Language of document : ECLI:EU:F:2011:120

AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS (teine koda)

14. juuli 2011

Kohtuasi F‑81/10

Vidas Praskevicius

versus

Euroopa Parlament

Avalik teenistus – Ametnikud – Edutamine – Personalieeskirjade artikkel 45 – Ilmne hindamisviga – Teenetepunktid – Teenete võrdlev hindamine – Põhjendamine

Ese:      ELTL artikli 270 alusel, mida vastavalt Euratomi asutamislepingu artiklile 106a kohaldatakse Euratomi asutamislepingule, esitatud hagi, millega V. Praskevicius palub eelkõige tühistada parlamendi otsus jätta ta 2009. aasta edutamise raames kandmata palgaastmele AD 6 edutatud ametnike nimekirja ning mõista parlamendilt välja 500 eurot väidetavalt tekitatud mittevaralise kahju eest.

Otsus:      Jätta hagi rahuldamata. Jätta poolte kohtukulud nende endi kanda.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Edutamine – Tingimused – Pädevusläve ületanud ametnikud – Õigus automaatsele edutamisele – Puudumine

(Personalieeskirjad, artikkel 45)

2.      Ametnikud – Edutamine – Teenete võrdlev hindamine – Administratsiooni kaalutlusõigus – Kohtulik kontroll – Piirid

(Personalieeskirjad, artikkel 45)

3.      Ametnikud – Edutamine – Põhjendamine – Kohustus edutamise nõuandekomitee suhtes, kui tehakse selle soovitusest erinev otsus

(Personalieeskirjad, artikkel 45)

4.      Ametnikud – Edutamine – Edutamata jäetud kandidaadi kaebus – Rahuldamata jätmise otsus – Põhjendamiskohustus

(Personalieeskirjad, artikli 25 teine lõik, artikkel 45 ja artikli 90 lõige 2)

1.      Euroopa Parlamendi otsuse edutamise ja karjääri kavandamise poliitika kohta, mida on viimati muudetud juhatuse 21. aprilli 2008. aasta otsusega, punktidest I.3.2 ja I.3.3 ei saa järeldada, et muul kui selle sätetes ettenähtud juhtudel edutatakse pädevusläve ületanud ametnikke automaatselt käimasoleva edutamise raames.

Selline tõlgendus rikuks personalieeskirjade artiklit 45, mis paneb ametisse nimetavale asutuse kohustuse viia läbi edutatavate ametnike teenete võrdlev hindamine selles väljatoodud kriteeriume arvestades. Üldkohaldatavat rakendusakti tuleb võimaluse korral tõlgendada alusaktiga kooskõlas. Samuti tuleb selle otsuse punkti I.3.3 tõlgendada ainult selles tähenduses, et selles sättes kirjeldatud olukorras olevaid ametnikke ei saa igal juhul edutada, isegi kui nad on pädevusläve ületanud.

Selleks, et põhjendada personalieeskirjade sätte vastast praktikat, ei saa välja tuua õiguspärase ootuse põhimõtet.

(vt punktid 51 ja 67)

Viited:

Euroopa Kohus: 24. juuni 1993, kohtuasi C‑90/92: Dr Tretter (punkt 11).

Üldkohus: 13. aprill 2011, kohtuasi T‑576/08: Saksamaa vs. komisjon (punkt 103).

2.      Ametisse nimetaval asutusel on personalieeskirjade artiklis 45 sätestatud edutamisotsuse tegemisel arvesse võetavate teenete hindamisel suur kaalutlusõigus ning selles valdkonnas peab kohtu kontroll piirduma küsimusega, kas administratsiooni hinnangut suunanud meetmeid ja vahendeid arvestades on viimane jäänud lubatud piiridesse ega ole kasutanud oma volitusi ilmselgelt ekslikult, ning seega ei või Avaliku Teenistuse Kohus asendada ametisse nimetava asutuse hinnangut kandidaadi kvalifikatsiooni ja teenete kohta oma vastava hinnanguga. Ametisse nimetaval asutusel on õigus viia selline hindamine läbi tema seisukoha järgi kõige sobivamas menetluses või meetodiga. Ta ei ole kohustatud lähtuma üksnes asjaomaste ametnike hindamisaruannetest, vaid ta võib tugineda oma hinnangus ka nende teenete muudele aspektidele.

(vt punkt 53)

Viited:

Euroopa Kohus: 1. juuli 1976, kohtuasi 62/75: Wind vs. komisjon (punkt 17).

Esimese Astme Kohus: 13. juuli 1995, kohtuasi T‑557/93: Rasmussen vs. komisjon (punkt 20).

Avaliku Teenistuse Kohus: 15. september 2005, kohtuasi T‑132/03: Casini vs. komisjon (punktid 55 ja 152).

3.      Parlamendi peasekretäri 19. oktoobri 2005. aasta sisejuhise artikli 5 lõike 2 esimese taande kohaselt teavitatakse edutamise nõuandekomitee liikmeid otsustest, mida on võtnud ametisse nimetav asutus, kes peab kirjalikult põhjendama mis tahes kõrvalekaldumist komitee arvamusest.

Kuna ametisse nimetav asutus saatis edutamiskomitee esimehele teate, millest tuleneb, et edutamata jäetud ametnike teenete areng ei õigusta edutamist, siis selline põhjendus on sisejuhise artikli 5 lõike 2 esimese taande nõuetele vastamiseks piisav.

Igal juhul, isegi kui eeldada, et tuvastatud on menetlusnormi rikkumine eespool viidatud artikli 5 lõike 2 esimese taande suhtes, mis käsitleb ametisse nimetava asutuse ning edutamise nõuandekomitee vahelisi suhteid, siis ei sea see kahtluse alla vaidlustatud edutamata jätmise otsuse õiguspärasust, kuna sisejuhiste artikli 5 lõike 2 esimese taande järgimata jätmine ei saanud mõjutada selle otsuse sisu.

(vt punktid 60–62)

4.      Ametisse nimetav asutus ei ole kohustatud edutamisotsust põhjendama ei selle adressaadile ega edutamata jäetud kandidaatidele. Selle otsuse põhjendused, millega kaebus rahuldamata jäeti, peavad kattuma selle otsuse põhjendustega, mille peale kaebus esitati. Juhul, kui vaidlus käsitleb sellise otsuse vaidlustamist, millega ametnikku keelduti edutamast, siis nimetatud otsuse põhjendused, mida põhimõtteliselt ei ole põhjendatud, selguvad kaebuse rahuldamata jätmise otsusest, mis võimaldab ametnikul tutvuda ametisse nimetava asutuse argumentidega.

(vt punktid 75 ja 77)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 20. veebruar 2002, kohtuasi T‑117/01: Roman Parra vs. komisjon (punkt 25).

Üldkohus: 9. detsember 2009, kohtuasi T‑377/08 P: komisjon vs. Birkhoff (punkt 55).