EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS (teine koda)

11. juuli 2013(*)

Avalik teenistus – Psühholoogiline ahistamine – Mõiste „ahistamine” – Abitaotlus – Haldusjuurdlus, mis käsitleb väidetavat psühholoogilist ahistamist – Otsus lõpetada haldusjuurdlus ilma jätkuta – Mõistlik aeg haldusjuurdluse läbiviimiseks – Kohustus põhjendada haldusjuurdluse lõpetamise otsust – Ulatus

Kohtuasjas F‑46/11,

mille ese on hagi, mis on esitatud ELTL artikli 270 alusel, mida vastavalt Euratomi asutamislepingu artiklile 106a kohaldatakse Euratomi asutamislepingule, menetluses

Marie Tzirani, Euroopa Komisjoni endine ametnik, elukoht Brüssel (Belgia), esindajad: advokaadid É. Boigelot ja S. Woog, hiljem É. Boigelot,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: V. Joris ja P. Pecho, keda abistas advokaat B. Wägenbaur, hiljem V. Joris, keda abistas advokaat B. Wägenbaur,

kostja,

AVELIKU TEENISTUSE KOHUS (teine koda),

koosseisus: koja esimees M. I. Rofes i Pujol, kohtunikud I. Boruta ja K. Bradley (ettekandja),

kohtusekretär: ametnik X. Lopez Bancalari,

arvestades kirjalikus menetluses ja 6. septembri 2012. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

1        Hageja esitas Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 14. aprillil 2011 saabunud hagiavaldusega käesoleva hagi, milles palutakse esiteks tühistada Euroopa Komisjoni otsus jätta tema abitaotlus jätkuta ning teiseks mõista komisjonilt välja hüvitis väidetavalt kantud kahju eest.

 Õiguslik raamistik

2        Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 41 on sätestatud:

„1.      Igaühel on õigus sellele, et liidu institutsioonid, organid ja asutused käsitleksid tema küsimusi erapooletult, õiglaselt ning mõistliku aja jooksul.

2.      See õigus kätkeb:

[...]

c)     asutuste kohustust põhjendada oma otsuseid.

[...]”.

3        Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad”) artikli 1d lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Käesolevate personalieeskirjade kohaldamisel on keelatud igasugune diskrimineerimine soo, rassi, nahavärvi, etnilise või sotsiaalse päritolu, geneetiliste eripärade, keeleoskuse, usu või veendumuste, poliitiliste või muude arvamuste, rahvusvähemusse kuulumise, varanduse, sünni, puude, vanuse või seksuaalse sättumuse põhjal.

[...]”.

4        Personalieeskirjade artikli 12a lõige 3 on sõnastatud järgmiselt:

„Psühholoogiline ahistamine – sobimatu käitumine, mis leiab aset aja jooksul, on korduv või süstemaatiline ja hõlmab füüsilist käitumist, kõne- või kirjakeelt, žeste vm tegevusi, mis on tahtlikud ja mis võivad kahjustada inimeste isiksust, väärikust või füüsilist ja psühholoogilist terviklikkust.”

5        Personalieeskirjade artiklis 24 on sätestatud:

„Liit aitab iga ametnikku, eelkõige menetluses sellise isiku vastu, kes esineb ähvarduste, solvavate või laimavate tegude või rünnakutega isiku või omandi vastu, mille all ametnik või tema pereliige kannatab ametniku ametiseisundi ja kohustuste tõttu.

Liit kompenseerib ametnikule sellistel juhtudel kantud kahju niivõrd, kuivõrd töötaja ise ei ole teadlikult ega tõsise hooletuse tõttu kahju tekitanud ega ole saanud hüvitist kahju põhjustanud isikult.”

6        Personalieeskirjade artikli 25 teises lõigus on nähtud ette:

„Igast käesolevate personalieeskirjade kohaselt tehtud konkreetsest otsusest teatatakse kohe kirjalikult asjaomasele töötajale. Igas ametniku kahjuks tehtud otsuses peab sisalduma põhjendus.”

7        Personalieeskirjade IX lisa „Distsiplinaarmenetlus” artikli 2 lõige 2 sätestab:

„Ametisse nimetav asutus või ametiisik teavitab asjaomast isikut juurdluse lõppemisest ja saadab talle juurdlusaruande järeldused ning taotluse korral kõik dokumendid, mis on otseselt seotud tema vastu esitatud väidetega, kui kolmandate isikute õigustatud huvide kaitsest ei tulene teisiti.”

 Vaidluse aluseks olevad asjaolud

8        Hageja, kes asus komisjoni tööle 1977. aastal, määrati 1. juulil 1991 tööle IX peadirektoraati, mis on personali ja halduse peadirektoraat, millest hiljem sai personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraat (edaspidi „personali peadirektoraat”).

9        Hageja kandideeris 2003. aastal personali peadirektoraadi direktoraadi B Personalieeskirjad: poliitika, haldamine ja nõustamine (edaspidi „direktoraat B”) direktori ametikohale ning sama peadirektoraadi direktoraadi C Sotsiaalpoliitika, Luxembourgi personal, tervishoid ja hügieen (edaspidi „direktoraat C”) direktori ametikohale. Mõlemal juhul kanti hageja sobivate kandidaatide nimekirja, kuid administratsiooni valik langes teistele kandidaatidele: direktoraadi B direktoriks valiti A ja direktoraadi C direktoriks B.

10      Kui hageja esitas A ja B ametissenimetamiste peale hagid, tühistati need ametissenimetamised Esimese Astme Kohtu 4. juuli 2006. aasta otsustega kohtuasjas T‑45/04: Tzirani vs. komisjon ja T‑88/04: Tzirani vs. komisjon. Seejärel vaidlustas hageja Avaliku Teenistuse Kohtus kohtuasjas T‑45/04 tehtud kohtuotsuse täitmise hagiga, mille kohta tehti Avaliku Teenistuse Kohtu 22. oktoobri 2008. aasta otsus kohtuasjas F‑46/07: Tzirani vs. komisjon, millega Avaliku Teenistuse Kohus tühistas uue otsuse, millega A nimetati direktoraadi B direktoriks, ja mõistis komisjonilt hageja kasuks välja kahjuhüvitise.

11      Hageja määrati 1. jaanuaril 2003 tööle individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ametisse (PMO) üksuse juhatajana. C nimetati 1. oktoobril 2004 PMO direktori kohusetäitjaks ja 16. veebruaril 2005 nimetati ta PMO direktoriks.

12      Hageja tegi oma 25. mai 2005. aasta ja 17. veebruari 2006. aasta e‑kirjades oma ülemusele C‑le etteheiteid, leides, et tema käitumist võib pidada psühholoogiliseks ahistamiseks.

13      Hageja esitas 5. detsembril 2007 personalieeskirjade artikli 24 alusel abitaotluse (edaspidi „5. detsembri 2007. aasta taotlus” või „abitaotlus”). Ta väitis, et teda on psühholoogiliselt ahistatud, ning palus komisjonil algatada haldusjuurdlus nende faktiliste asjaolude uurimiseks ja võtta meetmed selle olukorra lahendamiseks. Lisaks avaldas hageja soovi, et tema abitaotlust menetleks mõni muu komisjoni talitus kui personali peadirektoraat, kus ta töötas.

14      Komisjoni peasekretär teatas 18. detsembri 2007. aasta e‑kirjaga hagejale, et tema abitaotlust menetleb komisjoni juurdlus- ja distsiplinaaramet (IDOC).

15      Hagejaga juhtus 7. veebruaril 2008 töökohal õnnetus, mille tagajärjel saadeti ta pikaajalisele haiguspuhkusele. Hagejal lubati 2009. aasta veebruaris minna pensionile, ilma et ta oleks uuesti tööle hakanud.

16      IDOC‑ile 6. juunil 2008 saadetud e‑kirjas tundis hageja huvi, kuidas edeneb juurdlus tema abitaotluse küsimuses. Juurdlust toimetav töötaja tegi talle 9. juuni 2008. aasta märgukirjaga teatavaks komisjoni peasekretäri otsuse algatada haldusjuurdlus. Samas märgukirjas märkis juurdlust toimetav töötaja, et ta viib juurdlust läbi IDOC‑i tehnilisel toel. Juurdlust toimetav töötaja täpsustas selles küsimuses, et komisjoni peasekretär on otsustanud teha selle juurdluse läbiviimise ülesandeks isikule väljastpoolt IDOC‑i, et hoida ära igasugune tegelik või näiline huvide konflikt. Lõpuks teatas juurdlust toimetav töötaja hagejale, et temaga võetakse „järgnevatel päevadel” ühendust, et leppida kokku kohtumine, mille käigus ta saab oma väiteid täpsustada.

17      Juurdlust toimetav töötaja vabandas 7. novembri 2008. aasta e‑kirjas hageja ees viivituse pärast juurdluse algatamisel.

18      Hageja kurtis 21. novembril 2008 ja seejärel 5. märtsil 2009 selle üle, et ei ole saanud mingeid teateid oma juhtumi kohta, ja küsis juurdlust toimetavalt töötajalt infot oma juhtumi uurimise seisu kohta. Juurdlust toimetav töötaja vabandas 6. märtsil 2009 viivituse pärast „kokkulepitud menetluse alustamisel”.

19      Juurdlust toimetav töötaja kutsus hageja 9. märtsil 2009 andma haldusjuurdluses tunnistusi, mida viimane 19. märtsil 2009 ka tegi.

20      Hageja palus 30. juunil 2009 juurdlust toimetavalt töötajalt taas kirjalikult teavet oma juhtumi uurimise kohta ja taotles veel ühte kohtumist, et esitada talle uus tõend. Järgmisel päeval saatis juurdlust toimetav töötaja hagejale e‑kirja, milles ta tunnistas „isiklikult juurdluse pikalevenimist” ja seda, et „vaatamata oma jõupingutustele” ei olnud ta „suutnud tagada [...] samaaegselt soovitud tempos” juurdluse läbiviimist ja oma hetkeülesannetega seotud küsimuste lahendamist.

21      Hageja taotletud kohtumine leidis aset 29. septembril 2009.

22      Hageja pöördus 8. novembril 2009 uuesti juurdlust toimetava töötaja poole ja soovis tutvuda haldusjuurdluse raames läbi viidud ärakuulamiste protokollidega. Et ta ei saanud mingit vastust, kordas ta seda palvet 25. novembril 2009.

23      Juurdlust toimetav töötaja jättis taotluse pääseda ligi ärakuulamiste protokollidele 27. novembri 2009. aasta e‑kirjaga rahuldamata, viidates haldusjuurdluse konfidentsiaalsusele ja isikuandmete kaitsele.

24      Hageja vaatas 1. ja 4. detsembril 2009 ja seejärel 22. jaanuaril 2010 ühe IDOC‑i töötajaga üle oma abitaotluse lisad.

25      Hageja saatis 14. veebruaril 2010 juurdlust toimetavale töötajale uue dokumendi.

26      Hageja esitas 19. veebruaril 2010 Euroopa Ombudsmanile kaebuse juurdluse kestuse kohta.

27      Juurdlust toimetav töötaja võttis 23. aprillil 2010 vastu juurdluse lõpparuande ja tegi komisjoni peasekretärile ettepaneku lõpetada hageja abitaotlusele vastuseks algatatud haldusjuurdlus ilma jätkuta.

28      Kohtutoimikust ilmneb, et seisukohtade raames, mille komisjon 15. juulil 2010 ombudsmanile esitas, teatati hagejale juurdluse lõpparuande ja juurdlust toimetava töötaja järelduste vastuvõtmisest.

29      Hageja sai komisjoni peasekretäri 7. juuni 2010. aasta otsuse jätta abitaotlus jätkuta (edaspidi „vaidlusalune otsus” või „7. juuni 2010. aasta otsus”) kätte 10. augustil 2010. Vaidlusalusele otsusele ei olnud lisatud juurdluse lõpparuannet, millel see otsus põhines.

30      Hageja nõustaja heitis 25. augusti 2010. aasta kirjas komisjonile ette, et 7. juuni 2010. aasta otsus jõudis hagejani alles kaks kuud ja kolm päeva pärast selle tegemist, seda ei olnud saadetud tähitult ja talle ei saadetud ühtegi ärakirja – vastupidi sellele, mida hageja oli abitaotluses spetsiaalselt palunud.

31      Hageja esitas 7. septembril 2010 personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel vaidlusaluse otsuse peale kaebuse.

32      Komisjon vastas hageja nõustajale 15. septembril 2010, et 7. juuni 2010. aasta otsust ei saadetud hagejale „halduseksituse tõttu” ja et kuupäev, mida tuleb „hagi esitamise puhul” arvesse võtta, on 10. august 2010.

33      Hageja nõustaja 14. oktoobri 2010. aasta kirjaga esitatud taotluse peale kinnitas komisjon, et 15. septembri 2010. aasta kirjas kasutatud termin „hagi” on „sõnastusviga”, et kaebus registreeriti 7. septembril 2010 ja et kaebusele „vastamise tähtaja arvutamisel tuleb võtta arvesse” seda kuupäeva.

34      Kaebus jäeti rahuldamata 20. detsembri 2010. aasta otsusega, mis tehti hagejale teatavaks 4. jaanuaril 2011.

 Poolte nõuded ja menetlus

35      Hageja palub Avaliku Teenistuse Kohtul:

–        kohustada komisjoni esitama haldusjuurdluse toimik ning eeskätt juurdluse lõpparuanne ja sellega seotud dokumendid, samuti juurdluse käigus läbi viidud ärakuulamiste protokollid;

–        tühistada vaidlusalune otsus;

–        mõista komisjonilt välja hüvitis mittevaralise kahju eest summas 10 000 eurot, mida võidakse menetluse käigus suurendada, ja hüvitis rahalise koormuse eest kohtueelses menetluses;

–        mõista kõik kohtukulud välja komisjonilt.

36      Komisjon palub Avaliku Teenistuse Kohtul:

–        jätta hagi tervikuna põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

37      Avaliku Teenistuse Kohus palus kantselei 31. jaanuari 2012. aasta kirjaga komisjonil esitada juurdluse lõpparuanne, täpsustades, et ta võib selle edastada konfidentsiaalse versioonina. Komisjon esitas selle aruande kantseleile 16. veebruaril 2012, palumata seda käsitleda konfidentsiaalsena.

38      Hageja märkis 27. märtsi 2012. aasta kirjaga Avaliku Teenistuse Kohtule, et komisjoni edastatud juurdluse lõpparuanne ei sisalda lisasid, mis näitavad, missugused juurdlustoimingud tehti, ega tunnistajate või asjaomaste isikute ärakuulamise protokolle, ning palus Avaliku Teenistuse Kohtul nõuda komisjonilt, et viimane edastaks need talle. Kantselei informeeris 12. juuli 2012. aasta kirjaga pooli Avaliku Teenistuse Kohtu otsusest jätta see taotlus rahuldamata.

39      Ettepanek lahendada vaidlus kompromissiga, mille Avaliku Teenistuse Kohus pooltele tegi, ei andnud tulemusi.

 Õiguslik käsitlus

 A. Nõue, et komisjoni kohustataks esitama haldusjuurdluse toimik

40      Hageja palub Avaliku Teenistuse Kohtul kohustada menetlust korraldavate meetmete korras komisjoni esitama haldusjuurdluse toimik ning eelkõige juurdluse lõpparuanne ja sellega seotud dokumendid ja juurdluse raames läbi viidud ärakuulamiste protokollid.

41      Avaliku Teenituse Kohus leiab, et psühholoogilise ahistamise kaebuse puhul tuleb – kui ei ole erandlikke asjaolusid – tagada kogutud tunnistuste, sh kohtumenetluses kogutud tunnistuste konfidentsiaalsus, sest võimalus, et see konfidentsiaalsusnõue tühistatakse kohtuvaidluse etapis, võib takistada neutraalsete ja objektiivsete juurdluste läbiviimist, mille käigus need töötajad, keda palutakse tunnistajatena ära kuulata, teevad täielikult koostööd (Avaliku Teenistuse Kohtu 12. detsembri 2012. aasta otsus kohtuasjas F‑43/10: Cerafogli vs. EKP, punkt 222, mille peale on esitatud apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Üldkohtule, kohtuasi T‑114/13 P). Hageja ei ole aga esitanud piisavaid asjaolusid, mis õigustaksid seda, et käesoleval juhul teeb Avaliku Teenistuse Kohus sellest ettevaatusabinõust erandi.

42      Eelneva põhjal ja võttes arvesse asjaolu, et menetlust korraldavate meetmete raames esitas komisjon juurdluse lõpparuande ilma selle lisadeta, mis edastati hagejale, leiab Avaliku Teenistuse Kohus, et kuna tal on vahetatud menetlusdokumentide ning poolte menetlust korraldavatele meetmetele ja kohtuistungil esitatud küsimustele antud vastuste põhjal igal juhul piisavalt teavet, tuleb eespool nimetatud nõue juurdluse lõpparuande lisasid käsitlevas osas rahuldamata jätta.

 B. Nõue tühistada vaidlusalune otsus

43      Hageja põhjendab oma vaidlusaluse otsuse tühistamise nõudeid viie väitega, mille kohaselt tehti vastavalt ilmne hindamisviga ja rikuti õigusnormi, personalieeskirjade artiklit 1d, abistamiskohustust, hoolitsemiskohustust ja hea halduse põhimõtet ning lõpuks põhjendamiskohustust.

1.     Esimene väide, et tehti ilmne hindamisviga ja rikuti õigusnormi

 a. Poolte argumendid

44      Hageja leiab, et vaidlusaluse otsuse puhul tehti ilmne hindamisviga, sest komisjoni peasekretär kui ametisse nimetav asutus leidis, et käitumine, mida ta nii oma ülemusele kui ka kolleegidele ette heidab, ei kvalifitseeru psühholoogiliseks ahistamiseks, ning jättis abitaotluse seetõttu jätkuta. Lisaks arvab hageja, et komisjon eiras personalieeskirjade artikli 12a lõiget 3, kui leidis, et psühholoogilise ahistamise asetleidmine sõltub tingimustest, mida ei ole selles õigusnormis ette nähtud.

45      Hageja sõnul on kõik psühholoogilise ahistamise tuvastamise tingimused täidetud. Esiteks märgib ta, et etteheidetav käitumine on tahtlik, leidis aset aja jooksul ja oli korduv. Teiseks väidab ta, et tema tervislik seisund halvenes tunduvalt ja eelkõige kannatas ta alates 2006. aastast depressiooni all, mis oli tingitud üleelatud psühholoogilisest ahistamisest. Kolmandaks heidab ta komisjonile ette, et viimane järeldas oma kaebuse rahuldamata jätmise otsuses, et „abitaotluse tulemusena läbi viidud haldusjuurdluses [...] ei suudetud tuvastada [...], et [hagejat] diskrimineeriti ja alandati”, kuigi sellist tingimust personalieeskirjade artikli 12a lõikes 3 toodud psühholoogilise ahistamise määratluses ei ole ja selles ei ole nõutud, et tõendataks ahistamiseks kvalifitseeritava käitumise diskrimineerivat laadi.

46      Mis puudutab faktilisi asjaolusid, siis hageja väidab, et ajavahemikul 1999. aastast kuni 30. septembrini 2004, st enne kui C asus tööle PMO direktorina, sai talle osaks kasvav negatiivne hoiak ja põhjendamatu kriitika oma ülemuse ja ka mõne kolleegi poolt, kes nägid temas potentsiaalset konkurenti juhtivatele ametikohtadele, kuigi tema töötulemused ja tema suhtumine tööl ei olnud muutunud. Seda negatiivset hoiakut näitab tema hinnete alanemine, ettepanek, et ta taotleks ennetähtaegset pensionileminekut ilma pensioniõiguste vähendamiseta (edaspidi „lahkumisettepanek”), mida ta peab alandavaks, samuti asjaolu, et lahendused, mille ta pakkus välja teatavates problemaatilistes küsimustes, jäeti süstemaatiliselt kõrvale. Hageja sõnul ei näita see käitumine mitte lihtsalt eriarvamusi tema ülemuse ja osade kolleegidega, vaid kujutab endast psühholoogilist ahistamist.

47      Ajavahemiku suhtes 1. oktoobrist 2004 – mil C asus tööle PMO direktorina – kuni 5. detsembrini 2007 – mil hageja oma abitaotluse esitas, heidab hageja oma direktorile C‑le ette, et viimane jättis ta süstemaatiliselt ja korduvalt kõrvale töörühmadest ja koosolekutest, mis puudutasid tema pädevusse kuuluvaid küsimusi, ei võimaldanud talle juurdepääsu olulisele teabele, keeldus eraldamast talle inimressursse, mis oleksid olnud piisavad, et täita ülesanded, mis ta pidi täitma, ja seadis tema pädevuse kahtluse alla e‑kirjadega, mille koopiad ta saatis mitmele teisele ametnikule või teenistujale.

48      Lisaks väidab hageja, et vaidlusaluse otsuse puhul rikuti õigusnormi, sest selles on psühholoogilise ahistamise asetleidmine välistatud põhjendusel, et „juurdlus näitas ka, et [C‑l] ei olnud pahatahtlikku kavatsust [tema] suhtes ja et [C] juhtimisstiil ei olnud suunatud konkreetselt tema pihta”.

49      Komisjon palub Avaliku Teenistuse Kohtul kõigepealt lükata see väide kodukorra artikli 35 lõike 1 punkti e alusel vastuvõetamatuse tõttu tagasi seepärast, et hageja väitis oma hagiavalduses, et personalieeskirjade artikli 12a lõikes 3 sätestatud tingimused on täidetud, ja piirdus siis sellega, et viitas ainult hagiavalduse lisadele.

50      Sisu kohta leiab komisjon, et täidetud ei ole ükski psühholoogilise ahistamise tuvastamiseks vajalik tingimus. Nimelt esiteks ei saa ükski hageja esitatud asjaolu tõendada, et leidis aset psühholoogiline ahistamine, ning teiseks ei tõendanud hageja, et kahjustati tema füüsilist ja psühholoogilist terviklikkust.

 b. Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

51      Kõigepealt tõdeb Avaliku Teenistuse Kohus, et hagiavalduses on kokkuvõtlikult, ühtselt ja arusaadavalt esitatud faktilised ja õiguslikud argumendid, millega seda väidet põhjendatakse, ning toodud täpselt tõendid argumentide kohta, mis ta esitab, viidates erinevatele lisadele. Sellest järeldub, et selle väite osas vastab hagiavaldus kodukorra artikli 35 lõike 1 punktile e, ja seega tuleb komisjoni esitatud asja läbivaatamist takistav asjaolu tagasi lükata.

52      Sisu kohta meenutab Avaliku Teenistuse Kohus, et personalieeskirjade artikli 12a lõike 3 kohaselt ei ole oletatava ahistaja pahatahtlik kavatsus sugugi asjaolu, mis peab esinema, et käitumise saaks kvalifitseerida psühholoogiliseks ahistamiseks (Avaliku Teenistuse Kohtu 9. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas F‑52/05: Q vs. komisjon, punkt 133, mida selles küsimuses ei tühistatud Euroopa Liidu Üldkohtu 12. juuli 2011. aasta otsusega kohtuasjas T‑80/09 P: komisjon vs. Q, ja 26. veebruari 2013. aasta otsus kohtuasjas F‑124/10: Labiri vs. EMSK, punkt 65).

53      Personalieeskirjade artikli 12a lõikes 3 on psühholoogilist ahistamist määratletud kui „sobimatut käitumist”, mille olemasoluks peavad korraga olema täidetud kaks tingimust. Esimese tingimuse kohaselt peab olema tegemist füüsilise käitumise, kõne- või kirjakeele, žestide vm tegevustega, mis leiavad aset „aja jooksul, on korduv[ad] või süstemaatili[sed]” ja „tahtlikud”. Teine tingimus – mis on esimesest eraldatud rinnastava sidesõnaga „ja” – nõuab, et see käitumine, kõne‑ või kirjakeel, žestid vm tegevus „kahjusta[ks] inimeste isiksust, väärikust või füüsilist ja psühholoogilist terviklikkust” (eespool viidatud kohtuotsused Q vs. komisjon, punkt 134, ja Labiri vs. komisjon, punkt 66).

54      Asjaolust, et omadussõna „tahtlik” on kasutatud esimese, mitte teise tingimuse puhul, võib teha kaks järeldust. Esiteks peavad personalieeskirjade artikli 12a lõikes 3 silmas peetud füüsiline käitumine, kõne‑ või kirjakeel, žestid vm tegevused olema tahtlikud, mis jätab selle sätte kohaldamisalast välja kogemata asetleidvad teod. Teisalt ei ole seevastu nõutud, et see füüsiline käitumine, kõne‑ või kirjakeel, need žestid vm tegevused oleksid toime pandud kavatsusega kahjustada isiku isiksust, väärikust, füüsilist või psühholoogilist terviklikkust. Teiste sõnadega võib psühholoogilise ahistamisega personalieeskirjade artikli 12a lõike 3 tähenduses olla tegemist ka siis, kui ahistaja ei kavatsenud oma tegudega tahtlikult ohvri mainet või tema töötingimusi kahjustada. Piisab ainult sellest, kui tema tahtlikult toime pandud teod tõid objektiivselt niisugused tagajärjed kaasa (eespool viidatud kohtuotsused Q vs. komisjon, punkt 135, ja Labiri vs. komisjon, punkt 67).

55      Tuleb lisada, et personalieeskirjade artikli 12a lõike 3 vastupidine tõlgendus viiks selleni, et nimetatud sättelt võetakse kogu kasulik mõju, sest psühholoogilise ahistamise toimepanija pahatahtlikku kavatsust on raske tõendada. Kuigi on juhtumeid, mil niisugune kavatsus tuleneb loomulikult tegude toimepanija tegudest, tuleb märkida, et niisugused juhtumid on väga harvad ja et enamikes olukordades hoidub oletatav ahistaja igasugusest käitumisest, mis võib lasta aimata tema kavatsust oma ohvrit alandada või tema töötingimusi halvendada (eespool viidatud kohtuotsused Q vs. komisjon, punkt 136, ja Labiri vs. komisjon, punkt 68).

56      Oma 16. mai 2012. aasta otsuses F‑42/10: Skareby vs. komisjon täpsustas Avaliku Teenistuse Kohus, et käitumise ahistamiseks kvalifitseerimiseks peab olema täidetud tingimus, et see käitumine on piisavalt objektiivne selles mõttes, et erapooletu ja mõistlik vaatleja, kes on normaalselt tundlik, leiaks samas olukorras, et see käitumine läheb liiale ja on laiduväärne (eespool viidatud kohtuotsus Skareby vs. komisjon, punkt 65).

57      Käesoleval juhul tuleb kõigepealt analüüsida, kas ametisse nimetav asutus, kes pidi kaebuse kohta otsuse tegema, rikkus õigusnormi, kui välistas kaebuse rahuldamata jätmise otsuses psühholoogilise ahistamise asetleidmise, sest hagejat ei diskrimineeritud. Selles küsimuses meenutab Avaliku Teenistuse Kohus, et kohtupraktikas on sedastatud, et kui sõnaselge otsus, millega jäeti rahuldamata kaebus, sisaldab olulisi täpsustusi põhjenduste kohta, millest administratsioon oma esialgses otsuses lähtus, tuvastatakse administratsiooni põhjendused konkreetselt nende kahe otsuse tõlgendamisel koostoimes (eespool viidatud kohtuotsus Skareby vs. komisjon, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).

58      See täpsustatud, tuleb märkida, et kaebuse rahuldamata jätmise otsusest ilmneb, et komisjon ei ole pidanud diskrimineerimist tingimuseks, millest ahistamise asetleidmise tuvastamine sõltub. Vastates hageja erinevatele etteheidetele, märkis ametisse nimetav asutus, kes pidi kaebuse kohta otsuse tegema, ainult seda, et juurdluse lõpparuandest ilmneb, et esiteks ei käitunud C viisil, mida hageja talle ette heidab, ainult temaga, vaid niisugune käitumisviis kujutas endast tema personalijuhtimise üldist stiili, ning teiseks, et hageja oli ainus inimene, kes tajus seda käitumist psühholoogilise ahistamisena, ja et ainult asjaolust, et ta ei olnud selle personalijuhtimise stiiliga nõus, ei piisa, et selle võiks kvalifitseerida psühholoogiliseks ahistamiseks.

59      Seega tuleb see etteheide, mille kohaselt rikuti õigusnormi, põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

60      Nüüd tuleb analüüsida, kas eespool meenutatud põhimõtete kohaselt tegi komisjon ilmse hindamisvea, kui otsustas, et käitumine, mille üle hageja kurdab, ei kujuta endast psühholoogilist ahistamist. Selleks leiab Avaliku Teenistuse Kohus olevat vajaliku käsitleda eraldi etteheiteid, mille hageja esitas ajavahemiku kohta 1999. aastast kuni 30. septembrini 2004 (edaspidi „esimene ajavahemik”), ja neid, mis puudutavad perioodi pärast 30. septembrit 2004 (edaspidi „teine ajavahemik”).

 Etteheited esimese ajavahemiku kohta

61      Esiteks väidab hageja, et negatiivsed kuulujutud, mis liikusid tema väidetavate puuduste kohta juhtimises, tõid kaasa tema hinnete alanemise 1999.−2002. aasta hindamisaruannetes võrreldes tema varasemate hindamiste ja tema teiste kolleegide hinnetega. Ta kurdab ka selle üle, et üksuse juhatajatele pandud hinnete võrdlevaid tabeleid jagati juhtimiskoosolekutel. Hageja väidab, et kuna tema oli nendes tabelites kõige kehvem üksuse juhataja, sooviti selle tabelite jagamisega teda tõrjuda ja isoleerida.

62      Mis puudutab hageja hindamisaruandeid, siis Avaliku Teenistuse Kohus meenutab, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa hindamisaruandes sisalduvaid hindeid ja hinnanguid ka juhul, kui need on negatiivsed, pidada iseenesest sellele viitavaks, et hindamisaruanne koostati psühholoogilise ahistamise eesmärgil (Avaliku Teenistuse Kohtu 2. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas F‑15/07: K vs. parlament, punkt 39).

63      Käesoleval juhul ei esita hageja ühtegi argumenti, mis näitaks, et tema töö kvaliteeti hinnati ebaõiglaselt, ning ka kohtutoimikust ei ilmne muide, et ta oleks esitanud vaidlusaluste hindamisaruannete peale kaebusi. Ka ei saa ainuüksi seda, et hageja sai madalamad hinded kui mõned tema kolleegid − isegi kui see on nii −, pidada psühholoogilisele ahistamisele viitavaks.

64      Mis puudutab lisaks konkreetsemalt hindamisaruannet ajavahemiku 1. juulist 1999 kuni 30. juunini 2001 kohta, siis selles on hinne „suurepärane” ja üheksa hinnet „väga hea” ning see aruanne ei jää seega alla eelmise perioodi hindamisaruandele, milles oli üheksa hinnet „väga hea” ja üks hinne „normaalne” ning hageja argument, et tema hinded alanesid, ei ole seega õige. Mis puudutab hindamisaruannet ajavahemiku 1. juulist 2001 kuni 31. detsembrini 2002 kohta, siis ainuüksi seda, et hageja sai 13 teenetepunkti maksimaalsest 20, ei saa iseenesest pidada psühholoogilisele ahistamisele viitavaks, arvestades et teenetepunktide arv, mille hageja sai järgmistel aastatel, kasvas pidevalt. Näiteks 2003. aastal sai hageja 14,5 punkti, 2004. aastal 16 ning 2005. ja 2006. aastal 16,5 punkti.

65      Mis puudutab juhtimiskoosolekutel info levitamist hinnete kohta, mille üksuse juhatajad said, siis kohtutoimikust ilmneb, et C nimetas ise ühele PMO üksuse juhatajale 6. aprillil 2005 saadetud kirjas, mille koopia ta saatis ka hagejale, niisugust levitamist „tarbetuks ja sobimatuks”. Isegi kui see levitamine kahjustab isiku isiksust, väärikust või psühholoogilist terviklikkust, kirjeldab hageja ainult kahte sellist episoodi, mis leidsid aset aastatel 1999−2007, ning ei ole seega tõendanud, et see käitumine leidis aset aja jooksul, oli korduv või süstemaatiline.

66      Teiseks nimetab hageja psühholoogiliseks ahistamiseks nii lahkumisettepanekut, mille peadirektor talle tegi vestlusel tema 2003. aasta hindamisaruande raames, kui ka ettepanekut saada direktoraadi B selle uue direktori nõunikuks, kelle ametissenimetamise oli ta liidu kohtus vaidlustanud.

67      Avaliku Teenistuse Kohus tuvastab, et käesoleva kohtuasja kontekstis ei saa niisuguseid ettepanekuid pidada psühholoogiliseks ahistamiseks.

68      Lahkumisettepanekuga seoses ilmneb juurdluse lõpparuandest, et kõnesolev peadirektor teatas, et ta ei mäleta, et oleks teinud hagejale niisuguse ettepaneku, aga kui see oli nii, mainis ta lihtsalt ühte hageja võimalust. Avaliku Teenistuse Kohus meenutab ka, et lahkumine on miski, mida tehakse vabatahtlikult, ja seega ei saa niisugune võimalik ettepanek olla ühelgi juhul siduv isikule, kellele see tehakse. Lisaks tuleb märkida, et kui ametisse nimetav asutus oleks hageja lahkumispalve rahuldanud, oleks viimasel olnud võimalus minna ennetähtaegselt pensionile ilma pensioniõiguste vähenemiseta. Isegi eeldusel, et niisugune ettepanek − mis oleks andnud hagejale väga olulisi majanduslikke eeliseid – tõesti tehti, ei tõenda hageja, mille poolest oli see objektiivselt „alandav”.

69      Mis puudutab personali peadirektoraadi peadirektori ettepanekut saada direktoraadi B uue direktori A nõunikuks, siis hageja oli tõesti kandideerinud sama direktori ametikohale ja vaidlustanud A ametissenimetamise liidu kohtus. Et hageja oli mitu korda avaldanud soovi saada direktoriks, oleks võimalik töötamine direktori nõunikuna siiski saanud anda talle asjakohase töökogemuse, millele ta oleks saanud tugineda oma sammudes, mida ta tulevikus astub. Niisugune ettepanek võis seega olla tehtud nii teenistuse kui ka hageja enda huvides ning kuna hageja ei ole esitanud Avaliku Teenistuse Kohtule kõiki asjaolusid, mis võivad kujutada endast tema isiksuse, väärikuse või psühholoogilise terviklikkuse kahjustamist, tuleb tuvastada, et seda ettepanekut ei saa pidada käitumiseks, mis kujutab endast psühholoogilist ahistamist.

70      Kolmandaks märgib hageja psühholoogilise ahistamise näidetena ära mõned konfliktid, mis tal olid üksuste juhatajate ja kolleegidega. Eelkõige väidab ta, et personali peadirektoraadi peadirektori üks kaastöötajaid tegi talle kohatuid ja alandavaid märkusi, kui selle peadirektoraadi kõikidele töötajatele tutvustati haldusreformi. Lisaks esitab ta meilivahetused PMO ühe teise üksuse juhatajaga, kes süüdistas teda, et ta lahendas oma haldusprobleemid selle teise üksuse „arvel”.

71      Avaliku Teenistuse Kohus tõdeb, et juurdluse lõpparuandest ilmneb, et personali peadirektoraadi peadirektori reaktsioon oli tingitud hageja mürgisest kriitikast nende peadirektoraadi töötajatele tutvustatava haldusreformi teemal. Mis puudutab mainitud konflikti PMO ühe teise üksuse juhatajaga, siis hageja esitatud e‑kirjades kasutatud sõnastust – mida ei saa kaugeltki kvalifitseerida psühholoogiliseks ahistamiseks – tuleb pidada nende kahe üksusejuhataja halduskonflikti väljenduseks, kes kritiseerisid teineteist avalikult oma ülemuse juuresolekul. Selles küsimuses meenutab Avaliku Teenistuse Kohus, et ametniku keerukad või isegi konfliktsed suhted kolleegide või ülemustega ei kujuta veel endast tõendit, et tegemist on psühholoogilise ahistamisega (Esimese Astme Kohtu 16. aprilli 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑486/04: Michail vs. komisjon, punkt 61; Avaliku Teenistuse Kohtu 10. novembri 2009. aasta otsus kohtuasjas F‑93/08: N vs. parlament, punkt 93).

72      Neljandaks kurdab hageja selle üle, et tema kandidatuur direktori ametikohtadele lükati mitu korda tagasi ja et personali peadirektoraadi peadirektor soovitas talle otse juhtivatele ametikohtadele mitte kandideerida.

73      Ainuüksi seda, et hageja kandidatuuri ei valitud välja direktori ametikohtadele, ei saa aga pidada ahistamiseks.

74      Lisaks ei saa ka see, et hageja peadirektor avaldas kahtlust, kas hageja suudab täita direktori ametikohustusi, leides siiski, et ta on hea üksusejuhataja, kujutada endast psühholoogilist ahistamist. Lisaks ei ilmne kohtutoimikust ja hageja ei väida ka, et tema peadirektor oleks lausunud solvanguid või alandusi, kui avaldas kahtlust, kas hageja suudab täita direktori ametikohustusi. Selles küsimuses on juurdluse lõpparuandes ära toodud selle peadirektori kinnitused, et ta ei „käskinud [hagejat] järsult oma kandidatuur esitamata jätta”, vaid „[püüdis] edastada (nii neutraalselt kui võimalik) sõnumit, et [ta] ei soovita tal kandideerida, sest [leiab], et tal ei ole vajalikke juhtimisoskusi”. Avaliku Teenistuse Kohus meenutab, et isegi negatiivsed märkused teenistujale ei kahjusta veel tema isiksust, väärikust või füüsilist või psühholoogilist terviklikkust, kui need on sõnastatud kaalutletult ja kui kohtutoimikust ei ilmne, et need märkused põhinesid valesüüdistustel ega olnud üldse objektiivsete faktiliste asjaoludega seotud (vt Avaliku Teenistuse Kohtu 24. veebruari 2010. aasta otsus kohtuasjas F‑2/09: Menghi vs. ENISA, punkt 110).

75      Viiendaks leiab hageja, et üks konkreetne psühholoogilise ahistamise episood, mis talle osaks sai, seisneb tema süstemaatilises kõrvaletõrjumises peadirektoraadi tööst.

76      Eelkõige toob hageja välja selle, et kui 15. oktoobril 2002 levitati personali peadirektoraadi uut struktuuri, oli ta ainus üksusejuhataja, kelle suhtes ei kohaldatud üleminekumeedet, milleks oli anda ajutiselt kaks ametinimetust: esiteks „üksusejuhataja” ja „üksusejuhataja, kes täidab ametikohustusi”. Avaliku Teenistuse Kohus tõdeb, et arvestades institutsioonide laialdast kaalutlusõigust oma teenistusüksuste töö korraldamisel, ei saa asjaolu, et hagejat ei nimetatud täitma ajutist ametikohta ainult kaheks kuuks, pidada psühholoogilisele ahistamisele viitavaks.

77      Lisaks kurdab hageja, et ta jäeti 2002. aasta novembris välja nende isikute nimekirjast, kes osalesid uuringus puhkuste ja puudumiste kohta, samas kui ta oli peamine asjast huvitatud isik, ning seejärel 2004. aasta märtsis nende ettekandjate nimekirjast, kes pidid teavitama komisjoni töötajaid reformi uutest kohandustest õiguste ja peretoetuste valdkonnas.

78      Avaliku Teenistuse Kohus tõdeb kõigepealt, et hageja kurdab oma hagiavalduses, et ta jäeti esimesel ajavahemikul kõrvale üksnes kahest koosolekust, ning seega ei ole õige tema väide, et ta jäeti oma peadirektoraadi tegevusest kõrvale „süstemaatiliselt”.

79      Lisaks tuleb märkida, et mis puudutab konkreetsemalt osalemist 2002. aasta novembris korraldatud uuringus, siis e‑kirjast, mille saatis 11. novembril 2002 hagejale personali peadirektoraadi peadirektori assistent, ilmneb, et see assistent nimetas selles uuringus kõigepealt osalema üksuse juhataja, kes täidab selle uue üksuse ametikohustusi, mis on pädev puhkuste ja puudumiste küsimustes, ning et kuna tema keeldus, paluti uuringus osaleda hagejal. Sellega seoses oli kõnesolev assistent kirjutanud hagejale, et „[ta on] teretulnud osalema [...] ning kui [ta tahab] kuuluda pilootrühma, siis veelgi enam”. See kutse kuuluda pilootrühma näitab selgelt, et ei olnud mingit soovi hagejat sellest uuringust kõrvale jätta.

80      Mis puudutab hageja väljajätmist nende ettekandjate nimekirjast, kes pidid teavitama komisjoni töötajaid reformi uutest kohandustest õiguste ja peretoetuste valdkonnas, siis nende ettekandjate valimisel oli administratsioonil laialdane kaalutlusõigus. Arvestades seda, kui ägedat vastuseisu reformile oli hageja juba väljendanud, tundub, et otsust mitte paluda tal seda reformi kogu personalile tutvustada ei saa pidada valeks.

81      Kuuendaks väidab hageja, et tema ülemus ei võtnud arvesse tema mõtteid või panust teatavate haldusprobleemide lahendamisel. Hageja etteheited puudutavad eelkõige kolme küsimust, nimelt komisjoni otsust detsentraliseerida puhkuste ja puudumiste haldamine, õppe‑ ja peretoetuste haldamist, kus oli väga palju tegemata tööd ühe halduri pikaajalise puudumise tõttu, ja otsust luua uued haldusstruktuuriüksused, mida nimetatakse ametiteks, nende hulgas PMO. Hageja väidab, et ta hoiatas oma ülemust raskuste ja ohtude eest, mida ta nendes kolmes valdkonnas näeb, ja et ta pakkus korrapäraselt välja lahendusi, mida eirati süstemaatiliselt või millele anti negatiivne hinnang. Eelkõige kurtis hageja mitu korda inimressursside vähesuse üle, mis ei võimalda täita uusi ametikohustusi, mis tema üksusele järk-järgult anti.

82      Avaliku Teenistuse Kohus märgib, et arvestades laialdast kaalutlusõigust, mis institutsioonidel oma teenistusüksuste töö korraldamisel on, ei saa ei haldusotsused – isegi kui nendega on raske nõustuda – ega erimeelsused administratsiooniga teenistusüksuste töö korraldamise küsimustes iseenesest tõendada, et tegemist on psühholoogilise ahistamisega. Käesoleval juhul puudutab see etteheide tõesti haldusotsuseid, mis käsitlevad teenistusüksuste töö korraldamist ja inimressursside määramist erinevatesse teenistusüksustesse. Ainuüksi see, et administratsioon ei järginud hageja ettepanekuid ega rahuldanud tema täiendavate töötajate eraldamise taotlusi, ei saa aga iseenesest tõendada, et teda ei võetud kuulda, veelgi vähem tõendab see psühholoogilist ahistamist ülemuse poolt, vaid see näitab kõige enam arvamuste lahknemist.

83      Eelneva analüüsi põhjal järeldab Avaliku Teenistuse Kohus, et faktilised asjaolud, millele hageja viitab, ei võimalda eraldi võetuna tõendada psühholoogilist ahistamist esimesel ajavahemikul.

84      Lisaks leiab Avaliku Teenistuse Kohus, et isegi juhul, kui vaadelda neid faktilisi asjaolusid koos, võib hageja neid küll tunnetada haavavana, kuid need ei kujuta endast sobimatut käitumist, mis leiab aset aja jooksul, on korduv või süstemaatiline ja tahtlik ning võib kahjustada kõnesoleva isiku isiksust, väärikust või füüsilist ja psühholoogilist terviklikkust.

85      Sellest järeldub, et hageja ei ole tõendanud, et komisjon tegi ilmse hindamisvea, kui leidis esimese ajavahemiku osas, et teod, mille üle ta kurdab, ei kujuta endast psühholoogilist ahistamist tema suhtes ning seda ei eraldi võetuna ega koos. Seega tuleb seda ajavahemikku puudutavad etteheited põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Etteheited teise ajavahemiku kohta

86      Avaliku Teenistuse Kohus tõdeb kõigepealt, et vaidlusalune otsus põhineb juurdluse lõpparuandel, milles on märgitud:

„[C‑l] olid omad lemmikud ja ta ei olnud võimeline varjama, et ta eelistab ühtesid teistele. Tunnistused kinnitasid, et [C‑l] oli kalduvus jagada kolleege nendeks, kes talle meeldivad, ja nendeks, kes talle ei meeldi.

[...]

Näib, et [C‑l] ei olnud pahatahtlikku kavatsust kahjustada, et tema juhtimisstiil on „vana kooli” stiil, mille puhul oli ülemustel peaaegu isalik hoiak töötajate suhtes, ning et ta ei anna endale aru, et tema märkuste adressaadid võivad tunda end haavununa.

Juurdlus näitas ka, et [C] käitumine ei ole suunatud konkreetselt ühe kolleegi pihta, vaid terve kolleegide kategooria pihta, keda ta pidas „halvaks” ja kelle hulgas oli ka [hageja], kuid ta ei olnud ainus. Mitu tunnistajat ütlesid, et üks ja sama inimene võib ühel päeval olla „hea” ja [järgmisel] päeval „halb”, sõltuvalt [C] tujust või asjaoludest.”

87      Juurdluse lõpparuande sõnastusest endast ilmneb seega, et järeldus, et C käitumine ei kujutanud endast hageja ahistamist, põhines eeskätt pahatahtliku kavatsuse puudumisel. See järeldus võeti üle vaidlusalusesse otsusesse, mille kohaselt „näitas juurdlus ka, et [C‑l] ei olnud [hageja] suhtes pahatahtlikku kavatsust”. Juurdlust toimetava töötaja ja ametisse nimetava asutuse niisuguse tõlgenduse puhul vastavalt selles aruandes ja vaidlusaluses otsuses on aga eiratud asjaolu, et psühholoogilise ahistamisega personalieeskirjade artikli 12a lõike 3 tähenduses võib tegemist olla ka siis, kui ahistaja ei kavatsenud oma tegudega tahtlikult ohvri mainet või tema töötingimusi kahjustada (vt eespool viidatud kohtuotsused Q vs. komisjon, punkt 144, ja Labiri vs. EMSK, punkt 68), ning seda isegi juhul, kui samamoodi koheldakse mitut ametnikku.

88      Juurdlust toimetava töötaja seisukoht, et C ei andnud endale aru, et „tema märkuste adressaadid võivad tunda end haavununa”, võib olla asjakohane, et vastata küsimusele, kas tegemist oli pahatahtliku kavatsusega või mitte, kuid see ei tõenda hoopiski, et C käitumine ei saanud kujutada endast psühholoogilist ahistamist personalieeskirjade artikli 12a lõike 3 tähenduses. Avaliku Teenistuse Kohus märgib igal juhul, et see seisukoht ei ole õige hageja puhul, kes märkis 25. mail 2005 C‑le saadetud e‑kirjas selgelt, et ta leiab, et mõned viimase teod „kahjustavad vastutavate töötajate väärikust ja kutsealast mainet” ning kujutavad endast psühholoogilist ahistamist.

89      Juurdluse lõpparuandest ilmneb ka, et juurdlust toimetav töötaja leidis, et C käitumine ei kujuta endast psühholoogilist ahistamist, sest see käitumine ei olnud suunatud konkreetselt hageja pihta, vaid määramata arvu teiste isikute pihta. Selline seisukoht ei ole aga kuidagi õiguslikult põhjendatud. Peale selle, et leitakse, et kirjeldatud käitumine ei ole ahistamine, muudab see seisukoht personalieeskirjade artikli 12a rikkumise ainult raskemaks, sest selle artikli lõike 1 kohaselt hoiduvad „[a]metnikud [...] igasugusest psühholoogilisest [...] ahistamisest”. Juurdlust toimetava töötaja loogika kohaselt võib oletatav ahistaja siis ühe isiku ahistamise süüdistuste vältimiseks etteheidetava käitumise lõpetamise asemel laiendada oma käitumist suuremale hulgale isikutele, mis on mõistagi absurdne.

90      Seega tuleb tõdeda, et vaidlusalune otsus põhineb selle enda sõnastuse kohaselt mõiste „psühholoogiline ahistamine” tõlgendusel, mis on personalieeskirjade artikli 12a lõikega 3 vastuolus.

91      Igal juhul märgib Avaliku Teenistuse Kohus, et teatavate hageja viidatud faktiliste asjaolude hindamisega seoses on vaidlusaluses otsuses tehtud ilmne hindamisviga.

92      Teise ajavahemiku osas heidab hageja C‑le ette mitut tegu ja eelkõige seda, et viimane tegi koosolekutel või e‑kirjade saatmisel mitmele inimesele halvustavaid märkusi või alandavat kriitikat, samuti tõrjus ta teda süstemaatiliselt kõrvale.

93      Selles küsimuses ilmneb juurdluse lõpparuandest, et C‑l oli kalduvus „minna kaasa kommentaaridega töötajata isiklike küsimuste kohta, saata kolmandatele isikutele või kolleegidele oma kirjavahetuste koopiaid, võtta otse ühendust projektijuhtidega, minnes mööda üksusejuhatajatest, või eelistada ühtesid kolleege teistele”. Lisaks on selles aruandes mainitud mitut e‑kirja, mis näitavad, et C „tegi mõnikord otsuseid, asjaomase üksusejuhatajaga konsulteerimata”. Ka ilmneb juurdluse lõpparuandest, et C tunnistas ise enda ärakuulamisel, et on kritiseerinud endale alluvaid üksusejuhatajaid vastustes, mille ta saatis ametnikele või teenistujatele, kes olid PMO poole pöördunud, saates asjaomastele üksusejuhatajatele koopiad, kuid et see käitumine „väljendas ainult tema soovi osutada laitmatut ja kiiret teenust”.

94      Esiteks märgib Avaliku Teenistuse Kohus, et C mõned mainitud teod olid tahtlikud ja korduvad ning võisid objektiivselt kaasa tuua tagajärgi, mis kahjustasid hageja mainet või tema töötingimusi.

95      Eelkõige kurdab hageja selle üle, et C andis „otse juhiseid talle alluvatele töötajatele, talle sellest teatamata”. Niisugune käitumine võib aga − juhul kui seda ei õigusta erandlikud asjaolud (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Skareby vs. komisjon, punkt 80) − tuua kaasa selle, et üksusejuhataja kaotab oma alluvate silmis igasuguse autoriteedi, ning seega võib selle käitumise kvalifitseerida psühholoogiliseks ahistamiseks. Käesoleval juhul ei esita komisjon Avaliku Teenistuse Kohtule ühtegi selgitust, mis võiks tõendada, et erandlikud asjaolud õigustavad vaidlustatud käitumist, ning selles osas kinnitab juurdlust toimetav töötaja juurdluse lõpparuandes ainult, et C‑l oli juhtimisstiil, mis oli „väga otsene ja autoritaarne”. Selles olukorras tegi komisjon ilmse hindamisvea, kui välistas, et C‑le etteheidetav käitumine võib kujutada endast psühholoogilist ahistamist.

96      Hageja arvab lisaks, et komisjon tegi ilmse hindamisvea sellega, et ta ei leidnud, et psühholoogilisele ahistamisele viitab see, et hagejale sai osaks otsene kriitika tema pädevuse pihta teiste ees või ka meilivahetustes, mis saadeti teistele ametnikele. Komisjon väidab vastu, et kohtupraktika kohaselt ei kujuta niisugused sõnumid, mille sisu jääb tavapärase alluvussuhte raamidesse, nagu sõnumid, mille üle hageja kurdab, endast psühholoogilist ahistamist.

97      Avaliku Teenistuse Kohus tõdeb, et kuigi alluva tööd peab olema lubatud kritiseerida – vastasel korral oleks talituse juhtimine peaaegu võimatu –, on komisjoni viidatud kohtupraktikas täpsustatud, et tavapärase alluvussuhte raamesse jäävad sõnumid, mis ei sisalda ühtegi laimavat ega pahasoovlikku väljendit, mis saadetakse ainult asjaomasele isikule ja mille koopia saadetakse üksnes siis, kui seda õigustavad teenistuse huvid (Esimese Astme Kohtu 25. oktoobri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑154/05: Lo Giudice vs. komisjon, punktid 104 ja 105). Avaliku Teenistuse Kohus tõdeb aga, et juurdluse lõpparuandes on märgitud ainult, et C‑l oli „vana kooli” stiil, mille puhul oli ülemustel „peaaegu isalik hoiak töötajate suhtes”, näitamata ära teenistuse huvidega seotud põhjuseid, mis võivad õigustada kirjade saatmist koopiana paljudele kolleegidele, sh projektijuhtidele, kes töötasid hageja otseses alluvuses, või ametnikele, kes olid palunud teavet hageja osakonnalt, kusjuures need sõnumid sisaldasid otsest hageja pihta suunatud kriitikat.

98      Eelneva põhjal tuleb vaidlusalune otsus tühistada osas, milles see põhineb teise ajavahemiku puhul juurdluse lõpparuandel, milles on tehtud ilmne hindamisviga, sest selles on välistatud, et psühholoogilisele ahistamisele võiks viidata esiteks see, et direktor annab korrapäraselt töötajatele otse juhiseid, vastutavale üksusejuhatajale sellest teatamata, ilma et esineks erandlikke asjaolusid, mis võivad seda käitumist õigustada, ja teiseks see, et ülemus edastab ametniku pihta suunatud otsest kriitikat sisaldavaid sõnumeid koopiana mitmele kolleegile ilma teenistuse huvideta, mis seda praktikat õigustaksid.

99      Et vaidlusalune otsus tuleb tühistada teise ajavahemiku osas õigusnormi rikkumise ja ilmse hindamisvea tõttu, leiab Avaliku Teenistuse Kohus, et hageja teisi etteheiteid, mis puudutavad teist ajavahemikku, ei ole vaja analüüsida.

 2. Teine väide, et on rikutud personalieeskirjade artiklit 1d

 a. Poolte argumendid

100    Hageja leiab, et vaidlusaluse otsusega on rikutud personalieeskirjade artiklit 1d, sest teda diskrimineeriti vanuse põhjal. Ta arvab selles küsimuses, et talle osaks saanud psühholoogilise ahistamise algus langeb kokku kuupäevaga, millest alates võidi tema suhtes kohaldada ennetähtaegselt pensionile mineku menetlust.

101    Kostja palub see väide tagasi lükata.

 b. Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

102    Avaliku Teenistuse Kohus tuvastab, et hageja piirdub lihtsalt väidetega, esitamata midagi, mis võiks tõendada, et talle sai osaks diskrimineerimine vanuse põhjal.

103    Järelikult tuleb see väide vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

 3. Kolmas väide, et on rikutud abistamiskohustust

 a. Poolte argumendid

104    Hageja arvab, et vaidlusalune otsus tuleb tühistada seetõttu, et komisjon rikkus oma abistamiskohustust.

105    Eelkõige heidab hageja komisjonile ette, et viimane ei võtnud otsekohe kiireloomulisi meetmeid pärast mitteametlikke toiminguid, mis ta tegi ajavahemikul 2001. aastast 2006. aasta jaanuarini, ega 5. detsembri 2007. aasta taotluse peale, millega hageja palus samuti komisjonilt peale juurdluse algatamise „[teda] kaitsta nii institutsioonisiseste käskkirjade [...] kui ka [kantud] rahalise koormuse hüvitamisega”.

106    Komisjon väidab vastu, et hageja tehtud mitteametlikud toimingud ei toonud ilmsiks psühholoogilist ahistamist, mistõttu ei võetud tema abistamistaotluse tulemusena ka kiireloomulisi meetmeid. Lisaks märgib komisjon, et hageja saadeti juba 2008. aasta veebruarikuus pikaajalisele haiguspuhkusele ning enne pensionileminekut 2009. aasta veebruaris ta uuesti tööle ei hakanud.

 b. Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

107    Avaliku Teenistuse Kohus meenutab, et personalieeskirjade artikkel 24, mis paneb institutsioonidele hoolitsemiskohustuse oma ametnike suhtes, asub II jaotises, mille ese on „ametnike õigused ja kohustused”. Sellest järeldub, et olukorras, kus nõutavad faktilised asjaolud on olemas, vastab see abistamiskohustus asjaomase ametniku teatavale personalieeskirjade järgsele õigusele (vt eespool punktis 52 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Q, punkt 83).

108    Abistamiskohustuse kohaselt peab administratsioon teenistuses toimunud korra‑ ja rahurikkumise puhul piisavalt jõuliselt sekkuma ning reageerima vastavalt juhtumi asjaoludele nõutava kiiruse ja hoolega, et tuvastada faktilised asjaolud, ning võtma olukorraga tutvumise järel kasutusele sobivad meetmed. Selleks piisab, kui ametnik, kes taotleb oma institutsioonilt abi, esitab esialgsed tõendid selliste rünnakute toimumise kohta, mis on tema suhtes väidetavalt toime pandud. Kui institutsioonile esitatakse niisugused tõendid, siis ta peab võtma sobivad meetmed, eelkõige lastes läbi viia haldusjuurdluse, selleks et teha koostöös kaebuse esitajaga kindlaks kaebuse aluseks olevad asjaolud (eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Q, punkt 84 ja seal viidatud kohtupraktika), ning võttes vajadusel esialgsed eemaldamismeetmed, mille eesmärk on ennetavalt kaitsta niisuguse ametniku tervist ja turvalisust, kes on langenud mõne selles sättes nimetatud teo ohvriks (eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Q, punkt 92).

109    Väidet, et on rikutud abistamiskohustust, sest ei võetud ettevaatusabinõusid, ei saa siiski tulemuslikult esitada – nagu seda teeb hageja –, et põhjendada nõudeid tühistada niisugune otsus nagu vaidlusalune otsus, millega lõpetati ilma jätkuta juurdlus ahistamise kohta, mille ohvriks teenistuja arvab end olevat langenud.

110    Isegi eeldusel, et hageja suudab tõendada, et kuna komisjon ei võtnud niisuguseid meetmeid kiirusega, mida olukord nõudis, rikkus ta oma abistamiskohustust, ei mõjuta personalieeskirjade artikli 24 selline rikkumine kuidagi vaidlusaluse otsuse õiguspärasust (vt tagajärgede kohta, mille toob kaasa ametniku ametist kõrvaldamise otsuse võimalik õigusvastasus selle ametniku suhtes kohaldatud distsiplinaarkaristuse õiguspärasusele, Avaliku Teenistuse Kohtu 17. juuli 2012. aasta otsus kohtuasjas F‑54/11: BG vs. ombudsman, punkt 83, mille peale on esitatud apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Üldkohtule, kohtuasi T‑406/12 P; vt selle kohta ka eespool viidatud kohtuotsus Cerafogli vs. EKP, punkt 210), ning seda eriti seetõttu, et hageja ei palunud komisjonil võtta esialgse õiguskaitse abinõusid, et kaitsta tõendeid, mis tema abitaotlust põhjendavad.

111    See väide tuleb seega tulemusetuse tõttu tagasi lükata.

 4. Neljas väide, et on rikutud hoolitsemiskohustust ja hea halduse põhimõtet

 a. Poolte argumendid

112    Hageja jagab selle väite kaheks etteheiteks, mis puudutavad vastavalt juurdluse ebamõistlikku kestust ja selle kulgu.

113    Esimeses etteheites leiab hageja, et juurdluse kogukestus – 32 kuud – ei ole mõistlik ja et asjaolu, et juurdlust toimetav töötaja oli hõivatud muude ametikohustustega, mis ei lasknud tal juurdlusele pühenduda, seda järeldust ei väära, sest tema kaebuse menetlemisega seotud toimingute nõuetekohase korraldamise pidi tagama komisjon.

114    Teises etteheites kurdab hageja, et komisjon kuulas juurdluse raames ära „[ainult] 10 isikut”, samas kui oma abitaotluses oli ta esitanud 52 tunnistajast koosneva nimekirja. Ta märgib ka, et juurdlust toimetav töötaja jättis jätkuta tema palve konsulteerida meditsiinitalitusega ja tutvuda komisjoni vaidluste lahendamise organi toimikutega kaebuste osas, mis puudutavad C väidetavat lubamatut käitumist teiste ametnike suhtes. Lõpuks leiab ta, et juurdlus usaldati isikutele, kellel ei ole mingit konkreetset kogemust psühholoogilise ahistamise alal. Lõpetuseks arvab hageja, et juurdluse üldine kulg näitab, kui vähe tähtsust omistas komisjon tema taotluse menetlemisele.

115    Komisjon palub see väide tagasi lükata.

 b. Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

116    Esimese etteheite küsimuses meenutab Avaliku Teenistuse Kohus kõigepealt, et mõistliku aja järgimise kohustus haldusmenetluste läbiviimisel kujutab endast liidu õiguse üldpõhimõtet, mille tagamine on liidu kohtu ülesanne ja mida on muuseas õiguse heale haldusele komponendina korratud harta artikli 41 lõikes 1 (Esimese Astme Kohtu 11. aprilli 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑394/03: Angeletti vs. komisjon, punkt 162; Euroopa Liidu Üldkohtu 6. detsembri 2012. aasta otsus kohtuasjas T‑390/10 P: Füller‑Tomlinson vs. parlament, punkt 115; Avaliku Teenistuse Kohtu 11. mai 2011. aasta otsus kohtuasjas F‑53/09: J vs. komisjon, punkt 113).

117    Lisaks tuleb märkida, et kui institutsioonid peavad tegelema nii tõsise küsimusega nagu psühholoogiline ahistamine, on neil kohustus vastata personalieeskirjade artikli 24 alusel taotluse esitanud ametnikule kiiresti ja tema suhtes hoolitsust üles näidates. Muide, komisjon arvab ise oma 26. aprilli 2006. aasta otsuses, mis käsitleb isiku väärikuse kaitse ning psühholoogilise ja seksuaalse ahistamisega võitlemise poliitikat komisjonis, punktis 6.1, et „iga abitaotlust isikult, kes leiab, et on psühholoogilise ahistamise olukorras, [tuleb] menetleda nii kiiresti kui võimalik” (edaspidi „26. aprilli 2006. aasta otsus”). [mitteametlik tõlge]

118    Käesoleval juhul esitas hageja oma abitaotluse 5. detsembril 2007 ja otsus lõpetada selle menetlemine ilma jätkuta tehti talle teatavaks 10. augustil 2010, s.o rohkem kui kaks aastat ja kaheksa kuud hiljem.

119    Isegi kui menetluse kogukestus näib esmapilgul ebatavaliselt pikk, tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa asjaolu, et ametisse nimetav asutus ei vastanud personalieeskirjade artikli 24 alusel esitatud abitaotlusele piisavalt kiiresti, rikkudes hoolitsemiskohustust, iseenesest mõjutada selle otsuse õiguspärasust, millega lõpetati jätkuta ahistamisjuurdlus, mis algatati selle abitaotluse alusel. Kui niisugune otsus tühistataks ainuüksi seepärast, et see tehti liiga hilja, ei saa uus otsus, mis peaks selle asendama, ühelgi juhul olla varem tehtud (Avaliku Teenistuse Kohtu 18. mai 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades F‑138/06 ja F‑37/08: Meister vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, punkt 76).

120    Esimene etteheide on seega ainetu ja tuleb tagasi lükata.

121    Mis puudutab teist, juurdluse kulgu käsitlevat etteheidet, siis argumendiga, et juurdlust toimetaval töötajal oli vähe kogemusi, ei saa nõustuda. Kõigepealt tuleb nimelt tõdeda, et hageja ise palus komisjoni peasekretäril usaldada juurdlus mõnele isikule väljastpoolt personali peadirektoraati. Lisaks ilmneb kohtutoimikust, et kogu juurdluse jooksul osutas juurdlust toimetavale töötajale tehnilist abi IDOC ja eelkõige üks IDOC‑i kogenud töötaja. Lõpuks tuleb märkida, et võttes arvesse väga laialdast kaalutlusõigust, mis on institutsioonidel nende isikute valikul, kellele nad ahistamisjuurdluse usaldavad, ei saa hageja komisjoni valikut vaidlustada, tuginedes juurdlust toimetava töötaja ja teda abistanud IDOC‑i töötaja vähesele kogemusele.

122    Argumendiga seoses, et juurdlus oli piiratud ulatusega, tuleb tõdeda, et juurdluse lõpparuandest ilmneb, et juurdlust toimetav isik kinnitab, et viis juurdlustoimingud läbi ja kogus teavet komisjoni vaidluste lahendaja ja meditsiinitalituse juures.

123    Mis puudutab tunnistajate arvu ja valikut, siis juurdlust toimetav töötaja otsustas tõesti ära kuulata ainult 12 isikut peale hageja ja mõned neist olid needsamad isikud, keda hageja oli süüdistanud enda ahistamises või selles, et nad ei olnud reageerinud ahistamisele, mille ohver ta arvas end olevat.

124    Tuleb siiski märkida, et haldusjuurdlust toimetaval asutusel, kes peab uurima talle lahendamiseks esitatud juhtumeid proportsionaalselt, on laialdane kaalutlusõigus juurdluse läbiviimisel ja eelkõige tunnistajate koostöö kvaliteedi ja vajalikkuse hindamisel (vt eespool viidatud kohtuotsus Skareby vs. komisjon, punkt 38).

125    Avaliku Teenistuse kohus leiab aga, et juurdlust toimetaval töötajal oli toimikus piisav teave, et teha kindlaks, kas faktilised asjaolud, mille üle hageja kurdab, kujutavad endast psühholoogilist ahistamist või mitte. Eelkõige teise ajavahemikuga seoses oli juurdlust toimetav töötaja hästi mõistnud, missugused faktilised asjaolud võivad näidata, et tegemist on psühholoogilise ahistamisega, kuigi ta jõudis järeldusele, et käesoleval juhul ei ole ahistamine tõendatud.

126    Võttes arvesse neid asjaolusid, ei saa juurdlust toimetavale töötajale ette heita, et ta rikkus oma hoolitsemiskohustust või hea halduse põhimõtet, kui otsustas ära kuulata vähem tunnistajaid, kui hageja oli välja pakkunud.

127    Seega tuleb selle väite teine etteheide põhjendamatuse tõttu ja neljas väide tervikuna tagasi lükata.

 5. Viies väide, et on rikutud põhjendamiskohustust

 a. Poolte argumendid

128    Hageja väidab, et komisjon välistab vaidlusaluses otsuses psühholoogilise ahistamise asetleidmise, tuginedes juurdluse lõpparuandele ja juurdluse kestel kogutud tunnistustele. Hoolimata tema spetsiaalsetest sellesisulistest palvetest ei edastatud talle siiski seda juurdluse lõpparuannet ega tunnistajate ärakuulamiste protokolle.

129    Ta leiab seega, et tal ei võimaldatud hinnata vaidlusaluse otsuse põhjendatust ja ta oli sunnitud esitama käesoleva hagi, et saada teada selle põhjendusi.

130    Komisjon väidab vastu esiteks, et vaidlusalune otsus on piisavalt põhjendatud, ja teiseks, et personalieeskirjade artiklis 25 ei ole sätestatud kohustust edastada haldusjuurdluse lõpparuanne või selle raames läbi viidud ärakuulamiste protokollid. Kohtuistungil kinnitas komisjon, et põhjenduste piisavust ei saa hinnata abstraktselt, vaid seda tuleb teha, lähtudes konkreetse juhtumi eripärast. Juurdluse eripära seisneb käesoleval juhul selles, et see toimus nii, et hageja oli väga tihedalt kaasatud ja oli seega „eelistunnistaja” ning tal oli aktiivne roll kogu menetluse vältel. Lisaks oli tal komisjoni sõnul võimalus täiendada kaebuse rahuldamata jätmise otsuse põhjendusi, mida ta muide ka tegi.

 b. Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

 Sissejuhatavad märkused

131    Avaliku Teenistuse Kohus analüüsis nelja esimest väidet, võttes arvesse vaidlusaluse otsuse enda teksti, kaebuse rahuldamata jätmise otsust ja juurdluse lõpparuannet, mille komisjon esitas ja edastas hagejale alles Avaliku Teenistuse Kohtu võetud menetlust korraldavate meetmete raames. Oma viiendas väites kurdab hageja, et vaidlusaluses otsuses endas puudub põhjendus. Avaliku Teenistuse Kohus analüüsib seega kõigepealt, kas vaidlusalune otsus on piisavalt põhjendatud, ja seejärel eitava vastuse korral, kas vaidlusaluse otsuse põhjendusi võis täiendada kaebuse rahuldamata jätmise otsuse tegemise etapis või kohtumenetluse jooksul.

 Juurdlusaruande hagejale edastamata jätmine enne hagi esitamist

132    Avaliku Teenistuse Kohus märgib, et mis puudutab otsust, millega lõpetatakse ilma jätkuta haldusjuurdlus, mis algatati vastuseks personalieeskirjade artikli 24 alusel esitatud abitaotlusele, siis personalieeskirjade artikli 25 teises lõigus ei ole kehtestatud mingit sõnaselget kohustust edastada kaebajale haldusjuurdluse lõpparuanne või selle raames läbi viidud ärakuulamiste protokollid.

133    Tingimusel et kaitstakse süüdistavate isikute ja juurdluses tunnistusi andnud isikute huve, ei keela personalieeskirjade ükski säte ka siiski edastada juurdluse lõpparuannet kolmandale isikule, kellel on õigustatud huvi sellega tutvuda nagu isikul, kes on esitanud personalieeskirjade artikli 24 alusel taotluse. Lisaks ilmneb kohtupraktikast, et institutsioonid on mõnikord selle lahenduse valinud, edastades kaebajatele juurdluse lõpparuande kas enne hagi esitamist, lisades selle aruande kaebuse kohta tehtud lõppotsusele (eespool viidatud kohtuotsus Lo Giudice vs. komisjon, punkt 163; eespool viidatud kohtuotsus Cerafogli vs. EKP, punkt 108) või – nagu käesolevas kohtuasjas – Avaliku Teenistuse Kohtu võetud menetlust korraldava meetme täitmiseks.

134    Igal juhul meenutab Avaliku Teenistuse Kohus, et see väide käsitleb vaidlusaluse otsuse vastavust personalieeskirjade artikli 25 teises lõigus sätestatule. Seega ei ole selle väite raames vaja, et Avaliku Teenistuse Kohus lahendaks selle väitega küsimuse, kas komisjonil võib olla kohustus edastada hagejale juurdluse lõpparuanne ja tunnistuste protokollid. On nimelt täiesti võimalik, et otsus lõpetada ahistamist puudutav juurdlus ilma jätkuta on piisavalt põhjendatud, ilma et oleks vaja otsida teavet väljastpoolt.

135    Sellest järeldub, et etteheide, et ei edastatud juurdluse lõpparuannet ja sellele lisatud ärakuulamiste protokolle, tuleb tulemusetuse tõttu tagasi lükata.

 Vaidlusaluse otsuse põhjendused

136    Kohustuse kohta põhjendada huve kahjustavaid otsuseid meenutab Avaliku Teenistuse Kohus, et liidu õiguses kuulub haldusmenetluses antud tagatiste hulka ka harta artiklist 41 tulenev hea halduse põhimõte (vt Euroopa Liidu Üldkohtu 27. septembri 2012. aasta otsus kohtuasjas T‑387/09: Applied Microengineering vs. komisjon, punkt 76), mis hõlmab eelkõige „asutuste kohustust põhjendada oma otsuseid”.

137    Lisaks kujutab huve kahjustavate otsuste põhjendamise kohustus endast liidu õiguse ühte peamist põhimõtet, millest saab teha erandi ainult mõjuvatel põhjustel (vt Esimese Astme Kohtu 29. septembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑218/02: Napoli Buzzanca vs. komisjon, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 8. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑404/06 P: Euroopa Koolitusfond vs. Landgren, punkt 148 ja seal viidatud kohtupraktika).

138    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab ELTL artiklis 296 nõutud põhjendustest selgelt ja üheselt mõistetavalt ilmnema akti andja arutluskäik (vt selle kohta Euroopa Kohtu 14. detsembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑201/03: Swedish Match, punkt 63).

139    Personalieeskirjade artikli 25 teises lõigus sätestatud kohustus põhjendada iga huve kahjustavat otsust – mis kujutab endast üksnes ELTL artiklis 296 sätestatud üldise kohustuse ülevõtmist institutsioonide ja nende töötajate suhete konkreetsesse valdkonda – on kehtestatud eesmärgiga anda asjaomasele isikule piisavalt infot, et ta teaks, kas otsus on põhjendatud või on selle puhul tehtud viga, mis võimaldab selle õiguspärasuse vaidlustada, ning võimaldada liidu kohtul teostada vaidlusaluse otsuse õiguspärasuse kontrolli (eespool viidatud kohtuotsus Lo Giudice vs. komisjon, punkt 160).

140    Lisaks on personalieeskirjade artikli 25 teist lõiku käsitlevas kohtupraktikas täpsustatud, et huve kahjustavate otsuste põhjendamise kohustust tuleb hinnata mitte üksnes asjaomase otsuse sõnastusest lähtudes, vaid ka võttes arvesse selle otsuse tegemise konkreetseid asjaolusid ja asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme (eespool viidatud kohtuotsus Lo Giudice vs. komisjon, punkt 163; eespool viidatud kohtuotsus Skareby vs. komisjon, punkt 74), ning põhjendused tuleb üldjuhul asjassepuutuvale isikule teatavaks teha samal ajal kui tema huve kahjustav otsus (Euroopa Kohtu 26. novembri 1981. aasta otsus kohtuasjas 195/80: Michel vs. parlament, punkt 22).

141    Personalieeskirjade artikli 25 teise lõiguga kehtestatud kohustuse kitsas tõlgendamine on eriti vajalik siis, kui huve kahjustav otsus on – nagu käesoleval juhul – ametisse nimetava asutuse otsus lõpetada ilma jätkuta juurdlus, mis algatati abitaotluse alusel, milles viidati psühholoogilisele ahistamisele.

142    Vastupidi enamikule haldusaktidest, mis võivad ametniku huve kahjustada, tehakse otsus abitaotluse kohta erilises faktilises olukorras. Esiteks võib niisugune olukord olla kestnud juba palju kuid, isegi mitu aastat, nagu käesolevas kohtuasjas. Lisaks – nagu Avaliku Teenistuse Kohus märkis eespool viidatud kohtuotsuse Skareby vs. komisjon punktis 32 − võib „psühholoogiline ahistamine [...] avaldada äärmiselt laastavat mõju ohvri tervislikule seisundile”. Seejärel tuleb märkida, et ahistamisolukord – kui see on tõendanud – ei kahjusta peamiselt ametniku rahalisi huve või karjääri – juhtumid, mida institutsioon saab kiiresti parandada akti andmise või asjaomasele isikule rahasumma maksmisega – vaid kahjustab ohvri isiksust, väärikust ning füüsilist või psühholoogilist terviklikkust – kahju, mida ei korva täielikult rahaline hüvitis. Lõpuks tuleb märkida, et ükskõik kas ahistamisväited on põhjendatud või mitte, tajub kaebaja neid põhjendatuna ning hoolitsemiskohustuse kohaselt peab institutsioon oma abitaotluse põhjendamata jätmist põhjendama nii täielikult kui võimalik, ilma et kaebaja peaks veel ootama vastust kaebusele, et teada saada selle põhjuseid – vastust, mida institutsioon võib otsustada isegi mitte anda.

143    Avaliku Teenistuse Kohus arvab, et vajadus põhjendada vaidlusalust otsust täielikult oli eriti tungiv käesoleva juhtumi asjaoludel, mil hageja kohtuistungil tehtud ütluste kohaselt leiti, et talitus, mille ülesandeks on viia läbi juurdlusi ahistamise vallas, on „komisjoni esimene kaitsja”. Selles osas teatas komisjon vastuseks Avaliku Teenistuse Kohtu kohtuistungil esitatud küsimusele, et nende nelja aasta jooksul, mil käesoleval juhul juurdlust toimetavat töötajat abistanud IDOC‑i töötaja IDOC‑is töötas, ei leidnud see talitus kunagi, et tegemist oleks psühholoogilise ahistamisega, kuigi ta algatas viis kuni kümme juurdlust aastas.

144    Nendest põhimõtetest ja asjaoludest peabki Avaliku Teenistuse Kohus lähtuma, kui hindab, kas vaidlusaluse otsuse põhjendused on kooskõlas personalieeskirjade artikli 25 teise lõiguga.

145    Vaidlusaluses otsuses on väga lühikeses sissejuhatuses märgitud, et juurdluse lõpparuandest ilmneb, et hagejal „oli võimalus kogu juurdluse vältel selle kulule kaasa aidata” ja et teda „informeeriti läbipaistvalt selle edenemisest”. Seejärel on selles otsuses eraldi analüüsitud esimest ja teist ajavahemikku.

146    Esimese ajavahemiku osas on vaidlusaluses otsuses märgitud, et juurdluse lõpparuandes on mainitud tervet „hulka erimeelsusi” konkreetsetes küsimustes esiteks hageja ning teiseks tema ülemuse ja osade kolleegide vahel. Vaidlusaluses otsuses on siiski rõhutatud, et neid erimeelsusi, „mis puudutasid üksnes tööga seotud aspekte”, arutati alati juhtkonna koosolekutel või mitteametlikes märgukirjades. Lisaks on vaidlusaluses otsuses märgitud, et „juurdlus [...] ei toonud ilmsiks vaenulikkust” − vaid pigem „[hageja] endiste kolleegide teatava sümpaatia” tema suhtes − ega kuulujutte, et ta on ebapädev ja kehv juht. Seejärel on selles otsuses juhitud tähelepanu, et hagejale ajavahemike 1. juulist 1999 kuni 30. juunini 2001 ja 1. juulist 2001 kuni 31. detsembrini 2002 kohta antud hinded olid pandud täielikult menetlusi järgides ega olnud madalamad kui minevikus. Siis on vaidlusaluses otsuses meenutatud, et ei negatiivne hinnang – isegi kui see on korduv – ega „juhtimisotsused, millega on raske nõustuda”, ei kujuta endast iseenesest ahistamist.

147    Lõpuks on vaidlusaluses otsuses tehtud kokkuvõte, et „[hageja] esitatud dokumentidest [...], juurdluse ajal kogutud tunnistustest ja järgnenud analüüsist ei ilmne, et nende isikute teod, keda [hageja süüdistab], vastaksid personalieeskirjade artiklis 12a loetletud kriteeriumidele ei eraldi vaadelduna ega koos ning kujutaksid endast „süstemaatilist ahistamist””.

148    Võttes arvesse neid põhjendusi, leiab Avaliku Teenistuse Kohus, et vaidlusaluses otsuses on kõiki etteheiteid, mis hageja asjaomase ajavahemiku kohta esitas, käsitletud kokkuvõtlikult, kuid sobival viisil ning talle on antud piisavalt teavet, et ta saaks hinnata selle põhjendatust ja Avaliku Teenistuse Kohus teostada oma kontrolli.

149    Seega tuleb tõdeda, et esimese ajavahemiku osas on vaidlusaluse otsuse põhjendused kooskõlas personalieeskirjade artikli 25 teises lõigus nõutuga niisugusena, nagu seda õigusnormi on tõlgendatud kohtupraktikas, ning seega ei ole see väide selle ajavahemiku osas põhjendatud.

150    Seevastu teise ajavahemiku osas on vaidlusaluses otsuses piirdutud märkusega, et „[j]uurdlus näitas, et [C‑l] oli eriline juhtimisstiil, mis mõnikord mõnele kolleegile ei meeldinud ja mis võis vahetevahel tunduda haavav ja solvav, ning [hagejal] oli võimalus teha selle kohta kriitikat ja mõne juhtimisotsuse osas jäidki [hageja] ja [tema] direktor eriarvamusele[; j]uurdlus näitas [siiski] ka, et [C‑l] ei olnud pahatahtlikku kavatsust [tema] suhtes ja et [C] juhtimisstiil ei olnud suunatud konkreetselt tema pihta”. Vaidlusaluses otsuses on sellest järeldatud, et „juurdlus ei näita, et [C] käitumine oleks võinud objektiivselt kahjustada [hageja] väärikust, isiksust või terviklikkust[; k]ohtutoimiku dokumentidest, tunnistustest ja sõltumatult ja süvendatult läbi viidud juurdluse põhjalikust analüüsist ei ilmne, et mõni [kolleeg] või kolleegide rühm oleks käitunud [hageja] suhtes sobimatul viisil, mis kahjustab [tema] isiksust, väärikust või füüsilist või psühholoogilist terviklikkust”.

151    Selles küsimuses tõdeb Avaliku Teenistuse Kohus, et vaidlusaluses otsuses ei ole käsitletud ühtegi etteheidet, mille hageja oma taotluses esitas, vaid on faktilise aluse kohta viidatud juurdluse lõpparuandele, mis edastati hagejale alles käesolevas kohtuasjas Avaliku Teenistuse Kohtu võetud menetlust korraldava meetme tulemusena.

152    Kuigi kohtupraktika kohaselt on lubatud põhjendamine viitamisega aruandele või arvamusele, mis on ise põhjendatud ja edastatud (vt eespool viidatud kohtuotsus Lo Giudice vs. komisjon, punktid 163 ja 164; eespool viidatud kohtuotsus Cerafogli vs. EKP, punkt 108 ja seal viidatud kohtupraktika), on siiski vaja, et niisugune aruanne või arvamus oleks tõesti asjaomasele isikule edastatud koos huve kahjustava aktiga, mida käesolevas kohtuasjas ei tehtud.

153    Hagejal oli seega võimatu ainuüksi vaidlusaluse otsuse põhjal vaidlustada faktilisi asjaolusid, millele juurdlust toimetav töötaja tugines, või järeldusi, mis ta nendest tegi, ning vaidlusaluse otsuse põhjendus ei ole seega faktilise aluse osas kooskõlas personalieeskirjade artikli 25 teise lõiguga.

154    Seega tuleb tõdeda, et teise ajavahemiku osas on vaidlusaluses otsuses hagejale esitatud ainult esmane põhjendus, millega ametisse nimetav asutus iseenesest oma personalieeskirjade artikli 25 teisest lõigust tulenevat kohustust ei täida.

155    Avaliku Teenistuse Kohus meenutab siiski, et kohtupraktikas on teatavate institutsioonide ja nende töötajate vaheliste vaidluste puhul nõustutud, et personalieeskirjade artikli 25 teises lõigus sätestatud põhjendamiskohustust võib pehmendada.

156    Seega on vaja analüüsida, kas niisuguseid kohtupraktika põhimõtteid tuleb – nagu väitis komisjon oma kostja vastuses ja kohtuistungil – kohaldada käesoleval juhul.

–       Võimalus täiendada vaidlusaluse otsuse põhjendusi kaebuse rahuldamata jätmise otsuse tegemise ajal

157    Komisjoni sõnul esitati kaebuse rahuldamata jätmise otsusega hagejale üksikasjalikud põhjendused, mis võimaldasid viimasel hinnata, kas tuleks esitada hagi vaidlusaluse otsuse peale, ja Avaliku Teenistuse Kohtul hinnata selle otsuse õiguspärasust.

158    Avaliku Teenistuse Kohus meenutab, et personalieeskirjade artikli 25 teise lõigu kohaselt tuleb põhjendada huve kahjustavat otsust, mitte hilisemat haldusakti.

159    Mõistagi peab ametisse nimetav asutus kohtupraktika kohaselt täitma põhjendamiskohustuse vähemalt kaebuse rahuldamata jätmise etapis ning konkreetselt võib administratsioon parandada huve kahjustava otsuse võimaliku põhjenduste puudumise sobivate põhjendustega kaebusele vastamise etapis, kusjuures need viimased põhjendused peavad langema kokku selle otsuse põhjendustega, mille peale kaebus on esitatud (Esimese Astme Kohtu 19. märtsi 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑74/96: Tzoanos vs. komisjon, punkt 268, ja 1. aprilli 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑385/04: Valero Jordana vs. komisjon, punkt 118; 26. mai 2011. aasta otsus kohtuasjas F‑40/10: Lebedef vs. komisjon, punkt 38). Lisaks on administratsioonil kohtupraktika kohaselt lubatud korvata huve kahjustava otsuse põhjenduste esialgset ebapiisavust täiendavate täpsustustega, mis tehakse kas või menetluse jooksul, kui juba enne hagi esitamist oli asjaomase isiku käsutuses teave, mis kujutab endast esmaseid põhjendusi (eespool viidatud kohtuotsus Skareby vs. komisjon, punkt 75 ja seal viidatud kohtupraktika).

160    Personalieeskirjade artikli 25 teise lõigu niisugune tõlgendus kohtupraktikas töötati siiski algselt välja niisuguste vaidluste raames, mis puudutasid edutamata jätmise otsuste õiguspärasust ja milles liidu kohus otsustas, et ametisse nimetav asutus ei olnud kohustatud põhjendama edutamisotsuseid kandidaatidele, keda ei edutatud, sest niisugustes põhjendustes toodud kaalutlused võivad viimaseid kahjustada (Euroopa Kohtu 6. mai 1969. aasta otsus kohtuasjas 21/68: Huybrechts vs. komisjon, punkt 19; 13. juuli 1972. aasta otsus kohtuasjas 90/71: Bernardi vs. parlament, punkt 15, ja 30. oktoobri 1974. aasta otsus kohtuasjas 188/73: Grassi vs. nõukogu, punktid 11−17).

161    Järk-järgult laiendati seda kohtupraktikat kandidatuuri tagasilükkamise ja konkursist kõrvalejätmise otsustele (vt näiteks Esimese Astme Kohtu 12. veebruari 1992. aasta otsus kohtuasjas T‑52/90: Volger vs. parlament, punkt 36, ja 30. novembri 1993. aasta otsus kohtuasjas T‑78/92: Perakis vs. parlament, punktid 50−52), seejärel kohaldati seda mõnele teisele vaidluste kategooriale, nagu vaidlused, mis käsitlevad põhipuhkuse ammendumist (eespool viidatud kohtuotsus Lebedef vs. komisjon).

162    Niisugused tõlgendamisreeglid võimaldavad aga teatavatel asjaoludel leida õige tasakaalu personalieeskirjade artikli 25 teise lõiguga kehtestatud huve kahjustavate otsuste põhjendamise kohustuse ja teiste õiguspäraste nõuete vahel, näiteks hea haldus ja kolmandate isikute õiguste kaitse.

163    Avaliku Teenistuse Kohus tõdeb samas, et kuna harta artikli 41 lõike 2 punktiga c on õigusest teada haldusotsuste põhjendusi tehtud liidu õiguse üldine aluspõhimõte, tuleb iga erandit personalieeskirjade artikli 25 teisest lõigust, mille kohaselt peavad põhjendused tingimata olemas olema ja need tuleb kas esitada huve kahjustavas otsuses endas või edastada samaaegselt sellega, tõlgendada kitsendavalt ning olema objektiivselt põhjendatud huve kahjustava otsuse tegemise asjaoludega.

164    Lisaks tuleb personalieeskirjade artikli 24 alusel esitatud abitaotluse tulemusena algatatud juurdluse raames, mille eesmärk on tuvastada, kas see ahistamine, mille ohvriks üks töötaja ennast peab, leidis tõesti aset, arvesse võtta institutsiooni kohustust vastata niisuguse taotluse esitanud ametnikule kiiresti ja ilmutades nõutavat hoolitsust nii tõsise olukorra haldamisel (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Lo Giudice vs. komisjon, punkt 136).

165    Seega tuleb personalieeskirjade artikli 25 teise lõiguga kehtestatud põhjendamiskohustust niisuguses kontekstis tõlgendada kitsalt ja selles õigusnormis sätestatud nõuetele ei saa vastata otsus, milles endas on piirdutud sellega, et on esitatud üksnes esmane põhjendus. Vastupidine seisukoht kohustaks ametnikku, kes esitas personalieeskirjade artikli 24 alusel abitaotluse psühholoogilise ahistamise tõttu, esitama kaebuse, et saada haldusjuurdluse ilma jätkuta lõpetamise otsuse põhjendusi, mis vastaksid personalieeskirjade artikli 25 teises lõigus sätestatud nõuetele. Kaebuse eesmärk ei ole aga – nagu komisjon kohtuistungil tunnistas – saada huve kahjustava otsuse põhjendusi, vaid vaidlustada selle põhjendatus. See, kui administratsioonil võimaldatakse vältida abitaotluse kohta tehtud otsuse põhjenduste edastamist, ei ole ka ilmselgelt sugugi kooskõlas institutsioonide kohustusega tegutseda kiiresti ja ilmutades hoolitsust, mida nõuab nii tõsine olukord nagu psühholoogiline ahistamine, ega kohustusega käsitleda abitaotlusi psühholoogilise ahistamise juhtumitel „nii kiiresti kui võimalik” – kohustus, mille komisjon võttis endale 26. aprilli 2006. aasta otsusega.

166    Sellest tuleneb, et otsuse puhul, millega lõpetatakse juurdlus, mis algatati personalieeskirjade artikli 24 alusel psühholoogilise ahistamise tõttu esitatud abitaotluse alusel, ei saa institutsioonid esitada asjaomasele isikule täielikke põhjendusi esmakordselt kaebuse rahuldamata jätmise otsuses, vastasel korral rikuvad nad põhjendamiskohustust, mis tuleneb personalieeskirjade artikli 25 teisest lõigust.

167    Niisuguse seisukohaga ei võeta siiski ette seisukohta institutsioonide võimaluse kohta esitada kaebuse rahuldamata jätmise otsuses täpsustusi administratsiooni põhjenduste kohta ega Avaliku Teenistuse Kohtu võimaluse kohta võtta neid täpsustusi arvesse, analüüsides väidet, millega selle otsuse õiguspärasus vaidlustatakse (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Skareby vs. komisjon, punkt 53).

–       Vaidlusaluse otsuse tegemise asjaolude arvessevõtmine

168    Komisjon väidab, et hagejal oli juurdluse käigus aktiivne roll, et tal oli võimalus sellele kaasa aidata dokumentide esitamise ja tähelepanekutega ning et ta sai teavet juurdluse edenemise kohta.

169    Sellega seoses tuleb märkida, et selle üle otsustamisel, kas täideti personalieeskirjades sätestatud põhjendamiskohustust, tuleb võtta arvesse mitte üksnes dokumente, millega otsus edastati, vaid ka selle otsuse asjaomasele isikule teatavaks tegemise asjaolusid (Avaliku Teenistuse Kohtu 30. novembri 2010. aasta otsus kohtuasjas F‑97/09: Taillard vs. parlament, punkt 33). Käesoleval juhul tuleb esiteks arvesse võtta hageja osalemist juurdluses ja teiseks analüüsida, kas vaidlusaluse otsuse tegemise hetkel oli hagejal juba teave, millel see otsus põhineb (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 8. juuli 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑130/96: Aquilino vs. nõukogu, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).

170    Vaidlusaluse otsuse enda tekstist ilmneb aga, et see põhineb juurdluse lõpparuandel, mis edastati hagejale alles kohtumenetluse jooksul. Et vaidlusaluses otsuses ei olnud märgitud vastupidist, ei saanud hageja seejärel teada, mil määral oli juurdlust toimetav töötaja arvesse võtnud teavet, mida ta oli kogu juurdluse vältel edastanud, ega muide ka seda, kas vaidlusalune otsus vastab tõesti juurdluse tulemustele. Sellest järeldub, et komisjon ei saa esialgset põhjenduse puudumist vaidlusaluses otsuses õigustada sellega, et see otsus põhines teabel, mis oli hagejale teada.

171    Hagejale antud võimalus aidata juurdluse käigule kaasa näib olevat kooskõlas hea halduse põhimõtte järgimisega. Niisugune osalemine ei tõenda siiski iseenesest, et hagejat informeeriti seega põhjustest, miks komisjon tema abitaotluse rahuldamata jättis. Isegi eeldusel, et hageja sai juurdluse jooksul asjakohast teavet – mida komisjon ei ole tõendanud –, oli hagejal alust eeldada, et see teave on vananenud põhjenduste tõttu, millel vaidlusalune otsus põhineb.

172    Mis puudutab hagejale juurdluse edenemise kohta antud teavet, siis komisjon ei ole tõendanud, et peale vabanduste viivituste pärast erinevate juurdlustoimingute tegemisel käsitles see teave põhjuseid, miks jättis komisjon hiljem hageja abitaotluse rahuldamata.

173    Kõige eelneva põhjal tuleb tõdeda, et vaidlusalune otsus ei ole piisavalt põhjendatud põhjuste osas, miks jättis komisjon hageja abitaotluse jätkuta teise ajavahemiku osas, ning see otsus tuleb selle ajavahemiku osas tühistada.

 C. Kahju hüvitamise nõue

 1. Poolte argumendid

174    Hageja palub hüvitada varaline ja mittevaraline kahju, mida ta kandis talle osaks saanud psühholoogilise ahistamise ja rikkumiste tõttu, mille komisjon tema abitaotlust rahuldamata jättes toime pani.

175    Varalise kahjuga seoses jaguneb hageja kahju hüvitamise nõue sisuliselt kolmeks osaks.

176    Esiteks väidab asjaomane isik, et üleelatud psühholoogiline ahistamine tumestas tema karjääri ja tema mainet, sest see kahjustas tema füüsilist ja psüühilist tervist. Teiseks väidab hageja, et personalieeskirjade artikli 24 rikkumine ja eelkõige tema abitaotluse tulemusena niisuguste ajutiste meetmete võtmata jätmine nagu eemaldamismeede põhjustas talle kahju. Kolmandaks palub ta hüvitada kahju, mida ta kandis väidetavalt seetõttu, et komisjon eiras hea halduse põhimõtet ja hoolitsemiskohustust, ning ebamõistliku aja tõttu, mis kulus komisjonil tema juhtumi menetlemiseks.

177    Kantud kahju hüvitab osaliselt hageja sõnul see, kui komisjon kannab tema nõunike kohtueelse menetluse ja kohtumenetlusega seotud kulud ja tasud.

178    Mittevaralise kahjuga seoses arvab hageja, et selle põhjustas komisjonipoolne hoolitsemiskohustuse rikkumine tema abitaotluse menetlemisel, ja ta hindab selle 10 000 eurole.

179    Komisjon väidab vastu, et kuna psühholoogilist ahistamist ei tõendatud, ei ole hageja kandnud mingit varalist või mittevaralist kahju ning seega ei ole tema kahju hüvitamise nõuet vaja rahuldada. Ta lisab, et igal juhul ei pea kostja väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kandma hageja menetluse kohtueelse etapi kulusid.

2.     Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

180    Kindlalt väljakujunenud kohtupraktikast ilmneb, et institutsioonide ja nende ametnike vahelistes vaidlustes tunnustatakse õigust kahju hüvitamisele juhul, kui üheaegselt on täidetud kolm tingimust, milleks on institutsioonile etteheidetava käitumise õigusvastasus, kahju tegelikkus ja põhjusliku seose olemasolu etteheidetava käitumise ja tekitatud kahju vahel (eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Q, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika). Sellest, kui üks nendest kolmest tingimusest ei ole täidetud, piisab kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmiseks (vt Avaliku Teenistuse Kohtu 16. märtsi 2011. aasta määrus kohtuasjas F‑21/10: Marcuccio vs. komisjon, punktid 22 ja 23 ning seal viidatud kohtupraktika).

181    Mis puudutab kolmandat tingimust, millest institutsioonide vastutus sõltub, siis kahju, mille hüvitamist taotletakse, peab olema tegelik ja kindel – mida peab tõendama hageja (Avaliku Teenistuse Kohtu 13. juuni 2012. aasta otsus kohtuasjas F‑63/10: BL vs. komisjon, punkt 98).

182    Hageja ei viita oma menetlusdokumentides aga ühelegi kohtutoimiku dokumendile, mis tõendaks, et väidetav varaline kahju on tegelik, ja näitaks selle ulatust – mida ta muide summas välja ei too –, ta märgib ainult, et selle kahju hüvitab osaliselt see, kui komisjon kannab tema nõunike kohtueelse menetluse ja kohtumenetlusega seotud kulud ja tasud. Ka hagiavalduses ei ole ühtegi sellekohast tõendit mainitud. Kodukorra artikli 35 lõike 1 punkti e kohaselt peab hagiavaldus aga sisaldama tõendeid, mis on vajalikud, et tõendada, et kahju on tegelik, ja näidata selle ulatust.

183    Et hageja ei ole neid tõendeid esitanud, tuleb järeldada, et hageja ei ole tõendanud, et väidetav varaline kahju on tegelik, ega näidanud selle ulatust. Seega tuleb hageja kahju hüvitamise nõue varalise kahju osas jätta rahuldamata, ilma et Avaliku Teenistuse Kohus peaks tegema otsust selle kohta, kas ülejäänud tingimused on täidetud.

184    Mittevaralise kahjuga seoses leiab hageja, et selle põhjustasid juurdluse ebamõistlik kestus ja komisjonipoolne hoolitsuse puudumine juhtumi menetlemisel.

185    Avaliku Teenistuse Kohus meenutab, et hageja esitas oma abitaotluse 5. detsembril 2007 ja et vaidlusalune otsus edastati talle 10. augustil 2010, s.o rohkem kui kaks aastat ja kaheksa kuud hiljem. Käesoleva juhtumi asjaoludel ning isegi arvestades abitaotluse pikkust ja seda, et hageja taotles mitmel korral täiendavaid juurdlustoiminguid, ei saa niisugust kestust põhimõtteliselt mõistlikuks pidada.

186    Seega tuleb analüüsida, kas need erinevad argumendid, mis komisjon on juurdluse kestuse põhjendamiseks esitanud, võivad selle järelduse ümber lükata.

187    Kohtutoimikust ilmneb, et abitaotluse esitamisest kuni otsuseni algatada haldusjuurdlus ja teha see ülesandeks juurdlust toimetavale töötajale väljastpoolt personali peadirektoraati – otsus, mis tehti 9. juunil 2008 − kulus kuus kuud. Seega on tegemist kaks kuud pikema ajaga kui see neli kuud, mis on sätestatud personalieeskirjade artikli 90 lõikes 1 ja mille möödudes on tegemist taotluse vaikimisi rahuldamata jätmise otsusega.

188    Personalieeskirjade artikli 24 alusel esitatud abitaotlust käsitlevas kohtupraktikas on siiski juba täpsustatud, et ei ole välistatud, et võib esineda eelkõige juurdluse korraldamise vajadustega seotud objektiivseid põhjusi, mis võivad õigustada selle juurdluse alustamisega viivitamist (eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Q, punkt 105). Arvestades õiget otsust usaldada juurdlus isikule väljastpoolt personali peadirektoraati ja abitaotluse pikkust, mis on umbes tuhat lehekülge, ei saa käesoleval juhul seda komisjoni viivitust pidada ebamõistlikuks.

189    Seevastu ajavahemiku osas 9. juunist 2008 kuni 9. märtsini 2009 – kuupäev, mil juurdlust toimetav töötaja kutsus hageja andma haldusjuurdluse raames tunnistusi – nõustub komisjon, et „ühtki ametlikku juurdlustoimingut ei tehtud” – asjaolu, mille pärast juurdlust toimetav töötaja mitu korda hageja ees vabandas. Komisjon põhjendab seda viivitust juurdlust toimetava töötaja töökoormusega tema hiljutise nimetamise tõttu direktoriks. See kaalutlus ei saa siiski õigustada seda, et nende üheksa kuu vältel juurdlus seisis. Kui juurdlust toimetav töötaja ei olnud suuteline oma juurdlusega seotud ametikohustusi täitma, pidi komisjon nimetama teise juurdlust toimetava isiku või igal juhul korraldama tema tegevuse nii, et hageja taotluse menetlemine ei viibiks nii pikka aega.

190    Ajavahemikul 9. märtsist 2009 kuni 23. aprillini 2010 – kuupäev, mil juurdlust toimetav töötaja esitas oma aruande komisjoni peasekretärile – põhjendab komisjon menetluse kestust juurdluse keerukuse ja ärakuulatud isikute „suure arvuga”, kusjuures nende hulgas oli mitu endist ametnikku, kes olid Belgiast lahkunud. Kuigi juurdluse lõpparuandest ilmneb, et komisjon kuulas ära ainult 12 isikut, kellest ainult kolm olid pensionil, ei tundu selle etapi kestus olevat juurdluse üldist keerukust arvestades ebamõistlik.

191    Lõpuks, 7. juunil 2010 tegi komisjoni peasekretär vaidlusaluse otsuse. Nagu komisjon aga ise 15. septembril 2010 hageja nõunikule saadetud kirjas selgitas, edastati otsus hagejale „halduseksituse” tõttu alles 10. augustil 2010.

192    Sellest järeldub, et juurdluse kogukestusest, milleks on 32 kuud, kulus vähemalt 11 kuud – 9. juunist 2008 kuni 9. märtsini 2009 ja 7. juunist 2010 kuni 10. augustini 2010 –, mille jooksul ei näidatud üles mingit hoolt, ilma et komisjon suudaks esitada selle tegevusetuse kohta mõistlikke põhjendusi. Viitamine lihtsalt juurdlust toimetava töötaja töökoormusele või halduseksitusele ei saa juurdluse kestust õigustada.

193    Juurdluse menetlusaega ei saa seega pidada mõistlikuks ega saa asuda seisukohale, et komisjoni käitumine oli kooskõlas tema hoolitsemiskohustusega.

194    Niisuguses olukorras ei hüvita hageja kantud mittevaralist kahju täielikult vaidlusaluse otsuse tühistamine. Vaidlusaluse otsuse osalise tühistamise tõttu peab hageja uuesti ootama tema 5. detsembri 2007. aasta taotluse alusel personalieeskirjade artikli 24 kohaselt alustatud menetluse lõplikku lahendit. Ootuse ja ebakindla olukorra niisugune pikenemine, mille põhjustas vaidlusaluse otsuse õigusvastasus, kujutab endast mittevaralist kahju.

195    Esitatud põhjendustest lähtudes arvab Avaliku Teenistuse Kohus, et menetluse liiga pika kestuse ja hoolitsemiskohustuse rikkumisega seotud mittevaralise kahju hüvitamise nõue on põhjendatud, ning mõistab komisjonilt hageja kasuks välja summa, mille ta hindab ex æquo et bono 6000 eurole.

 Kohtukulud

196    Kodukorra artikli 87 lõike 1 alusel, ilma et see piiraks kodukorra teise osa kaheksanda peatüki teiste sätete kohaldamist, kannab kaotaja pool kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Sama artikli lõige 2 sätestab, et kui õiglus seda nõuab, võib Avaliku Teenistuse Kohus otsustada, et kaotaja pool kannab vaid osa kohtukuludest või et ta ei kanna neid üldse.

197    Käesoleva kohtuotsuse põhjendustest ilmneb, et põhiosas on kohtuvaidluse kaotanud komisjon. Lisaks on hageja oma nõuetes sõnaselgelt nõudnud kohtukulude väljamõistmist komisjonilt. Kuna käesoleva kohtuasja asjaolude puhul ei ole õigustatud kodukorra artikli 87 lõike 2 kohaldamine, tuleb jätta komisjoni kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja hageja kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (teine koda)

otsustab:

1.      Tühistada Euroopa Komisjoni 7. juuni 2010. aasta otsus osas, milles M. Tzirani abitaotlus, mille viimane esitas psühholoogilise ahistamise tõttu, mille all ta alates 1. oktoobrist 2004 väidetavalt kannatas, jäeti jätkuta.

2.      Mõista Euroopa Komisjonilt välja 6000 eurot M. Tzirani kasuks.

3.      Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

4.      Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja M. Tzirani kohtukulud.

Rofes i Pujol Boruta Bradley

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 11. juulil 2013 Luxembourgis.

Kohtusekretär        Koja esimees

W. Hakenberg        M. I. Rofes i Pujol

* Kohtumenetluse keel: prantsuse.