Gregor Schneideri 14. veebruaril 2019 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (neljas koda) 4. detsembri 2018. aasta otsuse peale kohtuasjas T-560/16: Gregor Schneider versus Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO)

(kohtuasi C-116/19 P)

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Apellant: Gregor Schneider (esindaja: advokaat H. Tettenborn)

Teine menetlusosaline: Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO)

Apellandi nõuded

Apellant palub Euroopa Kohtul:

1)    tühistada Euroopa Liidu Kohtu (neljas koda) 4. detsembri 2018. aasta otsus kohtuasjas T-560/16;

2)    rahuldada mainitud kohtuasjas hageja poolt esitatud nõuded ja seega:

tühistada EUIPO (toona Siseturu Ühtlustamise Amet) 2. oktoobri 2014. aasta otsus, millega hageja viidi rahvusvahelise koostöö ja õigusküsimuste osakonnast üle selle ameti tegevusosakonda;

või teise võimalusena saata kohtuasi pärast eespool mainitud kohtuotsuse tühistamist tagasi Euroopa Liidu Üldkohtusse;

3)    mõista kogu menetluse kohtukulud, s.o Euroopa Liidu Üldkohtu menetluse ja Euroopa Kohtu apellatsioonimenetluse kulud välja EUIPO-lt.

Väited ja peamised argumendid

Apellatsioonkaebuse põhjenduseks esitab apellant üheksa väidet.

Esiteks tõlgendas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses ebaõigesti personalieeskirjade artikli 91 lõikes 2 ette nähtud kaebuse ja seejärel esitatud hagi „vastavuse põhimõtet“, sest ta lükkas hageja ühe väite sellele põhimõttele tuginedes vastuvõetamatuse tõttu tagasi, olgugi et kaebuse esitamise ajal ei olnud hagejal võimalik seda väidet esitada, sest vaidlusalust tööülesannete jaotust ei olnud veel toimunud.

Teiseks tõlgendas Üldkohus valesti võimu kuritarvitamise hindamise kriteeriume, kuivõrd ta sõnastas õigusliku eeskirja, et võimu kuritarvitamine ei saa olla aset leidnud juhul, kui ümberkorraldused ei ole teenistusega huvidega vastuolus. See õiguslik eeskiri ei saa olla õige, sest põhimõtteliselt välistaks see võimu kuritarvitamise alt kõik olukorrad, kus administratsioon tugineb usutavale teenistuse huvile, kuigi ta tegelikult ei lähtu sellest huvist. Sellisel juhul on tegemist just targalt konstrueeritud võimu kuritarvitamise juhtumitega, mis aga selliselt sõnastatud õigusliku eeskirja kohaselt ei tohiks üldjuhul kohtuliku kontrolli alt välja jääda.

Kolmandaks tõlgendas Üldkohus ebaõigesti ärakuulamise nõudeid, mis on tagatud hageja õigusega olla ära kuulatud, mis tuleneb ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõikest 1 koostoimes artikli 41 lõike 2 punktiga a, kuna ta asus seisukohale, et ärakuulamine on vajalik ainult juhul, kui kavandatud üksikmeede võib asjasse puutuva ametiasutuse hinnangul isikut kahjustada. Ärakuulamine ja õiguse olla ära kuulutud tunnustamine peaks aga toimuma just selleks, et juhtida tähelepanu sellistele seisukohtadele ja kavandatavate otsuste mõjule, mida ametiasutused ise ei ole veel kaalunud.

Neljandaks rikkus Üldkohus korduvalt hageja õigust olla ära kuulatud, sest muu hulgas ei ta võtnud arvesse suulises menetluses Üldkohtu kodukorra artikli 85 lõike 3 alusel esitatud uusi tõendeid ega lahendanud vastavat tunnistajate ärakuulamise taotlust ega teinud otsust kodukorra artikli 85 lõike 4 alusel. Üldkohus rikkus hageja õigust olla ära kuulatud ka seetõttu, et ta ei kuulanud ära tunnistajaid, keda oli nimetatud juba hagiavalduses, kuid samas heitis hagejale ette tõendite esitamata jätmist.

Seetõttu rikkus Üldkohus viiendaks ka aluspõhimõtet, mis näeb ette õiguse õiglasele kohtumenetlusele põhiõiguste harta artikli 47 tähenduses, ja tekitas kahtlusi kohtuliku kaitse tõhususes.

Kuuendaks moonutas Üldkohus talle esitatud tõendeid korduvalt.

Seitsmendaks ei selgitanud Üldkohus faktilisi asjaolusid, kaheksandaks ei esitanud põhjendusi ja üheksandaks eiras loogikareegleid.

____________