AVALIKU TEENISTUSE KOHTU MÄÄRUS

(esimene koda)

27. märts 2007

Kohtuasi F‑87/06

Thierry Manté

versus

Euroopa Liidu Nõukogu

Ametnikud – Töötasu – Sisseseadmistoetus – Ametnikuks nimetatud lähetuses viibiv riiklik ekspert – Alusetult saadu tagastamine – Ilmselge vastuvõetamatus

Ese:      Hagi, mille esitas EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel T. Manté, kes on Euroopa Ühenduste ametnikuks saanud endine lähetuses viibiv riiklik ekspert, ja mille ese on esiteks nõue tühistada ametisse nimetava asutuse 22. augusti 2005. aasta otsus, millega keelduti talle sisseseadmistoetuse maksmisest ja kohustati teda tagastama talle selle alusel makstud summad, koosmõjus sama asutuse 17. oktoobri 2005. aasta otsusega, millega jäeti rahuldamata eespool viidatud 22. augusti 2005. aasta otsuse uuesti läbivaatamise taotlus, ning 10. mai 2006. aasta otsusega, millega tema kaebus jäeti rahuldamata, ning teiseks talle väidetavalt tekitatud kahju hüvitamise nõue.

Otsus: Jätta hagi ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata. Mõista pool T. Manté kohtukuludest välja nõukogult, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.

Kokkuvõte

Menetlus – Põhistatud määrusega tehtud otsus – Tingimused – Ilmselgelt vastuvõetamatu või ilmselgelt õiguslikult põhjendamatu hagi

(Esimese Astme Kohtu kodukord, artikkel 111; personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91; nõukogu otsus 2004/752, artikli 3 lõige 4)

Ilmselgelt vastuvõetamatu hagi puhul ei kohaldata võimalust lahendada kohtuvaidlus ilma menetlust jätkamata põhistatud määrusega, mis on ette nähtud Esimese Astme Kohtu kodukorra artikliga 111, mitte ainult siis, kui vastuvõetamatuse norme on eiratud nii ilmselt ja räigelt, et vastuvõetavuse kasuks ei saa esitada ühtegi tõsist argumenti, vaid ka siis, kui toimiku lugemisel on kohtukoosseis – toimikus sisalduvaid andmeid otsuse tegemiseks piisavateks hinnates – täiesti veendunud hagiavalduse vastuvõetamatuses eelkõige selle tõttu, et see eirab väljakujunenud kohtupraktikaga kindlaksmääratud nõudeid, ning leiab veel, et kohtuistungi pidamine ei pakuks selles osas mingit uut teavet. Sellisel juhul ei järgi hagiavalduse läbivaatamata jätmine põhjendatud määrusega mitte ainult menetlusökonoomia põhimõtet, vaid aitab kokku hoida kohtuistungi pidamisest tekkivaid poolte kulusid.

See on nii, kui hageja eirab väljakujunenud kohtupraktikat, mille kohaselt ametnik peab huve kahjustava akti korral kasutama personalieeskirjade artikli 90 lõikes 2 sätestatud kaebuste esitamise korda, ja esitab pelga taotluse ilmselgelt huve kahjustava akti uuesti läbivaatamise kohta ning seejärel kaebuse sellele taotluse administratsiooni poolt antud vastuse peale, järgimata personalieeskirjade artiklites 90 ja 91 sätestatud kaebe- ning hagi esitamise tähtaegu.

Hageja huve kahjustava akti peale esitatud kaebuse rahuldamata jätmise otsuses sisalduvast märkusest, et selle otsuse võib edasi kaevata, ei tulene siiski seda, et hageja kasuks võib kohaldada vabandatavat eksimust käsitlevat kohtupraktikat, kuna selle kohtupraktika kohaldamise tingimuseks olev nõue, et segadusse on aetud ametnik, kes on piisavalt täitnud teadlikult isikult üldjuhul nõutavat hoolsuskohustust, ei ole käesoleval juhul täidetud; hageja on omal soovil, mitte segadusse ajava institutsiooni käitumise tõttu otsustanud esitada huve kahjustava akti peale taotluse; sellisel juhul võib hageja tugineda vabandatavat eksimust käsitlevale kohtupraktikale ainult siis, kui ta oleks kahelnud taotluse esitamisega alustatud menetluse nõuetekohasuses ning kui ta oleks olnud valmis esitama kaebuse normikohase kolmekuulise tähtaja jooksul alates huve kahjustavast aktist, kuid ta loobus sellest, kuna eespool nimetatud märkus veenis teda, et tema esialgne samm oli nõuetekohane.

(vt punktid 15, 16, 19, 20 ja 23–26)

Viited:

7. juuni 1991, kohtuasi T‑14/91: Weyrich vs. komisjon (EKL 1991, lk II‑235, punktid 32 ja 34); 1. aprill 2003, kohtuasi T‑11/01: Mascetti vs. komisjon (EKL AT 2003, lk I‑A‑117 ja II‑579, punkt 33).

28. juuni 2006, kohtuasi F‑27/05: Le Maire vs. komisjon (EKL AT 2006, lk I‑A‑1‑47 ja II‑A‑1‑159, punkt 36).