EUROOPA KOHTU OTSUS
13. märts 2001(*)
Elekter – Taastuvad energiaallikad – Siseriiklik õigusakt, millega pannakse elektrimüügiettevõtjatele kohustus osta elektrit miinimumhindadega ning jaotatakse sellest tulenevad kulud nende ettevõtjate ja turustusahelas eelnevate võrguettevõtjate vahel – Riigiabi – Kooskõla kaupade vaba liikumisega
Kohtuasjas C‑379/98,
mille esemeks on Euroopa Kohtule EÜ asutamislepingu artikli 177 (nüüd EÜ artikkel 234) alusel Landgericht Kiel’i (Saksamaa) esitatud eelotsusetaotlus nimetatud kohtus pooleliolevas asjas järgmiste poolte vahel:
PreussenElektra AG
ja
Schleswag AG,
menetluses osalesid:
Windpark Reußenköge III GmbH
ja
Land Schleswig-Holstein,
EÜ asutamislepingu artiklite 30 ja 92 (nüüd muudetuna EÜ artiklid 28 ja 87) ning EÜ asutamislepingu artikli 93 lõike 3 (nüüd EÜ artikli 88 lõige 3) tõlgendamise kohta,
EUROOPA KOHUS,
koosseisus: president G. C. Rodríguez Iglesias, kodade esimehed C. Gulmann, M. Wathelet ja V. Skouris, kohtunikud D. A. O. Edward, J. P. Puissochet, P. Jann, L. Sevón ja R. Schintgen (ettekandja),
kohtujurist: F. G. Jacobs,
kohtusekretär: vanemametnik H. A. Rühl,
arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:
– PreussenElektra AG, esindaja: Rechtsanwalt D. Sellner,
– Schleswag AG, esindaja: Rechtsanwalt M. Nebendahl,
– Windpark Reußenköge III GmbH ja Land Schleswig-Holstein, esindaja: Rechtsanwalt W. Ewer,
– Saksamaa valitsus, esindajad: W. D. Plessing ja C. D. Quassowski,
– Soome valitsus, esindajad: H. Rotkirch ja T. Pynnä,
– Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: V. Kreuschitz ja P. F. Nemitz,
arvestades kohtuistungi ettekannet,
olles 27. juuni 2000. aasta kohtuistungil ära kuulanud PreussenElektra AG, Schleswag AG, Windpark Reußenköge III GmbH, Land Schleswig-Holsteini (edaspidi „Schleswig-Holsteini liidumaa”), Saksamaa valitsuse ja komisjoni suulised märkused,
olles 26. oktoobri 2000. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Landgericht Kiel esitas 13. oktoobri 1998. aasta määrusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 23. oktoobril 1998, EÜ asutamislepingu artikli 177 (nüüd EÜ artikkel 234) alusel kolm eelotsuse küsimust EÜ asutamislepingu artiklite 30 ja 92 (nüüd muudetuna EÜ artiklid 28 ja 87) ning EÜ asutamislepingu artikli 93 lõike 3 (nüüd EÜ artikli 88 lõige 3) tõlgendamise kohta.
2 Need küsimused tekkisid PreussenElektra AG (edaspidi „PreussenElektra”) ja Schleswag AG (edaspidi „Schleswag”) vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab esimese poolt teisele makstud summa tagastamist 7. detsembri 1990. aasta Gesetz über die Einspeisung von Strom aus erneuerbaren Energien in das öffentliche Netz’i (seadus taastuvatest energiaallikatest saadud elektrienergia üldkasutatavasse võrku edastamise kohta; BGBl. 1990 I, lk 2633; edaspidi „Stromeinspeisungsgesetz”) artikli 4 lõike 1 alusel redaktsioonis, mis tuleneb 24. aprilli 1998. aasta Gesetz zur Neuregelung des Energiewirtschaftsrechts’i (seadus energiamajanduse ümberkorraldamise kohta; BGBl. 1998 I, lk 730; edaspidi „1998. aasta seadus”) artikli 3 lõikest 2.
Õiguslik raamistik
3 Stromeinspeisungsgesetz jõustus 1. jaanuaril 1991. Vastavalt selle paragrahvile 1, mille pealkiri on „Kohaldamisala”, reguleeris seaduse algne redaktsioon avalike elektrimüügiettevõtjate poolt sellise elektrienergia ostmist, mis on toodetud eranditult hüdroenergiast, tuuleenergiast, päikeseenergiast, prügila gaasist, reoveepuhasti gaasist või põllumajanduslikust tootmisest ja metsatööstusest pärit bioloogilistest toodetest, jäätmetest ja jääkidest, ning sellise elektrienergia eest maksmisele kuuluvat tasu.
4 On selge, et avaliku elektrimüügiettevõtja mõiste hõlmab nii erakapitalil põhinevaid ettevõtjaid kui ka ettevõtjaid, kes kuuluvad osaliselt või täielikult avalikule sektorile.
5 19. juuli 1994. aasta Gesetz zur Sicherung des Einsatzes von Steinkohle in der Verstromung und zur Änderung des Atomgesetzes und des Stromeinspeisungsgesetzes (seadus, millega tagatakse elektrijaamade varustamine kivisöega ning millega muudetakse tuumaenergia seadust ja Stromeinspeisungsgesetz’i; BGBl. 1994 I, lk 1618; edaspidi „1994. aasta seadus”) laiendas Stromeinspeisungsgesetz’i paragrahvis 1 määratletud kohaldamisala elektrienergiale, mis on saadud puidutööstusest. 1998. aasta seadusega asendati viide põllumajanduslikust tootmisest ja metsatööstusest pärit bioloogilistele toodetele, jäätmetele ja jääkidele ning puidutööstusele väljendiga „biomass” ning täpsustati, et Stromeinspeisungsgesetz’i kohaldatakse elektrienergia suhtes, mis on toodetud „käesoleva seaduse kehtivusalas” loetletud taastuvatest energiaallikatest.
6 Stromeinspeisungsgesetz’i paragrahv 2, mille pealkiri on „Ostukohustus”, näeb ette, et elektrimüügiettevõtjad on kohustatud ostma oma tarnealal taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergiat ja tasuma selle eest vastavalt paragrahvile 3. Redaktsioonis, mis tuleneb 1998. aasta seadusest, millega lisati teine ja kolmas lause, on see paragrahv sõnastatud järgnevalt:
„Elektrimüügiettevõtjad, kes käitavad üldist jaotusvõrku, on kohustatud ostma oma tarnealal taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergiat ja maksma selle elektrienergia eest tasu vastavalt paragrahvile 3. Tootmisseadmete puhul, mis ei asu võrguettevõtja tarnealal, puudutab see kohustus ettevõtjat, kelle võrk, mis on kohandatud elektrienergia vastuvõtmiseks, on seadmele kõige lähemal. Paragrahvidest 2 ja 4 tulenevad lisakulud võib raamatupidamises arvata turustamis- või transpordikulude hulka ja neid võib arvesse võtta transiiditasu kindlaksmääramisel.”
7 Stromeinspeisungsgesetz’i (1998. aasta seadusest tulenevas redaktsioonis) paragrahv 3, mille pealkiri on „Tasu summa”, sätestab:
„1. Hüdroenergiast, prügila gaasist, reoveepuhasti gaasist või biomassist toodetud elektrienergia puhul on tasu suurus vähemalt 80% kilovatt-tunnilt saadavast keskmisest tulust, mis saadakse elektrimüügiettevõtjate poolt kõigile lõpptarbijatele elektrienergia tarnimiselt. Hüdroelektrijaamade või prügila gaasi või reoveepuhasti gaasi töötlemise seadmete puhul, mille võimsus ületab 500 kilovatti, kehtib kõnealune norm igal raamatupidamisaastal edastatud elektrienergia üksnes selle osa suhtes, mis vastab 500-le jagatuna seadme võimsusega kilovattides; võimsus määratakse kindlaks iga kuu mõõdetava suurima tegeliku võimsuse aasta keskmise alusel. Elektrienergia ülejäägi hind on vähemalt 65% keskmisest tulust esimese lause tähenduses.
2. Päikese- või tuuleenergiast toodetud elektrienergia puhul on tasu vähemalt 90% keskmisest tulust lõike 1 esimese lause tähenduses.
3. Keskmine tulu, mida on silmas peetud lõigetes 1 ja 2, on määr, mille liitvabariigi statistikaamet avaldab igal aastal üle-eelmise kalendriaasta kohta ja mida väljendatakse käibemaksuta pfenning’ites kilovatt-tunni kohta. Tasu arvutamiseks vastavalt lõigetele 1 ja 2 tuleb see määr ümardada kahe komakohani.”
8 Samal ajal kui 1994. aasta seadusega Stromeinspeisungsgesetz’i tehtud muudatuse tagajärjel tõusis tasu paragrahvi 3 lõikes 1 nimetatud elektrienergia eest 75%-lt 80%-ni kilovatt-tunnilt saadavast keskmisest tulust, mis saadakse kõigile lõpptarbijatele elektrienergia tarnimiselt, ei ole paragrahvi 3 lõikes 2 nimetatud päikese- ja tuuleenergiast toodetud elektrienergia eest saadav tasu alates Stromeinspeisungsgesetz’i jõustumisest muutunud.
9 Algses redaktsioonis oli Stromeinspeisungsgesetz’i paragrahv 4, mille pealkiri on „Ebaõiglast olukorda puudutav säte”, sõnastatud järgmiselt:
„1. Paragrahvides 2 ja 3 ette nähtud kohustused ei kehti juhul, kui nende täitmine tekitaks õigustamatult raske olukorra või muudaks elektrimüügiettevõtja jaoks võimatuks nende kohustuste täitmise, mis tulenevad 18. detsembri 1989. aasta Bundestarifordnung Elektrizität’ist (BGBl. 1989 I, lk 2255). Sellisel juhul lähevad kohustused üle turustusahelas eelnevale elektrimüügiettevõtjale.
2. Õigustamatult raske olukorraga on tegemist näiteks siis, kui elektrimüügiettevõtja on sunnitud oma hindu tõstma tasemele, mis on tunduvalt kõrgem kui sarnaste müügiettevõtjate või turustusahelas eelnevate ettevõtjate hinnatase.”
10 1998. aasta seadusega tehti Stromeinspeisungsgesetz’i paragrahvi 4 mitu muudatust. Esiteks lisati kaks uut lõiget, millest said lõige 1 ja lõige 4. Teiseks tehti teatavaid muudatusi endisesse lõikesse 1, millest sai uus lõige 2. Endisest lõikest 2, mida ei muudetud, sai uus lõige 3. Sellest tulenevalt on Stromeinspeisungsgesetz’i paragrahv 4 selle 1998. aasta seadusest tulenevas redaktsioonis järgmine:
„1. Kui tasustatavad kilovatt-tunnid ületavad 5% kõikidest kilovatt-tundidest, mis elektrimüügiettevõtja on ühe kalendriaasta jooksul oma võrgu vahendusel tarninud, on turustusahelas eelnev võrguettevõtja kohustatud elektrimüügiettevõtjale hüvitama lisakulutused, mis tulenevad seda osa ületavatest kilovatt-tundidest. Turustusahelas eelnevate võrguettevõtjate puhul kuulub kohustus, mis tuleneb õigusest hüvitisele esimese lause tähenduses, samuti nende lisakulutuste hulka. Kui selliseid ettevõtjaid ei ole, siis paragrahvi 2 esimeses lauses ette nähtud kohustus ei kehti elektrimüügiettevõtjate suhtes, kes on esimeses ja teises lauses viidatud olukorras, alates selle olukorra tekkimisele järgneva kalendriaasta algusest selliste seadmete olemasolu korral, mis ei ole selleks hetkeks veel põhiosas valmis. Kui tegemist on elektrituulikutega, on asjakohane hetk masti ja rootori paigaldamine.
2. Paragrahvides 2 ja 3 ette nähtud kohustused ei kehti, kui isegi juhul, kui kohaldatakse lõikes 1 sätestatud hüvitamistingimust, kujutaks nende täitmine endast õigustamatult rasket olukorda. Sellisel juhul lähevad kohustused üle turustusahelas eelnevale võrguettevõtjale.
3. Õigustamatult raske olukorraga on tegemist näiteks siis, kui elektrimüügiettevõtja on sunnitud oma hindu tõstma tasemele, mis on tunduvalt kõrgem kui sarnaste müügiettevõtjate või turustusahelas eelnevate ettevõtjate hinnatase.
4. Liitvabariigi majandusminister esitab Bundestagile aruande ebaõiglast olukorda puudutava sätte mõju kohta hiljemalt 1999. aastal ja igal juhul piisavalt aegsasti, et võetaks vastu muud hüvitamist käsitlevad õigusnormid, enne kui tekivad lõike 1 kolmandas lauses mainitud tagajärjed.”
11 Eelotsusetaotlusest ja Euroopa Kohtule esitatud kirjalikest märkustest nähtub, et 14. augusti 1990. aasta kirjaga teatas Saksamaa valitsus vastavalt asutamislepingu artikli 93 lõikele 3 komisjonile seaduseelnõust, millest pärast vastuvõtmist sai Stromeinspeisungsgesetz, kui riigiabist. Komisjon andis 19. detsembri 1990. aasta kirjaga teatatud kavale loa, olles leidnud, et esiteks on kõnealune eelnõu kooskõlas Euroopa ühenduste energiapoliitika eesmärkidega ja teiseks moodustavad taastuvad energiaallikad üksnes väikese osa energiasektorist ning lisatulud ja mõju elektrihinnale on vähetähtsad. Komisjon palus Saksamaa valitsusel siiski edastada teavet Stromeinspeisungsgesetz’i kohaldamise kohta, kuna see seadus tuli kaks aastat pärast selle jõustumist uuesti läbi vaadata, ning rõhutas, et kõnealuse seaduse igast muudatusest või kehtivusaja pikendamisest tuleb eelnevalt teatada.
12 Eelotsusetaotlusest ja Euroopa Kohtule esitatud kirjalikest märkustest nähtub samuti, et elektrimüügiettevõtjatelt laekunud paljude kaebuste tõttu andis komisjon 25. oktoobri 1996. aasta kirjaga liitvabariigi majandusministrile teada oma kahtlustest küsimuse osas, kas tuuleenergiast elektri tootmise kasvu arvesse võttes on Stromeinspeisungsgesetz jätkuvalt kooskõlas asutamislepingu sätetega, mis käsitlevad riigiabi. Selles kirjas tegi komisjon mitu muudatusettepanekut tuuleenergia suhtes kohaldatavate õigusnormide osas ning täpsustas, et kui Bundestag ei ole nõus Stromeinspeisungsgesetz’i selles suhtes muutma, siis on komisjon kohustatud Saksamaa Liitvabariigile välja pakkuma sobivad meetmed asutamislepingu artikli 93 lõike 1 tähenduses, selleks et viia seadus kooskõlla riigiabi valdkonnas kehtivate ühenduse õigusnormidega.
13 Lisaks nähtub kirjalikest märkustest, mille esitasid Windpark Reußenköge III GmbH (edaspidi „Windpark”) ja Schleswig-Holsteini liidumaa, kes on põhikohtuasjas menetlusse astujad, ning komisjon, et viimase nõudmisel teavitas Saksamaa valitsus komisjoni sellest, kuidas edenes töö energiaõigust ümber korraldava seaduse eelnõuga. 29. juuli 1998. aasta kirjas, st pärast 1998. aasta seaduse jõustumist andis komisjon liitvabariigi majandusministrile teada, et pidades silmas ühenduse tasemel toimuvaid arenguid, mis puudutavad iseäranis võimalikke ettepanekuid õigusnormide ühtlustamise kohta taastuvatest energiaallikatest saadud elektrienergia edastamise valdkonnas, ei ole tal kavas Stromeinspeisungsgesetz’i (1998. aasta seadusest tulenevas redaktsioonis) kohta formaalset otsust vastu võtta enne, kui on koostatud paragrahvi 4 lõikes 4 ette nähtud ministri aruanne ebaõiglast olukorda puudutava sätte mõju kohta, kuigi Saksa seadusandja ei võtnud 1998. aasta seaduse vastuvõtmisel arvesse tema 25. oktoobri 1996. aasta kirjas esitatud ettepanekuid.
14 Lõpuks nähtub joonealusest märkusest, mis avaldati koos 1998. aasta seadusega, et see seadus, mille paragrahvi 1 pealkiri on „Gesetz über die Elektrizitäts- und Gasversorgung” (elektri ja gaasi tarnimise seadus), võttis siseriiklikku õigusesse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. detsembri 1996. aasta direktiivi 96/92/EÜ elektri siseturu ühiseeskirjade kohta (EÜT 1997, L 27, lk 20; ELT eriväljaanne 12/02, lk 3).
15 Direktiivi kolmandas põhjenduses kinnitatakse, et direktiiv ei mõjuta mingil viisil asutamislepingu, eelkõige selle siseturgu ja konkurentsi reguleerivate sätete täielikku kohaldamist, ja artikli 8 lõigetes 3 ja 4, mis sisalduvad IV peatükis pealkirjaga „Ülekandevõrgu kasutamine”, on sätestatud:
„3. Liikmesriik võib nõuda, et võrguoperaator annaks tootmisseadmete dispetšjuhtimisel eesõiguse nendele tootmisseadmetele, mis kasutavad taastuvaid energiaallikaid või jäätmeid või toodavad nii soojust kui elektrit.
4. Liikmesriik võib varustuskindluse huvides määrata, et dispetšjuhtimisel antaks eesõigus nendele tootmisseadmetele, mis kasutavad omamaiseid primaarenergia kütuseallikaid, kuid ainult sel määral, mis ühelgi kalendriaastal ei ületa 15% asjaomases liikmesriigis tarbitava elektri tootmiseks vajaliku primaarenergia kogumäärast.”
16 Lisaks sätestab artikli 11 lõige 3, mis asub V peatükis, mille pealkiri on „Jaotusvõrgu kasutamine”:
„Liikmesriik võib nõuda, et jaotusvõrgu operaator annaks tootmisseadmete dispetšjuhtimisel eesõiguse nendele tootmisseadmetele, mis kasutavad taastuvaid energiaallikaid või jäätmeid või toodavad nii soojust kui elektrit.”
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
17 PreussenElektra käitab Saksamaal enam kui 20 tava‑ ja tuumaelektrijaama ning kõrgepinge ja ülikõrgepingega elektrijaotusvõrku. Selle võrgu kaudu tarnib PreussenElektra elektrit piirkondlikele elektrimüügiettevõtjatele, suurematele kohalikele ettevõtjatele ja tööstusettevõtjatele.
18 Schleswag on piirkondlik elektrimüügiettevõtja, kes ostab elektrit, mida tal on vaja oma klientidele Schleswig-Holsteini liidumaal tarnimiseks, peaaegu ainult PreussenElektralt.
19 PreussenElektrale kuulub 65,3% Schleswagi aktsiatest. Ülejäänud 34,7% kuulub Schleswig-Holsteini liidumaa mitmesugustele kohalike omavalitsuste asutustele.
20 Vastavalt Stromeinspeisungsgesetz’i paragrahvile 2 on Schleswagil kohustus osta oma tarnealal taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergiat, sh tuuleenergiast saadud elektrit. Eelotsusetaotlusest nähtub, et tuuleenergiast saadud elektri osakaal Schleswagi elektrikäibest, mis 1991. aastal oli 0,77%, tõusis pidevalt ning pidi jõudma 15%-ni aastal 1998. Seetõttu pidid Stromeinspeisungsgesetz’iga kindlaksmääratud miinimumhindadega ostmise kohustusest tulenevad Schleswagi lisakulutused, mis 1991. aastal olid 5,8 miljonit Saksa marka, suurenema 1998. aastal ligikaudu 111,5 miljoni Saksa margani, millest üksnes ligikaudu 38 miljonit Saksa marka pidi jääma Schleswagi kanda, võttes arvesse 1998. aasta seadusega Stromeinspeisungsgesetz’i paragrahvi 4 lõikesse 1 sisse viidud hüvitamismehhanismi kohaldamist.
21 1998. aasta aprillikuu lõpus ulatusid Schleswagi taastuvatest energiaallikatest toodetud elektri tarned 5%‑ni kogu eelmisel aastal müüdud elektri kogusest. Schleswag esitas PreussenElektrale vastavalt Stromeinspeisungsgesetz’i (1998. aasta seadusest tulenevas redaktsioonis) (edaspidi „muudetud Stromeinspeisungsgesetz”) paragrahvi 4 lõikele 1 arve lisakulutuste eest, mis tulenesid taastuvatest energiaallikatest saadud elektri ostmisest, nõudes viimaselt kõigepealt osamaksete tegemist summas 10 miljonit Saksa marka kuus.
22 PreussenElektra maksis nõutava summa 1998. aasta maikuu eest, jättes endale õiguse see mis tahes hetkel tagasi nõuda. Seda ta tegigi, kui ta pöördus Landgericht Kieli poole nõudega tagastada 500 000 Saksa marga suurune summa, mis kujutas endast summa seda osa, mille ta oli Schleswagile maksnud hüvitisena lisakulutuste eest, mis tulenesid tuuleenergiast saadud elektri ostmisest. Landgericht märgib eelotsusetaotluses, et neid lisakulutusi ei saa jätta Schleswagi klientide kanda, kuna Schleswig-Holsteini liidumaa energiaminister keeldus Schleswagi hinnakirja muutmise taotlust rahuldamast.
23 Landgerichti menetluses väitis PreussenElektra, et nõutav summa maksti Schleswagile kehtiva õigusliku aluseta ja see tuleb tagastada, kuna muudetud Stromeinspeisungsgesetz’i paragrahv 4, millel makse põhines, on vastuolus asutamislepingu vahetult kohaldatavate sätetega, mis kehtivad riigiabi valdkonnas, ja seda ei saa seetõttu kohaldada. Stromeinspeisungsgesetz’i kohaldamisala muutmise ja lisakulutuste hüvitamise reegli kehtestamise puhul, mis tulenevad 1998. aasta seadusest, oleks pidanud enne seaduse jõustumist rakendama asutamislepingu artiklis 93 ette nähtud menetlust, mida aga Saksamaa Liitvabariik ei teinud. PreussenElektra palus Schleswagilt välja mõista summa 500 000 Saksa marka koos intressiga, mille määr on 5% ja mida arvestatakse alates 15. juulist 1998.
24 Schleswag palus jätta nõue rahuldamata. Mööndes küll, et muudetud Stromeinspeisungsgesetz sisaldab ümberkorraldatud abikava, väitis ta, et paragrahv 4 kujutab endast pelgalt ümberjaotamise reeglit, mille eesmärk on pehmendada tagajärgi, mis tekivad elektrimüügiettevõtjatele muudetud Stromeinspeisungsgesetz’i paragrahvide 2 ja 3 tõttu, ning eraldi vaadelduna ei ole sellel seetõttu abi olemust asutamislepingu artikli 92 tähenduses. Ühelt poolt ei mõjuta muudetud Stromeinspeisungsgesetz’i paragrahvid 2 ja 3 PreussenElektra ja Schleswagi vahelist õigussuhet, mistõttu Landgericht ei saa neid jätta põhikohtuasjas kohaldamata. Teiselt poolt jätaks muudetud Stromeinspeisungsgesetz’i paragrahvi 4 kohaldamata jätmine kehtima Schleswagi kohustuse osta taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergiat kindlaksmääratud miinimumhindadega. Sellest lähtuvalt ei võimaldaks asutamislepingu artikli 93 lõike 3 kolmanda lause vahetust kohaldamisest tulenev karistuslik mõju ei karistada muudetud Stromeinspeisungsgesetz’i paragrahvidest 2 ja 3 tuleneva ebaseadusliku abi eest ega vaidlustada muudetud Stromeinspeisungsgesetz’i paragrahvi 4 kohaldamist, mistõttu tuleb vaidlusalust makset käsitleda kehtival õiguslikul alusel tehtuna.
25 Tuvastades, et komisjonile ei olnud vastavalt asutamislepingu artikli 93 lõikele 3 teatatud Stromeinspeisungsgesetz’i 1998. aasta seadusega tehtud muudatustest, leidis Landgericht esiteks, et küsimus, kas kõnealuse seaduse uus redaktsioon tervikuna või mõned selle osad kujutavad endast riigiabi asutamislepingu artikli 92 tähenduses, on jätkuvalt asjakohane, isegi kui Saksamaa valitsus ja komisjon olid 1990. aastal toimunud teatamismenetluse raames juba Stromeinspeisungsgesetz’i algse süsteemi riigiabiks liigitanud. Landgericht on seisukohal, et isegi kui 1998. aasta seadusega Stromeinspeisungsgesetz’i tehtud muudatusi tuleks käsitleda algse süsteemi ümberkorraldusena, oleks asutamislepingu artikli 93 lõike 3 menetlust pidanud selle ümberkorraldatud süsteemi suhtes kohaldama üksnes juhul, kui see ise on abikava asutamislepingu artikli 92 tähenduses.
26 Teiseks leidis Landgericht, et kohustus osta Saksamaal taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergiat tingimustel, mida ei oleks võimalik saavutada vabal turul, võib kaasa tuua nõudluse langemise teistes liikmesriikides toodetud elektri suhtes, mistõttu ei saa välistada liikmesriikidevahelise kaubanduse takistamist, mis on asutamislepingu artikli 30 alusel keelatud.
27 Neil asjaoludel leidis Landgericht Kiel, et tema menetluses oleva kohtuvaidluse lahendamiseks on vaja tõlgendada asutamislepingu artikleid 30 ja 92 ning artikli 93 lõiget 3, ning otsustas menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas tasu elektrienergia edastamise eest (Stromeinspeisevergütung) ja hüvitamist käsitlev norm, mis tulenevad 7. detsembri 1990. aasta Gesetz über die Einspeisung von Strom aus erneuerbaren Energien in das öffentliche Netz’i (BGBl. I, lk 2633) paragrahvist 2 või 3 või 4 või paragrahvidest 2–4 nende koostoimes, redaktsioonis, mis tuleneb 24. aprilli 1998. aasta Gesetz zur Neuregelung des Energiewirtschaftsrechts’i (BGBl. I, lk 730 (734–736)) paragrahvi 3 lõikest 2, kujutavad endast riigiabi EÜ asutamislepingu artikli 92 tähenduses?
Kas EÜ asutamislepingu artiklit 92 tuleb tõlgendada nii, et selle sätte aluseks olev abi mõiste laieneb ka siseriiklikule õigusaktile, mille eesmärk on toetada isikut, kes saab makse, kuid mille puhul toetamiseks vajalikud vahendid ei pärine siiski otse ega kaudselt riiklikest vahenditest, vaid need on tulenevalt seaduses ette nähtud kohustustest osta kindlaksmääratud miinimumhindadega jäetud selle valdkonna teatavate ettevõtjate kanda, kes õiguslikel ja faktilistel põhjustel ei saa neid kulusid jätta lõpptarbija kanda?
Kas EÜ asutamislepingu artiklit 92 tuleb tõlgendada nii, et selle sätte aluseks olev abi mõiste laieneb ka siseriiklikule õigusaktile, mis reguleerib üksnes seda, kuidas tootmise erinevates staadiumides tegutsevate ettevõtjate vahel jaotatakse kulud, mis tulenevad ostukohustustest ja miinimumtasudest, kui seadusandja käsitlus toob faktiliselt kaasa nende kulude kestva jaotuse, ilma et kulu kattev ettevõtja saaks vastusoorituse?
2. Kui vastus [esimesele] küsimusele on [muudetud] Stromeinspeisungsgesetz’i paragrahvi 4 osas eitav, siis
kas EÜ asutamislepingu artikli 93 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et sellest sättest tulenev takistav mõju ei laiene mitte ainult abile kui sellisele, vaid ka rakendussätetele nagu [muudetud] Stromeinspeisungsgesetz’i paragrahv 4?
3. Kui vastus esimesele ja teisele küsimusele on eitav, siis
kas EÜ asutamislepingu artiklit 30 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriikidevaheline koguseline impordipiirang või samaväärse toimega meetmed esinevad EÜ asutamislepingu artikli 30 tähenduses juhul, kui siseriikliku õigusaktiga pannakse ettevõtjatele kohustus osta taastuvatest energiaallikatest saadud elektrienergiat miinimumhindadega ning lisaks kehtestatakse võrguettevõtjatele kohustus tagada rahastamine, ilma et nad saaksid vastusoorituse?”
Vastuvõetavus
28 Windpark ja Schleswig-Holsteini liidumaa (edaspidi „põhikohtuasjas menetlusse astujad”) ning Saksamaa valitsus vaidlustavad selle, et eelotsusetaotlus on osaliselt või tervikuna vastuvõetav.
29 Kõigepealt väidavad põhikohtuasjas menetlusse astujad, et eelotsusetaotlus sisaldab faktide osas palju lünki või vigu.
30 Selles suhtes väidavad nad, et eelotsusetaotluse esitanud kohus leidis vääralt esiteks, et komisjoni ei olnud teavitatud Stromeinspeisungsgesetz’i 1998. aasta seadusega sisse viidud muudatustest, ning teiseks, et elektrimüügiettevõtjad ei saanud faktilistel ja õiguslikel põhjustel jätta lõpptarbija kanda kulusid, mida nad kannavad tasuna, millele on viidatud muudetud Stromeinspeisungsgesetz’i paragrahvis 3.
31 Teiseks väidavad põhikohtuasjas menetlusse astujad ja Saksamaa valitsus, et põhikohtuasi ei kujuta endast tegelikku vaidlust, vaid see on igas mõttes kunstlik.
32 Selles suhtes märgivad nad, et põhikohtuasja hageja ja kostja on mõlemad seisukohal, et muudetud Stromeinspeisungsgesetz’i paragrahvid 2–4 nende koostoimes on ühenduse õigusega vastuolus. PreussenElektra teostas siiski muudetud Stromeinspeisungsgesetz’i paragrahvis 4 ette nähtud hüvitismakse, nõudes samas kohe selle osalist tagastamist. Nad väidavad samuti, et PreussenElektra on Schleswagi suurim aktsionär ja tal on seetõttu Schleswagi otsuste ja õiguslike seisukohtade osas kaalukas mõju.
33 Kolmandaks väidavad põhikohtuasjas menetlusse astujad ja Saksamaa valitsus, et esitatud küsimused ei ole põhikohtuasja lahendamise seisukohast asjakohased.
34 Asutamislepingu artiklite 92 ja 93 tõlgendamist käsitlevate küsimuste osas meenutavad põhikohtuasjas menetlusse astujad, et vastavalt Euroopa Kohtu praktikale (11. detsembri 1973. aasta otsus kohtuasjas 120/73: Lorenz, EKL 1973, lk 1471, punkt 9) tuleb iga liikmesriigi õiguskorras endas kindlaks määrata õiguslik menetlus, mis võimaldab tagada asutamislepingu artikli 93 lõike 3 kolmanda lause vahetu õigusmõju. Samas ei märgi eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas ja millistel tingimustel oleks PreussenElektral Saksa õiguskorras õigus selle summa tagastamisele, mida ta nõuab, ega tõenda seega eelotsuse küsimuste asjakohasust siseriikliku õiguse seisukohast.
35 Lisaks väidavad põhikohtuasjas menetlusse astujad, et väljakujunenud kohtupraktikast (vt eelkõige 17. märtsi 1993. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑72/91 ja C‑73/91: Sloman Neptun, EKL 1993, lk I‑887, punktid 11 ja 12) tuleneb, et Euroopa Kohtul on pädevus tõlgendada abi mõistet asutamislepingu artikli 92 tähenduses üksnes juhul, kui asutamislepingu artikli 93 lõikes 3 ette nähtud eelneva kontrolli menetlust ei ole järgitud. Esiteks teatati komisjonile Stromeinspeisungsgesetz’ist selle algses redaktsioonis ja komisjon andis sellele nõusoleku ning teiseks ei kujuta Stromeinspeisungsgesetz’i 1998. aasta seadusega tehtud muudatused endast asutamislepingu artikli 93 lõike 3 tähenduses abi muutmist, mille puhul uus teatamine oleks vajalik. Igal juhul on kirjavahetus, mis leidis aset enne ja pärast 1998. aasta seaduse vastuvõtmist Saksa ametivõimude ja komisjoni vahel, käsitletav ühest küljest Saksamaa valitsuse poolse teatamisena muudatustest, mis kõnealuse seadusega Stromeinspeisungsgesetz’i tehti, ja teisest küljest nõusolekuna, mille komisjon muudatustele vaikimisi andis.
36 Saksamaa valitsus leiab, et vastus asutamislepingu artiklit 92 käsitlevatele küsimustele ei ole vajalik selleks, et võimaldada eelotsusetaotluse esitanud kohtul otsust teha, kuna põhikohtuasjas on ainus määrav küsimus see, kas Schleswagil on õigus hüvitismaksele vastavalt muudetud Stromeinspeisungsgesetz’i paragrahvile 4, mis reguleerib siiski üksnes elektrienergia edastamise eest makstavast tasust tulenevate kulude jaotust ega sisalda abi selle tasu saajate kasuks.
37 Asutamislepingu artiklit 30 käsitleva küsimuse osas rõhutavad põhikohtuasjas menetlusse astujad ja Saksamaa valitsus, et põhikohtuasi ei ole mingil viisil piiriülese iseloomuga ning et põhikohtuasja hageja ja kostja ei ole ka tõendanud, et muudetud Stromeinspeisungsgesetz takistab neil teistest liikmesriikidest pärinevat elektrit importida.
38 Tuleb meenutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on asutamislepingu artikliga 177 rajatud Euroopa Kohtu ja siseriiklike kohtute koostöö raames ainult siseriiklikul kohtul, kelle lahendada on vaidlus ja kes vastutab langetatava kohtuotsuse eest, pädevus kohtuasja eripära arvestades hinnata nii eelotsuse vajalikkust oma otsuse tegemiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Järelikult juhul, kui küsimused puudutavad ühenduse õiguse tõlgendamist, on Euroopa Kohus põhimõtteliselt kohustatud neile vastama (vt eelkõige 15. detsembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑415/93: Bosman, EKL 1995, lk I‑4921, punkt 59).
39 Sellegipoolest märkis Euroopa Kohus samuti, et erakordsetes olukordades tuleb tal hinnata tingimusi, mis valitsevad siis, kui siseriiklik kohus tema poole pöördub, selleks et kontrollida omaenda pädevust (vt selle kohta 16. detsembri 1981. aasta otsus kohtuasjas 244/80: Foglia, EKL 1981, lk 3045, punkt 21). Siseriikliku kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamisest keeldumine on võimalik üksnes juhul, kui on ilmne, et ühenduse õiguse tõlgendamine või kehtivuse hindamine, mida siseriiklik kohus palub, ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Bosman, punkt 61; 13. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑36/99: Idéal tourisme, EKL 2000, lk I‑6049, punkt 20, ja 26. septembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑322/98: Kachelmann, EKL 2000, lk I‑7505, punkt 17).
40 Mis puudutab käesoleval juhul esiteks eelotsusetaotluses faktide osas sisalduvaid väidetavaid lünki või vigu, siis piisab meenutamisest, et mitte Euroopa Kohtu, vaid siseriikliku kohtu ülesanne on tuvastada vaidluse aluseks olevad asjaolud ja teha nendest järeldused otsuse jaoks, mille ta peab langetama (vt eelkõige 16. septembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑435/97: WWF jt, EKL 1999, lk I‑5613, punkt 32).
41 Teiseks tuleb märkida, et PreussenElektra esitatud hagi eesmärk on saada tagasi summa, mille ta pidi Schleswagile maksma hüvitisena lisakulutuste eest, mis tulenesid tuuleenergiast saadud elektri ostmisest, mis toimus muudetud Stromeinspeisungsgesetz’is ette nähtud ostukohustuse alusel seda liiki elektri tootjatelt, kelle asukoht on tema tarnealal.
42 Põhikohtuasja ei saa seega hüpoteetiliseks pidada.
43 Nii Schleswag kui ka PreussenElektra on loomulikult huvitatud, et muudetud Stromeinspeisungsgesetz’i paragrahvide 2 ja 3 puhul, mis näevad ette kõnealuse ostukohustuse ja kehtestavad maksmisele kuuluva hinna, leitaks, et need sätestavad ebaseadusliku abi, mille maksmisest võiks Schleswag sel viisil pääseda. Põhikohtuasi ei käsitle siiski abi, mida Schleswag muudetud Stromeinspeisungsgesetz’i paragrahvide 2 ja 3 alusel taastuvatest energiaallikatest elektrit tootvatele tootjatele väidetavalt annab, vaid selle väidetava abi osa, mille PreussenElektra pidi Schleswagile vastavalt muudetud Stromeinspeisungsgesetz’i paragrahvile 4 hüvitama.
44 Kuna need Schleswagil ja PreussenElektral lasuvad kohustused tulenevad otse muudetud Stromeinspeisungsgesetz’ist, ei saa põhikohtuasja hageja ja kostja vahelist vaidlust käsitleda menetlusliku konstruktsioonina, mille põhikohtuasja pooled on loonud selleks, et panna Euroopa Kohut võtma seisukohta ühenduse õiguse teatavate probleemide osas, mis ei vasta vaidluse lahendamisega lahutamatult seotud objektiivsele vajadusele.
45 Seda järeldust kinnitab asjaolu, et eelotsusetaotluse esitanud kohus lubas põhikohtuasjas Schleswagi nõuete toetuseks menetlusse astuda Windparkil ja Schleswig-Holsteini liidumaal, kes väidavad, et muudetud Stromeinspeisungsgesetz’i paragrahvid 2 ja 3 on õiguspärased.
46 Neil asjaoludel ei välista fakt, et PreussenElektra on Schleswagi suurim aktsionär, nendevahelise vaidluse tegelikku olemust.
47 Lõpuks tuleb tõdeda, et eelotsusetaotluses määratles Landgericht siseriikliku õigusliku raamistiku piisavalt ja tõi selgelt välja põhjused, miks ta leiab, et tema esitatud küsimused on asjakohased ja et vastus neile küsimustele on vaidluse lahendamiseks vajalik.
48 Mis puudutab esiteks asutamislepingu artikleid 92 ja 93 käsitlevaid küsimusi, siis märkis eelotsusetaotluse esitanud kohus eriti – nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 25 –, et küsimus, kas muudetud Stromeinspeisungsgesetz kujutab endast abi, tuleb lahendada enne kui küsimus, kas muudatused, mis tehti 1998. aasta seadusega Stromeinspeisungsgesetz’i algsesse redaktsiooni, kujutavad endast abi muutmist asutamislepingu artikli 93 lõike 3 tähenduses, mille puhul on kõnealuse muudatuse vastuvõtmiseks vaja kohaldada selles sättes ette nähtud menetlust.
49 Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitas ka, et kui ekslikult ei ole eelneva kontrolli menetlust järgitud, on tema ülesanne vastavalt siseriiklikule õigusele võtta arvesse asutamislepingu artikli 93 lõike 3 kolmanda lause vahetut õigusmõju ja otsustada, et Stromeinspeisungsgesetz’i ümberkorraldatud süsteem ei ole kohaldatav ja et PreussenElektra tehtud maksed Schleswagile tuleb tagastada.
50 Nagu põhikohtuasjas menetlusse astujad ise möönavad, eeldab argument, mille kohaselt Euroopa Kohtul on pädevus tõlgendada abi mõistet asutamislepingu artikli 92 tähenduses üksnes juhul, kui asutamislepingu artikli 93 lõikes 3 ette nähtud eelneva kontrolli menetlust ei ole järgitud, abi muutmise kriteeriumi või viimase sätte kolmanda lause peatava mõju ulatuse tõlgendamist, mida osad esitatud küsimused just puudutavadki.
51 Sama kehtib Saksamaa valitsuse argumendi kohta, mille kohaselt vastus asutamislepingu artiklit 92 käsitlevatele küsimustele ei ole vajalik, kuna põhikohtuasjas reguleerib PreussenElektra ja Schleswagi vahelisi suhteid üksnes muudetud Stromeinspeisungsgesetz’i paragrahv 4. Asutamislepingu artiklit 92 käsitlevad küsimused puudutavad just küsimust, kas muudetud Stromeinspeisungsgesetz’i paragrahv 4 kujutab endast üksi või koostoimes paragrahvidega 2 ja 3 abikava selle sätte tähenduses.
52 Mis puudutab teiseks asutamislepingu artiklit 30 käsitlevat küsimust, siis piisab märkimisest, et ei ole ilmne, et ühenduse õiguse tõlgendamine, mida siseriiklik kohus palub, ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega.
53 Eespool toodud kaalutlustest lähtub, et esitatud küsimustele tuleb vastata.
Asutamislepingu artikli 92 tõlgendamine
54 Kõigepealt tuleb ühest küljest tõdeda, et vaidlustatud ei ole seda, et selline taastuvatest energiaallikatest saadud elektri miinimumhindadega ostmise kohustus, nagu on ette nähtud muudetud Stromeinspeisungsgesetz’i paragrahvides 2 ja 3, annab kindla majandusliku eelise seda liiki elektri tootjatele, kuna see tagab neile riskivabalt suurema tulu kui see, mida nad teeniksid vastava kohustuse puudumisel.
55 Teisest küljest tuleb märkida, et vastusest, mille Saksamaa valitsus andis ühele Euroopa Kohtu kirjalikule küsimusele, nähtub, et kaheksast peamisest Saksa ettevõtjast, kes toodavad elektrit ja käitavad kõrgepingega ülekandevõrke ning kelle hulka kuulub ka PreussenElektra, on ainult kahe puhul avalikul sektoril enamusosalus. Kõnealusest vastusest tuleneb samuti, et PreussenElektra on ühe teise täielikult erakapitalil põhineva äriühingu 100‑protsendilise osalusega tütarettevõtja. Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 19, kuulub 65,3% Schleswagist PreussenElektrale ja üksnes 34,7% Schleswig-Holsteini liidumaa teatavatele kohalike omavalitsuste asutustele.
56 Eeltoodut arvestades tuleb esimesest eelotsuse küsimusest aru saada nii, et sellega soovitakse sisuliselt teada, kas liikmesriigi õigusakt, mis esiteks kohustab erakapitalil põhinevaid elektrimüügiettevõtjaid ostma oma tarnealal taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrit miinimumhindadega, mis on kõrgemad kui sellist liiki elektri tegelik majanduslik väärtus, ning teiseks jaotab sellest kohustusest tuleneva rahalise koormuse kõnealuste elektrimüügiettevõtjate ja turustusahelas eelnevate erakapitalil põhinevate elektrivõrguettevõtjate vahel, kujutab endast riigiabi asutamislepingu artikli 92 lõike 1 tähenduses.
57 Selles suhtes tuleb meenutada, et asutamislepingu artikli 92 lõige 1 tunnistab igasuguse liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest mis tahes kujul antava abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, ühisturuga kokkusobimatuks niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust.
58 Euroopa Kohtu praktikast nähtub, et üksnes otse või kaudselt riigi ressurssidest antavad eelised on käsitletavad abina asutamislepingu artikli 92 lõike 1 tähenduses. „Liikmesriigi poolt” antava abi ja „riigi ressurssidest” antava abi eristamine selles sättes ei tähenda, et kõik riigi antavad eelised kujutavad endast abi, olenemata sellest, kas neid rahastatakse riigi ressurssidest või mitte, vaid selle eesmärk on üksnes hõlmata abi mõistega eeliseid, mida riigid annavad otse, ning neid, mida antakse selle riigi poolt määratud või asutatud avalik-õigusliku või eraõigusliku isiku vahendusel (vt 24. jaanuari 1978. aasta otsus kohtuasjas 82/77: Van Tiggele, EKL 1978, lk 25, punktid 24 ja 25; eespool viidatud kohtuotsus Sloman Neptun, punkt 19; 30. novembri 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑189/91: Kirsammer-Hack, EKL 1993, lk I‑6185, punkt 16; 7. mai 1998. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑52/97–C‑54/97: Viscido jt, EKL 1998, lk I‑2629, punkt 13; 1. detsembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑200/97: Ecotrade, EKL 1998, lk I‑7907, punkt 35, ja 17. juuni 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑295/97: Piaggio, EKL 1999, lk I-3735, punkt 35).
59 Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et erakapitalil põhinevatele elektrimüügiettevõtjatele pandud kohustus osta kindlaksmääratud miinimumhindadega taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrit ei too kaasa mingit riigi ressursside otsest ega kaudset üleminekut seda liiki elektrit tootvatele ettevõtjatele.
60 Seega ei saa ka selle rahalise koormuse jaotamine, mis nimetatud erakapitalil põhinevate elektrimüügiettevõtjate jaoks tuleneb kõnealusest ostukohustusest, nende ettevõtjate ja muude erakapitalil põhinevate ettevõtjate vahel endast kujutada riigi ressursside otsest ega kaudset üleminekut.
61 Neil tingimustel ei ole asjaolu, et ostukohustus on kehtestatud seadusega ja see annab teatavatele ettevõtjatele vaieldamatu eelise, selline, mis muudaks kõnealuse kohustuse riigiabiks asutamislepingu artikli 92 lõike 1 tähenduses.
62 Seda järeldust ei sea küsimuse alla see eelotsusetaotluse esitanud kohtu viidatud asjaolu, et miinimumhindadega ostmise kohustusest tulenev rahaline koormus võib avaldada negatiivset mõju nende ettevõtjate majandustulemustele, kellel see kohustus lasub, ning seeläbi tuua kaasa riigi maksutulude vähenemise. Selline tagajärg on niisuguse õigusaktiga lahutamatult seotud ning seda ei saa pidada taastuvatest energiaallikatest elektrit tootvatele tootjatele riigi kulul teatava eelise andmise vahendiks (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Sloman Neptun, punkt 21, ja eespool viidatud kohtuotsus Ecotrade, punkt 36).
63 Täiendava võimalusena väidab komisjon, et asutamislepingu artiklite 92 ja 93 koostoimes EÜ asutamislepingu artikliga 5 (nüüd EÜ artikkel 10) kasuliku mõju säilitamine nõuab, et riigiabi mõistet tõlgendataks nii, et see laieneb ka abimeetmetele, mis – nii nagu need, mis on ette nähtud muudetud Stromeinspeisungsgesetz’is – riik vastu võtab, kuid mida erakapitalil põhinevad ettevõtjad rahastavad. Ta rajab oma analüüsi analoogia põhjal Euroopa Kohtu praktikale, mille kohaselt EÜ asutamislepingu artikkel 85 (nüüd EÜ artikkel 81) koostoimes sama lepingu artikliga 5 keelab liikmesriikidel võtta meetmeid – isegi seaduste või määruste vormis –, mis võivad kõrvaldada ettevõtjatele kohaldatavate konkurentsieeskirjade kasuliku mõju (vt eelkõige 17. novembri 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑2/91: Meng, EKL 1993, lk I‑5751, punkt 14).
64 Selles suhtes piisab, kui rõhutada, et vastupidi asutamislepingu artiklile 85, mis käsitleb üksnes ettevõtjate tegevust, puudutab asutamislepingu artikkel 92 otseselt liikmesriikide võetavaid meetmeid.
65 Neil asjaoludel piisab ainuüksi asutamislepingu artiklist 92, et keelata riikide tegevus, mis on selles artiklis nimetatud, ning asutamislepingu artiklit 5, mille teises lõigus on sätestatud, et liikmesriigid hoiduvad kõigist meetmetest, mis võiksid kahjustada asutamislepingu eesmärkide saavutamist, ei saa kasutada artikli 92 kohaldamisala laiendamiseks riikide tegevusele, mis selle kohaldamisalasse ei kuulu.
66 Seega tuleb esimesele eelotsuse küsimusele vastata, et liikmesriigi õigusakt, mis esiteks kohustab erakapitalil põhinevaid elektrimüügiettevõtjaid ostma oma tarnealal taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrit miinimumhindadega, mis on kõrgemad kui sellist liiki elektri tegelik majanduslik väärtus, ning teiseks jaotab sellest kohustusest tuleneva rahalise koormuse kõnealuste elektrimüügiettevõtjate ja turustusahelas eelnevate erakapitalil põhinevate elektrivõrguettevõtjate vahel, ei kujuta endast riigiabi asutamislepingu artikli 92 lõike 1 tähenduses.
67 Seda vastust silmas pidades ei ole vaja vastata teisele eelotsuse küsimusele, mis esitati üksnes juhuks, kui kindlaksmääratud miinimumhindadega ostmise kohustus kujutaks endast riigiabi, samas kui sellest tuleneva rahalise koormuse jaotamine ei oleks riigiabi.
Asutamislepingu artikli 30 tõlgendamine
68 Oma kolmanda eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas kõnealune õigusakt on asutamislepingu artikliga 30 vastuolus või mitte.
69 Selles suhtes tuleb kõigepealt meelde tuletada, et asutamislepingu artikkel 30, keelates liikmesriikidevaheliste koguseliste impordipiirangutega samaväärse toimega meetmed, peab vastavalt Euroopa Kohtu praktikale silmas kõiki siseriiklikke meetmeid, mis võivad otse või kaudselt, tegelikult või potentsiaalselt takistada ühendusesisest kaubandust (11. juuli 1974. aasta otsus kohtuasjas 8/74: Dassonville, EKL 1974, lk 837, punkt 5).
70 Teiseks on kohane märkida, et Euroopa Kohtu praktikast tuleneb samuti, et liikmesriigi ettevõtjatele pandud kohustus hankida teatav protsent teatavast kaubast siseriiklikult tarnijalt piirab vastavalt sama kauba importimise võimalusi, takistades neil ettevõtjatel osa oma vajaduste jaoks hankida ettevõtjatelt, kelle asukoht on mõnes teises liikmesriigis (vt selle kohta 10. juuli 1984. aasta otsus kohtuasjas 72/83: Campus Oil jt, EKL 1984, lk 2727, punkt 16, ja 20. märtsi 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑21/88: Du Pont de Nemours Italiana, EKL 1990, lk I‑889, punkt 11).
71 Muudetud Stromeinspeisungsgesetz’i paragrahvidest 1 ja 2 tuleneb otseselt, et elektrimüügiettevõtjatele pandud ostukohustus kehtib üksnes taastuvatest energiaallikatest toodetud elektri puhul selle seaduse kehtivusalas ja iga asjaomase ettevõtja vastaval tarnealal ning võib seeläbi vähemalt potentsiaalselt ühendusesisest kaubandust takistada.
72 Et hinnata, kas selline ostukohustus on kõigele vaatamata kooskõlas asutamislepingu artikliga 30, tuleb arvesse võtta esiteks asjaomase õigusakti eesmärki ja teiseks elektrituru iseärasusi.
73 Selles suhtes tuleb märkida, et elektri tootmiseks taastuvate energiaallikate kasutamine, mille edendamine on sellise õigusakti nagu muudetud Stromeinspeisungsgesetz eemärk, on keskkonnakaitse seisukohast kasulik, kuna see aitab vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid, mis kuuluvad kliimamuutuste peamiste põhjuste hulka, mille vastu Euroopa Ühendus ja selle liikmesriigid on kohustunud võitlema.
74 Taastuvate energiaallikate kasutamise arendamine on üks ühenduse ja selle liikmesriikide prioriteetsetest eesmärkidest, mida nad taotlevad selleks, et täita kohustusi, mis nad on endale võtnud vastavalt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsioonile, mis on ühenduse nimel heaks kiidetud nõukogu 15. detsembri 1993. aasta otsusega 94/69/EÜ (EÜT 1994, L 33, lk 11; ELT eriväljaanne 11/19, lk 167), ning vastavalt selle konventsiooni osaliste kolmanda konverentsi protokollile, mis võeti vastu 11. detsembril 1997 Kyotos ja mille Euroopa Ühendus ja selle liikmesriigid allkirjastasid 29. aprillil 1998 (vt selles suhtes eelkõige nõukogu 8. juuni 1998. aasta resolutsioon 98/C 198/01 taastuvate energiaallikate kohta (EÜT C 198, lk 1) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. veebruari 2000. aasta otsus nr 646/2000/EÜ, millega kehtestatakse mitmeaastane programm taastuvate energiaallikate edendamiseks ühenduses (Altener) (1998/2002) (EÜT L 79, lk 1)).
75 Tuleb märkida, et selle poliitika eesmärk on ka inimeste ning loomade tervise ja elu kaitse ning taimede säilitamine.
76 Lisaks, nagu nähtub EÜ asutamislepingu artikli 130r lõike 2 esimesest lõigust (nüüd muudetuna EÜ artikli 174 lõike 2 esimene lõik), peab ühenduse muu poliitika määratlemisse ja rakendamisse integreerima keskkonnakaitse nõuded. Amsterdami leping viis selle sätte veidi muudetud kujul üle EÜ artiklisse 6, mis asub asutamislepingu esimeses osas, mille pealkiri on „Põhimõtted”.
77 Direktiivi 96/92 preambuli 28. põhjendusest tuleneb otseselt, et just „keskkonnakaitse põhjustel” lubatakse artikli 8 lõikes 3 ja artikli 11 lõikes 3 liikmesriikidel eelistada elektri tootmist taastuvatest energiaallikatest.
78 Samuti tuleb märkida, et see direktiiv – nagu nähtub selle 39. põhjendusest – kujutab endast üksnes elektrituru liberaliseerimise järgmist etappi ja jätab alles liikmesriikidevahelise elektrikaubanduse takistused.
79 Lisaks tuleb tõdeda, et elektri olemus on selline, et kui elekter on juba ülekande‑ või jaotusvõrku vastu võetud, on keeruline määratleda selle päritolu ja energiaallikat, millest see on toodetud.
80 Selles suhtes leidis komisjon Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia kasutamise edendamise kohta elektrienergia siseturul ettepanekus 2000/C 311 E/22 (EÜT 2000, C 311 E, lk 320), mille ta esitas 31. mail 2000, et oleks hädavajalik juurutada kõigis liikmesriikides taastuvatest energiaallikatest toodetud energia päritolusertifikaatide süsteem, mida vastastikku tunnustatakse, selleks et muuta sellist liiki elektri kaubandus nii usaldusväärseks kui ka praktikas võimalikuks.
81 Võttes arvesse kõiki eespool esitatud kaalutlusi, tuleb kolmandale eelotsuse küsimusele vastata, et elektriturgu käsitleva kehtiva ühenduse õiguse kohaselt ei ole selline õigusakt nagu muudetud Stromeinspeisungsgesetz vastuolus asutamislepingu artikliga 30.
Kohtukulud
82 Euroopa Kohtule märkusi esitanud Saksamaa ja Soome valitsuse, samuti komisjoni kantud kulusid ei hüvitata. Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus siseriiklikus kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus.
Esitatud põhjendustest lähtudes
EUROOPA KOHUS,
vastuseks Landgericht Kieli 13. oktoobri 1998. aasta määrusega esitatud küsimustele otsustab:
1. Liikmesriigi õigusakt, mis esiteks kohustab erakapitalil põhinevaid elektrimüügiettevõtjaid ostma oma tarnealal taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrit miinimumhindadega, mis on kõrgemad kui sellist liiki elektri tegelik majanduslik väärtus, ning teiseks jaotab sellest kohustusest tuleneva rahalise koormuse kõnealuste elektrimüügiettevõtjate ja turustusahelas eelnevate erakapitalil põhinevate elektrivõrguettevõtjate vahel, ei kujuta endast riigiabi EÜ asutamislepingu artikli 92 lõike 1 (nüüd muudetuna EÜ artikli 87 lõige 1) tähenduses.
2. Elektriturgu käsitleva kehtiva ühenduse õiguse kohaselt ei ole selline õigusakt vastuolus EÜ asutamislepingu artikliga 30 (nüüd muudetuna EÜ artikkel 28).
Rodríguez Iglesias | Gulmann | Wathelet |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 13. märtsil 2001 Luxembourgis.
R. Grass | | G. C. Rodríguez Iglesias |