Language of document : ECLI:EU:C:2019:110

EUROOPA KOHTU MÄÄRUS (esimene koda)

12. veebruar 2019(*)

Eelotsusetaotlus – Eelotsuse kiirmenetlus – Õigusalane koostöö kriminaalasjades – Direktiiv (EL) 2016/343 – Artikkel 4 – Avalikud seisukohavõtud süü kohta – Vahistamisotsus – Õiguskaitsevahendid – Selle otsuse seaduslikkuse kontrollimise menetlus – Süütuse presumptsioonist kinnipidamine – ELTL artikkel 267 – Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 teine lõik – Õigus asja arutamisele mõistliku aja jooksul – Liikmesriigi õigusnormid, millega piiratakse liikmesriigi kohtute pädevust esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotlus või kohustatakse neid asja lahendama sellele taotlusele vastust ootamata – Distsiplinaarkaristused nende õigusnormide rikkumise eest

Kohtuasjas C‑8/19 PPU,

mille ese on ELTL artikli 267 alusel Spetsializiran nakazatelen sadi (kriminaalasjade erikohus, Bulgaaria) 27. detsembri 2018. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 7. jaanuaril 2019, kriminaalasjas järgmise isiku suhtes:

RH,

EUROOPA KOHUS (esimene koda),

koosseisus: koja president J.‑C. Bonichot, kohtunikud C. Toader (ettekandja), A. Rosas, L. Bay Larsen ja M. Safjan,

kohtujurist: Y. Bot,

kohtusekretär: A. Calot Escobar,

arvestades eelotsusetaotluse esitanud kohtu 27. detsembri 2018. aasta taotlust, mis saabus Euroopa Kohtusse 7. jaanuaril 2019, lahendada eelotsusetaotlus Euroopa Kohtu kodukorra artikli 107 alusel kiirmenetluses,

arvestades esimese koja 16. jaanuari 2019. aasta otsust see taotlus rahuldada,

on teinud järgmise

määruse

1        Eelotsusetaotlus käsitleb ELTL artikli 267, Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 47 esimese ja teise lõigu ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/343, millega tugevdatakse süütuse presumptsiooni teatavaid aspekte ja õigust viibida kriminaalmenetluses kohtulikul arutelul (ELT 2016, L 65, lk 1), artikli 4 lõike 1 tõlgendamist koostoimes direktiivi põhjendusega 16.

2        Taotlus on esitatud RH suhtes alustatud kriminaalmenetluses seoses tema vahi all pidamisega.

 Õiguslik raamistik

 EIÕK

3        Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK“) artiklis 5 „Õigus isikuvabadusele ja ‑puutumatusele“ on sätestatud:

„1.      Igaühel on õigus isikuvabadusele ja -puutumatusele. Kelleltki ei või võtta tema vabadust, välja arvatud seaduses kindlaksmääratud korras järgmistel juhtudel:

[…]

c)      seaduslik vahistamine või kinnipidamine, et tuua isik pädeva õigusasutuse ette põhjendatult kahtlustatuna õigusrikkumises või et põhjendatud vajaduse korral takistada õigusrikkumise toimepanekut või põgenemist pärast seda;

[…]

4.      Igaühel, kellelt on võetud vabadus vahistamise või kinnipidamisega, on õigus taotleda menetlust, milles kohus otsustaks kiires korras tema kinnipidamise õiguspärasuse ning korraldaks tema vabastamise, kui kinnipidamine on õigusvastane.

[…]“.

4        EIÕK artikli 6 „Õigus õiglasele kohtumenetlusele“ lõige 1 sätestab:

„Igaühel on oma tsiviilõiguste ja -kohustuste või temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamisel õigus õiglasele ja avalikule kohtumenetlusele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus, seaduse alusel moodustatud kohtus. […]“.

 Liidu õigus

5        Direktiivi 2016/343 põhjendus 16 on sõnastatud järgmiselt:

„Süütuse presumptsiooni põhimõtet rikutaks, kui ametiasutuse avalikus avalduses või kriminaalmenetluses tehtud otsuses (välja arvatud see, milles otsustatakse süü küsimus) osutatakse kahtlustatavale või süüdistatavale kui süüdlasele, ilma et kõnealuse isiku süüd oleks seaduse kohaselt tõendatud. Nimetatud avaldused ja kriminaalmenetluses tehtud otsused ei tohiks viidata sellele, et kõnealune isik on süüdi. See ei tohiks piirata süüdistaja toiminguid, mille eesmärk on tõendada kahtlustatava või süüdistatava süüd, nagu süüdistus, ega kriminaalmenetluses tehtud otsuseid, mille alusel jõustub tingimisi karistus, tingimusel et järgitakse kaitseõigust. See ei tohiks piirata ka menetluslikku laadi eelotsuseid, mida teevad kohtud või muud pädevad asutused ning mille aluseks on kahtlustused või süüstavad tõendid, näiteks otsused eelvangistuse kohta, tingimusel et sellistes otsustes ei osutata kahtlustatavale või süüdistatavale kui süüdlasele. Enne menetluslikku laadi eelotsuse tegemist võib pädeval asutusel osutuda vajalikuks kõigepealt kontrollida, kas kahtlustatava või süüdistatava vastu on piisavalt süüstavaid tõendeid asjaomase otsuse põhjendamiseks, ning otsuses võib nendele tõenditele viidata.“

6        Direktiivi artikli 4 „Avalikud seisukohavõtud süü kohta“ lõige 1 sätestab:

„Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et kuni kahtlustatava või süüdistatava süü ei ole seaduse kohaselt tõendatud, ei osutata ametiasutuste avalikes avaldustes ega kriminaalmenetluses tehtud otsustes, välja arvatud nendes, milles otsustatakse süü küsimus, kõnealusele isikule kui süüdlastele. See ei piira süüdistaja toiminguid, mille eesmärk on tõendada kahtlustatava või süüdistatava süü, ega menetluslikku laadi eelotsuseid, mille teevad õigus- või muud pädevad asutused ning mille aluseks on kahtlustused või süüstavad tõendid.“

7        Direktiivi artikkel 6 „Tõendamiskohustus“ sätestab:

„1.      Liikmesriigid tagavad, et kahtlustatava ja süüdistatava süü tõendamise kohustus lasub süüdistajal. See ei mõjuta kohtuniku või pädeva kohtu võimalikku kohustust otsida nii süüstavaid kui ka süüst vabastavaid tõendeid ega kaitse õigust esitada tõendeid kooskõlas liikmesriigi õigusega.

2.      Liikmesriigid tagavad, et mis tahes kahtlust süü küsimuses tõlgendatakse kahtlustatava või süüdistatava kasuks, sealhulgas juhul, kui kohus hindab, kas asjaomane isik tuleks õigeks mõista.“

 Bulgaaria õigus

8        Kriminaalmenetluse seadustiku (Nakazatelno protsesualen kodeks, edaspidi „NPK“) artikli 22 kohaselt tuleb kõiki kriminaalasju menetleda ja need lahendada mõistliku aja jooksul.

9        Vastavalt NPK artikli 56 lõikele 1 ja artikli 63 lõikele 1 võib tõkendina kohaldada vahistamist ning vahi all pidamise tähtaega pikendada, kui on „piisav alus kahtlustada“, et isik on pannud toime kuriteo.

10      NPK artikli 65 lõikes 4 on sätestatud, et kui kohtueelse menetluse ajal palub kahtlustatav või süüdistatav kohtul kontrollida, kas on täidetud kõik seaduses sätestatud tingimused vahi all pidamise tähtaja pikendamiseks, kaasa arvatud seda, kas on endiselt piisav alus kahtlustada, et ta on kõnealuse kuriteo toime pannud, siis peab kohus tema argumentidele vastama ja hindama, kas see alus on jätkuvalt olemas.

11      NPK artikli 489 lõikes 2 on sätestatud, et kuigi eelotsusetaotluse esitamise korral peatatakse eelotsusetaotluse esitanud kohtus menetlus, võivad menetlusosalised taotleda vahistamise kui tõkendi muutmist ning kohus peab selle taotluse lahendama sisulise otsusega.

 Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

12      RH-d kahtlustatakse mõrvade toimepanemise eesmärgil kuritegelikus ühenduses osalemises, mis on karistusseadustiku (Nakazatelen kodeks) artikli 321 lõikes 3 (koostoimes selle seadustiku artikli 321 lõikega 2) sätestatud kuritegu. Selle kuriteo eest karistatakse kolme- kuni kümneaastase vangistusega.

13      RH suhtes kohaldati 22. oktoobril 2018 tõkendina vahistamist, sest esimese ja teise astme kohus leidsid, et on piisav alus kahtlustada, et RH on talle ette heidetava kuriteo toime pannud.

14      20. detsembril 2018 esitas RH advokaat eelotsusetaotluse esitanud kohtule taotluse oma klient vabastada, väites NPK artikli 56 lõikele 1 ja artikli 63 lõikele 1 tuginedes, et puudub piisav alus kahtlustada teda nimetatud kuriteos osalemises.

15      Vahistamisotsuse seaduslikkuse kohta märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et RH vabastamine sõltub vaid sellest, kas on piisav alus kahtlustada, et ta on kõnealuse kuriteo toime pannud.

16      Selle küsimuse lahendamisel on kohtul kaks kõhklust. Esiteks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et käsitledes küsimust, kas on piisav alus kahtlustada, et RH on kõnealuse kuriteo toime pannud, oli tal suuri probleeme oma otsusele sellise sõnastuse leidmisel, et mitte osutada RH-le kui süüdlasele, kuid samal ajal vastata tema kaitsja esitatud vastuväidetele.

17      Liikmesriigi hiljutisest kohtupraktikast tuleneb, et vahistamisotsuse seaduslikkuse kontrollimisel ning otsustamisel, kas on piisav alus kahtlustada, et kahtlustatav või süüdistatav on talle ette heidetavad teod toime pannud, on vaja „esmapilgul“ hinnangut süüdistuse tõendatuse kohta.

18      Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab sellega seoses, et vahistamisotsust käsitlevate liikmesriigi õigusnormide kohta on juba esitatud eelotsusetaotlus kohtuasjas, milles tehti 19. septembri 2018. aasta kohtuotsus Milev (C‑310/18 PPU, EU:C:2018:732). Selles kohtuasjas taotles kahtlustatav kahel korral pärast seda, kui oli esitatud eelotsusetaotlus ja menetlus peatatud, et kontrollitaks vahistamisotsuse seaduslikkust, tuginedes samadele põhjendustele kui need, mida käsitleti eelotsusetaotluses.

19      Teiseks kahtleb eelotsusetaotluse esitanud kohus selles, kas eelotsusetaotlust esitades ja menetlust peatades järgib ta liidu õigust, kaasa arvatud kohustust lahendada asi mõistliku aja jooksul. Kuigi NPK artikli 489 lõikes 2 ei ole sõnaselgelt sätestatud, et see kohus peaks lahendama vahistamisotsuse muutmise taotluse, on uuemas kohtupraktikas tõlgendatud seda sätet nii, et eelotsusetaotlust ei ole võimalik esitada.

20      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul esitas kohus, kelle menetluses oli kohtuasi, milles tehti 19. septembri 2018. aasta kohtuotsus Milev (C‑310/18 PPU, EU:C:2018:732), eelotsusetaotluse ja peatas menetluse, eirates kõrgema astme kohtu siduvaid suuniseid, mis viis distsiplinaarmenetluse algatamiseni Visshia sadeben savetis (kohtunike järelevalvenõukogu, Bulgaaria) asja mõistliku aja jooksul lahendamise kohustuse rikkumise tõttu.

21      Neil asjaoludel otsustas Spetsializiran nakazatelen sad (kriminaalasjade erikohus, Bulgaaria) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas liikmesriigi õigusnormi ehk NPK artikli 489 lõike 2 tõlgendus, mis kohustab eelotsusetaotluse esitanud kohut vahistamise seaduslikkuse küsimuse kriminaalmenetluse raames kohe lahendama, ootamata ära Euroopa Kohtu vastust, kellele ta on esitanud eelotsusetaotluse selle vahistamise seaduslikkuse kohta, on kooskõlas ELTL artikliga 267 ja harta artikli 47 teise lõiguga?

Kui vastus esimesele küsimusele on eitav:

2.      a)      Kas direktiivi 2016/343 põhjenduse 16 viimast lauset arvestades peab liikmesriigi kohus tõlgendama oma riigi õigust nii, et enne vahi all pidamise tähtaja pikendamise otsuse tegemist tuleb tal „kontrollida, kas […] on piisavalt süüstavaid tõendeid asjaomase otsuse põhjendamiseks“?

b)      Kas siis, kui kahtlustatava või süüdistatava kaitsja on vahi all pidamise tähtaja pikendamise kohtuliku kontrolli käigus vaielnud argumenteeritult ja tõsiselt vastu sellele, et „on piisavalt süüstavaid tõendeid“, on liikmesriigi kohus harta artiklis 47 esimeses lõigus sätestatud tõhusa õiguskaitsevahendi nõude kohaselt kohustatud andma vastuse?

c)      Kas liikmesriigi kohus rikub [direktiivi 2016/343] artiklit 4 koostoimes [direktiivi] artikliga 3, mida on tõlgendatud [19. septembri 2018. aasta kohtuotsuses Milev (C‑310/18 PPU, EU:C:2018:732)], kui ta põhjendab vahi all pidamise tähtaja pikendamise otsust vastavalt Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale, mis käsitleb EIÕK artikli 5 lõike 1 punkti c, ja leiab, et on olemas süüstavad tõendid, mis „veenaksid objektiivset kõrvalseisjat selles, et asjaomane isik on kuriteo tõenäoliselt toime pannud“, ning vastavalt EIÕK artikli 5 lõikele 4, eelkõige kui ta võtab tegelikult ja tulemuslikult seisukoha vahistamise seaduslikkust puudutavate kahtlustatava või süüdistatava kaitsja vastuväidete kohta?“

 Eelotsuse kiirmenetlus

22      Eelotsusetaotluse esitanud kohus esitas taotluse lahendada käesolev eelotsusetaotlus Euroopa Kohtu kodukorra artikli 107 alusel eelotsuse kiirmenetluses.

23      Seoses sellega tuleb rõhutada, et eelotsusetaotlus puudutab direktiivi 2016/343 tõlgendamist, mis kuulub EL toimimise lepingu kolmanda osa V jaotisega reguleeritud valdkonda, mis puudutab vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala. Eelotsusetaotluse võib seega lahendada Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklis 23a ja Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 107 ette nähtud eelotsuse kiirmenetluses.

24      Mis puutub kiireloomulisuse kriteeriumisse, siis Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb arvesse võtta asjaolu, et põhikohtuasjas kõnesolevalt isikult on praegu võetud vabadus ja tema vahi all pidamine sõltub põhikohtuasja lahendusest (6. detsembri 2018. aasta kohtuotsus IK (Lisakaristuse täideviimine), C‑551/18 PPU, EU:C:2018:991, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).

25      Nagu käesoleva määruse punktides 12–14 märgitud, kahtlustatakse põhikohtuasjas RH-d mõrvade toimepanemise eesmärgil kuritegelikus ühenduses osalemises, ning tema suhtes tehti 22. oktoobril 2018 vahistamisotsus. 20. detsembril 2018 esitas RH advokaat eelotsusetaotluse esitanud kohtule taotluse oma klient vabastada, kuna puudub „piisav alus kahtlustada“ teda nimetatud kuriteos osalemises.

26      Sellest järeldub, et RH vahi all pidamine sõltub Euroopa Kohtu otsusest, sest Euroopa Kohtu vastus eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele võib vahetult mõjutada RH vahi all pidamise kohta tehtavat otsust.

27      Neil asjaoludel otsustas Euroopa Kohtu esimene koda 16. jaanuaril 2019 ettekandja-kohtuniku ettepanekul ja pärast kohtujuristi ärakuulamist rahuldada eelotsusetaotluse esitanud kohtu taotlus lahendada käesolev eelotsusetaotlus kiirmenetluses.

 Eelotsuse küsimuste analüüs

28      Kodukorra artikli 99 kohaselt võib Euroopa Kohus, kui eelotsuse küsimusele võib vastuse selgelt tuletada kohtupraktikast või kui esitatud küsimusele antav vastus ei tekita põhjendatud kahtlust, igal ajal ettekandja-kohtuniku ettepanekul ja pärast kohtujuristi ärakuulamist lahendada kohtuasja põhistatud määrusega.

29      Käesolevas asjas esitatud eelotsusetaotluse puhul tuleb seda sätet kohaldada.

 Esimene küsimus

30      Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas ELTL artiklit 267 ja harta artikli 47 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid neile kohtupraktikas antud tõlgenduses, millest tulenevalt peab liikmesriigi kohus lahendama vahistamisotsuse seaduslikkuse küsimuse, ilma et tal oleks võimalik esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotlust või oodata ära Euroopa Kohtu vastust.

31      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul on nende liikmesriigi õigusnormide eesmärk nimelt see, et ei rikutaks kahtlustatava või süüdistatava õigust vahistamisotsuse seaduslikkust puudutava taotluse läbivaatamisele mõistliku aja jooksul, ning nende õigusnormide eiramine võib kaasa tuua distsiplinaarkaristuste kohaldamise.

32      Esiteks olgu toonitatud, et süüdistatavate õigus asja arutamisele mõistliku aja jooksul on ette nähtud EIÕK artikli 6 lõikes 1 ja harta artikli 47 teises lõigus seoses kohtumenetlustega. Karistusõiguse valdkonnas ei tule seda õigust järgida mitte ainult kohtumenetluse ajal, vaid ka kohtueelses menetluses, alates hetkest, mil asjaomast isikut kahtlustatakse (vt selle kohta 5. juuni 2018. aasta kohtuotsus Kolev jt, C‑612/15, EU:C:2018:392, punktid 70 ja 71 ning seal viidatud kohtupraktika).

33      Seoses sellega olgu meenutatud, et ELTL artikli 267 neljandas lõigus on sätestatud, et kui niisugune küsimus tõusetub liikmesriigi kohtus poolelioleva kohtuasja käigus seoses kinnipeetava isikuga, teeb kohus otsuse võimalikult kiiresti.

34      Seejuures on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklis 23a sätestatud eelotsuse kiirmenetlus üks mehhanisme, mille eesmärk on viia ellu igaühe õigus asja arutamisele mõistliku aja jooksul.

35      Sellest järeldub, et Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklis 23a ette nähtud menetluste eesmärk ongi tagada kõnealune õigus, mis on ette nähtud harta artikli 47 teises lõigus.

36      Teiseks, mis puudutab pädevust esitada eelotsusetaotlus või oodata ära Euroopa Kohtu vastus, siis olgu meenutatud, et ELTL artikli 267 teises lõigus on sätestatud, et liikmesriigi kohus võib esitada Euroopa Kohtule eelotsuse küsimuse, kui ta leiab, et otsuse tegemiseks on vaja kõnealune küsimus lahendada.

37      Eelotsusetaotlus põhineb kohtutevahelisel dialoogil, mille alustamine sõltub täielikult liikmesriigi kohtu hinnangust taotluse esitamise asjakohasusele ja vajalikkusele (16. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Cartesio, C‑210/06, EU:C:2008:723, punkt 91 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 1. veebruari 2017. aasta kohtuotsus Tolley, C‑430/15, EU:C:2017:74, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

38      Liikmesriigi kohtule on antud kõige laiem pädevus Euroopa Kohtusse pöördumiseks, kui ta leiab, et tema lahendatavas asjas on tekkinud küsimusi, mis nõuavad tema menetluses oleva asja lahendamiseks vajalike liidu õigusnormide tõlgendamist või nende kehtivuse hindamist (22. juuni 2010. aasta kohtuotsus Melki ja Abdeli, C‑188/10 ja C‑189/10, EU:C:2010:363, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

39      Liikmesriigi kohtul on vabadus kasutada seda pädevust menetluse mis tahes hetkel, mida ta peab sobivaks. Nimelt on ainult liikmesriigi kohtul pädevus otsustada, millal on sobivaim hetk Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks (5. juuli 2016. aasta kohtuotsus Ognyanov, C‑614/14, EU:C:2016:514, punkt 17 ja seal viidatud kohtupraktika).

40      Euroopa Kohus on lisaks leidnud, et ELTL artikliga 267 igale liikmesriigi kohtule antud pädevust taotleda eelotsust Euroopa Kohtult ei või piirata selliste liikmesriigi õigusnormide kohaldamisega, mis võimaldavad apellatsioonikohtul muuta Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse esitamise otsust, see tühistada ja kohustada selle otsuse teinud kohut jätkama peatatud siseriiklikku menetlust (vt selle kohta 16. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Cartesio, C‑210/06, EU:C:2008:723, punktid 95 ja 98).

41      Mis puudutab eelotsusetaotluse esitanud kohtu vajadust oodata ära Euroopa Kohtu vastus eelotsusetaotlusele või võimalust sellises olukorras nagu põhikohtuasjas lahendada vabastamistaotlus, mis on esitatud ajal, kui Euroopa Kohus menetleb eelotsusetaotlust, siis olgu kõigepealt täpsustatud, et miski ei takista eelotsusetaotluse esitanud kohtul kahtlustatavat või süüdistatavat vabastada, eriti kui kohtu käsutuses olevad tõendid seda toetavad.

42      Arvesse tuleb võtta ka kodukorra artikli 100 lõiget 1, mis sätestab, et eelotsusetaotluse esitanud kohus võib eelotsuse küsimuse tagasi võtta kuni kohtuotsuse kuulutamise kuupäeva teatavakstegemiseni pooltele.

43      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab liidu õigusega reguleeritavat vaidlust lahendaval liikmesriigi kohtul olema ka võimalus kohaldada esialgset õiguskaitset, et tagada selle kohtuotsuse täielik toime, mis tehakse liidu õigusest väidetavalt tulenevate õiguste olemasolu kohta. ELTL artikliga 267 kehtestatud süsteemi kasulik mõju oleks nõrgendatud, kui liikmesriigi kohus, kes on peatanud menetluse kuni Euroopa Kohtult eelotsuse küsimusele vastuse saamiseni, ei saa rakendada esialgset õiguskaitset kuni kohtuotsuse tegemiseni, mis sõltub Euroopa Kohtu vastusest (vt selle kohta 19. juuni 1990. aasta kohtuotsus Factortame jt, C‑213/89, EU:C:1990:257, punktid 21 ja 22).

44      Euroopa Kohus võib omalt poolt igal ajal kontrollida, kas tema pädevuse tingimused on jätkuvalt täidetud, nagu nähtub kodukorra artikli 100 lõikest 2.

45      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleneb nii ELTL artikli 267 sõnastusest kui ka ülesehitusest, et eelotsusemenetlus eeldab tegelikult pooleli oleva menetluse olemasolu liikmesriigi kohtutes, mille raames nad peavad tegema otsuse, milles saab eelotsust arvesse võtta (5. juuni 2014. aasta kohtumäärus Antonio Gramsci Shipping jt, C‑350/13, EU:C:2014:1516, punkt 10 ja seal viidatud kohtupraktika).

46      Kolmandaks, seoses eelotsusetaotluse esitanud kohtu mainitud ohuga, et kõrgema astme kohtu siduvate suuniste eiramise korral kohaldatakse distsiplinaarkaristusi, ning eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõltumatusega on Euroopa Kohus otsustanud, et sõltumatus on eriti oluline ELTL artiklis 267 ette nähtud eelotsusetaotluste mehhanismi raames toimuva õigusalase koostöö süsteemi nõuetekohase toimimise seisukohast, sest selle mehhanismi saab käivitada ainult organ, kellel tuleb kohaldada liidu õigust ja kes vastab muu hulgas sõltumatuse kriteeriumile (25. juuli 2018. aasta kohtuotsus Minister for Justice and Equality (Kohtusüsteemi puudused), „LM“, C‑216/18 PPU, EU:C:2018:586, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).

47      Lisaks asjasse puutuva organi liikmete ametist tagandamise keelule ja nende poolt palga saamisele tasemel, mis vastab nende täidetavate ülesannete olulisusele, eeldab sõltumatuse nõue veel seda, et õigusemõistmise ülesandega isikutele kohaldatav distsiplinaarkord pakub vajalikke tagatisi, et vältida mis tahes ohtu, et seda korda kasutatakse kohtulahendite sisu poliitilise kontrolli süsteemina (vt selle kohta 25. juuli 2018. aasta kohtuotsus Minister for Justice and Equality (Kohtusüsteemi puudused), „LM“, C‑216/18 PPU, EU:C:2018:586, punktid 64 ja 67 ning seal viidatud kohtupraktika). Kohtu sõltumatusega lahutamatult seotud tagatis on ka see, et kohtunike suhtes ei kohaldata distsiplinaarkaristusi, kui nad kasutavad näiteks niisugust pädevust nagu Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse esitamise pädevus või enne nende menetluses oleva asja sisulist lahendamist eelotsusetaotluse vastuse äraootamise pädevus, mis kuulub nende ainupädevusse (vt selle kohta 5. juuli 2016. aasta kohtuotsus Ognyanov, C‑614/14, EU:C:2016:514, punktid 17 ja 25 ning seal viidatud kohtupraktika).

48      Järelikult tuleb esimesele küsimusele vastata, et ELTL artiklit 267 ja harta artikli 47 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid neile kohtupraktikas antud tõlgenduses, millest tulenevalt peab liikmesriigi kohus lahendama vahistamisotsuse seaduslikkuse küsimuse, ilma et tal oleks võimalik esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotlust või oodata ära Euroopa Kohtu vastust.

 Teine küsimus

49      Teise küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2016/343 artiklit 4 koostoimes direktiivi põhjendusega 16 tuleb tõlgendada nii, et süütuse presumptsioonist tulenevad nõuded eeldavad, et kui pädev kohus kontrollib vahistamisotsuse seaduslikkuse üle otsustamiseks, kas on piisav alus kahtlustada, et kahtlustatav või süüdistatav on talle ette heidetava kuriteo toime pannud, siis kaalub see kohus talle esitatud süüstavaid ja süüst vabastavaid tõendeid ning põhjendab oma otsust nii, et lisaks arvesse võetud asjaolude äramärkimisele võtab ta ka seisukoha asjaomase isiku kaitsja esitatud vastuväidete kohta.

50      Kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohtule on teada Euroopa Kohtu tõlgendus 19. septembri 2018. aasta kohtuotsuses Milev (C‑310/18 PPU, EU:C:2018:732), sest ta viitab sellele sõnaselgelt, on ta seisukohal, et Euroopa Kohtu selgitustest selles kohtuotsuses ei piisa tema küsimustele vastamiseks.

51      Olgu meenutatud, et nimetatud kohtuotsuses leidis Euroopa Kohus, et direktiivi 2016/343 artiklit 3 ja artikli 4 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et need ei keela selliste menetluslikku laadi eelotsuste tegemist, nagu kohtu otsus kohaldada tõkendina vahistamist, mis põhinevad kahtlustustel või süüstavatel tõenditel, tingimusel et nendes otsustes ei osutata vahistatule kui süüdlasele, kuid nimetatud direktiiv ei reguleeri tingimusi, millistel võib vahistamisotsused teha.

52      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimus kuulub EIÕK artikli 5 lõike 1 punktis c esineva mõistega „põhjendatult kahtlustatuna“ seotud laiemasse raamistikku ja näib lähtuvat eeskätt direktiivi 2016/343 põhjenduse 16 viimasest lausest: „Enne menetluslikku laadi eelotsuse tegemist võib pädeval asutusel osutuda vajalikuks kõigepealt kontrollida, kas kahtlustatava või süüdistatava vastu on piisavalt süüstavaid tõendeid asjaomase otsuse põhjendamiseks, ning otsuses võib nendele tõenditele viidata.“

53      Direktiivi 2016/343 põhjendus 16 vastab sisuliselt direktiivi artiklile 4, sest põhjenduses selgitatakse kõnealuse artikli eesmärke, mistõttu tuleb põhjenduse 16 viimase lause tõlgendamisel võtta arvesse seda põhjendust tervikuna ja direktiivi artiklit 4.

54      Esiteks, direktiivi 2016/343 artiklis 4 „Avalikud seisukohavõtud süü kohta“ ning direktiivi põhjenduse 16 esimeses kuni neljandas lauses on keskendutud asjaolule, et ametiasutuste avalikes avaldustes ja kriminaalmenetluses tehtud otsustes, välja arvatud nendes, milles otsustatakse süü küsimus, ei või osutada kahtlustatavale või süüdistatavale kui süüdlastele. Direktiivi 2016/343 artikli 4 lõike 1 teises lauses on ka sõnaselgelt täpsustatud, et see säte „ei piira […] menetluslikku laadi eelotsuseid, mille teevad õigus- või muud pädevad asutused ning mille aluseks on kahtlustused või süüstavad tõendid“.

55      Teiseks, kui direktiivi 2016/343 põhjenduse 16 esimeses ja teises lauses on vaid meenutatud vajadust järgida avalikes avaldustes süütuse presumptsiooni, siis kolmandas ja neljandas lauses on korratud mõtet, et avalike avalduste eeldatav ettevaatlikkus ei mõjuta süüdistaja toiminguid ega menetluslikku laadi eelotsuseid, näiteks otsuseid eelvangistuse kohta.

56      Peale selle on direktiivi 2016/343 artikli 6 „Tõendamiskohustus“ lõikes 1 sõnaselgelt täpsustatud, et see säte ei mõjuta kohtuniku või pädeva kohtu võimalikku kohustust otsida nii „süüstavaid kui ka süüst vabastavaid tõendeid“ ega mõjuta kaitse õigust esitada tõendeid kooskõlas liikmesriigi õigusega.

57      Niisiis, kui liikmesriigi kohus jõuab pärast süüstavate ja süüst vabastavate tõendite hindamist järeldusele, et on piisav alus kahtlustada, et isik on talle ette heidetavad teod toime pannud, ning teeb sellekohase eelotsuse, ei saa see olla võrdväärne osutamisega kahtlustatavale või süüdistatavale kui nende tegude toimepanemises süüdlasele direktiivi 2016/343 artikli 4 tähenduses.

58      Direktiivi artikli 4 lõike 1 teisest lausest nähtub nimelt, et see säte ei piira menetluslikku laadi eelotsuseid, mille teevad õigusasutused, ning direktiivi põhjenduses 16 on nende eelotsuste hulka arvatud otsused eelvangistuse kohta (vt selle kohta 19. septembri 2018. aasta kohtuotsus Milev, C‑310/18 PPU, EU:C:2018:732, punkt 44).

59      Igal juhul on tähtis märkida, et arvestades direktiiviga 2016/343 läbi viidud ühtlustamise minimaalset laadi, ei saa direktiivi tõlgendada nii, nagu oleks see täielik ja ammendav instrument, mille eesmärk on kehtestada vahistamisotsuse tegemise kõik tingimused, käsitlegu need siis erinevate tõendite uurimismeetodeid või vahistamisotsuse põhjenduse ulatust (19. septembri 2018. aasta kohtuotsus Milev, C‑310/18 PPU, EU:C:2018:732, punkt 47).

60      Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et direktiivi 2016/343 artikleid 4 ja 6 koostoimes direktiivi põhjendusega 16 tuleb tõlgendada nii, et süütuse presumptsioonist tulenevate nõuetega ei ole vastuolus see, et kui pädev kohus kontrollib vahistamisotsuse seaduslikkuse üle otsustamiseks, kas on piisav alus kahtlustada, et kahtlustatav või süüdistatav on talle ette heidetava kuriteo toime pannud, siis kaalub see kohus talle esitatud süüstavaid ja süüst vabastavaid tõendeid ning põhjendab oma otsust nii, et lisaks arvesse võetud asjaolude äramärkimisele võtab ta ka seisukoha asjaomase isiku kaitsja esitatud vastuväidete kohta, tingimusel et selles otsuses ei osutata vahistatule kui süüdlasele.

 Kohtukulud

61      Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:

1.      ELTL artiklit 267 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid neile kohtupraktikas antud tõlgenduses, millest tulenevalt peab liikmesriigi kohus lahendama vahistamisotsuse seaduslikkuse küsimuse, ilma et tal oleks võimalik esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotlust või oodata ära Euroopa Kohtu vastust.

2.      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/343, millega tugevdatakse süütuse presumptsiooni teatavaid aspekte ja õigust viibida kriminaalmenetluses kohtulikul arutelul, artikleid 4 ja 6 koostoimes direktiivi põhjendusega 16 tuleb tõlgendada nii, et süütuse presumptsioonist tulenevate nõuetega ei ole vastuolus see, et kui pädev kohus kontrollib vahistamisotsuse seaduslikkuse üle otsustamiseks, kas on piisav alus kahtlustada, et kahtlustatav või süüdistatav on talle ette heidetava kuriteo toime pannud, siis kaalub see kohus talle esitatud süüstavaid ja süüst vabastavaid tõendeid ning põhjendab oma otsust nii, et lisaks arvesse võetud asjaolude äramärkimisele võtab ta ka seisukoha asjaomase isiku kaitsja esitatud vastuväidete kohta, tingimusel et selles otsuses ei osutata vahistatule kui süüdlasele.

Allkirjad


*      Kohtumenetluse keel: bulgaaria.