EUROOPA KOHTU OTSUS (suurkoda)
20. märts 2018(*)
Eelotsusetaotlus – Direktiiv 2003/6/EÜ – Siseteabe alusel kauplemine – Karistused – Siseriiklikud õigusnormid, milles on sama teo eest ette nähtud väärteokaristus ja kriminaalkaristus – Kriminaalasjas tehtud jõustunud kohtuotsuse seadusjõud väärteomenetluse suhtes – Kriminaalasjas tehtud jõustunud kohtuotsus, millega lõpetatakse menetlus siseteabe alusel kauplemise suhtes – Karistuste tõhusus – Euroopa Liidu põhiõiguste harta – Artikkel 50 – Ne bis in idem’i põhimõte – Väärteokaristuse kriminaalõiguslik laad – Sama süüteo olemasolu – Artikli 52 lõige 1 – Ne bis in idem’i põhimõtte piirangud – Tingimused
Liidetud kohtuasjades C‑596/16 ja C‑597/16,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Corte suprema di cassazione (Itaalia kassatsioonikohus) 27. mai 2016. aasta otsustega esitatud eelotsusetaotlused, mis saabusid Euroopa Kohtusse 23. novembril 2016, menetlustes
Enzo Di Puma
versus
Commissione Nazionale per le Società e la Borsa (Consob) (C‑596/16)
ja
Commissione Nazionale per le Società e la Borsa (Consob)
versus
Antonio Zecca (C‑597/16),
EUROOPA KOHUS (suurkoda),
koosseisus: president K. Lenaerts, asepresident A. Tizzano, kodade presidendid R. Silva de Lapuerta, M. Ilešič, T. von Danwitz (ettekandja), A. Rosas ja E. Levits, kohtunikud E. Juhász, J.‑C. Bonichot, A. Arabadjiev, S. Rodin, F. Biltgen, K. Jürimäe, C. Lycourgos ja E. Regan,
kohtujurist: M. Campos Sánchez-Bordona,
kohtusekretär: ametnik R. Schiano,
arvestades kirjalikku menetlust ja 30. mai 2017. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– E. Di Puma, esindajad: avvocato A. Frangini, avvocato F. Belloni ja avvocato L. Vozza,
– A. Zecca, esindajad: avvocato M. Gariboldi ja avvocato A. Cabras,
– Commissione Nazionale per le Società e la Borsa (Consob), esindajad: avvocato S. Providenti, avvocato R. Vampa ja avvocato P. Palmisano,
– Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistasid avvocato dello Stato G. Galluzzo ja avvocato dello Stato P. Gentili,
– Saksamaa valitsus, esindajad: T. Henze ja D. Klebs,
– Portugali valitsus, esindajad: L. Inez Fernandes, M. Figueiredo ja F. Costa Pinto,
– Euroopa Komisjon, esindajad: V. Di Bucci, R. Troosters ja T. Scharf,
olles 12. septembri 2017. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlused puudutavad Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 50 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. aprilli 2014. aasta direktiivi 2014/57/EL turukuritarvituse korral kohaldatavate kriminaalkaristuste kohta (turukuritarvituse direktiiv) (ELT 2014, L 173, lk 179) tõlgendamist.
2 Taotlused on esitatud kahes kohtuvaidluses, millest esimese pooled on Enzo Di Puma ja Commissione Nazionale per le Società e la Borsa (riiklik äriühingute ja väärtpaberiturgude järelevalveamet, Itaalia) (edaspidi „Consob“) ning teise pooled Consob ja Antonio Zecca ning mis käsitleb siseteabe alusel kauplemise eest määratud rahatrahvide seaduslikkust.
Õiguslik raamistik
EIÕK
3 Roomas 4. novembril 1950 alla kirjutatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK“) protokolli nr 7 artiklis 4 „Teistkordse kohtumõistmise ja karistamise keelamine“ on sätestatud:
„1. Mitte kellegi üle ei või sama riigi jurisdiktsiooni alusel teist korda kohut mõista ning kedagi ei või kriminaalkorras karistada teo eest, milles ta on juba selle riigi seaduse alusel ja kriminaalmenetluse korras lõplikult õigeks või süüdi mõistetud.
2. Eelmine lõige ei takista menetluse taasalustamist kooskõlas asjaomase riigi seaduse ja kriminaalmenetlusega, kui on tõendeid uutest või äsjailmnenud asjaoludest või kui varasemas menetluses on olnud oluline puudujääk, mis võis asja lahendit mõjustada.
3. Käesoleva artikliga sätestatud kohustuste täitmist ei või konventsiooni artikli 15 alusel peatada.“
Liidu õigus
4 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2003. aasta direktiivi 2003/6/EÜ siseringitehingute ja turuga manipuleerimise (turu kuritarvitamise) kohta (ELT 2003, L 96, lk 16; ELT eriväljaanne 06/04, lk 367) artikli 2 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:
„Liikmesriigid keelavad kõigil teises lõigus osutatud ja siseteavet valdavatel isikutel kasutada kõnealust teavet selleks, et oma või kolmanda isiku arvel otse või kaudselt omandada või loovutada või püüda omandada või loovutada sellise teabega seotud finantsinstrumente.
Esimest lõiku kohaldatakse kõigi isikute suhtes, kes valdavad sellist teavet:
[…]
c) töö, ametikoha või ülesannetega seotud teabesaamisvõimaluse tõttu või
d) kuritegeliku tegevuse kaudu.“
5 Direktiivi artiklis 3 on sätestatud:
„Liikmesriigid keelavad kõigil isikutel, kelle suhtes kehtib artiklis 2 sätestatud keeld:
a) avalikustada siseteavet teistele isikutele, välja arvatud juhul, kui seda tehakse kõnealuse isiku töö, ametikoha või ülesannetega seotud tavapärase tegevuse käigus;
b) soovitada teistel isikutel siseteabe põhjal omandada või võõrandada finantsinstrumente, millega see teave on seotud, või mõjutada neid seda tegema.“
6 Direktiivi 2003/6 artikli 14 lõikes 1 on sätestatud
„Liikmesriigid tagavad kooskõlas oma siseriikliku õigusega, et käesoleva direktiivi rakendamisel vastuvõetud sätete eiramisel võib sellise eiramise eest vastutavate isikute suhtes võtta asjakohaseid haldusmeetmeid või rakendada haldussanktsioone, ilma et see piiraks liikmesriikide õigust rakendada kriminaalsanktsioone. Liikmesriigid tagavad, et need meetmed on tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.“
Itaalia õigus
7 24. veebruari 1998. aasta seadusandliku dekreedi nr 58, millega kehtestatakse 6. veebruari 1996. aasta seaduse nr 52 artiklite 8 ja 21 tähenduses finantsvahenduse alaste sätete konsolideeritud redaktsioon (decreto legislativo n. 58 – Testo unico delle disposizioni in materia di intermediazione finanziaria, ai sensi degli articoli 8 e 21 della legge 6 febbraio 1996, n. 52) (GURI nr 71 regulaarne lisa, 26.3.1998) (muudetud 18. aprilli 2005. aasta seadusega nr 62, millega kehtestatakse sätted Itaalia Euroopa ühendustesse kuulumisest tulenevate kohustuste rakendamiseks. Ühendust käsitlev seadus 2004 (legge n. 62 – Disposizioni per l’adempimento di obblighi derivanti dall’appartenenza dell’Italia alle Comunità europee. Legge comunitaria 2004) (GURI nr 76 regulaarne lisa, 27.4.2005)) (edaspidi „TUF“) artiklis 184 „Siseteabe kuritarvitamine“ on sätestatud:
„1. Ühe- kuni kuueaastase vangistusega ja 20 000 kuni 3 miljoni euro suuruse rahalise karistusega karistatakse igaüht, kellel on emitendi nõukogu, juhatuse või järelevalveorgani liikmena või seetõttu, et tal on osalus emitendi kapitalis, või oma töö, kutseala või ametikohustuse – ka ametikohustuse tõttu avalikus teenistuses – või ametikoha tõttu siseteavet ning kes
a) seda teavet kasutades ostab, müüb või teeb otseselt või kaudselt enda või kolmandate isikute huvides muid tehinguid finantsinstrumentidega;
b) avaldab seda teavet kolmandatele isikutele väljaspool oma tavapärast tööprotsessi, kutsealast tegevust, ametikohustuse täitmist või ametikohal tegutsemist;
c) soovitab teistel isikutel selle teabe põhjal teha punktis a nimetatud tehinguid või mõjutab neid niisuguseid tehinguid tegema.
2. Lõikes 1 ette nähtud karistus määratakse igaühele, kellel on siseteavet ja kes süütegude ettevalmistamise või toimepanemise eesmärgil teeb lõikes 1 nimetatud toiminguid.
3. Kohus võib rahalist karistust suurendada kuni [ettenähtud summa] kolmekordistamiseni või summani, mis on kümme korda suurem kui süüteoga saadud tulu või kasu, kui süüteo olulisus, teo toimepanija isikuomadusi või saadud tulu või kasu suurust arvestades ei oleks rahaline karistus isegi selle ülemmäära kohaldamise korral piisav.
[…]“
8 TUF artikkel 187bis, mis lisati sellesse õigusakti eelmises punktis nimetatud 18. aprilli 2005. aasta seadusega, kannab pealkirja „Siseteabe kuritarvitamine“. Artikkel on sõnastatud järgmiselt:
„1. Ilma et see piiraks kriminaalkorras karistamist, kui tegu kujutab endast kuritegu, karistatakse igaüht, kellel on emitendi nõukogu, juhatuse või järelevalveorgani liikmena või seetõttu, et tal on osalus emitendi kapitalis, või oma töö, kutseala või ametikohustuse – ka ametikohustuse tõttu avalikus teenistuses – või ametikoha tõttu siseteavet ning kes:
a) seda teavet kasutades ostab, müüb või teeb otseselt või kaudselt enda või kolmandate isikute huvides muid tehinguid finantsinstrumentidega;
b) avaldab seda teavet kolmandatele isikutele väljaspool oma tavapärast tööprotsessi, kutsealast tegevust, ametikohustuse täitmist või ametikohal tegutsemist;
c) soovitab teistel isikutel selle teabe põhjal teha punktis a nimetatud tehinguid või mõjutab neid niisuguseid tehinguid tegema,
100 000 kuni 15 miljoni euro suuruse rahatrahviga.
2. Lõikes 1 ette nähtud karistus määratakse igaühele, kellel on siseteavet ja kes süütegude ettevalmistamise või toimepanemise eesmärgil teeb lõikes 1 nimetatud toiminguid.
[…]
4. Lõikes 1 nimetatud karistus määratakse ka igaühele, kellel on siseteavet ning kes teadis või tavapärase hoolikuse juures pidi teadma, et see on siseteave, ning kes teeb käesolevas artiklis kirjeldatud toiminguid.
5. Lõigetes 1, 2 ja 4 sätestatud rahatrahve suurendatakse kuni [ettenähtud summa] kolmekordistamiseni või summani, mis on kümme korda suurem kui süüteoga saadud tulu või kasu, kui teo toimepanija isikut või saadud tulu või kasu suurust arvestades ei oleks trahv isegi selle ülemmäära kohaldamise korral piisav.
[…]“
9 Kriminaalmenetluse ning väärteomenetluse ja vaidlustamismenetluse vahelisi suhteid reguleerivad TUF artiklid 187decies kuni 187terdecies. TUF artiklis 187decies „Suhted kohtunike ja prokuröridega“ on sätestatud:
„1. Kui prokuratuurile on saanud teatavaks mõni II peatükis ette nähtud süütegu, teavitab ta sellest viivitamata [Consobi] presidenti.
2. Niipea, kui avastatakse asjaolud, mis annavad alust oletada, et on toime pandud süütegu, edastab [Consobi] president prokuratuurile koos põhjendatud aruandega dokumendid, mis on kogutud kontrollitegevuse käigus. Prokuratuurile dokumentide edastamine toimub hiljemalt käesoleva jao III peatüki sätetes nimetatud süüteomenetluse lõppedes.
3. [Consob] ja prokuratuur teevad koostööd, muu hulgas teabevahetuse teel, selleks et hõlbustada käesolevas jaos nimetatud rikkumiste tuvastamist, sealhulgas juhul, kui need rikkumised ei kujuta endast süütegu. […]“
10 TUF artiklis 187undecies „[Consobi] pädevus kriminaalmenetluses“ on ette nähtud:
„1. Artiklites 184 ja 185 nimetatud süütegusid käsitlevates menetlustes teostab [Consob] õigusi ja pädevust, mis on kriminaalmenetluse seadustikuga antud üksustele ja ühingutele, kes esindavad süüteoga kahjustatud huve.
2. [Consob] võib menetluses osaleda tsiviilhagejana ja nõuda süüteoga turu terviklikkusele tekitatud kahju hüvitamiseks kohtu määratud summat, sealhulgas õiglast hüvitist, võttes siiski arvesse süüteo tegelikku toimepanemist, toimepanija isikuomadusi ja süüteoga saadud tulu või kasu suurust.“
11 TUF artikli 187duodecies lõikes 1 on sätestatud:
„Väärteomenetlust ja vaidlustamismenetlust […] ei või peatada kriminaalmenetluse ajaks, mille ese on samad teod või teod, mille tuvastamisest oleneb asja lahendamine.“
12 Kriminaalmenetluse seadustiku (codice di procedura penale; edaspidi „CPP“) artiklis 654 on ette nähtud:
„Kohtualuse, tsiviilhageja või tsiviilkorras vastutava isiku suhtes, kes on hagi esitanud või kriminaalmenetlusse astunud, on kriminaalasjas võistleva menetluse tulemusel tehtud vaidlustamatu süüdi- või õigeksmõistev kohtuotsus tsiviil- või väärteomenetluses seadusjõuga, kui selline menetlus puudutab õigust või õiguspärast huvi, mille tunnustamine sõltub samade faktiliste asjaolude tuvastamisest, mis olid kriminaalmenetluse ese, tingimusel et tuvastatud asjaolusid peeti kriminaalasjas tehtud otsuse jaoks asjakohaseks ja et tsiviilõiguses ei ole ette nähtud piiranguid vaidlusaluse subjektiivse olukorra tõendamisele.“
Põhikohtuasjad ja eelotsuse küsimused
13 Consob määras 7. novembri 2012. aasta otsusega E. Di Pumale ja A. Zeccale TUF artikli 187bis lõigete 1 ja 4 alusel rahatrahvid.
14 Otsuse kohaselt tegelesid E. Di Puma ja A. Zecca 2008. aastal korduvalt siseteabe alusel kauplemisega. Täpsemalt omandasid nad 14. ja 17. oktoobril 2008 Permasteelisa SpA 2375 aktsiat, kasutades selle äriühingu ülevõtmise kava puudutavat siseteavet, millest A. Zecca oli teadlik oma töö ja ülesannete tõttu, mida ta täitis Deloitte Financial Advisory Services SpA‑s, ning mille puhul ei saanud E. Di Pumale olla teadmata, et tegemist on siseteabega.
15 E. Di Puma ja A. Zecca vaidlustasid nimetatud otsuse Corte d’appello di Milano’s (Milano apellatsioonikohus, Itaalia). 4. aprilli 2013. aasta otsusega jättis nimetatud kohus E. Di Puma kaebuse rahuldamata ja 23. augusti 2013. aasta otsustega rahuldas A. Zecca kaebuse.
16 E. Di Puma esitas esimese ja Consob teise otsuse peale kassatsioonkaebuse Corte suprema di cassazione’le (Itaalia kassatsioonikohus). E. Di Puma väitis, et tema suhtes oli Tribunale di Milano’s (Milano kohus, Itaalia) toimunud kriminaalmenetlus seoses samade tegudega, milles Consob teda süüdistas, ja et nimetatud kohus mõistis ta Corte d’appello di Milano (Milano apellatsioonikohus) otsustest hiljem tehtud jõustunud kohtuotsusega õigeks põhjendusel, et süüteo koosseisu tunnuste esinemine ei olnud tõendatud. A. Zecca, kes oli Consobi kassatsioonkaebuse menetluses vastustaja, tugines omalt poolt samuti kõnealusele õigeksmõistvale kohtuotsusele.
17 Olles märkinud, et õigeksmõistev kohtuotsus puudutas tõepoolest samu tegusid, mille eest Consob määras 7. novembri 2012. aasta otsusega põhikohtuasjades kõne all olevad rahatrahvid, rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et CPP artikli 654 kohaselt on õigeksmõistvas kohtuotsuses sisalduvad järeldused süüteo puudumise kohta väärteomenetluste jaoks seadusjõuga. Ta leiab siiski, et tema menetletavaid vaidlusi ei saa lahendada ainuüksi siseriiklike õigusnormide alusel, arvestades EIÕK protokolli nr 7 artikli 4 ja harta artikli 50 esimust nende õigusnormide suhtes.
18 Mis puudutab aga EIÕK protokolli nr 7 artiklit 4, siis on eelotsusetaotluse esitanud kohus seisukohal, et asjaolu, et sama siseteabe alusel kauplemise eest võib TUF artiklite 184 ja 187bis alusel mõista nii kriminaalkaristuse kui ka rahatrahvi, võib rikkuda artikliga 4 tagatud ne bis in idem’i põhimõtet, nii nagu Euroopa Inimõiguste Kohus on seda tõlgendanud eelkõige 4. märtsi 2014. aasta kohtuotsuses Grande Stevens jt vs. Itaalia (ECLI:CE:ECHR:2014:0304JUD001864010). Arvestades niisuguste rahatrahvide õiguslikku kvalifikatsiooni siseriiklikus õiguses ning nende laadi ja raskust, on need rahatrahvid nimelt kriminaalõiguslikku laadi. Lisaks puudutab põhikohtuasjades kõne all olevate kriminaalmenetluste ja -karistuste ning väärteomenetluste ja -karistuste kumuleerimine sama süütegu, mida mõistetakse samu asjaolusid hõlmavana.
19 Seoses harta artikliga 50 on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud küsimus, kas selle kohaselt on keelatud ka niisugune menetluste ja karistuste kumuleerimine. Direktiivi 2003/6 artikli 14 lõikes 1 on nimelt ette nähtud, et liikmesriigid on kohustatud siseteabe alusel kauplemise eest karistama tõhusate, proportsionaalsete ja hoiatavate väärteokaristustega. Nii peaksid pädevad siseriiklikud asutused selle sätte kohaselt hindama kriminaalkaristusega kumuleeruva väärteokaristuse tõhusust, proportsionaalsust ja hoiatavust.
20 26. veebruari 2013. aasta kohtuotsuses Åkerberg Fransson (C‑617/10, EU:C:2013:105, punktid 34 ja 36) leidis Euroopa Kohus aga ühelt poolt, et harta artikliga 50 on vastuolus, kui pärast selle sätte tähenduses kriminaalõiguslikku laadi maksuõigusliku karistuse määramist, mis on lõplik, algatatakse sama teo ja sama isiku suhtes kriminaalmenetlus, kuid märkis teiselt poolt, et liikmesriigi kohtu ülesanne on kindlaks teha, kas kehtimajäävad karistused on tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Seda kohtupraktikat silmas pidades soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas harta artiklit 50 tuleb tõlgendada nii, et selle kohaselt on lubatud jätkata rahatrahvi määramise menetlust pärast kriminaalasjas tehtud jõustunud kohtuotsust, millel on seadusjõud ja millega on tuvastatud süüteo puudumine, kui see menetlus võib osutuda vajalikuks, et täita tõhusate, proportsionaalsete ja hoiatavate karistuste määramise kohustus.
21 Eelotsusetaotluse esitanud kohus on seisukohal, et kuigi liidu õiguse tõhusus, esimus ja ühtsus võivad põhjendada menetluste ja karistuste kumuleerimist, kaob selline põhjendus juhul, kui pädev kriminaalkohus on jõustunud kohtulahendiga tuvastanud, et asjaolud, millest sõltub kõnealuse kuriteo ja väärteo esinemine, ei ole tõendatud. Lisaks tooks see, kui viimati nimetatud olukorras jätkataks rahatrahvi määramise menetlust, kaasa vastuoluliste kohtuotsuste ohu ja võiks seeläbi kahtluse alla seada seadusjõu, mille on omandanud kriminaalasjas tehtud jõustunud kohtuotsus. Kohtuotsuse seadusjõu põhimõtte rakendamise kord peab siiski järgima tõhususe põhimõtet.
22 Neil asjaoludel otsustas Corte suprema di cassazione (kassatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas […] harta artiklit 50 tuleb tõlgendada nii, et kui jõustunud otsusega on tuvastatud, et kuriteo koosseisu tunnuste esinemine ei ole tõendatud, on – ilma, et liikmesriigi kohus peaks uue hinnangu andma – välistatud samade tegude suhtes mis tahes muu sellise menetluse alustamine või jätkamine, mille eesmärk on määrata karistusi, mida tuleb nende laadi ja raskuse tõttu käsitada kriminaalkaristusena?
2. Kas liikmesriigi kohus peab karistuste tõhususe, proportsionaalsuse ja hoiatavuse hindamisel […] harta artiklis 50 sätestatud ne bis in idem’i põhimõtte rikkumise tuvastamiseks võtma arvesse direktiivist 2014/57[…] tulenevaid karistuse piirmäärasid?“
23 Euroopa Kohtu presidendi 23. detsembri 2016. aasta määrusega liideti kohtuasjad C‑596/16 ja C‑597/16 kirjalikuks ja suuliseks menetlemiseks ning kohtuotsuse tegemiseks.
Eelotsuse küsimuste analüüs
Esimene küsimus
24 Kõigepealt tuleb märkida, et kuigi esimese küsimusega palutakse tõlgendada harta artiklit 50, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus eelkõige teada, kas CPP artikkel 654 on kooskõlas direktiivi 2003/6 artikli 14 lõikega 1 ja põhiõigusega, mis on tagatud harta artikliga 50. Nimetatud kohus on seisukohal, et tõlgendus, mille kohaselt direktiivi artikli 14 lõige 1 nõuab hoolimata ne bis in idem’i põhimõttest rahatrahvi määramise menetluse jätkamist isegi pärast kriminaalkorras õigeksmõistvat jõustunud kohtuotsust, millel on seadusjõud, seaks kahtluse alla kohtuotsuse seadusjõu põhimõtte vastupidi CPP artiklis 654 ettenähtule.
25 Neil asjaoludel tuleb esimest küsimust mõista nii, et eelotsusetaotluse esitanud kohus palub sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2003/6 artikli 14 lõiget 1 koostoimes harta artikliga 50 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt rahatrahvi määramise menetlust ei või jätkata pärast kriminaalkorras õigeksmõistvat jõustunud kohtuotsust, millega on tuvastatud, et siseteabe alusel kauplemist puudutavate õigusnormide rikkumise koosseisu tunnuste esinemine, mille tõttu alustati ka seda menetlust, ei ole tõendatud.
26 Sellega seoses tuleb märkida, et direktiivi 2003/6 artikli 14 lõikes 1 koostoimes direktiivi artiklitega 2 ja 3 on sätestatud liikmesriikide kohustus näha siseteabe alusel kauplemise keelu rikkumise eest ette tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad väärteokaristused. Kuigi Euroopa Kohus on otsustanud, et direktiivi artikli 14 lõikega 1 on liikmesriikidele kehtestatud üksnes kohustus näha ette sellistele tunnustele vastavad väärteokaristused, ilma et liikmesriikidelt nõutaks, et nad kehtestaksid siseteabe alusel kauplemisega tegelevate isikute suhtes ka kriminaalkaristusi (vt selle kohta 23. detsembri 2009. aasta kohtuotsus Spector Photo Group ja Van Raemdonck, C‑45/08, EU:C:2009:806, punkt 42), on liikmesriikidel sellegipoolest ka õigus näha ette kriminaal- ja väärteokaristuse kumuleerimine, tingimusel et järgitakse siiski liidu õigusest tulenevaid piire ja eelkõige harta artikliga 50 tagatud ne bis in idem’i põhimõttest tulenevaid piire, mida harta artikli 51 lõike 1 kohaselt tuleb selle õiguse kohaldamisel järgida.
27 Tõhusate, proportsionaalsete ja hoiatavate väärteokaristuste kohaldamine, mis on direktiivi 2003/6 artikli 14 lõikes 1 ette nähtud siseteabe alusel kauplemise keelu rikkumise eest, eeldab siiski, et liikmesriigi pädevad asutused tuvastavad asjaolud, mis annavad tunnistust sellest, et konkreetsel juhul on toimunud selline kauplemine, mille tõttu võib olla põhjendatud väärteokaristuse määramine.
28 Ent nagu nähtub eelotsusetaotlusest, tuvastati põhikohtuasjades võistleva kriminaalmenetluse tulemusel kriminaalasjas tehtud jõustunud kohtuotsusega, millel on seadusjõud, et siseteabe alusel kauplemise koosseisu tunnuste esinemine ei ole tõendatud.
29 Seetõttu tekib nimetatud kontekstis küsimus, kas direktiivi 2003/6 artikli 14 lõikega 1 on vastuolus selline siseriiklik säte nagu CPP artikkel 654, mille kohaselt laieneb kriminaalmenetluses tuvastatud faktiliste asjaolude seadusjõud rahatrahvi määramise menetlusele.
30 Sellega seoses tuleb märkida, et ei artikli 14 lõikes 1 ega üheski teises direktiivi 2003/6 sättes ei ole täpsustatud kriminaalkorras õigeksmõistva jõustunud kohtuotsuse mõju rahatrahvi määramise menetlusele.
31 Arvestades lisaks, kui tähtis on nii liidu õiguskorras kui ka liikmesriikide õiguskordades kohtuotsuse seadusjõu põhimõte, on Euroopa Kohus leidnud, et liidu õigus ei nõua, et jäetaks kohaldamata siseriiklikke menetlusnorme, mis omistavad kohtulahendile seadusjõu (vt selle kohta seoses tõhususe põhimõttega 10. juuli 2014. aasta kohtuotsus Impresa Pizzarotti, C‑213/13, EU:C:2014:2067, punktid 58 ja 59, ning 6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Târşia, C‑69/14, EU:C:2015:662, punktid 28 ja 29).
32 Käesoleval juhul ei anna põhikohtuasjade ükski konkreetne asjaolu, nagu neid on kirjeldatud Euroopa Kohtu käsutuses olevas toimikus, alust teistsuguseks lähenemisviisiks kui see, mida on kasutatud eelmises punktis meenutatud kohtupraktikas. Sellega seoses tuleb märkida, et kuigi CPP artikliga 654 on kriminaalmenetlusest tuleneva seadusjõu mõju laiendatud rahatrahvi määramise menetlusele, tuleneb selle sätte sõnastusest, mis on esile toodud eelotsusetaotluses, et seadusjõud puudutab üksnes tuvastatud faktilisi asjaolusid võistleva menetluse tulemusel kriminaalasjas tehtud kohtuotsuses.
33 TUF artikli 187undecies kohaselt on Consobil aga õigus osaleda kriminaalmenetluses eelkõige tsiviilhagejana ja lisaks on ta TUF artikli 187decies alusel kohustatud edastama prokuratuurile dokumendid, mis on kogutud tema kontrollitegevuse käigus. Seda korda silmas pidades ilmneb, et Consobil on tegelik võimalus tagada, et kriminaalkorras süüdimõistva või – nagu põhikohtuasjades – õigeksmõistva kohtuotsuse tegemisel võetakse arvesse kõiki tõendeid, mis sellel asutusel on TUF artikli 187bis alusel rahatrahvi määramiseks.
34 Seadusjõud, mis siseriikliku sättega on omistatud kriminaalasjas tehtud kohtuotsuses tuvastatud faktilistele asjaoludele rahatrahvi määramise menetluses, ei takista seega siseteabe alusel kauplemist puudutavate õigusnormide rikkumise tuvastamist ja nende eest tõhusalt karistamist olukorras, kus kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse kohaselt on asjaomased faktid tõendatud.
35 Vastupidises olukorras ei või liikmesriikidele direktiivi 2003/6 artikli 14 lõikega 1 pandud kohustus näha ette tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad väärteokaristused käesoleva kohtuotsuse punktis 31 meenutatut arvestades tuua kaasa seda, et seadusjõud, mis on kriminaalkorras õigeksmõistval kohtuotsusel, jäetakse sellise siseriikliku sätte nagu CPP artikli 654 alusel kohaldamata väärteokaristuse määramise menetluse suhtes, mis puudutab samu asjaolusid, mille kohta nimetatud kohtuotsuses leiti, et need ei ole tõendatud. Niisugune hinnang ei mõjuta EIÕK protokolli nr 7 artikli 4 lõikes 2 ette nähtud võimalust kriminaalmenetlus vajaduse korral uuendada, kui uued või äsja ilmnenud asjaolud või oluline puudus varasemas menetluses võisid kriminaalasjas tehtud kohtuotsust mõjutada.
36 Neil asjaoludel ei ole direktiivi 2003/6 artikli 14 lõikega 1 vastuolus niisugused siseriiklikud õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjades.
37 Seda tõlgendust kinnitab harta artikkel 50.
38 Sellega seoses tuleneb eelotsusetaotlusest, et teod, milles E. Di Pumat ja A. Zeccat põhikohtuasjades kõne all olevates rahatrahvi määramise menetlustes süüdistatakse, on samad, mille alusel algatati nende suhtes kriminaalmenetlus Tribunale di Milano’s (Milano kohus). Lisaks võivad põhikohtuasjades käsitletavad rahatrahvid Euroopa Kohtu käsutuses oleva toimiku materjalide kohaselt ulatuda TUF artikli 187bis alusel summani, mis on kümme korda suurem kui süüteoga saadud tulu või kasu. Järelikult on kõnealustel rahatrahvidel karistuslik eesmärk ja need on rasked karistused, mistõttu need on harta artikli 50 tähenduses kriminaalõiguslikku laadi (vt selle kohta tänane kohtuotsus Garlsson Real Estate, C‑537/16, punktid 34 ja 35), kuid eelotsusetaotluse esitanud kohus peab seda siiski kontrollima.
39 Tuleb lisada, et juba artikli 50 sõnastusest nähtub, et ne bis in idem’i põhimõttega antav kaitse ei piirdu olukorraga, kus asjaomane isik on kriminaalkorras süüdi mõistetud, vaid hõlmab ka olukorda, kus isik on lõplikult õigeks mõistetud.
40 Sellest järeldub, et niisuguses olukorras nagu põhikohtuasjades on kriminaalõiguslikku laadi rahatrahvi määramise menetluse jätkamine käsitatav harta artikliga 50 tagatud põhiõiguse piiranguna (vt analoogia alusel tänased kohtuotsused Menci, C‑524/15, punkt 39, ja Garlsson Real Estate, C‑537/16, punkt 41).
41 Ne bis in idem’i põhimõtte selline piiramine võib olla harta artikli 52 lõike 1 alusel siiski põhjendatud (vt selle kohta 27. mai 2014. aasta kohtuotsus Spasic, C‑129/14 PPU, EU:C:2014:586, punktid 55 ja 56; ning tänased kohtuotsused Menci, C‑524/15, punkt 40, ja Garlsson Real Estate, C‑537/16, punkt 42).
42 Sellega seoses tuleb täheldada, et eesmärk kaitsta finantsturgude terviklikkust ja üldsuse usaldust finantsinstrumentide vastu võib põhjendada kriminaalõiguslikku laadi menetluste ja karistuste kumuleerimist, nagu on ette nähtud põhikohtuasjades käsitletavates siseriiklikes õigusnormides, kui nende menetluste ja karistustega taotletakse sellise eesmärgi saavutamiseks täiendavaid eesmärke, mis puudutavad olenevalt olukorrast sama süüteo eri aspekte (vt selle kohta tänane kohtuotsus Garlsson Real Estate, C‑537/16, punkt 46).
43 Kriminaalõiguslikku laadi rahatrahvi – nagu on kõne all põhikohtuasjades – määramise menetluse jätkamisel pärast kriminaalmenetluse lõpetamist jõustunud kohtulahendiga tuleb siiski rangelt järgida proportsionaalsuse põhimõtet (vt selle kohta tänane kohtuotsus Garlsson Real Estate, C‑537/16, punkt 48). Sellega seoses tuleb märkida, et erinevalt olukorrast, mille kohta tehti 26. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Åkerberg Fransson (C‑617/10, EU:C:2013:105), milles kriminaalmenetlus algatati pärast maksuõigusliku karistuse määramist, tõstatavad põhikohtuasjad küsimuse, kas kriminaalõiguslikku laadi rahatrahvi määramise menetlust võib jätkata juhul, kui kriminaalkorras õigeksmõistvas jõustunud kohtuotsuses on tuvastatud, et siseteabe alusel kauplemist puudutavate õigusnormide rikkumise koosseisu tunnuste esinemine, mille tõttu alustati ka seda menetlust, ei ole tõendatud.
44 Sellises olukorras nagu põhikohtuasjades ületab kriminaalõiguslikku laadi rahatrahvi määramise menetluse jätkamine aga ilmselgelt seda, mis on käesoleva kohtuotsuse punktis 42 nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalik, kuna kriminaalasjas jõustunud õigeksmõistvas kohtuotsuses on tuvastatud, et puuduvad selle süüteo koosseisu tunnused, mille eest karistamine on direktiivi 2003/6 artikli 14 lõikes 1 ette nähtud.
45 Arvestades nimelt sellist järeldust, millel on seadusjõud ka nimetatud menetluse suhtes, on selle menetluse jätkamine täiesti alusetu. Harta artikliga 50 on seega vastuolus, kui niisuguses olukorras jätkatakse sellist kriminaalõiguslikku laadi rahatrahvi määramise menetlust, nagu on kõne all põhikohtuasjades, ilma et see piiraks käesoleva kohtuotsuse punktis 35 mainitud võimalust kriminaalmenetlus vajaduse korral uuendada, kui uued või äsja ilmnenud asjaolud või oluline puudus varasemas menetluses võisid kriminaalasjas tehtud kohtuotsust mõjutada.
46 Eespool toodud kaalutlusi silmas pidades tuleb esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 2003/6 artikli 14 lõiget 1 koostoimes harta artikliga 50 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt kriminaalõiguslikku laadi rahatrahvi määramise menetlust ei või jätkata pärast kriminaalkorras õigeksmõistvat jõustunud kohtuotsust, millega on tuvastatud, et siseteabe alusel kauplemist puudutavate õigusnormide rikkumise koosseisu tunnuste esinemine, mille tõttu alustati ka seda menetlust, ei ole tõendatud.
Teine küsimus
47 Arvestades esimesele küsimusele antud vastust, ei ole teisele küsimusele vaja vastata.
Kohtukulud
48 Kuna põhikohtuasjade poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2003. aasta direktiivi 2003/6/EÜ siseringitehingute ja turuga manipuleerimise (turu kuritarvitamise) kohta artikli 14 lõiget 1 koostoimes harta artikliga 50 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt kriminaalõiguslikku laadi rahatrahvi määramise menetlust ei või jätkata pärast kriminaalkorras õigeksmõistvat jõustunud kohtuotsust, millega on tuvastatud, et siseteabe alusel kauplemist puudutavate õigusnormide rikkumise koosseisu tunnuste esinemine, mille tõttu alustati ka seda menetlust, ei ole tõendatud.
Allkirjad