AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS
(esimene koda)
15. detsember 2008
Kohtuasi F‑34/07
Carina Skareby
versus
Euroopa Ühenduste Komisjon
Avalik teenistus – Ametnikud – Hindamine – Karjääriarengu aruanne – 2005. aasta hindamine – Menetluseeskirjade rikkumine – Eesmärkide määramist käsitleva vestluse toimumata jäämine – Ajavahemiku jaanuar–september 2005 kohta koostatud lihtsustatud aruanne – Hindamise puudumine – Ilmne hindamisviga – Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 44 lõike 1 punkt c
Ese: EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi, milles C. Skareby palub sisuliselt esiteks tühistada ajavahemiku 1. jaanuar–31. detsember 2005 kohta koostatud karjääriarengu aruande ja teiseks mõista komisjonilt välja hüvitis talle väidetavalt tekitatud ametialase, varalise ja mittevaralise kahju eest.
Otsus: Jätta hagi rahuldamata. Pooled kannavad ise oma kohtukulud.
Kokkuvõte
1. Ametnikud – Hindamine – Karjääriarengu aruanne – Kohustus määrata taotletavad eesmärgid – Ulatus
(Personalieeskirjad, artikkel 43)
2. Ametnikud – Hindamine – Karjääriarengu aruanne – Koostamine – Lihtsustatud aruanne
(Personalieeskirjad, artikkel 43)
3. Ametnikud – Hindamine – Karjääriarengu aruanne – Kohtulik kontroll – Piirid
(Personalieeskirjad, artikkel 43)
1. Komisjoni poolt vastu võetud personalieeskirjade artikli 43 üldiste rakendussätete artikli 8 lõike 5 neljandast lõigust tuleneb, et hindaja ja ametikohal oleva teenistuja vahel iga hindamisaasta alguses toimuva ametliku vestluse eesmärk on, et nimetatud isikud määravad võimaluse korral mõlemapoolsel nõusolekul eesmärgid, mille ametikohal olev teenistuja peab saavutama sel aastal, mille käigus kõnealune vestlus toimub. Seega on sellise ametliku vestluse tähtsus ilmselge kõnealustes üldistes rakendussätetes ette nähtud olukorras, kus hindaja pakub ametikohal olevale teenistujale ühepoolselt välja eesmärgid, mille viimane peab oma töö raames saavutama, sest selline vestlus võimaldab sel moel huvitatud isikul nende eesmärkide osas läbi rääkida ja esitada oma seisukoha mõlemapoolse nõusoleku saavutamiseks nende eesmärkide osas.
Seevastu on lugu teisiti olukorras, kus ametikohal olev teenistuja määrab hindaja palvel ise oma eesmärgid, millele hindaja annab seejärel allkirjastamisega oma nõusoleku. Sellisel juhul esineb nimelt hindaja ja ametikohal oleva teenistuja vahel de facto nõusolek taotletavate eesmärkide osas, mistõttu ametliku vestluse toimumine sellise nõusoleku saavutamiseks ei ole enam siiski vajalik vaatamata sellele, et vestluse toimumine on soovitav, kuivõrd see kujutab endast hindaja juhtimisülesannet.
Menetluseeskirjade ja eeskätt nende eeskirjade rikkumine, mis käsitlevad karjääriarengu aruande koostamist, kujutab endast olulist eeskirjade eiramist, mis võib mõjutada sellise aruande kehtivust tingimusel, et ametnik tõendab, et selle aruande sisu oleks viidatud rikkumiste puudumise korral võinud olla teistsugune.
(vt punktid 34, 36, 37 ja 40)
Viited:
Esimese Astme Kohtu 9. märtsi 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑212/97: Hubert vs. komisjon, EKL AT 1999, lk I‑A‑41 ja II‑185, punkt53.
Avaliku Teenistuse Kohtu 7. mai 2008. aasta otsus kohtuasjas F‑36/07: Lebedef vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 57.
2. Juhul kui hindamise käigus hindaja asendatakse, näeb komisjoni poolt vastu võetud personalieeskirjade artikli 43 üldiste rakendussätete artikli 4 lõige 3 ette sellise lihtsustatud aruande koostamise hindaja poolt, kes ametist lahkub, mis on osaks karjääriarengu aruandest ning käsitleb üksnes tulemuslikkust, pädevust ning tööalast käitumist aruandega hõlmatud ajavahemikust teatud kindlaksmääratud osa vältel. See lihtsustatud aruanne, mis ei sisalda hindeid, tehakse ametis olevale teenistujale teatavaks ning viimane võib esitada oma märkused selleks ette nähtud osas. Selle aruande eesmärk on anda uuele hindajale vajalik teave selleks, et hinnata ülesannete täitmist hinnatava isiku poolt kõnealuse aruandega hõlmatud ajavahemikust teatud kindlaksmääratud aja jooksul.
Asjaolu, et lihtsustatud aruande koostav hindaja, kes oli ühtlasi eelmise karjääriarengu aruande hindaja, kordas lihtsustatud aruandes praktiliselt täies ulatuses viimatinimetatud karjääriarengu aruandes esitatud hinnanguid, eeskätt seoses hinnatava ametniku tulemuslikkuse, pädevuse ja tööalase käitumisega, ei tõenda automaatselt, et hindaja jättis ametniku hindamata, sest hindaja võis lihtsalt täheldada ja otsustada, et ametnikul oli selle viiteperioodi vältel sama pädevus, tulemuslikkus ning tööalane käitumine sama talituse raames.
(vt punktid 58 ja 61)
Viited:
Avaliku Teenistuse Kohtu 13. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas F‑28/06: Sequeira Wandschneider vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 48.
3. Hindajal on nende isikute tööd puudutavas, kelle hindamine kuulub tema ülesannete hulka, antavate hinnangute osas ulatuslik kaalutlusruum; hindamis‑ või karjääriarengu aruanne väljendab nende isiklikku, vabalt sõnastatud arvamust. Seega ei saa Avaliku Teenistuse Kohus asendada oma hinnanguga selliste isikute hinnangut, kelle ülesandeks on hinnatava isiku töö hindamine. Karjääriarengu aruandes esitatud ametnikku puudutavad väärtushinnangud ei allu kohtulikule kontrollile, mida teostatakse eeskätt üksnes võimalike ilmsete faktivigade puhul.
Selles osas ja eeldusel, et karjääriarengu aruande koostajad tegid teatud vead või esitasid alusetuid väiteid, seondub etteheide, mis tugineb asjaolule, et kõnealune aruanne sisaldab ilmseid hindamisvigu, tegelikult väärtushinnangutega, mille põhjendatust on võimalik kontrollida üksnes rangetes piirides.
(vt punktid 69 ja 71)
Viited:
Esimese Astme Kohtu 24. jaanuari 1991. aasta otsus kohtuasjas T‑63/89: Latham vs. komisjon, EKL 1991, lk II‑19, punkt 19; 16. mai 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑73/05: Magone vs. komisjon, EKL AR 2006, lk I‑A‑2‑107 ja II‑A‑2‑485, punktid 25 ja 28 ja seal viidatud kohtupraktika, 13. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑285/04: Anderieu vs. komisjon, EKL AT 2006, lk I‑A‑2‑161 ja II‑A‑2‑275, punkt 99.