Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunale Amministrativo Regionale per il Lazio (Itaalia) 15. novembril 2018 – Vivendi SA versus Autorità per le Garanzie nelle Comunicazioni
(kohtuasi C-719/18)
Kohtumenetluse keel: itaalia
Eelotsusetaotluse esitanud kohus
Tribunale Amministrativo Regionale per il Lazio
Põhikohtuasja pooled
Kaebaja: Vivendi SA
Vastustaja: Autorità per le Garanzie nelle Comunicazioni
Eelotsuse küsimused
Kuigi liikmesriikidel on õigus kontrollida, millal ettevõtjad on turgu valitsevas seisundis (mille korral on neil kindlad kohustused), siis kas 31. juuli 2005. aasta seadusandliku dekreedi nr 177 artikli 43 lõike 11 redaktsioon, mis kehtis vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal ning mille kohaselt „[e]ttevõtjad, kes saavad – sh tütar- või sidusettevõtjate kaudu – vastavalt 1. augusti 2003. aasta seadusandliku dekreedi nr 259 artiklile 18 piiritletud elektroonilise side sektoris rohkem tulu kui 40% selle sektori kogutulust, ei või saada terviklikus meediasüsteemis rohkem tulu kui 10% selle süsteemi tulust“, on vastuolus Euroopa Liidu õigusega, eriti ELTL artiklis 63 sätestatud kapitali vaba liikumise põhimõttega; sama küsimus osas, kus see säte piirab kõnealuse sektori eelreguleeritavate turgudega – viidates elektroonilise side seadustiku (Codice delle comunicazioni elettroniche) artiklile 18 –, hoolimata üldisest kogemusest, et teave (mille paljusus on õigusnormi eesmärk) levib üha enam interneti, personaalarvutite ja mobiiltelefonide kasutamise teel, nii et võib osutuda ebamõistlikuks arvata eriti just mobiilside jaeteenused sellest sektorist välja lihtsalt põhjusel, et neid osutatakse täielikult konkurentsi tingimustes? Sama küsimus, arvestades ka asjaolu, et sideteenuste tagamise amet on just kõnealuse menetlusega seoses piiritlenud artikli 43 lõike 11 kohaselt elektroonilise side sektori, võttes arvesse ainult turge, mille kohta on alates elektroonilise side seadustiku jõustumisest ehk 2003. aastast kuni tänapäevani tehtud vähemalt üks analüüs, ning lähtudes tulu hindamisel viimasest asjakohasest kontrollimisest, mis toimus 2015. aastal.
Kas selliste avalike audiovisuaalmeedia- ja raadioteenuste alaste liikmesriigi õigusnormide nagu nende Itaalia õigusnormide kohaldamine, mis on sätestatud artikli 43 lõigetes 11 ja 14 ning mille kohaselt võetakse teise 10%-lise künnise ületamise tuvastamisel arvesse ka äriühinguid, kes ei ole ettevõtja tütarettevõtjad ja kellele ta ei avalda valitsevat mõju, vaid kes on tsiviilseadustiku (Codice civile) artikli 2359 (millele on viidatud artikli 43 lõikes 14) tähenduses kõigest tema „sidusettevõtjad“, kuigi tal ei ole nende levitatavale teabele mingit mõju, on vastuolus asutamisvabadust ja teenuste osutamise vabadust kaitsvate põhimõtetega, mis on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) artiklites 49 ja 56, direktiivi 2002/21/EÜ1 [elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta] artiklitega 15 ja 16, mis on mõeldud meediakanalite paljususe ja väljendusvabaduse kaitsmiseks, ning liidus kehtiva proportsionaalsuse põhimõttega?
Kas sellised liikmesriigi õigusnormid, nagu on sätestatud seadusandlikus dekreedis nr 177/2005, mille artikli 43 lõiked 9 ja 11 seavad isikutele, „kes on kohustatud registreeruma meediaettevõtjate registris, mis on loodud 31. juuli 1997. aasta seaduse nr 249 artikli 1 lõike 6 punkti a alapunkti 5 kohaselt“ (ehk kehtivate õigusnormide alusel sideteenuste tagamise ametilt või muudelt pädevatelt ametiasutustelt saadud kontsessiooni või tegevusloaga isikutele ning reklaamiagentuuridele, sh neile, kes tegutsevad vahendaja kaudu, kirjastajatele jt lõikes 9 nimetatud isikutele), ja eespool (lõikes 11) piiritletud elektroonilise side sektoris tegutsevatele ettevõtjatele väga erinevad künnised (esimestele nimelt 20% ja teistele 10%), on vastuolus asutamisvabadust ja teenuste osutamise vabadust puudutavate põhimõtetega, mis on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) artiklites 49 ja 56, direktiivi 2002/21/EÜ artiklitega 15 ja 16, teabeallikate paljususe ja ringhäälingusektori konkurentsi kaitsmise põhimõtetega, mis on sätestatud audiovisuaalmeedia teenuste direktiivis 2010/13/EL2 ning direktiivis 2002/21/EÜ?
____________
1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiiv 2002/21/EÜ, elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta (raamdirektiiv) (EÜT L 108, lk 33; ELT eriväljaanne 13/29, lk 349).
2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2010/13/EL, 10. märts 2010 , audiovisuaalmeedia teenuste osutamist käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide koordineerimise kohta (audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv) (ELT 2010, L 95, lk 1).