AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(teine koda)

15. märts 2011

Kohtuasi F‑28/10

VE

versus

Euroopa Komisjon

Avalik teenistus – Lepingulised töötajad – Töötasu – Kodumaalt lahkumise toetus – Personalieeskirjade VII lisa artiklis 4 ette nähtud tingimused – Alaline elukoht enne teenistusse asumist

Ese:      ELTL artikli 270 alusel, mida Euratomi asutamislepingu artikli 106a alusel kohaldatakse Euratomi asutamislepingule, esitatud hagi, milles VE palub sisuliselt tühistada komisjoni 18. juuni 2009. aasta otsus, millega lõpetati talle alates 1. juulist 2009 kodumaalt lahkumise toetuse maksmine, mida ta oli alates 1. juulist 2005 teenistusse asumisest saanud.

Otsus:      Jätta hageja hagi rahuldamata. Mõista kõik kohtukulud välja hagejalt.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Töötasu – Kodumaalt lahkumise toetus – Ese – Alaline elukoht viiteperioodil teenistuskoha liikmesriigis – Mõiste

(Personalieeskirjad, VII lisa artikli 4 lõike 1 punkt a)

2.      Ametnikud – Põhimõtted – Õiguspärase ootuse kaitse – Ulatus

(Personalieeskirjad, artikkel 85)

1.      Kodumaalt lahkumise toetuse kontekstis on alaline elukoht personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punkti a mõttes koht, kus on asjaomase ametniku või teenistuja püsiv või peamine huvide keskus, mille ta on valinud kavatsusega anda sellele püsiv tähendus, arvestades seejuures, et alalise elukoha määratlemisel tuleb arvesse võtta kõiki sellega seotud faktilisi asjaolusid ning eelkõige asjaomase isiku tegelikku elukohta.

Kodumaalt lahkumise toetuse eesmärk on hüvitada liidu institutsiooni teenistusse asumisega seotud kulud ja ebamugavused ametnikele, kes on selle tõttu sunnitud kolima elukohariigist teenistuskohariiki ja uude keskkonda integreeruma, ning kodumaalt lahkumise mõiste sõltub ka ametniku subjektiivsest olukorrast, see tähendab tema uude keskkonda integreerumise astmest, mis väljendub näiteks tema alalises elukohas või põhitöö tegemises. Lisaks tahetakse kodumaalt lahkumise toetuse andmisega heastada tegelikku ebavõrdsust, mis tekib nende ametnike vahel, kes on täielikult integreerunud teenistuskohariigi ühiskonda ja kes seda ei ole.

Asjaolu, et isik elab riigis, et läbida seal ajutist laadi õpingud, ei anna põhimõtteliselt alust eeldada kavatsust koondada oma huvid püsivalt sellesse riiki, vaid äärmisel juhul veel ebaselget kavatsust seda. See võib olla teisiti juhul, kui üliõpilasena riigis viibimine tõendab muid asjakohaseid faktilisi asjaolusid arvesse võttes püsivate isiklike ja ametialaste suhete olemasolu kõnealuse riigiga; kui sellistel asjaoludel järgneb õpingutele samas kohas praktika või töötamise periood, võib asjaomase isiku jätkuv viibimine selles riigis tekitada oletuse tema võimalikust kavatsusest viia sinna riiki üle oma püsiv või peamine huvide keskus ja seega ka oma alaline elukoht.

(vt punktid 22, 24, 31 ja 32)

Viited:

Euroopa Kohus: 29. november 2007, kohtuasi C‑7/06 P: Salvador García vs. komisjon (punktid 43 ja 44).

Esimese Astme Kohus: 27. september 2000, kohtuasi T‑317/99: Lemaître vs. komisjon (punkt 51); 3. mai 2001, kohtuasi T‑60/00: Liaskou vs. nõukogu (punkt 55); 13. september 2005, kohtuasi T‑283/03: Recalde Langarica vs. komisjon (punkt 114); 25. oktoober 2005, kohtuasi T‑205/02: Salvador García vs. komisjon (punkt 72).

Avaliku Teenistuse Kohus: 25. oktoober 2005, kohtuasi T‑299/02: Dedeu i Fontcuberta vs. komisjon (punkt 67); 26. september 2007, kohtuasi F‑129/06: Salvador Roldán vs. komisjon (punkt 48); 9. märts 2010, kohtuasi F‑33/09: Tzvetanova vs. komisjon (punkt 48).

2.      Kui haldusasutus maksis ametnikule rahalisi hüvitisi, olgugi et ta tegi seda paljude aastate jooksul, ei saa seda iseenesest pidada täpseks, tingimuseta ja kooskõlaliseks kinnituseks, sest vastasel juhul peaks liidu kohus õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumise tõttu süstemaatiliselt tühistama kõik administratsiooni otsused, millega etteulatuvalt, ja teatud juhtudel ka tagasiulatuvalt keeldutakse maksmast summasid, mida seniajani on isikule paljude aastate jooksul põhjendamatult makstud, ning selle tagajärjel muutuks suures osas ainetuks personalieeskirjade artikkel 85, mis käsitleb enammakstud summade sissenõudmist.

(vt punkt 41)

Viide:

Avaliku Teenistuse Kohus: 1. juuli 2010, kohtuasi F‑45/07: Mandt vs. parlament (punkt 125).