AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(kolmas koda)

25. aprill 2007

Kohtuasi F-71/06

Maddalena Lebedef-Caponi

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Ametnikud – Hindamine – Karjääriarengu aruanne – 2004. aasta hindamine – Personalieeskirjade artikli 43 üldised rakendussätted – Personalieeskirjade artikkel 26

Ese:      EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi, milles M. Lebedef‑Caponi palub tühistada oma karjääriarengu aruanne ajavahemiku 1. jaanuarist kuni 31. detsembrini 2004 kohta.

Otsus: Jätta hagi rahuldamata. Pooled kannavad ise oma kohtukulud.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Hagi – Eelnev halduskaebus – Tähtaeg

(Personalieeskirjad, artiklid 25, 43 ja artikli 90 lõige 2)

2.      Ametnikud – Hindamine – Karjääriarengu aruanne – Koostamine – Personali esindavad ametnikud

(Personalieeskirjad, artikkel 43)

3.      Ametnikud – Hindamine – Karjääriarengu aruanne – Hinde alandamine võrreldes varasema hindamisega

(Personalieeskirjad, artikli 25 teine lõik ja artikkel 43)

4.      Ametnikud – Hindamine – Kaitseõiguse tagamine

(Personalieeskirjad, artikli 26 esimene ja teine lõik ning artikkel 43)

5.      Ametnikud – Hindamine – Karjääriarengu aruanne

(Personalieeskirjad, artikkel 43)

1.      Selleks et otsus oleks personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 mõttes nõuetekohaselt teatavaks tehtud, peab sellest olema mitte ainult teatatud adressaadile, vaid tal peab olema ka võimalik selle sisuga tulemuslikult tutvuda. Järelikult, kui hinnatavale ametnikule saadetakse elektrooniliselt teave selle kohta, et tema hindamisaruande lõpliku kinnitamise kohta on otsus tehtud ja et see on institutsiooni infotehnoloogilises süsteemis kättesaadav, ei ole see kaebetähtaja kulgemiseks üksi piisav.

Asjaolu, et ametnik viibib töökohal, ei võimalda, juhul kui puudub asjaomase teate elektroonilises postkastis kättesaamise või avamise tõendamise kohta dokument, piisava kindlusega järeldada, et tal oli tegelikult võimalik vaidlusaluse otsusega tutvuda, ning seega ei ole see tõendina käsitletav.

(vt punktid 29–31 ja 34)

Viited:

Euroopa Kohus: 15. juuni 1976, kohtuasi 5/76: Jänsch vs. komisjon (EKL 1976, lk 1027, punkt 10)

Esimese Astme Kohus: 17. jaanuar 2001, kohtuasi T‑14/99: Kraus vs. komisjon (EKL AT 2001, lk I‑A‑7 ja II‑39, punkt 22); 23. november 2005, kohtuasi T‑507/04: Ruiz Bravo-Villasante vs. komisjon (EKL AT 2005, lk I‑A‑361 ja II‑1609, punkt 29); 19. oktoober 2006, kohtuasi T‑311/04: Buendía Sierra vs. komisjon (EKL 2006, lk II‑4137, punkt 121)

2.      Komisjoni poolt vastu võetud personalieeskirjade artikli 43 üldiste rakendussätete artikli 6 lõike 3 punktist c tuleneb, et ad hoc hindamiskomisjoniga ning edasikaebamise korral vastava ühiskomiteega eelnevalt konsulteerides tuleb samuti arvestada personali esindamise ülesandeid ja seda ka nende ametnike puhul, kes ei täida neid esindusülesandeid täiskohaga.

Ad hoc hindamiskomisjoniga konsulteerimise eesmärk on anda hindajale vajalikku informatsiooni nende ülesannete hindamiseks, mida hinnatav ametnik täidab töötajate esindajana, kuna need ülesanded on käsitletavad osana teenistusülesannetest, mida see ametnik peab oma institutsioonis täitma. Lisaks peab hindaja vastavalt kõnealuste üldiste rakendussätete artikli 6 lõike 3 punktile c konsulteerima ad hoc hindamiskomisjoniga enne karjääriarengu aruande esmase projekti koostamist.

Siit tuleneb, et hindaja peab personali esindamise ülesannet täitva ametniku karjääriarengu aruande koostamisel arvestama ad hoc hindamiskomisjoni arvamusega. Siiski ei ole ta kohustatud seda arvamust järgima. Sellisel juhul peab ta märkima põhjused, miks ta sellest kõrvale kaldus. Lihtsalt arvamuse lisamine karjääriarengu aruandele ei ole piisav, et seda võiks vaadelda kõnealuse põhjendamiskohustuse täitmisena.

Juhul kui aruande kinnitaja hindaja eksimuse edasikaebemenetluses kõrvaldab, ei ole lõplik karjääriarengu aruanne õigusvastane.

(vt punktid 43–46 ja 48)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 5. november 2003, kohtuasi T‑326/01: Lebedef vs. komisjon (EKL AT 2003, lk I‑A‑273 ja II‑1317, punktid 53−55 ja 61); 25. oktoober 2005, kohtuasi T‑43/04: Fardoom ja Reinard vs. komisjon (EKL AT 2005, lk I‑A‑329 ja II‑1465, punkt 90)

3.      Karjääriarengu aruannet ei saa pidada tõsiselt ja ilmselt vastuolus olevaks, mis takistab hagejal asjaolusid teades selle põhjendust hinnata ning kohtul asjaomase aruande õiguspärasust kontrollida, juhul kui aruande üldkokkuvõte ja hinnangud täielikult ei kattu, kuid hindaja kõiki kommentaare arvestades on ametnik võinud ise aduda, miks talle antud hinnangud ja üldine hinne on eelmise karjääriarengu aruandega võrreldes halvemad.

(vt punktid 64–66)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 21. oktoober 1992, kohtuasi T‑23/91: Maurissen vs. kontrollikoda (EKL 1992, lk II‑2377, punkt 47)

4.      Kaitseõiguste tagamise aluspõhimõtet ei saa Euroopa ühenduste personali hindamise valdkonnas tõlgendada nii, et see kehtestab selle hindamiseni viivale menetlusele eelneva hoiatamise kohustuse. Seda järeldust ei mõjuta personalieeskirjade artikli 26 esimene ja teine lõik osas, milles selle kohaselt tohib ametniku pädevust, tulemuslikkust ja käitumist puudutavat mis tahes aruannet kasutada ametniku vastu üksnes juhul, kui asjast huvitatud isikule on nendest enne tema isikutoimikusse kandmist teatatud. Vastavad sätted, mille eesmärk on tagada ametniku kaitseõigused, puudutavad juba olemasolevaid dokumente. Nad on takistuseks sellele, et hindamismenetluse käigus kasutataks selliseid dokumente hinnatava ametniku vastu, ilma et talle oleks neist enne tema isikutoimikusse kandmist teatatud. Need sätted ei kohusta koostama eelnevalt dokumente, milles esitatakse ametlikult kõik asjaomase isiku vastu suunatud faktiväited.

Seega ei riku hindaja kaitseõiguste tagamise põhimõtet ega personalieeskirjade artiklit 26, kui ta esitab hindamisaruandes hinnatava ametniku jaoks ebasoodsad faktilised asjaolud, ilma et ükski dokument ametniku isikutoimikus nendele asjaoludele viitaks.

(vt punktid 71–74)

Viited:

Euroopa Kohus: 9. november 2006, kohtuasi C‑344/05 P: komisjon vs. De Bry (EKL 2006, lk I‑10915, punktid 39, 40, 41 ja seal viidatud kohtupraktika)

5.      Komisjoni kehtestatud personali hindamise süsteemis, mille järgi on tulemuslikkuse hindamise võrdlusaluseks eesmärgid, mis hindaja on hinnatava ametnikuga kokkuleppel püstitanud, võib hindaja põhjendatult võtta arvesse ametniku keeldumist täita teatavaid ülesandeid, mis on mõne osutatud eesmärgi saavutamiseks vajalikud, isegi kui neid ei ole karjääriarengu aruande kohaselt ametniku töökirjelduses märgitud, kuna ametnik ei ole sellist hindaja püstitatud eesmärki vaidlustanud, kuigi tal oli selleks õigus, ning asjaomane eesmärk vastab ülesannetele, mida hagejaga samal palgaastmel olevad ametnikud on tavaliselt kohustatud täitma.

(vt punktid 77–79)