EUROOPA KOHTU OTSUS (esimene koda)
12. detsember 2019(*)
Eelotsusetaotlus – Eelotsuse kiirmenetlus – Politseikoostöö ja õigusalane koostöö kriminaalasjades – Euroopa vahistamismäärus – Raamotsus 2002/584/JSK – Artikli 6 lõige 1 – Mõiste „vahistamismääruse teinud õigusasutus“ – Kriteeriumid – Kriminaalmenetluse algatamiseks liikmesriigi prokuratuuri tehtud Euroopa vahistamismäärus
Liidetud kohtuasjades C‑566/19 PPU ja C‑626/19 PPU,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Cour d’appeli (apellatsioonikohus, Luksemburg) 9. juuli 2019. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 25. juulil 2019, ja Rechtbank Amsterdami (Amsterdami esimese astme kohus, Madalmaad) 22. augusti 2019. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 22. augustil 2019, Euroopa vahistamismääruste täitmise menetluses järgmiste isikute suhtes:
JR (C‑566/19 PPU),
YC (C‑626/19 PPU),
EUROOPA KOHUS (esimene koda),
koosseisus: koja president J.-C. Bonichot, kohtunikud M. Safjan, L. Bay Larsen, C. Toader (ettekandja) ja N. Jääskinen,
kohtujurist: M. Campos Sánchez-Bordona,
kohtusekretär: vanemametnik M. Ferreira,
arvestades kirjalikku menetlust ja 24. oktoobri 2019. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– JR, esindajad: avocat P.-F. Onimus, avocat E. Moyne, avocat G. Goubin ja avocat F. Joyeux,
– YC, esindajad: advocaat T. E. Korff ja advocaat H. G. Koopman,
– Parquet général du Grand-Duché de Luxembourg, esindaja: J. Petry,
– Openbaar Ministerie, esindajad: K. van der Schaft ja N. Bakkenes,
– Madalmaade valitsus, esindajad: M. K. Bulterman ja J. Langer,
– Iirimaa, esindajad: G. Hodge ja M. Browne, keda abistas R. Kennedy, SC,
– Hispaania valitsus, esindaja: L. Aguilera Ruiz,
– Prantsuse valitsus, esindajad: A. Daniel ja A.-L. Desjonquères,
– Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato L. Fiandaca,
– Soome valitsus, esindaja: M. Pere,
– Euroopa Komisjon, esindajad: S. Grünheid ja R. Troosters,
olles 26. novembri 2019. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlused puudutavad küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsuse 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta (EÜT 2002, L 190, lk 1; ELT eriväljaanne 19/06, lk 34), mida on muudetud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta raamotsusega 2009/299/JSK (ELT 2009, L 81, lk 24) (edaspidi „raamotsus 2002/584“), artikli 6 lõiget 1.
2 Eelotsusetaotlused on esitatud Luksemburgis ja Madalmaades Euroopa vahistamismääruste täitmise raames, mille tegid 24. aprillil 2019 procureur de la République près le tribunal de grande instance de Lyon (Lyoni esimese astme kohtu juures tegutsev vabariigi prokurör, Prantsusmaa) kriminaalmenetluse algatamiseks JRi vastu (kohtuasi C‑566/19 PPU) ja 27. märtsil 2019 procureur de la République près le tribunal de grande instance de Tours (Toursi esimese astme kohtu juures tegutsev vabariigi prokurör, Prantsusmaa) kriminaalmenetluse algatamiseks YC vastu (kohtuasi C‑626/19 PPU).
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
3 Raamotsuse 2002/584 põhjendused 5, 6, 10 ja 12 on sõnastud järgmiselt:
„(5) Tulenevalt eesmärgist kujundada Euroopa Liit vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevaks alaks tuleks kaotada liikmesriikidevaheline väljaandmine ja asendada see õigusasutustevahelise üleandmissüsteemiga. Lisaks sellele võimaldab süüdimõistetute kriminaalkaristuste täitmiseks või kahtlustatavatele süüdistuse esitamiseks uue lihtsustatud üleandmissüsteemi sisseviimine kõrvaldada keerukuse ja võimalikud viivitused, mis on omased praegusele väljaandmiskorrale. Tavapärased koostöösuhted, mis on siiani domineerinud liikmesriikide vahel, tuleks asendada kriminaalasjades tehtud otsuste vaba liikumisega, mis hõlmaks nii kohtuotsuse eelseid kui lõplikke otsuseid vabadusel, turvalisusel ning õigusel rajaneva ala raamistikus.
(6) Käesolevas raamotsuses sätestatud Euroopa vahistamismäärus on esimene kindel meede kriminaalõiguse valdkonnas, millega kohaldatakse vastastikuse tunnustamise põhimõtet, mida Euroopa Ülemkogu nimetas õigusalase koostöö nurgakiviks.
[…]
(10) Euroopa vahistamismääruse toimimine põhineb suurel liikmesriikidevahelisel usaldusel. Selle kohaldamise võib peatada ainult siis, kui üks liikmesriik on raskelt ja jätkuvalt rikkunud [EL] artikli 6 lõikes 1 sätestatud põhimõtteid ja kui rikkumise on [EL] artikli 7 lõike 1 alusel kindlaks teinud nõukogu ja sellel on artikli 7 lõikes 2 sätestatud tagajärjed.
[…]
(12) Käesolev raamotsus austab põhiõigusi ja järgib põhimõtteid, mida tunnustatakse [EL] artiklis 6 ja mis on kajastatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas, eelkõige selle VI peatükis. […]“.
4 Raamotsuse artiklis 1 „Euroopa vahistamismääruse määratlus ja selle täitmise kohustus“ on sätestatud:
„1. Euroopa vahistamismäärus on liikmesriigi väljaantud kohtuotsus, et teine liikmesriik võtaks tagaotsitava vahi alla ja annaks ta üle kriminaalmenetluse raames kohtu alla andmise või vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täitmiseks.
2. Liikmesriigid täidavad mis tahes Euroopa vahistamismääruse vastastikuse tunnustamise põhimõtte alusel ja vastavalt käesoleva raamotsuse sätetele.
3. Käesolev raamotsus ei mõjuta kohustust austada põhiõigusi ja õiguse aluspõhimõtteid, mis on kirja pandud [EL] artiklis 6.“
5 Raamotsuse artikli 2 „Euroopa vahistamismääruse rakendusala“ lõikes 1 on sätestatud:
„Euroopa vahistamismääruse võib teha tegude eest, mida vahistamismääruse teinud liikmesriigis karistatakse vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetmega, mille maksimaalne pikkus on vähemalt 12 kuud, või kui karistuse või vabadust piirava julgeolekumeetme kohta on otsus tehtud, peab see olema vähemalt nelja kuu pikkune.“
6 Raamotsuse artikkel 6 „Pädevate õigusasutuste määramine“ sätestab:
„1. Vahistamismääruse teinud õigusasutus on vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigusasutus, mis on pädev tegema Euroopa vahistamismäärust selle riigi õiguse alusel.
2. Vahistamismäärust täitev õigusasutus on vahistamismäärust täitva liikmesriigi õigusasutus, mis on pädev Euroopa vahistamismäärust täitma selle riigi õiguse alusel.
3. Iga liikmesriik teatab nõukogu peasekretariaadile, milline on tema õiguse alusel pädev õigusasutus.“
Prantsuse õigus
Põhiseadus
7 4. oktoobri 1958. aasta põhiseaduse artikli 64 esimene lõik sätestab:
„Vabariigi President on kohtuvõimu sõltumatuse garant.“
Määrus, mis käsitleb konstitutsioonilist seadust kohtunike staatuse kohta
8 Konstitutsioonilise seaduse kohtunike staatuse kohta (loi organique relative au statut de la magistrature, 22. detsembri 1958. aasta määrus nr 58-1270) (JORF 23.12.1958, lk 11551) artiklis 5 on sätestatud:
„Prokurörid on oma ülemuste juhtimise ja kontrolli all ning alluvad justiitsministrile. Kohtuistungil on nende sõna vaba.“
Kriminaalmenetluse seadustik
9 Kriminaalmenetluse seadustiku (code de procédure pénale) seadusandliku osa I raamat „Karistuspoliitika teostamine, riikliku süüdistuse esitamine ja kohtuliku eeluurimise läbiviimine“ koosneb neljast jaotisest.
10 Kriminaalmenetluse seadustiku I raamatu I jaotisesse „Karistuspoliitika teostamise, riikliku süüdistuse esitamise ja kohtuliku eeluurimise läbiviimise eest vastutavad ametivõimud“ kuuluvad muu hulgas artiklid 30, 31 ja 36. Artiklis 30 on sätestatud:
„Justiitsminister juhib valitsuse poolt kindlaks määratud karistuspoliitikat, tagades selle ühtse kohaldamise kogu vabariigi territooriumil.
Selleks annab ta prokuratuuri prokuröridele üldised kohtuliku eeluurimise juhised.
Ta ei või anda neile juhiseid konkreetsetes kohtuasjades.
[…]“.
11 Kriminaalmenetluse seadustiku artikkel 31 on sõnastatud järgmiselt:
„Prokuratuur esitab riikliku süüdistuse ja nõuab karistusõiguse kohaldamist erapooletuse põhimõtte raames, mida ta on kohustatud järgima.“
12 Kriminaalmenetluse seadustiku artiklis 36 on sätestatud:
„Peaprokurör võib kohustada vabariigi prokuröre kirjalike juhiste teel, mis lisatakse menetlustoimikusse, alustama menetlust või nõudma menetluse alustamist või esitama kohtule, kelle alluvusse asi kuulub, kirjalikke taotlusi, mida peaprokurör tarvilikuks peab.“
13 Kriminaalmenetluse seadustiku I raamatu III jaotisesse „Eeluurimiskohtud“ kuulub muu hulgas I peatükk „Eeluurimiskohtunik: esimese astme eeluurimiskohus“, mis on jagatud 13 jaoks.
14 Kriminaalmenetluse seadustiku artiklis 122, mis paikneb I peatüki 6. jaos, on sätestatud:
„Eeluurimiskohtunik võib vastavalt vajadusele teha läbiotsimismääruse, kohtusse kutsumise määruse, sundtoomise määruse või vahistamismääruse. Vabaduse ja kinnipidamise küsimusi lahendav kohtunik võib teha vahi alla jätmise määruse.
[…]
Vahistamismäärus on õiguskaitseasutustele antud korraldus otsida taga isikut, kelle suhtes vahistamismäärus on tehtud, ja tuua ta kohtusse pärast vajaduse korral tema paigutamist vahistamismääruses märgitud kinnipidamisasutusse, kus ta vastu võetakse ja teda kinni peetakse.
[…]“.
15 Kriminaalmenetluse seadustiku artiklis 131, mis samuti paikneb 6. jaos, on sätestatud:
„Kui isik on põgenenud või elab väljaspool vabariigi territooriumi, võib eeluurimiskohtunik pärast vabariigi prokuröri arvamuse saamist teha isiku suhtes vahistamismääruse, kui teo eest on ette nähtud kuni kümneaastane vangistus või raskem karistus.“
16 Kriminaalmenetluse seadustiku artiklis 170, mis paikneb seadustiku I raamatu III jaotise I peatüki 10. jaos, on sätestatud:
„Eeluurimise ajal võivad eeluurimiskohtunik, vabariigi prokurör, menetlusosalised või õigusesindajaga tunnistaja pöörduda menetlusdokumendi tühistamiseks eeluurimiskolleegiumi poole.“
17 Kriminaalmenetluse seadustiku IV raamat käsitleb „teatavaid erimenetlusi“ ning sinna kuulub X jaotis „Rahvusvahelise õigusabi“, millel on seitse peatükki, sealhulgas IV peatükk „Euroopa vahistamismäärus, Euroopa Liidu Nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsusest tulenev Euroopa Liidu liikmesriikide vaheline üleandmiskord ning Euroopa Liidu ja muude riikide vahel sõlmitud lepingutest tulenevad üleandmismenetlused“. Kriminaalmenetluse seadustiku IV peatükki kuuluva artikli 695-16 esimeses lõigus on sätestatud:
„Vahistamismääruse teinud eeluurimiskohtu, asja lahendava kohtu või karistusi kohaldava kohtu juures asuv prokuratuur täidab vahistamismääruse Euroopa vahistamismäärusena kas kohtu taotlusel või omal algatusel kooskõlas artiklites 695-12–695-15 ette nähtud sätete ja tingimustega.“
Põhikohtuasjad ja eelotsuse küsimused
Kohtuasi C‑566/19 PPU
18 24. aprillil 2019 tegi Tribunal de grande instance de Lyoni (Lyoni esimese astme kohus) juures tegutsev vabariigi prokurör Euroopa vahistamismääruse kriminaalmenetluse algatamiseks JRi vastu, keda kahtlustati kuritegelikku ühendusse kuulumisega seotud süütegudes osalemises.
19 Euroopa vahistamismäärus tehti selleks, et täita riiklik vahistamismäärus, mille oli samal päeval teinud Tribunal de grande instance de Lyoni (Lyoni esimese astme kohus) eeluurimiskohtunik.
20 JR vahistati Euroopa vahistamismääruse alusel 24. aprillil 2019 Luksemburgis. Tribunal d’arrondissement de Luxembourgi (Luxembourgi piirkondlik kohus, Luksemburg) eeluurimiskohtunik, kelle ette JR toodi, vabastas aga viimase 25. aprillil 2019, olles asunud seisukohale, et Euroopa vahistamismääruses esitatud asjaolude kirjeldus on väga lühike ega võimalda tal aru saada, milliseid rikkumisi JRile ette heidetakse.
21 Procureur d’État du Luxembourg (Luksemburgi riigiprokurör) taotles 28. mail 2019, et Tribunal d’arrondissement de Luxembourgi (Luxembourgi piirkondlik kohus) kolleegium teeks avalduse, et JR tuleb anda üle Prantsuse ametiasutustele.
22 Tribunal d’arrondissement de Luxembourgi (Luxembourgi piirkondlik kohus) kolleegium leidis 19. juuni 2019. aasta määruses, et tema alluvusse ei kuulu JRi esitatud Euroopa vahistamismääruse kehtetuks tunnistamise taotluse arutamine, ning rahuldas taotluse anda JR üle Prantsuse ametiasutustele.
23 JR esitas selle kohtumääruse peale Cour d’appelile (apellatsioonikohus, Luksemburg) apellatsioonkaebuse, väites esimese võimalusena, et prokuröre Prantsusmaal ei saa pidada vahistamismääruse teinud õigusasutuseks raamotsuse 2002/584 artikli 6 lõike 1 tähenduses, sest nad võivad saada täitevvõimult kaudseid juhiseid.
24 Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et esmapilgul võib prokuröri pidada vastavaks sõltumatuse nõuetele, mis on sõnastatud 27. mai 2019. aasta kohtuotsuses OG ja PI (Lübecki prokuratuur ja Zwickau prokuratuur) (C‑508/18 ja C‑82/19 PPU, EU:C:2019:456), kuivõrd kriminaalmenetluse seadustiku artikli 30 kohaselt ei või justiitsminister neile konkreetsetes kohtuasjades juhiseid anda. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib siiski, et kriminaalmenetluse seadustiku artikkel 36 näeb ette, et peaprokurör võib kirjalike juhiste teel kohustada vabariigi prokuröre alustama menetlust või esitama kohtule, kelle alluvusse asi kuulub, kirjalikke taotlusi.
25 Viidates kohtujurist Campos Sánchez-Bordona ettepanekule kohtuasjades OG ja PI (Lübecki prokuratuur ja Zwickau prokuratuur) (C‑508/18 ja C‑82/19 PPU, EU:C:2019:337), on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud kahtlus, kas see hierarhiline suhe on kooskõlas sõltumatuse nõuetega, mis peavad olema täidetud, et riigisisene asutus saaks kvalifitseeruda vahistamismääruse teinud õigusasutuseks raamotsuse 2002/584 artikli 6 lõike 1 tähenduses.
26 Eelotsusetaotluse esitanud kohus lisab, et prokuratuuri iseloomustab ühtsus, mis tähendab, et prokuratuuri ühe liikme toiming on tehtud kogu prokuratuuri nimel. Prokuratuur, kes peab kontrollima Euroopa vahistamismääruse tegemiseks vajalike tingimuste täitmist ning hindama selle proportsionaalsust, on ühtlasi ka asutus, kes juhib samas asjas kriminaalmenetlust, mistõttu võib tema erapooletus olla kaheldav.
27 Neil asjaoludel otsustas Cour d’appel (apellatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas Prantsuse prokuratuuri, kes tegutseb eeluurimiskohtu või asjas otsust tegeva kohtu juures ja kelle pädevuses on Prantsusmaal vastavalt selle riigi õigusnormidele Euroopa vahistamismääruse tegemine, võib pidada vahistamismääruse teinud õigusasutuseks [raamotsuse 2002/584] artikli 6 lõikes 1 ette nähtud autonoomses tähenduses, juhul kui see prokuratuur, kes peab kontrollima Euroopa vahistamismääruse tegemiseks vajalike tingimuste täitmist ning hindama selle proportsionaalsust kriminaaltoimiku asjaolusid arvestades, on samal ajal asutus, kes juhib samas asjas kriminaalmenetlust?“
Kohtuasi C‑626/19 PPU
28 27. märtsil 2019 tegi Tribunal de grande instance de Toursi (Toursi esimese astme kohus) juures tegutsev vabariigi prokurör Euroopa vahistamismääruse kriminaalmenetluse algatamiseks YC vastu, keda kahtlustati Prantsusmaal relvastatud röövis.
29 Euroopa vahistamismäärus tehti selleks, et täita riiklik vahistamismäärus, mille oli samal päeval teinud Tribunal de grande instance de Toursi (Toursi esimese astme kohus) eeluurimiskohtunik.
30 YC vahistati Euroopa vahistamismääruse alusel 5. aprillil 2019 Madalmaades.
31 Openbaar Ministerie (prokuratuur, Madalmaad) esitas samal päeval 29. aprilli 2004. aasta üleandmisseaduse (Overleveringswet) põhikohtuasja suhtes kohaldamisele kuuluva redaktsiooni artikli 23 alusel Rechtbank Amsterdamile (Amsterdami esimese astme kohus, Madalmaad) taotluse Euroopa vahistamismääruse kontrollimiseks.
32 Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et 27. mai 2019. aasta kohtuotsuse OG ja PI (Lübecki prokuratuur ja Zwickau prokuratuur) (C‑508/18 ja C‑82/19 PPU, EU:C:2019:456) punktidest 50, 74 ja 75 nähtuvalt saab prokuröri kvalifitseerida vahistamismääruse teinud õigusasutuseks raamotsuse 2002/584 artikli 6 lõike 1 tähenduses siis, kui ta osaleb vahistamismääruse teinud liikmesriigis õigusemõistmises, kui ta tegutseb sõltumatult ja kui tema otsuse peale teha Euroopa vahistamismäärus saab esitada kohtule kaebuse.
33 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul on kaks esimest tingimust käesolevas asjas täidetud, sest Prantsusmaal osalevad prokurörid õigusemõistmises ning puudub oht, et nad saaksid otseselt või kaudselt täitevvõimult individuaalseid korraldusi või juhiseid.
34 Seevastu kolmanda tingimuse kohta märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Prantsuse ametiasutuste esitatud teabest nähtuvalt ei saa Euroopa vahistamismääruse tegemise otsuse peale esitada kohtule eraldi kaebust. Praktikas aga kontrollib eeluurimiskohtunik Euroopa vahistamismäärusele eelneva riikliku vahistamismääruse tegemise ajal ka Euroopa vahistamismääruse tingimusi ja proportsionaalsust.
35 Neid kaalutlusi arvesse võttes soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus esiteks teada, kas see, kui kohtulik hinnang Euroopa vahistamismääruse proportsionaalsusele antakse riikliku vahistamismääruse tegemisel ehk enne prokuratuuri tegelikku otsust teha Euroopa vahistamismäärus, on kooskõlas 27. mai 2019. aasta kohtuotsuse OG ja PI (Lübecki prokuratuur ja Zwickau prokuratuur) (C‑508/18 ja C‑82/19 PPU, EU:C:2019:456) punktis 75 sõnastatud nõuetega, mille kohaselt peab prokuratuuri otsuse peale teha Euroopa vahistamismäärus saama esitada kohtule kaebuse, mis vastab täielikult tõhusa kohtuliku kaitse nõuetele.
36 Teiseks soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas neile nõuetele vastab võimalus, mis nähtub talle Prantsuse ametiasutuste poolt edastatud teabest, mille kohaselt saab puudutatud isik esitada Euroopa vahistamismääruse tühistamiseks kohtuliku kaebuse pärast tema tegelikku üleandmist vahistamismääruse teinud liikmesriigile.
37 Neil asjaoludel otsustas Rechtbank Amsterdam (Amsterdami esimese astme kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas prokuröri, kes osaleb vahistamismääruse teinud liikmesriigis õigusemõistmises, tegutseb Euroopa vahistamismääruse tegemisega vahetult seotud ülesannete täitmisel sõltumatult ja on teinud Euroopa vahistamismääruse, tuleb pidada vahistamismääruse teinud õigusasutuseks raamotsuse [2002/584] artikli 6 lõike 1 tähenduses, kui vahistamismääruse teinud liikmesriigi kohtunik on vahistamismääruse tegemise tingimusi ja eelkõige nende proportsionaalsust kontrollinud enne seda, kui kõnealune prokurör on vastu võtnud tegeliku otsuse Euroopa vahistamismääruse tegemise kohta?
2. Kas Euroopa Kohtu 27. mai 2019. aasta kohtuotsuse OG ja PI (Lübecki prokuratuur ja Zwickau prokuratuur) (C‑508/18 ja C‑82/19 PPU, EU:C:2019:456) punktis 75 ette nähtud tingimus, et vahistamismääruse otsuse peale, mille on teinud prokurör, ning eelkõige sellise otsuse proportsionaalsuse kontrollimiseks peab saama esitada kohtule kaebuse, mis vastab täielikult tõhusa kohtuliku kaitse nõuetele, on täidetud, kui tagaotsitav saab pärast oma tegelikku üleandmist kasutada menetlust, mille raames on vahistamismääruse teinud liikmesriigi kohtunikule võimalik esitada Euroopa vahistamismääruse tühistamise taotlus ja see kohtunik kontrollib muu hulgas Euroopa vahistamismääruse tegemise otsuse proportsionaalsust?“
38 Euroopa Kohtu presidendi 17. septembri 2019. aasta otsusega liideti kohtuasjad C‑566/19 PPU ja C‑626/19 PPU kirjaliku ja suulise menetluse ning kohtuotsuse huvides.
Kiirmenetlus
39 Euroopa Kohtu esimene koda otsustas 17. septembril 2019 ettekandja-kohtuniku ettepaneku alusel pärast kohtujuristi ärakuulamist lahendada eelotsusetaotlused kohtuasjades C‑566/19 PPU ja C‑626/19 PPU kiirmenetluses.
40 Olles märkinud, et need kaks eelotsusetaotlust puudutavad EL toimimise lepingu kolmanda osa V jaotise – mis käsitleb vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala – kohaldamisalasse kuuluva raamotsuse 2002/584 tõlgendamist ning seega võib need lahendada Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklis 23a ja Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 107 ette nähtud eelotsuse kiirmenetluses, lisas Euroopa Kohtu esimene koda seoses kohtuasjaga C‑626/19 PPU, milles Rechtbank Amsterdam (Amsterdami esimese astme kohus) taotles eelotsuse kiirmenetluse kohaldamist, et YC‑lt on võetud vabadus ja tema vahi all pidamine sõltub põhikohtuasja lahendusest. Seoses kohtuasjaga C‑566/19 PPU leidis Euroopa Kohtu esimene koda, et kuigi JRilt ei ole vabadust võetud, on selles kohtuasjas tõstatatud küsimus lahutamatult seotud kohtuasjas C‑626/19 PPU üles kerkinud küsimustega, mistõttu on korrakohase õigusemõistmise nõuete täitmiseks vaja omal algatusel kohaldada selles kohtuasjas eelotsuse kiirmenetlust.
Eelotsuse küsimuste analüüs
41 Oma küsimustega, mida tuleb analüüsida koos, paluvad eelotsusetaotluse esitanud kohtud sisuliselt selgitada, kas esiteks tuleb raamotsuse 2002/584 artikli 6 lõiget 1 tõlgendada nii, et mõiste „vahistamismääruse teinud õigusasutus“ selle sätte tähenduses hõlmab liikmesriigi prokuröre, kes vastutavad riikliku süüdistuse esitamise eest ning on oma ülemuste juhtimise ja kontrolli all, ning teiseks, kas nõue hinnata kriminaalmenetluse raames kohtu alla andmiseks Euroopa vahistamismääruse tegemise tingimuste täitmist ning eeskätt selle proportsionaalsust, millele on viidatud 27. mai 2019. aasta kohtuotsuse OG ja PI (Lübecki prokuratuur ja Zwickau prokuratuur) (C‑508/18 ja C‑82/19 PPU, EU:C:2019:456) punktis 75, on täidetud juhul, kui vahistamismääruse teinud liikmesriigis kontrollib kohtunik nende tingimuste täitmist ja hindab Euroopa vahistamismääruse tegemise otsuse proportsionaalsust enne selle otsuse tegemist, või kui sellise otsuse kohtulikku kontrolli saab teostada ka pärast tagaotsitava tegelikku üleandmist.
Sissejuhatavad märkused
42 Olgu kõigepealt meelde tuletatud, et nii liikmesriikide vastastikuse usalduse põhimõte kui ka vastastikuse tunnustamise põhimõte, mis ise tugineb liikmesriikidevahelisele vastastikusele usaldusele, on liidu õiguses väga olulised, kuna need võimaldavad luua ja säilitada sisepiirideta ala. Konkreetsemalt on vastastikuse usalduse põhimõtte kohaselt iga liikmesriik kohustatud eelkõige vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala osas eeldama – välja arvatud juhul, kui esineb erandlikke asjaolusid –, et kõik ülejäänud liikmesriigid järgivad liidu õigust ja eriti liidu õiguses tunnustatud põhiõigusi (25. juuli 2018. aasta kohtuotsus Minister for Justice and Equality (kohtusüsteemi puudused), C‑216/18 PPU, EU:C:2018:586, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).
43 Veel olgu märgitud, et raamotsuse 2002/584 põhjendusest 6 nähtuvalt on see raamotsus esimene kindel meede kriminaalõiguse valdkonnas, millega kohaldatakse kohtuotsuste ja õigusasutuste otsuste vastastikuse tunnustamise põhimõtet, mis on sätestatud ELTL artikli 82 lõikes 1, millega asendati EL artikkel 31, mille alusel see raamotsus vastu võeti. Alates sellest ajast on õigusalane koostöö kriminaalasjades võtnud järk-järgult kasutusele õiguslikud vahendid, mille koordineeritud kohaldamise eesmärk on suurendada liikmesriikide usaldust riiklike õiguskordade vastu, et tagada kriminaalasjades tehtud kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine liidus, vältimaks kurjategijate karistamata jätmist.
44 Vastastikuse tunnustamise põhimõttest, mis on raamotsuse 2002/584 ülesehituse alus, tuleneb raamotsuse artikli 1 lõike 2 kohaselt samuti, et liikmesriigid peavad põhimõtteliselt Euroopa vahistamismääruse täitma (16. novembri 2010. aasta kohtuotsus Mantello, C‑261/09, EU:C:2010:683, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).
45 Nimelt võivad liikmesriigid raamotsuse 2002/584 sätete kohaselt vahistamismääruse täitmisest keelduda ainult raamotsuse artiklis 3 ette nähtud täitmata jätmise kohustuslikel alustel ja artiklites 4 ja 4a loetletud täitmata jätmise vabatahtlikel alustel. Lisaks võib vahistamismäärust täitev õigusasutus seada Euroopa vahistamismääruse täitmise tingimuseks ainult raamotsuse artiklis 5 määratletud tingimused (29. jaanuari 2013. aasta kohtuotsus Radu, C‑396/11, EU:C:2013:39, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).
46 Samuti tuleb märkida, et karistusõiguse rikkumises süüdimõistetute või kahtlustatavate üleandmise uus lihtsustatud ja tõhusam süsteem, mis on kehtestatud raamotsusega 2002/584, põhineb teatavate raamotsuses sätestatud nõuete järgimisel, mille ulatust on täpsustatud Euroopa Kohtu praktikas.
47 Käesoleval juhul puudutavad nõuded, mille selgitamist paluvad eelotsusetaotluse esitanud kohtud, esiteks mõistet „vahistamismääruse teinud õigusasutus“ raamotsuse 2002/584 artikli 6 lõike 1 tähenduses ja teiseks tõhusa kohtuliku kaitse ulatust, mis tuleb tagada isikutele, kelle suhtes on tehtud Euroopa vahistamismäärus.
48 Nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 70, ei kujuta muu asutuse kui kohtu tehtud Euroopa vahistamismääruse otsuse peale kohtusse kaebuse esitamise võimalus endast tingimust, et selle asutuse saaks kvalifitseerida vahistamismääruse teinud õigusasutuseks raamotsuse 2002/584 artikli 6 lõike 1 tähenduses. Kõnealune nõue ei kuulu selle asutuse põhikirjaliste ja korralduslike eeskirjade alla, vaid puudutab Euroopa vahistamismääruse tegemist menetlust.
49 Niisugust tõlgendust kinnitab 27. mai 2019. aasta kohtuotsus PF (Leedu peaprokurör) (C‑509/18, EU:C:2019:457), milles Euroopa Kohus otsustas, et liikmesriigi peaprokurör, kes struktuuriliselt kohtuvõimust sõltumatuna on pädev süüdistust esitama ja kelle staatus selles liikmesriigis tagab talle Euroopa vahistamismääruse tegemisel sõltumatuse täitevvõimust, tuleb kvalifitseerida vahistamismääruse teinud õigusasutuseks raamotsuse 2002/584 tähenduses, ning jättis eelotsusetaotluse esitanud kohtu hooleks muu hulgas kontrollida, kas selle prokuröri otsuste peale on võimalik esitada kaebus, mis vastab täielikult tõhusa kohtuliku kaitse nõuetele.
Mõiste „vahistamismääruse teinud õigusasutus“
50 Raamotsuse 2002/584 artikli 6 lõikes 1 on vahistamismääruse teinud õigusasutus määratletud kui vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigusasutus, mis on pädev tegema Euroopa vahistamismäärust selle riigi õiguse alusel.
51 Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et kuigi vastavalt menetlusautonoomia põhimõttele võivad liikmesriigid nimetada kooskõlas oma riigisisese õigusega „õigusasutuse“, kes on pädev Euroopa vahistamismäärust tegema, ei saa selle mõiste tähendust ja ulatust jätta liikmesriikide otsustada, sest seda mõistet tuleb kõikjal liidus tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt, võttes arvesse nii raamotsuse 2002/584 artikli 6 lõike 1 sõnastust ja konteksti kui ka raamotsuse eesmärki (vt selle kohta 27. mai 2019. aasta kohtuotsus OG ja PI (Lübecki prokuratuur ja Zwickau prokuratuur), C‑508/18 ja C‑82/19 PPU, EU:C:2019:456, punktid 48 ja 49 ning seal viidatud kohtupraktika).
52 Nii on Euroopa Kohus otsustanud, et mõiste „vahistamismääruse teinud õigusasutus“ raamotsuse 2002/584 artikli 6 lõike 1 tähenduses võib hõlmata liikmesriigi asutusi, mis ei ole tingimata kohtunikud või kohtud, kuid osalevad liikmesriigis kriminaalasjades õigusemõistmises ning tegutsevad Euroopa vahistamismääruse tegemisega seotud ülesannete täitmisel sõltumatult, kusjuures see sõltumatus nõuab, et on olemas põhikirjalised ja korralduslikud eeskirjad, mis tagaksid, et vahistamismääruse teinud õigusasutuse puhul ei esine mingit ohtu, et ta saab vahistamismääruse tegemise otsuse vastuvõtmisel eelkõige täitevvõimult individuaalseid juhiseid (vt selle kohta 27. mai 2019. aasta kohtuotsus OG ja PI (Lübecki prokuratuur ja Zwickau prokuratuur), C‑508/18 ja C‑82/19 PPU, EU:C:2019:456, punktid 51 ja 74).
53 Käesoleval juhul ei ole eitatud seda, et prokuratuuri liikmed, kellel on Prantsusmaal prokuröri staatus, osalevad kriminaalasjades õigusemõistmises.
54 Mis puudutab küsimust, kas need prokurörid tegutsevad Euroopa vahistamismääruse tegemisega seotud ülesannete täitmisel sõltumatult, siis nähtub Prantsuse valitsuse kirjalikest seisukohtadest ja tema poolt Euroopa Kohtu istungil esitatud suulistest seisukohtadest, et põhiseaduse artikkel 64 tagab kohtuvõimu – mis hõlmab kohtunikke ja prokuröre – sõltumatuse, ning et kriminaalmenetluse seadustiku artikli 30 kohaselt täidab prokuratuur oma ülesandeid objektiivselt ega saa täitevvõimult individuaalseid juhiseid, kuna justiitsminister võib anda prokuröridele ainult üldisi karistuspoliitika juhiseid, et tagada selle poliitika ühtsus kogu riigi territooriumil. Prantsuse valitsuse sõnul ei takista need üldjuhised ühelgi juhul prokuratuuril kasutada oma pädevust hinnata Euroopa vahistamismääruse tegemise proportsionaalsust. Kriminaalmenetluse seadustiku artikli 31 kohaselt esitab prokuratuur ka riikliku süüdistuse ja nõuab karistusõiguse kohaldamist erapooletuse põhimõtte raames.
55 Need seigad on piisavad, tõendamaks, et Prantsusmaal on prokuröridel pädevus eeskätt täitevvõimust sõltumatult hinnata Euroopa vahistamismääruse tegemise vajalikkust ja proportsionaalsust ning nad teostavad seda pädevust objektiivselt, võttes arvesse kõiki süüstavaid ja õigustavaid asjaolusid.
56 Kuigi on tõsi, et prokuröridel on kohustus järgida oma ülemuste antud juhiseid, tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, eelkõige 27. mai 2019. aasta kohtuotsusest OG ja PI (Lübecki prokuratuur ja Zwickau prokuratuur) (C‑508/18 ja C‑82/19 PPU, EU:C:2019:456) ning 27. mai 2019. aasta kohtuotsusest PF (Leedu peaprokurör) (C‑509/18, EU:C:2019:457), et sõltumatuse nõue, mis välistab prokuröride otsustuspädevuse piiramise kohtuvõimu väliselt, eelkõige täidevõimu poolt, ei keela sisejuhiseid, mida prokuratuuri toimimist reguleeriva alluvussuhte alusel võivad prokuröridele anda nende ülemused, kes on ise samuti prokurörid.
57 Prokuratuuri sõltumatust ei sea kahtluse alla ka asjaolu, et ta vastutab riikliku süüdistuse esitamise eest. Nagu Luksemburgi peaprokuratuur Euroopa Kohtu istungil märkis, ei peeta raamotsuse 2002/584 artikli 6 lõike 1 tähenduses mõistega „vahistamismääruse teinud õigusasutus“ silmas üksnes liikmesriigi kohtunikke või kohtuid. Seoses sellega on Euroopa Kohus otsustanud, et see mõiste hõlmab ka liikmesriigi peaprokuröri, kes on pädev kriminaalasjas süüdistust esitama ja kelle staatus tagab talle Euroopa vahistamismääruse tegemisel sõltumatuse täitevvõimust (vt selle kohta 27. mai 2019. aasta kohtuotsus PF (Leedu peaprokurör), C‑509/18, EU:C:2019:457, punkt 57).
58 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb raamotsuse 2002/584 artikli 6 lõiget 1 tõlgendada nii, et mõiste „vahistamismääruse teinud õigusasutus“ selle sätte tähenduses hõlmab riikliku süüdistuse esitamise eest vastutavaid ning oma ülemuste juhtimise ja kontrolli all olevaid liikmesriigi prokuröre, kui nende staatus tagab neile Euroopa vahistamismääruse tegemisel sõltumatuse eelkõige täitevvõimust.
Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele
59 Euroopa vahistamismääruse süsteem pakub tagaotsitavale menetluslike tagatiste ja põhiõiguste kahetasandilist kaitset, sest kohtulikule kaitsele, mis on ette nähtud esimesel tasandil, kui tehakse selline riigisisene otsus nagu riiklik vahistamismäärus, lisandub kaitse, mis tuleb tagada teisel tasandil, kui antakse välja Euroopa vahistamismäärus, mis võib toimuda kohe pärast kõnealuse riigisisese kohtuotsuse tegemist (27. mai 2019. aasta kohtuotsus OG ja PI (Lübecki prokuratuur ja Zwickau prokuratuur), C‑508/18 ja C‑82/19 PPU, EU:C:2019:456, punkt 67 ja seal viidatud kohtupraktika).
60 Seoses meetmega, mis nagu Euroopa vahistamismääruse tegemine võib riivata isiku õigust vabadusele, eeldab see kaitse, et otsus, mis vastab tõhusa kohtuliku kaitse nõuetele, võetakse vastu vähemalt ühel nendest kaitse kahest tasandist (27. mai 2019. aasta kohtuotsus OG ja PI (Lübecki prokuratuur ja Zwickau prokuratuur), C‑508/18 ja C‑82/19 PPU, EU:C:2019:456, punkt 68).
61 Isiku õiguste kaitse teine tasand eeldab, et vahistamismääruse teinud õigusasutus kontrollib vahistamismääruse tegemiseks vajalike tingimuste järgimist ning hindab objektiivselt – võttes arvesse kõiki süüstavaid ja õigustavaid asjaolusid ning ilma et esineks oht, et ta saab väljastpoolt, eelkõige täitevvõimult tulevaid juhiseid –, kas vahistamismääruse tegemine on proportsionaalne (vt selle kohta 27. mai 2019. aasta kohtuotsus OG ja PI (Lübecki prokuratuur ja Zwickau prokuratuur), C‑508/18 ja C‑82/19 PPU, EU:C:2019:456, punktid 71 ja 73).
62 Kui vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigus annab Euroopa vahistamismääruse tegemise pädevuse asutusele, mis küll osaleb selle liikmesriigi õigusemõistmises, kuid ei ole ise kohus, peab vahistamismääruse tegemise otsuse peale ning eelkõige sellise otsuse proportsionaalsuse kontrollimiseks saama selles liikmesriigis esitada kohtule kaebuse, mis vastab täielikult tõhusa kohtuliku kaitse nõuetele (27. mai 2019. aasta kohtuotsus OG ja PI (Lübecki prokuratuur ja Zwickau prokuratuur), C‑508/18 ja C‑82/19 PPU, EU:C:2019:456, punkt 75).
63 Euroopa vahistamismääruse tegemise otsuse – mille on teinud asutus, mis küll osaleb õigusemõistmises ja on täitevvõimust vajalikul määral sõltumatu, kuid mis ei ole kohus – peale esitatava kaebuse eesmärk on tagada, et kriminaalmenetluse raames kohtu alla andmiseks Euroopa vahistamismääruse tegemise tingimuste täitmist kontrollitakse ja eeskätt selle proportsionaalsust hinnatakse menetluses, milles järgitakse tõhusa kohtuliku kaitsega seotud nõudeid.
64 Liikmesriikidel tuleb seetõttu tagada, et nende õiguskordades oleks rakendatavate menetlusnormidega, mis võivad eri süsteemides olla erinevad, tõhusalt tagatud kohtulik kaitse tasemel, mida nõuab raamotsus 2002/584, nagu seda on tõlgendatud Euroopa Kohtu praktikas.
65 Seejuures on õiguse andmine esitada eraldi kaebus Euroopa vahistamismääruse tegemise otsuse peale, mille on teinud muu õigusasutus kui kohus, kõigest üks võimalus.
66 Raamotsus 2002/584 ei takista liikmesriigil kohaldada Euroopa vahistamismääruse tegemise suhtes oma menetlusnorme, kui see ei lähe vastuollu raamotsuse eesmärgiga ja raamotsusest tulenevate nõuetega (vt selle kohta 30. mai 2013. aasta kohtuotsus F, C‑168/13 PPU, EU:C:2013:358, punkt 53).
67 Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust nähtub, et Prantsuse õiguskorras on kriminaalmenetluse raames kohtu alla andmise eesmärgil Euroopa vahistamismääruse tegemise eelduseks riiklik vahistamismäärus, mille teeb kohus, üldjuhul eeluurimiskohtunik. Kriminaalmenetluse seadustiku artikkel 131 näeb ette, et kui tagaotsitav on põgenenud või elab väljaspool Prantsusmaa territooriumi, võib eeluurimiskohtunik pärast vabariigi prokuröri arvamuse saamist teha isiku suhtes vahistamismääruse, kui väidetava kuriteo eest on ette nähtud kuni kümneaastane vangistus või raskem karistus.
68 Eelotsusetaotlusest kohtuasjas C‑626/19 PPU nähtub, et kui kriminaalmenetluse raames kohtu alla andmiseks teeb Euroopa vahistamismääruse prokuratuur, nõuab kohus, kes on teinud Euroopa vahistamismääruse aluseks oleva riikliku vahistamismääruse, et prokuratuur teeks samal ajal ka Euroopa vahistamismääruse ning hindaks Euroopa vahistamismääruse tegemise tingimuste täitmist ja eeskätt selle proportsionaalsust.
69 Lisaks võib Prantsuse valitsuse sõnul Prantsuse õiguskorras esitada Euroopa vahistamismääruse tegemise otsuse kui menetlusdokumendi peale tühistamiskaebuse kriminaalmenetluse seadustiku artikli 170 alusel. Selline kaebus, mida võib esitada eeluurimise ajal, võimaldab menetlusosalistel kaitsta oma õigusi. Kui Euroopa vahistamismäärus tehakse isiku suhtes, kes ei ole veel menetlusosaline, võib ta esitada tühistamiskaebuse pärast oma tegelikku üleandmist ja eeluurimiskohtuniku ette ilmumist.
70 Selliste menetlusnormide olemasolu Prantsuse õiguskorras näitab, et prokuratuuri otsuse teha Euroopa vahistamismäärus proportsionaalsust võib kohtulikult kontrollida enne Euroopa vahistamismääruse tegemist või isegi peaaegu samal ajal selle tegemisega ning igal juhul pärast Euroopa vahistamismääruse tegemist, mis tähendab, et niisugune kontroll võib olenevalt juhust toimuda kas enne või pärast tagaotsitava tegelikku üleandmist.
71 Seetõttu vastab niisugune süsteem tõhusa kohtuliku kaitse nõudele.
72 Nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 43 märgitud, on raamotsus 2002/584 osa üldisest tõhusa kohtuliku kaitse tagatiste süsteemist, mis on ette nähtud muude kriminaalasjades tehtavat õigusalast koostööd käsitlevate liidu õigusaktidega, mille eesmärk on hõlbustada Euroopa vahistamismääruse alusel tagaotsitaval isikul oma õiguste kasutamist juba enne seda, kui ta antakse üle vahistamismääruse teinud liikmesriigile.
73 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2013. aasta direktiivi 2013/48/EL, mis käsitleb õigust kaitsjale kriminaalmenetluses ja Euroopa vahistamismäärusega seotud menetluses ning õigust lasta teavitada vabaduse võtmisest kolmandat isikut ja suhelda vabaduse võtmise ajal kolmandate isikute ja konsulaarasutustega (ELT 2013, L 294, lk 1), artikkel 10 paneb vahistamismäärust täitva liikmesriigi pädevale asutusele kohustuse teatada isikule, kelle üleandmist taotletakse, põhjendamatu viivituseta pärast temalt vabaduse võtmist, et tal on õigus määrata kaitsja vahistamismääruse teinud liikmesriigis.
74 Neid kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimustele vastata, et raamotsuse 2002/584 artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et mõiste „vahistamismääruse teinud õigusasutus“ selle sätte tähenduses hõlmab riikliku süüdistuse esitamise eest vastutavaid ning oma ülemuste juhtimise ja kontrolli all olevaid liikmesriigi prokuröre, kui nende staatus tagab neile Euroopa vahistamismääruse tegemisel sõltumatuse eelkõige täitevvõimust. Raamotsust 2002/584 tuleb tõlgendada nii, et nõuded, mis puudutavad tõhusat kohtulikku kaitset, mis tuleb tagada isikule, kelle suhtes on tehtud Euroopa vahistamismäärus kriminaalmenetluse raames kohtu alla andmiseks, on täidetud siis, kui vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigusaktide kohaselt kohaldatakse vahistamismääruse tegemise tingimuste ja eelkõige selle proportsionaalsuse suhtes selles liikmesriigis kohtulikku kontrolli.
Kohtukulud
75 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:
Nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsuse 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta, mida on muudetud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta raamotsusega 2009/299/JSK, artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et mõiste „vahistamismääruse teinud õigusasutus“ selle sätte tähenduses hõlmab riikliku süüdistuse esitamise eest vastutavaid ning oma ülemuste juhtimise ja kontrolli all olevaid liikmesriigi prokuröre, kui nende staatus tagab neile Euroopa vahistamismääruse tegemisel sõltumatuse eelkõige täitevvõimust.
Raamotsust 2002/584, mida on muudetud raamotsusega 2009/299, tuleb tõlgendada nii, et nõuded, mis puudutavad tõhusat kohtulikku kaitset, mis tuleb tagada isikule, kelle suhtes on tehtud Euroopa vahistamismäärus kriminaalmenetluse raames kohtu alla andmiseks, on täidetud siis, kui vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigusaktide kohaselt kohaldatakse vahistamismääruse tegemise tingimuste ja eelkõige selle proportsionaalsuse suhtes selles liikmesriigis kohtulikku kontrolli.
Allkirjad