hageja poolel tehti kõnealune kokkuvõte 30. novembril 2010 Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleis teatavaks vaid hageja advokaadile.

64      Pärast 15. detsembri 2009. aasta kohtuistungit esitatud tõendeid arvestades oli Avaliku Teenistuse Kohus seisukohal, et tuleb pidada teine kohtuistung.

65      Uues kohtuistungi esialgses ettekandes palus Avaliku Teenistuse Kohus pooltel keskenduda oma kohtukõnedes järgmistele küsimustele:

„1.      Menetlusküsimused:

a)      personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 alusel kahju hüvitamise nõuet esitades ei taotlenud hageja mittevaralise kahju hüvitamist; kas sellesisuliste nõuete esitamine Avaliku Teenistuse Kohtus on lubatud?

b)      kas turvalisuse norme ja kriteeriume käsitlev 2006. aasta dokument kuulub kohtuasja õiguslikku raamistikku?

c)      kas nimetatud dokumendi asjassepuutuvaid väljavõtteid, mida saab turvalisusega seotud õiguspärastel põhjustel edastada hagejale vaid lühikese kokkuvõttena, saab Avaliku Teenistuse Kohus kõigele vaatamata arvesse võtta, selleks et hinnata, kas komisjon on käitunud süüliselt? Kas õiglase tasakaalu otsimine kõnealuse dokumendi konfidentsiaalsuse kaitse ja hageja õiguse vahel tõhusale kohtulikule kontrollile tähendab käesolevas asjas seda, et Avaliku Teenistuse Kohtul tuleb kodukorra artikli 44 lõikest 1 kõrvale kalduda (vt analoogia alusel Euroopa Inimõiguste Kohtu 19. veebruari 2009. aasta otsus kohtuasjas nr 3455/05: A jt vs. Ühendkuningriik, eelkõige punktid 205−208)?

2.      Sisulised küsimused:

a)      milline on turvalisuse norme ja kriteeriume käsitleva 2006. aasta dokumendi õiguslik tähendus?

b)      kas komisjon käitus hageja pojale antud ajutise eluruumi turvameetmete rakendamisel süüliselt?

c)      kas komisjoni võimaliku süü ja väidetava kahju vahel on otsene ja kindel põhjuslik seos?

d)      kui oletada, et komisjon käitus süüliselt, mis tõi kaasa tema vastutuse, siis kas komisjoni võib pidada vastutavaks kogu tekitatud kahju eest või ohvrite võimaliku süü või kolmanda isiku tegevuse tõttu ainult osalise kahju eest?

e)      Kas otseselt komisjoni süüst tingitud kahju osa on institutsiooni poolt piisavalt hüvitatud?”

66      Enne kohtuistungit esitas komisjon 26. novembri 2010. aasta kirjas kohtuistungi esialgse aruande kohta mõned märkused, mis puudutavad aruande punkti 1 alapunktis c toodud küsimust. Ta nimelt rõhutas, et tema arvates saavutati turvalisuse norme ja kriteeriume käsitleva 2006. aasta dokumendi konfidentsiaalsuse kaitsmise vajaduse ja hageja kaitseõiguste vahel kohane tasakaal Avaliku Teenistuse Kohtu koostatud kokkuvõttega. Avaliku Teenistuse Kohus ei saa seega tugineda oma toimiku analüüsis turvalisuse norme ja kriteeriume käsitleva 2006. aasta dokumendi väljavõtetele, mida see kokkuvõte ei sisalda, vastasel korral rikuks ta kodukorra artikli 44 lõiget 1. Komisjon väidab, et juhul kui Avaliku Teenistuse Kohus leiab, et turvalisuse norme ja kriteeriume käsitleva 2006. aasta dokumendi väljavõtted, mis komisjon kohtule saatis, sisaldavad teavet, mida kokkuvõttes ei esine, on ta siiski valmis kaaluma võimalust, et Avaliku Teenistuse Kohus kokkuvõtet täiendab, otsides jätkuvalt kohast tasakaalu kõnealuse dokumendi konfidentsiaalsuse säilitamise vajaduse ja hageja kaitseõiguste vahel, ning teeb seda enne teist kohtuistungit.

67      Avaliku Teenistuse Kohus selgitas 2. detsembril 2010 pooltele faksiga saadetud kirjas, et käesolevas asjas ei tule otsida kohast tasakaalu mitte kõnealuse dokumendi konfidentsiaalsuse säilitamise ja hageja kaitseõiguste vahel, vaid kõnealuse dokumendi konfidentsiaalsuse säilitamise ja tõhusa kohtuliku kaitse nõuete vahel, kuna hagejale peab olema tagatud tõhus kohtulik kontroll, kuigi teatud dokumente, mis on tema hagi lahendamiseks vajalikud, hoiab administratsioon enda käes. Avaliku Teenistuse Kohus palus pooltel juhinduda selles küsimuses Euroopa Kohtu 13. juuli 2006. aasta otsusest kohtuasjas C‑438/04: Mobistar (punkt 40) ja 14. veebruari 2008. aasta otsusest kohtuasjas C‑450/06: Varec (eelkõige punktid 52, 53 ja resolutsioon). Samuti palus Avaliku Teenistuse Kohus komisjonil enne kohtuistungit teada anda, kas ta on valmis aktsepteerima, et kokkuvõttes mainitakse, millised konkreetsed turvameetmed (valveteenuse kirjeldus, alarmsüsteem, paanikanupud, akende turvasüsteemid) on turvalisuse norme ja kriteeriume käsitlevas 2006. aasta dokumendis ohutaseme III rühma kuuluvate delegatsioonide töötajate eluruumidele ette nähtud. Avaliku Teenistuse Kohus täpsustas, et uuele kokkuvõttele on juurdepääs ainult hageja advokaadil.

68      Komisjon vastas 3. detsembril 2010 Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse faksiga saadetud kirjas, et ta ei ole valmis aktsepteerima seda, et kokkuvõttes mainitakse konkreetseid turvameetmeid, mis on turvalisuse norme ja kriteeriume käsitlevas 2006. aasta dokumendis ette nähtud.

69      Hageja väitis 6. detsembril 2010 Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse faksiga saadetud kirjas, et turvalisuse norme ja kriteeriume käsitlev 2006. aasta dokument on kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv. Olles märkinud, et kokkuvõte, millele tema advokaadil oli juurdepääs, käsitles vaid kõnealuse dokumendi reguleerimiseset, mitte aga selles dokumendis esitatud turvameetme sisu, taotles hageja juurdepääsu kõnealuse dokumendi asjassepuutuvatele väljavõtetele vähemalt oma advokaadi kaudu, toetudes oma õigusele tõhusale kohtulikule kaitsele ja menetlusliku võrdsuse põhimõttele. Hageja rõhutas, et turvalisuse norme ja kriteeriume käsitleva 2006. aasta dokumendi liigitamine otsusega 2001/844 ette nähtud liigituse kohaselt madalamale kaitsetasemele ei saa tema hinnangul olla õigustuseks dokumendile juurdepääsu keelamisele komisjoni poolt. Konkurentsiõiguse valdkonnas on salastatuse kategooria „Restreint UE” alla kuuluvatele dokumentidele menetluspooltele tavaliselt juurdepääs, võttes selleks vajalikke kaitsemeetmeid (koopiate tegemise keeld, juurdepääs ainult poolte advokaatidele). Kui Avaliku Teenistuse Kohus leiab, et ta ei saa varem koostatud kokkuvõtet täiendada ega edastada hagejale turvalisuse norme ja kriteeriume käsitlevast 2006. aasta dokumendist väljavõtteid, tuleb Avaliku Teenistuse Kohtul vastavalt Euroopa Kohtu praktikale (eespool viidatud kohtuotsus Varec) ja kodukorra artikli 44 lõikest 1 kõrvale kaldudes lahendada kohtuasi tema käsutuses olevaid kõnealuse otsuse asjassepuutuvaid väljavõtteid arvestades ning ta ei saa piirduda vaid kokkuvõttega.

70      Teine kohtuistung peeti 8. detsembril 2010. Komisjon teatas kohtuistungil, et juhul kui Avaliku Teenistuse Kohus leiab, et turvalisuse norme ja kriteeriume käsitlevat 2006. aasta dokumenti saab ajutistele eluruumidele kohaldada, ei vaidle ta vastu sellele, et Avaliku Teenistuse Kohus võiks kohtuasja lahendada kõnealuse otsuse asjassepuutuvaid väljavõtteid arvestades, mitte tuginedes vaid kokkuvõttele.

 Õiguslik käsitlus

I –  Hagi ese

71      Kui hageja formaalselt taotleb ametisse nimetava asutuse 3. veebruari 2009. aasta otsuse tühistamist, tuleb meenutada, et otsus, millega administratsioon võttis hageja hüvitisnõuete osas seisukoha, on lahutamatult seotud haldusmenetlusega, mis eelneb Avaliku Teenistuse Kohtule kahju hüvitamise hagi esitamisele, ning selle ainus eesmärk on anda hagejale võimalus esitada Avaliku Teenistuse Kohtule kahju hüvitamise nõue. Järelikult ei saa hageja esitatud tühistamisnõudeid käsitleda eraldi kahju hüvitamise nõuetest (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 18. detsembri 1997. aasta otsus kohtuasjas T‑90/95: Gill vs. komisjon, punkt 45).

72      Seega tuleb hagi mõista nii, et selle ainus ese on nõue hüvitada kahju, mida komisjoni tegevuse tõttu hagejale, surnud ametnikule ja tema lastele tekitati.

II –  Vastuvõetavus

A –  Poolte argumendid

73      Komisjon esitab mitu asja läbivaatamist takistavat asjaolu.

74      Ta väidab esiteks, et oma 25. veebruari 2008. aasta kahju hüvitamise nõudes, mis oli esitatud personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 alusel, piirdus hageja oma hüvitisnõuetes varalise kahjuga ega esitanud ühtegi nõuet mittevaralise kahju hüvitamiseks. Seega on hagi vastuvõetamatu osas, milles sellega taotletakse surnud ametnikule, tema lastele ja hagejale mittevaralise kahju hüvitamist.

75      Teiseks, mis kõigepealt puudutab surnud ametnikule tekitatud mittevaralist kahju, siis ei ole personalieeskirjade artiklis 73 nimetatud õigusjärglaste hulgas ohvrit mainitud. Seega ei saa ohver kehtiva korra kohaselt EÜ artikli 236 kohase lepinguvälise vastutuse hagi raames kahjule tugineda. Järelikult, kuna surnud ametnikul ei teki personalieeskirjade artikli 73 alusel ühtegi õigust, ei saa hagejale põhimõtte adage nemo dat quod non habet kohaselt ühtegi õigust üle minna. Teisalt saab EÜ artikli 236 alusel esitatud kahju hüvitamise hagis nõuda hüvitist vaid täiendavalt personalieeskirjade artiklis 73 sätestatud hüvitisele ning sellise nõude saavad esitada ainult selle sätte isikulisse kohaldamisalasse kuuluvad isikud.

76      Kolmandaks, mis puudutab hagejale tekitatud mittevaralist kahju, siis 10. septembri 2008. aasta kaebuses sellesisulist kahjunõuet ei ole ning järelikult on see vastuvõetamatu. Pealegi ei ole hagejat personalieeskirjade artiklis 73 nimetatud õigusjärglaste hulgas mainitud ning seega ei saa ta EÜ artiklis 236 sätestatud lepinguvälise vastutuse raames kehtiva korra kohaselt kahju tekitamisele tugineda.

77      Neljandaks, mis puudutab surnud ametniku lastele tekitatud mittevaralist kahju, siis ei ole see kahjunõue EÜ artikli 236 alusel esitatud kahju hüvitamise hagi raames vastuvõetav, kuna ohvri lastel personalieeskirjade artikli 73 alusel õigust ei teki. Peale selle ei ole hageja esitanud tegeliku kahju tekkimise kohta ühtegi esmapilgul usutavat tõendit.

78      Viiendaks ei ole hageja argumendi kohta, et surnud ametniku ellujäämise korral oleks ta oma lastele jätnud oluliselt suurema rahasumma kui komisjon personalieeskirjade artikli 73 alusel, esitatud ühtegi tõendit ning seda ei ole kuidagi selgitatud. Lisaks ei ole hageja märkinud ühtegi muud sissetuleku allikat (näiteks võimalik elukindlustusest saadav tulu, millele surnud ametnikul ja tema abikaasal oleks õigus olnud), mille alusel saaks kindlaks teha, kui suur oli tegelikult sissetuleku kaotus õigusjärglaste jaoks, kelle seaduslik esindaja ta on.

79      Kuuendaks ei ole teine ega kolmas väide hagiavalduses – milleks on vastavalt väited, mis puudutavad komisjoni vastutust õiguspärase tegevuse korral isegi oma süüst sõltumata ja personalieeskirjade artiklist 24 tulenevat vastutust – 25. veebruari 2008. aasta kahju hüvitamise nõudes esitatud. Lisaks ei ole nende väidete kohta esitatud ühtegi tõendit, mille alusel saaks väidetava kahju suuruse kindlaks määrata, ega tuletatud nendest hagiavalduses mingeid nõudeid. Järelikult tuleb need väited tunnistada vastuvõetamatuks.

80      Lõpetuseks ei ole hageja esitanud surnud ametniku laste eestkostjate väljastatud ühtegi volikirja, mis tõendaksid, et ta on volitatud nende nimel ja nende eest hagi esitama. Seega puudub tal õigus esitada hagi.

B –  Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

81      Esmalt tuleb analüüsida käesoleva kohtuotsuse punktides 74−77 nimetatud asja läbivaatamist takistavaid asjaolusid, mis kõik puudutavad mittevaralise kahju hüvitamiseks esitatud hageja nõudeid.

82      Sellega seoses tuleb meenutada, et juhul kui personalieeskirjade artiklites 90 ja 91 ette nähtud õiguskaitsevahendite süsteemis esitatud hagiga taotletakse puhtalt kahju hüvitamist selles mõttes, et hagi ei sisalda ühtegi nõuet asjaomase akti tühistamiseks, vaid selles on üksnes nõutud kahju hüvitamist, mis on väidetavalt põhjustatud korduvate rikkumiste või tegemata jätmistega, mida õiguslike tagajärgede puudumise tõttu ei saa pidada isikut kahjustavateks meetmeteks, peab huvitatud isik haldusmenetluse algatamiseks tingimata esitama ametisse nimetavale asutusele väidetava kahju hüvitamise nõude, mille järel võib nõude rahuldamata jätmise otsuse peale esitada kaebuse, kuna vastasel korral ei ole hilisem hagi vastuvõetav (vt eelkõige Esimese Astme Kohtu 13. juuli 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑44/93: Saby vs. komisjon, punkt 31).

83      Muu hulgas tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et liidu kohtule esitatud nõuetel peab olema sama ese mis kaebuses esitatud nõuetel ning hagis esitatud vastuväited peavad tuginema samale õiguslikule alusele mis kaebuses, kusjuures neid vastuväiteid võib kohtumenetluses edasi arendada, esitades väiteid ja argumente, mis küll kaebuses ei sisaldu, ent on sellega tihedalt seotud (vt näiteks Euroopa Kohtu 23. aprilli 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑62/01 P: Campogrande vs. komisjon, punkt 34).

84      Avaliku Teenistuse Kohus leidis hiljuti, et mõistet „õiguslik alus” tuleb tõlgendada laias tähenduses (Avaliku Teenistuse Kohtu 1. juuli 2010. aasta otsus kohtuasjas F‑45/07: Mandt vs. parlament, punkt 119). Kuigi Avaliku Teenistuse Kohus võttis sellise seisukoha kohtupraktikas seoses tühistamishagiga, ei ole välistatud selle kohaldamine kahju hüvitamise valdkonnas, tingimusel, et järgitakse nimetatud laadi menetlusega seotud erinõudeid. Puhtalt kahju hüvitamise valdkonnas ei määratleta mõistet „õiguslik alus” viitena „vastuväidetele” eelmises punktis viidatud kohtupraktika tähenduses, vaid „hüvitisnõuetele”, millele asjassepuutuv ametnik oma kahju hüvitamise taotluses tugines. Hüvitisnõuded määravad kindlaks selle kahju, mille hüvitamist ametnik nõuab, ning järelikult selle taotluse eseme, mille administratsioon peab lahendama.

85      Kolmes eelnevas punktis esitatud kaalutlustest tuleneb, et kahju hüvitamise nõuded, mille aluseks on erinevad hüvitisnõuded, on Avaliku Teenistuse Kohtus vastuvõetavad vaid siis, kui varem on administratsioonile esitatud taotlus, millel on sama ese ja mille aluseks on samad hüvitisnõuded, ning hiljem kaebus administratsiooni otsuse peale, millega nimetatud taotlus otseselt või kaudselt lahendatakse.

86      Eelöeldu ei tähenda seda, et asjaomane ametnik ei või administratsioonile esitatud taotluses sisalduvate nõuete summat kohandada, eelkõige juhul kui kahju ulatus hiljem suureneb või kui kahju suurus selgub või seda saab hinnata alles pärast taotluse esitamist (vt sellega seoses kahju suuruse hindamise võimalikkuse kohta hagi esitamise staadiumis Euroopa Kohtu 23. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑150/03 P. Hectors vs. parlament, EKL 2004, lk 62), kuid seda tingimusel, et hüvitisnõuded, mille alusel ametnik hüvitamist nõuab, oleksid kõnealuses taotluses ära toodud.

87      Kuigi hageja taotleb käesolevas asjas nendest samadest tegudest tulenevate kahjulike tagajärgede hüvitamist, mis olid märgitud 25. veebruari 2008. aasta taotluses, siis kahju hüvitamise nõuete aluseks on hoopis mitmesuguse mittevaralise kahju hüvitamine, mis hagejale, tema pojale ja tema lastelastele väidetavalt tekitati.

88      On üheselt selge, et oma 25. veebruari 2008. aasta kirjas esitatud kahju hüvitamise nõudes taotles hageja vaid varalise kahju hüvitamist ega tuginenud kuskil mittevaralise kahju hüvitamise nõuetele, millele Avaliku Teenistuse Kohtus viidatakse.

89      Tõepoolest, hiljem oma kaebuses taotles hageja mitte ainult varalise kahju hüvitamist, vaid ka mittevaralise kahju hüvitamist, millest tulenevalt sai administratsioon võtta enne kohtumenetluse algust seisukoha hüvitisnõuete suhtes otsuses, millega kaebus jäeti rahuldamata. Seda osa kaebuse rahuldamata jätmise otsuses tuleb siiski vaadelda kui esimest otsust, mille administratsioon nimetatud hüvitisnõuete kohta tegi. Hageja ei ole viimati mainitud otsuse peale nõuetekohaselt kaebust esitanud ega ole seega järginud kaheetapilist haldusmenetlust, mille kohaselt on kahju hüvitamise nõuded vastuvõetavad juhul, kui nende aluseks on eespool nimetatud hüvitisnõuded.

90      Mis puudutab hageja argumente, mis ta teisel kohtuistungil Euroopa Kohtu 26. jaanuari 1989. aasta otsusele kohtuasjas 224/87: Koutchoumoff vs. komisjon tuginedes esitas, siis ei saa nendega nõustuda. Ehkki Euroopa Kohus möönis selles kohtuotsuses, et esimest korda kohtus esitatud ametniku kahju hüvitamise nõuded olid vastuvõetavad põhjusel, et asjaomase isiku huve kahjustava otsuse õiguspärasuse vaidlustamine kaebuses hõlmas ka nimetatud otsusega tekitatud kahju hüvitamise taotlust. Käesolev kohtuasi käsitleb puhtalt kahju hüvitamist ega ole seotud hageja huve kahjustava otsuse õiguspärasuse vaidlustamisega.

91      Järelikult tuleb mittevaralise kahju hüvitamise nõuded käesolevas menetluses vastuvõetamatuse tõttu jätta läbi vaatamata, ilma et oleks vaja analüüsida teisi asja läbivaatamist takistavaid asjaolusid, mis nende nõuete vastu on esitatud.

92      Teiseks, mis puudutab käesoleva otsuse punktis 78 esitatud komisjoni argumente, siis leiab Avaliku Teenistuse Kohus, et need on seotud küsimusega, kas hageja kaotab põhjendatud huvi, kui komisjon on personalieeskirjades sätestatud hüvitistele vastavad summad juba maksnud; seda küsimust analüüsitakse hiljem esimese väite sisulise läbivaatamise raames.

93      Kolmandaks, mis puudutab teise ja kolmanda väite vastu esitatud asja läbivaatamist takistavaid asjaolusid, mida on mainitud käesoleva kohtuotsuse punktis 79, siis tuleb asja sisuliseks lahendamiseks Avaliku Teenistuse Kohtu käsutuses olevaid asjaolusid arvestades ja korrakohase õigusemõistmisega seotud põhjustel kõigepealt uurida, kas institutsiooni vastutus võib tekkida õiguspärasest tegevusest tema süüst sõltumata või kas sellise vastutuse aluseks võivad olla personalieeskirjade artikli 24 sätted. Kui Avaliku Teenistuse Kohus leiab, et nimetatud kahele väitele tuginevad hageja kahju hüvitamise nõuded ei ole põhjendatud ja et hagi tuleb rahuldamata jätta, ei ole vaja neid asja läbivaatamist takistavaid asjaolusid hinnata (Euroopa Kohtu 26. veebruari 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑23/00 P: nõukogu vs. Boehringer, punkt 52: Esimese Astme Kohtu 22. mai 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑250/06 P: Ott jt vs. komisjon, punktid 75 ja 76; Avaliku Teenistuse Kohtu 14. novembri 2006. aasta otsus kohtuasjas F‑4/06: Villa jt vs. parlament, punkt 21, ja 20. jaanuari 2009. aasta otsus kohtuasjas F‑32/08: Klein vs. komisjon, punkt 20).

94      Lõpetuseks neljandaks, mis puudutab asja läbivaatamist takistava asjaoluna seda, et hagejal ei ole surnud ametniku õigusjärglaste seadusliku esindajana õigust hagi esitada, kuna tal puudub õigusjärglaste teiste eestkostjate nõusolek, siis tuleb märkida, et Avaliku Teenistuse Kohtu 15. juuni 2010. aasta kirjas paluti hagejal esitada dokument selle kohta, et ta tegutseb nende eestkostjate nõusolekul, mille peale esitas hageja 17. juunil 2010 nimetatud isikute poolt allkirjastatud volikirja. Avaliku Teenistuse Kohus võib seega vastavalt kodukorra artiklile 36 sedastada, et hageja vastab kodukorra artikli 35 lõike 1 punktis b esitatud nõuetele. Niisiis tuleb kõnesolev asja läbivaatamist takistav asjaolu tagasi lükata.

95      Isegi kui oletada, et hagi esitamisel volikirja esitamata jätmine ei ole menetluse käigus kõrvaldatav puudus, tuletab Avaliku Teenistuse Kohus igal juhul meelde, et Euroopa Kohus on varem leidnud, et asjaolu, et isik ei ole siseriiklikust õigusest lähtuvalt oma kohtumenetlusteovõimet tõendanud, ei võta temalt tingimata võimalust pöörduda liidu kohtusse (vt sellega seoses moodustamisel oleva äriühingu kohta, kellele komisjon andis õiguse hankemenetluses osaleda ja luges ta pakkumise kehtivaks, Euroopa Kohtu 28. oktoobri 1982. aasta otsus kohtuasjas 135/81: Groupement des Agences de voyages vs. komisjon).

96      Lisaks ei ole komisjon käesolevas asjas hageja kaebusele antud vastuses kuskil väitnud, et hageja saab tegutseda üksnes teiste surnud ametniku õigusjärglaste eestkostjate nõusolekul, kuigi kaebus oli viimane menetlusstaadium enne kohtumenetlust.

III –  Sisulised küsimused

A –  Esimene väide, et komisjon rikkus enda kohustust tagada oma ametniku kaitse

1.     Poolte argumendid

97      Hageja leiab, et komisjoni õigusvastase käitumise tõttu on selle institutsiooni puhul lepinguvälise vastutuse tekkimise eeldus täidetud. Komisjon ei olnud hoolas temal kui tööandjal lasuva üldise turvalisuse tagamise kohustuse täitmisel, mis talle personalieeskirjade artikli 24 esimeses lõigus sätestatud abistamiskohustuse alusel on otseselt pandud ja millel on kolmandates riikides töötavate ametnike ja nende perekonna puhul eritähendus.

98      Komisjon rikkus oma kohustust tagada surnud ametnikule ja tema perekonnale turvaline eluruum, võttes arvesse, et see kohustus on seda imperatiivsem, et vastavalt personalieeskirjade X lisa artikli 5 lõikele 1 peab ametnik elama sellel elamispinnal, mille institutsioon annab tema käsutusse. Komisjoni hooletust tõendab asjaolu, et juhuslik kurjategija, kes oli lisaks alkoholi ja narkootiliste ainete mõju all, pääses jõudu kasutamata ja ilma igasuguse takistuseta kergesti majja, kus surnud ametnik viibis. Komisjon ei olnud mingil viisil kindlustanud, et söögitoa aknatrellid oleksid tõhusaks takistuseks. Need olid oma eesmärgi täitmiseks sobimatud. Mis puutub asjaolusse, et kõnealuse toa aken oli lahti, siis ei ole seda tõendatud ja igal juhul ei saa sellele komisjoni vastutusest vabastamiseks viidata. Samuti tuleb komisjoni pidada vastutavaks selle eest, et sissemurdmise ajal puudus öövalve. Lisaks ei olnud võetud tarvitusele selliseid vähekulukaid, kuid tõhusaid meetmeid nagu alarmsüsteemi ja/või paanikanupu paigaldamine, kuigi 6. augusti 2007. aasta kirjalikus vastuses toodi need esile kui „tavalised” turvameetmed.

99      Mis puutub surnud ametniku antud nõusolekut talle ajutise elukoha andmisel, ei saa see mingil juhul vabastada komisjoni tema kohustustest turvalisuse valdkonnas. Hageja pealegi ei valinud seda eluruumi, mille komisjon oli enne tema Rabatisse saabumist üürinud.

100    Hageja selgitab, et ta ei väida, et komisjon oleks pidanud tagama surnud ametnikule ja tema perekonnale absoluutse turvalisuse, vaid üksnes seda, et ei ole võetud minimaalseid, tõhusaid ja mõistlikke meetmeid, mis oleksid võinud tema poja ja viimase perekonna turvalisust tegelikult kaitsta.

101    Komisjon meenutab kohtupraktikat, mille kohaselt võib personalieeskirjade artiklis 73 sätestatud hüvitisi saanud ametnik – või tema õigusjärglased – esitada kehtiva korra kohaselt asjassepuutuva institutsiooni vastu lepinguvälise vastutuse hagi vaid siis, kui nimetatud hüvitised ei ole tekitatud kahju heastamiseks piisavad. See kohtupraktika on kohaldatav ka muudele personalieeskirjades sätestatud hüvitistele, mis käesolevas asjas on surnud ametniku õigusjärglastele makstud. Hageja, kellel lasub tõendamiskoormis, ei ole aga tõendanud, et komisjoni makstud summad on käesolevas asjas selles osas ebapiisavad. Seega on komisjonil kahtlusi, kas hagejal on põhjendatud huvi, vähemalt osas, mis puudutab väidetavat mittevaralist kahju. Varalise kahju osas ei ole hageja tema poolt nõutavate hüvitise kindlaksmääramisel võtnud üldse arvesse personalieeskirjades sätestatud hüvitisi, mis surnud ametniku õigusjärglastele on makstud, ehkki eespool viidatud kohtupraktika välistab selle, et täiendava lepinguvälise vastutuse hagi tulemuseks on sama kahju eest topelthüvitise maksmine.

102    Komisjon ei vaidle vastu, et tal on tööandjana üldine turvalisuse tagamise kohustus, kuid väidab hagejale vastu, et ta võttis vastavalt olukorrale tarvitusele piisavad kaitsemeetmed, mistõttu on välistatud, et komisjon võis olla rikkumise toime pannud. Komisjoni kaitseargumendid nende küsimuste kohta on esitatud käesoleva kohtuotsuse punktis 53. Lisaks leiab komisjon, et ainus isik, kes hageja väidetud kahju tekitamise eest vastutab, on kurjategija ise. Hageja poeg käitus ka ise teatud puhkudel hooletult, mis kahju tekkimisele kaasa aitasid, näiteks ei võtnud ta enne Marokosse lahkumist osa komisjoni korraldatud infoseminaridest, mis olid mõeldud kolmandates riikides asuvatesse esindustesse lähetatud ametnikele, ning jättis topeltmõrva sooritamise öösel oma eluruumi akna lahti.

103    Olles Avaliku Teenistuse Kohtu kantselei ruumides tutvunud turvalisuse norme ja kriteeriume käsitleva 2006. aasta dokumendiga, rõhutas hageja esindaja, et see dokument on vaid komisjonile siduv ja et selles täpsustatakse nõudeid, mis institutsioon on ise oma kaalutlusõiguse kasutamisel kehtestanud. Ta väitis ka seda, et komisjon, kes oli küll oma Marokos töötavaid ametnikke ähvardavatest ohtudest teadlik, ei järginud ühtegi kõnealusest dokumendist tulenevat nõuet. Kui komisjon ei oleks neid kohustusi rikkunud, ei oleks topeltmõrva toime pandud. Lisaks, kui turvalisuse norme ja kriteeriume käsitlevas 2006. aasta dokumendis ette nähtud meetmed oleks ellu rakendatud, oleks hageja poeg saanud häiret anda ega oleks oma vigastustesse surnud. Seega puudus tal ellujäämise võimalus. Komisjoni süülise käitumise ja kahju vahel on selge põhjuslik seos. Komisjoni vastutust ei vähenda tapetud ametniku mis tahes eksimus.

104    Komisjon vastas, et turvalisuse norme ja kriteeriume käsitlev 2006. aasta dokument ei ole ajutiste eluruumide – mis oli ka hageja pojale antud – suhtes kohaldatav ja et selles on esitatud vaid soovitused, mitte siduvat laadi meetmed. Administratsioonil on seega käesoleval juhul ulatuslik kaalutlusruum, mille piire ei ole ta ilmselgelt ületanud, kuna käesoleval juhul rakendatud kaitsemeetmed olid piisavad ja mõistlikud.

2.     Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

a)     Komisjoni esitatud vastuväide selle kohta, et väidetav kahju on juba täielikult hüvitatud

105    Sissejuhatuseks tuleb kontrollida, kas hageja on täitnud tingimuse, mis õigustab kahju hüvitamist ja ilma milleta jäetakse tema hagi rahuldamata. Komisjon väidab, et hageja väidetud kahju on personalieeskirjades sätestatud hüvitiste maksmisega surnud ametniku õigusjärglastele täielikult heastatud. Üks liidu vastutuse tekkimise eeldustest, s.o tõend hüvitamata kahju olemasolu kohta, on seega puudu, mistõttu tuleb hagi tervikuna rahuldamata jätta, ilma et oleks vaja analüüsida, kas komisjon on süüliselt käitunud. Hageja väidab omalt poolt, et personalieeskirjades sätestatud kindlasummalised hüvitised on täiesti ebapiisavad selleks, et käesolevas asjas tekitatud märkimisväärne varaline ja mittevaraline kahju, mis on liidu institutsioonide ajaloos enneolematu, oleks kohaselt hüvitatud. Vastavalt kohtupraktikale on kohtuasja asjaolude erakorralisust arvestades nõutav täiendav hüvitamine (Euroopa Kohtu 8. oktoobri 1986. aasta otsus liidetud kohtuasjades 169/83 ja 136/84: Leussink vs. komisjon).

106    Sellega seoses on leitud, et kuna surnud ametniku õigusjärglastele personalieeskirjades ette nähtud hüvitised on kindlasummalised hüvitised, võivad nimetatud isikud nõuda institutsioonilt täiendavat hüvitist juhul, kui institutsiooni saab pidada ametniku surma eest vastutavaks ja kui personalieeskirjades sätestatud hüvitised ei ole tekitatud kahju täielikuks hüvitamiseks piisavad (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Leussink vs. komisjon, punkt 13; Euroopa Kohtu 9. septembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑257/98 P: Lucaccioni vs. komisjon, punktid 22 ja 23).

107    Liidu vastutusele tugineval poolel tuleb esitada määravaid tõendeid väidetava kahju olemasolu või suuruse kohta ning tõendada selle kahju ja institutsioonide õigusvastase käitumise vaheline põhjuslik seos (vt eelkõige Euroopa Kohtu 21. mai 1976. aasta otsus kohtuasjas 26/74: Roquette frères vs. komisjon, punktid 22 ja 23, ning 7. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑401/96 P: Somaco vs. komisjon, punkt 71).

108    On tõsi, et komisjoni esitatud argumentatsioon selle kohta, et personalieeskirjades sätestatud hüvitised on piisavaks hüvituseks, tundub olevat asja läbivaatamist takistav asjaolu, kuna komisjon näib leidvat, et hagejal ei ole enam põhjendatud huvi. Seega võib vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale asuda seisukohale, et kostja, kes viitab hageja põhjendatud huvi puudumisele, on kohustatud tõendama, et see on takistuseks hagi vastuvõetavaks tunnistamisele.

109    Seesuguse komisjoni argumentatsiooni tõlgendusega ei saa siiski nõustuda. Komisjon tahab oma väitega rõhutada, et hageja ei vasta liidu lepinguvälise vastutuse tekkimiseks vajalikule ühele põhieeldusele, milleks on hüvitamisele kuuluva kahju tõendamine. Kuna aga hagejal tuleb tõendada selle kahju olemasolu ja suurus, mille hüvitamist ta taotleb, on tema ülesanne esitada tõendeid selle kohta, et tema poolt viidatud kahju ei ole personalieeskirjades sätestatud hüvitistega täielikult heastatud (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Lucaccioni vs. komisjon, punkt 16).

110    Avaliku Teenistuse Kohus leiab, et hageja on käesolevas asjas esitanud sellega seonduvalt piisavaid tõendeid.

111    Mis puudutab kõigepealt eeldust, millele tuginedes määras hageja varalise kahju hüvitamiseks nõutava summa hinnangulise suuruse, mis kujutab endast vähemalt ligikaudset hinnangut selle kohta, kui suur oli surnud ametniku õigusjärglastele tekitatud finantskahju, eelkõige juhul, kui surnud ametnik oleks saanud kuni pensionieani töötada, tundub olevat usaldusväärne ja mõistlik, ehkki on tõsi, et sel juhul on arvessevõetavaks perioodiks 26 aastat. Järelikult ei ole a priori ülemäärane hagiavalduses märgitud 2 552 837,96 euro suurune summa, mis vastab töötasu kogusummale, mis hageja pojale oleks makstud, kui ta oleks jätkanud töötamist kuni pensionieani. Pealegi ei ole hageja esitanud ühtegi nõuet seoses pensioniõiguste kaotamisega, mis tema poeg oleks võinud sama perioodi jooksul omandada, kuigi liidu kohus tunnistab siinjuures, et neid õigusi on võimalik arvesse võtta varalise kahju hindamisel (vt Esimese Astme Kohtu 5. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑45/01: Sanders jt vs. komisjon, punkt 167, ja 12. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑45/01: Sanders jt vs. komisjon, punktid 87−90).

112    Seejärel tuleb märkida, et sel viisil arvutatud summa ületab personalieeskirjades sätestatud hüvitiste kogusumma, mis komisjon surnud ametniku õigusjärglastele on juba maksnud ja maksab edaspidi, isegi kui komisjoni kostja vastuse punktis 54 toodu kohaselt oletada, et kõnesolevaid hüvitisi makstakse kuni orvuks jäänud laste 26‑aastaseks saamiseni (sellisel juhul on summa hinnanguliselt 2 478 375,47 eurot).

113    Lõpetuseks, hageja märgitud 2 552 837,96 euro suurune summa hinnati ümber ligikaudu 4 miljoni suuruseks summaks tabelis, mille hageja oli esitanud esimesel kohtuistungil ja mille eesmärk oli võtta eelkõige arvesse tema poja võimalikke edutamisi. On tõsi, et sellised edutamised on oma olemuselt hüpoteetilised, kuna ametnikel ei ole õigust niisugusele karjääriarengule. Lisaks peab rõhutama, et komisjon edutas surnud ametnikku erandkorras postuumselt, mida on asjaomase isiku õigusjärglastele makstud personalieeskirjades sätestatud hüvitiste arvutamisel arvesse võetud. Samas tundub mõistlik asuda seisukohale, et eespool nimetatud 2 552 837,96 euro suurusele summale lisaks tuleks maksta erinevaid summasid, mis on vähemalt seotud kõrgemale palgajärgule tõusmisega, millele surnud ametnikul oleks oma teenistusstaažist tulenevalt õigus olnud (varalise kahju täpse summa kindlaksmääramise kohta vt käesoleva kohtuotsuse punktid 199 ja 200).

114    Hageja esitatud andmeid arvestades ei saa välistada, et juhul kui komisjon vastutab täielikult kogu tekitatud varalise kahju eest, ei piisa asjassepuutuvatele isikutele – kõikidele ema ja isata alaealistele lastele – personalieeskirjades sätestatud hüvitiste maksmisest, et tagada neile tekitatud märkimisväärse varalise kahju täielik hüvitamine. Vastupidi komisjoni poolt kohtuistungil väidetule ei muuda seda järeldust küsitavaks asjaolu, et summad, mida surnud ametniku õigusjärglastele personalieeskirjades sätestatud hüvitiste alusel makstakse, ületavad töötasu summa, mis ametnik oleks 2009. aasta juunis saanud. Kõnealust töötasu oleks saanud hageja pojale maksta – nagu eespool öeldud – kuni tema pensioniea saabumiseni, st pikema perioodi jooksul kui makstakse tema õigusjärglastele personalieeskirjades sätestatud hüvitisi.

115    Järelikult ei ole komisjonil alust väita, et hageja kahju hüvitamise hagi tuleks tervikuna rahuldamata jätta põhjusel, et hageja ei ole tõendanud, et väidetavat kahju ei ole personalieeskirjades sätestatud hüvitistega, mis tema poja õigusjärglastele on juba määratud, täielikult heastatud.

b)     Väide, et komisjon käitus surnud ametniku ja tema perekonna turvalisuse tagamise kohustuse täitmisel süüliselt

 Komisjoni lepinguvälise vastutuse tekkimise eeldused

116    Liidu kohtu väljakujunenud praktikast tuleneb, et kahju hüvitamise vaidlus, mis on tekkinud ametniku ja selle institutsiooni vahel, kus ta teenistuses oli või on, kuulub juhul, kui vaidlus tekkis asjaomast ametnikku ja institutsiooni sidunud või siduvast töösuhtest, EÜ artikli 236 ja personalieeskirjade artiklite 90 ja 91 kohaldamisalasse ega kuulu EÜ artiklite 235 ja 288 kohaldamisalasse (Euroopa Kohtu 22. oktoobri 1975. aasta otsus kohtuasjas 9/75: Meyer‑Burckhardt vs. komisjon, punkt 7; 17. veebruari 1977. aasta otsus kohtuasjas 48/76: Reinarz vs. komisjon ja nõukogu, punkt 10; Euroopa Kohtu 10. juuni 1987. aasta määrus kohtuasjas 317/85: Pomar vs. komisjon, punkt 7; Euroopa Kohtu 7. oktoobri 1987. aasta otsus kohtuasjas 401/85: Schina vs. komisjon, punkt 9; Esimese Astme Kohtu 26. juuni 2009. aasta määrus kohtuasjas T‑114/08 P: Marcuccio vs. komisjon, punktid 12, 13 ja 24; Avaliku Teenistuse Kohtu 11. mai 2010. aasta otsus kohtuasjas F‑30/08: Nanopoulos vs. komisjon, punktid 130−133, mille peale on esitatud apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Üldkohtusse, kohtuasi T‑308/10 P). Seda kohtupraktikat kohaldatakse vaidlusele, mille poolteks on surnud ametniku õigusjärglased või nende seaduslik esindaja ja institutsioon, kus asjaomane ametnik oli teenistuses, kuna niisugune vaidlus on tekkinud nimetatud isiku ja asjaomase institutsiooni vahelisest töösuhtest.

117    Institutsiooni vastutuse tekkimiseks EÜ artikli 236 alusel on vajalik, et samal ajal esineksid teatavad tingimused, nimelt institutsiooni toimepandud ametialase eksimuse või rikkumise olemasolu, kindla ja hinnatava kahju tegelikkus ning põhjusliku seose olemasolu süülise käitumise ja väidetava kahju vahel (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 13. detsembri 1990. aasta otsus kohtuasjas T‑20/89: Moritz vs. komisjon, punkt 19; 9. veebruari 1994. aasta otsus kohtuasjas T‑82/91: Latham vs. komisjon, punkt 72, ning 21. veebruari 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑506/93: Moat vs. komisjon, punkt 46). Kuna need tingimused peavad olema üheaegselt täidetud, siis kahju hüvitamise hagi rahuldamata jätmiseks piisab asjaolust, et üks nendest tingimustest on täitmata (eespool viidatud kohtuotsus Lucaccioni vs. komisjon, punkt 14).

118    Mis puudutab neist tingimustest esimest tingimust, mille Avaliku Teenistuse Kohus võtab esimesena vaatluse alla, siis tuleb rõhutada, et kuigi kõne all ei ole mitte otsustuslikku laadi tegevuse õiguspärasus, vaid nii nagu käesolevas asjas sellise käitumise süülisus, millel ei ole otsuse tunnuseid, peab liidu kohus võtma muude tema lahendada olevas asjas tähtsust omavate asjaolude hulgas arvesse kaalutlusruumi, mis oli administratsioonil vaidluse aluseks olevate asjaolude asetleidmise ajal.

119    Kui institutsioonil on ulatuslik kaalutlusruum, eelkõige juhul, kui ta ei ole kohaldatava õigusliku raamistiku kohaselt sunnitud teataval viisil tegutsema, on esimese tingimuse täidetuks lugemisel otsustavaks kriteeriumiks see, et kaalutlusõiguse piire on ilmselgelt ja raskelt ületatud. Juhul kui administratsioon ei ole teinud ühtegi ilmset viga, ei saa talle ette heita mingisugust õigusvastast käitumist ja seega on tema vastutus välistatud. Näiteks, kui algatatakse uurimine, mille lõpptulemusena asjaomane ametnik süüdistusest vabastatakse, ei too see kaasa institutsiooni vastutust, kui uurimise algatamise otsus tugineb piisavate ja asjakohaste asjaolude kogumile ega ole seetõttu ilmselgelt ekslik (vt selle kohta Avaliku Teenistuse Kohtu 2. mai 2007. aasta otsus kohtuasjas F‑23/05: Giraudy vs. komisjon, punktid 104, 105 ja 167).

120    Seevastu juhul, kui administratsiooni kaalutlusruum on märkimisväärselt piiratud või lausa olematu, võib liidu õiguse vähim rikkumine olla piisav, et tuvastada piisavalt selge rikkumise olemasolu, mis võib kaasa tuua institutsiooni vastutuse (Euroopa Kohtu 4. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑352/98 P: Bergaderm ja Groupil vs. komisjon, punkt 44). Seega juhul, kui administratsioon peab mingil viisil tegutsema, nagu talle on ette nähtud kehtivates õigusaktides, järgides üldpõhimõtteid või põhiõiguseid või siis tema enda kehtestatud reegleid, võib niisuguse kohustuse vähim rikkumine tuua kaasa asjassepuutuva institutsiooni vastutuse.

121    Sellest tulenevalt võis liidu kohus sedastada, et vastutus tekib institutsioonil, kes ei ole näidanud üles temal kui tööandjal lasuvat hoolsust osas, mis puudutab ametiauto kontrolli, hooldust ja kasutust, millega ametnik õnnetuse ajal sõitis (eespool viidatud kohtuotsus Leussink vs. komisjon, punktid 15−17), institutsioonil, kes ei ole teatanud ametnikule toimikus ära märgitud haigusest, kuigi ta oli kohustatud asjaomast isikut tema tervist ohustava tegevuse eest hoiatama (eespool viidatud Esimese Astme Kohtu 18. detsembri 1997. aasta kohtuotsus Gill vs. komisjon, punkt 34), institutsioonil, mille meditsiinitalitus ei ole ametnikku informeerinud haigust esile kutsuda võivatest ohuteguritest (Esimese Astme Kohtu 25. septembri 1991. aasta otsus kohtuasjas T‑36/89: Nijman vs. komisjon, punkt 37), või institutsioonil, kes ei ole mõistliku aja jooksul lahendanud taotlust tunnistada haigus kutsehaiguseks (Esimese Astme Kohtu 11. aprilli 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑394/03: Angeletti vs. komisjon, punktid 161 ja 167).

122    Kuigi komisjon väidab Esimese Astme Kohtu 8. juuli 2008. aasta otsusele kohtuasjas T‑48/05: Franchet ja Byk vs. komisjon (punktid 95−97) ja 10. detsembri 2008. aasta otsusele kohtuasjas T‑57/99: Nardone vs. komisjon (punkt 162) viidates, et esimene administratsiooni lepinguvälise vastutuse tekkimise tingimus eeldab kõikidel juhtudel seda, et oleks tõendatud isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumine, tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast siiski, et selline tingimus on asjakohane EÜ artikli 288 alusel isikute poolt esitatud kahju hüvitamise hagide suhtes, kuid ei ole kohaldatav kahju hüvitamise hagidele, mille aluseks on ametniku ja institutsiooni vaheline töösuhe. Eelmises punktis nimetatud kohtuotsustes tegi liidu kohus järelduse, et administratsioon on süüliselt käitunud, üksnes õigusvastase teo toimepanemise tuvastamisega, ilma et ta oleks osutanud „piisavalt selgele” rikkumisele või kontrollinud, kas eiratud normi võib pidada isikutele õigusi andvaks normiks. Esimese Astme Kohtu apellatsioonikoda kinnitas eespool viidatud kohtumääruses Marcuccio vs. komisjon (punktid 11, 12 ja 13), mis tehti pärast eespool viidatud kohtuotsuseid Franchet ja Byk vs. komisjon ja Nardone vs. komisjon, et ametnikku ei saa töösuhte tõttu liiduga käsitleda isikuna ning et EÜ artikli 236 alusel tekkiva vastutuse eeldused on erinevad EÜ artikli 288 alusel tekkiva vastutuse eeldustest. Kui komisjoni väitega nõustuda, kohaldataks administratsiooni vastu esitatud ametnike kahju hüvitamise hagide suhtes põhimõtteliselt raske või piisavalt selge rikkumise reeglit, kuigi raske rikkumine omab tähendust vaid nendes valdkondades, kus administratsioonil on ulatuslik kaalutlusruum.

123    Olgu märgitud, et 16. detsembri 2010. aasta otsuses kohtuasjas T‑143/09 P: komisjon vs. Petrilli (punkt 46), mis on tehtud pärast teist kohtuistungit käesolevas kohtuasjas, kummutas Euroopa Liidu Üldkohus selgelt komisjoni väite ja taganes seisukohast eespool viidatud kohtuotsuses Nardone vs. komisjon. Üldkohus leidis, et vastupidi viidatud kohtuotsuses esitatud seisukohale kohaldatakse EÜ artikli 236 ja personalieeskirjade artiklite 90 ja 91 alusel algatatud avaliku teenistuse vaidlustele, sealhulgas ametnikule või teenistujale tekitatud kahju hüvitamise vaidlustele konkreetseid erinorme võrreldes nendega, mis tulenevad EÜ artikli 235 ja EÜ artikli 288 teise lõigu kohaselt liidu lepinguvälist vastutust reguleerivatest üldpõhimõtetest (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 12. juuni 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑187/01: Mellone vs. komisjon, punkt 74, ja 14. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑1/02: Polinsky vs. Euroopa Kohus, punkt 47). Eelkõige nähtub personalieeskirjadest, et erinevalt teistest isikutest seob liidu ametnikku või teenistujat institutsiooniga, kus ta on teenistuses, töösuhe, mis hõlmab konkreetsete vastastikuste õiguste ja kohustuste tasakaalu, mis väljendub institutsiooni hoolitsemiskohustuses huvitatud isiku suhtes (vt selle kohta Euroopa Kohtu 29. juuni 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑298/93 P: Klinke vs. Euroopa Kohus, punkt 38). Selline tasakaal on peaasjalikult mõeldud usaldusliku suhte säilitamiseks, mis peab institutsioonide ja nende ametnike vahel valitsema, et tagada kodanikele üldiste huvidega seotud selliste ülesannete nõuetekohane täitmine, mis institutsioonidele on pandud (vt selle kohta analoogia alusel Euroopa Kohtu 6. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑274/99 P: Connolly vs. komisjon, punktid 44−47). Sellest järeldub, et kui liit tegutseb tööandjana, on tal suurem vastutus, mis ilmneb kohustusest hüvitada kahju, mis ta oma töötajatele on õigusvastaste tegudega tööandjana tekitanud.

124    Isegi kui oletada, et vastutuse tekkimise esimese tingimuse tõlgendus, mida toetab komisjon, on õige, tuleb igal juhul tõdeda, et norm, mida võib olla käesolevas asjas rikutud, s.o komisjoni kohustus tagada oma töötajate turvalisus, on EÜ artikli 288 alusel tuletatud kohtupraktika järgi isikutele õigusi andev norm (vt analoogia alusel hoolitsemiskohustustest tuleneva kohustuse kohta tagada tervislik töökeskkond eespool viidatud kohtuotsus Nardone vs. komisjon). Küsimust, kas selle normi võimalik rikkumine on piisavalt selge või mitte, analüüsitakse hiljem.

125    Eespool toodust tuleneb, et selleks, et tuvastada, kas komisjon on süüliselt käitunud ja kas tema süü võib kaasa tuua vastutuse, tuleb hinnata, missugune oli käesolevas asjas komisjoni kaalutlusruum surnud ametniku ja tema perekonna kaitse tagamisel.

 Komisjoni kaalutlusruumi ulatus kolmandates riikides töötavate ametnike turvalisuse tagamisel

126    Mis puudutab komisjoni töötajate töötingimuste ohutust, siis ei saa vastu vaielda sellele, et komisjonil on sarnaselt kõikide avaliku või erasektori tööandjatega tegutsemiskohustus. Kõnealused töötajad võivad tõepoolest tugineda õigusele töötada töötingimustes, mis on nende tervise, ohutuse ja väärikuse kohased, mida mainitakse muu hulgas ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 31 lõikes 1. Pelgalt sel põhjusel ei saa nõustuda väitega, et komisjonil on antud valdkonnas ulatuslik kaalutlusõigus, mida kasutatakse valdkondades, kus administratsioon võib oma tegutsemisviisi vabalt kindlaks määrata, ilma et ta peaks tagama mingi õiguse kohaldamist. Lisaks tuleneb nii vastavat valdkonda käsitlevatest üldistest õigusaktidest kui ka kohtupraktikast, et komisjoni kohustust tööandjana tagada oma töötajate turvalisus tuleb eriti rangelt järgida ning et administratsiooni kaalutlusruum on selles valdkonnas piiratud, kuid mitte olematu.

127    Teiseks, mis puudutab kõigepealt vastava valdkonnaga seonduvaid üldisi õigusakte, siis on personalieeskirjade artikli 1e lõikes 2 sätestatud, et ametnikele tagatakse sellised tervishoiu‑ ja ohutusnormidele vastavad töötingimused, mis on vähemalt samaväärsed aluslepingute kohaselt neis valdkondades vastuvõetud meetmete alusel kohaldatavate miinimumnõuetega (vt selle artikliga seoses Avaliku Teenistuse Kohtu 30. aprilli 2009. aasta otsus kohtuasjas F‑65/07: Aayhan jt vs. parlament, punkt 116). Paljudest Euroopa direktiividest, eelkõige direktiivist 89/391 tuleneb, et tööandja on kohustatud tagama töötajate ohutuse ja tervise kõikides tööga seotud aspektides. Ohutu töökeskkonna tagamise kohustuse sisu on täpsustatud direktiivi 89/391 artiklites 6–12 ja paljudes teistes direktiivides, mis sätestavad ennetusmeetmed, mida tuleb teatud spetsiifilistes sektorites võtta. Komisjonil on aluslepingute järelevalvajana kohustus tõlgendada sel viisil tööandjale kehtestatud kohustusi kitsalt (vt Euroopa Kohtu 14. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑127/05: komisjon vs. Ühendkuningriik). Lisaks kinnitab 26. aprilli 2006. aasta otsuse vastuvõtmine komisjoni poolt, et see institutsioon arvestas personalieeskirjade artikli 1e lõikest 2 tulenevate tagajärgedega, juhindudes liikmesriikides kehtivatest normidest direktiivi 89/391 alusel.

128    Peale selle, nagu hageja õigesti märkis, on töötajate kaitse tagamise kohustus personalieeskirjade artikli 24 aluspõhimõte ning sellel on eritähendus ametnike puhul, kes töötavad kolmandates riikides, kus nad on kohustatud personalieeskirjade X lisa artikli 5 lõike 1 kohaselt elama sellel elamispinnal, mille institutsioon on neile andnud. Personalieeskirjade X lisa artikli 5 lõige 2 näeb siinjuures ette, et ametisse nimetav asutus määrab kindlaks õiguse mööblile ja muule eluruumide sisseseadele kooskõlas igas teenistuskohas kohaldatavate tingimustega. Järelikult kohaldatakse selliste eluruumide suhtes eriregulatsiooni ning neid ei saa administratsiooni vastutuse alt välja jätta, eelkõige teenistuskohtades, kus ametnike turvalisus on eriti ohustatud. Kaitsekohustus laieneb ka ametniku pereliikmetele, kes koos temaga asjaomases riigis elavad, ja seda tõendab ka asjaolu, et abikaasad peavad samuti osalema lähetuseelse koolituse raames teatavates infoseminarides, kus käsitletakse turvalisuse küsimusi.

129    Teiseks, kui Euroopa Liidu Kohtul tuli tunnistada, et institutsiooni vastutus on tekkinud töötajatele turvalisuse tagamise kohustuse rikkumise tõttu, ei asunud kohus seisukohale, et administratsioonil on selles valdkonnas ulatuslik kaalutlusõigus ja et tuvastatud rikkumine peab olema konkreetse raskusastmega. Seetõttu kohustati institutsiooni heastama õnnetuse tagajärgi, mis ühes ametnikke lapsi majutanud puhkelaagris toimus, kuna institutsioon ei näinud ette piisavaid lepingulisi tagatisi ega teavitanud sellest asjaomaseid isikuid (Euroopa Kohtu 7. oktoobri 1982. aasta otsus kohtuasjas 131/81: Berti vs. komisjon, punktid 23 ja 24), ning maksma kahjuhüvitist õnnetusse sattunud ametnikule, kes oli tööreisil tehniliselt halvas korras ametiautoga, mida juhtis üks teine institutsiooni ametnik (eespool viidatud kohtuotsus Leussink vs. komisjon, punktid 15−17). Euroopa Kohus on isegi leidnud, et turvalisuse tagamise kohustus kehtis ka ühe ehitustöölise osas, kes ei olnud ei institutsiooni ametnik ega teenistuja ning kes oli alla kukkunud selle institutsiooni hoonelt, kelle heaks ta töötas (Euroopa Kohtu 27. märtsi 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑308/87: Grifoni vs. Euratom, punktid 13 ja 14).

130    Siiski ei saa töötajatele turvalisuse tagamise kohustus, sõltumata selle ulatusest, minna nii kaugele, et paneb asjassepuutuvale institutsioonile selle tulemuse saavutamiseks absoluutse kohustuse. Eelkõige ei saa kõrvale jätta eelarve, halduslikke ja tehnilisi piiranguid, millega administratsioon kokku puutub ja mis teevad kiireloomuliste ja vajalike abinõude lühikese aja jooksul rakendamise raskeks või isegi võimatuks, vaatamata pädevate ametiasutuste üles näidatud hoolsusele. Lisaks muudab kõnealuse turvalisuse tagamise kohustuse delikaatseks see, kui asjaomane ametnik, kes erinevalt ühes kindlaks määratud kohas töötavast töötajast peab – nii nagu hageja poeg – täitma oma töökohustusi kolmandas riigis ja võtma endale diplomaatilise esindamisega võrreldava ülesande, mida ähvardavad mitmesugused ohud, mida on raskem tuvastada ja ära hoida.

131    Avaliku Teenistuse Kohus märgib sellega seoses esiteks, et kuigi eluruum, mis sellisele ametnikule on tema töökohustustega seoses antud ja mille suhtes kehtivad teatavates kolmandates riikides asuvates delegatsioonides kohaldatavad erilised kaitsemeetmed, ei ole see siiski täielikult võrdväärne töökohaga või töötamiskohaga direktiivi 89/391 tähenduses. Pealegi ei vasta kolmandates riikides asuvate delegatsioonide töötajate eluruumid mõistetele „töökoht” ega „komisjoni asukoht”, nagu need on 26. aprilli 2006. aasta otsuses kitsalt määratletud. Muu hulgas sätestab direktiivi 89/391 artikli 5 neljas lõik, et liikmesriikidel on võimalus ette näha tööandja vastutusest vabastamine või tema vastutuse piiramine juhul, kui sündmused toimuvad ebatavalistel ja ettenägematutel asjaoludel ning tööandjast sõltumatult, või erakorraliste sündmuste puhul, mille tagajärgi ei oleks olnud võimalik ära hoida, hoolimata kõikidest asjakohastest abinõudest. Sellist tööandja vastutuse piiramist nagu direktiiv 89/391 liikmesriikides ette näeb, võib seega kohaldada ka liidu institutsiooni kui tööandja puhul personalieeskirjade artikli 1e lõike 2 kohaselt.

132    Eeltoodud kaalutlusi arvestades ja kolmandas riigis asuvas delegatsioonis töötava ametniku elu‑ ja töötingimuste erisusi arvesse võttes leiab Avaliku Teenistuse Kohus direktiivis 89/391 sisalduvatest üldreeglitest lähtuvalt, et komisjonile pandud turvalisuse tagamise kohustus tähendab antud kontekstis seda, et institutsioon hindab tema töötajaid ähvardavaid ohte ja kohaldab preventiivset integreeritud lähenemisviisi kõikidel teenistuse tasanditel, informeerib seejärel asjaomaseid töötajaid tuvastatud ohtudest ja teeb kindlaks, et töötajad on saanud nende turvalisusega seotud ohtude kohta kohased juhised, ning lõpuks võtab sobivad kaitsemeetmed ning viib ellu töökorralduse ja abinõud, mida ta vajalikuks peab.

133    Käesolevas asjas keskendub hageja oma kriitikas kolmandale etapile seoses kaitsemeetmetega, mis komisjon ellu viimata jättis. Ta ei viita kuskil sellele, et komisjon oleks rikkunud ohu preventiivse hindamise ja hageja pojale teatamise kohustust.

134    Avaliku Teenistuse Kohus peab siiski enne komisjoni rakendatavate meetmete laadi hindamist vajalikuks märkida, et institutsioon ei ole rikkunud kohustust hinnata preventiivselt ohtusid, mis Rabati delegatsioonis töötavaid ametnikke võivad ähvardada.

135    Esiteks komisjon esitas oma töötajatele, kes vaidluse aluseks olevate asjaolude asetleidmise ajal Rabatis töötasid, preventiivse hinnangu ohtudest, mis neid ähvardavad. Turvalisuse juhendist, mis ametnikele enne delegatsiooni tööle asumist nii‑öelda lähetuseelse programmi raames anti, tuleneb, et Maroko puhul võttis komisjoni arvesse ohtusid, mis seal viibides ähvardavad suhteliselt kõrge elustandardiga isikuid ning milleks võib olla rünnakuoht teatud kohtades ja teatud kellaajal ning varguse ja sissemurdmise oht. Teiseks oli 2006. aasta jaanuaris, mitu kuud enne topeltmõrva, ohutase Rabati delegatsiooni ja töötajate eluruumidega seoses tõstetud „III rühma” tasemele ehk kolmandates riikides asuvate delegatsioonide kõige kõrgemale ohutasemele, mis tähendab eelkõige välismaal töötavate isikute eluruumide pidevat valvet spetsiaalse valdkonna äriühingu poolt. Kuigi Maroko ei olnud enne 2006. aastat kvalifitseeritud riigiks, kus diplomaatilise korpuse ründamisega seotud ohud olid väga suured, kuna ühestki nende vastu suunatud rünnakust ei olnud varem teatatud (välja arvatud rünnak, mis puudutab diplomaate, kes hukkusid 1971. aastal Skhiratis kuningale tehtud atentaadi käigus), leidis komisjon siiski, et otsesemalt Euroopa Liitu ähvardavat terrorismiohtu võib esineda mitmes riigis, mille hulka kuulub ka Maroko, ning seetõttu viidi Rabati delegatsioon ohutaseme II rühmast III rühma. Delegatsioonijuhtidele saadetud 6. veebruari 2006. aasta kirjas juhtis välissuhete peadirektoraadi välisteenistuse direktoraadi direktor sellega seoses tähelepanu mitmele soovitusele, eelkõige valveteenistuse personali teadlikkuse tõstmisele „büroode, elukohtade ja eluruumide paremaks järelevalveks ja kontrollimiseks” ning „kokku lepitud juhiste ja toimingute range täitmise tagamise” olulisusele.

136    Seega komisjon ei alahinnanud mingil viisil ohte, mis Rabati delegatsioonis töötavaid ametnikke varitsesid.

 Süü olemasolu kohaste kaitsemeetmete rakendamisel

137    Avaliku Teenistuse Kohus jõudis käesolevas asjas võetud kaitsemeetmete osas menetlustoimingute tulemusena saadud andmete põhjal järeldusele, et komisjon on oma kohustusi rikkunud.

138    Esmases analüüsis sai Avaliku Teenistuse Kohus üksnes enne esimest kohtuistungit tema käsutuses oleva teabe alusel asuda seisukohale, et nende eluruumide kaitsmiseks võetud meetmed, kus surnud ametnik ja tema perekond elas, olid piisavad. Nende elukoht asus vaikses elurajoonis, kus elavad kõrged Maroko riigiametnikud, välismaal töötavad isikud ja diplomaadid. Maja ei olnud teistest isoleeritud, ent asus krundil, mida ümbritses kahe meetri kõrgune kivimüür. Sissepääsu krundile jälgis tavaliselt valvur, kelle valveruum asus surnud ametniku ja tema perekonna elumaja vastas olevast peasissekäigust umbes kümne meetri kaugusel. Niisiis kohaldati kõnesoleva maja suhtes ühte nendest kaitsemeetmetest, mida 6. augusti 2007. aasta kirjaliku vastuse koostaja nimetab „täiendavateks meetmeteks”. Samuti tundub, et majas olid olemas mehhanismid tavaliselt prognoositava sissetungimisohu vältimiseks: kõikidel juurdepääsu võimaldavatel ustel olid „Yale”‑tüüpi lukud, mille delegatsiooni talitused olid enne surnud ametniku kohalejõudmist ära vahetanud, ning kõik väljapääsud (välja arvatud peasissekäigu uks ja esimesel korrusel asuv rõduuks) olid raudtrellidega kaitstud.

139    Kuid 15. detsembri 2009. aasta kohtuistungil sai Üldkohus esimest korda teada mõningad andmed, mis käsitlevad kolmandates riikides asuvate delegatsioonide töötajate suhtes kohaldatavaid turvameetmeid, ning eelkõige seda, et Marokot hinnati 2006. aastal riigiks, kus on delegatsiooni töötajate jaoks kõrgendatud oht.

140    Selleks et teha kindlaks nende meetmete laad ja ulatus ning vastata seeläbi hageja argumentidele, kes väitis, et komisjon ei rakendanud tapmiste toimumispaigaks olnud ajutistes eluruumides kaitsemeetmeid, mida komisjon ise oli pidanud Rabatis töötavale personalile antud eluruumide puhul vajalikuks, tegi Avaliku Teenistuse Kohus kolm kohtumäärust, milles ta kohustas komisjoni esitama sellise analüüsi jaoks tähtsust omavaid dokumente.

141    Olgu märgitud, et enne nimetatud menetlustoimingute määramist oli Avaliku Teenistuse Kohus arvamusel, et hageja esitas piisavalt selged ja usaldusväärsed väited, et kaitsemeetmete järgimine oli delegatsioonide töötajatele antud eluruumides kohustuslik, viidates eelkõige 6. augusti 2007. aasta kirjalikule vastusele. Lisaks olid need dokumendid, mille saatmist Avaliku Teenistus Kohus nõudis, mitte tõenditeks, vaid moodustasid kohtuasja õigusliku raamistiku. Avaliku Teenistuse Kohus ei saa teha otsust selle kohta, kas komisjon on turvalisuse tagamise kohustusi rikkunud või mitte, kui ta ei tea nende kohustuste laadi ja ulatust, mis kohtuasjas kohaldatavast õiguslikust raamistikust tulenevad.

142    Avaliku Teenistuse Kohus leidis, et komisjoni esitatud dokumentide hulgas tuleb eriti arvesse võtta väljavõtteid turvalisuse norme ja kriteeriume käsitlevast 2006. aasta dokumendist, ning salastatuse kategooriasse „Restreint UE” kuuluva dokumendi konfidentsiaalsuse järgimiseks koostas kohus nendest väljavõtetest kokkuvõtte.

143    Komisjon on siiski vastu sellele, et väljavõtted kui sellised kohtutoimikusse lisatakse ja et hagejal on nendele juurdepääs. Hageja väidab omalt poolt, et tema arvates on komisjoni selline takistav hoiak põhjendamatu ja kahjustab tema õigust tõhusale kohtulikule kaitsele. Ta märkis, et Avaliku Teenistuse Kohtu koostatud kokkuvõte puudutas vaid turvalisuse norme ja kriteeriumi käsitleva 2006. aasta dokumendist tehtud väljavõtete reguleerimiseset, mitte aga nende väljavõtete sisu ennast ning et järelikult ei olnud see menetlusliku võrdsuse põhimõtte tagamiseks piisav. Seetõttu taotles ta juurdepääsu turvalisuse norme ja kriteeriume käsitleva 2006. aasta dokumendi väljavõtetele või selle mittevõimaldamise korral seda, et Avaliku Teenistuse Kohus võtaks need väljavõtted kodukorra artikli 44 lõikest 1 kõrvale kaldudes kohtuotsuse analüüsis arvesse.

144    Seega tuleb lahendada hageja taotlus juurdepääsu saamiseks sellele dokumendile ja juhul kui taotlus rahuldamata jäetakse, näha ette, millisel viisil võib Avaliku Teenistuse Kohus seda dokumenti kasutada.

–       Hageja taotlus juurdepääsu saamiseks turvalisuse norme ja kriteeriume käsitlevale 2006. aasta dokumendile

145    Kõigepealt olgu märgitud, et turvalisuse norme ja kriteeriume käsitlev 2006. aasta dokument on liigitatud salastatuse kategooriasse „Restreint UE” ning et üldjuhul on salastatud dokumendile juurdepääs vaid selleks volitatud isikutel, nagu otsus 2001/844 näeb sõnaselgelt ette. Järelikult on hagejal sellele dokumendile juurdepääs vaid siis, kui ta on selleks volitatud, mis ei ole aga lihtne, kuna hagejal puudub institutsiooniga töösuhe. Tal oleks võimalik sellele dokumendile juurde pääseda veel juhul, kui dokumendi salastatus on ametlikult kustutatud. Avaliku Teenistuse Kohtu sellesisulisele küsimusele vastates välistas komisjon kohe võimaluse salastatuse kustutamise otsuse tegemiseks.

146    Kui Avaliku Teenistuse Kohus peaks volituste andmise ja salastatuse kustutamise menetlust kõrvale jättes otsustama, et hagejale tehakse turvalisuse norme ja kriteeriume käsitleva 2006. aasta dokumendi väljavõtted kättesaadavaks, rikub ta sellega käitlemise reegleid, mida tuleb asjaomase dokumendi suhtes järgida. Selline otsus kahjustaks ka usaldust ja lojaalsust, mis peab kohtu ja liidu administratsiooni vahelistes suhetes valitsema, kuna institutsioon edastas need väljavõtted Avaliku Teenistuse Kohtule üksnes selleks, et kohus kontrolliks nende konfidentsiaalsust. Üksnes ülekaalukad põhjused, mis tuginevad eelkõige põhiõiguste kaitsele, saaksid erandkorras õigustada seda, et Avaliku Teenistuse Kohus lisab toimikusse ja edastab kõikidele pooltele salastatud dokumendi ilma administratsiooni nõusolekuta. Käesolevas asjas sellised asjaolud puuduvad.

147    Edasi, vastupidi hageja poolt väidetule ei ole selles, et komisjon tugineb turvalisuse norme ja kriteeriume käsitleva 2006. aasta dokumendi konfidentsiaalsusele, midagi kuritarvituslikku ega ebaproportsionaalset. Konfidentsiaalsuse kaitse on vajalik selleks, et tagada kolmandates riikides asuvate delegatsioonide töötajate turvalisus ja a fortiori nende töötajate turvalisus, kes töötavad ohutaseme III rühma kuuluvates delegatsioonides, kus terrorismiohtu peetakse eriti kõrgeks, nagu see on olnud Marokos alates 2006. aastast.

148    Ehkki on tõsi, et kui dokumendi väljavõtetega tutvub Avaliku Teenistuse Kohtu ruumides üksnes hageja advokaat, võib see olla juurdepääsu keelamisega võrreldes vähem piirav meede, mida õigustavad advokaadina töötamisega kaasnevad eelkõige distsiplinaarvaldkonda kuuluvad tagatised, võib selline meede siiski kujutada endast ohtu andmete levimisele, ohustades delegatsioonide töötajate turvalisust, isegi kui advokaadi aususes ei ole mingit alust kahelda.

149    Kõigele lisaks leiab Avaliku Teenistuse Kohus, et hageja õigus tõhusale kohtulikule kaitsele ja menetlusliku võrdsuse järgimisele ei eelda, et hageja või tema advokaat peaksid olema turvalisuse norme ja kriteeriume käsitleva 2006. aasta dokumendi väljavõtete sisust teadlikud. Avaliku Teenistuse Kohus saab tegelikult asjaomase dokumendi väljavõtteid kasutada viisil, mis austab üheaegselt nii hageja õigusi kui ka dokumendi konfidentsiaalsust.

–       Turvalisuse norme ja kriteeriume käsitleva 2006. aasta dokumendi kasutamine Avaliku Teenistuse Kohtu poolt

150    Nagu käesolevas kohtuotsuses menetlust käsitlevast osast ilmneb, leidis Avaliku Teenistuse Kohus, et turvalisuse norme ja kriteeriume käsitleva 2006. aasta dokumendi väljavõtted, mis talle edastati, on kohtuasja lahendamisel asjassepuutuvad. Nendes väljavõtetes täpsustatakse, millised turvameetmed oli komisjon ohutaseme III rühma kuuluvate delegatsioonide, mille hulka kuulub alates 2006. aastast ka Maroko, töötajate eluruumidele ette näinud. Selleks et saavutada tasakaal kõnealuse dokumendi konfidentsiaalsuse säilitamise, menetluse võistlevuse põhimõtte ja hageja õiguse vahel tõhusale kohtulikule kaitsele, koostas Avaliku Teenistuse Kohus komisjoni ettepaneku kohaselt asjaomastest väljavõtetest kokkuvõtte (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtumäärus AM & S Europe vs. komisjon).

151    Hageja väidab õigesti, et see kokkuvõte ei kajasta muud kui turvalisuse norme ja kriteeriume käsitleva 2006. aasta dokumendi asjakohaste väljavõtete reguleerimiseset ja kuna see ei anna väljavõtetes sõnaselgelt nimetatud turvameetmete sisu enda kohta mingit teavet, ei ole tal võimalik tugineda tõhusa kohtuliku kaitsega seotud õigustele. Kokkuvõte üksinda ei saa tagada eelmises punktis nimetatud vastandlike huvide vahelist tasakaalu ega menetluslikku võrdsust poolte vahel (vt analoogia alusel seoses kohtuasjaga, kus peeti Avaliku Teenistuse Kohtule ja hagejale konfidentsiaalse dokumendi kokkuvõtte edastamist kaitseõiguste tagamiseks ebapiisavaks, Euroopa Liidu Üldkohtu 30. septembri 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑85/09: Kadi vs. komisjon, punkt 174, mille peale on esitatud apellatsioonkaebus Euroopa Kohtusse, liidetud kohtuasjad C‑584/10 P, C‑593/10 P ja C‑595/10 P).

152    Sellistel asjaoludel tuleb Avaliku Teenistuse Kohtul leida kõne all olevate huvide vahel õiglane tasakaal, kontrollides eelkõige, kas käesoleval juhul on võimalik kõrvale kalduda kodukorra artikli 44 lõikest 1, mille kohaselt võtab Avaliku Teenistuse Kohus arvesse ainult neid dokumente ja tõendeid, mis on tehtud kättesaadavaks poolte esindajatele ja mille kohta on neile antud võimalus avaldada oma arvamust.

153    Nagu Euroopa Inimõiguste Kohus on otsustanud, võib õigust täielikule võistlevale menetlusele piirata osas, mis on rangelt vajalik üldiste huvidega seotud olulistel põhjustel, nagu riigi julgeolek, vajadus hoida saladuses teatavaid politsei uurimismeetodeid või kolmandate isikute põhiõiguste kaitse. Et aga tagada süüdistatavale õiglane kohtumõistmine, tuleb asjaomasele isikule tema õigusi piirates tekitatud raskusi piisavalt tasakaalustada menetluste kaudu, mida kohtuvõim kasutab (vt selle kohta eespool viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus A jt vs. Ühendkuningriik, eelkõige punktid 205−208 ja seal viidatud kohtupraktika).

154    On tõsi, et viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat kohaldatakse kriminaalasjades, nagu komisjon on õigesti täheldanud, ning see ei ole ülekantav käesolevale kohtuasjale, mis seda valdkonda ei puuduta ja milles ei kerki üles ka hageja kaitseõiguste küsimus, vaid küsimus hageja õiguse kohta tõhusale õiguskaitsevahendile. Samas annab see kohtupraktika liidu kohtule juhiseid, millest kohus võib tema lahendada oleva kohtuasja menetlemisel eeskuju võtta (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Varec, punktid 46−48).

155    Lisaks on Euroopa Kohus leidnud, et õigus tõhusale kohtulikule kaitsele eeldab seda, et kohtul on tema menetlusse esitatud kohtuasja lahendamiseks kogu vajalik teave, sealhulgas konfidentsiaalne teave, et ta saaks ise teha otsuse kõiki asjaolusid teades (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Varec, punktid 53 ja 55).

156    Eeltoodust tuleneb, et turvalisuse norme ja kriteeriume käsitleva 2006. aasta dokumendi väljavõtete konfidentsiaalsuse kaitse eeldab käesolevas asjas seda, et hagejal on sellele dokumendile juurdepääs ainult lühikese kokkuvõtte vormis ning et menetlus ei ole seega täielikult võistlev. Hageja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele saab sellises olukorras tagada vaid siis, kui Avaliku Teenistuse Kohus teeb erandi kodukorra artikli 44 lõikest 1 ja tugineb ise selle dokumendi asjassepuutuvatele väljavõtetele, et teha otsus kõiki asjaolusid teades, kuigi komisjon edastas need väljavõtted Avaliku Teenistuse Kohtule vaid eesmärgil, et kohus kontrolliks asjaomase dokumendi konfidentsiaalsust.

157    Veel tuleb rõhutada, et komisjon, kes ei olnud oma märkustes, mis ta 26. novembril 2010 teise kohtuistungi esialgse aruande kohta esitas, Avaliku Teenistuse Kohtu sellise toimimisviisiga nõus, ei olnud teisel kohtuistungil enam vastu sellele, et Avaliku Teenistuse Kohus võtab arvesse turvalisuse norme ja kriteeriume käsitleva 2006. aasta dokumendi asjassepuutuvad väljavõtted, juhul kui kohus leiab, et see dokument käsitleb delegatsioonide töötajate ajutiste eluruumide olukorda.

–       Turvalisuse norme ja kriteeriume käsitleva 2006. aasta dokumendi kohaldatavus ajutisele eluruumile, mis hageja pojale ja tema perekonnale oli antud

158    Vastupidi komisjoni poolt väidetule puudutab turvalisuse norme ja kriteeriume käsitlev 2006. aasta dokument ainult nende eluruumide olukorda, mida institutsioon määratleb „alaliste” eluruumidena.

159    Esiteks ei ole üheski asjaomase dokumendi väljavõttes, millele Avaliku Teenistuse Kohtul oli juurdepääs, sellist määratlust kasutatud. Väljavõtetes viidatakse üksnes delegatsiooni töötajate eluruumidele (staff houses). Muud kohtuasja analüüsimisel asjakohased tekstid või dokumendid ei kinnita samuti, et turvalisusega seoses tehakse vahet alalistel ja ajutistel eluruumidel. Personalieeskirjade X lisa artiklis 18 on vaid sätestatud, et ametnikul, kes on kolmandasse riiki saabudes sunnitud elama hotellis või ajutises eluruumis, on õigus saada hüvitist niisuguse eluruumi üürimise tegelike kulude katteks, kui pädev asutus on andnud selleks eelneva loa. Ka välissuhete peadirektoraadi vademeekum ei sisalda ajutistele eluruumidele kohaldatavaid turvameetmeid käsitlevat sätet ning täpsustab vaid seda, millistel tingimustel toimub asjaomaste eluruumide üürikulude katmine ja asjaomasele ametnikule päevaraha maksmine. Vademeekumi punktis 15.3.3 „Ülempiirid” on üksnes märgitud, et ajutiste eluruumide valikul võetakse arvesse eelarve ja turvalisusega seotud aspekte ning et ajutise eluruumi kasutamise periood peab olema võimalikult piiratud. Seega peetakse kohaseks, kui lähetuse lõppemisel ei ületa ajutise eluruumi kasutamise periood ühte nädalat. Kui võtta arvesse, et see punkt paikneb vademeekumi peatükis, mis käsitleb eelarve ja haldusega seotud aspekte ajutises eluruumis elamise kohta, ei saa sellest teha mingeid järeldusi kõnealuse eluruumi suhtes kohaldatavate turvameetmete laadi kohta.

160    Teiseks sisaldab turvalisuse norme ja kriteeriume käsitlev 2006. aasta dokument 142. leheküljel, mis on Avaliku Teenistuse Kohtule edastatud dokumendi väljavõtete hulgas, järgmist lauset, mis on toodud ka dokumendi kokkuvõttes, millega hageja advokaat tutvus: „nimetatud dokumendis mainitud soovitused on minimaalsed turvanõuded, mida tuleb igal juhul täita; ilma personali ja halduse peadirektoraadi turvalisuse eest vastutava direktoraadi eelneva nõusolekuta ei tohi näha ette ühtegi erandit või alternatiivset võimalust”. Kui selgitus, mille kohaselt peavad need minimaalsed turvanõuded olema „igal juhul” täidetud, kehtiks ainult alaliste eluruumide kohta, kaotaks see oma mõtte. Turvalisuse norme ja kriteeriume käsitleva 2006. aasta dokumendi koostajad teavad, et ajutisi eluruume delegatsioonides aeg‑ajalt kasutatakse ning oleksid arvatavasti näinud nende eluruumide kohta ette eriolukorra, kui nad oleksid kavatsenud need kõnesoleva dokumendi kohaldamisalast välja jätta.

161    Kolmandaks, ehkki on tõsi, nagu komisjon teisel kohtuistungil väitis, et ajutised eluruumid ei saa sisaldada kõikidel juhtudel samu kaitsemehhanisme nagu alalised või püsivad eluruumid, ei õigusta see asjaolu siiski, et turvalisuse norme ja kriteeriume käsitlev 2006. aasta dokument ei ole neile kohaldatav. Kuna see dokument näeb ette võimaluse teha pädeva talituse eelneval nõusolekul asjaomastest meetmetest erandeid, lubatakse selle dokumendiga turvameetmeid vastavalt asjaomaste eluruumide tüübile kohandada, võttes näiteks arvesse nende ajutisust.

162    Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et turvalisuse norme ja kriteeriume käsitlev 2006. aasta dokument on asjakohane hindamaks, kas ajutisele eluruumile, kus hageja poeg ja tema perekond elas, olid asjassepuutuvad turvameetmed kohaldatavad, kuna nimetatud dokumendis mainitud meetmed olid ohutaseme III rühma kuuluvate delegatsioonide töötajate eluruumide osas „igal juhul” kohaldatavad.

163    Teise võimalusena, isegi kui tunnistada, et see dokument ei ole asjaomase eluruumi suhtes kohaldatav, tuleb võtta arvesse püsivate eluruumide kohta kehtivaid nõudeid hindamaks, kas komisjon toimis ajutise eluruumi osas vajaliku hoolsusega. Sellekohane täiendav analüüs esitatakse kohtuotsuse lõpuosas.

–       Turvalisuse norme ja kriteeriume käsitleva 2006. aasta dokumendi õiguslik tähendus

164    Nagu hageja teisel kohtuistungil õigesti väitis, on kõnealuse dokumendi näol tegemist sise‑eeskirjaga, millega komisjon piiras oma kaalutlusruumi oma töötajate kaitseks võetud meetmete rakendamisel ning millele saab tema vastu tugineda seni, kuni seda ei ole muudetud.

165    Kui võtta esiteks arvesse asjaomases dokumendis nimetatud meetmete eesmärki, sõnastust, detailsust ning rakendamise ja nende üle võimaliku teostatava kontrolli tingimusi, siis näib, et tegemist on siduvate meetmetega, mitte lihtsalt õiguslikult mittesiduvate soovitustega, sest vastasel juhul kaotaks komisjonile pandud turvalisuse tagamise kohustus oma tulemuslikkuse. Seega väitis komisjon esimesel kohtuistungil ekslikult, et Maroko delegatsiooni töötajate eluruumidele kohaldatavaid turvameetmeid ei reguleeri ükski dokument selle laadist olenemata ning et delegatsioonijuhile antud elukoha ja ametiruumide kaitsmise kohta on olemas vaid üks soovitus, mis on esitatud välissuhete peadirektoraadi vademeekumis.

166    Teiseks nähtub toimikust selgelt, et Maroko delegatsiooni talitused leidsid, et need meetmed tuleb 2006. aastal kiiresti ellu rakendada, kuivõrd 2006. aasta jaanuaris oli delegatsioon viidud ohutaseme II rühmast üle III rühma, mis on ohuskaala kõige kõrgem aste. Välissuhete peadirektoraadi pädevad talitused viisid 2005. aasta novembris Rabati delegatsiooni talitustes läbi kontrolli, mis käsitles delegatsiooni vastavust normidele ja kriteeriumidele, mille näol on tegemist just nende normide ja kriteeriumidega, mis on ära toodud turvalisuse norme ja kriteeriume käsitlevas 2006. aasta dokumendis. Lisaks nähtub delegatsioonijuhi 6. juuni 2006. aasta teatisest ja sellele lisatud kontrollaruandest, mille piirkondliku julgeoleku eest vastutav isik oli pärast 10.−13. maini 2006 läbi viidud kontrolli koostanud, et „iga ametniku ja lepingulise töötaja kohustust kasutada […] iga päev 24‑tunnist valvet” peab täiel määral järgima, et eluruumide turvalisuseks tuleb teostada töid ning et erilist tähelepanu pööratakse tungivalt soovituslike aknatrellide paigaldamisele seoses ühe eluruumiga ja kohustusele varustada eluruumid alarmsüsteemi ja paanikanupuga.

167    Isegi kui oletada, et kõnealustel turvameetmetel on sama tähendus kui sise‑eeskirjadel, mida vastavalt kohtupraktikale loetakse soovituslikuks tegevusjuhiseks, mille administratsioon endale kehtestab, ei ole komisjon mingil viisil kinnitanud, et üldiste huvidega seotud kaalutlused või teenistuse huvidest lähtuvad põhjused oleksid kõnealuste meetmete käesolevas asjas rakendamata jätmist õigustanud. Komisjon üksnes väitis ekslikult, et turvalisuse norme ja kriteeriume käsitlevas 2006. aasta dokumendis kehtestatud meetmed ei ole ajutistele eluruumidele kohaldatavad.

168    Eeltoodust tuleneb, et hindamaks, kas komisjon on turvalisuse tagamise kohustuste järgimisel süüliselt käitunud, peab Avaliku Teenistuse Kohus võtma arvesse meetmed, mida komisjon peab ise kohasteks meetmeteks, arvestades 2006. aastal Marokos eksisteerinud ohutaset vastavalt turvalisuse norme ja kriteeriume käsitlevale 2006. aasta dokumendile.

–       Komisjoni süü olemasolu

169    Toimikumaterjalidest, eelkõige turvalisuse norme ja kriteeriume käsitleva 2006. aasta dokumendi kokkuvõttest ja väljavõtetest ilmneb, et komisjon kehtestas Rabati delegatsioonis töötava personali eluruumidele minimaalsed turvanõuded, mis hõlmavad kaitsemehhanismide rakendamist Marokos hinnatud ohutasemele vastavalt ja mis on igal juhul kohaldatavad, nagu valvesignalisatsiooni, paanikanupu ja erinevat liiki turvasüsteemide paigaldamine ning pidev valve spetsiaalse valdkonna äriühingu poolt.

170    Nagu eelnevalt öeldud, olid need meetmed rakendatavad kõikidele eluruumidele, mis delegatsioonide töötajatele anti, kui pädev talitus ei olnud eelnevalt erandit kehtestanud. Asjaomaste meetmete eesmärk oli vältida terrorismiohtu, mida sel ajal hinnati tõsiseks ja mille tõttu liigitati delegatsioon ohutaseme III rühma. Peale selle palus delegatsioonijuht välissuhete peadirektoraadil viia läbi kontroll. Kontroll, mis viidi läbi 10.−13. maini 2006, võimaldas esile tuua mõningad puudused delegatsiooni töötajatele antud eluruumide kaitsmisel.

171    Kuigi komisjoni administratsioon oli täiesti teadlik eriti suurtest ohtudest, mis tema töötajaid ähvardasid, ei olnud hageja ja tema perekonna eluruumi puhul rakendatud ühtegi meedet, mis on ette nähtud eluruumidele ohutaseme III rühma kuuluvates delegatsioonides.

172    Hageja ja tema perekonna eluruum ei olnud varustatud valvesignalisatsiooniga ega paanikanupuga. Aknatrellid, mille vahelt tapja läbi pääses, ei vastanud turvalisuse norme ja kriteeriume käsitlevas 2006. aasta dokumendis esitatud soovitustele, millega Avaliku Teenistuse Kohus sai komisjoni esitatud dokumendist tehtud ühe väljavõtte kaudu tutvuda ja mis oleksid nende järgimise korral muutnud aknatrellid sissemurdmiskindlaks ka väiksema kehaehitusega ründajale. Seega olid aknatrellid oma ülesande täitmiseks sobimatud, mida väitis ka hageja. Majale ei olnud tagatud valvet spetsiaalse valdkonna äriühingu poolt, kelle ülesanne on kaitsta konkreetselt kõnealust vara iga päev 24 tundi järjest. Nagu komisjon teisel kohtuistungil selgitas, valvas valvur, kelle valveruum asus maja sissepääsu lähedal, korraga kõiki samal krundil paiknevaid maju ega pidanud hageja poja maja põhjalikumalt valvama. Muu hulgas ei ole üürilepingus maja valvetingimusi kuskil täpsustatud. Samuti võib täheldada, et kuigi valvur viibis tapja sissetungimise hetkel kohal, näib siiski, et ööl, mis tapmised toime pandi, ei olnud tund aega hiljem enam mingisugust valvet: nii võis tapja laadida maja ees pargitud ohvrite auto peale majast varastatud esemed (golfikomplekt, maalid ja väiksemad esemed, televiisor jne) ja ilma segamata autoga ära sõita. Avaliku Teenistuse Kohus märgib lisaks, et asjaomase eluruumi puhul ei olnud rakendatud ka teatavaid meetmeid, mis on ette nähtud eluruumidele ohutaseme II rühma kuuluvates delegatsioonides (valvesignalisatsioon ja paanikanupp).

173    On tõsi, et Avaliku Teenistuse Kohus ei saa selleks, et tuvastada, et komisjon on oma kohustusi turvalisuse valdkonnas rikkunud, märkida üksnes, et turvalisuse norme ja kriteeriume käsitlevas 2006. aasta dokumendis sätestatud meetmeid ei ole järgitud. Loomulikult võib erakordsetel asjaoludel, eelkõige hädaolukorras näha ajutiselt ette, et elatakse ajutises eluruumis, kus ei ole alalise eluruumiga samaväärseid turvamehhanisme.

174    Kuid ka sellises olukorras ei või administratsioon jätta rakendamata minimaalseid meetmeid, millega on võimalik ajutises eluruumis elava isiku turvalisust ähvardavaid peamisi ohte ära hoida või vähemalt nende tõenäosust piirata eelarveliselt ja halduslikult vastuvõetavatel tingimustel. See on nii seda enam, kui erakorralised asjaolud on komisjonile teatavaks saanud.

175    Käesolevas asjas olid liidu ametnikke ähvardava terrorismiohu tõttu Maroko puhul kindlaks määratud kõrge ohutase, 2006. aasta mais läbi viidud kontroll, milles toodi esile puudused delegatsiooni töötajatele antud eluruumide kaitsmisel, ning neli väikest last asjaomase ametniku majapidamises nendeks asjaoludeks, mis võivad õigustada erakorraliste ettevaatusabinõude võtmist enne, kui ametnik asub kas või ajutiselt kõnealusesse eluruumi elama. Samuti tuleb märkida, et komisjon ei väitnud kordagi, et surnud ametnikule antud eluruumis kasutusel olnud kaitsemeetmete suhtes kohaldati pädeva talituse poolt erandit vastavalt turvalisuse norme ja kriteeriume käsitlevale 2006. aasta dokumendile. Komisjon ei väitnud ka seda, et maja turvaliseks muutmisega seotud lisatööd, nagu aknatrellide vahetamine, mille kaudu tapja eluruumi pääses, või alarmsüsteemi või paanikanupu paigaldamine või ka spetsiaalse valdkonna äriühinguga sõlmitud valveteenuse lepingu ajutine pikendamine tekitasid eelarve ja haldamisega seotud raskusi. Pealegi teadis komisjon alates 6. aprillist 2006, kui hageja poeg andis enda Marokosse tööle lähetamiseks nõusoleku, et ta peab hageja pojale ja tema perekonnale Rabatis elamispinna andma. Viimaseks asjaolu, et hageja poeg ja tema perekond soovisid lahkuda hotellist, kus neid ajutiselt majutati ja kus nad elasid neljaliikmelise perekonna jaoks ebamugavates tingimustes, ei vabastanud administratsiooni kohustusest rakendada kaitsemehhanisme vastavalt delegatsiooni puhul kindlaks määratud ohutasemele, rakendades kui mitte kõiki turvalisuse norme ja kriteeriume käsitlevas 2006. aasta dokumendis ette nähtud meetmeid, siis vähemalt ühte või mitut nendest, mis ei oleks institutsioonile suuri raskusi valmistanud, näiteks uute aknatrellide või paanikanupu paigaldamine.

176    Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud hageja väide, et komisjon käitus süüliselt, mis tõi kaasa tema vastutuse.

177    Kui see oleks käesoleval juhul vajalik, leiab Avaliku Teenistuse Kohus, et kui komisjon rikub oma kohustust tagada kolmandasse riiki saadetud ametniku ja tema perekonna kaitse käesoleva kohtuotsuse punktides 171−175 esitatud põhjustel, on see hagejale ja tema perekonnale õigusi andva normi piisavalt selge rikkumine, mis toob kaasa komisjoni vastutuse.

 Põhjuslik seos ja vastutusest vabastava asjaolu olemasolu (ohvrite süüline käitumine ja kolmanda isiku põhjustatud kahju)

178    Hageja ja komisjon esitasid teisel kohtuistungil kaks käsitlust kindla ja otsese põhjusliku seose kohta, mis institutsiooni süülise käitumise ja väidetava kahju vahel peab olema. Hageja leiab, et kuna süü seisneb selles, et institutsioon on oma tegutsemiskohustust rikkunud, on see otsene ja kindel põhjus kahju tekkimiseks, juhul kui tõendatakse, et kui institutsioon oleks võtnud vajalikud meetmed, ei oleks kahju „tõenäoliselt tekkinud”. Hageja sõnul tuleneb selline analüüs Esimese Astme Kohtu 13. detsembri 2006. aasta otsusest kohtuasjas T‑304/01: Abad Pérez jt vs. nõukogu ja komisjon. Esimese Astme Kohus leidis samamoodi, et õigusvastane tegu on kahju tekkimise kindel ja otsene põhjus, juhul kui on tõendatud, et on „ülimalt tõenäoline”, et õiguspärase käitumise korral oleks hageja nõue rahuldatud (eespool viidatud 5. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas Sanders jt vs. komisjon, punkt 150). Komisjon kinnitas seevastu, et peab olema kindel, et ilma süülise tegevuseta ei oleks kahju tekkinud, tõendamaks, et põhjuslik seos süü ja kahju vahel on otsene ja kindel (Esimese Astme Kohtu 13. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑138/03: É. R. jt vs. nõukogu ja komisjon, punkt 127).

179    Põhjuslikku seost kätkev kohtupraktika on väga keerukas ja nüansseeritud, mida kinnitavad ka poolte argumendid. Siiski on korduvalt asutud seisukohale, et vaatamata nüanssidele, mida liidu kohus oma formuleeringutes kasutab, toob institutsiooni vastutuse kaasa vaid selline süüline käitumine, millel on sellega tekitatud kahjuga otsene põhjuslik seos. Liitu saab pidada vastutavaks ainult niisuguse kahju eest, mis tuleneb asjassepuutuva institutsiooni õigusvastasest käitumisest piisavalt otseselt (Esimese Astme Kohtu 24. oktoobri 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑178/98: Fresh Marine vs. komisjon, punkt 118 ja seal viidatud kohtupraktika; Euroopa Liidu Üldkohtu 19. märtsi 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑42/06: Gollnisch vs. parlament, punkt 110 ja seal viidatud kohtupraktika).

180    Hageja peab tõendama, et ilma süülise käitumiseta ei oleks kahju tekkinud ja et selline käitumine on kahju tekkimisel otsustava tähtsusega (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 30. septembri 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑149/96: Coldiretti jt vs. nõukogu ja komisjon, punktid 116 ja 122). Juhul kui kahju on süülise käitumise vältimatu ja otsene tagajärg, on põhjuslik seos tõendatud (Esimese Astme Kohtu 9. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑231/97: New Europe Consulting ja Brown vs. komisjon, punktid 57−60).

181    Lisaks leiab liidu kohus, et võib olla, et otsene ja kindel kahju ei teki ainult ühest põhjusest, vaid sellel on mitu põhjust, mis kahju tekkimisele otsustavalt kaasa aitavad (Euroopa Kohtu 12. juuni 1986. aasta otsus kohtuasjas 229/84: Sommerlatte vs. komisjon, punktid 24−27, ning eespool viidatud kohtuotsus Grifoni vs. Euratom, punktid 17 ja 18; eespool viidatud kohtuotsus FreshMarine vs. komisjon, punktid 135 ja 136).

182    Käesoleval juhul väidab hageja, et kui oleks rakendatud vajalikke turvameetmeid, ei oleks esiteks tapmisi toime pandud ning teiseks oleks saanud häiret anda, nii et hageja pojal, kes talle antud löökide tagajärjel kohe surma ei saanud, oleks olnud vigastustega pääsemise võimalus. Nende kahe asjaoluga seoses tuleb analüüsida seda, kas süülise käitumise ja väidetava kahju vahel on põhjuslik seos tõendatud.

183    Mis puudutab esiteks põhjuslikku seost süülise käitumise ja topeltmõrva vahel, siis leiab Avaliku Teenistuse Kohus, et hageja on õiguslikult piisavalt tõendanud, et kui komisjon oleks täitnud oma kohustuse tagada oma ametniku kaitse, ei oleks topeltmõrva toimunud. Tõepoolest, kui oleks rakendatud pidevat valveteenust, mis oleks mõeldud spetsiaalselt hageja poja maja kaitsmiseks, ja kui oleksid paigaldatud aknatrellid, mis vastavad komisjoni pädevate talituste kindlaks määratud kirjeldusele, oleks see kui mitte tapjat majja tungimisest loobuma pannud, siis vähemalt teda füüsiliselt takistanud. Seega oli komisjon kahju tekkimise eest otseselt vastutav, luues tingimused kahju tekkimiseks. Järelikult on otsene ja kindel põhjuslik seos tõendatud.

184    Vastab tõele, et komisjoni poolt täheldatud oht töötajate turvalisusele, mille tõttu liigitati Rabati delegatsioon ohutaseme III rühma, oli seotud terrorismiohuga ja mitte üldise kuritegevusega, mille ohvriks hageja poeg ja minia langesid. See asjaolu ei saa siiski mõjutada põhjusliku seose otsese ja kindla laadi kohta esitatud hinnangut eelmises punktis. On mõistlik eeldada, et meetmed, mis võetakse selleks, et hoida ära terrorismirünnakut või ametniku tapmist poliitilistel põhjustel või terroristlike organisatsioonide poolt, peavad tagama tõhusa kaitse a fortiori üksikisiku sissetungimise eest ametniku elukohta. Komisjon ei saa õiguspäraselt väita, et ta tuleb igasugusest vastutusest vabastada, kuna kurjategija ajend ei olnud see, mida algselt kardeti.

185    Samuti ei saa komisjon esitada argumente selle kohta, et ametnik käitus ise mitmel juhul süüliselt, mis katkestas põhjusliku seose või vähendas administratsiooni vastutust.

186    Ühelt poolt on selge, et kui asjaomane isik puudub turvalisuse küsimust käsitlevatelt seminaridelt, mis enne lähetusse minekut korraldatakse, võib teda süüdistada hooletuses. Avaliku Teenistuse Kohus ei ole suutnud siiski tuvastada, miks seminaril ei osaletud, ning tegemist võis olla ka teenistuslike põhjustega. Kõnealustest seminarikutsetest ei nähtu, millistest seminaridest oleks tulnud surnud ametnikul osa võtta, et koolitustel osalemine oleks käsitletav teenistuskohustusena, mis tuleb enne delegatsiooni tööle asumist kindlasti täita. Pealegi võis hageja poeg Marokosse tööle asuda ilma asjaomast koolitust läbimata. Lisaks ei saa ainuüksi lähetuseelsete seminaride korraldamine vabastada komisjoni kohustusest teavitada oma ametnikke nende turvalisust ähvardavatest ohtudest delegatsioonis, eelkõige neid ametnikke, kes töötavad ohutaseme III rühma kuuluvates delegatsioonides. Kui nimetatud delegatsioonis töötav ametnik enne oma lahkumist sellistel seminaridel ei osale, on administratsiooni ülesanne tagada, et ta on saanud kogu vajaliku teabe. Komisjon ei ole väitnud, et hageja pojale oleks enne Marokosse lahkumist antud tema turvalisust puudutavaid dokumente.

187    Teisel kohtuistungil toimunud arutelude käigus selgus, et delegatsiooni lähetatud ametnikel puudub turvalisuse norme ja kriteeriume käsitlevale 2006. aasta dokumendile tavaliselt juurdepääs, kuna seda dokumenti, mis kuulub salastatuse kategooriasse „Restreint UE”, neile ei edastata. Niisiis, isegi kui hageja poeg oleks lähetuseelsetel seminaridel osalenud, ei oleks ta saanud ikkagi hinnata, millised konkreetsed turvameetmed olid talle eraldatud eluruumile Marokos ette nähtud. Järelikult ei saa toetada komisjoni argumente, mille kohaselt oli asjaomane isik aktsepteerinud elu‑ ja majutustingimusi Marokos ning oli andnud ajutisse eluruumi elama asumiseks oma nõusoleku, kuna nõusolekut ei antud kõiki asjaolusid teades. Avaliku Teenistuse Kohus märgib siinkohal, et komisjon palus 6. aprillil 2006 hageja pojal kinnitada, et ta on Rabatisse tööleasumisega nõus ja et tal on täielik teave muu hulgas talle antud eluruumi kohta, kuigi selle üürileping sõlmiti omaniku ja komisjoni vahel alles 8. augustil 2006. Kui hageja poeg kinnitas 24. augustil 2006, et ta võtab talle pakutud eluruumi vastu, oli nõusolekulehe vormil selgelt kirjas, et sellel kuupäeval ei olnud ühtegi üüripinda, mis oleks vastanud tema pereliikmete vajadustele.

188    Teiselt poolt, kuigi on tuvastatud, et aken, mille kaudu tapja majja pääses, oli elanike poolt lahti jäetud ja et aknaluuk oli osaliselt üles tõstetud, ei saa sellise asjaolu põhjuseks lugeda ohvrite hooletut või õigusvastast käitumist. Kõnealune aken asus trellide taga, mille kohta võis hageja poeg, kes ei olnud turvalisuse norme ja kriteeriume käsitleva 2006. aasta dokumendiga tutvunud, loogiliselt arvata, et see on võimaliku ründaja takistamiseks piisav. Komisjon on muu hulgas ka ise oma kirjalikes menetlusdokumentides ja esimesel kohtuistungil väitnud, et asjaomased aknatrellid võivad ära hoida keskmise kehaehitusega täiskasvanu poolt sissemurdmise. Lisaks oli sellel aastaajal veel soe ilm ja akna lahtijätmist trellide taga, mida võib a priori piisavaks pidada, ei saa lugeda kliimaseadmetega varustamata majas, kus elas neli väikest last, hooletuks käitumiseks.

189    Seega ei ole komisjon tõendanud, et hageja poeg oleks oma hooletusega käitunud süüliselt, mis vabastab administratsiooni vastutusest, ega seda, et süülise käitumise ja tapmiste vaheline põhjuslik seos oleks katkenud.

190    Mis puudutab teiseks põhjuslikku seost süülise käitumise ja hageja poja ellujäämise võimaluse kaotamise vahel, siis leiab Avaliku Teenistuse Kohus, et hageja on piisavalt õiguslikult tõendanud, et kui oleks rakendatud kohaseid turvameetmeid, oleks saanud pärast tapja majja sissetungimist ühel või teisel viisil häiret anda, kas siis valvuri tegutsemisega või vigastatud ametniku enda või tema laste poolt paanikanupu kasutamisega. On kindel, et ründaja ei oleks sellisel juhul ligi neljaks tunniks majja jäänud, kui üks häire andmist võimaldav meede oleks kasutusele võetud. Hageja pojal ei olnud seega komisjoni süü tõttu reaalset võimalust abi kutsuda ja vigastustega pääseda.

191    Lõpetuseks tuleb veel teha kindlaks, kui suur on tapja vastutus kahju tekkimisel.

192    Topeltmõrvaga seoses ei saa tõsiselt väita, et põhivastutus tekkinud kahju eest tuleb omistada komisjonile. Kui komisjon on loonud eeldused kahju tekkimiseks, jättes ründaja sissetungimise takistamiseks piisavad turvameetmed võtmata, ei ole sellise käitumise vältimatuks ja otseseks tagajärjeks topeltmõrv. Tapmised pani toime üksikisik, kelle ajendiks oli vargus ja kelle tegevus oli ettenägematu. Komisjoni süülise käitumise tavaliselt ettenähtavaks tagajärjeks oli selle üksikisiku puhul sissemurdmine, millega võib kaasneda elanike füüsiline ähvardamine, kuid mitte nii rasked teod kui käesoleval juhul toime pandi. See seisukoht ei kaldu kõrvale põhimõtetest, mis on sätestatud direktiivis 89/381, mille artikli 5 lõikes 4 on ette nähtud, et tööandja vastutust võib muu hulgas vähendada siis, kui sündmused toimuvad temast sõltumatult ning ebatavalistel ja ettenägematutel asjaoludel.

193    Ründaja teod ei saa siiski institutsiooni vastutusest täielikult vabastada. Kui asuda seisukohale, et komisjoni süülise käitumise ja topeltmõrva vaheline põhjuslik seos on katkenud, ei kannaks administratsioon oma süülise tegevusetuse eest mingit vastutust, samas kui ta lõi eeldused niisuguse kahju tekkimiseks. Selline lahendus ei vastaks kohtupraktikale, mille kohaselt võib kahju tekkida mitmel põhjusel ja mille kohaselt ei ole administratsiooni vastutuse tekkimiseks tingimata nõutud, et institutsioon kannab kahju eest ainuvastutust.

194    Seetõttu leiab Avaliku Teenistuse Kohus, et komisjon vastutab tekitatud kahju eest 30% ulatuses.

195    Ellujäämise võimaluse kaotamise osas jõuab Avaliku Teenistuse Kohus oma hinnangus teistsuguse lahenduseni. Siin on kahju otseseks ja ainsaks põhjuseks komisjoni süüline käitumine. Tapja teod ei saa institutsiooni vastutust vähendada.

196    Ehkki ellujäämise võimaluse kaotamine on kindel, leiab Avaliku Teenistuse Kohus, et hageja poja võimalus vigastustega pääseda oli siiski väga väike. Ilma täpsete andmeteta toimikus ja seda laadi hinnanguga kaasneva ebakindluse tõttu on väga raske hinnata, kui suur see ellujäämise võimalus oli. Avaliku Teenistuse Kohtu hinnangul võis see olla 20%. Toimikumaterjalidest nähtub, et ametnikku löödi kaela piirkonda, ja kui ta ei oleks silmapilkselt surnud, oleks ta olnud väga raskelt haavatud, mis oleks tõsiselt tema ellujäämise võimalust ohustanud, isegi kui abi oleks kiirelt saabunud.

197    Järelikult, kui võtta arvesse väidetava kahju kahte liiki – topeltmõrv ja ellujäämise võimaluse kaotamine – ning asjaolu, et teisena nimetatud kahju on esimesest väiksem, leiab Avaliku Teenistuse Kohus, et komisjon on tekitatud kahju eest vastutav 40% ulatuses.

 Kahju

198    Kindel kahju, mis kuulub käesolevas asjas põhimõtteliselt hüvitamisele, on vaid see osa kahjust, mille hüvitamist võib hageja Avaliku Teenistuse Kohtus taotleda, s.o surnud ametniku õigusjärglastele tekitatud varaline kahju, mida hinnatakse vastavalt töötasule, mida hageja pojale oleks kuni pensionieani makstud ja mille kogusumma on hageja hinnangul 3 975 329 eurot.

199    Kui võtta arvesse määramatust niisuguse summa arvutamisel ja asjaomase isiku võimaliku teenistuskäiguga seotud oletusi, on kõnesolev summa a priori mõistlik hinnang töötasu kohta, mida surnud ametnikule oleks makstud, ning mis olles küll väga skemaatiline, on hageja õigusjärglaste kaotatud sissetuleku hindamiseks sellegipoolest asjakohane.

200    Avaliku Teenistuse Kohus ei saa seda summat siiski sellisena arvesse võtta, et määrata kindlaks surnud ametniku õigusjärglastele tegelikult tekitatud varaline kahju. Kui hageja poega ja miniat ei oleks tapetud, oleksid nad olulise osa sellest summast kulutanud enda tarbeks. Seega ei oleks sellest summast kasu saanud ainult nende lapsed. Lisaks on tõenäoline, et surnud abielupaari lapsed saavad praegu või mõne aasta pärast osa pärandvarast, mis neile seaduse järgi üle läheb ja mida nad ei oleks saanud, kui nende vanemad oleksid veel elus. Samuti väitis komisjon, ilma et talle oleks vastu vaieldud, et ei ole välistatud, et surnud vanemate õigusjärglastele on pärast topeltmõrva tehtud elukindlustuslepingute alusel väljamakseid. Avaliku Teenistuse Kohus leiab seega, et kaotatud sissetulekule vastav varaline kahju, mis tuleb käesolevas asjas arvesse võtta, on kolm miljonit eurot.

201    Nagu eespool öeldud, peab komisjon hüvitama sellest kahjust 40% ehk teisisõnu maksma surnud abielupaari õigusjärglastele kogusummas 1,2 miljonit eurot.

202    Nagu ilmneb kostja vastusest, ilma et sellele oleks vastu vaieldud, on need summad, mis komisjon on õigusjärglastele juba maksnud ja maksab edaspidi ning mis ületavad personalieeskirjades tavapäraselt ette nähtud hüvitised, kokku ligikaudu 1,4 miljonit eurot ning see summa võib tõusta 2,4 miljoni euroni, kui asjaomaseid hüvitisi makstakse kuni kõigi nelja lapse 26‑aastaseks saamiseni.

203    Järelikult on komisjon selle osa varalisest kahjust, mille eest tema vastutab, juba täies ulatuses hüvitanud.

204    Hageja esile toodud asjaolu, et komisjoni makstud summad on oma laadilt sotsiaalkindlustushüvitised, ei oma käesolevas hinnangus tähtsust, isegi kui see asjaolu leiaks tõendamist. Hüvitiste maksmise eesmärk on leevendada ükskõik mis põhjusel aset leidnud ametniku surmaga kaasnevaid finantstagajärgi. Ehkki administratsiooni süü korral peab ta tagama kahju täieliku hüvitamise, täiendades vajaduse korral personalieeskirjades sätestatud hüvitisi (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Leussink vs. komisjon, punktid 18−20), on üheselt selge, et kui kohus hindab, kas administratsioon on tekitatud kahju hüvitanud või mõtte, võtab ta arvesse ka personalieeskirjades sätestatud hüvitisi. Nimetatud hüvitiste eesmärk on seega tagada kahju hüvitamine ka juhul, kui administratsioon on käitunud süüliselt, mis toob kaasa tema vastutuse. Lisaks on komisjon läinud käesolevas asjas personalieeskirjades sätestatud kohustustest kaugemale ja surnud ametnikku postuumselt edutanud, arvutades õigusjärglastele makstavad hüvitised sellest lähtuvalt ja suurendades nende hüvitiste summasid personalieeskirjade artikli 76 kohaselt.

205    Eeltoodust tuleneb, et hagi esimene väide, mis on küll põhjendatud, ei võimalda Avaliku Teenistuse Kohtul hageja varalise kahju hüvitamise nõudeid rahuldada.

206    Veel tuleb Avaliku Teenistuse Kohtul analüüsida kahte ülejäänud väidet, milles hageja kinnitab, et komisjoni vastutus tekib esiteks õiguspärase tegevuse alusel tema süüst sõltumata ja teiseks abistamiskohustuse alusel.

B –  Teine väide, et komisjoni vastutus tekib õiguspärasest tegevusest isegi tema süüst sõltumata

1.     Poolte argumendid

207    Hageja väidab, et isegi kui oletada, et komisjon ei ole süüliselt hooletult käitunud, on õiguspärasest tegevusest tuleneva administratsiooni mittesüülise vastutuse tekkimise eeldused täidetud. Tegelikult tekkinud kahju ning selle kahju ja õiguspärase tegevuse vahelise põhjusliku seose kohta on tõendid esitatud; kahju on ebatavaliselt suur, tõsine ja erakordne. Euroopa Kohus välistas 9. septembri 2008. aasta otsuses liidetud kohtuasjades C‑120/06 P ja C‑121/06 P: FIAMM ja FIAMM Technologies vs. nõukogu ja komisjon tõepoolest vastutuse kohaldamise liidu süü puudumisel, kuid seda ainult seoses liidu normatiivaktidega, mis kuuluvad seadusandja otsustuspädevusse. Euroopa Kohus ei välistanud sugugi seda, et asjaomast vastutust võib kohaldada institutsioonidele nagu käesolevas kohtuasjas. Antud küsimuse hindamisel peab Avaliku Teenistuse Kohus võtma arvesse nende sündmuste erakorralist tõsidust ja traagilisust, mida elasid läbi surnud ametniku lapsed, kes kaotasid enneaegselt oma vanemad ja pidid oma ema ja isa jõhkrat tapmist abitutena pealt vaatama. Avaliku Teenistuse Kohus peab lahendama kahju hüvitamise nõude vastavalt õigusemõistmise kriteeriumidele lähtuvalt sügavast õiglustundest, mis peaks liidu institutsioone eristama.

208    Nagu eespool öeldud, ei ole see väide komisjoni hinnangul vastuvõetav, kuna seda ei esitatud esialgses kahju hüvitamise nõudes ja sellele ei lisatud väidetavalt tekitatud kahju suuruse kindlaksmääramise kohta ühtegi tõendit. Komisjon väidab sisuliselt, et Euroopa Kohus ei ole tänaseni tunnistanud õiguspärasest tegevusest tuleneva vastutuse põhimõtet. Hageja ei ole esitanud ühtegi asjaolu, mis oleks tõendanud, et Avaliku Teenistuse Kohus peab tunnistama, et institutsioonide tegevuse puhul kehtib selline vastutuse kord. Igatahes ei tõenda hageja, et niisuguse mittesüülise vastutuse tekkimise eeldused on käesolevas asjas täidetud.

2.     Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

209    Eespool viidatud kohtuotsusest FIAMM ja FIAMM Technologies vs. nõukogu ja komisjon (punkt 175) tuleneb, et kuigi liikmesriikide õiguskordade võrdlev analüüs lubas Euroopa Kohtul juba väga varakult jõuda tõdemuseni, mis puudutab nende õiguskordade ühitamist vastutuse põhimõtte kehtestamisel ametiasutuse õigusvastase tegevuse või tegevusetuse korral, kaasa arvatud seadusandlik tegevus, ei kehti see mingil juhul, kui tegemist on võimaliku vastutuse põhimõttega avaliku võimu õiguspärase tegevuse või tegevusetuse korral, eelkõige siis, kui viimane on seadusandlikku laadi. Euroopa Kohus järeldas seega, et kehtiva liidu õiguse kohaselt saab EÜ artiklit 288, mis viitab „liikmesriikide õiguse ühistele üldpõhimõtetele”, tõlgendada nii, et õigusvastase tegevuse või tegevusetuse korral võib tekkida liidu mittesüüline vastutus.

210    Vastupidi hageja väidetele tuleneb tsiteeritud punktis Euroopa Kohtu poolt oma otsuses kasutatud sõnastusest endast („kaasa arvatud seadusandlik tegevus” ja „eelkõige siis, kui [õigusvastane tegevus või tegevusetus] on seadusandlikku laadi”), et järeldus, millele kohus selles kohtuotsuses jõudis, ei ole piiratud ainult liidu seadusandliku pädevusega.

211    Tõsi, käesoleva kohtuotsuse punktis 116 on meenutatud, et kahju hüvitamise vaidlus, mis on tekkinud ametniku ja selle institutsiooni vahel, kus ta teenistuses oli või on, kuulub juhul, kui vaidlus tekkis asjaomast ametnikku ja institutsiooni sidunud või siduvast töösuhtest, EÜ artikli 236 ja personalieeskirjade artiklite 90 ja 91 kohaldamisalasse ega kuulu EÜ artiklite 235 ja 288 kohaldamisalasse. Euroopa Liidu Üldkohtu praktika, mis käsitleb lepinguvälise vastutuse tekkimise eeldusi EÜ artikli 288 alusel, ei ole seega esmapilgul kohaldatav lepinguvälise vastutuse hagidele, mille ametnikud või nende õigusjärglased on EÜ artikli 236 ning personalieeskirjade artiklite 90 ja 91 alusel institutsioonide vastu esitanud. Hageja väidab sellega seoses õigesti, et need hagid ei puuduta institutsiooni tegevust seadusandliku või regulatiivse pädevuse teostamisel, vaid nende tegevust tööandjana oma töötajate suhtes.

212    Võttes eelkõige arvesse Euroopa Kohtu kasutatud sõnastuse üldist laadi ja põhimõttelist lahendust, mis on seotud konkreetselt viidatud kohtuotsusega, ei tee Avaliku Teenistuse Kohus siiski vahet põhjustel, miks liidu institutsioonide vastutus võib suhetes oma töötajatega tekkida täiesti teistel tingimustel kui need, mis on ette nähtud EÜ artiklis 228, kaldudes seeläbi liikmesriikide õiguse ühistest üldpõhimõtetest kõrvale.

213    Ehkki käesoleva vaidluse asjaolud on erakorralised, ei ole see argument, mille hageja on ainukesena esitanud, piisav põhjendamaks, et mittesüülise vastutuse olemasolu tunnustatakse põhimõtteliselt lepinguvälise vastutuse hagides, mis on esitatud EÜ artikli 236 alusel, millele võivad tugineda ainult liidu ametnikud ja nende õigusjärglased.

214    Lisaks on Euroopa Kohus leidnud seoses direktiiviga 89/391, mis on asjakohane võrdlusalus, et määrata personalieeskirjade artikli 1e kohaselt kindlaks liidu institutsioonil lasuvad kohustused, et osutatud direktiivi ei saa tõlgendada nii, et sellega pannakse liikmesriikidele kohustus kehtestada tööandjate mittesüüline vastutus töötajate tervisele ja ohutusele põhjustatud kahju eest (eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Ühendkuningriik, punktid 37−51). Komisjon väitis siiski Euroopa Kohtus, et direktiiv 89/391 näeb ette tööandjate vastutuse, mis hõlmab igasuguse töötajate tervist ja ohutust kahjustava sündmuse tagajärgi, olenemata sellest, kas neid sündmusi ja tagajärgi saab pidada tingituks tööandja hooletusest ennetusmeetmete rakendamisel.

215    Isegi kui oletada, et komisjoni mittesüüline vastutus on põhimõtteliselt tuvastatav, tuleb märkida, et niisugune tööandja objektiivne vastutus, mis põhineb kohustusel hüvitada tööga seotud ohud, mitte aga tööandja süü tuvastamisel, mille viimane peab heastama, tugineb juba institutsiooni kohustusele maksta ametnikule või tema õigusjärglastele tööülesannete täitmisel toimunud õnnetuse, kutsehaiguse või surma korral personalieeskirjades sätestatud hüvitisi. Ilma et institutsiooni kui tööandja mingisugune süü oleks tõendatud, makstakse ametnikule ja tema õigusjärglastele nende sündmustega tekitatud kahju heastamiseks kindlasummaline hüvitis. Väljakujunenud kohtupraktikas väljendatud nõue, mille kohaselt peab süü olema tõendatud, et ametnikule või tema õigusjärglastele saaks maksta lisaks personalieeskirjades sätestatud hüvitisele täiendavaid hüvitisi kogu kahju hüvitamiseks, mis neile väidetavalt on tekitatud, annab tunnistust sellest, et administratsiooni lepinguvälise vastutuse tekkimine sõltub väga kindlalt süü või õigusvastase teo olemasolust.

216    Eeltoodust tuleneb, et nõue, milles hageja palus Avaliku Teenistuse Kohtul tuvastada, et komisjoni mittesüülise vastutuse eeldused on täidetud, ei ole põhjendatud.

217    Järelikult tuleb teine väide tagasi lükata, ilma et oleks vaja otsustada selle vastuvõetavuse üle.

C –  Kolmas väide, et komisjon on personalieeskirjade artikli 24 alusel kohustatud tekitatud kahju solidaarselt hüvitama

1.     Poolte argumendid

218    Hageja väidab teise võimalusena, et igal juhul peab komisjon vastavalt personalieeskirjade artikli 24 teisele lõigule hüvitama kahju, mis ametnikule tema staatuse ja töökohustuste tõttu on tekkinud. Topeltmõrv on objektiivselt põhjuslikus seoses hageja tööalase tegevusega Maroko territooriumil, kus ta viibis üksnes oma töökohustuste tõttu. Lisaks pandi tapmine toime elukohas, mille oli valinud komisjon. Käesoleva kohtuasja erakorralisi asjaolusid arvestades oleks pidanud komisjon tegutsema ka omal algatusel, ilma et talle oleks vastavat taotlust esitatud, ning hüvitama solidaarselt ametnikule ja tema abikaasale kolmanda isiku põhjustatud kahju.

219    Komisjon väidab, nagu eespool öeldud, et see väide ei ole vastuvõetav, kuna seda ei olnud esialgses kahju hüvitamise nõudes esitatud. Ta leiab sisuliselt, et hageja poja dramaatilise surma põhjuseks olnud asjaoludel ei ole ametniku staatusega mingisugust seost, ning et seega ei ole täidetud personalieeskirjade artikli 24 teises lõigus nõutud tingimus, mille kohaselt peab kohtupraktikas antud tõlgenduse järgi ametnikul tekkima kahju tema staatuse tõttu.

2.     Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

220    Nagu Euroopa Kohus on otsustanud, on personalieeskirjade artikli 24 eesmärk anda töötavatele ametnikele ja teenistujatele nii oleviku kui mineku osas kindlustunne, et nad saaksid oma töökohustusi teenistuse huvides paremini täita (vt eespool viidatud kohtuotsus Sommerlatte vs. komisjon, punkt 19).

221    Personalieeskirjade artiklist 24 ja sellega seonduvast kohtupraktikast tuleneb, et liidu institutsioonid on kohustatud selle sätte kohaselt oma ametnikke abistama ainult seoses kolmandate isikute tegevusega, mis ametnikke nende staatuse ja töökohustuste tõttu puudutab (vt eelkõige Euroopa Kohtu 5. oktoobri 1988. aasta otsus kohtuasjas 180/87: Hamill vs. komisjon, punkt 15; Esimese Astme Kohtu 27. juuni 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑67/99: K vs. komisjon, punkt 32).

222    Käesolevas asjas on selge, et personalieeskirjade artikli 24 kohaldamise eeldused, mis on seotud süükspandava teo toimepanijaga, on täidetud. Hageja pojale tekitati kahju kolmanda isiku tegudega.

223    Samas on personalieeskirjade artikli 24 kohaselt nõutav, et hageja ametniku staatus ja töökohustused oleksid asjaomaste tegude põhjuseks. Teod, millega seoses tahetakse abi saada, peavad olema toime pandud just niisuguse staatuse ja töökohustuste tõttu, kuna institutsiooni eesmärk on nii oma töötajate kaitse kui ka tema enda huvide tagamine. Euroopa Kohus on niisiis leidnud, et abistamiskohustusele ei saa tugineda juhul, kui riigi politseiüksused kohaldavad sunnimeetmeid ametniku suhtes, kes on nende meetmete kohaldamise enda käitumisega põhjustanud ja keda süüdistatakse välisriigis oma töökohustuste täitmisel toime pandud rikkumises (eespool viidatud kohtuotsus Hamill vs. komisjon, punktid 16 ja 17). Samuti on leitud, et üksnes asjaolu, et laps võeti ühe tema vanema liidu avalikus teenistuses töötamise alusel vastu lastesõime, kus talle tekitati raskeid vigastusi, ei anna alust asuda seisukohale, et asjassepuutuva kolmanda isiku tegude ja asjaomase vanema ametniku staatuse vaheline seos personalieeskirjade artiklis 24 tähenduses oleks tõendatud (eespool viidatud kohtuotsus K vs. komisjon, punktid 36−38).

224    Käesolevas kohtuasjas ei tapetud hageja poega tema staatuse ja töökohustuste tõttu. Nagu eespool öeldud, oli ta sihtmärgiks tavalisele kurjategijale, kes tekitas kahju talle, tema abikaasale ja varale, ilma et kurjategija oleks teadnud ohvri liidu ametniku staatusest või tema töökohustustest. Kurjategija arvas tõenäoliselt, et kuriteo toimumispaigaks olnud villas elavate isikute elustandard on kõrgem kui keskmisel elanikul Rabatis. Kuid ei kirjeldatud asjaolu ega ka hageja poja Marokosse tööle lähetamine või komisjoni valitud eluruumis elama asumine ei anna alust tuvastada, et ametnik võeti sihikule tema staatuse ja töökohustuste tõttu.

225    Seega ei saa hageja personalieeskirjade artikli 24 sätete kohaldamisele õiguspäraselt tugineda.

226    Isegi kui eeldada, et hageja poeg tapeti tema töökohustuste tõttu, leiab Avaliku Teenistuse Kohus igal juhul, et ametniku surma korral personalieeskirjades ette nähtud hüvitised, eelkõige ühiseeskirjade artikli 7 lõike 2 kolmanda lõigu sätted („ühiseeskirjade mõttes on õnnetusena käsitatavad: kindlustatud isiku ründamise või tapmiskatse tagajärjed […]”) täpsustavad kaitsekohustust, mis kõik institutsioonid peavad tööandjana vastavalt personalieeskirjade artiklile 24 oma ametnikele ja nende õigusjärglastele tagama. Hageja ei väida aga, et teda oleks mõnest personalieeskirjades ette nähtud tagatisest ilma jäetud. Peale selle kasutas komisjon personalieeskirjade artiklis 76 sätestatud võimalust anda erandlikel juhtudel asjaomastele isikutele erakorralist abi. Seega järgis komisjon vastavalt personalieeskirjade artiklile 24 oma abistamis‑ ja kaitsekohustust nõuetekohaselt.

227    Igatahes ei ole hagejal alust väita, et komisjon on personalieeskirjade kõnealust sätet rikkunud. Järelikult tuleb kolmas väide tagasi lükata, ilma et oleks vaja otsustada selle vastu esitatud asja läbivaatamist takistava asjaolu üle.

228    Kõigest eelnevast tuleneb, et hagi tuleb tervikuna rahuldamata jätta.

 Kohtukulud

229    Ilma et see piiraks kodukorra II jaotise 8. peatüki teiste sätete kohaldamist, on kohtuvaidluse kaotanud pool kodukorra artikli 87 lõike 1 alusel kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Sama artikli lõike 2 kohaselt võib Avaliku Teenistuse Kohus, kui õiglus seda nõuab, otsustada, et kaotaja pool kannab vaid osa kohtukuludest või et ta ei kanna neid üldse. Vastavalt kodukorra artiklile 88 võidakse poolelt, isegi kui asi lahendatakse tema kasuks, kohtukulud tervikuna või osaliselt välja mõista, kui see on õigustatud tema käitumise tõttu, sealhulgas käitumise tõttu enne kohtumenetlust, eriti juhul, kui ta on kohtu arvates tekitanud teisele poolele kulusid põhjendamatult või pahatahtlikult.

230    Vaatamata konfidentsiaalsusega seotud õigustatud põhjustele, millele komisjon viitas, venitas ta käesolevas asjas oluliselt kohtumenetluse käiku, keeldudes alguses Avaliku Teenistuse Kohtule teatud dokumentide ja andmete esitamisest ja sundides Avaliku Teenistuse Kohut korraldama teise kohtuistungi. Samuti andis komisjon mitmes küsimuses Avaliku Teenistuse Kohtule ebatäpseid vastuseid, väites iseäranis, et kolmandates riikides asuvate delegatsioonide töötajate eluruumidele kohaldatavate turvameetmete kohta ei ole olemas ühtegi dokumenti ning et 6. augusti 2007. aasta kirjaliku vastuse koostaja käsitletud meetmed ei puutunud üks aasta varem toime pandud tegude suhtes asjasse. Komisjoni vastuseis, millest teisel kohtuistungil lõpuks loobuti, Avaliku Teenistuse Kohtu võimalusele võtta arvesse turvalisuse norme ja kriteeriume käsitlevat 2006. aasta dokumenti, mis on vaidluse lahendamisel määrava tähtsusega, peegeldas õiglase menetluse põhimõtetega kokkusobimatut käitumist. Selline komisjoni käitumine niisuguses kohtuasjas, mis on hagejale eriti valulik, on seda enam kohatu, et enne kohtuasja algatamist näitas institutsioon üles väärikust ja hoolitsevat suhtumist.

231    Lisaks võis hageja arvata, et tema hagi esitamine on põhjendatud. Esiteks tuvastas Avaliku Teenistuse Kohus, et komisjon oli süüliselt käitunud, mis tõi kaasa tema vastutuse. Teiseks võis komisjoni suhtumine menetluse käigus viia hageja kindla arvamuseni, et institutsioon varjas tema eest tema poja ja minia tapmise osasid põhjuseid.

232    Järelikult on käesoleva juhtumi asjaolusid õigesti hinnatud, kui lisaks komisjoni enda kohtukulude kandmisele hüvitab komisjon ka hageja mõistlikud ja nõuetekohaselt põhjendatud kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (esimene koda)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Saata turvalisuse norme ja kriteeriume käsitleva 2006. aasta dokumendi väljavõtted, mis Euroopa Komisjon Avaliku Teenistuse Kohtule menetluse käigus edastas, Euroopa Komisjonile viivitamata tagasi tähitud kirjaga, millel on märge „salastatuse kategooria Restreint UE”.

3.      Mõista kõik kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.

Gervasoni Kreppel Rofes i Pujol

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 12. mail 2011 Luxembourgis.

Kohtusekretär       Koja esimees

W. Hakenberg       S. Gervasoni

Sisukord

Õiguslik raamistikII – 3

Vaidluse taustII – 6

Poolte nõuded ja menetlusII – 9

Õiguslik käsitlusII – 18

I –  Hagi eseII – 18

II –  VastuvõetavusII – 19

A –  Poolte argumendidII – 19

B –  Avaliku Teenistuse Kohtu hinnangII – 20

III –  Sisulised küsimusedII – 23

A –  Esimene väide, et komisjon rikkus enda kohustust tagada oma ametniku kaitseII – 23

1.  Poolte argumendidII – 23

2.  Avaliku Teenistuse Kohtu hinnangII – 25

a)  Komisjoni esitatud vastuväide selle kohta, et väidetav kahju on juba täielikult hüvitatudII – 25

b)  Väide, et komisjon käitus surnud ametniku ja tema perekonna turvalisuse tagamise kohustuse täitmisel süüliseltII – 27

Komisjoni lepinguvälise vastutuse tekkimise eeldusedII – 27

Komisjoni kaalutlusruumi ulatus kolmandates riikides töötavate ametnike turvalisuse tagamiselII – 30

Süü olemasolu kohaste kaitsemeetmete rakendamiselII – 33

–  Hageja taotlus juurdepääsu saamiseks turvalisuse norme ja kriteeriume käsitlevale 2006. aasta dokumendileII – 35

–  Turvalisuse norme ja kriteeriume käsitleva 2006. aasta dokumendi kasutamine Avaliku Teenistuse Kohtu pooltII – 36

–  Turvalisuse norme ja kriteeriume käsitleva 2006. aasta dokumendi kohaldatavus ajutisele eluruumile, mis hageja pojale ja tema perekonnale oli antudII – 37

–  Turvalisuse norme ja kriteeriume käsitleva 2006. aasta dokumendi õiguslik tähendusII – 39

–  Komisjoni süü olemasoluII – 40

Põhjuslik seos ja vastutusest vabastava asjaolu olemasolu (ohvrite süüline käitumine ja kolmanda isiku põhjustatud kahju)II – 42

KahjuII – 46

B –  Teine väide, et komisjoni vastutus tekib õiguspärasest tegevusest isegi tema süüst sõltumataII – 47

1.  Poolte argumendidII – 47

2.  Avaliku Teenistuse Kohtu hinnangII – 48

C –  Kolmas väide, et komisjon on personalieeskirjade artikli 24 alusel kohustatud tekitatud kahju solidaarselt hüvitamaII – 49

1.  Poolte argumendidII – 49

2.  Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang ………………………………II – 50

Kohtukulud II – 51

* Kohtumenetluse keel: itaalia.