EUROOPA KOHTU OTSUS (suurkoda)
28. märts 2017(*)
Sisukord
Õiguslik raamistik
EL leping ja EL toimimise leping
EL–Venemaa partnerlusleping
Vaidlusalused aktid
Otsus 2014/512
Määrus nr 833/2014
Põhikohtuasja asjaolud ja eelotsuse küsimused
Menetluse suulise osa uuendamise taotlus
Eelotsuse küsimuste analüüs
Esimene küsimus
Vastuvõetavus
Sisulised küsimused
Teise küsimuse punkt a
ELL artikli 40 järgimine otsusega 2014/512 ja määrusega nr 833/2014
Otsuses 2014/512 ja määruses nr 833/2014 füüsiliste või juriidiliste isikute suhtes ette nähtud piiravate meetmete kehtivus
– Sissejuhatavad märkused
– Vaidlusaluste aktide kooskõla EL–Venemaa partnerluslepinguga
– Põhjendamiskohustus ning kaitseõiguste, õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele ja toimikuga tutvumise õiguse austamine
– Võrdse kohtlemise põhimõte
– Võimu kuritarvitamine
– Vastuolu otsuse 2014/512 ja määruse nr 833/2014 sõnastuse vahel
– Proportsionaalsuse põhimõte ja Rosnefti põhiõigused
Teise küsimuse punkt b
Vastuvõetavus
Sisulised küsimused
Kolmanda küsimuse punkt a
Kolmanda küsimuse punkt b
Kolmanda küsimuse punkt c
Kohtukulud
Eelotsusetaotlus – Ühine välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) – Piiravad meetmed, mis on võetud seoses Venemaa tegevusega, mis destabiliseerib olukorda Ukrainas – Otsuse 2014/512/ÜVJP ja määruse (EL) nr 833/2014 sätted – Kehtivus – Euroopa Kohtu pädevus – EL-Venemaa partnerlusleping – Põhjendamiskohustus – Õiguskindluse ja kohaldatava õiguse täpsuse põhimõte – Juurdepääs kapitaliturgudele – Rahaline abi – Aktsiate globaalsed hoidmistunnistused (Global Depositary Receipts) – Naftasektor – Mõistete „kilt“ ja „rohkem kui 150 meetri sügavune vesi“ tõlgendamise taotlus – Vastuvõetamatus
Kohtuasjas C‑72/15,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel High Court of Justice (England & Wales), Queen’s Bench Division’i (Divisional Court) (kõrgem kohus (Inglismaa ja Wales), Queen’s Benchi osakond (mitmest kohtunikust koosnev kolleegium), Ühendkuningriik) 9. veebruari 2015. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 18. veebruaril 2015, menetluses
The Queen, nõude alusel, mille esitas:
PJSC Rosneft Oil Company, varem Rosneft Oil Company OJSC,
versus
Her Majesty’s Treasury,
Secretary of State for Business, Innovation and Skills,
The Financial Conduct Authority,
EUROOPA KOHUS (suurkoda),
koosseisus: president K. Lenaerts, asepresident A. Tizzano, kodade presidendid R. Silva de Lapuerta, M. Ilešič ja J. L. da Cruz Vilaça, kohtunikud A. Rosas (ettekandja), J.‑C. Bonichot, A. Arabadjiev, C. Toader, M. Safjan, E. Jarašiūnas, C. G. Fernlund, C. Vajda, S. Rodin ja F. Biltgen,
kohtujurist: M. Wathelet,
kohtusekretär: ametnik K. Malacek,
arvestades kirjalikus menetluses ja 23. veebruari 2016. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– PJSC Rosneft Oil Company, varem Rosneft Oil Company OJSC, esindajad: T. Beazley, QC, P. Saini, QC, barrister S. Tulip ja barrister P. Farmer ning hiljem advocaat L. Van Den Hende, solicitor M. Schonberg ja solicitor K. Krissinel,
– The Financial Conduct Authority, esindajad: barrister J. McClelland, S. Tolaney, QC, ja solicitor A. Chapman,
– Ühendkuningriigi valitsus, esindaja: V. Kaye, keda abistas barrister G. Facenna,
– Tšehhi valitsus, esindajad: M. Hedvábná, J. Vláčil, M. Smolek ja E. Ruffer,
– Saksamaa valitsus, esindajad: T. Henze ja A. Lippstreu,
– Eesti valitsus, esindaja: K. Kraavi-Käerdi,
– Prantsuse valitsus, esindajad: F. Fize, B. Fodda, G. de Bergues ja D. Colas,
– Poola valitsus, esindajad: A. Miłkowska ja B. Majczyna,
– Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: A. de Elera-San Miguel Hurtado ja S. Boelaert,
– Euroopa Komisjon, esindajad: T. Scharf, L. Havas ja D. Gauci,
olles 31. mai 2016. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus puudutab nõukogu 31. juuli 2014. aasta otsuse 2014/512/ÜVJP, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Venemaa tegevusega, mis destabiliseerib olukorda Ukrainas (ELT 2014, L 229, lk 13), mida on muudetud nõukogu 4. detsembri 2014. aasta otsusega 2014/872/ÜVJP (ELT 2014, L 349, lk 58, parandused ELT 2014, L 350, lk 15, ja ELT 2015, L 196, lk 67) (edaspidi „otsus 2014/512“), teatud sätete kehtivust ning nõukogu 31. juuli 2014. aasta määruse (EL) nr 833/2014, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Venemaa tegevusega, mis destabiliseerib olukorda Ukrainas (ELT 2014, L 229, lk 1, parandus ELT 2014, L 246, lk 59), mida on muudetud nõukogu 4. detsembri 2014. aasta määrusega (EL) nr 1290/2014 (ELT 2014, L 349, lk 20, parandus ELT 2016, L 136, lk 19) (edaspidi „määrus nr 833/2014“) (edaspidi koos „vaidlusalused aktid“), teatud sätete kehtivust ja tõlgendamist.
2 Eelotsusetaotlus on esitatud Venemaa äriregistrisse kantud äriühingu PJSC Rosneft Oil Company, varem Rosneft Oil Company OJSC (edaspidi „Rosneft“) kohtuvaidluses Her Majesty’s Treasury’ga (Ühendkuningriigi riigikassa), Secretary of State for Business, Innovation and Skills’iga (ettevõtluse, innovatsiooni ja kutseoskuste minister) ja Financial Conduct Authority’ga (finantsinspektsioon, edaspidi „FCA“) piiravate meetmete üle, mida Euroopa Liit on võtnud teatud Venemaa ettevõtjate, sealhulgas Rosnefti suhtes.
Õiguslik raamistik
EL leping ja EL toimimise leping
3 EL lepingu III jaotise „Sätted institutsioonide kohta“ artiklis 19 on sätestatud:
„1. Euroopa Liidu Kohus koosneb Euroopa Kohtust, üldkohtust ja erikohtutest. Euroopa Liidu Kohus tagab, et aluslepingute tõlgendamisel ja kohaldamisel austatakse õigust.
Liikmesriigid näevad ette tulemusliku õiguskaitse tagamiseks vajaliku kaebeõiguse liidu õigusega hõlmatud valdkondades.
[…]
3. Vastavalt aluslepingutele Euroopa Liidu Kohus:
[…]
b) teeb liikmesriikide kohtute taotlusel eelotsuseid liidu õiguse tõlgendamise või institutsioonide vastu võetud õigusaktide kehtivuse kohta;
[…]“.
4 Euroopa Liidu lepingu V jaotise pealkiri on „Üldsätted liidu välistegevuse kohta ning erisätted ühise välis- ja julgeolekupoliitika kohta“. Selle jaotise 2. peatükki „Erisätted ühise välis- ja julgeolekupoliitika kohta“ kuuluva artikli 24 lõike 1 teises lõigus on sätestatud:
„Ühise välis- ja julgeolekupoliitika suhtes kohaldatakse erimenetlusi ja -eeskirju. Kui aluslepingud ei näe ette teisiti, määravad ühise välis- ja julgeolekupoliitika kindlaks ja rakendavad seda Euroopa Ülemkogu ja nõukogu, kes teevad otsuse ühehäälselt. Seadusandlike aktide vastuvõtmine on välistatud. Ühist välis- ja julgeolekupoliitikat teostavad liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja liikmesriigid vastavalt aluslepingutele. Euroopa Parlamendi ja komisjoni eriroll selles valdkonnas määratakse kindlaks aluslepingutes. Euroopa Liidu Kohus ei ole pädev tegema otsuseid nimetatud sätetega seotud küsimustes, erandina on ta pädev kontrollima käesoleva lepingu artikli 40 järgimist ja kontrollima teatud otsuste õiguspärasust vastavalt [EL] toimimise lepingu artikli 275 teises lõigus sätestatule.“
5 Samasse peatükki kuuluv ELL artikkel 29 sätestab:
„Nõukogu võtab vastu otsuseid, milles määratletakse liidu lähenemisviis konkreetsele geograafilist või temaatilist laadi küsimusele. Liikmesriigid tagavad, et nende riigi poliitika vastab liidu seisukohtadele.“
6 Samuti samasse peatükki kuuluv ELL artikkel 40 sätestab:
„Ühise välis- ja julgeolekupoliitika rakendamine ei mõjuta aluslepingutega sätestatud menetluste rakendamist ja institutsioonide volituste ulatust Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklites 3–6 osutatud liidu pädevuse teostamiseks.
Samuti ei mõjuta nimetatud artiklites osutatud poliitika rakendamine aluslepingutega sätestatud menetluste rakendamist ja institutsioonide volituste ulatust liidu pädevuse teostamiseks käesoleva peatüki alusel.“
7 EL toimimise lepingu viies osa käsitleb liidu välistegevust. Selle osa IV jaotisesse „Piiravad meetmed“ kuuluv artikkel 215 sätestab:
„1. Kui vastavalt [EL] lepingu V jaotise 2. peatükile vastu võetud otsus näeb ette majandus- ja rahandussuhete osalise või täieliku katkestamise või piiramise ühe või mitme kolmanda riigiga, võtab nõukogu liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni ühise ettepaneku põhjal kvalifitseeritud häälteenamusega vastu vajalikud meetmed. Ta teavitab sellest Euroopa Parlamenti.
2. Kui vastavalt [EL] lepingu V jaotise 2. peatükile vastu võetud otsuses on nii sätestatud, võib nõukogu lõikes 1 osutatud menetluse kohaselt võtta vastu piiravaid meetmeid juriidiliste või füüsiliste isikute ning rühmituste või mitteriiklike üksuste suhtes.
[…]“.
8 EL toimimise lepingu kuues osa sisaldab institutsioonilisi ja rahandussätteid. Selle osa I jaotise „Sätted institutsioonide kohta“ 5. jakku, mis käsitleb Euroopa Liidu Kohut, kuuluv artikkel 267 sätestab:
„Euroopa Liidu Kohus on pädev tegema eelotsuseid, mis käsitlevad:
a) aluslepingute tõlgendamist;
b) liidu institutsioonide, organite või asutuste õigusaktide kehtivust ja tõlgendamist.
Kui selline küsimus antakse liikmesriigi kohtusse, võib see kohus, kui ta leiab, et otsuse tegemiseks on vaja kõnealune küsimus lahendada, taotleda sellekohast eelotsust kohtult.
[…]“.
9 Samasse jakku kuuluv ELTL artikkel 275 sätestab:
„Euroopa Liidu Kohtu pädevusse ei kuulu ühise välis- ja julgeolekupoliitikaga seotud sätted ning nende alusel vastuvõetud õigusaktid.
Kohus on aga pädev kontrollima Euroopa Liidu lepingu artikli 40 järgimist ning tegema otsuseid käesoleva lepingu artikli 263 neljandas lõigus sätestatud tingimuste kohaselt algatatud kohtuasjades, mis puudutavad füüsiliste või juriidiliste isikute suhtes nõukogu poolt Euroopa Liidu lepingu V jaotise 2. peatüki alusel vastuvõetud piiravaid meetmeid sätestavate otsuste seaduslikkust.“
EL–Venemaa partnerlusleping
10 Ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Venemaa Föderatsiooni vaheline partnerluse sõlmimist käsitlev partnerlus- ja koostööleping, mis on alla kirjutatud 24. juunil 1994 Kérkyras ning Euroopa ühenduste nimel heaks kiidetud nõukogu ja komisjoni 30. oktoobri 1997. aasta otsusega 97/800/ESTÜ, EÜ, Euratom (EÜT 1997, L 327, lk 1; ELT eriväljaanne 11/56, lk 5, edaspidi „EL–Venemaa partnerlusleping“), sisaldab XI jaotist „Institutsioonilised, üld- ja lõppsätted“, mille artiklis 99 on sätestatud:
„Mitte miski käesolevas lepingus ei takista lepinguosalisel võtta meetmeid:
1) mida ta peab vajalikuks, et kaitsta oma olulisi julgeolekuhuve
[…]
d) avaliku korra säilitamist mõjutavate tõsiste siseriiklike rahutuste, sõja või sõjaohtu kujutavate tõsiste rahvusvaheliste pingete korral või selleks, et täita kohustusi, mis ta on endale võtnud rahu ja rahvusvahelise julgeoleku säilitamiseks;
[…]“.
Vaidlusalused aktid
Otsus 2014/512
11 Otsus 2014/512 võeti vastu ELL artikli 29 alusel.
12 Otsuse 2014/512 põhjendustes 1–8 on kirjeldatud otsuses ette nähtud piiravate meetmete võtmisele eelnenud sündmusi.
13 Otsuse artikli 1 lõigetes 2 ja 3 on sätestatud:
„2. Keelatud on selliste võlakirjade, aktsiate või sarnaste finantsinstrumentide otsene või kaudne ostmine või müümine, nendega seotud investeerimisteenuste otsene või kaudne osutamine, nende väljaandmisele otsene või kaudne kaasa aitamine ning mis tahes muu nendega kauplemine, mille lõpptähtaeg on üle 30 päeva ja mille on välja andnud pärast 12. septembrit 2014:
[…]
b) Venemaal asutatud üksused, kes on riigi kontrolli all või kellest üle 50% kuulub riigile, kelle hinnanguline koguvara ületab 1 triljonit Vene rubla ning kelle hinnangulisest tulust pärineb vähemalt 50% 12. septembri 2014 seisuga toornafta või naftasaaduste müügist või transpordist, nagu need on loetletud III lisas [(nimelt Rosneft, Transneft ja Gazprom Neft)];
c) mis tahes juriidiline isik, üksus või asutus, kes on asutatud väljaspool liitu ning kellest üle 50% kuulub mõne [punktis] b osutatud üksuse omandisse, või
d) mis tahes juriidiline isik, üksus või asutus, kes tegutseb mõne punktis c osutatud kategooriasse kuuluva või […] III lisas loetletud üksuse [(nimelt Rosneft, Transneft ja Gazprom Neft)] nimel või suuniste alusel.
3. Keelatud on otse või kaudselt osaleda mis tahes kokkuleppes anda uusi, 30 päeva ületava lõpptähtajaga laene ja krediiti lõikes […] 2 osutatud mis tahes juriidilisele isikule, üksusele või asutusele pärast 12. septembrit 2014, välja arvatud laenud või krediit, millel on konkreetne ja dokumenteeritud eesmärk rahastada kaupade ja teenuste, mis ei ole finantsteenused, keelu alla mittekuuluvat otsest või kaudset importi või eksporti liidu ja Venemaa või mis tahes kolmanda riigi vahel, või laenud, millel on konkreetne ja dokumenteeritud eesmärk pakkuda erakorralist rahastamist selliste liidus asutatud juriidiliste isikute maksevõime ja likviidsuse kriteeriumide täitmiseks, kelle omandiõigusest üle 50% kuulub I lisas osutatud üksusele [(nimelt Venemaal asutatud olulised krediidiasutused või finantseerimisasutused, kellest üle 50% kuulub 1. augusti 2014. aasta seisuga riigi omandisse või kontrolli alla: Sberbank, VTB Bank, Gazprombank, Vnesheconombank ja Rosselkhozbank)].“
14 Otsuse 2014/512 artiklis 4 on ette nähtud:
„1. Teatava varustuse, mida on võimalik kasutada Venemaal (sealhulgas selle majandusvööndis ja mandrilaval) järgmistes uuringu- ja tootmisprojektide kategooriates, otseseks või kaudseks müümiseks, tarnimiseks, üleandmiseks ja eksportimiseks liikmesriikide kodanike poolt või liikmesriikide territooriumilt või kasutades liikmesriikide jurisdiktsiooni alla kuuluvaid laevu või õhusõidukeid, on vaja eksportiva liikmesriigi pädeva asutuse eelnevat luba:
a) naftauuringud ja -tootmine rohkem kui 150 meetri sügavuses vees;
b) naftauuringud ja -tootmine põhjapolaarjoonest põhja poole jäävas avamerepiirkonnas;
c) projektid, millel on võimekus toota naftat kildakihtides leiduvast toorainest hüdrofrakkimise teel; see ei kehti läbi kildakihtide toimuvale uurimisele ja tootmisele eesmärgiga leida muid kui kildalasundeid või kaevandada neist naftat.
Liit võtab vajalikud meetmed, et määrata kindlaks vastavad käesoleva lõikega hõlmatavad tooted.
2. Järgmiseks tegevuseks:
a) lõikes 1 osutatud varustusega seotud tehnilise abi või muude teenuste osutamine;
b) rahastamine või rahaline abi lõikes 1 osutatud varustuse müümiseks, tarnimiseks, üleandmiseks või ekspordiks või seotud tehnilise abi või koolituse andmiseks
on samuti vaja eksportiva liikmesriigi pädeva asutuse eelnevat luba.
3. Liikmesriikide pädevad asutused ei anna ühtegi luba lõigetes 1 ja 2 osutatud varustuse müümiseks, tarnimiseks, üleandmiseks või ekspordiks või teenuste osutamiseks, kui nad teevad kindlaks, et asjaomase müümise, tarnimise, üleandmise või ekspordi või asjaomaste teenuste osutamise eesmärk on ühe lõikes 1 osutatud uuringu- ja tootmisprojekti teostamine.
4. Lõige 3 ei mõjuta enne 1. augustit 2014 sõlmitud lepingute ega selliste lepingute täitmiseks vajalike lisalepingute täitmist.
5. Luba võidakse anda juhul, kui kaupade ja tehnoloogiate müümine, tarnimine, üleandmine, eksport või lõigetes 1 ja 2 nimetatud teenuste osutamine on vajalik sellise sündmuse kiiresti ärahoidmiseks või leevendamiseks, millel on tõenäoliselt ränk ja märkimisväärne mõju inimeste tervisele ja ohutusele või keskkonnale. Asjakohaselt põhjendatud erandjuhtudel võib lubada müümist, tarnimist, üleandmist, eksporti või lõigetes 1 ja 2 osutatud teenuste osutamist ilma eelneva loata, tingimusel et eksportija teatab sellest pädevale asutusele viie tööpäeva jooksul pärast müügi, tarnimise, üleandmise, ekspordi või teenuste osutamise toimumist, esitades ilma eelneva loata toimunud müügi, tarnimise, üleandmise, ekspordi või teenuste osutamise üksikasjalikud ja asjakohased põhjendused.“
15 Otsuse artikkel 4a sätestab:
„1. Keelatud on Venemaal (sealhulgas selle majandusvööndis ja mandrilaval) järgmiste uurimis- ja tootmisprojektide kategooriate jaoks vajalike seonduvate teenuste otsene või kaudne osutamine liikmesriikide kodanike poolt või liikmesriikide territooriumilt või kasutades liikmesriikide jurisdiktsiooni alla kuuluvaid laevu või õhusõidukeid:
a) naftauuringud ja -tootmine rohkem kui 150 meetri sügavuses vees;
b) naftauuringud ja -tootmine põhjapolaarjoonest põhja poole jäävas avamerepiirkonnas;
c) projektid, millel on võimekus toota naftat kildakihtides leiduvast toorainest hüdrofrakkimise teel; see ei kehti läbi kildakihtide toimuvale uurimisele ja tootmisele eesmärgiga leida muid kui kildalasundeid või kaevandada neist naftat.
2. Lõikes 1 sätestatud keeld ei mõjuta enne 12. septembrit 2014 sõlmitud lepingute või raamkokkulepete või selliste lepingute täitmiseks vajalike lisalepingute täitmist.
3. Lõikes 1 osutatud keeldu ei kohaldata, kui kõnealused teenused on vajalikud sellise sündmuse kiireks ärahoidmiseks või leevendamiseks, millel on tõenäoliselt tõsine ja märkimisväärne mõju inimeste tervisele ja ohutusele või keskkonnale.“
16 Otsuse artikkel 7 sätestab:
„1. Lepingu ja tehingu puhul, mille täitmist on otseselt või kaudselt, tervikuna või osaliselt mõjutanud käesoleva otsusega kehtestatud meetmed, ei rahuldata ühtki nõuet, sealhulgas hüvitisnõuet ega muud samalaadset nõuet, nagu tasaarvestusnõue või tagatisnõue, eelkõige nõuet, mille eesmärgiks on saada pikendust või mis tahes vormis tagatist või vastutagatist, eelkõige finantstagatist, kui selle esitajaks on:
a) […] artikli 1 lõike 2 punktis c [või] d osutatud või […] III […] lisas osutatud üksused [nimelt Rosneft, Transneft ja Gazprom Neft];
b) muu Venemaa isik, üksus või asutus või
c) selline isik, üksus või asutus, kes tegutseb mõne käesoleva lõike punktis a või b osutatud isiku, üksuse või asutuse kaudu või tema nimel.
2. Igas nõude täitmise menetluses jääb kõnealuse nõude täitmist taotleva isiku kohustuseks tõendada, et nõude täitmine ei ole lõike 1 alusel keelatud.
3. Käesolev artikkel ei mõjuta lõikes 1 osutatud isikute, üksuste ja asutuste õigust nõuda kooskõlas käesoleva otsusega lepinguliste kohustuste täitmata jätmise seaduslikkuse kohtulikku kontrolli.“
Määrus nr 833/2014
17 Määruse nr 833/2014 põhjendus 2 on sõnastatud järgmiselt:
„[…] [P]eetakse asjakohaseks kehtestada täiendavad piiravad meetmed, et suurendada Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava tegevuse kulukust Venemaa jaoks ja toetada kriisi rahumeelset lahendamist. […]“
18 Määruse artikli 1 punkti f alapunktis i on „vabalt võõrandatavad väärtpaberid“ määratletud eelkõige kui äriühingute aktsiad ja muud väärtpaberid, mis on samaväärsed äriühingute, usaldusühingute või muude üksuste aktsiatega, ning aktsiate hoidmistunnistused.
19 Määruse artiklis 3 on sätestatud:
„1. II lisas loetletud, liidust või väljastpoolt liitu pärit kaupade või tehnoloogiate müümiseks, tarnimiseks, üleandmiseks või eksportimiseks otse või kaudselt füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele Venemaal, kaasa arvatud Venemaa majandusvööndis ja mandrilaval, või mis tahes muus riigis, kui kõnealused kaubad ja tehnoloogiad on mõeldud kasutamiseks Venemaal, kaasa arvatud Venemaa majandusvööndis ja mandrilaval, on vaja eelnevat luba.
2. Müümiseks, tarnimiseks, üleandmiseks või ekspordiks, mille jaoks on käesoleva artikli kohaselt vaja luba, annavad loa eksportija asukohaliikmesriigi pädevad asutused kooskõlas [nõukogu 5. mai 2009. aasta] määruse (EÜ) nr 428/2009 [millega kehtestatakse ühenduse kord kahesuguse kasutusega kaupade ekspordi, edasitoimetamise, vahendamise ja transiidi kontrollimiseks (uuesti sõnastatud) (ELT 2009, L 134, lk 1)] artiklis 11 sätestatud üksikasjalike eeskirjadega. Luba kehtib kogu liidus.
3. II lisa sisaldab teatavaid kaupasid ja tehnoloogiaid, mida on võimalik kasutada järgmistes uurimis- ja tootmisprojektide kategooriates Venemaal, kaasa arvatud Venemaa majandusvööndis ja mandrilaval:
a) naftauuringud ja -tootmine rohkem kui 150 meetri sügavuses vees;
b) naftauuringud ja -tootmine põhjapolaarjoonest põhja poole jäävas avamerepiirkonnas;
c) projektid, millel on võimekus toota naftat kildakihtides leiduvast toorainest hüdrofrakkimise teel; see ei kehti läbi kildakihtide toimuvale uurimisele ja tootmisele eesmärgiga leida või ammutada naftat mittekilda maardlatest.
4. Eksportijad esitavad pädevale asutusele kõik ekspordiloa taotlemiseks nõutavad asjakohased andmed.
5. Pädevad asutused ei anna luba II lisasse kantud kaupade ja tehnoloogiate müümiseks, tarnimiseks, üleandmiseks ega ekspordiks, kui neil on piisav alus otsustamaks, et nimetatud kaupade ja tehnoloogiate müümine, tarnimine, üleandmine või eksport on ette nähtud lõikes 3 viidatud nafta uurimise ja tootmise projektide jaoks.
Pädevad asutused võivad siiski loa anda, kui müümine, tarnimine, üleandmine või eksport puudutab enne 1. augustit 2014 sõlmitud lepingust tuleneva kohustuse täitmist või selliste lepingute täitmiseks vajalikest lisalepingutest tuleneva kohustuse täitmist.
Pädevad asutused võivad loa anda ka juhul, kui kaupade ja tehnoloogiate müümine, tarnimine, üleandmine või eksport on vajalik sellise sündmuse kiiresti ärahoidmiseks või leevendamiseks, millel on tõenäoliselt ränk ja märkimisväärne mõju inimeste tervisele ja ohutusele või keskkonnale. Asjakohaselt põhjendatud hädajuhtudel võib lubada müümist, tarnimist, üleandmist või eksporti ilma eelneva loata, tingimusel et eksportija teatab sellest pädevale asutusele viie tööpäeva jooksul pärast müügi, tarnimise, üleandmise või ekspordi toimumist, esitades ilma eelneva loata toimunud müügi, tarnimise, üleandmise või ekspordi üksikasjalikud ja asjakohased põhjendused.
6. Lõikes 5 sätestatud tingimuste kohaselt võivad pädevad asutused nende poolt välja antud ekspordiloa tühistada, peatada või kehtetuks tunnistada või seda muuta.
7. Kui pädev asutus, vastavalt lõikele 5 või 6, keeldub loa andmisest, tühistab, peatab või tunnistab selle kehtetuks või piirab seda oluliselt, teatab asjaomane liikmesriik sellest teistele liikmesriikidele ja komisjonile ning jagab nendega asjakohast teavet, järgides nõukogu [13. märtsi 1997. aasta] määruse (EÜ) nr 515/97 [liikmesriikide haldusasutuste vastastikusest abist ning haldusasutuste ja komisjoni vahelisest koostööst tolli- ja põllumajandusküsimusi käsitlevate õigusaktide nõutava kohaldamise tagamiseks (EÜT 1997, L 82, lk 1; ELT eriväljaanne 02/08, lk 217)] sätteid sellise teabe konfidentsiaalsuse kohta.
8. Enne seda, kui liikmesriik annab kooskõlas lõikega 5 välja loa tehinguks, mis on põhimõtteliselt sama kui tehing, mille puhul kehtib endiselt teise liikmesriigi või teiste liikmesriikide lõigete 6 ja 7 kohane loa andmisest keeldumine, konsulteerib ta esmalt liikmesriigi või liikmesriikidega, kes keeldusid loa andmisest. Kui asjaomane liikmesriik otsustab pärast sellist konsulteerimist loa siiski anda, teavitab ta sellest teisi liikmesriike ja komisjoni ning esitab kogu asjakohase teabe, millel otsus põhineb.“
20 Määruse artikkel 3a näeb ette:
„1. Keelatud on osutada otse või kaudselt Venemaal, kaasa arvatud Venemaa majandusvööndis ja mandrilaval, järgmiste uurimis- ja tootmisprojektide jaoks vajalikke seonduvaid teenuseid:
a) naftauuringud ja -tootmine rohkem kui 150 meetri sügavuses vees;
b) naftauuringud ja -tootmine põhjapolaarjoonest põhja poole jäävas avamerepiirkonnas;
c) projektid, millel on võimekus toota naftat kildakihtides leiduvast toorainest hüdrofrakkimise teel; see ei kehti läbi kildakihtide toimuvale uurimisele ja tootmisele eesmärgiga leida või ammutada naftat mittekilda maardlatest.
Käesolevas lõikes tähendavad seotud teenused järgmist:
i) puurimine;
ii) puuraukude testimine;
iii) geofüüsikalise uurimise ja lõpuleviimise teenused;
iv) spetsiaalsete ujuvsõidukite tarnimine.
2. Lõikes 1 sätestatud keelud ei mõjuta enne 12. septembrit 2014 sõlmitud lepingust või raamlepingust tuleneva kohustuse täitmist või sellise lepingu täitmiseks vajalike lisalepingute täitmist.
3. Lõikes 1 sätestatud keeldu ei kohaldata, kui kõnealused teenused on vajalikud sellise sündmuse kiiresti ärahoidmiseks või leevendamiseks, millel on tõenäoliselt ränk ja märkimisväärne mõju inimeste tervisele ja ohutusele või keskkonnale.
Teenuse osutaja teatab pädevale asutusele igasugusest käesoleva lõike kohasest tegevusest viie tööpäeva jooksul, esitades müügi, tarnimise, üleandmise või ekspordi üksikasjalikud ja asjakohased põhjendused.“
21 Määruse nr 833/2014 artikkel 4 on sõnastatud järgmiselt:
„[…]
3. Järgmise tegevuse puhul on vaja asjaomase pädeva asutuse luba:
a) II lisas loetletud kaupade ja tehnoloogiatega ning nendega varustamise, nende tootmise, hoolduse ja kasutamisega seotud tehnilise abi või vahendusteenuste otsene või kaudne osutamine füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele Venemaal, kaasa arvatud Venemaa majandusvööndis ja mandrilaval, või mis tahes isikule, üksusele või asutusele mis tahes muus riigis, kui selline abi puudutab Venemaal, kaasa arvatud Venemaa majandusvööndis ja mandrilaval, kasutamiseks mõeldud kaupu ja tehnoloogiaid;
b) II lisas loetletud kaupade ja tehnoloogiatega seotud rahastamine ning rahaline abi, sealhulgas eelkõige toetuste, laenude või ekspordikrediidikindlustuse andmine nimetatud kaupade ja tehnoloogiate müügiks, tarnimiseks, üleandmiseks või eksportimiseks või seonduva tehnilise abi otseseks või kaudseks osutamiseks füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele Venemaal, kaasa arvatud Venemaa majandusvööndis ja mandrilaval, või mis tahes isikule, üksusele või asutusele mis tahes muus riigis, kui kõnealune abi puudutab Venemaal, kaasa arvatud Venemaa majandusvööndis ja mandrilaval, kasutamiseks mõeldud kaupu ja tehnoloogiaid.
Artikli 3 lõikes 5 osutatud asjakohaselt põhjendatud erandjuhtudel võib lubada käesolevas lõikes nimetatud teenuste osutamist ilma eelneva loata, tingimusel et teenuseosutaja teatab sellest pädevale asutusele viie tööpäeva jooksul pärast teenuse osutamist.
4. Kui käesoleva artikli lõike 3 kohaselt on nõutav luba, kohaldatakse artiklit 3, eelkõige selle lõikeid 2 ja 5, mutatis mutandis.“
22 Määruse artiklis 5 on sätestatud:
„[…]
2. Keelatud on selliste vabalt võõrandatavate väärtpaberite ja rahaturuinstrumentide otsene või kaudne müümine, ostmine, nende emiteerimisega seoses investeerimisteenuste osutamine või abi andmine ning mis tahes muu nendega kauplemine, mille lõpptähtaeg on üle 30 päeva ja mille on pärast 12. septembrit 2014 välja andnud:
[…]
b) Venemaal asutatud juriidiline isik, üksus või asutus, kes on riigi kontrolli all või kellest üle 50% kuulub riigile ning kelle hinnanguline koguvara ületab 1 triljonit Vene rubla ning kelle hinnangulisest tulust pärineb vähemalt 50% toornafta või naftasaaduste müügist või transpordist, nagu need on loetletud VI lisas [(nimelt Rosneft, Transneft ja Gazprom Neft)];
c) väljaspool liitu asutatud juriidiline isik, üksus või asutus, kelle omandiõigusest kuulub otseselt või kaudselt rohkem kui 50% käesoleva lõike punktides a või b loetletud üksusele, või
d) juriidiline isik, üksus või asutus, kes tegutseb mõne käesoleva lõike punktis a, b või c osutatud üksuse nimel või suuniste alusel.
3. Keelatud on otse või kaudselt osaleda mis tahes kokkuleppes anda uusi, 30 päeva ületava lõpptähtajaga laene või krediite lõikes 1 või 2 osutatud mis tahes juriidilisele isikule, üksusele või asutusele pärast 12. septembrit 2014.
Keeldu ei kohaldata järgmistel juhtudel:
a) laenud või krediit, millel on konkreetne ja dokumenteeritud eesmärk rahastada kaupade ja teenuste, mis ei ole finantsteenused, keelu alla mitte kuuluvat importi või eksporti liidu ja mõne kolmanda riigi vahel, kaasa arvatud kulutused muust kolmandast riigist pärit kaupadele ja teenustele, mis on vajalikud ekspordi- või impordilepingute täitmiseks, või
b) laenud, millel on konkreetne ja dokumenteeritud eesmärk pakkuda erakorralist rahastamist selliste liidus asutatud juriidiliste isikute maksevõime ja likviidsuse kriteeriumide täitmiseks, kelle omandiõigusest üle 50% kuulub III lisas osutatud üksustele [(nimelt Sberbank, VTB Bank, Gazprombank, Vnesheconombank ja Rosselkhozbank)].
[…]“.
23 Määruse artikli 8 lõikes 1 on ette nähtud:
„Liikmesriigid kehtestavad eeskirjad käesoleva määruse sätete rikkumise eest kohaldatavate karistuste kohta ning võtavad kõik vajalikud meetmed nende rakendamise tagamiseks. Ettenähtud karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.“
24 Määruse nr 833/2014 artikkel 11 sätestab:
„1. Lepingu ja tehingu puhul, mille täitmist on otseselt või kaudselt, tervikuna või osaliselt mõjutanud käesoleva määrusega kehtestatud meetmed, ei rahuldata ühtki nõuet, sealhulgas hüvitisnõuet ega muud samalaadset nõuet, nagu tasaarvestusnõue või tagatisnõue, eelkõige nõuet, mille eesmärgiks on saada pikendust või mis tahes vormis tagatist või vastutagatist, eelkõige finantstagatist, kui selle esitajaks on:
a) […] artikli 5 lõike 2 punktides c ja d osutatud või […] VI lisas loetletud üksused [(nimelt Rosneft, Transneft ja Gazprom Neft)];
b) muu Venemaa isik, üksus või asutus;
c) selline isik, üksus või asutus, kes tegutseb mõne käesoleva lõike punktis a või b osutatud isiku, üksuse või asutuse kaudu või tema nimel.
2. Igas nõude täitmise menetluses jääb kõnealuse nõude täitmist taotleva isiku kohustuseks tõendada, et nõude täitmine ei ole lõike 1 alusel keelatud.
3. Käesolev artikkel ei mõjuta lõikes 1 osutatud isikute, üksuste ja asutuste õigust nõuda kooskõlas käesoleva määrusega lepinguliste kohustuste täitmata jätmise seaduslikkuse kohtulikku kontrolli.“
25 Määruse nr 833/2014 II lisas on loetletud kaubad ja tehnoloogiad, mille müümiseks, tarnimiseks, üleandmiseks või eksportimiseks Venemaale on määruse artikli 3 kohaselt vaja eelnevat luba.
Põhikohtuasja asjaolud ja eelotsuse küsimused
26 Pärast seda, kui liidu liikmesriikide riigipead ja valitsusjuhid olid 6. märtsil 2014 hukka mõistnud „Ukraina suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse provotseerimata rikkumise Venemaa Föderatsiooni poolt“, otsustasid nad peatada Venemaa Föderatsiooniga viisaküsimustes peetavad kahepoolsed kõnelused ja EL–Venemaa partnerluslepingut asendava uue laiaulatusliku lepingu üle peetavad kõnelused ning nad tegid avalduse, et Venemaa Föderatsiooni mis tahes edasised sammud olukorra destabiliseerimiseks Ukrainas tooksid kaasa täiendavad ja kaugeleulatuvad tagajärjed ühelt poolt liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Venemaa Föderatsiooni vahelistes suhetes mitmes majandusvaldkonnas.
27 Seejärel võttis nõukogu 2014. aasta jooksul ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) raames mitmeid piiravaid meetmeid, et reageerida Venemaa Föderatsiooni tegevusele, mis destabiliseerib olukorda Ukrainas. Võttes arvesse olukorra tõsidust riigis, mida ei muutnud teatavate füüsiliste ja juriidiliste isikute suhtes 2014. aasta märtsis reisipiirangute kehtestamine ja nende varade külmutamine, võttis nõukogu 31. juulil 2014 vastu otsuse 2014/512, mida seejärel sama aasta septembris ja detsembris muudeti, et kehtestada piiravad sihtmeetmed sellistes valdkondades, nagu juurdepääs kapitaliturgudele, kaitsetööstus, kahesuguse kasutusega kaubad ja tundlikud tehnoloogiad, sealhulgas energiasektoris.
28 Olles seisukohal, et viimati nimetatud meetmed kuuluvad EL toimimise lepingu reguleerimisalasse ja nende rakendamiseks on vaja liidu tasandi õigusakti, võttis nõukogu vastu määruse nr 833/2014, mis sisaldab üksikasjalikumaid sätteid, et jõustada nii liidu tasandil kui ka liikmesriikides otsuses 2014/512 sätestatud nõuded. Määrus ja otsus võeti vastu samal päeval ning määrust kohandati samal ajal otsusega, et kajastada otsuses tehtud hilisemaid muudatusi.
29 Piiravate meetmete väljakuulutatud eesmärk oli suurendada Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava tegevuse kulusid Venemaa Föderatsiooni jaoks ja toetada kriisi rahumeelset lahendamist. Selleks kehtestati otsusega 2014/512 muu hulgas teatavate naftasektorile mõeldud tundlike toodete ja tehnoloogiate Venemaale eksportimise keeld ning Euroopa kapitaliturgudele juurdepääsu piirangud teatavate selle sektori ettevõtjate suhtes.
30 Rosneft on Venemaal registreeritud äriühing, mis tegutseb nafta- ja gaasitööstuses. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu edastatud andmete kohaselt kuulub 69,5% selle äriühingu aktsiatest Rosneftegaz OJSC‑le, mis on Vene riigile kuuluv üksus. Vähemusosalus (19,75%) Rosneftis kuulub BP Russian Investments Ltd‑le, mis on Inglise naftaettevõtja BP plc tütarettevõtja. Ülejäänud 10,75% Rosnefti aktsiakapitalist on noteeritud börsil. Eelotsusetaotluse kohaselt hõlmab Rosnefti ja tema kontserni kuuluvate äriühingute tegevus süsivesinike uurimist ja tootmist, uurimisprojekte avamerel, süsivesinike rafineerimist ning toornafta, gaasi ja toodete turustamist Venemaal ja teistes riikides. Uurimistegevus hõlmab toiminguid Arktika piirkonnas rohkem kui 150 meetri sügavuses vees ja kildakihtides.
31 Alates 8. septembrist 2014 on otsuse 2014/512 ja sellest tulenevalt ka määruse nr 833/2014 lisades nimetatud Rosnefti üksusena, kellele on suunatud osa nende aktidega kehtestatud piirangutest.
32 Rosneft esitas piiravate meetmete peale hagi nii liidu kohtusse kui ka Ühendkuningriigi kohtutesse. Ta esitas 9. oktoobril 2014 Euroopa Liidu Üldkohtusse vaidlusaluste aktide tühistamise hagi, mille menetlemine on pooleli. Seejärel esitas see äriühing 20. novembril 2014 kaebuse, millega ta palus teostada kohtulikku kontrolli, High Court of Justice (England & Wales), Queen’s Bench Division’ile (Divisional Court) (kõrgem kohus (Inglismaa ja Wales), Queen’s Benchi osakond (mitmest kohtunikust koosnev kolleegium), Ühendkuningriik). Viimati nimetatud menetluses väidab Rosneft, et nii nõukogu võetud piiravad meetmed kui ka nende meetmete rakendamiseks võetud siseriiklikud meetmed on õigusvastased.
33 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul käsitleb talle esitatud kaebus, millega tal palutakse teostada kohtulikku kontrolli, siseriiklikke meetmeid, mille on võtnud põhikohtuasja kostjad, et rakendada liidu aktid, millega kehtestati vaidlusalused piiravad meetmed. Mainitud kohtulik kontroll puudutab esiteks selliste õigusnormide seaduslikkust, millega kehtestati kriminaalkaristused finantsteenuseid ja naftasektorit käsitlevate määruse nr 833/2014 sätete rikkumise eest, ning teiseks teatavate FCA avalduste õigsust, mis käsitlevad mõistet „rahaline abi“ ning määruse kohaldamist vabalt võõrandatavatele väärtpaberitele, mis on välja antud aktsiate globaalsete hoidmistunnistuste vormis (Global Depositary Receipts, edaspidi „GDR“).
34 Eelotsusetaotluse esitanud kohus tõdeb siiski, et kõnesolev kaebus puudutab ka liidu õigusaktide kehtivust. Seoses sellega on ta 22. oktoobri 1987. aasta kohtuotsusest Foto-Frost (314/85, EU:C:1987:452) lähtudes seisukohal, et tal puudub pädevus liidu õigusaktide kehtivust kontrollida. Soovimata võtta seisukohta küsimuses, kas ÜVJP raames vastu võetud aktide puhul on selline pädevus Euroopa Kohtul, tuletab eelotsusetaotluse esitanud kohus meelde, et selles valdkonnas võetud meetmetel võivad olla rasked tagajärjed füüsilistele ja juriidilistele isikutele ning et õigus pöörduda kohtusse täitevvõimu meetmete seaduslikkuse kontrollimiseks on põhiõigus.
35 Selle kohtu sõnul on Rosneft sisuliselt seisukohal, et esiteks on vaidlusalused aktid vastuolus EL–Venemaa partnerluslepingu mitme artikliga. Teiseks rikuvad need aktid ELTL artiklis 296 ette nähtud põhjendamiskohustust ning seetõttu ka õigust õiglasele kohtulikule arutamisele ja tõhusale kohtulikule kaitsele. Kolmandaks ei ole nende aktide naftasektorit käsitlevad sätted kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega ja neid vastu võttes pani nõukogu toime võimu kuritarvitamise. Neljandaks on nimetatud sätted ebaproportsionaalsed vaidlusaluste aktidega taotletava eesmärgi suhtes ning rikuvad Rosnefti ettevõtlusvabadust ja õigust omandile. Viiendaks ei ole määrusega nr 833/2014 nõuetekohaselt rakendatud otsust 2014/512. Kuuendaks, arvestades, et liikmesriigid olid kohustatud vaidlusaluste aktide rakendamise tagamiseks ette nägema karistused, on nende aktide sätete ebatäpsuse tõttu rikutud õiguskindluse põhimõtet ning kuritegude ja karistuste seaduses sätestatuse põhimõtet.
36 Juhul kui Euroopa Kohus peaks otsustama, et vaidlusalused aktid on õiguspärased, on eelotsusetaotluse esitanud kohtul kahtlusi nende tõlgendamise suhtes. Ta on seisukohal, et põhikohtuasjas kõnealuste piiravate meetmetega seotud mõisteid tuleb kogu liidus tõlgendada ühetaoliselt, ning selgitab, et põhikohtuasja menetluse käigus täheldas ta vaidlusaluste aktide teatavate sätete tõlgendamisel lahknevusi teiste liikmesriikide ametiasutuste praktikas.
37 Lõpetuseks täpsustab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et ta on analüüsinud põhikohtuasja poolte argumente, mis käsitlevad vajadust esitada käesolevas menetluses eelotsusetaotlus Euroopa Kohtule, kuivõrd Rosneft on esitanud vaidlusaluste aktide peale Üldkohtusse tühistamishagi. Eelotsusetaotluse esitanud kohus on siiski seisukohal, et 14. detsembri 2000. aasta kohtuotsusest Masterfoods ja HB (C‑344/98, EU:C:2000:689) tuleneva kohtupraktika kohaselt on tema hinnata, kas peatada menetlus kuni tühistamishagi kohta lõpliku otsuse tegemiseni või esitada Euroopa Kohtule eelotsuse küsimus.
38 Neil asjaoludel otsustas High Court of Justice (England & Wales), Queen’s Bench Division (Divisional Court) (kõrgem kohus (Inglismaa ja Wales), Queen’s Benchi osakond (mitmest kohtunikust koosnev kolleegium)) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Arvestades eelkõige ELL artikli 19 lõiget 1 ning artikleid 24 ja 40, [Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“)] artiklit 47 ja ELTL artikli 275 [teist] lõiku, kas Euroopa Kohtul on pädevus teha ELTL artikli 267 alusel eelotsus otsuse 2014/512 artikli 1 lõike 2 punktide b–d, lõike 3 ning artiklite 4, 4a ja 7 ning III lisa kehtivuse kohta?
2. a) Kas määruse nr 833/2014 ja niivõrd, kuivõrd Euroopa Kohtul on pädevus, otsuse 2014/512 üks või mitu järgmist sätet (edaspidi „asjassepuutuvad meetmed“) on kehtetud:
i) otsuse 2014/512 artiklid 4 ja 4a;
ii) määruse nr 833/2014 artiklid 3 ja 3a, artikli 4 lõiked 3 ja 4 ning II lisa;
(edaspidi koos „naftasektori sätted“);
iii) otsuse 2014/512 artikli 1 lõike 2 punktid b–d ja lõige 3 ning III lisa;
iv) määruse nr 833/2014 artikli 5 lõike 2 punktid b–d, lõige 3 ja VI lisa;
(edaspidi koos „väärtpaberite ja laenude sätted“);
v) otsuse 2014/512 artikkel 7;
vi) määruse nr 833/2014 artikkel 11.
b) Juhul kui asjassepuutuvad meetmed on kehtivad, kas õiguskindluse ja kohaldatava õiguse täpsuse (nulla poena sine lege certa) põhimõttega on vastuolus see, kui liikmesriik kehtestab määruse nr 833/2014 artikli 8 alusel kriminaalkaristused, enne kui Euroopa Kohus on kõnealuse süüteo kohaldamisala piisavalt selgitanud?
3. Juhul kui teise küsimuse punktis a viidatud keelud või piirangud on kehtivad:
a) Kas määruse nr 833/2014 artikli 4 lõikes 3 sisalduv mõiste „rahaline abi“ hõlmab maksekorralduse töötlemist panga või muu finantsasutuse poolt?
b) Kas määruse nr 833/2014 artikli 5 kohaselt on keelatud selliste globaalsete hoidmistunnistuste ([…] GDR) emiteerimine või nendega muude toimingute tegemine, mis on välja antud 12. septembril 2014 või pärast seda mõne VI lisas loetletud üksusega sõlmitud hoiulepingu alusel mõne sellise üksuse aktsiate suhtes, mis emiteeriti enne 12. septembrit 2014?
c) Kui Euroopa Kohus leiab, et esineb ebaselgus, mida on võimalik sobivalt lahendada tema antavate täiendavate juhiste abil, siis kuidas tuleb tõlgendada otsuse 2014/512 artiklis 4 ning määruse nr 833/2014 artiklites 3 ja 3a kasutatud mõisteid „kilt“ ja „rohkem kui 150 meetri sügavune vesi“? Täpsemalt, kui Euroopa Kohus peab seda vajalikuks ja sobivaks, kas ta võib anda mõiste „kilt“ geoloogilise tõlgenduse, mida tuleb kasutada määruse rakendamisel, ja selgitada, kas „rohkem kui 150 meetri sügavust vett“ tuleb mõõta puurimise kohast või mujalt?“
Menetluse suulise osa uuendamise taotlus
39 Rosneft taotles 10. augusti 2016. aasta kirjaga suulise menetluse uuendamist.
40 Oma taotluse põhjendamiseks väidab ta kõigepealt, et käesoleva kohtuasja analüüs kohtujuristi 31. mai 2016. aasta ettepanekus on ebaõige osas, mis puudutab nõukogule pandud kohustust põhjendada vaidlusaluste meetmete võtmist. Selles analüüsis kajastub ka ebatäpne arusaam erinevustest vaidlusaluste piiravate meetmete ja liidu poolt Iraani tuumaprogrammiga seoses võetud piiravate meetmete vahel, mistõttu on Euroopa Kohtul vaja saada selle kohta täiendavat teavet. Lisaks on kohtujurist analüüsinud ELL artiklis 31 kasutatud mõistet „seadusandlikud aktid“ teistmoodi, kui seda tegi kohtujurist Wahl pärast käesolevas kohtuasjas kohtistungi toimumist esitatud ettepanekus kohtuasjas, milles tehti 19. juuli 2016. aasta kohtuotsus H vs. nõukogu ja komisjon (C‑455/14 P, EU:C:2016:212). Viimaseks põhjendab Rosneft suulise menetluse uuendamise taotlust sellega, et tulenevalt Ühendkuningriigis 23. juunil 2016 toimunud referendumi tulemustest selle riigi Euroopa Liitu kuulumise kohta võivad nii Euroopa Kohtu pädevus kui ka tema otsuste täitmise võimalused kiiresti muutuda.
41 Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et Euroopa Kohus võib kas omal algatusel, kohtujuristi ettepanekul või poolte taotlusel kodukorra artikli 83 kohaselt määrusega suulise menetluse uuendada, kui ta leiab, et tal ei ole piisavalt teavet või kui asja lahendamisel tuleks tugineda argumendile, mille üle pooled ei ole vaielnud (kohtuotsus, 15.9.2011, Accor, C‑310/09, EU:C:2011:581, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika). Seevastu ei ole Euroopa Liidu Kohtu põhikirjas ega kodukorras pooltele ette nähtud võimalust esitada kohtujuristi ettepanekule vastuseks seisukohti (kohtuotsus, 16.12.2010, Stichting Natuur en Milieu jt, C‑266/09, EU:C:2010:779, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).
42 Seoses Rosnefti seisukohtadega, mis puudutavad käesolevas kohtuasjas esitatud kohtujuristi ettepanekus sisalduvaid argumente, olgu märgitud, et valdavalt on nende seisukohtade eesmärk kohtujuristi ettepaneku kritiseerimine. Eelmises punktis viidatud kohtupraktikast nähtub aga, et Euroopa Kohtu menetlust reguleerivates aktides ei ole selliste seisukohtade esitamist ette nähtud.
43 Mis puudutab suulise menetluse uuendamise taotlust seoses Ühendkuningriigis 23. juunil 2016 korraldatud referendumiga selle liikmesriigi Euroopa Liitu kuulumise küsimuses, siis ei selgita Rosneft, kuidas saaks see sündmus iseenesest mõjutada Euroopa Kohtu pädevust või tema otsuste siduvust.
44 Neil asjaoludel leiab Euroopa Kohus, olles kohtujuristi ära kuulanud, et antud juhul on tal olemas kogu vajalik teave eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele vastamiseks ning pooled on vaielnud kõigi asja lahendamiseks vajalike argumentide üle.
45 Järelikult tuleb suulise osa uuendamise taotlus jätta rahuldamata.
Eelotsuse küsimuste analüüs
Esimene küsimus
46 Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas ELL artikleid 19, 24 ja 40, ELTL artiklit 275 ning harta artiklit 47 tuleb tõlgendada nii, et Euroopa Kohus on pädev tegema ELTL artikli 267 alusel eelotsust ÜVJPga seotud sätete alusel vastu võetud akti nagu otsuse 2014/512 kehtivuse kohta.
47 Enne selle küsimuse sisulist lahendamist on vaja analüüsida mõne huvitatud poole esitatud vastuväiteid selle vastuvõetavusele.
Vastuvõetavus
48 Eesti ja Poola valitsus ning nõukogu leiavad, et esimene küsimus on vastuvõetamatu. Nende arvates ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitanud, kuidas on see küsimus seotud riigisisese kohtumenetlusega, mistõttu nad kahtlevad sellele küsimusele vastuse saamise vajaduses. Nõukogu lisab, et põhikohtuasjas üles kerkinud küsimusi saab lahendada ka üksnes määrusest nr 833/2014 lähtuvalt, ilma et oleks vaja lahendada otsuse 2014/512 kehtivuse küsimust.
49 Seoses sellega tuleb meelde tuletada, et juhul kui siseriiklikus kohtus kerkib üles küsimus liidu institutsioonide õigusakti kehtivusest, on siseriikliku kohtu ülesanne hinnata, kas asjas otsuse tegemiseks on kõnealuse küsimuse kohta vaja eelotsust, ning seejärel taotleda Euroopa Kohtult sellekohast eelotsust. Järelikult juhtudel, kui siseriikliku kohtu esitatud küsimused puudutavad liidu õigusnormi kehtivust, on Euroopa Kohus põhimõtteliselt kohustatud vastama (kohtuotsus, 3.6.2008, Intertanko jt, C‑308/06, EU:C:2008:312, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).
50 Euroopa Kohus võib keelduda ELTL artikli 267 alusel esitatud siseriikliku kohtu eelotsuse küsimusele vastamast vaid juhul, kui ei ole järgitud eelkõige Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 94 sätestatud nõudeid eelotsusetaotluse sisu kohta või kui on ilmne, et liidu õigusnormi tõlgendamine või kehtivuse hindamine, mida siseriiklik kohus taotleb, ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega või kui probleem on hüpoteetiline (vt selle kohta kohtuotsused, 10.12.2002, British American Tobacco (Investments) ja Imperial Tobacco, C‑491/01, EU:C:2002:741, punkt 35; 5.7.2016, Ognyanov, C‑614/14, EU:C:2016:514, punkt 19, ja 15.11.2016, Ullens de Schooten, C‑268/15, EU:C:2016:874, punkt 54).
51 Antud juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et põhikohtuasja menetluses on Rosneft vaidlustanud otsuse 2014/512 teatavate sätete kehtivuse. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul on selles kohtus toimunud arutelude käigus väljendatud muu hulgas arvamust, et juhul kui Euroopa Kohtul puudub pädevus otsustada selle otsuse kehtivuse üle, tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul vastavalt ELL artikli 19 lõikele 1 näha ette vajalikud õiguskaitsevahendid tõhusa kohtuliku kaitse tagamiseks ÜVJP valdkonnas.
52 Kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et ta peab analüüsima oma pädevust sõltuvalt Euroopa Kohtu pädevusest, siis on Euroopa Kohtu pädevust käsitleval esimesel küsimusel põhikohtuasja esemega otsene seos.
53 Ühtlasi tuleb asuda seisukohale, et põhikohtuasjas üles kerkinud küsimuste analüüsimine üksnes määrusest nr 833/2014 lähtudes ei pruugi olla piisav, et kõrvaldada eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahtlused piiravate meetmete kehtivuse osas.
54 Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab nimelt, et ÜVJP raames vastu võetud nõukogu otsuste vaidlustamatus võib riivata kohtusse pöördumise põhiõigust, ning ta tuletab meelde, et ELL artikkel 19 nõuab tõhusa kohtuliku kaitse tagamist liidu õigusega hõlmatud valdkondades.
55 Esiteks, kuna ELTL artikli 215 alusel vastu võetud määruse kehtivuseks on vaja, et eelnevalt oleks ÜVJPd käsitlevate sätete alusel vastu võetud kehtiv otsus, siis on otsuse 2014/512 kehtivuse küsimus käesoleva kohtuasja kontekstis asjakohane.
56 Teiseks olgu meenutatud, et ELL artikli 29 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et nende poliitika vastab liidu seisukohtadele, mis on vastu võetud ÜVJP raames. Sellest tuleneb, et määruse nr 833/2014 võimalik kehtetus ei mõjuta üldjuhul liikmesriikide kohustust tagada oma poliitika kooskõla piiravate meetmetega, mis on kehtestatud otsuse 2014/512 alusel. Kui Euroopa Kohtul on pädevus analüüsida otsuse 2014/512 kehtivust, on sellist analüüsi vaja sellest otsusest tulenevate kohustuste ulatuse kindlakstegemiseks, sõltumata sellest, kas määrus nr 833/2014 on kehtiv.
57 Eeltoodud kaalutlustest tulenevalt on eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimene küsimus vastuvõetav.
Sisulised küsimused
58 Ühendkuningriigi, Tšehhi, Eesti, Prantsuse ja Poola valitsus ning nõukogu leiavad, et ELL artikli 24 lõike 1 teise lõigu viimase lause ja ELTL artikli 275 kohaselt ei ole Euroopa Kohus pädev tegema eelotsust otsuse 2014/512 kehtivuse kohta.
59 Komisjoni arvates ei välista ELL artikli 24 lõige 1 ja ELTL artikkel 275 seda, et Euroopa Kohus võiks olla pädev otsuse 2014/512 kehtivuse üle otsustama ka eelotsusetaotluse raames. Ent selleks, et Euroopa Kohus oleks niisuguses olukorras pädev, on esiteks vaja, et siseriiklikku kohtusse pöördunud kaebaja vastaks ELTL artikli 263 neljandas lõigus sätestatud tingimustele, ja teiseks, et menetluse eesmärk oleks hinnata füüsiliste või juriidiliste isikute suhtes võetud piiravate meetmete seaduslikkust. Komisjon leiab, et antud juhul ei ole need tingimused täidetud.
60 Kõigepealt olgu meenutatud, et kuigi ELL artikli 24 lõike 1 teise lõigu viimasest lausest ja ELTL artikli 275 esimesest lõigust tulenevalt ei kuulu üldjuhul Euroopa Kohtu pädevusse ühise välis- ja julgeolekupoliitikaga seotud sätted ning nende alusel vastuvõetud aktid (vt kohtuotsus, 19.7.2016, H vs. nõukogu ja komisjon, C‑455/14 P, EU:C:2016:569, punkt 39), näevad aluslepingud sõnaselgelt ette kaks erandit sellest põhimõttest. Esiteks sätestavad nii ELL artikli 24 lõike 1 teise lõigu viimane lause kui ka ELTL artikli 275 teine lõik, et Euroopa Kohus on pädev kontrollima ELL artikli 40 järgimist. Teiseks annab ELL artikli 24 lõike 1 teise lõigu viimane lause Euroopa Kohtule pädevuse kontrollida teatud otsuste õiguspärasust vastavalt ELTL artikli 275 teises lõigus sätestatule. Viimati nimetatud sätte kohaselt on Euroopa Kohus pädev tegema otsuseid ELTL artikli 263 neljandas lõigus sätestatud tingimuste kohaselt algatatud kohtuasjades, mis puudutavad füüsiliste või juriidiliste isikute suhtes nõukogu poolt ÜVJPd käsitlevate sätete alusel vastuvõetud piiravaid meetmeid sätestavate otsuste seaduslikkust.
61 Niisiis tuleb asuda seisukohale, et sisuliselt käsitleb esimene küsimus kahte probleemi. Esiteks on selle küsimuse eesmärk kindlaks teha, kas ELTL artikli 267 alusel siseriikliku kohtu esitatud eelotsusetaotluse korral on Euroopa Kohus pädev kontrollima ELL artikli 40 järgimist nõukogu poolt, kui nõukogu võttis vastu otsuse 2014/512. Teiseks on selle eesmärk kindlaks teha, kas Euroopa Kohus on pädev kontrollima füüsiliste või juriidiliste isikute suhtes võetud piiravate meetmete – mille võtmine nähti ette nimetatud otsusega – seaduslikkust mitte ainult siis, kui need isikud esitavad piiravate meetmete vaidlustamiseks liidu kohtusse ELTL artiklite 256 ja 263 alusel tühistamishagi, vaid ka juhul, kui ELTL artiklis 267 ette nähtud eelotsusemenetluse raames pöördub Euroopa Kohtu poole siseriiklik kohus, kellel on kahtlusi piiravate meetmete kehtivuses.
62 Esiteks, seoses Euroopa Kohtu pädevusega kontrollida ELL artikli 40 järgimist, olgu märgitud, et aluslepingud ei näe ette mingeid erireegleid sellise kohtuliku kontrolli läbiviimiseks. Neil asjaoludel kuulub see kontroll üldpädevuse alla, mille ELL artikkel 19 annab Euroopa Kohtule selleks, et ta saaks tagada, et aluslepingute tõlgendamisel ja kohaldamisel austatakse õigust. Seda üldpädevust sätestades näeb ELL artikli 19 lõike 3 punkt b muu hulgas ette, et Euroopa Kohus teeb liikmesriikide kohtute taotlusel eelotsuseid liidu institutsioonide vastu võetud õigusaktide kehtivuse kohta.
63 Järelikult on Euroopa Kohus pädev lahendama eelotsusetaotlust, mis käsitleb otsuse 2014/512 kooskõla ELL artikliga 40.
64 Teiseks on küsimus selles, kas Euroopa Kohus on pädev tegema eelotsust ÜVJP valdkonnas vastu võetud otsuste nagu otsuse 2014/512 kehtivuse kohta, kui need otsused näevad ette piiravad meetmed füüsiliste või juriidiliste isikute suhtes.
65 Vastavalt ELL artikli 24 lõike 1 teise lõigu viimase lause ja ELTL artikli 275 teise lõigu sõnastusele on aluslepingutega antud Euroopa Kohtule pädevus kontrollida selliste nõukogu otsuste seaduslikkust, mis näevad ette piiravad meetmed füüsiliste või juriidiliste isikute suhtes. Niisiis, kui ELL artikli 24 lõige 1 annab Euroopa Kohtule pädevuse kontrollida teatavate ELTL artikli 275 teises lõigus mainitud otsuste seaduslikkust, sätestab see viimati nimetatud säte, et Euroopa Kohus on pädev tegema otsuseid ELTL artikli 263 neljandas lõigus sätestatud tingimuste kohaselt algatatud kohtuasjades, mis puudutavad seaduslikkuse kontrolli.
66 Liidu õigusaktide seaduslikkuse kontroll, mille tagab aluselepingute alusel Euroopa Kohus, põhineb väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kahel teineteist täiendaval kohtumenetlusel. Nimelt kehtestab EL toimimise leping esiteks artiklitega 263 ja 277 ning teiseks artikliga 267 õiguskaitsevahendite ja menetluste täieliku süsteemi, milles liidu institutsioonide õigusaktide seaduslikkuse kontroll on usaldatud liidu kohtule (kohtuotsused, 23.4.1986, Les Verts vs. parlament, 294/83, EU:C:1986:166, punkt 23; 25.7.2002, Unión de Pequeños Agricultores vs. nõukogu, C‑50/00 P, EU:C:2002:462, punkt 40, ning 3.10.2013, Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu, C‑583/11 P, EU:C:2013:625, punkt 92).
67 Sellele õiguskaitsevahendite ja menetluste täielikule süsteemile on omane, et siseriiklikus kohtus algatatud kohtuasja raames peab pooltel olema õigus vaidlustada selliste liidu õigusaktides sisalduvate sätete seaduslikkus, mis on nende suhtes vastu võetud siseriikliku otsuse või akti aluseks, tuginedes nende kehtetusele, ning suunata nimetatud kohut, kes ei ole ise pädev selliste sätete kehtetust tuvastama, esitama Euroopa Kohtule sellekohane eelotsuse küsimus, välja arvatud juhul, kui neil oli kaheldamatult õigus esitada nende sätete vaidlustamiseks hagi ELTL artikli 263 alusel ja nad ei kasutanud seda õigust ettenähtud tähtaja jooksul (vt selle kohta kohtuotsused, 15.2.2001, Nachi Europe, C‑239/99, EU:C:2001:101, punktid 35 ja 36, ning 29.6.2010, E ja F, C‑550/09, EU:C:2010:382, punktid 45 ja 46).
68 Järelikult on kehtivuse kontrollimist puudutav eelotsusetaotlus sarnaselt tühistamishagiga liidu institutsioonide õigusaktide seaduslikkuse kontrollimise vahend (vt kohtuotsused. 22.10.1987, Foto-Frost, 314/85, EU:C:1987:452, punkt 16; 21.2.1991, Zuckerfabrik Süderdithmarschen ja Zuckerfabrik Soest, C‑143/88 ja C‑92/89, EU:C:1991:65, punkt 18; 6.12.2005, ABNA jt, C‑453/03, C‑11/04, C‑12/04 ja C‑194/04, EU:C:2005:741, punkt 103, ning 3.10.2013, Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu, C‑583/11 P, EU:C:2013:625, punkt 95).
69 See liidu kohtuliku kaitse süsteemi põhiomadus laieneb selliste otsuste seaduslikkuse kontrollimisele, mis näevad ÜVJP raames ette piiravate meetmete võtmise füüsiliste või juriidiliste isikute suhtes.
70 Nimelt ei nähtu EL lepingust ega EL toimimise lepingust, et ELTL artiklite 256 ja 263 kohaselt Üldkohtusse esitatav tühistamishagi oleks ainus vahend füüsiliste või juriidiliste isikute suhtes piiravaid meetmeid sätestavate otsuste seaduslikkuse kontrollimiseks, välistades eelkõige nende kehtivuse kontrollimiseks eelotsusetaotluse esitamise. ELL artikli 24 lõike 1 teise lõigu viimane lause viitab ELTL artikli 275 teisele lõigule mitte selleks, et määrata kindlaks, millises menetluses võib Euroopa Kohus teatud otsuste seaduslikkust kontrollida, vaid selleks, et määrata kindlaks, mis liiki otsuste seaduslikkust võib Euroopa Kohus kontrollida mis tahes menetluses, mille eesmärk on seaduslikkuse kontroll.
71 Arvestades aga seda, et füüsiliste või juriidiliste isikute suhtes piiravaid meetmeid sätestava otsuse rakendamise eest vastutavad osalt ka liikmesriigid, täidab kehtivuse hindamiseks esitatud eelotsusetaotlus olulist ülesannet tagada tõhus kohtulik kaitse, eelkõige juhul, kui siseriiklikus kohtumenetluses on sarnaselt põhikohtuasjaga kahtluse alla seatud nii siseriiklike rakendusmeetmete kui ka nende aluseks oleva ÜVJP otsuse enda seaduslikkus. Pidades silmas asjaolu, et liikmesriigid peavad tagama oma riikliku poliitika vastavuse ELL artikli 29 alusel vastu võetud nõukogu otsustes kindlaks määratud liidu seisukohadele, osutub nende otsuste kohtulik kontrollitavus möödapääsmatuks, kui need otsused näevad ette piiravate meetmete võtmise füüsiliste või juriidiliste isikute suhtes.
72 Nagu ilmneb nii ELL artiklist 2, mis paikneb EL lepingu ühissätete all, kui ka liidu välistegevust käsitlevast ELL artiklist 21, millele viitab ÜVJPd puudutav ELL artikkel 23, rajaneb liit eelkõige sellisel väärtusel nagu õigusriik (vt selle kohta kohtuotsus, 19.7.2016, H vs. nõukogu ja komisjon, C‑455/14 P, EU:C:2016:569, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).
73 Lisaks nõuab harta artikkel 47 – mis kinnitab tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet – oma esimeses lõigus, et igaühel, kelle liidu õigusega tagatud õigusi või vabadusi rikutakse, oleks selles artiklis kehtestatud tingimuste kohaselt õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus. Olgu meenutatud, et liidu õigusnormide järgimist tagava tõhusa kohtuliku kontrolli olemasolu on õigusriigi olemuslik tunnus (vt kohtuotsused, 18.12.2014, Abdida, C‑562/13, EU:C:2014:2453, punkt 45, ja 6.10.2015, Schrems, C‑362/14, EU:C:2015:650, punkt 95).
74 Kuigi harta artikliga 47 ei saa anda Euroopa Kohtule sellist pädevust, mida ei ole aluslepingutega ette nähtud, eeldab tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte siiski seda, et Euroopa Kohtu pädevuse välistamist ÜVJP valdkonnas tuleb tõlgendada kitsalt.
75 Kuna Euroopa Kohtul eelotsuse tegemist võimaldava menetluse eesmärk on sellele institutsioonile ELL artikli 19 lõikega 1 antud ülesande kohaselt tagada, et aluslepingute tõlgendamisel ja kohaldamisel austatakse õigust, oleks viimati nimetatud sättega ja tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttega vastuolus, kui tõlgendada kitsendavalt pädevust, mis on Euroopa Kohtule antud ELTL artikli 275 teise lõiguga, millele viitab ELL artikli 24 lõige 1 (vt analoogia alusel kohtuotsused, 27.2.2007, Gestoras Pro Amnistía jt vs. nõukogu, C‑354/04 P, EU:C:2007:115, punkt 53; 27.2.2007, Segi jt vs. nõukogu, C‑355/04 P, EU:C:2007:116, punkt 53; 24.6.2014, parlament vs. nõukogu, C‑658/11, EU:C:2014:2025, punkt 70; 12.11.2015, Elitaliana vs. Eulex Kosovo, C‑439/13 P, EU:C:2015:753, punkt 42, ning 19.7.2016, H vs. nõukogu ja komisjon, C‑455/14 P, EU:C:2016:569, punkt 40).
76 Seega, kuna Euroopa Kohtul on ELL artikli 24 lõike 1 ja ELTL artikli 275 teise lõigu alusel sisuline pädevus otsustada liidu õigusaktide kehtivuse üle, see tähendab eelkõige juhul, kui tegemist on piiravate meetmetega füüsiliste ja juriidiliste isikute suhtes, siis läheks aluslepingutega loodud tõhusa kohtuliku kaitse süsteemi ülesehitusega vastuollu, kui tõlgendada viimati nimetatud sätet nii, et sellega on välistatud liikmesriikide kohtute võimalus esitada Euroopa Kohtule küsimus niisuguseid meetmeid sätestavate nõukogu otsuste kehtivuse kohta.
77 Viimaseks tuleb tagasi lükata argument, et vaid siseriiklikel kohtutel tuleb tagada tõhus kohtulik kaitse, kui Euroopa Kohtul puudub pädevus teha eelotsust ÜVJP valdkonna niisuguste otsuste kehtivuse kohta, mis näevad ette piiravate meetmete võtmise füüsiliste või juriidiliste isikute suhtes.
78 Nimelt eeldab kohtuliku kaitse süsteemi vajalik terviklikkus väljakujunenud kohtupraktika kohaselt seda, et siseriiklikus kohtus vaidlustatud liidu institutsioonide aktide kehtetuse tuvastamise pädevus on vaid Euroopa Kohtul ELTL artikli 267 alusel (vt selle kohta kohtuotsused, 22.10.1987, Foto-Frost, 314/85, EU:C:1987:452, punkt 17, ja 6.10.2015, Schrems, C‑362/14, EU:C:2015:650, punkt 62). See järeldus laieneb ka ÜVJP otsustele, mille suhtes annavad aluslepingud Euroopa Kohtule seaduslikkuse kontrollimise pädevuse.
79 Pealegi on just Euroopa Kohtul parim positsioon liidu õigusaktide kehtivuse üle otsustamiseks, kui võtta arvesse tema võimalusi eelotsusemenetluses esiteks saada liikmesriikide ja nende institutsioonide seisukoht, kelle aktid on vaidlustatud, ning teiseks nõuda liikmesriikidelt ning sellistelt liidu institutsioonidelt, organitelt või asutustelt, kes ei ole kohtumenetluse pooled, mis tahes teavet, mida kohus peab menetluses vajalikuks (vt selle kohta kohtuotsus, 22.10.1987, Foto-Frost, 314/85, EU:C:1987:452, punkt 18).
80 Seda järeldust kinnitab ELTL artikli 267 peamine eesmärk: tagada liidu õiguse ühetaoline kohaldamine siseriiklikes kohtutes, ning see eesmärk on võrdselt tähtis nii selliste otsuste seaduslikkuse kontrollimisel, millega nähakse ette piiravate meetmete võtmine füüsiliste või juriidiliste isikute suhtes, kui ka muude liidu aktide seaduslikkuse kontrollimisel. Selliste otsuste puhul võivad liikmesriikide kohtute lahkarvamused liidu õigusaktide kehtivuse suhtes ohustada liidu õiguskorra ühtsust ja kahjustada õiguskindluse aluspõhimõtet (vt analoogia alusel kohtuotsused, 22.2.1990, Busseni, C‑221/88, EU:C:1990:84, punkt 15; 6.12.2005, Gaston Schul Douane-expediteur, C‑461/03, EU:C:2005:742, punkt 21, ning 21.12.2011, Air Transport Association of America jt, C‑366/10, EU:C:2011:864, punkt 47).
81 Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et ELL artikleid 19, 24 ja 40, ELTL artiklit 275 ning harta artiklit 47 tuleb tõlgendada nii, et Euroopa Kohus on pädev tegema ELTL artikli 267 alusel eelotsuseid ÜVJP-ga seotud sätete alusel vastu võetud akti nagu otsuse 2014/512 kehtivuse kohta, tingimusel et eelotsusetaotlus puudutab selle otsuse kooskõla ELL artikliga 40 kontrollimist või füüsiliste või juriidiliste isikute suhtes võetud piiravate meetmete seaduslikkuse kontrollimist.
Teise küsimuse punkt a
82 Teise küsimuse punktis a palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul selgitada, kas otsuse 2014/512 artikli 1 lõike 2 punktid b–d, lõige 3, artiklid 4, 4a ja 7 ning III lisa ja määruse nr 833/2014 artiklid 3 ja 3a, artikli 4 lõiked 3 ja 4, artikli 5 lõike 2 punktid b–d ja lõige 3, artikkel 11 ning II ja VI lisa on kehtivad.
83 Eelotsusetaotlusest ja Rosnefti kirjalikest seisukohtadest nähtub, et viimane vaidlustab nende sätete kehtivuse esiteks põhjusel, et otsus 2014/512 võeti vastu ELL artiklit 40 rikkudes. Teiseks väidab ta, et nimetatud sätted on vastuolus EL–Venemaa partnerluslepinguga. Kolmandaks leiab ta, et nõukogu rikkus nende sätete vastuvõtmisel põhjendamiskohustust, kaitseõigusi, õigust tõhusale kohtulikule kaitsele ja õigust toimikuga tutvuda. Neljandaks väidab Rosneft, et tegemist on võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega. Viiendaks ja kuuendaks väidab ta, et põhikohtuasjas kõnealused sätted on kehtetud vastavalt seetõttu, et nõukogu pani toime võimu kuritarvitamise, ning seetõttu, et otsuse 2014/512 sõnastuse ja määruse nr 833/2014 sõnastuse vahel esineb vastuolu. Seitsmendaks väidab Rosneft, et nõukogu on rikkunud proportsionaalsuse põhimõtet ning põhiõigusi, millele Rosneft võib tugineda, eeskätt tema ettevõtlusvabadust ja õigust omandile.
ELL artikli 40 järgimine otsusega 2014/512 ja määrusega nr 833/2014
84 Rosnefti arvates on nõukogu rikkunud ELL artiklit 40, kui ta määratles otsuses 2014/512 liiga üksikasjalikult liidu lähenemisviisi põhikohtuasjas kõnealustele piiravatele meetmetele, tungides niiviisi liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja (edaspidi „kõrge esindaja“) ja komisjoni ühise ettepaneku tegemise pädevusse.
85 Mis puutub ÜVJPga seotud sätte alusel vastu võetud aktidesse, siis Euroopa Kohtu ülesanne on jälgida eelkõige ELTL artikli 275 teise lõigu lause esimese osa ja ELL artikli 40 alusel, et selle poliitika elluviimine ei mõjutaks EL toimimise lepingust tulenevate liidu pädevuste teostamiseks aluslepingutes ette nähtud menetluste ja institutsioonide vastavate volituste kohaldamist (kohtuotsus, 14.6.2016, parlament vs. nõukogu, C‑263/14, EU:C:2016:435, punkt 42).
86 Selleks et kontrollida, et ELL artikli 29, see tähendab ÜVJPga seotud sätte alusel nõukogu otsuse 2014/512 vastuvõtmisega ei sekkutaks EL toimimise lepingus ette nähtud pädevusse ega eirataks selles sätestatud menetlusi, tuleb selle otsuse sisu analüüsida ELTL artiklis 215 sätestatud pädevust ja menetlusi arvesse võttes.
87 Seoses sellega tuleb tõdeda, et otsuse 2014/512 sisu on kahtlemata üksikasjalik. Otsuse põhjendusest 7 nähtuvalt on aga otsuse eesmärk kehtestada piiravad sihtmeetmed sellistes tehnilistes valdkondades, nagu juurdepääs kapitaliturgudele, kaitsetööstus, kahesuguse kasutusega kaubad ja tundlikud tehnoloogiad, sealhulgas energiasektoris.
88 ELL artiklitest 24 ja 29 tuleneb, et üldjuhul on nõukogu ülesanne määrata ühehäälselt kindlaks selliste piiravate meetmete ese, mida liit ÜVJP valdkonnas võtab. Võttes arvesse ÜVJP laiaulatuslikke eesmärke, nagu need on määratletud ELL artikli 3 lõikes 5 ja artiklis 21 ning ÜVJPga seotud erisätetes, täpsemalt ELL artiklites 23 ja 24, on nõukogul kõnealuse eseme kindlaksmääramisel ulatuslik kaalutlusõigus.
89 Seevastu ELTL artikkel 215, mis loob seose EL lepingu ÜVJP alaste eesmärkide ja EL toimimise lepingu kohaldamisalasse kuuluvate majandussanktsioonidega seotud liidu tegevuse vahel (vt selle kohta kohtuotsus, 19.7.2012, parlament vs. nõukogu, C‑130/10, EU:C:2012:472, punkt 59), lubab nõukogul võtta kõrge esindaja ja komisjoni ühise ettepaneku põhjal kvalifitseeritud häälteenamusega vastu määrusi piiravate meetmete jõustamiseks, kui need kuuluvad EL toimimise lepingu kohaldamisalasse, ning eeskätt nende ühetaolise kohaldamise tagamiseks kõigis liikmesriikides. Kuigi määrusesse nr 833/2014 on põhiosas üle võetud otsuse 2014/512 sisu, sisaldab määrus ka otsuses ette nähtud piiravate meetmete kohaldamisega seotud määratlusi ja täpsustusi.
90 Võttes arvesse erinevaid ülesandeid, mis on neil kahte liiki aktidel, millest üks määrab kindlaks liidu lähenemisviisi piiravatele meetmetele, mida tuleb võtta, ja teine on vahend nende meetmete jõustamiseks liidu ulatuses, ei saa ELL artikli 29 alusel nõukogu vastu võetud otsuses piiravate meetmete eseme täpsustamist põhimõtteliselt pidada tungimiseks ELTL artiklis 215 ette nähtud menetlusse selle otsuse rakendamiseks. Eelkõige, kui tegemist on teatud määral tehnilise valdkonnaga, võib nõukogul olla otstarbekas kasutada piiravate meetmete sätestamisel täpseid termineid. Neil asjaoludel ei saa nõukogule ette heita, et ta määras otsuse 2014/512 vastuvõtmisega ette kindlaks osa määruse nr 833/2014 sisust.
91 Tagasi tuleb lükata ka Rosnefti argument, et otsus 2014/512 ei järgi ELL artiklit 40, kuna see on „seadusandlik akt“ ELL artiklite 24 ja 31 tähenduses, mis keelavad selliste aktide vastuvõtmise ÜVJP valdkonnas. Nimelt on ELTL artikli 289 lõikes 3 sätestatud, et seadusandlikud aktid on seadusandliku menetluse teel vastuvõetud õigusaktid. Seadusandlike aktide vastuvõtmise võimaluse välistamine ÜVJP valdkonnas kajastab soovi kohaldada sellele poliitikale erimenetlusi ja -eeskirju, nagu nähtub ELL artiklist 24. Kuna nende menetluste ja eeskirjadega, mis on kindlaks määratud eelkõige EL lepingu V jaotise 2. peatüki ÜVJP sätetes, on liidu institutsioonide rollid jaotatud erilisel viisil, siis järeldub sellest, et ELTL artikli 289 lõike 3 tähenduses seadusandlike aktide vastuvõtmine on selles kontekstis igal juhul välistatud.
92 On aga vaieldamatu, et otsust 2014/512 ei võetud vastu EL toimimise lepingu kohaselt, vaid ELL artiklis 24 sätestatud menetlust järgides. Järelikult ei saa see otsus olla seadusandlik akt. Sellest tulenevalt ei ole nõukogu seda otsust vastu võttes ELL artiklit 40 rikkunud.
93 Eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes ei näi, et otsusega 2014/512 piiravate meetmete eseme kindlaksmääramine kahjustaks ELTL artiklis 215 ette nähtud menetlust ning selle artikliga kõrgele esindajale ja komisjonile antud pädevuse teostamist. Neil asjaoludel ei ole otsuse 2014/512 analüüsimisel ELL artikli 40 seisukohast ilmnenud ühtegi asjaolu, mis mõjutaks selle otsuse kehtivust.
Otsuses 2014/512 ja määruses nr 833/2014 füüsiliste või juriidiliste isikute suhtes ette nähtud piiravate meetmete kehtivus
– Sissejuhatavad märkused
94 Nõukogu väidab, et Euroopa Kohtul puudub pädevus kontrollida otsuse 2014/512 ja määruse nr 833/2014 sätete seaduslikkust, kuna Rosnefti esitatud õigusvastasuse väidetega püütakse peamiselt vaidlustada liidu põhimõtteline otsus katkestada osaliselt tema majandus- ja rahandussuhteid Venemaaga. Samuti ei nõustu Ühendkuningriigi, Eesti, Prantsuse ja Poola valitsus ning komisjon väitega, et otsus 2014/512 sisaldab füüsiliste või juriidiliste isikute suhtes võetavaid piiravaid meetmeid, kuna nende hinnangul on selles sisalduvad meetmed kohaldatavad objektiivselt kindlaks määratud olukordadele ja üldiselt kindlaks määratud isikute rühmale.
95 Tuleb kontrollida, kas otsuse 2014/512 sätted näevad ette piiravad meetmed füüsiliste või juriidiliste isikute suhtes ELTL artikli 275 teise lõigu tähenduses.
96 Esiteks, seoses otsuse 2014/512 artiklitega 4 ja 4a tuleb tõdeda, et ühelt poolt on nendes artiklites ette nähtud kord, mille kohaselt on vaja eelnevat luba teatava varustuse, mida on võimalik kasutada Venemaal konkreetsetes nafta uurimise ja tootmise projektide kategooriates, müümiseks, tarnimiseks, üleandmiseks ja eksportimiseks, ning teiselt poolt on keelatud osutada nende projektide jaoks vajalikke seonduvaid teenuseid.
97 Seega näevad need artiklid ette meetmed, mille kohaldamisala on kindlaks määratud viitega objektiivsetele kriteeriumidele, eelkõige nafta uurimise ja tootmise projektide kategooriatele. Need meetmed ei ole aga suunatud konkreetsetele füüsilistele või juriidilistele isikutele, vaid kohalduvad üldiselt kõigile, kes osalevad eelneva loa saamise kohustusega hõlmatud varustuse müümises, tarnimises, üleandmises või eksportimises, ning kõigile seonduvate teenuste osutajatele.
98 Neil asjaoludel – nagu väitis ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 85 – ei kujuta otsuse 2014/512 artiklites 4 ja 4a ette nähtud meetmed endast mitte ELTL artikli 275 teise lõigu tähenduses piiravaid meetmeid füüsiliste või juriidiliste isikute suhtes, vaid üldkohaldatavaid meetmeid.
99 Sellest tulenevalt puudub Euroopa Kohtul pädevus nende sätete kehtivust kontrollida.
100 Teiseks, mis puudutab piiravaid meetmeid, mis on kehtestatud otsuse 2014/512 muude sätetega, see tähendab artikli 1 lõike 2 punktidega b–d, lõikega 3 ja artikliga 7 ning III lisaga, siis tuleb tõdeda, et nende meetmete ese on määratletud viitega konkreetsetele üksustele. Nimelt on nende sätetega keelatud eelkõige mitmesugused finantstehingud selle otsuse III lisasse kantud üksustega, kelle seas on Rosneft.
101 Ühendkuningriigi valitsuse sõnul ei tähenda asjaolu, et nende meetmete kohaldamisalasse kuulub vaid kolm energiaettevõtjat, siiski seda, et need meetmed oleksid võetud kindlate füüsiliste või juriidiliste isikute suhtes ELTL artikli 275 teise lõigu tähenduses. Eelkõige ei muuda tõika, et piirangud põhinevad objektiivsetel kriteeriumidel, kuidagi see, et loetellu kantud üksuste arv on väike, sest Venemaa energiaturu oligopoolses sektoris on ettevõtjaid vaid väga piiratud hulk. Otsuse 2014/512 III lisas nimetatud üksused on sellised, mis vastavad neile objektiivsetele kriteeriumidele, ning see nimekiri on kõigest deklaratiivne.
102 Sellega seoses olgu meenutatud, et Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt sarnanevad piiravad meetmed ühtaegu üldkohaldatavate aktidega, sest keelavad muu hulgas üldiselt ja abstraktselt määratletud adressaatide kategoorial anda rahalisi vahendeid ja majandusressursse nende üksuste käsutusse, kelle nimed on ära toodud nende õigusaktide lisades, kui ka neile üksustele suunatud üksikotsustega (vt selle kohta kohtuotsused, 3.9.2008, Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon, C‑402/05 P ja C‑415/05 P, EU:C:2008:461, punktid 241–244, ning 23.4.2013, Gbagbo jt vs. nõukogu, C‑478/11 P–C‑482/11 P, EU:C:2013:258, punkt 56).
103 Lisaks on oluline meenutada, et mis puudutab ÜVJPga seotud sätete alusel vastu võetud õigusakte, siis avab just nende aktide üksikakti olemus vastavalt ELTL artikli 275 teisele lõigule õiguse pöörduda nendega seoses liidu kohtusse (vt selle kohta kohtuotsus, 23.4.2013, Gbagbo jt vs. nõukogu, C‑478/11 P–C‑482/11 P, EU:C:2013:258, punkt 57).
104 Kehtestades otsuse 2014/512 artikli 1 lõike 2 punktides b–d ette nähtud kriteeriumid, mille abil on võimalik Rosneft identifitseerida, ning kandes selle äriühingu otsuse III lisasse, võttis nõukogu põhikohtuasjas asjaomase juriidilise isiku suhtes piiravad meetmed. Hoolimata sellest, et niisugused meetmed võivad olla individuaalselt suunatud ka teistele teatava tööstusharu ettevõtjatele kolmandas riigis, tuleneb siiski nende meetmete laadist, mida on meenutatud käesoleva otsuse punktides 102 ja 103, et juhul kui nende meetmete seaduslikkus vaidlustatakse, peab vastavalt ELTL artikli 275 teisele lõigule saama esitada need meetmed kohtule kontrollimiseks.
105 Viimasena tuleb tagasi lükata eelkõige nõukogu esitatud argument, et Euroopa Kohtul puudub pädevus kontrollida kõnealuste määruse nr 833/2014 sätete seaduslikkust, kuna esitatud õigusvastasuse väidetega püüab Rosneft peamiselt vaidlustada põhimõttelisi otsustusi, mis kuuluvad täielikult ÜVJP valdkonda ja mille nõukogu oma otsusega 2014/512 tegi.
106 Selles osas tuleb nõustuda kohtujuristi seisukohaga tema ettepaneku punktis 103, et Euroopa Kohtu pädevust ei ole kuidagi piiratud seoses määrusega, mis on vastu võetud ELTL artikli 215 alusel ja millega jõustatakse ÜVJP raames kehtestatud liidu seisukohad. Sellised määrused on EL toimimise lepingu alusel vastu võetud liidu õigusaktid, mille üle peavad liidu kohtud vastavalt neile aluslepinguga antud pädevustele tagama põhimõtteliselt täieliku seaduslikkuse kontrolli (vt kohtuotsus, 3.9.2008, Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon, C‑402/05 P ja C‑415/05 P, EU:C:2008:461, punkt 326).
107 Eeltoodud kaalutlustest lähtuvalt on Euroopa Kohus pädev otsustama otsuse 2014/512 artikli 1 lõike 2 punktide b–d, lõike 3 ja artikli 7 ning III lisa kehtivuse üle. Seevastu puudub tal pädevus kontrollida selle otsuse artiklite 4 ja 4a kehtivust. Määruse nr 833/2014 puhul on Euroopa Kohus pädev kontrollima kõigi sätete kehtivust, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus on oma eelotsusetaotluses viidanud. Nendes Euroopa Kohtu pädevuse piirides tuleb kontrollida eelotsusetaotluse esitanud kohtu viidatud sätete kehtivust.
– Vaidlusaluste aktide kooskõla EL–Venemaa partnerluslepinguga
108 Eelotsusetaotlusest ja Rosnefti esitatud seisukohtadest nähtuvalt leiab Rosneft, et teatavad naftasektorit, väärtpabereid ja laene käsitlevad vaidlusaluste aktide sätted, täpsemalt otsuse 2014/512 artikli 1 lõike 2 punktid b–d ja lõige 3 ning III lisa ja määruse nr 833/2014 artikli 3 lõiked 1, 3 ja 5, artikli 3a lõige 1, artikli 5 lõike 2 punktid b–d ja lõige 3 ning II ja VI lisa, rikuvad EL–Venemaa partnerluslepingut.
109 Vastupidi Ühendkuningriigi valitsuse ning nõukogu ja komisjoni argumendile ei saa automaatselt välistada, et õigussubjekt saab siseriiklikus kohtus tugineda partnerluslepingu sätetele, ilma et see eeldaks täiendavate rakendusmeetmete vastuvõtmist (vt selle kohta kohtuotsus, 12.4.2005, Simutenkov, C‑265/03, EU:C:2005:213, punkt 23), nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 116.
110 Piisab märkimisest, ilma et käesolevas asjas oleks vaja selles küsimuses otsust teha, et isegi kui eeldada, et põhikohtuasjas kõnealused piiravad meetmed ei ole partnerluslepingu mõne sättega kooskõlas, lubab selliste meetmete võtmist selle lepingu artikkel 99.
111 Nimelt ei takista EL–Venemaa partnerluslepingu artikli 99 lõike 1 punkti d kohaselt ükski selle lepingu säte kummalgi poolel võtta meetmeid, mida ta peab vajalikuks, et kaitsta oma olulisi julgeolekuhuve eelkõige sõja või sõjaohtu kujutavate tõsiste rahvusvaheliste pingete korral või selleks, et täita kohustusi, mis ta on endale võtnud rahu ja rahvusvahelise julgeoleku säilitamiseks.
112 Pealegi ei nõua selle sätte sõnastus, et „sõda“ või „sõjaohtu kujutavad tõsised rahvusvahelised pinged“ puudutaksid relvakonflikti, mis on otseselt seotud liidu territooriumiga. Niisiis võivad sündmused, mis leiavad aset naaberriigis – nagu põhikohtuasjas kõnealuste piiravate meetmeteni viinud Ukraina sündmused – õigustada meetmeid liidu oluliste julgeolekuhuvide kaitsmiseks ning rahu ja rahvusvahelise julgeoleku tagamiseks vastavalt ELL artikli 21 lõike 1 esimese lõigu ja lõike 2 punkti c kohasele liidu välistegevuse eesmärgile, järgides Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja põhimõtteid ja eesmärke.
113 Seoses küsimusega, kas põhikohtuasjas kõnealuste piiravate meetmete võtmine oli vajalik, et tagada liidu oluliste julgeolekuhuvide kaitse ning säilitada rahu ja rahvusvaheline julgeolek, olgu meenutatud, et nõukogul on ulatuslik kaalutlusõigus valdkondades, mis eeldavad poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid valikuid ning milles nõukogu peab andma keerulisi hinnanguid (kohtuotsus, 1.3.2016, National Iranian Oil Company vs. nõukogu, C‑440/14 P, EU:C:2016:128, punkt 77 ja seal viidatud kohtupraktika).
114 Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 150 märkis, viitas nõukogu põhikohtuasjas käsitletavate piiravate meetmete vastuvõtmisel vaidlusaluste aktide preambulis sellele, et liidu liikmesriikide riigipead ja valitsusjuhid mõistsid hukka Ukraina suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse provotseerimata rikkumise Venemaa Föderatsiooni poolt, et nõukogu kutsus Venemaa Föderatsiooni tungivalt üles kasutama aktiivselt oma mõju ebaseaduslike relvastatud rühmituste üle, et muu hulgas saavutada täielik, viivitamatu, turvaline ja ohutu juurdepääs Malaysia Airlines’i lennul MH17 olnud lennuki allatulistamise kohale Donetskis (Ukraina), ja et liit on juba võtnud meetmeid vastusena Krimmi ja Sevastopoli (Ukraina) ebaseaduslikule annekteerimisele. Neid asjaolusid arvestades järeldas nõukogu otsuse 2014/512 põhjenduses 8, et olukorra tõsidust silmas pidades on asjakohane võtta piiravaid meetmeid, selleks et reageerida Venemaa Föderatsiooni tegevusele, mis destabiliseerib olukorda Ukrainas.
115 Nagu on toonitatud määruse nr 833/2014 põhjenduses 2, nähtub nendest asjaoludest, et vaidlusaluste aktidega ette nähtud piiravate meetmete eesmärk oli toetada Ukraina kriisi rahumeelset lahendamist. Selline eesmärk on kooskõlas rahu ja rahvusvahelise julgeoleku tagamise eesmärgiga vastavalt ELL artiklis 21 sõnastatud liidu välistegevuse eesmärkidele.
116 Neil asjaoludel, ning arvestades nõukogu ulatuslikku kaalutlusõigust selles valdkonnas, võis viimane asuda seisukohale, et põhikohtuasjas kõnealuste piiravate meetmete võtmine oli vajalik liidu oluliste julgeolekuhuvide kaitsmiseks ning rahu ja rahvusvahelise julgeoleku tagamiseks EL–Venemaa partnerluslepingu artikli 99 tähenduses.
117 Järelikult ei ole vaidlusaluste aktide analüüsimisel partnerluslepingu seisukohast tuvastatud ühtegi asjaolu, mis võiks mõjutada nende aktide kehtivust.
– Põhjendamiskohustus ning kaitseõiguste, õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele ja toimikuga tutvumise õiguse austamine
118 Eelotsusetaotlusest nähtuvalt on Rosneft seisukohal, et nõukogu on rikkunud vaidlusaluste aktide põhjendamise kohustust, mis tal lasub ELTL artikli 296 teise lõigu alusel.
119 Seoses sellega tuleb täpsustada, et kuigi naftasektorit puudutavad piiravad meetmed, mis on kehtestatud määruse nr 833/2014 artiklitega 3 ja 3a, artikli 4 lõigetega 3 ja 4 ning II lisaga, on üldkohaldatavad aktid, nähtub eeskätt käesoleva otsuse punktist 100, et väärtpabereid ja laene käsitlevad sätted, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus on viidanud, see tähendab otsuse 2014/512 artikli 1 lõike 2 punktid b–d ja lõige 3 ning III lisa ja määruse nr 833/2014 artikli 5 lõike 2 punktid b–d ja lõige 3 ning VI lisa, on suunatud konkreetsetele üksustele.
120 Olgu siiski meenutatud, et väljakujunenud kohtupraktikast nähtuvalt sõltub põhjendamiskohustuse ulatus asjaomase akti olemusest ning üldkohaldatava akti puhul võib põhjendustes piirduda ühelt poolt viitega üldisele olukorrale, mis tingis akti vastuvõtmise, ja teiselt poolt üldistele eesmärkidele, mille saavutamiseks see on mõeldud (vt kohtuotsus, 19.11.1998, Hispaania vs. nõukogu, C‑284/94, EKL, EU:C:1998:548, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).
121 Mis puudutab piiravaid üksikmeetmeid, siis nõuab kaitseõiguste ja õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele tagamine, et liidu pädev asutus teeb puudutatud isikule teatavaks tema käsutuses oleva teabe, mida see asutus on puudutatud isiku vastu kasutanud oma otsuse põhjendamiseks (kohtuotsus, 18.7.2013, komisjon jt vs. Kadi, C‑584/10 P, C‑593/10 P ja C‑595/10 P, EU:C:2013:518, punkt 111).
122 ELTL artiklis 296 nõutud põhjendusest peab selgelt ja ühemõtteliselt nähtuma õigusakti vastu võtnud institutsiooni arutluskäik, et huvitatud isikul oleks võimalik mõista, miks meetme võtmine oli õigustatud, ja pädeval kohtul oleks võimalik teostada kontrolli; sellised põhjendused peavad siiski olema kohandatud asjaomase akti laadiga ja selle vastuvõtmise kontekstiga. Seejuures ei ole nõutud, et põhjendustes oleks täpsustatud kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna põhjenduste piisavust tuleb hinnata mitte ainult nende sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades, ning arvestades huvi, mis võib olla akti adressaatidel selgituste saamiseks. Järelikult on õigusi kahjustav akt piisavalt põhjendatud, kui see on tehtud huvitatud isikule teada olevas kontekstis, mis võimaldab tal mõista tema suhtes võetud meetme ulatust (vt selle kohta kohtuotsus, 15.11.2012, nõukogu vs. Bamba, C‑417/11 P, EU:C:2012:718, punktid 50, 53 ja 54 ning seal viidatud kohtupraktika).
123 Tuleb tõdeda, et otsuse 2014/512 põhjendustes 1–8 tuletatakse meelde poliitilist olukorda, milles kõnealused piiravad meetmed võeti. Lisaks nähtub määruse nr 833/2014 põhjendusest 2, et vaidlusaluste aktide väljakuulutatud eesmärk oli suurendada Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava tegevuse kulusid Venemaa Föderatsiooni jaoks ja toetada kriisi rahumeelset lahendamist. Vaidlusalustes aktides on seega kirjeldatud nende vastuvõtmise tinginud üldist olukorda ning üldisi eesmärke, mille saavutamiseks need aktid on mõeldud.
124 Samamoodi tuleb asuda seisukohale, mida toonitas kohtujurist oma ettepaneku punktides 158 ja 159, et Rosneftile, kes on Venemaa naftasektoris oluline ettevõtja ja kelle aktsiakapitalis kuulus otsuse 2014/512 vastuvõtmise kuupäeval enamusosalus Vene riigile, ei saanud olla teadmata põhjused, miks nõukogu võttis temale suunatud meetmed. Kooskõlas eesmärgiga suurendada Venemaa Föderatsiooni Ukrainale suunatud tegevuse kulusid on otsuse 2014/512 artikli 1 lõike 2 punktis b sätestatud teatavatele Vene riigi kontrolli all olevatele naftasektori üksustele piirangud lähtuvalt eeskätt nende koguvarast, mis hinnanguliselt ületab 1 triljonit Vene rubla. Kuna poliitiline olukord nende meetmete võtmise ajal ja naftasektori tähtsus Venemaa majandusele olid samuti hästi teada, saab seda, et nõukogu otsustas võtta selles sektoris tegutsejate suhtes piiravaid meetmeid, mainitud aktide deklareeritud eesmärki silmas pidades hõlpsasti mõista.
125 Järelikult on nõukogu vaidlusaluseid akte antud juhul piisavalt põhjendanud.
126 Eelotsusetaotluse esitanud kohtus väitis Rosneft veel, et rikutud on õigust tutvuda toimikuga ning kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele. Selle kohta nähtub Euroopa Kohtule esitatud kirjalikest seisukohtadest, et Rosneft esitas nõukogule dokumentidega tutvumise taotlusi, taotledes eelkõige toimikuga tutvumist, et suuta enda seisukohta kaitsta seoses põhikohtuasjas kõnealuste piiravate meetmete peale Üldkohtule esitatud hagiga. Rosnefti sõnul oli nõukogu kohustatud võimaldama tal kõigi kõnealuseid meetmeid käsitlevate ametlike mittekonfidentsiaalsete dokumentidega tutvuda eelkõige vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrusele (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT 2001, L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331) ning vastavalt 28. novembri 2013. aasta kohtuotsuse nõukogu vs. Fulmen ja Mahmoudian (C‑280/12 P, EU:C:2013:775) punktidest 59 ja 60 tulenevale kohtupraktikale, mis käsitleb kaitseõiguste, sealhulgas toimikuga tutvumise õiguse – võttes samal ajal arvesse konfidentsiaalsusega seotud õigustatud huve – ja õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele järgimist. Vastuseks neile taotlustele võimaldas nõukogu osalist tutvumist taotletud dokumentidega.
127 Kuigi Rosneft väidab sellega seoses, et rikutud on nii kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele kui ka täiendavalt põhjendamiskohustust, tuleb siiski tõdeda, et enamiku tema esitatud argumentide eesmärk on vaidlustada selliste otsuste kehtivus, millega nõukogu keeldus määruse nr 1049/2001 alusel võimaldamast talle tutvumist kõigi taotletud dokumentidega.
128 Määruse nr 1049/2001 alusel vastu võetud nõukogu otsused olid ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses adresseeritud Rosneftile. Kuna on ilmselge, et tema tühistamishagi nende otsuste peale oleks olnud selle artikli alusel vastuvõetav, ei saa ta tugineda eelotsusemenetluses nende otsuste kehtetusele (vt selle kohta kohtuotsused, 9.3.1994, TWD Textilwerke Deggendorf, C‑188/92, EU:C:1994:90, punktid 23–25; 15.2.2001, Nachi Europe, C‑239/99, EU:C:2001:101, punktid 36 ja 37, ning 29.6.2010, E ja F, C‑550/09, EU:C:2010:382, punkt 46).
129 Kuigi Rosneft väidab veel, et nõukogu ei oleks tohtinud tema toimikuga tutvumise taotluste analüüsimisel lähtuda määrusest nr 1049/2001, ei täpsusta ta siiski, mismoodi saaks see eksimus mõjutada vaidlusaluste aktide sätete kehtivust.
130 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades ei ole vaidlusaluste aktide analüüsimisel, lähtudes põhjendamiskohustusest, kaitseõigustest, sealhulgas õigusest tutvuda toimikuga ja õigusest tõhusale kohtulikule kaitsele, ilmnenud ühtegi asjaolu, mis võiks mõjutada nende aktide kehtivust.
– Võrdse kohtlemise põhimõte
131 Rosneft väitis eelotsusetaotluse esitanud kohtus ja Euroopa Kohtule esitatud kirjalikes seisukohtades, et nõukogu rikkus võrdse kohtlemise põhimõtet, kui ta suunas määruse nr 833/2014 artiklid 3 ja 3a ning artikli 4 lõiked 3 ja 4 ning II lisa ettevõtjatele, kes tegutsevad naftasektoris, mitte muudes sektorites tegutsevatele ettevõtjatele, ilma et piiravate meetmete deklareeritud eesmärk sellist kohtlemiserinevust selgitaks või õigustaks.
132 Nagu nähtub käesoleva otsuse punktist 88, on nõukogul piiravate meetmete eset määratledes ulatuslik kaalutlusõigus, eelkõige juhul, kui sellised meetmed näevad vastavalt ELTL artikli 215 lõikele 1 ette majandus- ja rahandussuhete osalise või täieliku katkestamise või piiramise ühe või mitme kolmanda riigiga. Selle kohta olgu Ühendkuningriigi valitsuse eeskujul märgitud, et põhikohtuasjas kõnealuste naftasektorile suunatud piiravate meetmete puhul on nõukogul eeskätt võimalik, kui ta seda asjakohaseks peab, kehtestada piirangud, mis on suunatud ettevõtjatele, kes tegutsevad konkreetsetes Venemaa majandussektorites, milles on liidust pärit tooted, tehnoloogiad või teenused eriti tähtsal kohal. Otsus suunata piiravad meetmed sellistele ettevõtjatele või sektoritele, mis sõltuvad peamiselt liidus kättesaadavatest kõrgetasemelistest tehnoloogiatest, vastab eesmärgile tagada põhikohtuasjas kõnealuste piiravate meetmete tõhusus ja vältida seda, et kolmandatest riikidest pärit asendustoodete, -tehnoloogiate või -teenuste import Venemaale nende meetmete mõju neutraliseeriks.
133 Neid kaalutlusi arvestades ei ole vaidlusaluste aktide analüüsimisel võrdse kohtlemise põhimõttest lähtuvalt ilmnenud ühtegi asjaolu, mis võiks mõjutada nende aktide kehtivust.
– Võimu kuritarvitamine
134 Rosneft väitis eelotsusetaotluse esitanud kohtus ja käesolevas menetluses, et põhikohtuasjas kõnealuseid piiravaid meetmeid vastu võttes kuritarvitas nõukogu võimu, kui ta väitis, nagu nähtub määruse nr 833/2014 põhjendusest 2, et need meetmed on võetud eesmärgiga „suurendada Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava tegevuse kulukust Venemaa jaoks ja toetada kriisi rahumeelset lahendamist“, kuigi tegelikult oli nende meetmete eesmärk tekitada pikaajalist kahju Venemaa Föderatsiooni energiasektorile ja vähendada seeläbi tema võimet ähvardada riike, mis sõltuvad temast oma energiavarustuse osas.
135 Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on õigusakti puhul võimu kuritarvitamisega tegemist vaid siis, kui objektiivsete, asjakohaste ja ühtelangevate tõendite põhjal selgub, et õigusakt on vastu võetud eranditult või peamiselt muude eesmärkide saavutamiseks kui need, mille jaoks asjaomased volitused anti, või aluslepingutes konkreetse juhtumi lahendamiseks spetsiaalselt ette nähtud menetluse vältimiseks (kohtuotsus, 16.4.2013. Hispaania ja Itaalia vs. nõukogu, C‑274/11 ja C‑295/11, EU:C:2013:240, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).
136 Tuleb aga tõdeda, et käesolevas asjas ei ole Rosneft peale selle, et ta viitas oma kirjalikes seisukohtades komisjoni töödokumendile – mis ei ole asjakohane põhjustel, mida selgitas kohtujurist oma ettepaneku punktides 180–182 –, mitte millegagi tõendanud oma väidet, et põhikohtuasjas kõnealused piiravad meetmed on võetud muul eesmärgil kui see, mis nähtub vaidlusalustest aktidest, ega ole ammugi esitanud selle kohta objektiivseid, asjakohaseid ja ühtelangevaid tõendeid.
137 Eeltoodud kaalutlustest nähtuvalt ei ole võimu väidetava kuritarvitamise küsimuse analüüsimisel tuvastatud ühtegi asjaolu, mis võiks mõjutada vaidlusaluste aktide kehtivust.
– Vastuolu otsuse 2014/512 ja määruse nr 833/2014 sõnastuse vahel
138 Põhikohtuasjas väitis Rosneft, et otsuse 2014/512 artikli 4 lõike 4 ja määruse nr 833/2014 artikli 3 lõike 5 sõnastuste vahel esineb vastuolu. Kui esimene säte ei anna liikmesriikidele mingit kaalutlusõigust seoses keeluga jätta enne 1. augustit 2014 sõlmitud lepingutele andmata luba määruse nr 833/2014 II lisasse kantud kaupade ja tehnoloogiate müümiseks, tarnimiseks, üleandmiseks või ekspordiks, siis teine võimaldab neil sellistest lepingutest tulenevate kohustuste täitmiseks loa anda ja seega ka selle andmisest keelduda.
139 Nagu Rosneft oma kirjalikes seisukohtades väidab, on otsuse 2014/512 artikli 4 lõige 4 sõnastatud teistmoodi kui määruse nr 833/2014 artikli 3 lõike 5 teine lõik. Otsuse 2014/512 artikli 4 lõikes 4 on sätestatud, et keeld anda pädevatel asutustel luba teatava varustuse, mida on võimalik kasutada konkreetsetes nafta uurimise ja tootmise projektide kategooriates, müümiseks, tarnimiseks, üleandmiseks või ekspordiks või teenuste osutamiseks „ei mõjuta enne 1. augustit 2014 sõlmitud lepingute ega selliste lepingute täitmiseks vajalike lisalepingute täitmist“.
140 On tõsi, et määruse nr 833/2014 artikli 3 lõike 5 sõnastus ei ole nii kategooriline kui otsuses 2014/512 kasutatud sõnastus. See asjaolu iseenesest ei saa siiski kaasa tuua määruse nr 833/2014 artikli 3 lõike 5 kehtetust.
141 Arvestades seda, et määruse nr 833/2014 eesmärk ELTL artikli 215 kohaselt on võtta vastu otsuse 2014/512 jõustamiseks vajalikud meetmed, tuleb määruses kasutatud termineid tõlgendada selle otsuse sätetest lähtudes, kui see on võimalik. Antud juhul ei tundu erinevus nende kahe liidu õigusakti sõnastuses olevat sedavõrd suur, et neid ei saaks ühetaoliselt tõlgendada. Seega tuleb määruse artikli 3 lõike 5 teises lõigus kasutatud sõnastust, mille kohaselt pädevad asutused „võivad“ loa anda, tõlgendada nii, et seda tehes peavad pädevad asutused tagama, et määruse artikli 3 lõike 5 esimese lõigu kohaldamine ei mõjutaks enne 1. augustit 2014 sõlmitud lepingute täitmist.
142 Sellest tuleneb, et otsuse 2014/512 artikli 4 lõike 4 ja määruse nr 833/2014 artikli 3 lõike 5 erinev sõnastus ei saa viimati nimetatud sätte kehtivust mõjutada.
– Proportsionaalsuse põhimõte ja Rosnefti põhiõigused
143 Eelotsusetaotlusest nähtuvalt on Rosneft väitnud, et otsuse 2014/512 artikli 1 lõike 2 punktid b–d, lõige 3 ja artikkel 7 ning III lisa nagu ka määruse nr 833/2014 artiklid 3 ja 3a, artikli 4 lõiked 3 ja 4, artikli 5 lõike 2 punktid b–d ja lõige 3, artikkel 11 ning II ja VI lisa on kehtetud, kuna nendega kehtestatud piiravad meetmed on väljakuulutatud eesmärgi suhtes ebaproportsionaalsed ning riivavad ülemääraselt tema ettevõtlusvabadust ja õigust omandile, mis on ette nähtud vastavalt harta artiklites 16 ja 17.
144 Viidates 14. oktoobri 2009. aasta kohtuotsusele Bank Melli Iran vs. nõukogu (T‑390/08, EU:T:2009:401) ja 28. novembri 2013. aasta kohtuotsusele nõukogu vs. Manufacturing Support & Procurement Kala Naft (C‑348/12 P, EU:C:2013:776), leiab Rosneft, et põhikohtuasjas kõnealused piiravad meetmed ei ole vajalikud ega sobivad, kuna puudub mõistlik seos kasutatud vahendite ja meetmete eesmärgi vahel. Seetõttu kujutavad need endast Rosnefti ettevõtlusvabaduse ebaproportsionaalset riivet.
145 Rosneft lisab, et otsuse 2014/512 artikli 7 lõige 1 ja määruse nr 833/2014 artikli 11 lõige 1 annavad loa tema vara konfiskeerimiseks ja olemasolevate lepinguliste õiguste ehk omandiõiguste riiveks. Need sätted lähevad vajalikust kaugemale, nähes sisuliselt ette, et muud kui Vene lepingupooled võivad vabaneda kõigist nendes lepingutes ette nähtud kohustustest, mis on sõlmitud neis sätetes nimetatud üksustega, isegi kui tegemist on kohustusega tarnida terve hulk varustust, millest ainult väike osa on seotud määruse II lisas nimetatud tehnoloogiaga.
146 Kuivõrd Rosneft vaidlustab tema vaidlusaluste aktide lisadesse kandmise aluseks olnud üldreeglite proportsionaalsuse, siis olgu meenutatud, et proportsionaalsuse põhimõttest kinnipidamise kohtuliku kontrolliga seoses on Euroopa Kohus otsustanud, et liidu seadusandjal on ulatuslik kaalutlusõigus valdkondades, mis eeldavad poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid valikuid ning milles seadusandja peab andma keerulisi hinnanguid. Euroopa Kohus järeldas sellest, et nendes valdkondades võetud meedet võib pidada ebaseaduslikuks ainult siis, kui see on pädeva institutsiooni taotletava eesmärgi saavutamiseks ilmselgelt sobimatu (kohtuotsus, 28.11.2013, nõukogu vs. Manufacturing Support & Procurement Kala Naft, C‑348/12 P, EU:C:2013:776, punkt 120 ja seal viidatud kohtupraktika).
147 Vastupidi Rosnefti väidetule esineb vaidlusaluste aktide sisu ja nende eesmärgi vahel mõistlik seos. Kuna see eesmärk seisneb eeskätt Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava tegevuse kulude suurendamises Venemaa Föderatsiooni jaoks, siis on lähenemisviis, mis seisneb keskendumises olulisele naftasektori ettevõtjale, kelle aktsiakapitalis kuulub pealegi enamusosalus Vene riigile, selle eesmärgiga vastavuses ning seda ei saa pidada ilmselgelt sobimatuks taotletava eesmärgi saavutamiseks.
148 Teiseks, Rosnefti viidatud põhiõigused ehk ettevõtlusvabadus ja omandiõigus ei ole absoluutsed õigused ning nende teostamisele võib kehtestada piiranguid, mis on õigustatud liidu taotletavate üldise huvi eesmärkidega, tingimusel et piirangud tegelikult vastavad neile eesmärkidele ega kujuta endast taotletava eesmärgi seisukohast ülemäärast ja talumatut sekkumist, mis kahjustaks sel moel tagatud õiguste olemust (vt selle kohta kohtuotsused, 14.5.1974, Nold vs. komisjon, 4/73, EU:C:1974:51, punkt 14; 30.7.1996, Bosphorus, C‑84/95, EU:C:1996:312, punkt 21, ning 16.11.2011, Bank Melli Iran vs. nõukogu, C‑548/09 P, EU:C:2011:735, punktid 113 ja 114).
149 Selle kohta tuleb tõdeda, nagu märkis Euroopa Kohus seoses Jugoslaavia Liitvabariigi (Serbia ja Montenegro) vastase embargo rakendamisega, et piiravatel meetmetel on nende olemusest tulenevalt tagajärjed, mis mõjutavad omandiõigusi ja kutsetegevusega tegelemise vabadust, tekitades nii kahju isikutele, kes ei ole mingil moel vastutavad karistuste kehtestamise põhjustanud olukorra eest (vt selle kohta kohtuotsus, 30.7.1996, Bosphorus, C‑84/95, EU:C:1996:312, punkt 22). Seda enam on piiravatel meetmetel selline mõju üksustele, kellele need on suunatud.
150 Põhikohtuasjas olgu märgitud, et vaidlusaluste aktidega taotletavad eesmärgid, see tähendab Ukraina territoriaalse terviklikkuse, suveräänsuse ja sõltumatuse kaitse ning selles riigis kriisi rahumeelse lahendamise toetamine, mis käesoleva otsuse punktides 113–115 mainitud asjaoludest nähtuvalt moodustavad osa suuremast eesmärgist säilitada rahu ja rahvusvaheline julgeolek kooskõlas ELL artiklis 21 ette nähtud liidu välistegevuse eesmärkidega, on sellised, mis õigustavad teatud ettevõtjatele põhjustatavaid negatiivseid tagajärgi, isegi kui need on märkimisväärsed. Neil asjaoludel ja pidades eelkõige silmas Ukraina kriisi ajel nõukogu poolt võetud piiravate meetmete järkjärgulist karmistumist, ei saa Rosnefti ettevõtlusvabaduse ja omandiõiguse riivet ebaproportsionaalseks pidada.
151 Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb tõdeda, et teise küsimuse punkti a analüüsimisel ei ole ilmnenud ühtegi asjaolu, mis mõjutaks otsuse 2014/512 artikli 1 lõike 2 punktide b–d ja lõike 3, artikli 7 ja III lisa või määruse nr 833/2014 artiklite 3 ja 3a, artikli 4 lõigete 3 ja 4, artikli 5 lõike 2 punktide b–d ja lõike 3, artikli 11 ning II ja VI lisa kehtivust.
Teise küsimuse punkt b
152 Teise küsimuse punktiga b palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas õiguskindluse ja kohaldatava õiguse täpsuse (nulla poena sine lege certa) põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et need takistavad liikmesriigil kehtestada määruse nr 833/2014 sätete rikkumise eest kriminaalkaristusi selle määruse artikli 8 lõike 1 alusel, enne kui Euroopa Kohus on täpsustanud nende sätete ulatust ja sellest tulenevalt ka nendega seotud kriminaalkaristuste ulatust.
Vastuvõetavus
153 Ühendkuningriigi valitsus ja nõukogu väidavad, et see eelotsuse küsimus on vastuvõetamatu. Ühendkuningriigi valitsus leiab, et küsimus on hüpoteetiline, kuna Rosneft ei ole liidu eksportija ega teenuste osutaja, kelle tegevust oleks määruse nr 833/2014 alusel piiratud, ning seetõttu puudub Rosneftil risk, et talle võidaks mõista kriminaalkaristus põhikohtuasjas käsitletava siseriikliku õigusakti alusel. Nõukogu lisab, et tegelikult puudutab see küsimus siseriikliku õigusakti kehtivust.
154 Selle kohta olgu märgitud, et kuivõrd eelotsuse küsimus käsitleb määruse nr 833/2014 sätete rikkumise eest kohaldatavaid karistusi ning õiguskindluse ja kohaldatava õiguse täpsuse (nulla poena sine lege certa) põhimõtet, siis ei puuduta see ilmselgelt mitte Ühendkuningriigi valitsuse võetud siseriiklike meetmete kehtivust, vaid nimetatud põhimõtetest tulenevaid piire, mida liikmesriigid peavad määruse nr 833/2014 artikli 8 lõike 1 rakendamisel järgima.
155 Lisaks käesoleva otsuse punktis 50 selgitatud eelotsuse küsimuste vastuvõetavuse tingimustele olgu meenutatud, et tuleb eeldada, et küsimused, mis siseriiklik kohus on esitanud õiguslikus ja faktilises raamistikus, mille ta on määratlenud omal vastutusel ja mille õigsuse kontrollimine ei ole Euroopa Kohtu ülesanne, on asjakohased (kohtuotsus, 29.1.2013, Radu, C‑396/11, EU:C:2013:39, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).
156 Seoses käesoleva küsimuse väidetava hüpoteetilisusega olgu esiteks märgitud, et Rosneft väitis Euroopa Kohtu istungil, et piiravate meetmete rikkumise korral võidakse ta võtta kriminaalvastutusele kaasaaitamise eest ning teised huvitatud pooled ei vaielnud sellele vastu. Teiseks, isegi kui eeldada, et Rosneftile ei saa kohaldada kriminaalkaristusi, mis on põhikohtuasjas kõnealuse siseriikliku õigusaktiga ette nähtud määruse nr 833/2014 sätete rikkumise eest, ei muuda see asjaolu küsimust hüpoteetiliseks, kuna – nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 211 märkis – eelotsusetaotlusest ei nähtu, et Rosneftil ei ole õigust vaidlustada meetmeid, mis Ühendkuningriigi valitsus on määruse nr 833/2014 artikli 8 lõike 1 alusel vastu võtnud.
157 Neil asjaoludel ning arvestades eelkõige seda, et käesolev küsimus puudutab määruse nr 833/2014 artikli 8 lõike 1 rakendamise tingimusi ega ole hüpoteetiline, on see küsimus vastuvõetav.
Sisulised küsimused
158 Eelotsusetaotlusest ja Rosnefti kirjalikest seisukohtadest nähtuvalt leiab Rosneft, et määruse nr 833/2014 teatavate sätete ebaselgus ja ebatäpsus ei võimalda õigussubjektidel ühemõtteliselt kindlaks teha, millised on nende õigused ja kohustused. Neil asjaoludel on nõukogu rikkunud õiguskindluse ja kohaldatava õiguse täpsuse (nulla poena sine lege certa) põhimõtet, sätestades määruse artiklis 8, et liikmesriigid peavad kehtestama karistused, sealhulgas kriminaalkaristused, et tagada põhikohtuasjas kõnealuste piiravate meetmete rakendamine.
159 Esiteks, seoses määruse nr 833/2014 artikli 3 lõike 3 punktis a ja artikli 3a lõike 1 punktis a kasutatud väljendiga „rohkem kui 150 meetri sügavune vesi“ valitseb ebakindlus, millisest punktist lähtudes tuleb 150 meetri sügavust mõõta. Teiseks, määruse artikli 3 lõike 3 punktis c ja artikli 3a lõike 1 punktis c kasutatud mõiste „kilt“ ulatuse osas puudub nii geoloogiasektoris kui ka mujal konsensus. Kolmandaks on ebaselge määruse artikli 4 lõike 3 punktis b kasutatud väljend „rahaline abi“ ning neljandaks ei võimalda määruse nr 833/2014 artikli 5 lõikes 2 kasutatud väljend „vabalt võõrandatavad väärtpaberid“ kindlalt teada, kas selles sättes ette nähtud keeld laieneb ka GDRidele, mis on välja antud alates 12. septembrist 2014, kuid on seotud enne seda kuupäeva emiteeritud aktsiatega.
160 Rosneft väidab igal juhul, et liikmesriik ei saa kehtestada kriminaalkaristusi määruse nr 833/2014 rikkumise eest enne seda, kui Euroopa Kohus on selle määruse sätteid tõlgendanud.
161 Esiteks, seoses õiguskindluse üldpõhimõttega olgu meenutatud, et see liidu õiguse aluspõhimõte nõuab, et õigusnorm peab olema selge ja täpne, selleks et õigussubjektidel on võimalik ühemõtteliselt kindlaks teha, millised on nende õigused ja kohustused, ning vastavalt tegutseda (kohtuotsus, 10.1.2006, IATA ja ELFAA, C‑344/04, EU:C:2006:10, punkt 68 ning seal viidatud kohtupraktika).
162 Teiseks, mis puudutab kohaldatava õiguse täpsuse (nulla poena sine lege certa) põhimõtet, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab, siis tuleb tõdeda, et see harta artikli 49 „Kuritegude ja karistuste seaduslikkuse ja proportsionaalsuse põhimõte“ kohaldamisalasse kuuluv põhimõte, mis Euroopa Kohtu praktika kohaselt on õiguskindluse üldpõhimõtte konkreetne väljendus (vt kohtuotsus, 3.6.2008, Intertanko jt, C‑308/06, EU:C:2008:312, punkt 70), eeldab eeskätt seda, et süüteod ja nende eest kohaldatavad karistused oleksid seaduses selgelt määratletud. See tingimus on täidetud, kui õigussubjekt saab asjaomase sätte sõnastusest ja vajaduse korral kohtute poolt sellele antud tõlgenduse abil aru, milline tegevus või tegevusetus toob kaasa kriminaalvastutuse (kohtuotsus, 3.5.2007, Advocaten voor de Wereld, C‑303/05, EU:C:2007:261, punkt 50).
163 Tuleb tõdeda, et väljendid, mida Rosneft väidab olevat ebatäpsed ja mis on esile toodud käesoleva otsuse punktis 159, on antud juhul üldist laadi. Mõiste „vabalt võõrandatavad väärtpaberid“ on siiski määratletud määruse nr 833/2014 artikli 1 punktis f ja mõiste „rahaline abi“ kohta on toodud näiteid määruse artikli 4 lõike 3 punktis b.
164 Vastavalt Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale, mis käsitleb Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit 7, milles on ette nähtud õigused, mida tagab ka harta artikkel 49 (kohtuotsus, 8.9.2015, Taricco jt, C‑105/14, EU:C:2015:555, punkt 57), ei saa seetõttu, et seadusandlikud aktid peavad olema üldkohaldatavad, olla nende sõnastus täiuslikult täpne. Eelkõige tuleneb sellest, et kuigi sellise normitehnika kasutamisel, milles lähtutakse pigem üldkategooriatest kui ammendavatest loeteludest, jäävad määratluse piirid sageli häguseks, ei saa need piirjuhtumeid puudutavad kahtlused iseenesest viia selleni, et säte oleks konventsiooni artikliga 7 vastuolus, kui säte on enamikul juhtudel piisavalt selge (vt selle kohta eelkõige Euroopa Inimõiguste Kohus, 15.11.1996, Cantoni vs. Prantsusmaa, CE:ECHR:1996:1115JUD001786291, punktid 31 ja 32).
165 Kuna harta artikli 52 lõike 3 kohaselt kehtivad need kaalutlused ka harta artikli 49 suhtes, siis tuleb asuda seisukohale, et liidu seadusandja valik kasutada Rosnefti viidatud sätetes selliseid väljendeid ja termineid nagu „rahaline abi“, „rohkem kui 150 meetri sügavune vesi“, „kilt“ ja „vabalt võõrandatavad väärtpaberid“, ei saa iseenesest olla kohaldatava õiguse täpsuse põhimõtte rikkumine.
166 Seda järeldust kinnitab asjaolu, et seaduse ettenähtavusega ei ole vastuolus see, kui asjaomane isik peab pöörduma õigusnõuandja poole, et asjaolude juures piisava mõistlikkusega hinnata kindla teo tagajärgi (vt Euroopa Inimõiguste Kohus, 18.3.2014, Öcalan vs. Türgi, CE:ECHR:2014:0318JUD002406903, punkt 174 ja seal viidatud kohtupraktika). Antud juhul tuleb sedastada, et terminid, mille Rosneft väidab olevat ebatäpsed, ei ole küll täiuslikult täpsed, kuid ei ole ka niisugused, et õigussubjektil ei oleks võimalik aru saada, milline tegevus või tegevusetus toob kaasa tema kriminaalvastutuse.
167 Lisaks nähtub Euroopa Kohtu praktikast, et kohaldatava õiguse täpsuse põhimõtet ei saa tõlgendada nii, et see keelab kriminaalvastutust käsitlevate sätete järkjärgulise selgemaks muutmise kohtu antavate tõlgenduste abil, tingimusel et need tõlgendused on mõistlikult ettenähtavad (vt selle kohta kohtuotsus, 28.6.2005, Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P–C‑208/02 P ja C‑213/02 P, EU:C:2005:408, punktid 217 ja 218).
168 Seega, vastupidi Rosnefti väidetule ei saa asjaolu, et määruses nr 833/2014 kasutatud termineid võib Euroopa Kohus edaspidi järkjärguliselt selgemaks muuta, takistada liikmesriigil kehtestada määruse artikli 8 lõike 1 alusel karistusi, et tagada määruse tõhus rakendamine.
169 Järelikult tuleb asuda seisukohale, et antud juhul ei ole määruses nr 833/2014 kasutatud terminid, mida on nimetatud käesoleva otsuse punktis 159, takistuseks sellele, et liikmesriik kehtestab määruse artikli 8 lõike 1 kohaselt karistused, mida tuleb kohaldada määruse nr 833/2014 sätete rikkumise korral.
170 Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb teise küsimuse punktile b vastata, et õiguskindluse ja kohaldatava õiguse täpsuse (nulla poena sine lege certa) põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et need ei takista liikmesriigil kehtestada määruse nr 833/2014 sätete rikkumise eest kriminaalkaristusi selle määruse artikli 8 lõike 1 alusel, enne kui Euroopa Kohus on täpsustanud nende sätete ulatust ja sellest tulenevalt ka nendega seotud kriminaalkaristuste ulatust.
Kolmanda küsimuse punkt a
171 Kolmanda küsimuse punktiga a palub eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitada, kas määruse nr 833/2014 artikli 4 lõike 3 punktis b kasutatud väljendit „rahaline abi“ tuleb tõlgendada nii, et see hõlmab maksekorralduste töötlemist panga või muu finantsasutuse poolt.
172 Rosnefti ja Saksamaa valitsuse arvates ei peeta selle väljendiga määruses nr 833/2014 silmas mitte lihtsalt maksekorralduste töötlemise eesmärgil tehtavaid toiminguid, vaid rahastamistoiminguid, mis tähendavad aktiivset ja ainelist tuge. Seoses sellega väidab Saksamaa valitsus muu hulgas, et makseteenused on teenused, mida osutatakse maksetehingute tegemiseks maksekorralduse andnud kolmandate isikute nimel, nagu nähtub Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. novembri 2007. aasta direktiivi 2007/64/EÜ makseteenuste kohta siseturul ning direktiivide 97/7/EÜ, 2002/65/EÜ, 2005/60/EÜ ja 2006/48/EÜ muutmise ning direktiivi 97/5/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT 2007, L 319, lk 1) artikli 4 punktis 3 esitatud määratlusest koostoimes selle direktiivi lisaga. Seevastu teenused, mille osutamiseks tuleb saada luba määruse nr 833/2014 artikli 4 lõike 3 alusel, nagu toetuste, laenude või ekspordikrediidikindlustuse andmine, on teenused, mille puhul tegutseb asjaomane pank oma vahenditega ja kolmanda isiku kasuks.
173 Saksamaa valitsus lisab, et finantsasutustel ei ole piisavalt teavet, pidades silmas eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. novembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1781/2006 raha ülekandmisel edastatava maksjaga seotud teabe kohta (ELT 2006, L 345, lk 1), et hinnata, kas maksel on tõepoolest selline eesmärk, mis on määrusega nr 833/2014 vastuolus.
174 Ühendkuningriigi ja Eesti valitsus ning komisjon on seevastu seisukohal, et väljend „rahaline abi“ hõlmab panga või muu finantsasutuse osutatavaid makseteenuseid ning need teenused on keelatud, kui need on seotud määruse nr 833/2014 alusel keelatud äritehinguga. Lähtudes komisjoni 16. detsembri 2014. aasta suunistest, mis käsitlevad määruse (EL) nr 833/2014 teatavate sätete rakendamist (C(2014) 9950 final), leiavad need huvitatud pooled, et seda väljendit tuleb tõlgendada laialt.
175 Prantsuse valitsus leiab omalt poolt, et mõiste „rahaline abi“ hõlmab üksnes selliseid tehinguid, mis seisnevad finantsasutuse poolt uute vahendite andmises. Mõiste võib siiski hõlmata maksekorralduste töötlemist, kui need on seotud määruse nr 833/2014 alusel keelatud äritehinguga, tingimusel et selline maksekorralduste töötlemine toob kaasa finantsasutuse poolt uute vahendite ülekandmise maksete saajale.
176 Olgu märgitud, et määruse nr 833/2014 artikli 3 ja artikli 4 lõike 3 alusel kehtestatud piiravad meetmed näevad ette mitte ainult seda, et naftatööstuse jaoks mõeldud toodete – mis on loetletud määruse II lisas – igasugune eksportimine Venemaale on allutatud eelneva loa nõudele, vaid ka seda, et igasugune asjaomaste toodetega seotud teenuste osutamine, sealhulgas eelkõige selliste toodete eksportimise rahastamine või selleks antav rahaline abi, eeldab pädeva asutuse luba. Selliseid seotud teenuseid puudutavad piirangud on niisiis suunatud eelkõige finantsasutustele, kes võivad anda kõnealuste toodete eksportijatele rahalist abi, eelkõige toetusi, laene või ekspordikrediidikindlustust.
177 Põhikohtuasjas kõnealuste piiravate meetmete eset silmas pidades tuleb seetõttu asuda seisukohale, et eelotsusetaotluse esitanud kohus palub oma kolmanda küsimuse punktiga a sisuliselt selgitada, kas „rahalisele abile“ viitavat määruse nr 833/2014 artikli 4 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et see paneb eelkõige finantsasutustele kohustuse saada luba kõikide maksekorralduste töötlemiseks, mis on seotud määruse II lisas loetletud toodete müümise, tarnimise, üleandmise või eksportimisega Venemaale, eriti juhul, kui finantsasutused tõdevad, et maksekorraldused, mille töötlemist taotletakse, on sellise tehinguga seotud.
178 Seoses sellega olgu märgitud, et üheski määruse nr 833/2014 artikli 4 lõike 3 punkti b keeleversioonis ei ole „maksekorralduste töötlemist“ sõnaselgelt mainitud. Neil asjaoludel tuleb lähtuda määruse üldisest ülesehitusest ja eesmärgist.
179 Määruse nr 833/2014 artikli 4 lõike 3 punkti b kontekstipõhine tõlgendamine räägib selle poolt, nagu ka Saksamaa valitsus oma kirjalikes seisukohtades väitis, et väljendi „rahaline abi“ kasutamisega pidas liidu seadusandja silmas toetuste, laenude ja ekspordikrediidikindlustusega võrreldavaid meetmeid. Need meetmed eeldavad asjaomase finantsasutuse enda vahendite kasutamist, samas kui makseteenuseid osutab see asutus vahendajana, kes siirdab maksekorralduse andnud kolmanda isiku rahalised vahendid kindlaksmääratud saajale finantsasutuse enda rahalisi vahendeid kasutamata.
180 Neil asjaoludel ei saa määruse nr 833/2014 artikli 4 lõiget 3 tõlgendada nii, et see paneb finantsasutustele kohustuse saada kõikide maksekorralduste töötlemiseks, mis on seotud määruse II lisas loetletud toodete müümise, tarnimise, üleandmise või eksportimisega Venemaale, veel üks luba lisaks loale, mis on selliseks tehinguks määruse nr 833/2014 artikli 3 kohaselt nõutav, kui finantsasutused tõdevad, et makse, mille töötlemist taotletakse, on osaliselt või tervikuna vastutasu sellisele tehingule.
181 Võttes nimelt arvesse eelkõige asjaolu, et kõnealuse määruse artikli 4 lõike 3 punkti b eesmärk ei ole sätestada varade külmutamist ega piiranguid seoses rahaülekannetega, tuleb asuda seisukohale, et kui liidu seadusandja oleks tahtnud kehtestada kõikidele määruse nr 833/2014 II lisas loetletud toodetega seotud pangaülekannetele nõude saada täiendav luba lisaks loale, mis on määruse nr 833/2014 artikli 3 kohaselt nõutav selliseks tehinguks nagu käesoleva otsuse eelmises punktis nimetatud, siis oleks ta sellise kohustuse ja selle piiride määratlemiseks kasutanud teistsugust väljendit kui „rahaline abi“.
182 Üks määruse nr 833/2014 eesmärke on suurendada Venemaa Föderatsiooni Ukrainale suunatud tegevuse kulusid ning tuleb tõdeda, et määruse artikli 4 lõike 3 punkt b on selle eesmärgiga vastavuses, sätestades piirangud rahalisele abile naftatööstuse jaoks mõeldud toodete eksportimiseks Venemaale, kuid allutamata maksekorralduste töötlemist kui sellist eelneva loa nõudele.
183 Eespool esitatud tõlgendus ei mõjuta keeldu, mis kehtib kõikide selliste makskorralduste töötlemise suhtes, mis on seotud äritehinguga, mis ise on määruse nr 833/2014 artikli 3 lõike 5 alusel keelatud.
184 Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb kolmanda küsimuse punktile a vastata, et määruse nr 833/2014 artikli 4 lõike 3 punktis b kasutatud väljendit „rahaline abi“ tuleb tõlgendada nii, et see ei hõlma panga või muu finantsasutuse poolt maksekorralduse töötlemist kui sellist.
Kolmanda küsimuse punkt b
185 Kolmanda küsimuse punktiga b palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse nr 833/2014 artikli 5 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et selle kohaselt on keelatud alates 12. septembrist 2014 GDRe välja anda mõne VI lisas loetletud üksusega sõlmitud hoiulepingu alusel, kui need GDRid on välja antud mõne nimetatud üksuse aktsiate suhtes, mis emiteeriti enne 12. septembrit 2014.
186 Rosnefti arvates tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt. Tema sõnul oleks tõlgendus, mille kohaselt ei või põhikohtuasjas kõnealuste piiravate meetmete objektiks olevate üksuste aktsionärid oma aktsiaid GDRideks muuta, vastuolus määruse nr 833/2014 eesmärgiga, milleks on avaldada survet Venemaa Föderatsioonile, kahandades piiravate meetmete objektiks olevate üksuste võimet kapitali kaasata, kuivõrd see meede mõjutab eelkõige nende üksuste aktsionäre.
187 Määruse nr 833/2014 artikli 5 lõike 2 punktist b tulenevalt on keelatud selliste vabalt võõrandatavate väärtpaberite müümine, ostmine, nende emiteerimisega seoses investeerimisteenuste osutamine või abi andmine ning mis tahes muu nendega kauplemine, mille on pärast 12. septembrit 2014 välja andnud määruse VI lisas loetletud üksused, sealhulgas Rosneft. Seoses sellega tuleb tõdeda, et määruse nr 833/2014 artikli 1 punktis f esitatud määratluse kohaselt hõlmab väljend „vabalt võõrandatavad väärtpaberid“ aktsiate hoidmistunnistusi.
188 Mis puudutab Rosnefti argumenti, et see keeld on määruse eesmärgiga vastuolus, kuna see karistab määruse VI lisas loetletud üksuste aktsionäre, siis olgu sarnaselt FCAga märgitud, et kui piiravad meetmed on suunatud äriühingule, võivad need loomuldasa mõjutada aktsionäride huve negatiivselt. See argument on alusetu, sest antud juhul ongi piiravate meetmete eesmärk suurendada Rosnefti enamusaktsionäriks oleva Venemaa Föderatsiooni tegevuse kulusid.
189 Lisaks on ilmselge, et määruse nr 833/2014 artikli 5 lõike 2 kohaselt on keelatud alates 12. septembrist 2014 GDRe välja anda VI lisas loetletud üksuste aktsiate alusel, sõltumata nende aktsiate emiteerimise kuupäevast.
190 Neil asjaoludel tuleb kolmanda küsimuse punktile b vastata, et määruse nr 833/2014 artikli 5 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et selle kohaselt on keelatud alates 12. septembrist 2014 GDRe välja anda mõne VI lisas loetletud üksusega sõlmitud hoiulepingu alusel, kaasa arvatud siis, kui need GDRid on välja antud mõne nimetatud üksuse aktsiate suhtes, mis emiteeriti enne seda kuupäeva.
Kolmanda küsimuse punkt c
191 Kolmanda küsimuse punktiga c palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul tõlgendada, kui ta seda vajalikuks peab, mõisteid „rohkem kui 150 meetri sügavune vesi“ ja „kilt“, mida on kasutatud määruse nr 833/2014 artiklites 3 ja 3a.
192 Eelotsusetaotluse lugemisel ilmneb, et see küsimus on Euroopa Kohtule esitatud täienduseks teise küsimuse punktile b, millega eelotsusetaotluse esitanud kohus palub selgitada, kas määrus nr 833/2014 on selle väidetava ebaselguse tõttu kehtetu. Eelotsusetaotluse esitanud kohus piirdub selle kohta selgitamisega, et Euroopa Kohtul on võimalik, kui ta seda otstarbekaks peab, esitada õigussubjektidele nende mõistete täpsemad määratlused.
193 Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei selgita aga lähemalt, mismoodi on Euroopa Kohtu antavad täpsemad määratlused neile mõistetele eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva vaidluse lahendamiseks vajalikud.
194 On küll tõsi, et liidu õigust puudutavate eelotsuse küsimuste asjakohasust eeldatakse (kohtuotsus, 28.7.2011, Lidl & Companhia, C‑106/10, EU:C:2011:526, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika), kuid tuleb toonitada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei õigusta eelotsusetaotluse esitamist mitte nõuandvate arvamuste andmine üldiste ja hüpoteetiliste küsimuste kohta, vaid asjaolu, et see on vaidluse tõhusaks lahendamiseks loomuldasa vajalik (kohtuotsus, 20.1.2005, García Blanco, C‑225/02, EU:C:2005:34, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).
195 Antud juhul ei nähtu eelotsusetaotlusest selgelt, mille poolest see küsimus eristub eelkõige teise küsimuse punktist b, millega eelotsusetaotluse esitanud kohus palub selgitada, kas määrus nr 833/2014 on selle väidetava ebaselguse tõttu kehtetu. Arvestades, et teise küsimuse punktile b antud vastusest nähtub, et määruse nr 833/2014 artiklite 3 ja 3a analüüsimisel õiguskindluse ja kohaldatava õiguse täpsuse põhimõtte seisukohast ei ilmnenud asjaolusid, mis laseksid kahelda nende sätete kehtivuses, siis ei ole eelotsusetaotluses esitatud teabe põhjal selge, et eelotsusetaotluse esitanud kohtul oleks põhikohtuasja vaidluse lahendamiseks vaja ka nende mõistete tõlgendust.
196 Sellekohaste täpsemate andmete puudumisel ei ole selle tõlgendamistaotluse kohta vaja otsust teha.
Kohtukulud
197 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:
1. ELL artikleid 19, 24 ja 40, ELTL artiklit 275 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 47 tuleb tõlgendada nii, et Euroopa Liidu Kohus on pädev tegema ELTL artikli 267 alusel eelotsuseid ühise välis- ja julgeolekupoliitikaga (ÜVJP) seotud sätete alusel vastu võetud akti nagu nõukogu 31. juuli 2014. aasta otsuse 2014/512/ÜVJP, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Venemaa tegevusega, mis destabiliseerib olukorda Ukrainas (muudetud nõukogu 4. detsembri 2014. aasta otsusega 2014/872/ÜVJP) kehtivuse kohta, tingimusel et eelotsusetaotlus puudutab selle otsuse kooskõla ELL artikliga 40 kontrollimist või füüsiliste või juriidiliste isikute suhtes võetud piiravate meetmete seaduslikkuse kontrollimist.
2. Teise küsimuse analüüsimisel ei ole ilmnenud ühtegi asjaolu, mis mõjutaks otsuse 2014/512 (muudetud otsusega 2014/872) artikli 1 lõike 2 punktide b–d ja lõike 3, artikli 7 ja III lisa või nõukogu 31. juuli 2014. aasta määruse (EL) nr 833/2014, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Venemaa tegevusega, mis destabiliseerib olukorda Ukrainas (muudetud nõukogu 4. detsembri 2014. aasta määrusega (EL) nr 1290/2014) artiklite 3 ja 3a, artikli 4 lõigete 3 ja 4, artikli 5 lõike 2 punktide b–d ja lõike 3, artikli 11 ning II ja VI lisa kehtivust.
Õiguskindluse ja kohaldatava õiguse täpsuse (nulla poena sine lege certa) põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et need ei takista liikmesriigil kehtestada määruse nr 833/2014 (muudetud määrusega nr 1290/2014) sätete rikkumise eest kriminaalkaristusi selle määruse artikli 8 lõike 1 alusel, enne kui Euroopa Liidu Kohus on täpsustanud nende sätete ulatust ja sellest tulenevalt ka nendega seotud kriminaalkaristuste ulatust.
3. Määruse nr 833/2014 (muudetud määrusega nr 1290/2014) artikli 4 lõike 3 punktis b kasutatud väljendit „rahaline abi“ tuleb tõlgendada nii, et see ei hõlma panga või muu finantsasutuse poolt maksekorralduse töötlemist kui sellist.
Määruse nr 833/2014 (muudetud määrusega nr 1290/2014) artikli 5 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et selle kohaselt on keelatud alates 12. septembrist 2014 aktsiate globaalseid hoidmistunnistusi (Global Depositary Receipts) välja anda mõne määruse nr 833/2014 VI lisas loetletud üksusega sõlmitud hoiulepingu alusel, kaasa arvatud siis, kui need tunnistused on välja antud mõne nimetatud üksuse aktsiate suhtes, mis emiteeriti enne seda kuupäeva.
Allkirjad