AVALIKU TEENISTUSE KOHTU MÄÄRUS (esimene koda)
5. juuli 2011
Kohtuasi F‑73/10
Angel Coedo Suárez
versus
Euroopa Liidu Nõukogu
Avalik teenistus – Ametnikud – Kahju hüvitamise nõue – Kahju hüvitamise nõude vaikimisi tehtud rahuldamata jätmise otsus, millele järgnes nimetatud nõude sõnaselge rahuldamata jätmise otsus – Vaikimisi tehtud rahuldamata jätmise otsuse peale esitatud eelneva kaebuse hilinemine – Vastuvõetamatus
Ese: ELTL artikli 270 alusel, mida vastavalt Euratomi asutamislepingu artiklile 106a kohaldatakse Euratomi asutamislepingule, esitatud hagi, millega A. Coedo Suárez palub esiteks tühistada nõukogu 26. oktoobri 2009. aasta otsuse, millega jäeti rahuldamata tema 3. juuni 2009. aasta taotlus selle institutsiooni poolt talle tekitatud kahju hüvitamiseks, teiseks tühistada nõukogu 26. mai 2010. aasta otsus, millega jäeti rahuldamata tema kaebus selle otsuse peale, ning kolmandaks mõista nõukogult välja hüvitis talle väidetavalt tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks.
Otsus: Jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata. Jätta kohtukulud nõukogu kanda.
Kokkuvõte
1. Ametnikud – Hagi – Eelnev halduskaebus – Vaikimisi tehtud otsus mittetähtaegselt esitatud taotluse tagasilükkamise kohta – Hilisem selgesõnaline otsus – Kinnitav akt
(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)
2. Ametnikud – Hagi – Eelnev halduskaebus – Tähtaeg – Õiguskord – Aegumine – Vabandatav eksimus – Mõiste
(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 47; personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)
3. Menetlus – Kohtukulud – Kandmine – Õigluse nõuete arvessevõtmine –Kohtukulude väljamõistmine kohtumenetluse võitnud poolelt
(Avaliku Teenistuse Kohtu kodukord, artikli 87 lõige 2 ja artikkel 88; personalieeskirjad, artikli 90 lõige 1)
1. Taotluse sõnaselge rahuldamata jätmine pärast sama taotluse vaikimisi tehtud rahuldamata jätmise otsuse tegemist on puhtalt kinnitav otsus, mis ei võimalda asjaomasel ametnikul kasutada kohtueelset menetlust, mis annab talle uue tähtaja kaebuse esitamiseks. Kuigi personalieeskirjade artikli 91 lõike 3 teine taane näeb ette, et kui kaebus lükatakse tagasi sõnaselge otsusega pärast selle tagasilükkamist vaikimisi tehtud otsusega, kuid enne kaebuse esitamise tähtaja möödumist, algab uus kaebuse esitamise tähtaeg, puudutab see norm ainult hagi esitamise tähtaega kaebuse rahuldamata jätmise otsuse peale ning seda ei kohaldata kaebuse esitamise tähtajale taotluse rahuldamata jätmise otsuse peale. Personalieeskirjade artikli 91 lõike 3 teine taane on erisäte, mis käsitleb hagi esitamise tähtaegade arvutamise üksikasjalikke eeskirju, ning seda tuleb tõlgendada sõnasõnalt ja kitsalt.
(vt punktid 37 ja 38)
Viited:
Esimese Astme Kohus: 17. november 2000, kohtuasi T‑200/99: Marinelli vs. komisjon (punkt 11 ja seal viidatud kohtupraktika).
Euroopa Liidu Üldkohus: 8. juuli 2010, kohtuasi T‑368/09 P: Sevenier vs. komisjon (punktid 28–30).
Avaliku Teenistuse Kohus: 8. juuli 2009, kohtuasi F‑62/08: Sevenier vs. komisjon (punktid 33–40); 10. mai 2011, kohtuasi F‑59/10: Barthel jt vs. Euroopa Kohus (punktid 25–27).
2. Personalieeskirjade artiklis 90 sätestatud tähtajad, mis on kehtestatud õigussuhete selguse ja kindluse huvides ning selleks, et kohtumõistmisel ära hoida igasugune diskrimineerimine või meelevaldne kohtlemine, põhinevad avalikul huvil ega ole menetlusosaliste või kohtu otsustada, kusjuures kohtu ülesanne on ka omal algatusel kontrollida, kas neist tähtaegadest on kinni peetud.
Kuigi kaebuste ja hagi esitamise tähtaegade järgimata jätmine ei saa viia hagiavalduse läbivaatamata jätmiseni vastuvõetamatuse tõttu, kui see järgimata jätmine tuleneb ametniku vabandatavast eksimusest, siis saab vabandatava eksimuse all mõista üksnes eelkõige erakorralisi asjaolusid, mille puhul asjaomase institutsiooni käitumine, kas üksi või määravas ulatuses, on ajanud segadusse heauskse õigussubjekti, kes tõendab, et on täitnud hoolsuskohustust, mida nõutakse tavalisel määral teadlikult isikult.
Teade, et personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 alusel esitatud taotlust uuritakse ning asjaomase institutsiooni teenistused ei ole jõudnud lõplikule otsusele, ei tekita õiguslikke tagajärgi ning eriti ei tähenda see personalieeskirjade artiklites 90 ja 91 ettenähtud tähtaegade pikendamist. Pooled ei saa omal äranägemisel pikendada personalieeskirjades ettenähtud tähtaegu, kuna need põhinevad avalikul huvil ning nende range järgimine tagab õiguslike olukordade selguse ja kindluse.
Lisaks ei mõjuta kuidagi õigust tõhusale kohtulikule kaitsele menetlustähtaegu käsitlevate liidu õigusnormide jäik kohaldamine, mis vastab õiguskindluse nõudele ja vajadusele vältida mis tahes diskrimineerimist või meelevaldset kohtlemist kohtumõistmise raames. Õigus õiglasele kohtulikule arutamisele, mida tunnistatakse liidu õiguskorras Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47, ei takista seda, et nähakse ette kohtusse hagi esitamise tähtaeg.
(vt punktid 34, 40, 41 ja 43)
Viited:
Euroopa Kohus: 17. juuni 1965, kohtuasi 43/64: Müller vs. nõukogud; 17. veebruar 1972, kohtuasi 40/71: Richez‑Parise vs. komisjon (punktid 8 ja 9); 1. aprill 1987, kohtuasi 257/85: Dufay vs. parlament (punkt 10); 29. juuni 2000, kohtuasi C‑154/99 P: Politi vs. Euroopa Koolitusfond (punkt 15); 17. mai 2002, kohtuasi C‑406/01: Saksamaa vs. parlament ja nõukogu (punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika); 18. jaanuar 2007, kohtuasi C‑229/05 P: PKK ja KNK vs. nõukogu (punkt 101).
Esimese Astme Kohus: 10. aprill 2003, kohtuasi T‑186/01: Robert vs. parlament (punkt 54); 2. märts 2004, kohtuasi T‑14/03: Di Marzio vs. komisjon (punkt 40); 15. jaanuar 2009, kohtuasi T‑306/08 P: Braun-Neumann vs. parlament (punkt 36).
Avaliku Teenistuse Kohus: 11. juuni 2009, kohtuasi F‑72/08: Ketselidis vs. komisjon (punkt 52); 12. mai 2010, kohtuasi F‑13/09: Peláez Jimeno vs. parlament (punkt 18).
3. Avaliku Teenistuse Kohtu kodukorra artikli 87 lõike 2 kohaselt võib Avaliku Teenistuse Kohus juhul, kui õiglus seda nõuab, otsustada, et kaotaja pool kannab vaid osa kohtukuludest või et ta ei kanna neid üldse. Lisaks võidakse sama kodukorra artikli 88 alusel poolelt, isegi kui asi lahendatakse tema kasuks, kohtukulud tervikuna või osaliselt välja mõista, kui see on õigustatud tema käitumise tõttu, sealhulgas käitumise tõttu enne kohtumenetlust.
Kohtukulude väljamõistmine institutsioonilt, kelle kasuks asi lahendati, võib olla õigustatud, kui ta ei ilmutanud kohtueelses menetluses piisavat hoolikust, lastes esiteks enne asjaomase ametniku esitatud taotluse sõnaselge rahuldamata jätmise otsuse tegemist mööduda personalieeskirjade artikli 90 lõikes 1 sätestatud neljakuisel tähtajal, ning jättes teiseks asjaomases otsuses huvitatud isiku tähelepanu juhtimata asjaolule, et vaikimisi tehtud rahuldamata jätmise otsus oli juba tehtud ning sellest viimasest otsusest alates hakkas kulgema kolmekuuline kaebuse esitamise tähtaeg.
(vt punktid 45, 47 ja 48)
Viited:
Avaliku Teenistuse Kohus: 28. juuni 2006, kohtuasi F‑27/05: Le Maire vs. komisjon (punkt 53); eespool viidatud kohtuasi Barthel jt vs. Euroopa Kohus (punktid 33 ja 34).