AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(kolmas koda)

13. september 2011

Kohtuasi F‑100/09

Christos Michail

versus

Euroopa Komisjon

Avalik teenistus – Ametnik – Seadusjõud – Abistamiskohustus – Personalieeskirjade artikkel 24 – Psühholoogiline ahistamine

Ese:      EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi, millega C. Michail palub eelkõige tühistada esiteks komisjoni 9. märtsi 2009. aasta otsus, millega jäeti rahuldamata tema taotlus saada abi psühholoogilise ahistamise osas, ning teiseks mõista komisjonilt tema kasuks välja 30 000 eurot mittevaralise kahju eest.

Otsus:      Jätta hagi rahuldamata. Jätta hageja kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja komisjoni kohtukulud.

Kokkuvõte

1.      Menetlus – Seadusjõud – Ulatus

2.      Ametnikud – Psühholoogiline ahistamine – Mõiste – Käitumine, mille eesmärgiks on huvitatud isiku alandamine või tema töötingimuste halvendamine – Sellise käitumise korduvuse nõue – Sellise käitumise tahtlikkuse nõue – Ulatus

(Personalieeskirjad, artikli 12a lõige 3)

3.      Ametnikud – Teenistusüksuste töö korraldus – Töötajate ametisse nimetamine – Administratsiooni kaalutlusõigus – Ulatus – Kohtulik kontroll – Piirid

(Personalieeskirjad, artikkel 7)

4.      Ametnikud – Teenistusüksuste töö korraldus – Töötajate ametisse nimetamine – Teisele ametikohale määramine – Palgaastme ja ametikoha vastavuse reeglist kinnipidamine – Ulatus

(Personalieeskirjad, artiklid 5 ja 7)

1.      Hagi tunnistatakse vastuvõetamatuks kohtuotsuse seadusjõu tõttu, kui hagi, mille alusel kõnealune kohtuotsus tehti, vastandas samu pooli, selle ese oli sama ja see põhines samadel alustel. Akt, mille tühistamist taotletakse, kujutab endast hagi eseme määratlemise põhielementi.

Siiski ei ole asjaolu, et hagid olid suunatud eraldiseisvate otsuste peale, mida administratsioon formaalselt vastu võttis, piisav järelduse tegemiseks, et eseme samasus puudub, kui nende otsuste sisu on põhiosas sama ning need tuginevad samadele põhjustele. Lisaks tuleb märkida, et isegi kui hagi põhjenduseks esitatud väited kattuvad osaliselt nende väidetega, mis esitati varasemas menetluses, siis teise hagi puhul ei ole tegemist esimese hagi kordamisega, vaid uue vaidlusega osas, milles see tugineb samuti muudele fakti‑ ja õigusväidetele.

(vt punktid 29–31)

Viited:

Euroopa Kohus: 19. september 1985, liidetud kohtuasjad 172/83 ja 226/83: Hoogovens Groep vs. komisjon (punkt 9); 27. oktoober 1987, liidetud kohtuasjad 146/85 ja 431/85: Diezler jt vs. EMSK (punktid 14–16).

Esimese Astme Kohus: 5. juuni 1996, kohtuasi T‑162/94: NMB jt vs. komisjon (punktid 37 ja 38); 12. detsember 1996, liidetud kohtuasjad T‑177/94 ja T‑377/94 Altmann jt vs. komisjon (punkt 52).

Euroopa Liidu Üldkohus: 25. juuni 2010, kohtuasi T‑66/01: Imperial Chemical Industries vs. komisjon (punkt 197).

2.      Personalieeskirjade artikli 12a lõikes 3, mis jõustus 1. mail 2004, on psühholoogilist ahistamist määratletud kui „sobimatut käitumist”, mille olemasoluks peavad korraga olema täidetud kaks tingimust. Esimese tingimuse kohaselt peab olema tegemist füüsilise käitumise, kõne‑ või kirjakeele, žestide vm tegevustega, mis „[leiavad] aset aja jooksul, on korduv[ad] või süstemaatili[sed]”, mis tähendab seda, et psühholoogilist ahistamist tuleb mõista kui protsessi, mis toimub tingimata aja jooksul ja eeldab korduvaid või pidevaid tegusid, mis on „tahtlikud”. Teise tingimuse kohaselt −, mis on esimesest eraldatud sidesõnaga „ja” − peab selline füüsiline käitumine, kõne‑ või kirjakeel, need žestid vm tegevused kahjustama inimeste isiksust, väärikust või füüsilist ja psühholoogilist terviklikkust. Asjaolust, et omadussõna „tahtlik” on kasutatud esimese, mitte teise tingimuse puhul, võib teha kaks järeldust. Esiteks peavad personalieeskirjade artikli 12a lõikes 3 silmas peetud füüsiline käitumine, kõne‑ või kirjakeel, žestid vm tegevused olema tahtlikud, mis jätab selle sätte kohaldamisalast välja kogemata asetleidvad teod. Teisalt ei ole seevastu nõutud, et see füüsiline käitumine, kõne‑ või kirjakeel, need žestid vm tegevused oleksid toime pandud kavatsusega kahjustada isiku isiksust, väärikust, füüsilist või psühholoogilist terviklikkust. Teiste sõnadega võib psühholoogilise ahistamisega personalieeskirjade artikli 12a lõike 3 tähenduses olla tegemist ka siis, kui ahistaja ei kavatsenud oma tegudega tahtlikult ohvri mainet või tema töötingimusi kahjustada. Piisab sellest, kui tema tahtlikult toime pandud teod tõid objektiivselt niisugused tagajärjed kaasa.

Avaliku Teenistuse Kohus märkis oma 9. detsembri 2009. aasta otsuses kohtuasjas F‑52/05: Q vs. komisjon muu hulgas, et varasem lahendus oli selline, et selleks, et käitumise saaks kvalifitseerida psühholoogiliseks ahistamiseks, pidi see olema objektiivselt tahtlik ning hageja pidi sõltumata kirjeldatud asjaolude võimalikust subjektiivsest tunnetusest esitama tõendid, mis võimaldavad näidata, et talle sai osaks nimetatud käitumine, mille objektiivne eesmärk oli kahjustada tema mainet või kahjustada tahtlikult tema töötingimusi. Siiski tõi Avaliku Teenistuse Kohus samuti välja, et sellise lahenduseni jõuti kohtuasjades, milles vaidlustati käitumine, mis oli toime pandud enne seda, kui jõustus personalieeskirjade artikli 12a lõige 3, mille analüüsimisel jõuti just nimelt käesoleva lahenduseni.

(vt punktid 55 ja 56)

Viited:

Avaliku Teenistuse Kohus: 9. detsember 2008, kohtuasi F‑52/05: Q vs. komisjon, (punktid 135 ja 140); 9. märts 2010, kohtuasi F‑26/09: N vs. parlament (punkt 72).

3.      Institutsioonidel on ulatuslik kaalutlusõigus oma teenistusüksuste töö korraldamisel, et täita neile usaldatud ülesandeid ning vastavalt sellele määrata oma personalile tööülesanded, tingimusel, et seda tehakse teenistuse huvides ja pidades kinni palgaastme ja ametikoha vastavuse reeglist. Arvestades institutsioonide laia kaalutlusõigust, peab Avaliku Teenistuse Kohtu kontroll teenistuse huvide tingimuse kinnipidamise üle piirduma küsimusega, kas ametisse nimetav asutus jäi mõistlikesse lubatud piiridesse ega kasutanud oma kaalutlusõigust ilmselgelt ebaõigesti.

(vt punktid 58 ja 59)

Viited:

Euroopa Kohus: 23. juuni 1984, kohtuasi 69/83: Lux (punkt 17); 7. märts 1990, liidetud kohtuasjad C‑116/88 ja C‑149/88: Hecq vs. komisjon (punkt 11).

Esimese Astme Kohus: 16. detsember 1993, kohtuasi T‑80/92: Turner vs. komisjon (punkt 53); 12. detsember 2000, kohtuasi T‑223/99: Dejaiffe vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (punkt 53); 21. september 2004, kohtuasi T‑325/02: Soubies vs. komisjon (punkt 50).

Avaliku Teenistuse Kohus: 4. juuni 2009, kohtuasi F‑52/08: Plasa vs. komisjon (punkt 77).

4.      Asjaolu, et ametnik on võimekas, ei tähenda, et teda ei võiks teisele ametikohale määrata, sest kuigi on tõsi, et administratsiooni huvi on määrata ametnik tema pädevusele ja ootustele vastavale ametikohale, võivad muud kaalutlused viia selleni, et ametnik määratakse palgaastme ja ametikoha vastavuse reeglist kinni pidades teisele ametikohale. Lisaks tuleb märkida, et kuigi personalieeskirjade artiklitest 5 ja 7 tuleneb, et ametnikul on õigus sellele, et temale määratud tööülesanded oleksid tervikuna vastavad ametikohale, mis vastab hierarhias selle ametniku palgaastmele, ei rikuta neid sätteid, kui asjaomase isiku ülesandeid vähendatakse; neid sätteid rikutakse ainult siis, kui uued ametikohustused tunduvad tervikuna olevat selgelt alla määra, mis vastab tema palgaastmele ja ametikohale, arvestades nende ülesannete olemust, tähtsust ja ulatust.

(vt punktid 64 ja 65)

Viited:

Euroopa Kohus: 23. märts 1988, kohtuasi 19/87: Hecq vs. komisjon (punkt 8).

Esimese Astme Kohus: 7. veebruar 2007, liidetud kohtuasjad T‑118/04 ja T‑134/04: Caló vs. komisjon (punkt 99).