ÜLDKOHTU OTSUS (kuues koda)

13. september 2018(*)

Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Piiravad meetmed, mis on võetud seoses Venemaa tegevusega, mis destabiliseerib olukorda Ukrainas – Hageja omanikuks oleva üksuse nime kandmine nende üksuste loetelusse, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid – Põhjendamiskohustus – Kaitseõigused – Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele – ELi ja Türgi assotsieerimisleping – Põhiõigused – Proportsionaalsus

Kohtuasjas T‑798/14,

DenizBank A.Ş., asukoht İstanbul (Türgi), esindajad: barrister O. Jones, barrister D. O. F. Heaton, solicitor R. D. Mattick, solicitor S. Utku ja M. E. J. Lester, QC,

hageja,

versus

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: S. Boelaert ja A. de Elera-San Miguel Hurtado, hiljem S. Boelaert ja P. Mahnič Bruni,

kostja,

keda toetab

Euroopa Komisjon, esindajad: D. Gauci, L. Havas ja F. Ronkes Agerbeek,

menetlusse astuja,

mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada esiteks nõukogu 31. juuli 2014. aasta otsus 2014/512/ÜVJP, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Venemaa tegevusega, mis destabiliseerib olukorda Ukrainas (ELT 2014, L 229, lk 13), muudetud nõukogu 8. septembri 2014. aasta otsusega 2014/659/ÜVJP (ELT 2014, L 271, lk 54), nõukogu 4. detsembri 2014. aasta otsusega 2014/872/ÜVJP (ELT 2014, L 349, lk 58), nõukogu 21. detsembri 2015. aasta otsusega (ÜVJP) 2015/2431 (ELT 2015, L 334, lk 22), nõukogu 1. juuli 2016. aasta otsusega (ÜVJP) 2016/1071 (ELT 2016, L 178, lk 21) ja nõukogu 19. detsembri 2016. aasta otsusega (ÜVJP) 2016/2315 (ELT 2016, L 345, lk 65), ning teiseks nõukogu 31. juuli 2014. aasta määrus (EL) nr 833/2014, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Venemaa tegevusega, mis destabiliseerib olukorda Ukrainas (ELT 2014, L 229, lk 1), muudetud nõukogu 8. septembri 2014. aasta määrusega (EL) nr 960/2014 (ELT 2014, L 271, lk 3) ja nõukogu 4. detsembri 2014. aasta määrusega nr 1290/2014 (ELT 2014, L 349, lk 20), osas, kus need aktid puudutavad hagejat,

ÜLDKOHUS (kuues koda),

koosseisus: koja president G. Berardis (ettekandja), kohtunikud D. Spielmann ja Z. Csehi,

kohtusekretär: ametnik L. Grzegorczyk,

arvestades menetluse kirjalikku osa ja 16. novembri 2017. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

1        Hageja DenizBank A.Ş. on İstanbulis (Türgi) asutatud Türgi kommertspank, mille kapitalist enam kui 50% kuulub Sberbank of Russia OAO-le (edaspidi „Sberbank“), kes on Moskvas (Venemaa) asutatud Vene jaepank.

2        20. veebruaril 2014 mõistis Euroopa Liidu Nõukogu kõige karmimalt hukka vägivalla kasutamise Ukrainas. Nõukogu kutsus üles vägivalda viivitamata lõpetama ning austama täielikult inimõigusi ja põhivabadusi Ukrainas. Nõukogu kavandas ka piiravate meetmete võtmist nende isikute suhtes, kes vastutavad inimõiguste rikkumiste, vägivalla ja ülemäärase jõu kasutamise eest.

3        Nõukogu mõistis 3. märtsil 2014 toimunud erakorralisel istungil hukka Ukraina suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse selge rikkumise Venemaa relvajõudude agressiooniaktidega ning Sovet Federatsii Federalnogo Sobranija Rossiiskoi Federatsii (Venemaa Föderatsiooninõukogu) 1. märtsil 2014 antud loa kasutada Ukraina territooriumil relvajõude. Euroopa Liit kutsus Venemaa Föderatsiooni üles viima oma relvajõud viivitamata tagasi nende alalisse paiknemiskohta kooskõlas tema rahvusvaheliste kohustustega.

4        Nõukogu võttis 5. märtsil 2014 vastu piiravad meetmed, mis keskendusid Ukraina riigile kuuluvate, ent seadusvastaselt omastatud rahaliste vahendite külmutamisele ja tagasinõudmisele.

5        6. märtsil 2014 nõustusid liidu riigipead ja valitsusjuhid nõukogu 3. märtsi 2014 järeldustega. Nad mõistsid sügavalt hukka Ukraina suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse provotseerimata rikkumise Venemaa Föderatsiooni poolt ning kutsusid Venemaa Föderatsiooni üles viima oma relvajõud viivitamata tagasi nende alalisse paiknemiskohta kooskõlas asjakohaste lepingutega. Liidu riigipead ja valitsusjuhid märkisid, et Venemaa Föderatsiooni mis tahes edasised sammud olukorra destabiliseerimiseks Ukrainas tooksid kaasa täiendavad ja kaugeleulatuvad tagajärjed ühelt poolt liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Venemaa Föderatsiooni vahelistes suhetes mitmes majandusvaldkonnas. Nad nõudsid, et Venemaa Föderatsioon lubaks viivitamatult rahvusvahelistel vaatlejatel siseneda, rõhutades, et Ukraina kriisi lahendus peab tuginema riigi territoriaalsele terviklikkusele, suveräänsusele ja sõltumatusele ning rahvusvaheliste normide rangele järgmisele.

6        16. märtsil 2014 korraldasid Krimmi Autonoomse Vabariigi parlament ja Sevastopoli linna kohalik omavalitsus, mis mõlemad on Ukraina allüksused, referendumi Krimmi staatuse üle. Selle referendumi raames pidi Krimmi elanikkond valima, kas nad soovivad liituda Venemaa Föderatsiooniga kui föderatsioonisubjekt või taastada 1992. aasta konstitutsiooni ja Krimmi staatuse Ukraina osana. Krimmi Autonoomses Vabariigis teatatud tulemuse kohaselt soovisid 96,77% valijatest piirkonna liitumist Venemaa Föderatsiooniga, kusjuures osalusprotsent oli 83,1%.

7        Nõukogu võttis 17. märtsil 2014 vastu teised järeldused Ukraina kohta. Nõukogu mõistis karmilt hukka Krimmis 16. märtsil 2014 korraldatud referendumi Venemaa Föderatsiooniga liitumise kohta, mis nõukogu sõnul korraldati Ukraina konstitutsiooni ilmselgelt rikkudes. Nõukogu kutsus kohe Venemaa Föderatsiooni üles astuma samme kriisi leevendamiseks, vähendama oma vägesid viivitamata kriisieelsele tasemele ja viima nad tagasi garnisonidesse vastavalt oma rahvusvahelistele kohustustele, alustama otsekõnelusi Ukraina valitsusega ning tegema koostööd kõigi asjaomaste rahvusvaheliste mehhanismidega rahumeelse ja läbirääkimistel põhineva lahenduse leidmiseks, järgides täielikult oma kahe- ja mitmepoolseid kohustusi seoses Ukraina suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse austamisega. Sellega seoses väljendab nõukogu kahetsust, et ÜRO Julgeolekunõukogu ei saanud Venemaa Föderatsiooni veto tõttu võtta vastu resolutsiooni. Lisaks kutsus ta Venemaa Föderatsiooni tungivalt üles mitte astuma samme Krimmi annekteerimiseks, mis oleks vastuolus rahvusvahelise õigusega.

8        Samal päeval võttis nõukogu ELL artikli 29 alusel vastu otsuse 2014/145/ÜVJP, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega (ELT 2014, L 78, lk 16), ning võttis ELTL artikli 215 alusel vastu määruse (EL) nr 269/2014, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega (ELT 2014, L 78, lk 6), millega ta sätestas selliste teatavate isikute ning nendega seotud füüsiliste või juriidiliste isikute, üksuste või asutuste suhtes reisipiirangute kehtestamise ning vahendite külmutamise, kes on vastutavad Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevuse eest.

9        17. märtsil 2014 tunnustas Venemaa Föderatsioon ametlikult Krimmi 16. märtsi 2014. aasta referendumi tulemusi. Selle referendumi tulemusel kuulutasid Krimmi ülemnõukogu ja Sevastopoli linnavolikogu Krimmi iseseisvaks Ukrainast ning taotlesid liitumist Venemaa Föderatsiooniga. Samal päeval allkirjastas Venemaa president dekreedi, milles tunnustatakse Krimmi Vabariiki kui suveräänset ja iseseisvat riiki.

10      21. märtsil 2014 tuletas Euroopa Ülemkogu meelde riigipeade ja valitsusjuhtide 6. märtsi 2014. aasta avaldust ning palus Euroopa Komisjonil ja liikmesriikidel valmistada ette võimalikud suunatud meetmed.

11      Nõukogu otsustas 23. juunil 2014, et tuleks keelata Krimmist ja Sevastopolist pärit kaupade import Euroopa Liitu, välja arvatud selliste Krimmist või Sevastopolist pärit kaupade import, millele Ukraina valitsus on väljastanud päritolusertifikaadi.

12      Pärast 17. juuli 2014. aasta õnnetust, mille tagajärjel hävis Donetskis (Ukraina) Malaysia Airlinesile kuuluv lennuk lennunumbriga MH17, palus nõukogu komisjonil ja Euroopa välisteenistusel viia lõpule ettevalmistused seoses võimalike suunatud meetmetega ning esitada hiljemalt 24. juuliks 2014 ettepanekud selliste meetmete võtmiseks, mis puudutavad muu hulgas juurdepääsu kapitaliturgudele, kaitsetööstust, kahesuguse kasutusega kaupu ja tundlikke tehnoloogiaid, sealhulgas energiasektoris.

13      Võttes arvesse olukorra tõsidust Ukrainas, mida ei muutnud teatavate füüsiliste ja juriidiliste isikute suhtes 2014. aasta märtsis reisipiirangute kehtestamine ja nende varade külmutamine, võttis nõukogu ELL artikli 29 alusel 31. juulil 2014 vastu otsuse 2014/512/ÜVJP, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Venemaa tegevusega, mis destabiliseerib olukorda Ukrainas (ELT 2014, L 229, lk 13), et kehtestada suunatud piiravad meetmed sellistes valdkondades nagu juurdepääs kapitaliturgudele, kaitsetööstus, kahesuguse kasutusega kaubad ja tundlikud tehnoloogiad, sealhulgas energiasektoris.

14      Olles seisukohal, et viimati nimetatud meetmed kuuluvad EL toimimise lepingu reguleerimisalasse ja nende rakendamiseks on vaja liidu tasandi õigusakti, võttis nõukogu samal kuupäeval ELTL artikli 215 lõike 2 alusel vastu määruse (EL) nr 833/2014, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Venemaa tegevusega, mis destabiliseerib olukorda Ukrainas (ELT 2014, L 229, lk 1), mis sisaldab üksikasjalikumaid sätteid, et jõustada nii liidu tasandil kui ka liikmesriikides otsuses 2014/512 sätestatud nõuded.

15      Piiravate meetmete väljakuulutatud eesmärk oli suurendada Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava tegevuse kulusid Venemaa Föderatsiooni jaoks ning toetada kriisi rahumeelset lahendamist. Selleks kehtestati otsusega 2014/512 muu hulgas teatavate naftasektorile mõeldud tundlike toodete ja tehnoloogiate Venemaale eksportimise keeld ning liidu kapitaliturgudele juurdepääsu piirangud teatavate selle sektori ettevõtjate suhtes.

16      Seejärel võttis nõukogu 8. septembril 2014 vastu otsuse 2014/659/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2014/512 (ELT 2014, L 271, lk 54), ja määruse (EL) nr 960/2014, millega muudetakse määrust nr 833/2014 (ELT 2014, L 271, lk 3), et laiendada teatud finantsinstrumente puudutavat keeldu, mis otsustati 31. juulil 2014, ja kehtestada kapitaliturgudele täiendavaid juurdepääsu piiranguid.

17      Otsuse nr 2014/512 (muudetud otsusega 2014/659) artikli 1 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„1. Keelatud on selliste võlakirjade, aktsiate või sarnaste finantsinstrumentide otsene või kaudne ostmine või müümine, nendega seotud investeerimisteenuste otsene või kaudne osutamine, nende väljaandmisele otsene või kaudne kaasa aitamine ning mis tahes muu nendega kauplemine, mille lõpptähtaeg on üle 90 päeva ja mille on välja andnud pärast 1. augustit 2014 kuni 12. septembrini 2014, või mille lõpptähtaeg on üle 30 päeva ja mille on välja andnud pärast 12. septembrit 2014

a)      Venemaal asutatud olulised krediidiasutused või finantseerimisasutused, kellest üle 50% kuulub 1. augusti 2014. aasta seisuga riigi omandisse või kontrolli alla, ning kes on loetletud I lisas;

b)      väljaspool liitu asutatud juriidiline isik, üksus või asutus, kellest üle 50% kuulub mõne I lisas loetletud üksuse omandisse, või

c)      mis tahes juriidiline isik, üksus või asutus, kes tegutseb mõne käesoleva lõike punktis b osutatud või I lisas loetletud üksuse nimel või suuniste alusel.“

18      Otsuse 2014/512 (muudetud otsusega 2014/659) I lisa punktis 1 on esitatud Sberbanki nimi.

19      Määruse nr 833/2014 (muudetud määrusega 960/2014) artikli 5 lõiked 1 ja 3 on sõnastatud järgmiselt:

„1. Keelatud on selliste vabalt võõrandatavate väärtpaberite ja rahaturuinstrumentide otsene või kaudne ostmine või müümine, nendega seotud investeerimisteenuste osutamine, nende väljaandmisele kaasa aitamine ning mis tahes muu nendega kauplemine, mille lõpptähtaeg on üle 90 päeva ja mille on välja andnud pärast 1. augustit 2014 kuni 12. septembrini 2014, või mille lõpptähtaeg on üle 30 päeva ja mille on pärast 12. septembrit 2014 välja andnud:

a)      Venemaal asutatud oluline krediidiasutus või muu oluline asutus, kellel on konkreetsed volitused edendada Venemaa majanduse konkurentsivõimet, selle mitmekesistamist ja investeeringute soodustamist ning kellest üle 50% kuulub 1. augusti 2014. aasta seisuga riigi omandisse või kontrolli alla, ning kes on loetletud III lisas, või

b)      väljaspool liitu asutatud juriidiline isik, üksus või asutus, kelle omandiõigusest kuulub otseselt või kaudselt rohkem kui 50% III lisas loetletud üksusele;

c)      juriidiline isik, üksus või asutus, kes tegutseb mõne käesoleva lõike punktis b osutatud või III lisas loetletud üksuse nimel või suuniste alusel.

[…]

3.      Keelatud on otse või kaudselt osaleda mis tahes kokkuleppes anda uusi, 30 päeva ületava lõpptähtajaga laene või krediite lõikes 1 või 2 osutatud mis tahes juriidilisele isikule, üksusele või asutusele pärast 12. septembrit 2014, välja arvatud laenud või krediit, millel on konkreetne ja dokumenteeritud eesmärk rahastada kaupade ja teenuste, mis ei ole finantsteenused, keelu alla mitte kuuluvat importi või eksporti liidu ja Venemaa vahel, või laenud, millel on konkreetne ja dokumenteeritud eesmärk pakkuda erakorralist rahastamist selliste liidus asutatud juriidiliste isikute maksevõime ja likviidsuse kriteeriumide täitmiseks, kelle omandiõigusest üle 50% kuulub III lisas osutatud üksusele.“

20      Sberbanki nimi on kantud määruse nr 833/2014 III lisasse.

21      Nõukogu võttis 4. detsembril 2014 vastu otsuse 2014/872/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2014/512 ja otsust 2014/659 (ELT 2014, L 349, lk 58), ning määruse (EL) nr 1290/2014, millega muudetakse määrust nr 833/2014 ja määrust nr 960/2014 (ELT 2014, L 349, lk 20).

22      Pärast määruse nr 1290/2014 vastuvõtmist muudeti määruse nr 833/2014 artikli 5 lõiget 3 järgmiselt:

„3.      Keelatud on otse või kaudselt osaleda mis tahes kokkuleppes anda uusi, 30 päeva ületava lõpptähtajaga laene või krediite lõikes 1 või 2 osutatud mis tahes juriidilisele isikule, üksusele või asutusele pärast 12. septembrit 2014.

Keeldu ei kohaldata järgmistel juhtudel:

a)      laenud või krediit, millel on konkreetne ja dokumenteeritud eesmärk rahastada kaupade ja teenuste, mis ei ole finantsteenused, keelu alla mitte kuuluvat importi või eksporti liidu ja mõne kolmanda riigi vahel, kaasa arvatud kulutused muust kolmandast riigist pärit kaupadele ja teenustele, mis on vajalikud ekspordi- või impordilepingute täitmiseks, või

b)      laenud, millel on konkreetne ja dokumenteeritud eesmärk pakkuda erakorralist rahastamist selliste liidus asutatud juriidiliste isikute maksevõime ja likviidsuse kriteeriumide täitmiseks, kelle omandiõigusest üle 50% kuulub III lisas osutatud üksustele.“

23      Nõukogu võttis 21. detsembril 2015 vastu otsuse (ÜVJP) 2015/2431, millega muudetakse otsust 2014/512 (ELT 2015, L 334, lk 22). Nõukogu võttis 1. juulil 2016 vastu otsuse (ÜVJP) 2016/1071, millega muudetakse otsust 2014/512 (ELT 2016, L 178, lk 21). Lõpuks võttis nõukogu 19. detsembril 2016 vastu otsuse (ÜVJP) 2016/2315, millega muudetakse otsust 2014/512 (ELT 2016, L 345, lk 65).

 Menetlus ja poolte nõuded

24      Hageja esitas käesoleva hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 5. detsembril 2014.

 Menetlusse astumine

25      Komisjon avaldas 14. aprillil 2015 Üldkohtu kantseleisse esitatud avalduses soovi astuda nõukogu nõuete toetuseks käesolevasse menetlusse.

26      Üldkohtu üheksanda koja president rahuldas selle taotluse 30. juuni 2015. aasta määrusega.

27      Komisjon esitas oma menetlusse astuja seisukohad 24. augustil 2015.

28      Hageja ja nõukogu esitasid nende seisukohtade kohta oma märkused määratud tähtpäevaks, mis oli vastavalt 9. oktoober ja 1. september 2015.

 Menetluse peatamine

29      12. märtsil 2015 otsustas üheksanda koja president kuulata ära pooled menetluse võimaliku peatamise küsimuses, et oodata ära Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas C‑72/15, Rosneft. Üldkohtu kantselei 23. märtsi 2015. aasta kirjas anti pooltele selle tarvis tähtaeg.

30      Nõukogu ja hageja esitasid selle võimaliku peatamise kohta oma seisukohad menetlusdokumentides, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse vastavalt 27. märtsil ja 7. aprillil 2015.

31      Üldkohtu kodukorra artikli 69 punkti a alusel otsustas Üldkohtu üheksanda koja president 29. oktoobril 2015 asja menetluse peatada, kuna esineb vähemalt osaline kokkulangevus nende sätete vahel, mille ulatust ja kehtivust Euroopa Kohus pidi hindama kohtuasjas C‑72/15, Rosneft, ning nende vahel, mis olid asjakohased siinses asjas.

32      Pärast 28. märtsi 2017. aasta kohtuotsust Rosneft (C‑72/15, EU:C:2017:236) lõppes menetluse peatamine vastavalt kodukorra artikli 71 lõikele 3.

33      Kohtuasja pooltel paluti selles kontekstis esitada oma märkused selle kohta, milliseid järeldusi tuleb teha 28. märtsi 2017. aasta kohtuotsusest Rosneft (C‑72/15, EU:C:2017:236) seoses siinse hagi raames esitatud väidete ja argumentidega. Nad vastasid sellele nõudele ette nähtud tähtaja jooksul.

 Hagiavalduse muutmine

34      Üldkohtu kantseleisse 16. veebruaril 2015 saabunud menetlusdokumendiga muutis hageja hagiavaldust, et taotleda samuti otsuse 2014/872 ja määruse nr 1290/2014 tühistamist.

35      Nõukogu esitas selle avalduse kohta oma seisukohad menetlusdokumendis, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 24. veebruaril 2015.

36      Üldkohtu kantseleisse 24. detsembril 2015 saabunud menetlusdokumendiga muutis hageja hagiavaldust, et taotleda samuti otsuse 2015/2431 tühistamist, kuna sellega pikendati otsusega 2014/512 sätestatud piiravate meetmete kohaldamist.

37      Üldkohtu kantseleisse 13. aprillil 2017 saabunud menetlusdokumendiga muutis hageja hagiavaldust, et taotleda ka otsuste 2016/1071 ja 2016/2315 tühistamist, kuna nendega pikendati otsusega 2014/512 sätestatud piiravate meetmete kohaldamist.

38      Nõukogu selle taotluse kohta märkusi ei esitanud.

 Muudatused koja koosseisus

39      Kuna Üldkohtu kodade koosseis muutus, kuulub ettekandja-kohtunik nüüd kuuenda koja koosseisu, mistõttu määrati käesolev kohtuasi kodukorra artikli 27 lõike 5 alusel sellele kojale.

 Poolte nõuded

40      Hageja palub Üldkohtul sisuliselt:

–        tühistada esiteks otsus 2014/512, mida on pikendatud või muudetud otsusega 2014/659, otsusega 2014/872, otsusega 2015/2431, otsusega 2016/1071 ja otsusega 2016/2315 (edaspidi „vaidlustatud otsus“), ning teiseks määrus nr 833/2014, mida on muudetud määrusega nr 960/2014 ja määrusega nr 1290/2014 (edaspidi „vaidlustatud määrus“) (edaspidi koos „vaidlustatud aktid“), teda puudutavas osas ja kui neid ei saa tõlgendada nii, et ta oleks nende kohaldamisalast välistatud;

–        mõista kohtukulud välja nõukogult.

41      Nõukogu palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata, kuna see ei ole osaliselt tema pädevuses, ja tunnistada vastuvõetamatuks või igal juhul jätta see põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

Pärast 28. märtsi 2017. aasta kohtuotsust Rosneft (C‑72/15, EU:C:2017:236) esitatud Üldkohtu küsimusele vastas nõukogu kirjalikult, täpsustades, et ta ei seadnud enam kahtluse alla Üldkohtu pädevust kontrollida vaidlustatud otsuse seaduslikkust, kuivõrd see sisaldab ELTL artikli 275 teise lõigu tähenduses piiravaid meetmeid; seda kinnitati kohtuistungil.

42      Komisjon palub Üldkohtul jätta hagi rahuldamata.

 Õiguslik käsitlus

43      Oma hagi põhjenduseks esitab hageja neli väidet, millest esimene käsitleb ELTL artikli 296 teises lõigus sätestatud nõukogu põhjendamiskohustuse rikkumist; teine väide käsitleb kaitseõiguste ja tõhusa kohtuliku kontrolli õiguse rikkumist; kolmas väide käsitleb Euroopa Majandusühenduse ja Türgi vahel 12. septembril 1963 allkirjastatud assotsieerimislepingu (edaspidi „Ankara leping“) ning 23. novembril 1970 allkirjastatud lisaprotokolli ja finantsprotokolli (edaspidi koos „Ankara lepingud“) rikkumist; ja neljas väide käsitleb põhiõiguste ning diskrimineerimiskeelu ja proportsionaalsuse põhimõtete põhjendamatut rikkumist. Hageja esitab ka vaidlustatud otsuse artikli 1 ja määruse nr 960/2014 artikli 1 lõike 5 suhtes õigusvastasuse väite, mis tugineb ELTL artiklile 277.

44      Esmalt tuleb analüüsida hagi vastuvõetavust.

 Vastuvõetavus

45      Nõukogu väidab, et hageja nõue tühistada vaidlustatud aktid tuleb tagasi lükata, kuna see ei vasta ELTL artikli 263 neljandas lõigus toodud vastuvõetavuse tingimustele.

46      Nõukogu märgib esiteks, et vaidlustatud otsuse artikli 1 lõike 1 punktides a ja b ning vaidlustatud määruse artikli 5 lõike 1 punktides a ja b (edaspidi koos „vaidlustatud aktide asjasse puutuvad sätted“) sätestatud meetmed ei „puuduta“ hagejat „otseselt“ ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses. Ta väidab sellega seoses, et asjaolu, et hageja kuulub nende meetmete kohaldamisalasse, ei tähenda, et need meetmed on otseselt tema vastu suunatud. Vaidlustatud määruse artikli 5 lõige 1 ei keela mitte puudutatud üksustel finantsinstrumente väljastada, vaid liidu pädevuse alla kuuluvatel füüsilistel või juriidilistel isikutel investeerimisteenuseid osta ja müüa või asjaomaste finantsinstrumentide väljaandmisele kaasa aidata. Hageja on üksus, mis võib väljastada finantsinstrumente, kuid ta ei ole tõendanud, et ta tegutseb nende teenuste turul, mis on seotud kõnealuste finantsinstrumentide väljastamise keeluga, nagu oli käsitluse all kohtuasjas, milles tehti 6. septembri 2011. aasta kohtumäärus Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu (T‑18/10, EU:T:2011:419).

47      Teiseks väidab nõukogu teise võimalusena, et vaidlustatud aktide asjasse puutuvad sätted ei puuduta hagejat ka isiklikult. Nimelt ei ole teda nimeliselt nende aktide lisades mainitud. Lisaks ei ole määrav asjaolu, et üksused, kellele meetmeid kohaldatakse, on tuvastatavad. Lisaks ei piisa asjaolust, et üldise ulatusega meede on kohaldatav väiksele arvule üksustele või et teatud ettevõtjaid puudutatakse rohkem kui nende konkurente, tõendamaks, et meede puudutab kõnealuseid üksusi isiklikult.

48      Hageja vaidleb nendele argumentidele vastu.

49      Sellega seoses tuleb meenutada, et ELTL artikli 263 neljas lõik sätestab, et iga füüsiline või juriidiline isik võib esimeses ja teises lõigus sätestatud tingimustel esitada hagi temale adresseeritud või teda otseselt ja isiklikult puudutava akti vastu ning üldkohaldatava akti vastu, mis puudutab teda otseselt ega sisalda rakendusmeetmeid [edaspidi kasutatakse ELTL artikli 263 kontekstis teiste keeleversioonide põhjal läbivalt sõna „sisaldama“ asemel sõna „vajama“]. ELTL artikli 263 neljanda lõigu teine lauseosa täpsustab niisiis, et kui tühistamishagi esitanud füüsiline või juriidiline isik ei ole vaidlustatud akti adressaat, sõltub hagi vastuvõetavus sellest, kas akt puudutab hagejat otseselt ja isiklikult. Lissaboni lepinguga lisati ELTL artikli 263 neljandasse lõiku kolmas lauseosa, mis lihtsustas füüsiliste ja juriidiliste isikute esitatud tühistamishagide vastuvõetavuse tingimusi. Nimelt, ilma et see sätte osa seaks füüsiliste ja juriidiliste isikute esitatud tühistamishagide vastuvõetavuse tingimuseks isikliku puutumuse, annab ta selle õiguskaitsevahendi selliste „üldkohaldatavate aktide“ suhtes, mis ei vaja rakendusmeetmeid ja mis puudutavad hagejat otseselt (vt selle kohta 3. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu, C‑583/11 P, EU:C:2013:625, punktid 56 ja 57).

50      Mis puudutab esiteks hageja otsese puutumuse tingimust, tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et ELTL artikli 263 neljandas lõigus ette nähtud tingimus, mille järgi peab füüsiline või juriidiline isik olema otseselt puudutatud, eeldab seda, et vaidlustatud liidu meede avaldaks otsest mõju isiku õiguslikule olukorrale ega jätaks meedet rakendama kohustatud adressaadile mingit kaalutlusõigust – akti rakendamine on puhtautomaatne ja tuleneb vaid liidu õigusnormidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme (vt selle kohta 13. märtsi 2008. aasta kohtuotsus komisjon vs. Infront WM, C‑125/06 P, EU:C:2008:159, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).

51      Siinses asjas keelavad vaidlustatud otsuse artikli 1 lõike 1 punkt a ja vaidlustatud määruse artikli 5 lõike 1 punkt a kõigil liidu ettevõtjatel teostada teatud tüüpi finantstehinguid Venemaal asutatud krediidiasutustega, mis vastavad nendes artiklites kehtestatud tingimustele ja mille nimi on kantud vaidlustatud otsuse I lisasse või vaidlustatud määruse III lisasse. Vaidlustatud otsuse artikli 1 lõike 1 punkt b ja vaidlustatud määruse artikli 5 lõike 1 punkt b keelavad ettevõtjatel teostada neid tehinguid väljaspool liitu asutatud juriidilise isiku, üksuse või asutusega, kellest üle 50% kuulub vaidlustatud aktide vastavates lisades loetletud üksuse omandisse.

52      Seetõttu tuleb märkida, et vaidlustatud aktide asjasse puutuvad sätted puudutavad hagejat otseselt. Nimelt kohaldatakse kõnealuseid piiravaid meetmeid tema suhtes otse, kuna temast üle 50% kuulub Sberbanki omandisse, kelle nimi on nende aktide lisades, ilma et neid rakendama kohustatud adressaatidele oleks jäetud mingit kaalutlusõigust. Sellega seoses ei ole tähtis, et need sätted ei keela hagejal teostada käsitletud tehinguid väljaspool liitu. Nimelt ei ole vaidlust selles, et vaidlustatud aktide asjasse puutuvad sätted kehtestavad hagejale piiranguid liidu kapitaliturgudele juurdepääsul.

53      Samuti tuleb tagasi lükata nõukogu argument, et hageja õiguslikku olukorda ei ole otseselt puudutatud, kuna vaidlustatud aktidega kehtestatud meetmeid kohaldatakse üksnes liidus asutatud üksustele. Ehkki vaidlustatud aktides on esitatud keelud, mida kohaldatakse esmalt liidus asutatud krediidiasutustele ja muudele finantsasutustele, on nende keeldude eesmärk ja tagajärg mõjutada otseselt üksusi nagu hageja, kelle majandustegevust piiratakse seetõttu, et nende suhtes kohaldatakse kõnealuseid meetmeid. On ilmne, et liidus asutatud asutused peavad neid meetmeid kohaldama, kuna liidu institutsioonide vastu võetud akte ei saa põhimõtteliselt väljaspool liidu territooriumi kohaldada. See ei tähenda siiski, et üksusi, keda vaidlustatud aktid mõjutavad, ei puuduta nende suhtes kohaldatud piiravad meetmed otseselt. Nimelt asjaolu, et liidu ettevõtjatel keelatakse teostada teatud tüüpi tehinguid väljaspool liitu asutatud üksustega, võrdub sellega, et neil üksustel keelatakse teostada kõnealuseid tehinguid liidu ettevõtjatega. Pealegi tähendaks nõukogu teesiga nõustumine, et isegi individuaalse varade külmutamise korral ei ole need loetellu kantud isikud, kellele piiravaid meetmeid kohaldatakse, otseselt mõjutatud nendest meetmetest, kuna esmalt peavad neid kohaldama just liidu liikmesriigid ning nende pädevusalasse kuuluvad füüsilised ja juriidilised isikud.

54      Lisaks tugineb nõukogu sellega seoses asjatult kohtuasjale, milles tehti 6. septembri 2011. aasta kohtumäärus Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu (T‑18/10, EU:T:2011:419). Nimelt leidis Üldkohus selles asjas, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 1007/2009 hülgetoodetega kauplemise koha (ELT 2009, L 286, lk 36) mõjutas üksnes nende hagejate õiguslikku olukorda, kes tegutsesid liidu hülgetoodete turul ja keda puudutas üldine keeld neid tooteid turustada, erinevalt nendest hagejatest, kelle tegevus ei olnud turustada neid tooteid või neid, mis kuulusid määruses nr 1007/2009 sätestatud erandi alla, kuna põhimõtteliselt on liidus lubatud turustada tooteid, mis on saadud inuittide ja muude põlisrahvaste kogukondade traditsioonilisel jahil ja elatuse saamiseks kütitud hüljestest (vt selle kohta 6. septembri 2011. aasta kohtumäärus Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu, T‑18/10, EU:T:2011:419, punkt 79). Siinses asjas tuleb seevastu järeldada, et hageja tegutseb vaidlustatud aktide asjasse puutuvates sätetes käsitletud finantsteenuste turul, mitte aga mis tahes nende teenuste eelneval või järgneval turul, nagu väidab nõukogu. Nimelt vaidlustatud aktide tõttu on hagejal võimatu teostada teatud keelatud finantstehinguid liidus asutatud üksustega, ehkki tal oleks olnud õigus neid tehinguid teostada viidatud aktide puudumise korral.

55      Seetõttu tuleb järeldada, et vaidlustatud aktide asjasse puutuvad sätted puudutavad hagejat otseselt niivõrd, kui need teda puudutavad.

56      Ilma et oleks vaja analüüsida, kas vaidlustatud aktide asjasse puutuvad sätted vajavad rakendusmeetmeid või mitte, tuleb teiseks märkida, et isikliku puutumuse tingimus, mis on sätestatud ELTL artikli 263 neljanda lõigus teises olukorras, on samuti siinses asjas täidetud.

57      Nimelt tuleb sellega seoses meenutada, et mis tahes kandmine selliste isikute või üksuste loetellu, kellele kohaldatakse piiravaid meetmeid, annab sellele isikule või üksusele ELTL artikli 263 neljanda lõigu alusel, millele on viidatud ELTL artikli 275 teises lõigus, õiguse pöörduda liidu kohtusse, kuna tema suhtes on tegu üksikaktiga (vt selle kohta 28. novembri 2013. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Manufacturing Support & Procurement Kala Naft, C‑348/12 P, EU:C:2013:776, punkt 50; 1. märtsi 2016. aasta kohtuotsus National Iranian Oil Company vs. nõukogu, C‑440/14 P, EU:C:2016:128, punkt 44, ja 28. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Rosneft, C‑72/15, EU:C:2017:236, punkt 103 ja seal viidatud kohtupraktika).

58      Kuna siinses asjas kuulub hagejast üle 50% Sberbanki omandisse, kelle nime on mainitud vaidlustatud otsuse I lisa loetelus ja vaidlustatud määruse III lisa loetelus, on ta nende üksuste hulgas, kelle suhtes kohaldatakse vaidlustatud aktide asjasse puutuvates sätetes sätestatud piiravaid meetmeid.

59      Lisaks tuleb meenutada, et kui akt puudutab selliste isikute rühma, kes olid akti vastuvõtmise hetkel identifitseeritud või identifitseeritavad rühma liikmetele eriomaste kriteeriumide põhjal, võivad need isikud olla aktist isiklikult puudutatud, kuna nad kuuluvad majandustegevuses osalejate piiratud ringi (vt selle kohta 13. märtsi 2008. aasta kohtuotsus komisjon vs. Infront WM, C‑125/06 P, EU:C:2008:159, punkt 71 ja seal viidatud kohtupraktika).

60      Siinses asjas kuulub aga hageja majandustegevuses osalejate piiratud ringi, kelle õigusi vaidlustatud aktide vastuvõtmisega mõjutati, kuna liidu kapitaliturgudele juurdepääsu piiranguid kohaldatakse talle seetõttu, et ta on väljaspool liitu asutatud juriidiline isik, kellest üle 50% kuulub vaidlustatud otsuse I lisas või vaidlustatud määruse III lisas loetletud üksuse omandisse.

61      Seetõttu tuleb järeldada, et hageja võib taotleda vaidlustatud aktide asjasse puutuvate sätetega kehtestatud piiravate meetmete tühistamist teda puudutavas osas.

 Sisulised küsimused

62      Mis puudutab tühistamisväiteid, siis peab Üldkohus asjakohaseks hinnata esmalt esimest väidet põhjendamiskohustuse rikkumise kohta, seejärel teist väidet kaitseõiguste ja tõhusa kohtuliku kontrolli õiguse rikkumise kohta, seejärel neljandat väidet hageja põhiõiguste ja diskrimineerimiskeelu ja proportsionaalsuse põhimõtete rikkumise kohta ning viimaks kolmandat väidet Ankara lepingute rikkumise kohta.

 Esimene väide, mis käsitleb sisuliselt ELTL artikli 296 teises lõigus sätestatud põhjendamiskohustuse rikkumist

63      Esimese väitega märgib hageja, et nõukogu ei esitanud asjakohast või piisavat põhjendust, et lisada teda vaidlustatud aktide kohaldamisalasse, rikkudes nii ELTL artikli 296 teist lõiku.

64      Hageja väidab esiteks, et ta ei saanud nõukogult kirja ega teavitust selle kohta, et ta on lisatud vaidlustatud aktide kohaldamisalasse, ega ammugi põhjenduste kohta, mille alusel nõukogu soovis lisada teda nende aktide kohaldamisalasse, koos neid põhjendusi kinnitavate tõenditega. Sellega seoses leiab hageja, et ei ole tähtis, et vaidlustatud aktide asjasse puutuvaid sätteid ei saa kvalifitseerida varade külmutamise meetmeteks, kuna need sätted kujutavad endast piiravaid meetmeid, mis mõjutavad negatiivselt füüsilisi ja juriidilisi isikuid, kelle vastu need on individuaalselt suunatud. Nõukogul oli seega kohustus esitada hagejale põhjendused, mis selgitavad tema lisamist vaidlustatud aktide kohaldamisalasse, ja kõnealuste meetmete avaldamine Euroopa Liidu Teatajas ei ole piisav.

65      Nõukogu leiab esimese võimalusena, et kohtupraktikast tulenevad kriteeriumid põhjendamiskohustuse kohta, millele hageja viitab, ei ole siinses asjas kohaldatavad. Nimelt ei ole kõnealused meetmed mitte seotud varade külmutamisega, vaid on üldise ulatusega meetmed või aktid. Selles kontekstis on põhjendamiskohustus täidetud, kui akti preambulis on esiteks osutatud üldisele olukorrale, mis tingis akti vastuvõtmise, ja teiseks sellega taotletavatele üldistele eesmärkidele. Nõukogu väidab, et vaidlustatud määruse preambul vastab neile kohtupraktikas välja töötatud kriteeriumidele.

66      Teise võimalusena kinnitab nõukogu, et ta on täitnud põhjendamiskohustuse vastavalt hageja viidatud kohtupraktikale. Nõukogu väidab, et terve hagiavalduse vältel hageja esitatud väited näitavad, et ta teadis väga hästi konteksti, milles meetmed vastu võeti, ning põhjuseid, mille ajendil nõukogu lisas ta vaidlustatud aktide kohaldamisalasse.

67      Komisjon nõustub nõukoguga, et vaidlustatud aktides on põhjendamiskohustus täidetud. Ta väidab, et põhjendused, mis ajendasid hageja suhtes piiravate meetmete võtmist, on üksikasjalikult esitatud vaidlustatud otsuse põhjendustes 1–12. Komisjon väidab lisaks, et piiravate meetmete kohaldamine hageja suhtes on põhjendatud, sest oma seisundi ning asjaolude tõttu vastab ta vaidlustatud aktide asjasse puutuvates sätetes esitatud kriteeriumidele. Oluline on üksnes, et ta täidab need tingimused, mistõttu ei ole vaja individuaalselt põhjendada üksuste kandmist vaidlustatud aktide lisadesse.

68      ELTL artikli 296 teises lõigus on kirjas, et „[õ]igusaktides esitatakse nende vastuvõtmise põhjused […]“.

69      Pealegi, ELL artikli 6 lõige 1 omistab aluslepingutega võrreldes samaväärse õigusjõu Euroopa Liidu põhiõiguste hartale, mille artikli 41 lõike 2 punkti c kohaselt kätkeb õigus heale haldusele eeskätt „asutuste kohustust põhjendada oma otsuseid“.

70      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad ELTL artikliga 296 ja harta artikli 41 lõike 2 punktiga c nõutavad põhjendused vastama vaidlustatud akti laadile ja selle vastuvõtmise kontekstile. Neist peab selgelt ja üheselt selguma akti andnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel mõista võetud meetme põhjuseid ja pädeval kohtul teostada kontrolli. Põhjendamisnõude hindamisel tuleb arvestada juhtumi asjaolusid (vt 14. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Ben Ali vs. nõukogu, T‑200/14, ei avaldata, EU:T:2016:216, punkt 94 ja seal viidatud kohtupraktika).

71      Ei ole nõutav, et põhjendustes oleks täpselt ära toodud kõik asjakohased faktilised ja õiguslikud asjaolud, kuna seda, kas akti põhjendused vastavad ELTL artikli 296 ja harta artikli 41 lõike 2 punkti c nõuetele, tuleb hinnata mitte ainult akti sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades. Esiteks on huve kahjustav akt seega piisavalt põhjendatud, kui see on tehtud huvitatud isikule teadaolevas kontekstis, mis võimaldab tal tema suhtes võetud meetme ulatust mõista. Teiseks peab otsuse põhjenduste täpsuse aste olema proportsionaalne materiaalsete võimaluste ja tehniliste tingimuste või tähtajaga, millest kinni pidades see tuleb teha (vt 14. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Ben Ali vs. nõukogu, T‑200/14, ei avaldata, EU:T:2016:216, punkt 95 ja seal viidatud kohtupraktika).

72      Mis puudutab esiteks hageja argumenti, et vaidlustatud aktidest oleks pidanud individuaalselt teatama, siis tuleb märkida, et selline etteheide kuulub pigem kaitseõiguste rikkumist puudutava väite alla ning seda hinnatakse seetõttu selle raames.

73      Mis puudutab teiseks täpsemalt nõukogul siinses asjas lasuva põhjendamiskohustuse ulatust, siis tuleb meenutada, et hageja taotleb vaidlustatud aktide tühistamist üksnes teda puudutavas osas. Sellega seoses tuleb märkida, et vaidlustatud aktide asjasse puutuvatest sätetest tulenevate piiravate meetmete eesmärk on määratletud viitega konkreetsetele üksustele, kuna nende sätetega keelatakse eelkõige erinevate finantstehingute teostamine selliste üksustega, kes on kantud vaidlustatud otsuse I lisasse ja vaidlustatud määruse III lisasse – nende hulgas on ka Sberbank –, ning juriidiliste isikute, üksuste või asutustega, kellest üle 50% kuulub nendes lisades loetletud üksuse omandisse, mis on ilmselgelt nii hageja suhtes Sberbankiga. Tegu on seega hageja suhtes piiravate üksikmeetmetega (vt selle kohta analoogia alusel 28. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Rosneft, C‑72/15, EU:C:2017:236, punktid 100 ja 119).

74      Kohtupraktikas on täpsustatud, et piiravaid meetmeid kehtestava nõukogu õigusakti põhjendusest peab selguma mitte ainult selle meetme õiguslik alus, vaid tuleb määratleda ka spetsiifilised ja konkreetsed põhjused, millest lähtudes nõukogu on oma kaalutlusõigust kasutades asunud seisukohale, et huvitatud isiku suhtes tuleb sellist meedet kohaldada (vt 3. juuli 2014. aasta kohtuotsus National Iranian Tanker Company vs. nõukogu, T‑565/12, EU:T:2014:608, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

75      Seetõttu tuleb tagasi lükata nõukogu argument, et siinses asjas ei ole kohaldatavad kohtupraktikast tulenevad kriteeriumid selliste aktide põhjendamiskohustuse kohta, millega kehtestatakse individuaalseid piiravaid meetmeid.

76      Siiski tuleb eespool punktis 71 toodud kohtupraktika kohaselt võtta arvesse konteksti, milles piiravad meetmed vastu võeti, ning kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme.

77      Siinses asjas tuleb esiteks meenutada, et kõik need meetmed kuuluvad hagejale teada olevasse konteksti, kus vaidlustatud aktide vastuvõtmisele eelnesid rahvusvahelised pinged, mida on meenutatud eespool punktides 2–12. Lisaks nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustest 1–8 ja vaidlustatud määruse põhjendusest 2, et vaidlustatud aktide väljakuulutatud eesmärk oli suurendada Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava tegevuse kulusid Venemaa Föderatsiooni jaoks ning toetada kriisi rahumeelset lahendamist. Vaidlusalustes aktides on seega kirjeldatud nende vastuvõtmise tinginud üldist olukorda ning üldisi eesmärke, mille saavutamiseks need aktid on mõeldud (28. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Rosneft, C‑72/15, EU:C:2017:236, punkt 123).

78      Mis puudutab teiseks konkreetselt vaidlustatud aktide asjasse puutuvaid sätteid, tuleb meenutada, et nendega on liidu ettevõtjatel keelatud võlakirjade, aktsiate või sarnaste finantsinstrumentide otsene või kaudne ostmine või müümine, nendega seotud investeerimisteenuste otsene või kaudne osutamine, nende väljaandmisele otsene või kaudne kaasa aitamine ning mis tahes muu nendega kauplemine, mille lõpptähtaeg on üle 90 päeva ja mille on välja andnud pärast 1. augustit 2014 kuni 12. septembrini 2014, või mille lõpptähtaeg on üle 30 päeva ja mille on välja andnud pärast 12. septembrit 2014 juriidilised isikud, kes vastavad neis sätetes kehtestatud tingimustele, mille hulgas on tingimus, et neist üle 50% kuulub Vene riigi omandusse või kontrolli alla, ja kelle nimi on esitatud vaidlustatud otsuse I lisas ja vaidlustatud määruse III lisas, või juriidilised isikud, üksused või asutused, kellest üle 50% kuulub nendes lisades loetletud üksuse omandisse (vt punktid 17 ja 19 eespool). Need lisad seevastu ei sisalda ühtegi konkreetset põhjendust iga loetellu kantud üksuse kohta.

79      Tuleb siiski järeldada, et „spetsiifilised ja konkreetsed põhjused“, millest lähtudes nõukogu oli oma kaalutlusõigust kasutades asunud seisukohale, et hageja suhtes tuleb kõnealuseid meetmeid kohaldada eespool punktis 74 esitatud kohtupraktika tähenduses, vastavad siinses asjas vaidlustatud aktide asjaomastes sätetes kehtestatud kriteeriumidele.

80      Nimelt kohaldati hageja suhtes nende aktide alusel piiravaid meetmeid pelgalt seetõttu, et temast üle 50% kuulub vaidlustatud aktide lisades loetletud üksuse omandisse, siinses asjas Sberbankile.

81      Sellega seoses tuleb märkida, et samade kaalutluste kasutamine, et võtta vastu piiravad meetmed mitme isiku vastu, ei välista, et need kaalutlused annavad piisavalt spetsiifilise põhjenduse iga konkreetse isiku kohta (vt selle kohta ja analoogia alusel 27. veebruari 2014. aasta kohtuotsus Ezz jt vs. nõukogu, T‑256/11, EU:T:2014:93, punkt 115).

82      Lisaks nähtub hageja hagiavalduse lisas esitatud tõenditest, et ta sai täielikult aru, et tema suhtes kohaldati kõnealuseid piiravaid meetmeid seetõttu, et ta on üksus, kellest üle 50% kuulub Sberbankile.

83      Neid kaalutlusi arvestades tuleb järeldada, et nõukogu on piisavalt põhjendanud vaidlustatud aktide asjasse puutuvaid sätteid hagejale kohaldatavas osas, nii et esimene väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Teine väide, mis käsitleb sisuliselt kaitseõiguste ja õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele rikkumist

84      Teises väites märgib hageja, et on rikutud tema kaitseõigusi, sealhulgas õigust olla ära kuulatud, ja õigust Üldkohtu tõhusale kohtulikule kaitsele, arvestades esiteks, et teda ei teavitatud individuaalselt vaidlustatud aktidest, ning teiseks, et nõukogu ei esitanud ühtegi tõendit, et kinnitada põhjendusi, millega ta õigustas tema suhtes piiravaid meetmeid, ega andnud talle võimalust selle kohta märkusi esitada. Nõukogu edastas dokumendid otsuse kohta lisada hageja vaidlustatud aktide kohaldamisalasse, mis ei andnud mingitki faktilist alust sellele otsusele.

85      Nõukogu vaidleb nendele argumentidele vastu ja leiab, et kuna vaidlustatud aktide asjasse puutuvad sätted ei ole „suunatud“ piiravad meetmed ega puuduta hagejat otseselt ja isiklikult, ei pidanud ta hagejat individuaalselt teavitama. Hageja ei tõendanud pealegi, kuidas individuaalse teavitamise puudumine kahjustas siinses asjas tema kaitseõigusi. Pealegi oli ta taotlenud luba teda puudutavate dokumentidega tutvuda oma hagi esitamise päeval, see tähendab 5. detsembril 2014. Nõukogu vastas sellele taotlusele 29. jaanuaril 2015, seega poolteist kuud pärast taotluse saamist. Nõukogu leiab, et ta saab seetõttu tugineda Üldkohtu praktikale, mis võimaldab arvesse võtta dokumente, mis on hagejale pärast tema hagiavalduse esitamist edastatud.

86      Tuleb meenutada, et kaitseõiguste ja kohtuliku kaitse õiguse järgimine on põhiõigused, mis on lahutamatu osa liidu õiguskorrast ja mida silmas pidades peavad liidu kohtud tagama põhimõtteliselt täieliku kontrolli kõigi liidu õigusaktide seaduslikkuse üle (vt selle kohta 24. mai 2016. aasta kohtuotsus Good Luck Shipping vs. nõukogu, T‑423/13 ja T‑64/14, EU:T:2016:308, punktid 47 ja 48 ning seal viidatud kohtupraktika).

87      Kaitseõiguste tagamine, mis on otsesõnu sätestatud harta artikli 41 lõike 2 punktis a, tähendab piiravate meetmete vastuvõtmisele eelnenud menetluse käigus õigust olla ära kuulatud ja õigust tutvuda toimikuga, võttes arvesse konfidentsiaalsusega seotud legitiimseid huve (vt selle kohta 28. novembri 2013. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Fulmen ja Mahmoudian, C‑280/12 P, EU:C:2013:775, punkt 60, ning 15. juuni 2017. aasta kohtuotsus Kiselev vs. nõukogu, T‑262/15, EU:T:2017:392, punkt 139 ja seal viidatud kohtupraktika).

88      Harta artiklis 47 sätestatud õigus tõhusale kohtulikule kaitsele nõuab, et puudutatud isik saaks tutvuda tema suhtes tehtud otsuse põhjendustega, lugedes kas otsust ennast või saades oma sellekohase taotluse põhjal teada selle põhjendused, kusjuures pädev kohus võib asjaomaselt ametiasutuselt nõuda kõnealuste põhjenduste teatavakstegemist, et võimaldada puudutatud isikul kaitsta oma õigusi parimates võimalikes tingimustes ja otsustada täielikult informeerituna, kas on tarvis pöörduda pädevasse kohtusse, ning võimaldada kohtul täiel määral kontrollida käsitletava otsuse seaduslikkust (vt 24. mai 2016. aasta kohtuotsus Good Luck Shipping vs. nõukogu, T‑423/13 ja T‑64/14, EU:T:2016:308, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).

89      Selle teavitamise käigus peab liidu pädev asutus võimaldama sellel isikul esitada tõhusalt oma seisukoht tema vastu kasutatud põhjenduste kohta (18. juuli 2013. aasta kohtuotsus komisjon jt vs. Kadi, C‑584/10 P, C‑593/10 P ja C‑595/10 P, EU:C:2013:518, punkt 112).

90      Nende põhimõtete alusel tuleb hageja argumente analüüsida.

91      Esmalt tuleb lükata tagasi nõukogu argument, et piiravaid meetmeid puudutav kohtupraktika ei ole siinses asjas kohaldatav, kuna tegu on üldkohaldatavate meetmetega, mitte aga suunatud piiravate meetmetega. Nimelt tuleneb Üldkohtu pädevus vaidlustatud otsuse üle sellest, et käesolev hagi puudutab ELTL artikli 275 teise lõigu alusel füüsilistele või juriidilistele isikutele kehtestatud piiravate meetmete seaduslikkuse kontrolli, nagu Euroopa Kohus ka leidis kohtuasjas, milles tehti 28. märtsi 2017. aasta otsus Rosneft (C‑72/15, EU:C:2017:236).

92      Mis puudutab esiteks hageja argumenti, et nõukogu oleks pidanud teda vaidlustatud aktidest individuaalselt teavitama, kuna nendes olid ette nähtud piiravad meetmed tema vastu, tuleb siiski märkida, et ehkki vaidlustatud aktide otse edastamata jätmine mõjutab kuupäeva, millest hakkab kulgema hagi esitamise tähtaeg, ei õigusta see iseenesest kõnealuste aktide tühistamist. Hageja ei esita sellega seoses argumente, mis tõendaksid, et käesoleval juhul tõi nende aktide otse edastamata jätmine kaasa tema õiguste rikkumise, mis annaks alust nende aktide tühistamiseks hagejat puudutavas osas (vaata selle kohta 5. novembri 2014. aasta kohtuotsus Mayaleh vs. nõukogu, T‑307/12 ja T‑408/13, EU:T:2014:926, punkt 122 ja seal viidatud kohtupraktika).

93      Mis puudutab teiseks seda, et nõukogu jättis väidetavalt edastamata tõendid, millel põhineb hageja suhtes piiravate meetmete võtmine, siis tuleb eraldi hinnata esialgseid akte, millega hageja suhtes esimest korda kohaldati piiravaid meetmeid, kuna Sberbanki nimi on kantud vaidlustatud aktide lisade loeteludesse (edaspidi „esialgsed aktid“), ja hilisemaid akte, millega neid meetmeid kinnitati.

94      Mis puudutab esiteks esialgseid akte, tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole nõukogu kohustatud esialgse rahaliste vahendite külmutamise otsuse puhul eelnevalt teavitama asjaomaseid isikuid või üksusi põhjustest, millele see institutsioon kavatseb tugineda sellise isiku või üksuse kandmisel asjaomasesse loetellu. Selleks et niisuguse meetme tõhusust mitte ohtu seada, peab sellel nimelt juba oma laadilt olema üllatav mõju ja see peab olema viivitamatult kohaldatav. Sellisel juhul on üldjuhul piisav, kui institutsioon teavitab asjaomast isikut või üksust põhjendustest ning annab õiguse ärakuulamiseks otsuse vastuvõtmisega samal ajal või vahetult pärast seda (21. detsembri 2011. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. People’s Mojahedin Organization of Iran, C‑27/09 P, EU:C:2011:853, punkt 61).

95      Kui nõukogult kohtuistungil selle kohta küsiti, väitis ta, et eespool punktis 94 viidatud kohtupraktikat ei saa siinses asjas kohaldada, kuna kõnealused piiravad meetmed puudutasid liidu kapitaliturule juurdepääsu piiranguid, mis olid üldkohaldatavad, mitte aga ranges mõttes individuaalseid varade külmutamise meetmeid. Teise võimalusena leiab nõukogu, et isegi kui seda kohtupraktikat saaks siinses asjas kohaldada, ei olnud mingit kohustust kuulata hageja ära enne esialgsete aktide vastuvõtmist ega edastada talle tema suhtes arvesse võetud tõendid juba selles faasis.

96      Sellise tõlgendusega ei saa nõustuda.

97      Nimelt tuleb meenutada, et põhiõigus sellele, et piirava meetme võtmisele eelneva menetluse ajal järgitakse kaitseõigusi, tuleneb vahetult harta artikli 41 lõike 2 punktist a (vt punkt 87 eespool ja seal viidatud kohtupraktika).

98      Kuna vaidlustatud aktide asjasse puutuvate sätetega hagejale kehtestatud meetmed on tema suhtes piiravad üksikmeetmed (vt punkt 73 eespool) ja kuna puudus tõendatud vajadus anda neile meetmetele nende tõhususe tagamiseks üllatusmoment, oleks nõukogu pidanud edastama põhjendused nende meetmete kohaldamise kohta hagejale enne vaidlustatud aktide vastuvõtmist.

99      Tuleb siiski meenutada, et siinses asjas põhjendused, mille alusel nõukogu kehtestas hageja suhtes piiravad meetmed ja mis on esitatud vaidlustatud aktide asjasse puutuvates sätetes endis, seisnevad selles, et hageja on väljaspool liitu asutatud juriidiline isik, üksus või asutus, kelle omandiõigusest üle 50% kuulub mõnele vaidlustatud aktide lisas loetletud üksusele.

100    Hageja ei ole aga selgitanud, mis ulatuses nõukogu poolt eelnev teavitamata jätmine toimiku teatud materjalidest, mis puudutavad neid põhjendusi, oleks mõjutanud tema kaitseõigusi nii, et see toob kaasa esialgsete aktide tühistamise.

101    Nimelt tuleb meenutada, et selleks, et kaitseõiguste rikkumine tooks kaasa akti tühistamise, on nõutav, et selle rikkumise puudumisel oleks menetluse tulemus olnud teistsugune (vt selle kohta 18. septembri 2014. aasta kohtuotsus Georgias jt vs. nõukogu ja komisjon, T‑168/12, EU:T:2014:781, punkt 106 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 15. juuni 2017. aasta kohtuotsus Kiselev vs. nõukogu, T‑262/15, EU:T:2017:392, punkt 153).

102    Siinses asjas ei ole hageja selgitanud, milliseid argumente või asjaolusid oleks ta saanud esitada, kui ta oleks kõnealused dokumendid varem saanud, ning ei ole ka tõendanud, et need argumendid või asjaolud oleks võinud viia tema juhtumis erineva tulemuseni. Nimelt ei saa hageja kehtivalt väita, et ta ei olnud esialgsete aktide vastuvõtmise hetkel teadlik, et temast üle 50% kuulub Sberbanki omandisse. Seega ei saa käesolev etteheide viia esialgsete aktide tühistamiseni.

103    Mis puudutab teiseks hilisemaid akte, millega piiravad meetmed jäeti hageja suhtes kehtima, siis on kohtupraktikas täpsustatud, et nõukogu peab uue otsuse vastuvõtmisel, millega isiku või üksuse nimi jäetakse nende isikute või üksuste loetellu, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, järgima selle isiku või üksuse õigust saada teada tema vastu esitatud tõendid ja õigust olla ära kuulatud, kui ta tugineb tema suhtes uutele asjaoludele ehk asjaoludele, mida ei olnud mainitud tema esmases loetellu kandmise otsuses (vt selle kohta 21. detsembri 2011. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. People’s Mojahedin Organization of Iran, C‑27/09 P, EU:C:2011:853, punkt 63, ja 18. juuni 2015. aasta kohtuotsus Ipatau vs. nõukogu, C‑535/14 P, EU:C:2015:407, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).

104    Siinses asjas on kriteeriumid hageja suhtes piiravate meetmete rakendamiseks esitatud algusest peale vaidlustatud otsuse artikli 1 lõike 1 punktis b ja vaidlustatud määruse artikli 5 lõike 1 punktis b. Hageja suhtes on kehtestatud kõnealused piiravad meetmed nimelt seetõttu, et temast üle 50% kuulub Sberbanki omandisse, kes omakorda on Venemaal asutatud oluline krediidiasutus, kellest üle 50% kuulub 1. augusti 2014. aasta seisuga riigi omandisse või kontrolli alla ning kelle nimi on kantud vaidlustatud otsuse I lisa loetellu ja vaidlustatud määruse III lisa loetellu. Need asjaolud olid hagejale hästi teada ning neid ei saa niisiis lugeda uuteks asjaoludeks eespool viidatud kohtupraktika tähenduses.

105    Lõpuks tuleb meeles pidada, et kui on teatavaks tehtud piisavalt täpsed andmed, mis võimaldavad puudutatud isikul esitada tõhusalt oma seisukoha talle nõukogu poolt süüks pandavate asjaolude kohta, ei pane kaitseõiguste tagamise põhimõte sellele institutsioonile kohustust anda spontaanselt luba tutvuda tema toimikus sisalduvate dokumentidega. Nõukogu on kohustatud andma loa tutvuda kõigi asjaomast meedet käsitlevate mittekonfidentsiaalsete haldusdokumentidega üksnes juhul, kui puudutatud isik seda taotleb (vt 14. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, T‑390/08, EU:T:2009:401, punkt 97 ja seal viidatud kohtupraktika).

106    Siinses asjas tuleb märkida, et nõukogu on seda kohustust järginud ja vastanud hageja 5. detsembri 2014. aasta taotlusele saada teavet 29. jaanuari 2015. aasta kirjaga. Selle raames andis nõukogu loa tutvuda tema valduses olevate dokumentidega, mis puudutasid tema otsust kehtestada hageja suhtes piiravaid meetmeid.

107    Seetõttu tuleb järeldada, et nendest asjaoludest teavitamine leidis aset mõistliku aja jooksul ja oli piisav, et hageja saaks oma õigustele tõhusalt tugineda ja nõuda oma kaitseõiguste järgimist.

108    Seega tuleb kolmas väide tervikuna tagasi lükata.

 Neljas väide, mis käsitleb diskrimineerimiskeelu ja proportsionaalsuse põhimõtete rikkumist ning hageja põhiõiguste põhjendamatut ja ebaproportsionaalset piiramist

109    Hageja väidab, et nõukogu peab tõendama, et vaidlustatud aktid on mittediskrimineerivad ja proportsionaalsed meetmed õiguspärase eesmärgi saavutamiseks. Hageja väidab pealegi, et vaidlustatud aktidest tulenevad piiravad meetmed piiravad tema põhiõigusi, kuna need takistavad tal vabalt majandustegevusega tegeleda, ilma et see tema õiguste piiramine oleks vajalik või kohane nõukogu eesmärkide saavutamiseks.

110    Nõukogu, keda toetab komisjon, vaidleb nendele väidetele vastu.

111    Esiteks tuleb märkida, et harta artiklis 16 on märgitud, et „[e]ttevõtlusvabadust tunnustatakse liidu õiguse ning siseriiklike õigusaktide ja tavade kohaselt“.

112    Teiseks on harta artikli 17 lõikes 1 sätestatud järgmist:

„Igaühel on õigus vallata, kasutada, käsutada ja pärandada oma seaduslikul teel saadud omandit. Kelleltki ei tohi tema omandit ära võtta muidu kui üldistes huvides ja seaduses ettenähtud juhtudel ja tingimustel ning õigeaegse ja õiglase hüvituse eest. Omandi kasutamist võib reguleerida seadusega niivõrd, kui see on vajalik üldistes huvides.“

113    Vastab tõele, et sellised piiravad meetmed nagu siinses asjas piiravad vaieldamatult õigusi, mis hagejale on antud harta artiklite 16 ja 17 alusel (vt selle kohta ja analoogia alusel 22. septembri 2016. aasta kohtuotsus NIOC jt vs. nõukogu, C‑595/15 P, ei avaldata, EU:C:2016:721, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).

114    Siiski ei ole hageja viidatud põhiõigused absoluutsed õigused ja neid võib järelikult piirata harta artikli 52 lõikes 1 esitatud tingimustel (vt selle kohta 28. novembri 2013. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Manufacturing Support & Procurement Kala Naft, C‑348/12 P, EU:C:2013:776, punkt 121, ning 27. veebruari 2014. aasta kohtuotsus Ezz jt vs. nõukogu, T‑256/11, EU:T:2014:93, punkt 195 ja seal viidatud kohtupraktika).

115    Seoses sellega olgu meenutatud, et harta artikli 52 lõige 1 näeb esiteks ette, et „[h]artaga tunnustatud õiguste ja vabaduste teostamist tohib piirata ainult seadusega ning arvestades nimetatud õiguste ja vabaduste olemust“, ja teiseks, et „[p]roportsionaalsuse põhimõtte kohaselt võib piiranguid seada üksnes juhul, kui need on vajalikud ning vastavad tegelikult liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele või kui on vaja kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi“.

116    Niisiis peab kõnealuste põhiõiguste kasutamise piirang vastama kolmele tingimusele, et olla kooskõlas liidu õigusega. Esiteks peab piirang olema ette nähtud seadusega. Teisisõnu peab asjaomasel meetmel olema seaduslik alus. Teiseks peab piirang vastama liidu tunnustatud üldist huvi pakkuvale eesmärgile. Kolmandaks ei tohi piirang olla ülemäärane. Ühelt poolt peab piirang olema taotletava eesmärgi saavutamiseks vajalik ning sellega proportsionaalne. Teiselt poolt ei tohi riivata õiguse või vabaduse „põhiolemust“, see tähendab selle sisu (vt 30. novembri 2016. aasta kohtuotsus Rotenberg vs. nõukogu, T‑720/14, EU:T:2016:689, punktid 170–173 ja seal viidatud kohtupraktika).

117    Tuleb tõdeda, et käesolevas asjas on need kolm nõuet täidetud.

118    Esiteks on kõnealused piiravad meetmed „seadusega“ ette nähtud, kuna need on sätestatud aktides, millel on eelkõige üldine ulatus, selge õiguslik alus liidu õiguses ja piisav põhjendus (vt punktid 78–93 eespool).

119    Teiseks nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustest 1–8 ja vaidlustatud määruse põhjendusest 2, et nende aktide väljakuulutatud eesmärk oli suurendada Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava tegevuse kulusid Venemaa Föderatsiooni jaoks ning toetada kriisi rahumeelset lahendamist. Selline eesmärk on kooskõlas rahu ja rahvusvahelise julgeoleku tagamise eesmärgiga vastavalt ELL artiklis 21 sõnastatud liidu välistegevuse eesmärkidele (28. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Rosneft, C‑72/15, EU:C:2017:236, punkt 115).

120    Kolmandaks, proportsionaalsuse põhimõttega seoses olgu meenutatud, et see on liidu õiguse üldpõhimõte, mis nõuab, et liidu institutsioonide aktid ei ületaks selle piire, mis on asjaomaste õigusnormidega taotletavate eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik. Juhul kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem piiravat meedet ning tekitatud piirangud peavad olema vastavuses seatud eesmärkidega (vt 30. novembri 2016. aasta kohtuotsus Rotenberg vs. nõukogu, T‑720/14, EU:T:2016:689, punkt 178 ja seal viidatud kohtupraktika).

121    Kohtupraktikas on seoses proportsionaalsuse põhimõtte järgimise kohtuliku kontrolliga täpsustatud, et liidu seadusandjal on ulatuslik kaalutlusõigus valdkondades, mis eeldavad viimaselt poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid valikuid ning milles ta peab andma keerulisi hinnanguid. Järelikult võib nendes valdkondades võetud meedet pidada ebaseaduslikuks ainult siis, kui see on pädeva institutsiooni taotletava eesmärgi saavutamiseks ilmselgelt sobimatu (vt 28. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Rosneft, C‑72/15, EU:C:2017:236, punkt 146 ja seal viidatud kohtupraktika).

122    Esiteks leiab hageja, et vaidlustatud aktide alusel talle kehtestatud piiravad meetmed ei võimalda saavutada nende aktidega taotletud eesmärke avaldada survet Venemaa valitsusele, piirates nõukogu tuvastatud Vene riigile kuuluvate pankade juurdepääsu kapitaliturgudele, kuna temal ei ole mingitki rolli Venemaa Föderatsiooni tegevuses, mis destabiliseerib olukorda Ukrainas.

123    Siiski ei ole mingit tähtsust asjaolul, et hagejal ei olnud mingit rolli Venemaa Föderatsiooni tegevuses, mis destabiliseerib olukorda Ukrainas, kuna talle ei määratud piiravaid meetmeid mitte sellel põhjusel, vaid seetõttu, et temast üle 50% kuulub Sberbankile, kes ise on Venemaa avalik pank, kelle nimi on esitatud vaidlustatud aktide lisades.

124    Lisaks vastab tõele, et piiravatel meetmetel on nende olemusest tulenevalt tagajärjed, mis mõjutavad omandiõigusi ja kutsetegevusega tegelemise vabadust, tekitades nii kahju isikutele, kes ei ole sugugi kõnealuste meetmete võtmise põhjustanud olukorra eest vastutavad. Seda enam on piiravatel meetmetel selline mõju üksustele, kellele need on suunatud (vt 28. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Rosneft, C‑72/15, EU:C:2017:236, punkt 149 ja seal viidatud kohtupraktika).

125    Siiski tuleb märkida, et vaidlustatud aktidega taotletud eesmärgid, see tähendab Ukraina territoriaalse terviklikkuse, suveräänsuse ja sõltumatuse kaitse ning selles riigis kriisi rahumeelse lahendamise toetamine, mis moodustavad osa suuremast eesmärgist säilitada rahu ja rahvusvaheline julgeolek kooskõlas ELL artiklis 21 ette nähtud liidu välistegevuse eesmärkidega, on sellised, mis õigustavad teatud ettevõtjatele, kes ei ole sugugi vastutavad sanktsioonide vastuvõtmiseni viinud olukorra eest, põhjustatavaid negatiivseid tagajärgi, isegi kui need on märkimisväärsed (vt selle kohta 28. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Rosneft, C‑72/15, EU:C:2017:236, punktid 149 ja 150 ning seal viidatud kohtupraktika).

126    Teiseks, vastupidi hageja väidetule esineb kõnealuste piiravate meetmete ja nõukogu poolt nende vastuvõtmisel taotletud eesmärgi vahel mõistlik seos. Kuna see eesmärk seisneb eeskätt Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava tegevuse kulude suurendamises Venemaa Föderatsiooni jaoks, on lähenemisviis, mis seisneb keskendumises Vene riigile kuuluvatele pankadele, selle eesmärgiga vastavuses ning seda ei saa igal juhul pidada ilmselgelt sobimatuks taotletava eesmärgi saavutamiseks (vt selle kohta analoogia alusel 28. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Rosneft, C‑72/15, EU:C:2017:236, punkt 147).

127    Nimelt võis nõukogu õiguspäraselt hinnata, et selle eesmärgi saavutamiseks tuleb meetmed suunata mitte üksnes Venemaal asutatud oluliste krediidiasutuste või finantseerimisasutuste vastu, kellest üle 50% kuulub 1. augusti 2014. aasta seisuga riigi omandisse või kontrolli alla ning kes on loetletud I lisas (vaidlustatud otsuse artikli 1 lõike 1 punkt a), vaid ka väljaspool liitu asutatud juriidiliste isikute, üksuste või asutuste vastu, kellest üle 50% kuulub mõne I lisas loetletud üksuse omandisse (vaidlustatud otsuse artikli 1 lõike 1 punkt b), ning mis tahes juriidilise isiku, üksuse või asutuse vastu, kes tegutseb vaidlustatud otsuse artikli 1 lõike 1 punktis b osutatud või I lisas loetletud üksuse nimel või suuniste alusel (vaidlustatud otsuse artikli 1 lõike 1 punkt c). Kui sellised üksused nagu hageja ei oleks vaidlustatud aktidega ette nähtud meetmete kohaldamisalasse hõlmatud, võiksid nende aktide lisades loetletud Vene üksused kergelt kõrvale hoida keeldudest, lastes neid tehinguid teostada oma tütarettevõtjatel või üksustel, kes nende nimel tegutsevad (vt selle kohta 13. märtsi 2012. aasta kohtuotsus Melli Bank vs. nõukogu, C‑380/09 P, EU:C:2012:137, punkt 58).

128    Sellega seoses ei ole tähtis, et hageja ei saa teostada varade ülekandeid Sberbanki kasuks, kuna ta on Türgi pangandust reguleeriva asutuse järelevalve all. Nimelt isegi kui olukord oleks selline, võis nõukogu siiski õiguspäraselt järeldada, et Sberbanki ja nende üksuste, kellest üle 50% talle kuulub (nagu hageja), juurdepääsu piiramine liidu kapitaliturgudele võib aidata saavutada vaidlustatud aktide eesmärki, milleks on suurendada Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava tegevuse kulusid Venemaa Föderatsiooni jaoks ning toetada kriisi rahumeelset lahendamist. Nimelt peavad kõnealuste piiravate meetmete tagajärjel hagejal tekkinud finantsraskuste korral tema aktsionärid ja viimases astmes Vene riik teda päästma; see aga on kooskõlas nimetatud eesmärgiga.

129    Kolmandaks tuleb märkida, et nõukogu siinses asjas võetud meetmed seisnevad suunatud majandussanktsioonides, mida ei saa lugeda majandus- ja finantssuhete täielikuks katkestamiseks kolmanda riigiga, ehkki nõukogul on selline pädevus ELTL artikli 215 alusel.

130    Neil asjaoludel ja pidades eelkõige silmas Ukraina kriisi ajel nõukogu võetud piiravate meetmete järkjärgulist karmistumist, ei saa hageja ettevõtlusvabaduse ja omandiõiguse riivet ebaproportsionaalseks pidada (vt selle kohta 28. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Rosneft, C‑72/15, EU:C:2017:236, punkt 150).

131    Seda järeldust ei suuda kahtluse alla seada ka ükski hageja muudest argumentidest.

132    Esiteks väidab hageja, et talle ei saa kohaldada vaidlustatud määruse artikli 5 lõikes 3 toodud erandit, kuna seda kohaldatakse üksnes impordile või ekspordile liidu ja Venemaa vahel. See tõendab, et teda ei oleks pidanud lisama piiravate meetmete kohaldamisalasse ja et need meetmed diskrimineerivad teda Sberbankiga võrreldes ning on ebaproportsionaalsed.

133    Sellega seoses ei ole vaidlust, et määruse nr 833/2014 artikli 5 lõike 3 punktis a toodud erandit kohaldati määrusest nr 960/2014 tulenevas redaktsioonis (vt punkt 19 eespool) üksnes laenudele või krediitidele, millel on konkreetne ja dokumenteeritud eesmärk rahastada kaupade ja teenuste, mis ei ole finantsteenused, keelu alla mitte kuuluvat importi või eksporti liidu ja Venemaa vahel, mitte aga liidu ja kolmandate riikide nagu Türgi Vabariigi vahel. Siiski tuleb märkida, et see säte kehtis oma esialgses redaktsioonis üksnes 8. septembrist kuni 6. detsembrini 2014, kui jõustus määrus nr 1290/2014. Nimelt otsustas nõukogu viimatinimetatud määrusega selle sätte teksti muuta, et laiendada selle kohaldamisala ja lisada ka laenud või krediidid, millel on konkreetne ja dokumenteeritud eesmärk rahastada kaupade ja teenuste, mis ei ole finantsteenused, keelu alla mitte kuuluvat importi või eksporti liidu ja mõne kolmanda riigi vahel. Isegi kui see säte võis määruse nr 960/2014 järgses redaktsioonis olla diskrimineeriv või ebaproportsionaalne, ei selgita hageja, kuidas selle kohaldamine vähem kui kolme kuu jooksul võiks viia vaidlustatud aktide asjasse puutuvate sätete tühistamiseni, kuna need sätted on nende eesmärgiga kooskõlas ja proportsionaalsed (vt punktid 121–130 eespool). Selline etteheide tuleb igal juhul tulemusetuna tagasi lükata.

134    Lisaks isegi kui oletada, et selline argument on tulemuslik, leidis hageja ekslikult, et isegi määrusega nr 1290/2014 muudetud redaktsioonis (vt punkt 22 eespool) on vaidlustatud määruse artikli 5 lõike 3 punkt b diskrimineeriv, kuna see võimaldab Sberbanki liidus asutatud tütarettevõtjal saada kiireloomulist finantseerimist, samas kui mõni tema tütarettevõtja ei saa. Nimelt tuleb märkida, et selline argument tugineb nimetatud sätte hüpoteetilisele tõlgendusele, mille alusel on see suunatud üksnes nendele liidu üksustele, mis on otseselt mõne vaidlustatud aktide lisades mainitud üksuse omandis, mitte aga kaudselt omandis olevatele üksustele. Tuleb aga meenutada, et kui sama sätet on võimalik mitut moodi tõlgendada, tuleb seda tõlgendada nii palju kui võimalik selle eesmärke arvestades ja kooskõlas liidu õigusega (vt selle kohta 28. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Rosneft, C‑72/15, EU:C:2017:236, punkt 141, ning 13. juuli 2011. aasta kohtuotsus Schindler Holding jt vs. komisjon, T‑138/07, EU:T:2011:362, punkt 149 ja seal viidatud kohtupraktika).

135    Lisaks, kuna hageja väidab, et nimetatud erandi kohaldamisala selline piiramine tähendab, et ta ei peaks kuuluma vaidlustatud aktide asjasse puutuvate sätete kohaldamisalasse, tuleb märkida, et selline nõue eeldab Üldkohtu järeldust või deklaratsiooni. Tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktikast ilmneb, et Üldkohus ei ole pädev tegema deklaratiivseid kohtuotsuseid ELTL artikli 263 alusel teostatava õiguspärasuse kontrolli käigus (vt 12. veebruari 2015. aasta kohtuotsus Akhras vs. nõukogu, T‑579/11, ei avaldata, EU:T:2015:97, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).

136    Mis puudutab teiseks hageja argumenti, et sõltumata nende meetmetega taotletud õiguspärasest eesmärgist, on igal juhul ebaproportsionaalnetalle tekkinud tõsine negatiivne mõju, mis kahjustab tema konkurentsiolukorda Türgis, siis piisab märkimisest, et pelk asjaolu, et kõnealused piiravad meetmed võivad avaldada hagejale, eelkõige tema konkurentsiolukorrale Türgis negatiivset mõju, ei saa olla piisav, et tõendada nende ebaproportsionaalsust (vt punkt 124 eespool).

137    Kolmandaks leiab hageja, et ei olnud vajalik kehtestada niivõrd kahjustavaid meetmeid, kuna kõigile üksustele, kes tegutsevad Sberbanki nimel või tema suuniste alusel, kohaldatakse vaidlustatud määruse artikli 5 lõike 1 punkti c alusel piiranguid. Pelk asjaolu, et hagejast üle 50% kuulub Sberbankile, ei saa põhjendada tema suhtes piiravate meetmete kohaldamist.

138    Sellega seoses olgu märgitud, et asjaolu, et vaidlustatud määruse artikli 5 lõike 1 punkti c kohaselt kohaldatakse piiranguid mis tahes üksusele, kes tegutseb Sberbanki nimel või suuniste alusel, ei ole piisav järeldamaks, et nõukogu ei saanud ühtlasi sätestada selle määruse artikli 5 lõike 1 punktis b, et kõnealuseid piiravaid meetmeid kohaldatakse ka mis tahes üksusele, kellest üle 50% kuulub mõnele III lisas loetletud üksusele. Nimelt, võttes arvesse nõukogule selleks antud ulatuslikku kaalutlusõigust, ei olnud vaidlustatud aktide eesmärki silmas pidades ilmselgelt ebaproportsionaalne piirata Sberbanki ja üksuste, kelle omandiõigusest üle 50% talle kuulub, juurdepääsu liidu kapitaliturule (vt punkt 15 eespool).

139    Neljandaks leiab hageja ekslikult, et vaidlustatud määruse artikli 5 lõike 3 punktis b sätestatud erand on diskrimineeriv, võrreldes liidus asutatud üksustega. Nimelt tuleb märkida, et hageja olukord ei ole võrreldav liidus asutatud üksuste või asutuste omaga. Need kuuluvad vahetult liidu õiguse alla ning neil on kohustus järgida ja rakendada vaidlustatud määruse sätteid, kuna see on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides. Seetõttu ei saa nad eelkõige võtta meetmeid, et kõrvale hoida nendes aktides sätestatud keeldudest, vastavalt vaidlustatud määruse artiklile 12; olukord ei ole selline aga nende üksuste puhul nagu hageja, kes ei kuulu liidu õiguse alla. Igal juhul, isegi kui eeldada, et oleks võimalik tõendada võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist, tuleb märkida, et võrdse kohtlemise põhimõte peab arvestama seaduslikkuse põhimõttega, mille kohaselt ei saa keegi enda huvides tugineda teise isiku kasuks toime pandud õigusvastasele teole (vt 16. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑208/11 ja T‑508/11, EU:T:2014:885, punkt 71 ja seal viidatud kohtupraktika).

140    Viiendaks väidab hageja ekslikult, et nõukogul oli kohustus võtta arvesse tema erilist olukorda, kuna ta tegutseb Türgis. Nimelt, kuna ta on üksus, millest üle 50% kuulub Sberbankile, kelle nimi on esitatud vaidlustatud aktide lisades, siis on hageja põhjendatult hõlmatud kõnealuste piiravate meetmete kohaldamisalasse vastavalt vaidlustatud aktide asjasse puutuvatele sätetele. Küsimust, kas Ankara lepingute sätted, millele hageja viitas, võivad kahtluse alla seada vaidlustatud aktide kehtivust, analüüsitakse kolmanda väite raames.

141    Kuuendaks ilmneb esimese ja teise väite analüüsist eespool, et nõukogu ei rikkunud põhjendamiskohustust ega hageja kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kontrollile, kui ta kehtestas kõnealused piiravad meetmed. Seetõttu ei saa sellel alusel järeldada, et hageja õigusi on ebaproportsionaalselt riivatud.

142    Mis puudutab hageja õigust mainele, siis tuleb märkida, et maine riive sellise isiku puhul, kelle suhtes on võetud piiravad meetmed õigustuste alusel, mis neid meetmeid põhjendavad, ei saa iseenesest olla selle isiku omandiõiguse ja ettevõtlusvabaduse ebaproportsionaalne kahjustamine. Niisiis, kuna puudub täpsustus hageja väidetud maine kahjustamiste ja käesoleva väite esemeks olevate põhiõiguste rikkumiste seose kohta, on see argument tulemusetu. Teiseks ja igal juhul tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole õigus maine kaitsele, nagu ka omandiõigus ja ettevõtlusvabadus, absoluutne õigus ja selle teostamisele võib kehtestada piiranguid, mis on õigustatud liidu taotletavate üldise huvi eesmärkidega. Kõnealuste piiravate meetmetega taotletavate eesmärkide olulisus õigustab niisiis asjaomaste isikute või üksuste mainele põhjustatavaid negatiivseid tagajärgi, isegi kui need on märkimisväärsed (vt 30. juuni 2016. aasta kohtuotsus Al Matri vs. nõukogu, T‑545/13, ei avaldata, EU:T:2016:376, punktid 167 ja 168 ning seal viidatud kohtupraktika).

143    Eelnevaid kaalutlusi arvestades tuleb neljas väide tagasi lükata.

 Kolmas väide, mille kohaselt on rikutud Ankara lepinguid

144    Kolmandas väites viitab hageja Ankara lepingu artikli 19, selle lisaprotokolli artikli 41 lõike 1, artikli 50 lõike 3 ja artikli 58 ning selle finantsprotokolli artikli 6 rikkumisele. Neil sätetel on vahetu mõju, kuna need sisaldavad selgeid ja täpseid kohustusi, mille täitmine ega tagajärgede tekkimine ei eelda hilisema akti vastuvõtmist.

145    Esiteks leiab hageja, et teenuste vaba osutamist, mis on sätestatud Ankara lepingu artikli 41 lõikes 1, mis on analoogne ELTL artikliga 56, kahjustatakse, kui meede võib takistada selle vabaduse kasutamist või muuta seda vähem atraktiivseks, nagu toimus ilmselgelt siinses asjas. Teiseks väidab hageja, et juhul kui esineks erand, mis vabaduse piiramist põhjendaks, peaks seda kohaldama mittediskrimineerivalt vastavalt Ankara lepingu artiklile 9 ja selle lisaprotokolli artiklile 58, mis keelavad mis tahes diskrimineerimise kodakondsuse alusel. Kolmandaks rikuvad kõnealused piiravad meetmed Ankara lepingu lisaprotokolli artikli 50 lõike 3 tähenduses kapitali vaba liikumist puudutavaid sätteid. Neljandaks on need meetmed vastuolus Ankara lepingu finantsprotokolli artikli 6 lõikega 1, mis puudutab juurdepääsu Euroopa Investeerimispanga (EIB) rahalistele vahenditele.

146    Nõukogu, keda toetab komisjon, vaidleb nendele argumentidele vastu.

147    ELTL artikli 216 lõike 2 kohaselt on liidu sõlmitud lepingud, nagu Ankara leping ja selle lisaprotokollid, liidu institutsioonidele ja liikmesriikidele siduvad. Seetõttu on neil lepingutel esimus liidu teisese õiguse aktide ees. Sellest tuleneb, et liidu teisese õiguse akti kehtivust võib mõjutada asjaolu, et see on vastuolus selliste rahvusvahelise õiguse sätetega (vt analoogia alusel 3. juuni 2008. aasta kohtuotsus Intertanko jt, C‑308/06, EU:C:2008:312, punktid 42 ja 43 ning seal viidatud kohtupraktika).

148    Seetõttu võib siinses asjas vaidlustatud aktide kehtivust hinnata Ankara lepingu ja selle protokollide alusel, tingimusel et esiteks ei ole see vastuolus asjaomase lepingu olemuse ja ülesehitusega ning et teiseks on sätted, millele tuginetakse, oma sisu poolest tingimusteta ja piisavalt täpsed (vt selle kohta 3. juuni 2008. aasta kohtuotsuse Intertanko jt, C‑308/06, EU:C:2008:312, punktid 43 ja 45, ning 4. veebruari 2016. aasta kohtuotsus C & J Clark International ja Puma, C‑659/13 ja C‑34/14, EU:C:2016:74, punkt 84).

149    Isegi kui siinses asjas oletada, et Ankara lepingu ja selle protokollide ülesehitusega ei ole vastuolus vaidlustatud aktide kehtivuse hindamine nende lepingute alusel ning et kõik viidatud sätted näivad nende sisu arvestades tingimusteta ja piisavalt täpsed, tuleb hageja argumendid siiski tagasi lükata.

150    Nimelt ilmneb väljakujunenud kohtupraktikast, et aluslepingute sätete alusel liidu sõlmitud rahvusvahelised lepingud on liidu seisukohast käsitatavad kui tema institutsioonide aktid (vt selle kohta 16. juuni 1998. aasta kohtuotsus Racke, C‑162/96, EU:C:1998:293, punkt 41, ja 25. veebruari 2010. aasta kohtuotsus Brita, C‑386/08, EU:C:2010:91, punkt 39). Selle alusel on need lepingud alates jõustumisest lahutamatu osa liidu õiguskorrast (vt selle kohta 30. aprilli 1974. aasta kohtuotsus Haegeman, 181/73, EU:C:1974:41, punkt 5). Seetõttu peavad nende sätted olema täielikult kooskõlas aluslepingute ja neist tulenevate konstitutsiooniliste põhimõtetega (vt selle kohta 3. septembri 2008. aasta kohtuotsus Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon, C‑402/05 P ja C‑415/05 P, EU:C:2008:461, punkt 285). Niisiis ei ulatu liidu sõlmitud rahvusvaheliste lepingute esimus liidu teisese õiguse aktide üle liidu esmase õiguseni (vt selle kohta 3. septembri 2008. aasta kohtuotsus Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon, C‑402/05 P ja C‑415/05 P, EU:C:2008:461, punkt 308).

151    Seetõttu, isegi kui Ankara lepingutes puudub otsene säte, mis võimaldaks ühel lepingupoolel võtta meetmeid, mida ta peab vajalikuks kaitsmaks oma olulisi julgeolekuhuve, on nõukogul õigus piirata Ankara lepingutest tulenevaid õigusi pädevuse alusel, mis on talle antud ELL artikliga 29 ja ELTL artikliga 215, tingimusel et need piirangud ei ole diskrimineerivad ning on proportsionaalsed, nagu hageja muuseas ka ise tunnistab.

152    Sellega seoses ei saa esiteks olla edukas Ankara lepingu artiklile 9 ja selle lisaprotokolli artiklile 58 tuginev argument, et kõnealused meetmed on diskrimineerivad. Nimelt ei ole hageja kui üksuse, millest üle 50% kuulub Sberbankile, seisund võrreldav teiste Türgis tegutsevate pankade omaga, kes ei kuulu mõnele Vene üksusele, kelle suhtes on võetud kõnealused piiravad meetmed. Lisaks ei saa hageja olukorda võrrelda ka teiste liidu territooriumil asutatud finantsasutuste omaga (vt punkt 139 eespool).

153    Mis puudutab teiseks hageja argumente Ankara lepingu artiklist 19, selle lisaprotokolli artikli 41 lõikest 1 ja artikli 50 lõikest 3 ning selle finantsprotokolli artikli 6 lõikest 1 tulenevate asutamisvabaduse, teenuste osutamise vabaduse ja kapitali vaba liikumise piirangute kohta, ei saa ka need olla edukad.

154    Selles kontekstis tuleb kontrollida, kas nõukogu tegutses proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt, nagu see on määratletud kohtupraktikas (vt selle kohta ja analoogia alusel 4. detsembri 2015. aasta kohtuotsus Emadi vs. nõukogu, T‑274/13, ei avaldata, EU:T:2015:938, punkt 206).

155    Tuleb märkida, et siinses asjas viidatud piirangud, isegi kui need oleks tõendatud, on põhjendatud vaidlustatud aktide eesmärkidega, mis võeti vastu ELL artikli 29 ja ELTL artikli 215 alusel, ja milleks on suurendada Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava tegevuse kulusid Venemaa Föderatsiooni jaoks ning toetada kriisi rahumeelset lahendamist. Selline eesmärk on kooskõlas rahu ja rahvusvahelise julgeoleku tagamise eesmärgiga vastavalt ELL artiklis 21 sõnastatud liidu välistegevuse eesmärkidele (28. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Rosneft, C‑72/15, EU:C:2017:236, punkt 115).

156    Lisaks tuleb märkida, et kõnealused piiravad meetmed ei näe ette majandus- ja rahandussuhete osalist või täielikku katkestamist mitte Türgi Vabariigiga, vaid hoopis Venemaa Föderatsiooniga ja seda kui seaduspärast välispoliitika instrumenti, mis on kooskõlas ELL artiklis 21 kuulutatud liidu välistegevuse eesmärkidega. Teisisõnu kohaldatakse kõnealuseid piiravaid meetmeid hagejale üksnes seetõttu, et ta on üksus, millest üle 50% kuulub Sberbankile, kes omakorda on Vene üksus, kelle nimi on kantud vaidlustatud aktidele lisatud loeteludesse, mitte aga seetõttu, et ta on Türgis asutatud ettevõtja.

157    Need meetmed olid suunatud ja ajaliselt piiratud, mistõttu hageja ei saa väita, et nendest tulenevat negatiivset mõju tuleb lugeda ebaproportsionaalseks. ELL artikli 29 alusel taotletud eesmärkide olulisus õigustab isegi märkimisväärseid negatiivseid tagajärgi teatud ettevõtjate jaoks, kes ei vastuta sugugi selle olukorra eest, mis viis asjaomaste sanktsioonide võtmiseni (vt selle kohta 30. juuli 1996. aasta kohtuotsus Bosphorus, C‑84/95, EU:C:1996:312, punkt 23). Ülejäänud osas ilmneb eespool neljanda väite analüüsist, et kõnealused piiravad meetmed on sobivad tagamaks taotletud seaduspärase eesmärgi saavutamist ega lähe kaugemale sellest, mis on selle saavutamiseks vajalik (vt punktid 115–142 eespool).

158    Seetõttu, isegi kui need oleks tõendatud, on siinses asjas viidatud liidu poolt Ankara lepingute asjaomaste sätete rikkumised põhjendatud ning, arvestades kõnealuste meetmetega taotletud eesmärke, nende eesmärkidega proportsionaalsed.

159    Seetõttu tuleb kolmas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Vaidlustatud otsuse artikli 1 ja määruse nr 960/2014 artikli 1 lõike 5 õigusvastasuse väide

160    Hageja palub Üldkohtul ELTL artikli 277 alusel tuvastada, et vaidlustatud otsuse artikkel 1 ja määruse nr 960/2014 artikli 1 lõige 5, millega muudetakse määruse nr 833/2014 artiklit 5, on õigusvastased.

161    Nõukogu, keda toetab komisjon, vaidleb sellele taotlusele vastu.

162    Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kui üksus soovib vaidlustada tema suhtes võetud piiravate meetmete proportsionaalsuse, peab ta kõnealuseid meetmeid kohaldavate või säilitavate õigusaktide tühistamiseks esitatud hagis tuginema asjaomaste üldsätete kohaldamatusele, esitades õigusvastasuse väite ELTL artikli 277 tähenduses (vt selle kohta 15. septembri 2016. aasta kohtuotsus Yanukovych vs. nõukogu, T‑346/14, EU:T:2016:497, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika).

163    Siinses asjas tuleb siiski märkida, et hageja ei ole esitanud ühtegi argumenti, mis erineks nendest, mida ta juba eelnevalt on esitanud.

164    Seetõttu, ilma et oleks vaja hinnata selle väite vastuvõetavust, tuleb tingimata viidata eespool esitatud kaalutlustele ja lükata hageja esitatud õigusvastasuse väide samadel põhjustel tagasi.

165    Seetõttu tuleb tagasi lükata õigusvastasuse väide ja jätta hagi tervikuna rahuldamata, ilma et oleks vaja seisukohta võtta hagi muutmise nõuete kohta.

 Kohtukulud

166    Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, jäetakse kohtukulud vastavalt nõukogu nõuetele hageja kanda.

167    Kodukorra artikli 138 lõike 1 alusel kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ja institutsioonid ise oma kohtukulud. Seetõttu kannab komisjon oma kohtukulud ise.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kuues koda)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Jätta DenizBank A. Ş. kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud.

3.      Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda.

Berardis Spielmann Csehi

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 13. septembril 2018 Luxembourgis.

Allkirjad

*      Kohtumenetluse keel: inglise.