Language of document :

Pirelli & C. SpA 21. septembril 2018 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kaheksas koda) 12. juuli 2018. aasta otsuse peale kohtuasjas T-455/14: Pirelli & C. versus komisjon

(kohtuasi C-611/18 P)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Apellant: Pirelli & C. SpA (esindajad: advokaadid M. Siragusa, G. Rizza)

Teised menetlusosalised: Euroopa Komisjon, Prysmian Cavi e Sistemi Srl

Apellandi nõuded

Pirelli palub Euroopa Kohtul:

vastavalt kodukorra artikli 169 lõikele 1 ja kooskõlas selles sättes ette nähtud tagajärgedega tühistada Üldkohtu 12. juuli 2018. aasta otsuse resolutsioon kohtuasjas T-455/14: Pirelli & C. S.p.A. vs. komisjon, mis toimetati apellandile kätte samal päeval rakenduse e-Curia kaudu;

ja

vastavalt kodukorra artikli 170 lõikele 1 ja kooskõlas selles sättes ette nähtud tagajärgedega rahuldada Pirelli poolt esimeses kohtuastmes esitatud nõuded mutatis mutandis, saatmata kohtuasja uueks arutamiseks tagasi Üldkohtule ning:

esimese võimalusena

tühistada otsus1 Pirellit puudutavas osas ja täpsemalt tühistada selle otsuse artikli 1 lõike 5 punkt d; artikli 2 punkt g ja artikkel 4, aga ainult osas, mis puudutab Pirelli lisamist nende isikute loetellu, kellele otsus on adresseeritud;

teise võimalusena

määrata Üldkohtule määruse (EÜ) nr 1/20032 artiklist 31 ja ELTL artiklist 261 tulenevat täielikku pädevust kasutades, et võlgnevus tuleb esmalt sisse nõuda põhivõlgnikult ja alles seejärel muudelt võlgnikelt, sh Pirellilt;

Kui Prysmian peaks esitama Euroopa Kohtule apellatsioonkaebuse Üldkohtu 12. juuli 2018. aasta otsuse peale T-475/14 ja kui see apellatsioonkaebus rahuldatakse, siis:

tühistada otsus või muuta selle artikli 2 punkti g, vähendades Prysmianile ja Pirellile solidaarselt määratud trahvi suurust;

igal juhul mõista kohtukulud välja komisjonilt;

kui Euroopa Kohus ei tühista Üldkohtu otsust, mis sisaldub kohtuasjas T-455/14: Pirelli & C. S.p.A. vs. komisjon tehtud 12. juuli 2018. aasta otsuse resolutsioonis, siis määrata Üldkohtule määruse (EÜ) nr 1/2003 artiklist 31 ja ELTL artiklist 261 tulenevat täielikku pädevust kasutades, et võlgnevus tuleb esmalt sisse nõuda põhivõlgnikult ja alles seejärel muudelt võlgnikelt, sh Pirellilt.

Väited ja peamised argumendid

Esimene väide, et Üldkohus rikkus põhjendamiskohustust järgmistes aspektides: lükates tagasi Pirelli väite, et komisjon ei põhjendanud, miks ta lükkas tagasi Pirelli üksikasjalikud väited, mis käsitlesid seda, et kõnesoleval juhtumil ei olnud otsustava mõju eeldus kohaldatav; komisjoni poolne ebavõrdne kohtlemine, sest ta kohaldas ainult Goldman Sachsi suhtes nn „kahe aluse“ meetodit.

Üldkohus määras valesti kindlaks komisjonil oleva põhjendamiskohustuse eseme ja ulatuse, sest ta ei tuvastanud, et otsuse põhistus ei vastanud Euroopa Liidu Kohtu poolt kinnitatud nõuetele ega märkinud seda otsuses ära. Üldkohtul oleks tulnud otsus apellanti puudutavas osas tühistada, kuivõrd asjassepuutuvas meetmes ei olnud ära toodud ammendavat loetelu täpsetest, asjakohastest ja konkreetsetest põhjendustest, mis õigustanuksid rikkumise süüks panemist Pirellile – tema süüd eeldades – hoolimata asjaolust, et Pirelli oli esitanud tõendid, et tema majanduslikud, organisatsioonilised ja juriidilised sidemed Prysmianiga ei võtnud tema tütarettevõtjalt autonoomiat ega piiranud selle määra. Lisaks jättis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse täielikult tähelepanuta Pirelli argumendid tema erineva kohtemise kohta, mis nähtub sellest, et tema suhtes kohaldas komisjon üksnes otsustava mõju eeldust, selle asemel et kohaldada rikkumise süüks panemisel khat alust ette nägevat meetodit, mida aga kohaldati Prysmiani teise emaettevõtja Goldman Sachsi suhtes.

Teine väide, et rikuti Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 48 ja 49 ning et kohtuotsuse põhistus oli ebapiisav ja ebaloogiline osas, mis puudutas Pirelli kui juriidilise isiku põhiõiguste rikkumist ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist komisjoni poolt.

Üldkohtu seisukoht, et Pirelli vastutus süü eelduse alusel ei ole mittesüüline kriminaalvastutus teise isiku rikkumise eest, vaid selle „ettevõtja“ isiklik vastutus, kelle Pirelli koos Prysmianiga moodustas, rajaneb kahe analüüsisuuna kokkusegamisel, mis ei tohiks aset leida: konkurentsieeskirjade kohaldamine ettevõtjate suhtes ja süüdistatavate juriidiliste isikute põhiõiguste kaitse. Lisaks ei leidnud kohtuotsuses üleüldse käsitlemist Pirelli argument otsustava mõju eelduse topeltmõju kohta. Nimelt eeldas komisjon otsuses, et Pirelli teostas otsustavat mõju mitte ainult Prysmiani majanduspoliitika suhtes, vaid ka tütarettevõtja asjassepuutuvate konkurentsivastaste tegevuste suhtes, ilma et apellant oleks saanud esitada vastupidist näitavaid tõendeid. Pirelli väidab, et vaidlustatud kohtuotsuses puudus põhjendus ka argumendi kohta, et komisjon ei kaalunud asjas esil olevaid huve, eriti otsustava mõju eelduse osas, arvestades juhtumi konkreetseid asjaolusid ja austades kaitseõigusi, nagu on nõutud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas. Mis viimaks puudutab Pirelli väidet, et see, et komisjon kohaldas tema isiku suhtes otsustava mõju eeldust, ei olnud ELL artikli 5 lõike 4 mõttes proportsionaalne eesmärkidega tagada trahvi tegelik tasumine ja võimaldada heidutuse eesmärgil määrata kõrgemaid trahve, siis viitas Üldkohus Pirelli arvates mitte asjassepuutuvale kohtupraktikale.

Kolmas väide, mille kohaselt rikuti solidaarvastutuse põhimõtet, proportsionaalsuse põhimõtet ja võrdse kohtlemise põhimõtet, ja mille kohaselt põhistus oli ebaloogiline osas, mis puudutab väära sisulist hinnangut selle kohta, et Pirelli ja Prysmiani suhtes kohaldati trahvi tasumise eesmärgil solidaarvastutust, ning mille kohaselt kohtuotsusel, mis puudutas põhimõtte, et võlgnevus tuleb esmalt sisse nõuda põhivõlgnikult ja alles seejärel muudelt võlgnikelt, kohaldamist Pirelli suhtes.

Kuigi Pirellilt mõisteti, nagu ka Prysmianilt, välja otsuses määratud kogu trahvisumma, oli apellandi olukord süvitsi erinev tema endise tütarettevõtja omast, kes on otsuses selgesti ära nimetatud kui rikkumise vahetu toimepanija. Nagu kohtuotsuses on mööndud – õigesti, ent vastuolulisel viisil –, tuvastati Pirelli tuletatud ja täiendav vastutus, mis sõltub järelikult Prysmiani omast. Komisjon oleks pidanud piirama seda ebamõistlikku ja ebaproportsionaalset mõju, mida sanktsioonile avaldas tema kallutatud seisukoht Pirelli kui 100% tütarettevõtja kapitalist omava emaettevõtja eelisõiguste kohta, ja jätma Pirelli suhtes sanktsiooni osas solidaarvastutuse kohaldamata või kohaldama seda ainult osa Prysmianile määratud trahvi ulatuses, või vähemasti tunnistama Pirelli huvides, et võlgnevus tuleb esmalt sisse nõuda põhivõlgnikult ja alles seejärel muudelt võlgnikelt. Üldkohus ei esitanud mingit põhjendust Pirelli väite kohta, mis käsitleb viimati nimetatud võimaluse kohaldamata jätmist; lisaks rikkus Üldkohus Pirelli väitel solidaarvastutuse põhimõtet, proportsionaalsuse põhimõtet ja võrdse kohtlemise põhimõtet.

Neljas väide, et rikuti ELTL artiklit 261 ja määruse (EÜ) nr 1/2003 artiklit 31 seoses sellega, et Pirelli poolt Üldkohtule esitatud nõude alusel ei kohaldatud tema kasuks põhimõtet, et võlgnevus tuleb esmalt sisse nõuda põhivõlgnikult ja alles seejärel muudelt võlgnikelt.

Üldkohtul on viidatud sätete alusel teatavad volitused mitte üksnes muuta komisjoni määratud sanktsiooni summat, vaid ka kujundada ümber maksmise kord ja trahvi sissenõudmine. Vaidlustatud kohtuotsuses viidatud kohtupraktika, mille kohaselt komisjoni sanktsiooni määramise pädevus ei hõlmanud voli määrata kindlaks solidaarvõlgnikelt sissenõutavate trahviosade suurust nende omavahelises suhtes, ei puutu asjasse Pirelli tõstatatud erineva, komisjoni pädevust pudutava küsimuse hindamisel, mille Üldkohus jättis seega sisuliselt tähelepanuta – Pirelli käsitles komisjoni, ja komisjoni otsuste kohtuliku kontrolli juhtumil ka Üldkohtu, pädevust määrata, et emaettevõtja suhtes, kellele kuulub 100% solidaarvastuse alusel kohaldatava sanktsiooni esemeks olevast kapitalist, kohaldataks põhimõtet, et võlgnevus tuleb esmalt sisse nõuda põhivõlgnikult ja alles seejärel muudelt võlgnikelt. See ei puuduta solidaarvõlgnike vahelisi sisesuhteid, vaid kohustust, mis neil mõlemal eraldiseisvalt on komisjoni ees (nn välised suhted).

____________

1     Euroopa Komisjoni 2. aprilli 2014. aasta otsus C(2014) 2139 final (juhtum AT.39610 – elektrikaablid).

2     Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrus (EÜ) nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205).