EUROOPA KOHTU MÄÄRUS (apellatsioonkaebuste menetlusse võtmise üle otsustav koda)
24. oktoober 2019(*)
Apellatsioonkaebus – Ühenduse disainilahendus –Apellatsioonkaebuste menetlusse võtmine – Euroopa Kohtu kodukorra artikkel 170b – Taotlus, milles ei ole tõendatud küsimuse olulisust liidu õiguse ühtsuse, järjepidevuse või edasiarendamise seisukohast – Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmine
Kohtuasjas C‑614/19 P,
mille ese on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 14. augustil 2019 esitatud apellatsioonkaebus,
Dr. Ing. h.c. F. Porsche AG, asukoht Stuttgart (Saksamaa), esindaja: Rechtsanwalt C. Klawitter,
apellant,
teised menetlusosalised:
Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO),
kostja esimeses kohtuastmes,
Autec AG, asukoht Nürnberg (Saksamaa),
menetlusse astuja esimeses kohtuastmes,
EUROOPA KOHUS (apellatsioonkaebuste menetlusse võtmise üle otsustav koda),
koosseisus: kohtu asepresident R. Silva de Lapuerta, kohtunikud J. Malenovský (ettekandja) ja F. Biltgen,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades ettekandja‑kohtuniku ettepanekut ja pärast kohtujurist M. Szpunari ärakuulamist,
on teinud järgmise
määruse
1 Dr. Ing. h.c. F. Porsche AG palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 6. juuni 2019. aasta otsus Porsche vs. EUIPO – Autec (sõidukid), (T‑210/18, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2019:380), millega Üldkohus jättis rahuldamata tema hagi nõudega tühistada Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) kolmanda apellatsioonikoja 19. jaanuari 2018. aasta otsus (asi R 941/2016‑3), mis käsitleb Autec AG ja Dr. Ing. h.c. F. Porsche AG vahelist disainilahenduse kehtetuks tunnistamise menetlust.
Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise taotlus
2 Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58a esimese lõigu kohaselt otsustab Euroopa Kohus eelnevalt, kas apellatsioonkaebus võetakse menetlusse, kui apellatsioonkaebus on esitatud Üldkohtu lahendi peale, mis käsitleb EUIPO sõltumatu apellatsioonikoja otsust.
3 Vastavalt põhikirja artikli 58a kolmandale lõigule võetakse apellatsioonkaebus tervikuna või osaliselt menetlusse Euroopa Kohtu kodukorras sätestatud korras, kui apellatsioonkaebuses tõstatatud küsimus on liidu õiguse ühtsuse, järjepidevuse või edasiarendamise seisukohast oluline.
4 Kodukorra artikli 170a lõike 1 kohaselt lisab apellant põhikirja artikli 58a esimeses lõigus osutatud juhtudel oma apellatsioonkaebusele apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise taotluse, milles ta kirjeldab liidu õiguse ühtsuse, järjepidevuse või edasiarendamise seisukohast olulist apellatsioonkaebuses tõstatatud küsimust ning mis sisaldab kõiki andmeid, mida on Euroopa Kohtul selle taotluse lahendamiseks vaja.
5 Vastavalt kodukorra artikli 170b lõikele 3 lahendab Euroopa Kohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise taotluse põhistatud määrusega.
6 Antud juhul väidab apellant oma apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise taotluse põhjenduseks, et selles tõstatatud küsimused on liidu õiguse ühtsuse, järjepidevuse või edasiarendamise seisukohast olulised, esitades kaheksa argumenti.
7 Esimeses argumendis heidab ta Üldkohtule ette Euroopa Kohtu asjakohasest praktikast kõrvalekaldumist seisukohas, et disainilahenduse eristatavus peab tulenema déjà vu‑efekti puudumisest. Küsimus, kas déjà vu‑kriteerium on eristatavuse hindamisel asjakohane, on aga liidu õiguse ühtsuse, järjepidevuse või edasiarendamise seisukohast oluline.
8 Mis puudutab teist argumenti, siis heidab apellant Üldkohtule ette, et viimane on disainilahenduse eristatavuse hindamisel Euroopa Kohtu asjakohasest praktikast kõrvale kaldunud seetõttu, et ta jättis vaatluse alt välja vähem esilekerkivad või silmatorkavad tunnused. See õigusnormi rikkumine tõstatab liidu õiguse ühtsuse ja järjepidevuse seisukohast olulise küsimuse.
9 Kolmandas argumendis väidab apellant, et vastupidi Üldkohtu seisukohale hõlmab disainilahenduse eristatavuse analüüs nõukogu 12. detsembri 2001. aasta määruse (EÜ) nr 6/2002 ühenduse disainilahenduse kohta (ELT 2002, L 3, lk 1; ELT eriväljaanne 13/27, lk 142) artikli 6 kohaselt kõigepealt ühest disainilahendusest jääva üldmulje ja seejärel teisest disainilahendusest jääva üldmulje tuvastamist. Üldkohtu seisukoht seab seega kahtluse alla liidu õiguse ühtsuse ja järjepidevuse.
10 Neljandas argumendis väidab apellant sisuliselt, et Üldkohus ei järginud Euroopa Kohtu praktikat, mille kohaselt disainilahenduse varasem omanik peab näitama ja tõendama, et disainilahendus, mille kehtetuks tunnistamist ta taotleb, oli juba varasemas disainilahenduses täielikult olemas. Selline Üldkohtu erinev hinnang seab kahtluse alla liidu õiguse ühtsuse ja järjepidevuse.
11 Mis puudutab viiendat argumenti, siis apellant väidab sisuliselt, et Üldkohtu teatud järeldused takistavad vaidlustatud disainilahenduse omanikku esitamast tõendeid, et lisaks asjaomastest osavaadetest nähtuvatele sarnasustele on vastuolus olevatel disainilahendustel erinevusi, mille tulemusel jääb selgelt erinev üldmulje.
12 Kuuendas argumendis väidab apellant, et Üldkohus rikkus õigusnormi sellega, et ta määratles asjatundliku kasutaja konkreetsetest mudelitest või toodetest sõltumata ning asjaomase turu tegelike tunnustega arvestamata. Küsimus, kas selline lähenemine on õige või mitte, puudutab liidu õiguse ühtsust ja järjepidevust.
13 Seitsmendas argumendis väidab apellant, et asjatundlik kasutaja teeb otsuse ühe või teise mudeli kasuks vastavalt oma informeerituse ja tähelepanelikkuse tasemele. Tal on seega tekkinud küsimus, kas antud asjas on võimalik tugineda mootorsõidukitele üldiselt, et tuvastada eristatavus selle toote kirjelduse alusel, mida asjaomane disainilahendus endast kujutab, või tuleb vähemalt mootorsõidukite puhul, mis antud juhul on olnud turul juba aastakümneid, määratleda asjatundlik kasutaja täpsemalt, turu tegelike tunnuste alusel. Apellandi arvates näib, et Euroopa Kohtul ei ole veel olnud võimalust sellises küsimuses otsust teha ning järelikult puudutab see liidu õiguse edasiarendamist.
14 Kaheksandas ja viimases argumendis väidab apellant, tuginedes komisjoni rohelisele raamatule tööstusdisainilahenduste õiguskaitse kohta, et autori vabadus, mida tuleb määruse nr 6/2002 artikli 6 kohaselt eristatavuse hindamisel arvesse võtta, võib olla samuti piiratud „äriliste piirangutega“ või „kliendi kindlate nõudmistega“, mis antud juhul tähendab, et väikesed erinevused disainilahenduste vahel võrreldes juba tuntud vormidega võivad olla piisavad, et õigustada disainilahenduste eristatavust. Apellant leiab aga, et kuna Euroopa Kohus ei ole selles küsimuses veel otsust teinud, on see liidu õiguse edasiarendamise seisukohast oluline.
15 Sissejuhatuseks olgu märgitud, et apellant peab tõendama, et apellatsioonkaebuses tõstatatud küsimused on liidu õiguse ühtsuse, järjepidevuse või edasiarendamise seisukohast olulised (16. septembri 2019. aasta kohtumäärus Kiku vs. CPVO, C‑444/19 P, ei avaldata, EU:C:2019:746, punkt 11).
16 Samuti, nagu nähtub Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58a kolmandast lõigust koostoimes kodukorra artikli 170b lõikega 4, peab apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise taotlus lisaks sisaldama kõiki vajalikke andmeid, et võimaldada Euroopa Kohtul otsustada apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle ning apellatsioonkaebuse osaliselt menetlusse võtmise korral määratleda need apellatsioonkaebuse väited või väiteosad, mida tuleb käsitleda vastuses apellatsioonkaebusele. Nimelt, kuna põhikirja artiklis 58a ette nähtud apellatsioonkaebuste menetlusse võtmise üle otsustamise mehhanismiga soovitakse saavutada see, et Euroopa Kohtu kontroll piirduks liidu õiguse ühtsuse, järjepidevuse või edasiarendamise seisukohast oluliste küsimustega, siis tuleb Euroopa Kohtul apellatsioonkaebuse raames analüüsida üksnes apellandi esitatud väiteid, milles on tõstatatud sellised küsimused (10. oktoobri 2019. aasta kohtumäärus KID‑Systeme vs. EUIPO, C‑577/19 P, ei avaldata, EU:C:2019:854, punkt 12 ja seal viidatud kohtupraktika).
17 Seega tuleb apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise taotluses igal juhul esitada selgelt ja täpselt väited, millele apellatsioonkaebus tugineb, näidata sama täpselt ja selgelt ära iga väitega tõstatatud õigusküsimus, täpsustada, kas see küsimus on liidu õiguse ühtsuse, järjepidevuse või edasiarendamise seisukohast oluline, ning esitada üksikasjalikult põhjused, miks nimetatud küsimus on viidatud kriteeriumi suhtes oluline. Mis puudutab konkreetselt apellatsioonkaebuse väiteid, siis tuleb apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise taotluses täpsustada liidu õiguse säte või kohtupraktika, mida on vaidlustatud kohtuotsusega rikutud, tuua kokkuvõtlikult esile, milles seisneb Üldkohtu poolt väidetavalt toime pandud õigusnormi rikkumine ning märkida, kuidas see viga mõjutas vaidlustatud kohtuotsuse tulemust (10. oktoobri 2019. aasta kohtumäärus KID‑Systeme vs. EUIPO, C‑577/19 P, ei avaldata, EU:C:2019:854, punkt 13 ja seal viidatud kohtupraktika). Kui viidatud õigusnormi rikkumine tuleneb kohtupraktika rikkumisest, tuleb apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise taotluses kokkuvõtlikult, kuid selgelt ja täpselt välja tuua esiteks, milles seisneb väidetav vastuolu, märkides ära nii edasi kaevatud kohtuotsuse või ‑määruse punktid, mille apellant vaidlustab, kui ka Euroopa Kohtu või Üldkohtu lahendi punktid, millega ei ole arvestatud, ning teiseks konkreetsed põhjused, miks selline vastuolu tõstatab liidu õiguse ühtsuse, järjepidevuse või edasiarendamise seisukohast olulise küsimuse (vt selle kohta 7. oktoobri 2019. aasta kohtumäärus L’Oréal vs. EUIPO, C‑586/19 P, ei avaldata, EU:C:2019:845, punkt 16).
18 Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise taotlusega, mis ei sisalda käesoleva kohtumääruse eelmises punktis viidatud andmeid, ei saa algusest peale tõendada, et apellatsioonkaebuses on tõstatatud liidu õiguse ühtsuse, järjepidevuse või edasiarendamise seisukohast oluline küsimus, mis põhjendab apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist (10. oktoobri 2019. aasta kohtumäärus KID‑Systeme vs. EUIPO, C‑577/19 P, ei avaldata, EU:C:2019:854, punkt 14).
19 Mis puudutab esimesena käesoleva kohtumääruse punktides 7, 8 ja 10 nimetatud argumente, mille kohaselt Üldkohus kaldus kõrvale Euroopa Kohtu asjakohasest praktikast, siis on oluline rõhutada, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise taotluse esitaja tõendamiskoormist arvestades ei ole see argumentatsioon iseenesest piisav tõendamaks, et apellatsioonkaebuses on tõstatatud liidu õiguse ühtsuse, järjepidevuse või edasiarendamise seisukohast oluline küsimus, kuna taotluse esitaja peab tõendamisel järgima kõiki käesoleva kohtumääruse punktis 17 esitatud nõudeid (vt selle kohta 7. oktoobri 2019. aasta kohtumäärus L’Oréal vs. EUIPO, C‑586/19 P, ei avaldata, EU:C:2019:845, punkt 16). Antud juhul piirdub apellant neid nõudeid järgimata siiski selle kinnitamisega, et Üldkohus on rikkunud Euroopa Kohtu asjakohast praktikat.
20 Teisena tuleb märkida seoses käesoleva kohtumääruse punktides 9, 11 ja 12 sisalduvate argumentidega, mis käsitlevad väidetavaid õigusnormi rikkumisi Üldkohtu poolt, et vaadeldavas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise taotluses ei ole täpsustatud, millist liidu õiguse sätet või kohtupraktikat Üldkohus rikkus, kui ta tegi punktides 11 ja 12 toodud argumentides viidatud vead. Igal juhul ei luba asjaolu, et apellatsioonkaebuses on tõstatatud konkreetselt edasikaevatud kohtuotsusest tulenevaid õigusküsimusi, asuda iseenesest seisukohale, et Euroopa Kohus peab apellatsioonkaebuse menetlusse võtma. Nimelt peab apellant tõendama, et sõltumata õigusküsimustest, millele ta oma apellatsioonkaebuses viitab, on selles kaebuses tõstatatud üks või mitu liidu õiguse ühtsuse, järjepidevuse või edasiarendamise seisukohast olulist küsimust, sest see kriteerium on ulatuslikum edasikaevatud kohtuotsuse ja lõpuks ka apellandi apellatsioonkaebuse raamistikust (vt selle kohta 7. oktoobri 2019. aasta kohtumäärus L’Oréal vs. EUIPO, C‑586/19 P, ei avaldata, EU:C:2019:845, punktid 11 ja 12). Käesolevas taotluses seda aga tõendatud ei ole.
21 Mis puudutab kolmandana ja viimasena käesoleva kohtumääruse punktides 13 ja 14 välja toodud argumente, mille kohaselt on apellatsioonkaebuses tõstatatud uusi õigusküsimusi Euroopa Kohtu praktika seisukohast, siis tuleb nentida, et käesolevas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise taotluses ei ole ka täpsustatud, millist liidu õiguse sätet või kohtupraktikat Üldkohus rikkus, kui ta otsustas, et tuleb tugineda mootorsõidukitele üldiselt, et tuvastada eristatavus vastavalt selle toote kirjeldusele, mida asjaomane disainilahendus endast kujutab. Lisaks ei tähenda see, et Euroopa Kohus ei ole mõnda õigusküsimust analüüsinud seda, et see küsimus on tingimata oluline liidu õiguse edasiarendamise seisukohast, kuna apellant peab olulisust alati tõendama, esitades täpsed selgitused nii selle küsimuse uudsuse kui ka põhjuste kohta, miks see küsimus on selle õiguse edasiarendamise seisukohast oluline (30. septembri 2019. aasta kohtumäärus All Star vs. EUIPO, C‑461/19 P, ei avaldata, EU:C:2019:797, punkt 16). Antud juhul kinnitab aga apellant üksnes seda, et nendes argumentides esitatud õigusküsimuste huvi seisneb liidu õiguse edasiarendamises, viidates sellega seoses Euroopa Kohta praktika puudumisele, kuid esitamata siiski muud selgitust.
22 Sellest tuleneb, et apellant ei ole tõendanud, et tema apellatsioonkaebuses tõstatatud küsimused on liidu õiguse ühtsuse, järjepidevuse või edasiarendamise seisukohast olulised.
23 Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb apellatsioonkaebus jätta menetlusse võtmata.
Kohtukulud
24 Vastavalt kodukorra artiklile 137, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonimenetluse suhtes, tehakse otsus kohtukulude kohta kohtumääruses.
25 Kuna käesolev kohtumäärus on tehtud enne apellatsioonkaebuse kättetoimetamist menetluse teistele pooltele ja seega enne, kui neil on saanud tekkida kohtukulusid, tuleb otsustada, et apellant kannab ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (apellatsioonkaebuste menetlusse võtmise üle otsustav koda) otsustab:
1. Jätta apellatsioonkaebus menetlusse võtmata.
2. Jätta Dr. Ing. h.c. F. Porsche AG kohtukulud tema enda kanda.
Allkirjad