EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS (esimene koda)
18. september 2012(*)
Avalik teenistus – Abistamiskohustus – Personalieeskirjade artikkel 24 – Psühholoogiline ahistamine – Haldusjuurdlus
Kohtuasjas F‑58/10,
mille ese on hagi, mis on esitatud ELTL artikli 270 alusel, mida vastavalt Euratomi asutamislepingu artiklile 106a kohaldatakse Euratomi asutamislepingule, menetluses
Timo Allgeier, Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti ajutine teenistuja, elukoht Viin (Austria), esindajad: advokaadid L. Levi ja M. Vandenbussche,
hageja,
versus
Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet (FRA), esindaja: M. Kjærum, keda abistas advokaat B. Wägenbaur,
kostja,
AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (esimene koda),
koosseisus: koja esimees H. Kreppel (ettekandja), kohtunikud E. Perillo ja R. Barents,
kohtusekretär: ametnik J. Tomac,
arvestades kirjalikus menetluses ja 13. detsembri 2011. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
1 T. Allgeier palub Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 16. juulil 2010 saabunud hagiavalduses eelkõige tühistada Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti (edaspidi „amet”) otsus, millega jäeti rahuldamata tema abistamistaotlus, ning mõista ametilt tema kasuks välja hüvitis.
Õiguslik raamistik
2 Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad”) artikli 12a lõige 3 näeb ette, et „[p]sühholoogiline ahistamine [on] sobimatu käitumine, mis leiab aset aja jooksul, on korduv või süstemaatiline ja hõlmab füüsilist käitumist, kõne‑ või kirjakeelt, žeste vm tegevusi, mis on tahtlikud ja mis võivad kahjustada inimeste isiksust, väärikust või füüsilist või psühholoogilist terviklikkust”.
3 Personalieeskirjade artikkel 24 sätestab:
„[Liit] aita[b] iga ametnikku, eelkõige menetluses sellise isiku vastu, kes esineb ähvarduste, solvavate või laimavate tegude või rünnakutega isiku või omandi vastu, mille all ametnik või tema pereliige kannatab ametniku ametiseisundi ja kohustuste tõttu.
[Liit] kompenseeri[b] ametnikule sellistel juhtudel kantud kahju niivõrd, kuivõrd töötaja ise ei ole teadlikult ega tõsise hooletuse tõttu kahju tekitanud ega ole saanud hüvitist kahju põhjustanud isikult.”
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
4 Hageja võeti 1. jaanuaril 2002 tööle Rassismi ja Ksenofoobia Euroopa Järelevalvekeskusesse (EUMC) nelja-aastase ajutise teenistuja lepinguga, mida pikendati 1. jaanuaril 2006 veel neljaks aastaks. Kõigepealt määrati kõnesolev isik 2. osakonda, mis on teadusuuringute ja võrgustiku osakond, peamiselt selleks, et ta tagaks seal hankemenetluste ning Euroopa rassismi ja ksenofoobia teabevõrgu lepingute haldamise.
5 22. septembril 2005 viidi hageja üle 1. osakonda, mis on administratsiooniosakond ja mille ülesanne on tsentraliseerida kõik riigihankemenetlused. Seda osakonda juhtis tookord M. − üks kahest töötajast, keda hageja hiljem psühholoogilises ahistamises süüdistas. M. oli sel kuupäeval ka EUMC asedirektor.
6 1. osakonnas, s.o administratsiooniosakonnas, olid hageja kui hankeassistendi ülesandeks kõik riigihangetega seotud küsimused.
7 A. − teine töötaja, keda hageja psühholoogilises ahistamises süüdistab, võeti EUMC‑sse tööle 2005. aastal, ta määrati 1. osakonda, s.o administratsiooniosakonda, ja temast sai hankejuht.
8 Detsembris 2005 pidas EUMC äriühinguga S. läbirääkimisi automaattelefonijaama tarnimise lepingu üle, mille tehinguväärtus oli 34 391,43 eurot. 23. detsembril 2005 saadeti äriühingule S. EUMC allkirjastatud leping, et ka tema selle allkirjastaks.
9 Jaanuaris 2006, kui äriühing S. polnud veel lepingut allkirjastanud, hakkas ta seda juba täitma. EUMC leidis, et äriühing nõustus lepingu tingimustega, ja kandis seejärel 2005. aasta krediidi summas 34 391,43 eurot üle 2006. aastasse.
10 Märtsis 2006 otsustasid EUMC ja äriühing S., et lepingut muudetakse lisa abil.
11 Hageja läks 19. aprillil 2006 koos ühe oma kolleegiga äriühingu S. asukohta ning palus viimasel leping ja selle lisa allkirjastada ja panna nendele vastavalt 23. detsembri 2005. aasta ja 15. jaanuari 2006. aasta kuupäevad. Hageja sõnul tehti seda M.‑i sõnaselgel palvel ning viimase soovi tõttu muuta juba tehtud krediidi ülekandmine selle lepingu alusel õiguspäraseks.
12 Aprillis 2006 teatas hageja personalieeskirjade artikli 22a alusel M.‑ile ja A.‑le, et krediidi ülekandmiseks puudub seaduslik alus, sest kõik pooled ei allkirjastanud lepingut 31. detsembriks 2005. Hageja lisas, et see, kui lepingule pannakse tegelikust varasem kuupäev, kujutab endast pettust, millega püütakse krediidi ülekandmise õigusvastasust varjata.
13 Et hageja ning M.‑i ja A. seisukohad krediidi ülekandmise ja lepingu allkirjastamise õiguspärasuse osas lahknesid, teatas hageja olukorrast EUMC siseaudiitorile.
14 Ühel 28. aprillil 2006 toimunud koosolekul informeeris hageja ka EUMC direktorit pr Winklerit survest, mida talle avaldati, et ta läheks äriühingu S. asukohta ja paluks viimasel panna lepingule varasema kuupäeva.
15 EUMC direktor otsustas 22. mail 2006 äriühinguga S. sõlmitud lepingu tühistada põhjendusel, et äriühing S. oli pannud sellele kahe EUMC töötaja juuresolekul tegelikust varasema kuupäeva ning et vale kuupäeva panemine kujutab endast rikkumist.
16 Saanud aga teada, et lepingul olevat kuupäeva on võimalik muuta, nõustus EUMC direktor viimaks, 6. juunil 2006 sellega, et lepingut ei tühistata, ning andis korralduse tagada, et allkirjastamise kuupäevi, mille äriühing S. lepingule ja selle lisale pani, muudetakse nii, et need vastavad tegelikkusele.
17 Samal kuupäeval, 6. juunil 2006 läks hageja uuesti äriühingu S. asukohta, et viimane muudaks allkirjastamise kuupäevad ära. Äriühingu S. esindajad panid seejärel lepingule 19. aprilli 2006. aasta kuupäeva ja selle lisale 6. juuni 2006. aasta kuupäeva.
18 Hageja väidab, et pärast 6. juunit 2006 muutusid tema suhted M.‑i ja A.‑ga tunduvalt halvemaks. Asjaolu, et tema ei soovinud eriti lasta panna äriühinguga S. sõlmitavale lepingule tegelikust varasemat kuupäeva ning teatas sellest, mis tema meelest kujutas endast pettust, EUMC direktorile, kutsus tema sõnul esile tema psühholoogilise ahistamise M.‑i ja A. poolt, eelkõige ei lastud tal täita ülesandeid, milleks ta oli tööle võetud, ja jäeti ta EUMC‑s isolatsiooni.
19 EUMC‑st sai 1. märtsil 2007 Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet.
20 Euroopa Pettusevastane Amet (OLAF) sai 25. juunil 2007 anonüümkirja, milles kirjeldati rikkumisi, mida M. oli oma ametikohustuste täitmisel toime pannud ning milleks olid konkreetselt rikkumised töölevõtmismenetluste raames, hankelepingutele tegelikust varasema kuupäeva panek, õppetoetuste õigusvastane maksmine mõnele töötajale ja halb finantsjuhtimine.
21 Et juulis 2007 lahkus ameti direktor oma ametikohalt, sai ameti asendusdirektoriks M.
22 OLAF algatas 28. novembril 2007 sisejuurdluse väidetavate rikkumiste asjus, mida oli 25. juuni 2007. aasta kirjas kirjeldatud. 15.−17. jaanuarini 2008 viis OLAF läbi külaskäigu ameti asukohta.
23 1. juunil 2008 nimetati ameti direktoriks M. Kjærum, kes oli senini olnud Taani Inimõiguste Instituudi (Institut for Menneskerettigheder, edaspidi „IMR”) tegevdirektor.
24 Hageja esitas 23. juuni 2008. aasta märgukirjaga M. Kjærumile personalieeskirjade artikli 24 alusel abitaotluse. Ta väitis selles märgukirjas, et M. ja A. ahistavad teda psühholoogiliselt, ning palus ametil võtta meetmed, mis on vajalikud sellele olukorrale lõpu tegemiseks.
25 Selle taotluse tulemusena otsustas ameti direktor 7. juulil 2008 viia hageja 1. osakonnast, s.o administratsiooniosakonnast üle 3. osakonda, mis on kommunikatsiooni ja välissuhete osakond. Lisaks kohtus direktor 7., 8. ja 11. juulil 2008 hagejaga ilma viimase advokaatide juuresolekuta, et arutada, kas on olemas mõni teine võimalus peale personalieeskirjade artiklis 24 kirjeldatud menetluse. Hageja lükkas selle ettepaneku tagasi.
26 Hageja advokaadid saatsid 18. juulil 2008 ameti direktorile kirja, milles kinnitasid, et hageja kavatseb jätta oma abitaotluse jõusse, ning palusid edastada endale menetlusnormid ja haldusjuurdluse läbiviimise korra. Nad palusid ka, et amet võtaks enda kanda nende tasu.
27 Samal kuupäeval, 18. juulil 2008 tegi ameti direktor hagejale teatavaks oma otsuse algatada juurdlus.
28 Hageja saadeti 2008. aasta juulikuu lõpus haiguspuhkusele. Puhkus kestis kuni 2009. aasta septembri keskpaigani.
29 Ameti direktor tegi 22. oktoobri 2008. aasta kirjaga hageja advokaatidele teatavaks oma otsuse nimetada juurdlust läbi viima hr Jensen (edaspidi „juurdluse läbiviija”). Sel kuupäeval oli juurdluse läbiviija IMR‑i juhatuse esimees.
30 Hageja tõstatas 18. novembri 2008. aasta kirjaga mõned küsimused juurdluse kohta, eelkõige küsimuse, mil määral tagatakse tunnistajate anonüümsus.
31 Ameti direktor vastas küsimustele, mille hageja oli oma 18. novembri 2008. aasta kirjas tõstatanud, 16. jaanuari 2009. aasta kirjaga. Ta täpsustas, et tunnistajate anonüümsust ei saa tagada, kui just juhtumi asjaolud ei näita selgelt, et seda tuleb teha.
32 Amet saatis 20. veebruaril 2009 hagejale dokumendi „Haldusjuurdluse õiguslik raamistik”, mille oli koostanud direktor pärast juurdluse läbiviijaga konsulteerimist.
33 Juurdluse läbiviija korraldas seejärel kolm ärakuulamiskohtumist, millest esimene toimus 2. ja 3. märtsil 2009, teine 23., 24. ja 25. märtsil 2009 ning kolmas 23. ja 24. aprillil 2009. Esimesel kohtumisel kuulas juurdluse läbiviija ära hageja ning M.‑i ja A. Teisel kohtumisel kuulas ta peale hageja ja M.‑i ära kolm tunnistajat, kelle nimed pakkus välja M., ja kaks teist töötajat, kelle ärakuulamine tundus talle vajalik. Kolmandal kohtumisel kuulati ära hageja ja M. ning kolm teist töötajat.
34 Sisejuurdluse lõpul, 22. juunil 2009 koostatud aruandes leidis OLAF, et 25. juuni 2007. aasta kirjas toodud väited on põhjendamatud, ning soovitas juurdluse tulemusena distsiplinaar‑ või kohtumenetlust mitte algatada. Aruanne edastati ameti direktorile 25. juuni 2009. aasta kirjaga.
35 Juurdluse läbiviija koostas 16. juulil 2009 juurdlusaruande projekti. Selles projektis leidis juurdluse läbiviija, et psühholoogilist ahistamist ei olnud. Ta tegi ametile ka ettepaneku saata M.‑ile hoiatus, võttes arvesse tema osa „pingelise hirmuõhkkonna” tekkimises 1. osakonnas, s.o administratsiooniosakonnas. Aruande projekt edastati hagejale ning M.‑ile ja A.‑le.
36 Hageja esitas 31. augustil 2009 oma kirjalikud seisukohad aruande projekti kohta.
37 Juurdluse läbiviija koostas 15. septembril 2009 juurdlusaruande lõpliku redaktsiooni (edaspidi „lõplik aruanne”). Ta kinnitas selles oma seisukohta, et psühholoogilist ahistamist ei olnud.
38 Lõplik aruanne edastati 16. septembril 2009 hagejale, et viimane saaks esitada kõik vajalikud seisukohad, mida ta 22. septembril 2009 ka tegi.
39 Ameti direktor otsustas 16. oktoobri 2009. aasta otsuses, mis tehti hagejale teatavaks samal päeval, et M.‑i ja A. suhtes ei algatata mingit distsiplinaarmenetlust (edaspidi „vaidlusalune otsus”). Direktor nõustus, et suhted hageja ning M‑i ja A. vahel olid olnud konfliktsed, eelkõige „isiksuste põrkumise” ja „erineva nägemuse tõttu ühistegutsemisest”, ning et M. oleks võinud püüda konflikti lahendada teistsugusel moel, et leevendada pingeid ja luua hagejale sobiv töökeskkond. Direktor ei jätnud siiski rõhutamata, et psühholoogilise ahistamise asetleidmist ei suudetud tõendada. Esitatud asjaolude põhjal leidis direktor lõpuks, et mõistlikud kulutused, mida hageja haldusjuurdluse raames tegi, hüvitatakse talle.
40 Amet väidab oma menetlusdokumentides, et samal päeval, 16. oktoobril 2009 vestles ameti direktor järgemööda A. ja M.‑ga, et meenutada neile hea halduse põhimõtteid, millest tuleb teenistuses juhinduda, ja rõhutada, et nad peavad neid põhimõtteid igapäevatöös paremini kohaldama.
41 Hageja lepingut pikendati 1. jaanuaril 2010 tähtajatult.
42 Hageja esitas 14. jaanuari 2010. aasta märgukirjaga vaidlusaluse otsuse peale kaebuse.
43 Ameti direktor jättis 6. aprilli 2010. aasta otsusega, millest anti teada sama aasta 7. aprillil, kaebuse rahuldamata.
Menetlus ja poolte nõuded
44 Käesolev hagi esitati 16. juulil 2010.
45 Hageja palub Avaliku Teenistuse Kohtul:
– tühistada vaidlusalune otsus;
– vajaduse korral tühistada 6. aprilli 2010. aasta otsus, millega jäeti rahuldamata kaebus;
– tunnistada − koos kõigi distsiplinaartagajärgedega −, et M. ja A. ahistasid hagejat psühholoogiliselt; või teise võimalusena i) algatada uus haldusjuurdlus, mis oleks õiglane, sõltumatu ja erapooletu ning mille raames moodustataks ekspertrühm haldusjuurdluse läbiviimiseks, ning ii) võtta kõik vajalikud meetmed, mis tagavad õiglase juurdluse, ilma võimalike survete ja sekkumisteta;
– mõista hageja kasuks välja hüvitis varalise kahju eest, mis esialgse hinnangu kohaselt on 71 823,23 eurot;
– mõista hüvitisena mittevaralise kahju eest, mida põhjustasid menetluse läbiviimise kord ja vaidlusaluse otsuse tegemine, välja 85 000 eurot;
– mõista kohtukulud välja ametilt.
46 Amet palub Avaliku Teenistuse Kohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
47 Ettekandjaks oleva kohtuniku ettepanek lahendada vaidlus kompromissiga ei andnud tulemusi.
Õiguslik käsitlus
Nõue tühistada 6. aprilli 2010. aasta otsus, millega jäeti kaebus rahuldamata
48 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt toovad kaebuse rahuldamata jätmise otsuse vastu suunatud vormilised nõuded kaasa Avaliku Teenistuse Kohtu poole pöördumise otsuse osas, mille peale kaebus esitati, kui kaebuse rahuldamata jätmisel kui niisugusel ei ole iseseisvat sisu (vt selle kohta Euroopa Kohtu 17. jaanuari 1989. aasta otsus kohtuasjas 293/87: Vainker vs. parlament, punkt 8, ja Avaliku Teenistuse Kohtu 9. juuli 2009. aasta otsus kohtuasjas F‑104/07: Hoppenbrouwers vs. komisjon, punkt 31). Et 6. aprilli 2010. aasta otsusel, millega jäeti kaebus rahuldamata, puudub iseseisev sisu, tuleb seda tühistamisnõuet selles olukorras pidada ainult vaidlusaluse otsuse vastu suunatuks.
Nõue, et Avaliku Teenistuse Kohus tuvastaks, et hagejat ahistati psühholoogiliselt
49 Et selle nõudega püütakse tegelikult saavutada seda, et Avaliku Teenistuse Kohus tunnistaks põhjendatuks mõned väited, millega vaidlusaluse otsuse tühistamise nõuet põhjendati, tuleb see nõue niisiis tunnistada vastuvõetamatuks (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 30. novembri 1993. aasta otsus kohtuasjas T‑15/93: Vienne vs. parlament, punkt 13).
Nõue tühistada vaidlusalune otsus
50 Hageja põhjendab nõuet tühistada vaidlusalune otsus mitme väitega, mis on järgmised:
– juurdluse läbiviija ei olnud erapooletu;
– juurdluse läbiviija keeldus tagamast tunnistajate anonüümsust;
– õigusmõiste „psühholoogiline ahistamine” tõlgendamisel rikuti õigusnormi;
– juurdluse läbiviija tegi ilmse hindamisvea, kui keeldus tuvastamast psühholoogilise ahistamise asetleidmist.
51 Kõigepealt tuleb analüüsida väidet, et juurdluse läbiviija ei olnud erapooletu, ning väidet, et tema keeldumine tagada tunnistajate anonüümsus oli õigusvastane.
Poolte argumendid
52 Esimese väite osas, et juurdluse läbiviija ei olnud erapooletu, selgitab hageja, et esimene töötas siis, kui ta juurdlust läbi viima määrati, IMR‑i juhatuse esimehe ametikohal. M. Kjærum oli aga enne seda, kui ta 1. juunil 2008 ameti direktoriks nimetati, selle instituudi tegevdirektor. Hageja lisab, et IMR sõlmis ametiga suure tehingväärtusega lepingu seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimist käsitleva teabe edastamise kohta ning et juurdluse läbiviija ja M. Kjærum on ühe teadusliku teose kaasautorid. Seetõttu oli juurdluse läbiviija hageja sõnul huvitatud ameti maine hoidmisest ja soovis viimast igasugusest psühholoogilise ahistamise süüdistusest vabastada. Hageja lisab, et juurdluse läbiviija subjektiivses erapooletuses võib kahelda, nagu näitab ka asjaolu, et lõplik aruanne ei ole piisavalt põhjalik.
53 Teise väite osas, et juurdluse läbiviija keeldumine tagada tunnistajate anonüümsus oli õigusvastane, kinnitab hageja, et niisugune keeldumine −, mis on vastuolus „[h]aldusjuurdluse õigusliku raamistikuga” − viis selleni, et mõned isikud keeldusid repressioonide kartuses tunnistamast või ei olnud oma tunnistuse andmisel piisavalt siirad.
54 Enda kaitseks palub amet lükata eespool esitatud väited tagasi.
55 Amet väidab kõigepealt, et miski kohtutoimikus ei pane teda kahtlustama juurdluse läbiviija erapoolikust ei hageja ega nende töötajate suhtes, keda ta psühholoogilises ahistamises süüdistab. Eelkõige tuleb märkida, et ei asjaolu, et juurdluse läbiviijal ja direktoril oli olnud minevikus IMR‑i raames ametialaseid kokkupuuteid, ega ameti ja instituudi vaheline ärisuhe ei anna alust sellisteks kahtlusteks.
56 Seejärel selgitab amet, et kohtuasja asjaolud ei nõudnud, et tunnistajatele tagataks anonüümsus, ning lisab, et võttes arvesse seda, et amet on väike, ei oleks anonüümsus andnud tunnistajatele mingit kindlust.
Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang
57 Kõigepealt tuleb märkida, et direktor tugines vaidlusalust otsust tehes sisuliselt nii teabele, mille juurdluse läbiviija oli juurdluse käigus kogunud, kui ka järeldustele, mis viimane oli lõplikus aruandes teinud. Seda näitab asjaolu, et direktor lükkas vaidlusaluse otsuse sõnastuse endaga psühholoogilise ahistamise etteheite sõnaselgelt tagasi, viidates sellele, et ta lähtub juhtumist „niisugusena, nagu seda on kirjeldanud juurdluse läbiviija oma lõplikus aruandes”.
58 Seega tuleb teha kindlaks, kas juurdlust läbi viies pandi – nagu hageja väidab – toime rikkumisi.
– Juurdluse läbiviija erapoolikus
59 Hageja vaidlustab nii juurdluse läbiviija objektiivse kui ka subjektiivse erapooletuse. Kõnesolev isik väidab, et juurdluse läbiviija oli oma ametikohustuste tõttu IMR‑is objektiivses olukorras, mis võib panna kahtlema tema sõltumatuses, kuid lisaks ei olnud ta ka juurdluse tegelikul läbiviimisel piisavalt erapooletu.
60 Mis puudutab juurdluse läbiviija objektiivset erapooletust, siis ühestki kohtutoimikus olevast dokumendist ei ilmne ega ole ka hageja väitnud, et juurdluse läbiviija oli lähedane töötajatega, keda tema abitaotlus otseselt puudutab, st hageja ja nende kahe töötajaga, keda hageja psühholoogilises ahistamises süüdistab. Lisaks ei näita ainuüksi see, et M. Kjærumil ja juurdluse läbiviijal oli minevikus IMR‑is ametialaseid kokkupuuteid ning et nad on ühe teadusliku teose kaasautorid, et juurdluse läbiviija ei olnud seda läbi viies sõltumatu või et teistele võis tunduda, et ta ei ole seda (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 11. septembri 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑89/01: Willeme vs. komisjon, punkt 58).
61 On siiski teada, et IMR, mille juhatuse esimees juurdluse läbiviija oli kuupäeval, mil ta seda läbi viima määrati, oli sõlminud ametiga lepingu tehinguväärtusega ligi 500 000 eurot, millega ta kohustus edastama viimasele teavet diskrimineerimise kohta seksuaalse sättumuse alusel Taanis aastatel 2007−2008. Lisaks tuleb märkida, et kui juurdluse läbiviija seda läbi viis, eksisteeris võimalus, et seda lepingut pikendatakse tulevikus mitu korda, nagu amet kohtuistungil kinnitas.
62 Arvestades eelnenut, võib asuda seisukohale, et ameti ja IMR‑i vahelise ärisuhte olemasolu ja tehinguväärtus olid sellised, et võisid tekitada hagejas põhjendatud kartuse, et juurdluse läbiviija ei ole objektiivselt erapooletu, sest kõnesoleva isiku hirm, et juurdluse läbiviija − kes soovib seda ärisuhet hoida − juhindub soovist ameti mainet säästa, oli põhjendatud.
63 Juurdluse läbiviija ei täitnud IMR‑is muidugi tõesti otseselt juhtimisülesandeid, sest neid täidavad direktor ja instituudi erinevate osakondade juhid. Kohtutoimiku dokumentidest ilmneb aga juhatuse – ja seega selle esimehe – keskne roll IMR‑i töös. Sellest annab tunnistust asjaolu, et 2008. aasta juunis IMR‑i veebilehel avaldatud artiklis märkis see instituut, et juhatus hr Jenseni juhtimisel valvab edasi „[IMR‑i] üldjuhtimise” järele. Lisaks oli IMR‑i veebilehel samal ajal rõhutatud, et juhatus „tegeleb kõikide sisuliste ja kutsealaste küsimustega, sealhulgas teadusuuringud ja strateegia”.
64 Pealegi ei vastanud juurdluse läbiviija − kelle huvides tegi sekretäritööd ameti direktori üks assistent − tingimustele, mis peavad olema täidetud, et tema objektiivset erapooletust ei saaks kahtluse alla seada.
65 Hageja väide, et sel põhjusel ja käesoleva juhtumi konkreetsetel asjaoludel oli juurdlus nõuetele mittevastav, on seega põhjendatud.
66 Mis puudutab juurdluse läbiviija subjektiivset erapooletust, siis tuleb tõdeda, et kuigi kohtutoimiku dokumendid ei võimalda asuda seisukohale, et juurdluse läbiviija oli seda läbi viies kallutatud nende töötajate poole, keda hageja süüdistab, leiab Avaliku Teenistuse Kohus olevat kahetsusväärse, et selle jooksul edastas juurdluse läbiviija M.‑ile ja A.‑le kogu ameti ning hageja ja tema nõustajate kirjavahetuse, kuigi üks osa sellest kirjavahetusest, mis käsitles taotlust, et amet võtaks enda kanda hageja advokaaditasud, ei puudutanud ei M.‑i ega A.‑d.
67 Samuti tuleb märkida, et kuigi hageja lisas oma abitaotlusele väga palju dokumente, pühendas juurdluse läbiviija esitatud etteheidete põhjendatuse analüüsile lõpliku aruande kaheteistkümnest leheküljest vähem kui kolm lehekülge kasulikku teksti − mis pealegi ei ole eriti põhjalik −; aruande ülejäänud osas kirjeldatakse faktilisi asjaolusid, mida pooled ei ole vaidlustanud, meenutatakse õigusnorme ja kirjeldatakse menetlust.
– Keeldumine tagada tunnistajate anonüümsus
68 Kõigepealt tuleb meenutada, et enne juurdlustoimingute alustamist koostas direktor koostöös juurdluse läbiviijatega „[h]aldusjuurdluse õigusliku raamistiku”. Selles raamistikus − mille kohaldatavust enda suhtes ei ole pooled vaidlustanud − oli rubriik „tunnistajate ärakuulamise kord”, milles oli nähtud eelkõige ette, et „tunnistajate anonüümsust ei tagata ühegi poole suhtes, välja arvatud juhul, kui konkreetsed asjaolud näitavad selgelt, et see anonüümsus on vajalik”.
69 Seega tuleb analüüsida, kas käesoleval juhul nõudsid konkreetsed asjaolud, et juurdluse läbiviija tagaks anonüümsuse ära kuulatud tunnistajatele ja nendele tunnistajatele, keda ta oleks võinud ära kuulata.
70 Arvestades käesoleva juhtumi konkreetseid asjaolusid, peab Avaliku Teenistuse Kohus vastama sellele küsimusele jaatavalt.
71 Juurdluse läbiviija oli nimelt ise täiesti teadlik sellest, kui raske on töötajatel tunnistusi anda, kui neile ei tagata, et nende isikuid ei paljastata nendele kahele isikule, keda psühholoogilises ahistamises süüdistatakse. Näiteks lõplikus aruandes märkis juurdluse läbiviija, et tal „on olnud võimalus täheldada paljudel juhtudel, et ameti töötajad – eriti 1. osakonna, s.o administratsiooniosakonna töötajad – ei soovi tunnistusi anda või lausa keelduvad repressioonide kartuses seda tegemast”, ning et eriti üks neist, kelle anonüümsust keelduti tagamast hoolimata tema palvest, „keeldus tunnistamast”. Juurdluse läbiviija märkis ka, et kuigi „teised isikud nõustusid pärast esialgset kõhklust lõpuks tunnistusi andma, [jäi tal] väga selge mulje, et nad ei öelnud kaugeltki kõike, mida oleksid võinud öelda”, ning et seepärast „[ei saa ta] välistada võimalust, et käesolev haldusjuurdlus ei heida täit valgust ja et ka võimalikes hilisemates uurimismenetlustes ei saavutata enamat”. Lõpuks täpsustas juurdluse läbiviija lõpliku aruande kokkuvõttes, et arvestades seda, kui raske oli veenda töötajaid tunnistama, „olid antud tunnistused väga väheütlevad”.
72 Tuleb ka juhtida tähelepanu, et peale selle, et juurdluse läbiviija mainis neid raskusi, rõhutas ta ka, et juurdlus tõi ilmsiks „pingelise hirmuõhkkonna 1. osakonnas, s.o administratsiooniosakonnas – õhkkonna, mille tõttu ei julgenud töötajad oma seisukohta väljendada või vähemalt kõhklesid väga, kas nad teevad seda”.
73 Kuigi kõige selle tõttu, mille juurdluse läbiviija välja tõi, oleks ta pidanud tagama tunnistajate anonüümsuse, ei teinud ta seda millegipärast, vaatamata asjaolule, et hageja seda taotles.
74 Juurdluse läbiviija põhjendas oma keeldumist tagada hageja välja pakutud tunnistajatele anonüümsus lõplikus aruandes küll sellega, et niisugune kaitse on illusoorne, sest tema arvates suudavad abitaotluses süüdistatud isikud suure tõenäosusega teabe päritolu paratamatult kindlaks teha. Ei ole siiski kuidagi tõendatud, et isegi kui anonüümsus oleks tagatud, ei oleks juurdluse läbiviija ikkagi saanud tagada tunnistajatele sobivat kaitset, ning eelkõige, et tal oleks olnud võimatu koostada ärakuulamisprotokolle olukorras, kus ei ole võimalik kindlaks teha asjaomaste isikute isikut.
75 Pealegi tuleb märkida, et 6. veebruaril 2009 saatis peamine töötaja, keda hageja süüdistab, nimelt M., direktorile − kelle alluv ta ometi oli − märgukirja, milles ta rõhutas, et „[tunnistajate] anonüümsust ei saa ühelgi juhul lubada”. Arvestades olukorda, mida juurdluse läbiviija ise kirjeldab, eelkõige „pingelist hirmuõhkkonda 1. osakonnas, s.o administratsiooniosakonnas”, kinnitavad niisuguse märgukirja saatmine ja selle sõnastus, et tunnistajate anonüümsus oli vaja tagada, et viia juurdlus läbi sobival viisil.
76 Selles olukorras leiab Avaliku Teenistuse Kohus, et juurdluse läbiviija keeldumine tagada tunnistajate anonüümsus ei võimaldanud tal käesoleva juhtumi asjaolusid täielikult analüüsida ning seega oli juurdlus nõuetele mittevastav.
77 Järelikult ja kuna direktor tugines vaidlusaluse otsuse tegemisel – nagu märgitud – lõplikule aruandele, tuleb asuda seisukohale, et see otsus on õigusvastane.
78 Et kahe esimese väitega, millega vaidlusalust otsust kritiseeritakse, nõustuti, tuleb nimetatud otsus tühistada, ilma et oleks vaja analüüsida hagiavalduses esitatud teisi väiteid, st väiteid, et õigusmõiste „psühholoogiline ahistamine” tõlgendamisel rikuti õigusnormi ja et leidis aset psühholoogiline ahistamine.
Kahju hüvitamise nõuded
Poolte argumendid
79 Hageja palub mõista ametilt välja hüvitis kogusummas 71 823,23 eurot varalise kahju eest, mida ta psühholoogilise ahistamise tõttu väidetavalt kandis.
80 Lisaks palub hageja Avaliku Teenistuse Kohtul mõista FRA‑lt tema kasuks välja summa 85 000 eurot hüvitisena mittevaralise kahju eest, mida põhjustas esiteks läbielatud psühholoogiline ahistamine ja teiseks asjaolu, et vaidlusalune otsus, milles keelduti tunnistamast psühholoogilise ahistamise asetleidmist, oli õigusvastane.
81 Amet palub jätta kahju hüvitamise nõuded rahuldamata.
Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang
82 Mis puudutab esiteks nõudeid mõista ametilt välja hüvitis psühholoogilise ahistamise tõttu kantud varalise ja mittevaralise kahju eest, siis tuleb meenutada, et personalieeskirjade artikli 24 teise lõigu eesmärk on hüvitada ametnikule või muule teenistujale kahju, mida on talle põhjustanud kolmandate isikute või teiste ametnike selle artikli esimeses lõigus kirjeldatud käitumine, kui ametnik või muu teenistuja ei ole saanud hüvitist kahju põhjustanud isikult (vt Euroopa Kohtu 5. oktoobri 2006. aasta määrus kohtuasjas C‑365/05 P: Schmidt-Brown vs. komisjon, punkt 78). Niisuguse hagi vastuvõetavus, mille ametnik või muu teenistuja on esitanud personalieeskirjade artikli 24 teise lõigu alusel ja milles ta nõuab kahju hüvitamist, sõltub seega sellest, kas siseriiklikud õiguskaitsevahendid on ammendatud, kui need tagavad asjaomaste isikute kaitse tõhusalt ja nende abil on võimalik saavutada väidetava kahju hüvitamine (vt Esimese Astme Kohtu 9. märtsi 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑254/02: L vs. komisjon, punkt 148, ja Euroopa Liidu Üldkohtu 12. juuli 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑80/09 P: komisjon vs. Q, punkt 67).
83 Käesoleval juhul ei ole aga tõendatud ega isegi väidetud, et taotledes väidetava psühholoogilise ahistamise tõttu kantud kahju hüvitamist, on hageja ammendanud siseriiklikud õiguskaitsevahendid, ega ka seda, et need ei taganud tema kaitset tõhusalt. Sellest järeldub, et nõue hüvitada see kahju tuleb jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
84 Mis puudutab teiseks nõuet mõista ametilt välja hüvitis mittevaralise kahju eest, mida vaidlusaluse otsuse õigusvastasuse tõttu väidetavalt kanti, siis tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib õigusvastase otsuse tühistamine ise kujutada endast sobivat ja põhimõtteliselt piisavat hüvitist igasuguse mittevaralise kahju eest, mida see otsus võis põhjustada (Euroopa Kohtu 9. juuli 1987. aasta otsus liidetud kohtuasjades 44/85, 77/85, 294/85 ja 295/85: Hochbaum ja Rawes vs. komisjon, punkt 22; Esimese Astme Kohtu 9. novembri 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑116/03: Montalto vs. nõukogu, punkt 127, ja Avaliku Teenistuse Kohtu 8. mai 2008. aasta otsus kohtuasjas F‑6/07: Suvikas vs. nõukogu, punkt 151), kui hageja just ei tõenda, et kandis mittevaralist kahju, mis ei ole õigusvastasusega seotud ja õigustab tühistamist ning mida on selle tühistamisega võimalik täies ulatuses hüvitada (vt selle kohta Euroopa Kohtu 7. veebruari 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑343/87: Culin vs. komisjon, punktid 27 ja 28, ja Esimese Astme Kohtu 6. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑10/02: Girardot vs. komisjon, punkt 131).
85 Käesoleval juhul ei sisalda vaidlusalune otsus tõesti mingeid hinnanguid hageja võimetele või käitumisele, mis võiksid teda haavata. Arvestades aga asjaolu, et viis, kuidas hageja abitaotlust käsitleti ja juurdlust läbi viidi, on laiduväärne, võib selle otsuse tühistamine kujutada endast iseenesest sobivat ja piisavat hüvitist selle otsusega põhjustatud mittevaralise kahju eest, nimelt selle ebakindlustunde ja mure eest, mida vaidlusaluse otsuse õigusvastasus tekitas. Seetõttu tuleb ametilt hageja kasuks välja mõista summa 5000 eurot.
Kohtukulud
86 Kodukorra artikli 87 lõike 1 alusel, ilma et see piiraks kodukorra teise osa kaheksanda peatüki teiste sätete kohaldamist, kannab kaotaja pool kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Sama artikli lõige 2 sätestab, et kui õiglus seda nõuab, võib Avaliku Teenistuse Kohus otsustada, et kaotaja pool kannab vaid osa kohtukuludest või et ta ei kanna neid üldse.
87 Käesoleva kohtuotsuse põhjendustest ilmneb, et põhiosas on kohtuvaidluse kaotanud amet. Lisaks palus hageja oma nõuetes sõnaselgelt, et kohtukulud mõistetaks välja ametilt. Et käesoleva juhtumi asjaolud ei õigusta kodukorra artikli 87 lõike 2 kohaldamist, peab amet kandma oma kohtukulud ja temalt mõistetakse välja ka hageja kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (esimene koda)
otsustab:
1. Tühistada Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti 16. oktoobri 2009. aasta otsus.
2. Mõista Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametilt T. Allgeieri kasuks välja 5000 eurot.
3. Jätta hagi ülejäänu osas rahuldamata.
4. Jätta Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja ka T. Allgeieri kohtukulud.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 18. septembril 2012 Luxembourgis.
Kohtusekretär | | Koja esimees |