Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Verwaltungsgericht Wien (Austria) 21. juunil 2019 – IE versus Magistrat der Stadt Wien
(kohtuasi C-477/19)
Kohtumenetluse keel: saksa
Eelotsusetaotluse esitanud kohus
Verwaltungsgericht Wien
Põhikohtuasja pooled
Kaebaja: IE
Vastustaja: Magistrat der Stadt Wien
Eelotsuse küsimused
Kas mõistet „puhkepaik“ elupaikade direktiivi1 artikli 12 lõike 2 punktis d tuleb tõlgendada nii, et sellega on hõlmatud ka vahepeal maha jäetud endised puhkepaigad?
Kui vastus sellele küsimusele on jaatav:
Kas kõik vahepeal maha jäetud endised puhkepaigad tuleb liigitada „puhkepaigaks“ elupaikade direktiivi artikli 12 lõike 2 punkti d tähenduses?
Kui vastus sellele küsimusele on eitav:
Milliste kriteeriumide alusel tuleb kindlaks teha, kas vahepeal maha jäetud endine puhkepaik tuleb liigitada „puhkepaigaks“ elupaikade direktiivi artikli 12 lõike 2 punkti d tähenduses?
Milliste kriteeriumide alusel tuleb kindlaks teha, kas teatav tegu või tegemata jätmine kujutab endast sekkumist „puhkepaika“ elupaikade direktiivi artikli 12 lõike 2 punkti d tähenduses?
Milliste kriteeriumide alusel tuleb kindlaks teha, kas teatav tegu või tegemata jätmine kujutab endast sedavõrd rasket sekkumist „puhkepaika“ elupaikade direktiivi artikli 12 lõike 2 punkti d tähenduses, et lähtuda tuleb selle „elupaiga“ „kahjustamisest“ elupaikade direktiivi artikli 12 lõike 2 punkti d tähenduses?
Milliste kriteeriumide alusel tuleb kindlaks teha, kas teatav tegu või tegemata jätmine kujutab endast sedavõrd rasket sekkumist „puhkepaika“ elupaikade direktiivi artikli 12 lõike 2 punkti b tähenduses, et lähtuda tuleb selle „elupaiga“ „hävitamisest“ elupaikade direktiivi artikli 12 lõike 2 punkti d tähenduses?
Kas mõistet „paljunemispaik“ elupaikade direktiivi artikli 12 lõike 2 punktis d tuleb tõlgendada nii, et selle all mõeldakse esiteks vaid täpselt piiritletud kohta, kus korrapäraselt toimuvad paaritumistoimingud selle sõna kitsamas tähenduses või paljunemisega vahetult seotud väikse ulatusega territooriumil toimuvad tegevused (näiteks kudemine), või hõlmab „paljunemispaik“ lisaks kõiki täpselt piiritletavaid paiku, mis on poegade arenguks tingimata vajalikud, näiteks munemispaigad või vastse- või röövikustaadiumis vajalikud taimeosad?
Kui vastus sellele küsimusele on eitav:
Mida hõlmab mõiste „paljunemispaik“ elupaikade direktiivi artikli 12 lõike 2 punkti d tähenduses ja kuidas tuleb „paljunemispaika“ teistest paikadest territoriaalselt piiritleda?
Milliste kriteeriumide alusel tuleb kindlaks teha, kas teatav tegu või tegemata jätmine kujutab endast sekkumist „paljunemispaika“ elupaikade direktiivi artikli 12 lõike 2 punkti d tähenduses?
Milliste kriteeriumide alusel tuleb kindlaks teha, kas teatav tegu või tegemata jätmine kujutab endast sedavõrd rasket sekkumist „paljunemispaika“ elupaikade direktiivi artikli 12 lõike 2 punkti d tähenduses, et lähtuda tuleb selle „paljunemispaiga“ „kahjustamisest“ elupaikade direktiivi artikli 12 lõike 2 punkti d tähenduses?
Milliste kriteeriumide alusel tuleb kindlaks teha, kas teatav tegu või tegemata jätmine kujutab endast sedavõrd rasket sekkumist „paljunemispaika“ elupaikade direktiivi artikli 12 lõike 2 punkti d tähenduses, et lähtuda tuleb selle „paljunemispaiga“ „hävitamisest“ elupaikade direktiivi artikli 12 lõike 2 punkti d tähenduses?
____________
1 Nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT 1992, L 206, lk 7; ELT eriväljaanne 15/02, lk 102).