EUROOPA KOHTU OTSUS (viies koda)
15. mai 2019(*)
Apellatsioonkaebus – Euroopa Liidu kaubamärk – Määrus (EÜ) nr 207/2009 – Määrus (EL) 2015/2424 – Kehtetuks tunnistamise menetlus – Sõnamärk Vermögensmanufaktur – Kehtetuks tunnistamine – Õigus õiglasele kohtupidamisele – Faktide kontrollimine omal algatusel – Tagasiulatuv jõud – Üldkohtu pädevus – Kohtuotsuste põhjendamine
Kohtuasjas C‑653/17 P,
mille ese on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 21. novembril 2017 esitatud apellatsioonkaebus,
VM Vermögens‑Management GmbH, asukoht Düsseldorf (Saksamaa), esindajad: Rechtsanwalt T. Dolde ja Rechtsanwalt P. Homann,
hageja,
teised menetlusosalised:
Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO), esindaja: S. Hanne,
kostja esimeses kohtuastmes,
DAT Vermögensmanagement GmbH, asukoht Baldham (Saksamaa),
menetlusse astuja esimeses kohtuastmes,
EUROOPA KOHUS (viies koda),
koosseisus: koja president E. Regan (ettekandja), kohtunikud C. Lycourgos, E. Juhász, M. Ilešič ja I. Jarukaitis,
kohtujurist: J. Kokott,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1 VM Vermögens‑Management GmbH palub apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 7. septembri 2017. aasta otsuse VM vs. EUIPO – DAT Vermögensmanagement (Vermögensmanufaktur) (T‑374/15; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2017:589), millega Üldkohus jättis rahuldamata tema hagi nõudega tühistada Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) viienda apellatsioonikoja 29. aprilli 2015. aasta (asi R 418/2014-5) otsus (edaspidi „vaidlusalune otsus“), mis käsitleb DAT Vermögensmanagement GmbH ja VM Vermögens‑Managementi vahelist kehtetuks tunnistamise menetlust.
Õiguslik raamistik
Määrus (EÜ) nr 207/2009
2 Nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määruse (EÜ) nr 207/2009 [Euroopa Liidu kaubamärgi] kohta (ELT 2009, L 78, lk 1) artikli 7 „Suhtelised keeldumispõhjused“ lõige 1 sätestab:
„Ei registreerita:
[…]
b) kaubamärke, millel puudub eristusvõime;
c) kaubamärke, mis koosnevad ainult sellistest märkidest või tähistest, mis tähistavad kaubanduses sorti, kvaliteeti, kvantiteeti, otstarvet, väärtust, geograafilist päritolu või kaupade tootmise või teenuste pakkumise aega või muid kauba või teenuse omadusi;
[…]“.
3 Nimetatud määruse artikkel 65 „Euroopa Kohtusse kaebamine“ näeb ette:
„1. Kaebusi käsitlevate apellatsioonikodade otsuste peale võib Euroopa Kohtule esitada kaebuse.
2. Kaebuse aluseks võib olla pädevuse puudumine, olulise menetlusnormi rikkumine, asutamislepingu, käesoleva määruse või nende rakendusnormide rikkumine või võimu kuritarvitamine.
3. Euroopa Kohus on pädev vaidlustatud otsust tühistama või seda muutma.
[…]“.
4 Kõnealuse määruse artikkel 75 „Otsuste põhjendav osa“ sätestab:
„Ameti otsustes märgitakse põhjused, millel need rajanevad. Otsuste aluseks võivad olla üksnes põhjused või tõendid, mille kohta huvitatud isikutel on olnud võimalik esitada oma seisukoht.“
5 Selle määruse artikkel 76 „Faktide kontrollimine ameti omal algatusel“ on sõnastatud järgmiselt:
„1. Asju menetledes kontrollib amet fakte omal algatusel; registreerimisest keeldumise suhteliste põhjustega seotud menetlustes piirdub amet siiski kontrollimisel osaliste esitatud faktide, tõendite ja väidetega ning esitatud nõudmistega.
2. „Amet võib mitte arvesse võtta fakte ja tõendeid, mille asjaomased pooled on esitanud hilinenult.“
Määrus (EL) 2015/2424
6 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2015. aasta määruse (EL) 2015/2424, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta ja komisjoni määrust (EÜ) nr 2868/95 (millega rakendatakse nõukogu määrust (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta) ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni määrus (EÜ) nr 2869/95 siseturu harmoneerimisametile makstavate lõivude kohta (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (ELT 2015, L 341, lk 21), artikli 1 punkt 28 sätestab:
„[Määruse 207/2009] [a]rtikkel 28 asendatakse järgmisega:
„Artikkel 28
Kaupade ja teenuste määramine ja klassifitseerimine
[…]
8. Selliste ELi kaubamärkide omanikud, mis on taotletud enne 22. juunit 2012 ja mis on registreeritud seoses Nizza klassifikatsiooni klassi kogu päisega, võivad avaldada, et nende kavatsus taotluse esitamise kuupäeval oli taotleda kaitset seoses kaupade või teenustega, mis ei ole hõlmatud kõnealuse klassi päise sõnasõnalise tähendusega, kui nii määratud kaubad ja teenused kuuluvad Nizza klassifikatsiooni sellise redaktsiooni kõnealuse klassi tähestikulisse loetellu, mis kehtis taotluse esitamise kuupäeval.
Avaldus esitatakse ametile hiljemalt 24. septembriks 2016 ning selles märgitakse selgelt, täpselt ja konkreetselt omaniku algse kavatsusega hõlmatud kaubad ja teenused, mis ei ole selgelt hõlmatud klassi päises esitatud nimetuste sõnasõnalise tähendusega. Amet võtab asjakohaseid meetmeid registri vastavalt muutmiseks. Võimalus esitada avaldus kooskõlas käesoleva lõike esimese lõiguga ei piira artikli 15, artikli 42 lõike 2, artikli 51 lõike 1 punkti a ega artikli 57 lõike 2 kohaldamist.
ELi kaubamärgid, mille kohta ei ole teises lõigus osutatud tähtaja jooksul avaldust esitatud, laienevad alates kõnealuse tähtaja lõpust ainult nendele kaupadele ja teenustele, mis on selgelt hõlmatud asjaomase klassi päises esitatud nimetuste sõnasõnalise tähendusega.
9. Kui registrit muudetakse, ei takista artikli 9 alusel ELi kaubamärgist tulenevad ainuõigused mis tahes kolmandal isikul jätkata kaupade või teenuste kaubamärgi kasutamist, kui nimetatud kaupade või teenuste kaubamärgi kasutamine:
a) algas enne seda, kui registrit muudeti, ja
b) ei rikutud kaubamärgi omaniku õigusi, mis põhinevad sel ajal registrisse kantud kaupade ja teenuste sõnasõnalisel tähendusel.
Lisaks ei anna registrisse kantud kaupade või teenuste loetelu muutmine ELi kaubamärgi omanikule õigust vaidlustada hiljem registreeritud kaubamärki või taotleda selle kehtetuks tunnistamist järgmistel juhtudel ja tingimustel:
a) kaupade või teenuste hilisemat kaubamärki kasutati või kaubamärgi registreerimise taotlus esitati enne seda, kui registrit muudeti, ja
b) kõnealuste kaupade või teenuste kaubamärgi kasutamisega ei rikutud või ei oleks rikutud kaubamärgi omaniku õigusi, mis põhinevad sel ajal registrisse kantud kaupade ja teenuste sõnasõnalisel tähendusel.““
Teatised nr 4/03 ja nr 2/12
7 EUIPO juhataja 16. juuni 2003. aasta teatise nr 4/03 klassipäiste kasutamise kohta ühenduse kaubamärgi taotlustes ja registreeringutes sisalduvates kaupade ja teenuste kirjeldustes IV punkti esimeses lõigus oli märgitud:
„34 kauba- ja 11 teenuseklassi hõlmavad kõiki kaupu ja teenuseid, mille tõttu tähendab konkreetse klassipäise kõikide üldnimetuste kasutamine, et taotlus hõlmab kõiki sellesse klassi kuuluvaid konkreetseid kaupu ja teenuseid.“
8 EUIPO juhataja võttis 20. juunil 2012 vastu teatise nr 2/12 klassipäiste kasutamise kohta ühenduse kaubamärgi taotlustes ja registreeringutes sisalduvates kaupade ja teenuste kirjeldustes, millega tunnistatakse kehtetuks teatis nr 4/03. Teatise V punktis on ette nähtud:
„Enne käesoleva teatise jõustumist [teatises nr 2/12] registreeritud [ELi] kaubamärkide puhul, milles on kasutatud kõiki konkreetse klassi klassipäises sisalduvaid üldnimetusi, arvestab [EUIPO], et taotleja kavatsus oli varasemat teatist nr 4/03 silmas pidades hõlmata kõiki kaupu ja teenuseid, mis kuuluvad nimetatud klassi tähestikulisse loendisse taotluse esitamise ajal kehtinud redaktsioonis.“
Vaidluste taust
9 Vaidluse taust on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1–16 ja selle võib käesoleva menetluse vajadustest lähtudes kokku võtta järgmiselt.
10 Apellant VM Vermögens‑Management esitas 18. detsembril 2009 määruse nr 207/2009 alusel EUIPO‑le ELi kaubamärgi registreerimise taotluse. Kaubamärk, mille registreerimist taotleti, on sõnamärk „Vermögensmanufaktur“ (edaspidi „vaidlusalune kaubamärk“).
11 Teenused, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassidesse 35 ja 36 ning vastavad neis klassides järgmisele kirjeldusele:
– klass 35: „reklaam; ärijuhtimine; ettevõttehaldus; kontoriteenused“;
– klass 36: „kindlustus; rahalised ja finantstehingud; portfellihaldus; finantskonsultatsioonid; kinnisvaratehingud“.
12 ELi kaubamärgi taotlus avaldati 8. veebruari 2011. aasta väljaandes Bulletin des marques communautaires nr 26/2011. Vaidlusalune kaubamärk registreeriti 18. mail 2011 numbriga 8770042.
13 Esimeses kohtuastmes menetlusse astuja DAT Vermögensmanagement esitas 30. juulil 2012 EUIPO‑le taotluse tunnistada määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkti a – koostoimes artikli 7 lõike 1 punktidega b ja c – alusel vaidlusalune kaubamärk kehtetuks seoses kõigi teenustega, mille jaoks see oli registreeritud (edaspidi „kehtetuks tunnistamise taotlus“).
14 Apellant esitas 15. jaanuaril 2013 oma märkused, esitades nõude lükata kehtetuks tunnistamise taotlus tervikuna tagasi. Esimeses kohtuastmes menetlusse astuja esitas 7. juunil 2013 oma märkused apellandi 15. jaanuari 2013. aasta märkuste kohta ning esitas vaidlusaluse otsuse punktis 3 nimetatud lisad 7–25. Ta palus ka, et pikendataks tähtaega, mille jooksul tal on võimalik esitada täiendavaid tõendeid, mida ta nendega tutvumise eesmärgil oli Deutsches Patent- und Markenamtilt (Saksamaa patendi- ja kaubamärgiamet) taotlenud, kuid ei olnud veel kätte saanud.
15 Apellant esitas 12. augustil 2013 taotluse pikendada märkuste esitamise tähtaega ja vastulausete osakond rahuldas selle taotluse.
16 Esimeses kohtuastmes menetlusse astuja esitas 23. augustil 2013 täiendavad märkused, millele olid lisatud vaidlusaluse otsuse punktis 3 nimetatud lisad 26–30 (edaspidi „vaidlusalused lisad“). Tühistamisosakond pidas neid märkusi ekslikult apellandi omaks ning edastas need sellisena 2. septembril 2013 esimeses kohtuastmes menetlusse astujale. Ta teavitas mõlemat poolt ka sellest, et vastulausemenetluse võistlev etapp on lõppenud. Olles oma viga märganud, võttis tühistamisosakond samal päeval tagasi teatise, mille ta oli adresseerinud apellandile.
17 EUIPO teatas 14. oktoobril 2013 apellandile, et ta jätab esimeses kohtuastmes menetlusse astuja poolt 7. juunil 2013 esitatud tähtaja pikendamise taotluse põhjenduste puudumise tõttu rahuldamata ja viimase poolt 23. augustil 2013 esitatud seisukohad arvesse võtmata. EUIPO täpsustas, et esimeses kohtuastmes menetlusse astuja 23. augusti 2013. aasta kirja ärakiri saadeti apellandile üksnes teavitamise kaalutlusel.
18 Apellant esitas 30. oktoobril 2013 oma märkused menetlusse astuja 7. juuni 2013. aasta märkuste kohta.
19 Tühistamisosakond saatis 8. novembri 2013 esimeses kohtuastmes menetlusse astujale apellandi 30. oktoobri 2013. aasta märkused, täpsustades, et need märkused käivad 23. augusti 2013. aasta märkuste kohta, ja lõpetas taas kord menetluse võistleva etapi.
20 Tühistamisosakond lükkas 10. detsembril 2013 kehtetuks tunnistamise taotluse tervikuna tagasi. Sisuliselt põhjendas ta oma otsust eelkõige asjaoluga, et saksakeelsel sõnal Manufaktur ei ole konkreetset tähendust asjaomaste teenustega seoses nende immateriaalsuse tõttu. Tühistamisosakond leidis, et järelikult on saksakeelsete sõnade Vermögen ja Manufaktur kombinatsioonil vaidlusaluse kaubamärgi registreerimise taotluse esitamise kuupäeva seisuga eristusvõime ning see ei kirjelda asjaomaseid teenuseid.
21 Esimeses kohtuastmes menetlusse astuja esitas 5. veebruaril 2014 EUIPO‑le määruse nr 207/2009 artiklite 58–64 alusel kaebuse tühistamisosakonna otsuse peale.
22 EUIPO viies apellatsioonikoda jättis selle kaebuse vaidlusaluse otsusega rahuldamata. Apellatsioonikoda leidis, et need dokumendid, mille apellant ja esimeses kohtuastmes menetlusse astuja talle olid esitanud, üksnes täiendavad ja täpsustavad tühistamisosakonnale esitatud tõendeid ja kasutas määruse nr 207/2009 artikli 76 lõike 2 alusel oma kaalutlusõigust need vastuvõetavaks lugeda. Teiseks leidis ta, et vaidlusalune kaubamärk kirjeldab asjaomaseid teenuseid ning sellel puudub eristusvõime. Seetõttu tühistas ta tühistamisosakonna otsuse ning tunnistas vaidlusaluse kaubamärgi kehtetuks seoses teenustega, mis kuuluvad Nizza kokkuleppe klassidesse 35 ja 36.
Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus
23 Apellant esitas vaidlusaluse otsuse tühistamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 9. juulil 2015. Apellant esitas hagi põhjendamiseks neli väidet, mille kohaselt on rikutud esiteks määruse nr 207/2009 artiklit 75 sellega, et apellatsioonikoda võttis arvesse esimeses kohtuastmes menetlusse astuja 23. augusti 2013. aasta seisukohti, kuigi need esitati hilinenult, teiseks selle määruse artiklit 76 sellega, et apellatsioonikoda võttis analüüsi raames omal algatusel arvesse selliseid faktilisi asjaolusid, mida pooled ei olnud esitanud õigel ajal, kolmandaks kõnealuse määruse artikli 7 lõike 1 punkti c, mille tulemusel tegi apellatsioonikoda järelduse, et vaidlusalune kaubamärk kirjeldab asjaomaseid teenuseid, ning neljandaks selle sama määruse artikli 7 lõike 1 punkti b sellega, et apellatsioonikoda järeldas ekslikult, et vaidlustatud kaubamärgil puudub eristusvõime.
24 Pärast seda, kui hagi oli esitatud, teatas EUIPO 15. novembril 2016 Üldkohtule, et apellant oli esitanud 23. septembril 2016 määruse nr 207/2009 (muudetud määrusega 2015/2424) artikli 28 lõike 8 alusel avalduse (edaspidi „2016. aasta avaldus“), täpsustades need teenused, mida ta oli kavatsenud vaidlusaluse kaubamärgi registreerimise taotlusega hõlmata, ja kavatsedes taotluse esitamise kuupäeval taotleda kaitset. EUIPO märkis, et uue teenuste loetelu kohaselt, mis avaldati 7. novembril 2016 väljaandes Bulletin des marques de l’Union européenne, on lisaks käesoleva kohtuotsuse punktis 11 nimetatud teenustele vaidlusaluse kaubamärgiga hõlmatud teenused, mis kuuluvad Nizza kokkuleppe klassidesse 35 ja 36 ning vastavad neis klassides järgmisele kirjeldusele:
– klass 35: „oksjoniteenused; ärialased uuringud; äriteave ja klientide äriline nõustamine [klientide nõustamise keskus]; majandusprognoosid; äriteabeagentuuri teenused, ärialased küsitlused; turu‑uuringud; […] pressiülevaateteenused; arvamusküsitlused; hinnavõrdlusteenused; suhtekorraldusteenused; sponsorite otsimine“;
– klass 36: „finantskonsultatsioonid; finantsteave; kindlustusalased konsultatsioonid; kindlustusalane teave; seifihoiustamine; finantssponsorlus; väärisesemete hoiustamine“.
25 Märkustes EUIPO 15. novembri 2016. aasta kirja kohta palus apellant Üldkohtul teise võimalusena jätta vaidlusalune otsus jõusse üksnes nende Nizza kokkuleppe klassidesse 35 ja 36 kuuluvate teenuste osas, mis on välja toodud käesoleva kohtuotsuse punktis 11, ja tuvastada, et vaidlusalune kaubamärk on endiselt õiguspäraselt registreeritud 2016. aasta avalduses loetletud teenuste jaoks, ning kolmanda võimalusena jätta vaidlusalune otsus jõusse üksnes Nizza kokkuleppe klassidesse 35 ja 36 kuuluvate teenuste osas, mis on nimetatud käesoleva kohtuotsuse punktis 11, ning saata asi tagasi EUIPO tühistamisosakonnale, et see esimest korda analüüsiks 2016. aasta avalduses loetletud teenuseid.
26 Vaidlustatud kohtuotsusega jättis Üldkohus apellandi hagi tervikuna rahuldamata.
Poolte nõuded Euroopa Kohtus
27 Apellant palub Euroopa Kohtul:
– tühistada vaidlustatud kohtuotsus;
– saata kohtuasi tagasi Üldkohtule, ja
– mõista kohtukulud välja EUIPO‑lt.
28 EUIPO palub Euroopa Kohtul:
– jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, ja
– mõista kohtukulud välja apellandilt.
Apellatsioonkaebus
29 Oma apellatsioonkaebuse toetuseks esitab apellant kuus väidet, mille kohaselt on rikutud esiteks määruse nr 207/2009 artikli 65 lõikeid 2 ja 3 koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklitega 17 ja 47, teiseks Euroopa Kohtu põhikirja artikli 36 esimest lauset, kolmandaks määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti c, neljandaks selle määruse artikli 7 lõike 1 punkti b, viiendaks kõnealuse määruse artiklit 75 ja kuuendaks selle sama määruse artiklit 76.
Esimene ja teine väide
Poolte argumendid
30 Kahe esimese väitega heidab apellant Üldkohtule ette seda, et viimane rikkus määruse nr 207/2009 artikli 65 lõikeid 2 ja 3 koostoimes harta artiklitega 17 ja 47, keeldudes sisuliselt tunnustamast asjaolu, ja 2016. aasta avalduse tulemusel ELi kaubamärkide registris (edaspidi „register“) tehtud muudatuse tagasiulatuva jõu tõttu tunnistati vaidlustatud kaubamärk vaidlusaluse otsusega kehtetuks ainult nende teenuste osas, mis on hõlmatud Nizza kokkuleppe klasside 35 ja 36 päiste sõnasõnalise tähendusega, ning et seega ei olnud kunagi võimalik kontrollida, kas kaubamärgi saab registreerida mainitud teatisega lisatud uute teenuste jaoks. Samuti heidab apellant Üldkohtule ette, et seda tehes põhjendas viimane vaidlustatud kohtuotsust puudulikult.
31 Esiteks nentis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 152, et apellant esitas oma argumentides talle vaidlusaluse otsuse muutmise nõude, mis on ette nähtud määruse nr 207/2009 artikli 65 lõikes 3.
32 Selle kohtuotsuse punktis 153 leidis Üldkohus siiski, et selle määruse artikli 65 lõike 2 alusel on tal on võimalik EUIPO apellatsioonikoja otsust muuta üksnes siis, kui tegemist on pädevuse puudumise või olulise menetlusnormi rikkumisega või siis asutamislepingu või nimetatud määruse või nende rakendusnormide rikkumisega või ka võimu kuritarvitamisega.
33 Üldkohus sedastas, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei saa ta sellist otsust tühistada või muuta põhjustel, mis ilmnevad pärast selle kuulutamist, misjärel tõdes ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 154, et 2016. aasta avaldus on vaidlustatud otsusest hilisem, ning seetõttu otsustas selle kohtuotsuse punktis 155 vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata need nõuded, mille apellant oli esitanud käesoleva kohtuotsuse punktis 25 nimetatud märkustes.
34 Apellant väidab sellegipoolest, et nende põhimõtete kohaldamine peab olema välistatud, kui selle tagajärjel kahjustatakse faktidel rajaneva põhjenduseta ning üksikasjalikke selgitusi esitamata tema huvisid, mis on kaitstud aluspõhimõtetega, millise olukorraga on apellandi väitel käesoleval juhul tegemist.
35 19. juuni 2012. aasta kohtuotsuse Chartered Institute of Patent Attorneys (C‑307/10, EU:C:2012:361) järgselt nägi määrusega 2015/2424 muudetud määruse nr 207/2009 artikli 28 lõige 8 ELi kaubamärkide omanike õiguspäraste ootuste kaitseks ette üleminekuperioodi, mille jooksul kõnealused omanikud, kes olid tuginenud EUIPO seni valitsenud otsustuspraktikale ja olid registreeritud kaubamärke Nizza kokkuleppe klasside tervikpäise jaoks, võisid avaldada, et nende kavatsus taotluse esitamise kuupäeval oli taotleda kaitset seoses kaupade või teenustega, mis ei ole hõlmatud asjaomase klassi päise sõnasõnalise tähendusega, tingimusel, et nii määratud kaubad ja teenused kuuluvad Nizza klassifikatsiooni kõnealuse klassi tähestikulisse loetellu.
36 Kõnealuses sättes olev viide ELi kaubamärgi omaniku kavatsusele taotluse esitamise kuupäeval tähendab apellandi sõnul seda, et määruse nr 207/2009 (muudetud määrusega 2015/2424) artikli 28 lõike 8 alusel esitatud avaldusel registris muudatuse tegemiseks tagasiulatuv jõud kuni kuupäevani, mil esitati ELi kaubamärgi registreerimise taotlus.
37 Apellant leiab, et seetõttu oleks Üldkohus pidanud kontrollima vaidlusalust kaubamärki nii, nagu ei oleks see vaidlusaluse otsuse tegemise kuupäeval olnud registreeritud mitte ainult Nizza kokkuleppe klasside 35 ja 36 päistes olevate üldnimetuste jaoks, vaid samuti 2016. aasta avaldusega lisatud teenuste jaoks.
38 Kuid Üldkohus eiras 2016. aasta avalduse alusel registris tehtud muudatuse tagasiulatuvat jõudu, otsustades vaidlustatud kohtuotsuse punktis 154, et apellandi nõuded põhinevad asjaolul, mis tuli ilmsiks pärast vaidlusaluse otsuse tegemist.
39 Nii toimides võttis Üldkohus apellandilt võimaluse lasta kontrollida, kas väljendi „Vermögensmanufaktur“ saab ELi kaubamärgina registreerida teenuste jaoks, mis lisati 2016. aasta avaldusega, ning seega kahjustas põhjendamatult apellandi intellektuaalomandiõiguse kaitset, mis on ette nähtud harta artiklis 17, ning rikkus tema õigust olla ära kuulatud, mis on sätestatud selle harta artiklis 47.
40 Teiseks väidab apellant, et põhjendamata on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 149–155 esitatud Üldkohtu arutluskäik, mis ajendas viimast vastuvõetamatuse kaalutlusel tagasi lükkama apellandi neid argumente, mille alusel sisuliselt paluti Üldkohtul tuvastada, et vaidlusaluse otsusega ei tühistatud vaidlusalust kaubamärki 2016. aasta avalduses nimetatud teenuste osas..
41 Apellant märgib, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab Üldkohtu otsuse põhjendusest selgelt ja üheti mõistetavalt ilmnema Üldkohtu arutluskäik, mistõttu huvitatud isikutel oleks võimalik tehtud kohtuotsuse põhjendusi mõista ja Euroopa Kohtul oma kohtulikku kontrolli teostada. Apellant väidab, et kuigi Üldkohtu põhjendus võib olla kaudne, peab see kohus siiski piisavalt kontrollima kõiki nõudeid ja poolte argumentide põhilisi üksikasju.
42 Ent vaidlustatud kohtuotsuse punktides 152–154 olevas arutluskäigus väidab Üldkohus, et ta ei saa vaidlusalust otsust tühistada või muuta põhjustel, mis ilmnevad pärast selle kuulutamist, analüüsimata 2016. aasta avalduse alusel registris tehtud muudatuse tagasiulatuvat jõudu. Hoolimata apellandi esitatud seisukohtadest jättis Üldkohus niisiis analüüsimata tema argumentide olulise üksikasja.
43 Lisaks tuleb märkida, et apellandi repliigi kohaselt ei saa apellatsioonikoja arutluskäiku, mis käsitleb väidetavat võimatust registreerida väljend „Vermögensmanufaktur“ ELi kaubamärgina Nizza kokkuleppe klasside 35 ja 36 päistes esitatud üldnimetuste jaoks, lihtsalt üle kanda teenustele, mis lisati 2016. aasta avalduse alusel.
44 Selline ülekandmine on apellandi sõnul võimalik üksnes nende teenuste puhul, millel on sedavõrd otsene ja konkreetne seos Nizza kokkuleppe klassipäiste üldnimetustega, et koos moodustavad need ühtse teenuste kategooria.
45 Ent apellandi väitel ei ole EUIPO ega Üldkohus tõendanud, et vaidlusaluse kaubamärgi väidetavat registreerimiskõlbmatust puudutav põhjendus ei kohaldu mitte üksnes Nizza kokkuleppe klasside 35 ja 36 päistes olevate üldnimetuste, vaid ka 2016. aasta avalduse alusel lisatud teenuste suhtes.
46 EUIPO väidab, et kaks esimest väidet on põhjendamatud.
Euroopa Kohtu hinnang
47 Niivõrd, kuivõrd apellant heidab Üldkohtule ette esiteks seda, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 149–155 rikkus viimane määruse nr 207/2009 artikli 65 lõikeid 2 ja 3 koostoimes harta artiklitega 17 ja 47, ning teiseks vaidlustatud kohtuotsuse puudulikku põhjendust, tuleb märkida, et tema esitatud argumendid põhinevad eeldusel, et vaidlustatud kaubamärk registreeriti üksnes Nizza kokkuleppe klasside 35 ja 36 päistes esitatud üldnimetuste jaoks ja seega ka Üldkohtus vaidlustatud otsus põhineb mainitud üldnimetustel, mistõttu selle kaubamärgi kaitset laiendati 2016. aasta avalduse alusel apellandi lisatud teenustele, mis seega ei olnud vaidlusaluse kaubamärgi kehtetuks tunnistanud vaidlusaluse otsuse ese.
48 Ent tuleb märkida, et vastavalt teatise nr 4/03 IV punkti esimesele lõigule ja teatise nr 2/12 V punktile oli kaubamärgi Vermögensmanufaktur registreerimise taotluses Nizza kokkuleppe klasside 35 ja 36 päistele osundamise eesmärk kaitsta seda kaubamärki nende klasside tähestikulises loetelus olevate kõigi teenuste jaoks (vt selle kohta 16. veebruari 2017. aasta kohtuotsus Brandconcern vs. EUIPO ja Scooters India, C‑577/14 P, EU:C:2017:122, punktid 31 ja 32).
49 Sellest järeldub, et juba registreerimise kuupäeval hõlmas vaidlusaluse kaubamärgi kaitse 2016. aasta avalduses nimetatud teenuseid. Sellega seoses tuleb märkida, et määruse nr 207/2009 (muudetud määrusega 2015/2424) artikli 28 lõike 8 kolmas lõik sätestab, et sellised kaubamärgid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mille kohta ei ole avaldust esitatud, tähistavad alates 24. septembrist 2016 ainult neid kaupu ja teenuseid, mis on selgelt hõlmatud Nizza kokkuleppe ajaomase klassi päises esitatud nimetuste sõnasõnalise tähendusega.
50 Seega, vastupidi sellele, mida väidab apellant, ei ole 2016. aasta avalduse eesmärk lisada täiendavaid teenuseid neile, mida hõlmab asjaomasest kaubamärgist tulenev kaitse, vaid tagada, et pärast määruse nr 207/2009 (muudetud määrusega 2015/2424) artikli 28 lõike 8 kolmandas lõigus nimetatud tähtaja möödumist hõlmab see kaitse jätkuvalt avalduses nimetatud teenused, kuigi need ei ole hõlmatud Nizza kokkuleppe klasside 35 ja 36 päiste sõnasõnalise tähendusega.
51 Seega, nagu EUIPO oma menetlusdokumentides õigesti märkis, hõlmab vaidlusalune otsus, vaatamata sellele, et see võeti vastu enne 2016. aasta avaldust, kõiki neid teenuseid, mille jaoks vaidlusalune kaubamärk registreeriti, ning seega kõiki teenuseid, mis kuuluvad Nizza kokkuleppe klassidesse 35 ja 36, sealhulgas kõnealuses avalduses nimetatud teenuseid, mistõttu selle otsusega tunnistati vaidlusalune kaubamärk kehtetuks kõigi nende teenuste osas.
52 Järelikult põhinevad apellandi poolt kahe esimese väite kohta esitatud argumendid niivõrd, kuivõrd need rajanevad arusaamal, mis ei vasta vaidlusaluse kaubamärgi kaitse tegelikule ulatusele, õiguslikult vääral eeldusel.
53 Samuti tuleb märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 154 esitas Üldkohus põhjenduse, mis võimaldab apellandil teada saada, miks Üldkohus jättis rahuldamata tema esitatud nõude muuta vaidlusalust otsust. Järelikult ei ole vaidlustatud kohtuotsus selles küsimuses puudulikult põhjendatud.
54 Järelikult tuleb esimene ja teine väide tagasi lükata.
Kolmas väide
Poolte argumendid
55 Kolmandas väites leiab apellant, et Üldkohus rikkus määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti c sellega, et otsustas, et vaidlusalune kaubamärk kirjeldab kõiki selle kaubamärgiga hõlmatud teenused, välja arvatud teenused „reklaam“ ja „kontoriteenused“.
56 Esiteks märgib apellant, et vaidlustatud kohtuotsus tugineb ekslikele järeldustele seoses sellega, kuidas asjaomane avalikkus tajub sõna Vermögensmanufaktur.
57 Apellandi väitel leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 53 esiteks, et asjaomane avalikkus on võimeline mõistma saksakeelsete sõnade Vermögen ja Manufaktur tähendust. Teiseks leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 57 ja 58, et nende kahe sõna kombinatsioonil on selge ja üheselt mõistetav tähendus, nimelt „varamanufaktuur“, mis ei ole laiem kui asjaomasest kahest elemendist tuleneva tähenduse summa, ning järeldas, et asjaomane avalikkus mõistab vaidlustatud kaubamärki nii, et see viitab teatavale struktuurile või kohale, kus standardiseerimata viisil osutatakse või pakutakse vara või finantseerimisega tihedalt seotud spetsiifilisi ja väga konkreetseid teenuseid.
58 Ent apellandi väitel kasutatakse sõna Manfuaktur tavakeeles üksnes kaupade kontekstis. Seega paneb sõna Vermögensmanufaktur teenustega seoses asjaomase avalikkuse järele mõtlema ning seda ei seostata otseselt ja vahetult individualiseeritud kvaliteetteenustega.
59 Teiseks leidis Üldkohus apellandi väitel määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti c vale tõlgendamise tõttu, et vaidlusalune kaubamärk kirjeldab „ärijuhtimise“ ja „ettevõttehalduse“ teenuseid, mis kuuluvad Nizza kokkuleppe klassi 35.
60 Apellant märgib kõigepealt, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 73 tõdes Üldkohus, et sõna Manufaktur võib viidata teenuste osutamise kohale ning et väljendit „Vermögensmanufaktur“ võib seega mõista niisugust kohta tähistavana. Seega nentis Üldkohus, et taolises „varamanufaktuuris“ võidakse osutada „ärijuhtimise“ ja „ettevõttehalduse“ teenuseid.
61 Apellandi sõnul märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 74, et sõna Manufaktur võib viidata individualiseeritud kvaliteetteenustele, mistõttu väljend „varamanufaktuur“ kirjeldab „ärijuhtimise“ ja „ettevõttehalduse“ teenuseid selles mõttes, et neid teenuseid peetakse kõrgekvaliteedilisteks teenusteks, mis võimaldavad hankida vara individualiseeritud viisil.
62 Ent apellant leiab, et vastupidi sellele, mida nõuab määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkt c, ei koosne vaidlusalune kaubamärk ainult sellisest tähisest, mis tähistab kaubanduses nende teenuste otstarvet. „Ärijuhtimise“ ja „ettevõttehalduse“ teenused on tema sõnul mõeldud selleks, et tagada ettevõtte edukas toimimine ja majanduslik edu. Need ei ole seega mõeldud vara hankimiseks.
63 Apellant väidab, et samamoodi ei anna võimalikud märked „eriti kvaliteetsete“ teenuste ja „individualiseeritud teenuste“ kohta sisulist teavet nende teenuste otstarbe kohta.
64 Apellant väidab, et kolmandaks tugines Üldkohus samuti määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti c valele tõlgendusele selleks, et järeldada vaidlustatud kohtuotsuse punktides 66–69, et vaidlustatud kaubamärk kirjeldab Nizza kokkuleppe klassi 36 kuuluvaid teenuseid.
65 Apellandi sõnul põhineb selline arutluskäik ainuüksi väitel, et väljendit „Vermögensmanufaktur“ mõistetakse sellesse klassi 36 kuuluvate teenuste osutamise kohana. Ent niimoodi nimetataks parimal juhul selliste teenuste osutajat, mitte ei tähistataks nende teenuste omadusi.
66 Lisaks on vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused apellandi väitel vastuolulised. Kuigi Üldkohus leiab vaidlustatud kohtuotsuse punktides 46 ja 47, et sõna Manufaktur mõistetakse selle algtähendusest laiemana nii, et see käib kvaliteetteenuste kohta, tuleneb nimetatud kohtuotsuse punktist 69, et seoses teenustega, mis kuuluvad Nizza kokkuleppe klassi 36, säilitab see sõna oma tavatähenduse, osutades täpsele kohale, kus asjaomaseid teenuseid osutatakse.
67 EUIPO väidab, et kolmas väide on ilmselgelt põhjendamatu.
Euroopa Kohtu hinnang
68 Olgu öeldud, et ELTL artikli 256 ja Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimese lõigu kohaselt tuleb apellatsioonkaebuses piirduda õigusküsimustega. Üldkohtul on ainupädevus tuvastada ja hinnata asjasse puutuvaid faktilisi asjaolusid ning hinnata tõendeid. Seega ei ole faktide ja tõendite hindamine – välja arvatud juhul, kui tõendeid on moonutatud – õiguslik küsimus, mis alluks Euroopa Kohtu kontrollile apellatsioonimenetluses (vt eelkõige 6. septembri 2018. aasta kohtuotsus Bundesverband Souvenir – Geschenke – Ehrenpreise vs. EUIPO, C‑488/16 P, EU:C:2018:673, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).
69 Tuleb tõdeda, et viidates määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti c väidetavale valesti tõlgendamisele ning vaidlustatud kohtuotsuse väidetavalt vastuolulistele põhjendustele, apellant üksnes vaidlustab hinnangu, mille Üldkohus andis faktilistele asjaoludele seoses sellega, kuidas asjaomane avalikkus tajub vaidlusalust kaubamärki, ja seoses sellega, kas see kaubamärk kirjeldab Nizza kokkuleppe klassidesse 35 ja 36 kuuluvaid teenuseid.
70 Seega palub apellant Euroopa Kohtul tegelikult asendada Üldkohtu poolt faktide ja tõendite sõltumatu hindamise tulemuseks oleva analüüsi enda omaga, kuid ta ei väida, et neid fakte või tõendeid on moonutatud.
71 Järelikult tuleb kolmas väide vastuvõetamatuna tagasi lükata.
Neljas väide
Poolte argumendid
72 Neljandas väites heidab apellant Üldkohtule ette määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b rikkumist, mille tulemusel viimane tuvastas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 113 vaidlustatud kaubamärgi eristusvõime puudumise.
73 Apellant väidab kõigepealt, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 110 Üldkohus üksnes nendib, et seoses asjaomaste teenustega tajub asjaomane avalikkus kõnealust kaubamärki selgelt ja otseselt nii, et see viitab teenustele, mis on väga kvaliteetsed ning annavad alust loota, et nende osutamine suurendab teenuse saaja vara.
74 Seejärel märgib apellant, et selle kohtuotsuse punktis 111 Üldkohus vaid märgib, et vaidlusalune kaubamärk ei ole piisavalt originaalne või jõuline ega vormilise struktuuri poolest nii ebatavaline, et eeldaks asjaomaselt avalikkuselt vähimalgi määral tõlgendamist, järelemõtlemist või analüüsi, arvestades, et vastavalt Euroopa Kohtu praktikale (21. jaanuari 2010. aasta kohtuotsus Audi vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑398/08 P, EU:C:2010:29, punkt 47) ei ole selliste omaduste olemasolu ülistava fraasi eristusvõime tuvastamise vältimatu tingimus.
75 Nõnda põhjendas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 112 ja 113 oma järeldust, et vaidlusalusel kaubamärgil puudub eristusvõime, üksnes väitega, et asjaomane avalikkus tajub seda ülistava fraasina või reklaamteabena, mis on seotud asjaomaste teenuste tõhususega.
76 Apellandi väitel eiras Üldkohus nii toimides Euroopa Kohtu praktikat, mille kohaselt ei piisa sellisest tõdemusest kaubamärgi eristusvõime puudumise tuvastamiseks, kuivõrd kaubamärki võib tajuda ühtaegu nii reklaamteabena kui ka eristusvõimelise päritolutähisena (21. jaanuari 2010. aasta kohtuotsus Audi vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑398/08 P, EU:C:2010:29, punkt 44).
77 Apellant leiab, et seega Üldkohus ei tõendanud ega põhjendanud piisavalt vaidlusaluse kaubamärgi eristusvõime puudumist, kusjuures apellandi sõnul ei saa sellist puudumist pealegi põhjendada sellega, et väljend „Vermögensmanufaktur“ kirjeldab asjaomaseid teenuseid, sest määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktis c sätestatud tingimused ei ole täidetud.
78 EUIPO väidab, et neljas väide on ilmselgelt põhjendamatu.
Euroopa Kohtu hinnang
79 Apellandi argument, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta sisuliselt tuvastas, et vaidlustatud kaubamärgil puudub eristusvõime määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b tähenduses ainuüksi selle tõttu, et väljend „Vermögensmanufaktur“ on ülistav fraas, põhineb vaidlustatud kohtuotsuse vääral tõlgendamisel.
80 Selles osas tuleb esiteks märkida, et Üldkohus meenutas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 95, et kaubamärgil, mis määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti c tähenduses kirjeldab asjaomaseid kaupu, puudub selle tõttu igal juhul eristusvõime.
81 Teiseks otsustas Üldkohus selle kohtuotsuse punktis 96, et juhul, kui kaubamärk asjaomaseid kaupu selle sätte tähenduses ei kirjelda, ei ole see kaubamärk seetõttu tingimata eristav ning et sellisel juhul tuleb lisaks analüüsida, kas olemuslikult on see kaubamärk võimeline täitma kaubamärgi peamist ülesannet, nimelt tähistada kaupade või teenuste kaubanduslikku päritolu, mis võimaldab asjaomasel tarbijal, kes ostab kaubamärgiga tähistatud kaupu või teenuseid, teha hilisema ostu korral sama valik, kui kogemus oli positiivne, või teha negatiivse kogemuse korral teistsugune valik.
82 Lisaks märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 99 samuti, et vastavalt Euroopa Kohtu praktikale ei välista sõnamärgi ülistav kõrvaltähendus seda, et see võib siiski tagada tarbijatele nende kaupade või teenuste päritolu, mis on selle kaubamärgiga tähistatud. Niisiis võib asjaomane avalikkus sellist kaubamärki tajuda ühtaegu nii reklaamifraasina kui ka kaupade või teenuste kaubandusliku päritolu tähisena (21. jaanuari 2010. aasta kohtuotsus Audi vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑398/08 P, EU:C:2010:29, punkt 45).
83 Siiski märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 111, et vaidlusalune kaubamärk ei ole piisavalt originaalne või jõuline ega vormilise struktuuri poolest nii ebatavaline, et eeldaks asjaomaselt avalikkuselt vähimalgi määral tõlgendamist, järelemõtlemist või analüüsi, ning seetõttu seostab viimane kaubamärgi otsekohe sellega tähistatud teenustega.
84 Neil asjaoludel järeldas Euroopa Kohus, et ei saa nõustuda sellega, et ettevõtja saab ainuõiguse väljendile „Vermögensmanufaktur“ kui ELi kaubamärgile, kuna see ei võimalda asjaomasel avalikkusel eristada nimetatud ettevõtja osutatud teenuseid teise ettevõtja omadest samas sektoris.
85 Seega otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 112, et asjaomane avalikkus ei taju vaidlustatud kaubamärki nii, et lisaks reklaamteabele osutab see konkreetsele kaubanduslikule päritolule, mistõttu hilisema ostu korral on võimalik teha sama valik, kui kogemus oli positiivne, või teha negatiivse kogemuse korral teistsugune valik.
86 Sellest järeldub, et hageja ei saa väita, et vaidlustatud kohtuotsuse punktist 113 olevat tuvastust, et vaidlustatud kaubamärgil puudub eristusvõime, põhjendas Üldkohus üksnes kaubamärgi ülistava olemusega.
87 Järelikult tuleb neljas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Viies ja kuues väide
Poolte argumendid
88 Viiendas ja kuuendas väites toob hageja esile, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 123–133 ja 135–148 esiteks määruse nr 207/2009 artikli 75 teist lauset, mille kohaselt võivad EUIPO otsuste aluseks olla üksnes põhjused või tõendid, mille kohta on pooltel olnud võimalik esitada oma seisukoht, ja teiseks selle määruse artikli 76 lõiget 2, mille kohaselt ei või EUIPO võtta arvesse fakte ja tõendeid, mille asjaomased pooled on esitanud hilinenult, kui ta otsustas, et apellatsioonikoda jättis vaidlusaluse kaubamärgi registreerimiskõlblikkust analüüsides otsustava tähtsuse omistamata esimeses kohtuastmes menetlusse astuja esitatud vaidlusalustele lisadele 26–30.
89 Mis puudutab vaidlusalustesse lisadesse 27, 29 ja 30, siis tuvastas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 125 ja 141, et apellatsioonikoja hinnangus ei ole neid sõnaselgelt mainitud.
90 Kuigi apellant möönab, et apellatsioonikoda ei ole neid lisasid sõnaselgelt maininud, väidab ta, et vaidlusaluse otsuse punktides 29 ja 40 korratakse vaidlusaluse lisa 29 sõnastust. Apellandi sõnul arvestas apellatsioonikoda seega selle lisaga, ent ei andnud apellandile võimalust esitada vaidlusaluste lisade kohta oma seisukohta.
91 Lisaks väidab apellant, et kuivõrd Üldkohus lükkas tagasi etteheited ja määruse nr 207/2009 artikli 75 teise lause ja artikli 76 lõike 2 rikkumise kohta üksnes põhjendusel, et vaidlusaluseid lisasid 27, 29 ja 30 ei ole vaidlusaluses otsuses sõnaselgelt mainitud, siis ei kontrollinud ta, kas need lisad olid otsustava tähtsusega asjaolud apellatsioonikoja hinnangu andmisel või üksnes täiendavad tõendid.
92 Mis puudutab vaidlusaluseid lisasid 26 ja 28, siis Üldkohus leidis eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktides 128, 132 ja 142, et need ei olnud apellatsioonikoja hinnangu seisukohalt otsustava tähtsusega ning et tegemist oli üksnes täiendavate tõenditega.
93 Vaidlusalune lisa 28 käsitleb just sedasama Saksa kaubamärki Finanzmanufaktur nagu vaidlusalune lisa 29, mille sõnastust apellatsioonikoda kordas. Seega on selge, et apellatsioonikoda võttis hinnangu andmisel arvesse ka nimetatud lisa 28.
94 Vaidlusalune lisa 26 puudutab Saksamaa patendi- ja kaubamärgiameti otsust selle kohta, et kaubamärgi Kreditmanufaktur saab registreerida. Kuna selle otsuse põhjendust kordas apellatsioonikoda peaaegu sõna‑sõnalt, siis on apellandi väitel väär Üldkohtu tõdemus, et see lisa on üksnes täiendav tõend, mis ei ole apellatsioonikoja hinnangu seisukohalt otsustava tähtsusega.
95 EUIPO väidab, et viies ja kuues väide on põhjendamatud.
Euroopa Kohtu hinnang
96 Kui arvestada apellandi viidatud sarnasust vaidlusaluste lisade ja vaidlusaluse otsuse vahel, siis ei saa eitada, et õigel ajal esitamata jäetud tõendite, mille kohta pooltel ei olnud võimalust oma seisukohta esitada, kasutamine on taunitav. Siiski tuleb märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 128, 130 ja 131 leidis Üldkohus, et apellatsioonikoda sai oma arutluskäigus põhjendatult tugineda muudele esimeses kohtuastmes menetlusse astuja esitatud lisadele, mida on nimetatud eeskätt selle kohtuotsuse punktides 43 ja 50 ning mille puhul ei ole vaidlustatud seda, et need esitati õigel ajal, et apellant teadis nende esitamisest ja et tal oli võimalik esitada nende kohta oma seisukoht.
97 Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 132 ja 142 esitab Üldkohus selle põhjal järelduse, et vaidlusalused lisad ei olnud apellatsioonikoja hinnangu seisukohalt otsustava tähtsusega ning olid vaid täiendavad tõendid.
98 Seega tuleb tõdeda, et apellatsioonkaebuses apellant sisuliselt ainult kordab neid argumente, mille ta esitas esimeses kohtuastmes, ilma et ta näitaks, millega Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 134 ja 144, et väited, mis käsitlevad apellatsioonikoja poolt võimalikku vaidlusaluste lisadega arvestamist, ei saa olla tulemuslikud.
99 Järelikult tuleb viies ja kuues väide vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätta.
100 Eeltoodust järeldub, et apellatsioonkaebus tuleb tervikuna rahuldamata jätta.
Kohtukulud
101 Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõige 2 näeb ette, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, siis otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotuse.
102 Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
103 Kuna EUIPO on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja apellant on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb apellandi kohtukulud jätta tema enda kanda ja mõista temalt välja EUIPO kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:
1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
2. Jätta VM Vermögens‑Management GmbH kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) kohtukulud.
Allkirjad