AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS (kolmas koda)

7. november 2007

Kohtuasi F‑57/06

Jacques Hinderyckx

versus

Euroopa Liidu Nõukogu

Avalik teenistus – Ametnikud – Edutamine – 2005. aasta edutamine – Edutatud ametnike nimekirja kandmata jätmine – Personalieeskirjade artikli 45 rikkumine – Teenete võrdlev hindamine – Erinevate institutsioonide hindamisaruanded

Ese:      EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi, milles M. Hinderyckx palub esiteks tühistada nõukogu ametisse nimetava asutuse otsus, millega hagejat ei edutatud 2005. aasta edutamise raames palgaastmele B 8, ning edutada ta nimetatud palgaastmele, ja teiseks hüvitada talle tekkinud kahju.

Otsus: Jätta hagi rahuldamata. Mõista üks kolmandik hageja kohtukuludest välja nõukogult, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud. Jätta kaks kolmandikku hageja kohtukuludest tema enda kanda.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Edutamine – Edutamata jäetud kandidaadi kaebus

(Personalieeskirjad, artikli 25 teine lõik, artikkel 45 ning artikli 90 lõige 2)

2.      Ametnikud – Edutamine – Teenete võrdlev hindamine

(Personalieeskirjad, artikkel 45)

3.      Ametnikud – Edutamine – Teenete võrdlev hindamine

(Personalieeskirjad, artikkel 45; nõukogu määrus nr 723/2004)

4.      Ametnikud – Edutamine – Teenete võrdlev hindamine

(Personalieeskirjad, artikkel 45)

1.      Ehkki ametisse nimetav asutus ei pea põhjendama edutamata jäetud ametnikke puudutavaid otsuseid, peab ta põhjendama otsust, millega jäetakse rahuldamata edutamata jäetud ametniku kaebus, kuna selle otsuse põhjendust peetakse kokkulangevaks otsuse põhjendusega, mille peale kaebus esitati.

Kuna personalieeskirjade artikli 45 sõnastuse kohaselt toimub edutamine valikuliselt, piisab kui kaebuse rahuldamata jättev otsus sisaldab viidet õiguslikele tingimustele, mis peavad personalieeskirjade kohaselt edutamiseks täidetud olema.

Lisaks vastab otsus, millega jäetakse rahuldamata edutamata jätmise otsuse peale esitatud kaebus, põhjendamisnõuetele, kui see võimaldab puudutatud isikul hinnata otsuse jätta ta edutamata põhjendatust ja kui see annab talle võimaluse esitada ühenduste kohtusse hagi, ning annab kohtule võimaluse kontrollida edutamist puudutava otsuse õiguspärasust.

Täpsemalt on ühest institutsioonist teise liikunud ametniku puhul – isegi siis kui institutsioonis, kust ta lahkus, koostatud viimase eriti positiivse hindamisaruande alusel võiks olla soovitav täielikum ja üksikasjalikum põhjendus − ametisse nimetav asutus täitnud põhjendamiskohustuse juhul, kui ta täpsustab, et teenete võrdleva hindamise käigus on võetud arvesse kõik ametniku kohta koostatud aruanded, ning seda, et analüütilised ja üldised hinnangud on erinevate hindajate lähenemiste kriitiliseks hindamiseks kaalutletud, ja selgitab millisel viisil on ametniku teenistusstaaži arvesse võetud.

Kui ametisse nimetav asutus on esitanud esialgsed põhjendused, võib igal juhul anda kohtumenetluse käigus täiendavaid selgitusi.

(vt punktid 25–27, 31 ja 32)

Viited:

Euroopa Kohus: 7. veebruar 1990, kohtuasi C‑343/87: Culin vs. komisjon (EKL 1990, lk I‑225, punkt 13); 9. detsember 1993, kohtuasi C‑115/92 P: parlament vs. Volger (EKL 1993, lk I‑6549, punktid 22 ja 23)

Esimese Astme Kohus: 29. mai 1997, kohtuasi T‑6/96: Contargyris vs. nõukogu (EKL AT 1997, lk I‑A‑119 ja II‑357, punkt 147); 18. detsember 1997, kohtuasi T‑142/95: Delvaux vs. komisjon (EKL AT 1997, lk I‑A‑477 ja II‑1247, punkt 84); 27. aprill 1999, kohtuasi T‑283/97: Thinus vs. komisjon (EKL AT 1999, lk I‑A‑69 ja II‑353, punktid 74–76); 21. september 1999, kohtuasi T‑157/98: Oliveira vs. parlament (EKL AT 1999, lk I‑A‑163 ja II‑851, punkt 50); 10. juuni 2004, kohtuasi T‑330/03: Liakoura vs. nõukogu (EKL AT 2004, lk I‑A‑191 ja II‑859, punkt 42); 3. veebruar 2005, kohtuasi T‑172/03: Heurtaux vs. komisjon (EKL AT 2005, lk I‑A‑15 ja II‑63, punkt 44); 3. oktoober 2006, kohtuasi T‑171/05: Nijs vs. kontrollikoda (EKL AT 2006, lk II‑A‑2‑999, punkt 42)

2.      Ametisse nimetaval asutusel on edutatavate ametnike teenete võrdleval hindamisel ulatuslik kaalutlusõigus ja nimetatud võrdlev hindamine, mis põhineb eelkõige hindamisaruannetel, peab teenistuse huvides ja lähtudes võrdse kohtlemise põhimõttest olema koostatud hoolikalt ja erapooletult ja lähtudes võrreldavatest teabeallikatest. Selleks on nimetatud asutusel personalieeskirjadest tulenev õigus viia läbi edutatavate ametnike teenete võrdlev hindamine sellises korras ja viisil, mida ta peab kõige sobivamaks.

Seega peab ühenduse kohtu kontroll piirduma uurimisega, kas kõnealune asutus on jäänud hinnangu andmist mõjutada võinud menetluse ja väidete osas lubatud piiridesse ega ole oma pädevust ilmselgelt ekslikult kasutanud. Seetõttu ei saa kohus ametisse nimetava asutuse asemel hinnata kandidaatide kvalifikatsiooni ja teeneid.

(vt punktid 43 ja 44)

Viited:

Euroopa Kohus: 1. juuli 1976, kohtuasi 62/75: de Wind vs. komisjon (EKL 1976, lk 1167, punkt 17); 17. detsember 1992, kohtuasi C‑68/91 P: Moritz vs. komisjon (EKL 1992, lk I‑6849, punkt 16)

Esimese Astme Kohus: 3. oktoober 2000, kohtuasi T‑187/98: Cubero Vermurie vs. komisjon (EKL AT 2000, lk I‑A‑95 ja II‑885, punkt 59); 15. september 2005, kohtuasi T‑132/03: Casini vs. komisjon (EKL AT 2005, lk I‑A‑253 ja II‑1169, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika ning punktid 53 ja 54)

3.      Ametniku edutamise seisukohast on hindamisaruanded nii personalieeskirjade artikli 45, mis kehtis enne määrusega nr 723/2004, millega muudetakse ametnike personalieeskirju ja muude teenistujate teenistustingimusi, 1. mail 2004 jõustunud redaktsiooni kui ka pärast nimetatud kuupäeva kehtiva personalieeskirjade artikli 45 kohaselt ametisse nimetava asutuse jaoks äärmiselt oluline hindamise element. Enne 1. maid 2004 kehtinud personalieeskirjade artikli 45 redaktsiooni kohaselt tuli edutamise puhul võrdleva hindamise korral lähtuda hindamisaruannete kõrval ka teisest elemendist, st „teenetest”, jättes selle mõiste täpse sisu siiski avamata; seda mõistet on täpsustatud kohtupraktikas, mille kohaselt viidatakse kõnealuse mõistega muudele andmetele, mis puudutavad ametnike halduslikku ja isiklikku olukorda ning mis võimaldavalt kriitiliselt hinnata vaid hindamisaruannete alusel läbi viidud hindamist.

Personalieeskirjade artiklist 45 ilmnevad nüüd edutamise puhul arvessevõetavad elemendid selgemini, kuna see artikkel viitab lisaks hindamisaruannetele ka muude keelte kui selle keele kasutamisele, mille põhjalikku valdamist asjaomased ametnikud on tõendanud, ja vajaduse korral nende poolt täidetavate ülesannete tasemele; üldreeglina viib ametisse nimetav asutus ametnike teenete võrdleva hindamise nüüdsest läbi nende kolme elemendi alusel, seega on personalieeskirjade artiklis 45 kasutatud mõistel „teened” teistsugune ning sisu poolest laiem ulatus kui enne 1. maid 2004 kehtinud personalieeskirjade redaktsioonis kasutatud identsel mõistel.

Lisaks tunnustati kohtupraktikas, mis on välja kujunenud enne määruse nr 723/2004 jõustumist, et ametnike teenete hindamisel võib ametisse nimetav asutus võtta täiendavalt arvesse muid elemente, nagu kandidaatide vanus ning palgaastmel või teenistuses omandatud staaž; need täiendavad elemendid võivad osutuda vajalikuks ka praegusel ajal, juhul kui pärast personalieeskirjade artiklis 45 otsesõnu ettenähtud kolme elemendi arvesse võtmist on edutatavate ametnike teened võrdsed ja need elemendid võivad tõesti kujutada endast otsustavat tegurit ametisse nimetava asutuse poolt valiku tegemisel.

(vt punktid 45 ja 46)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 25. november 1993, liidetud kohtuasjad T‑89/91, T‑21/92 ja T‑89/92: X vs. komisjon (EKL 1993, lk II‑1235, punktid 49 ja 50); 29. veebruar 1996, kohtuasi T‑280/94: Lopez vs. Euroopa Kohus (EKL AT 1996, lk I‑A‑77 ja II‑239, punkt 138); 21. oktoober 1997, kohtuasi T‑168/96: Patronis vs. nõukogu (EKL AT 1997, lk I‑A‑299 ja II‑833, punkt 35); 5. märts 1998, kohtuasi T‑221/96: Manzo-Tafaro vs. komisjon (EKL AT 1998, lk I‑A‑115 ja II‑307, punktid 17 ja 18); 24. veebruar 2000, kohtuasi T‑82/98: Jacobs vs. komisjon (EKL AT 2000, lk I‑A‑39 ja II‑169, punktid 36–39); 11. juuli 2002, kohtuasi T‑163/01: Perez Escanilla vs. komisjon (EKL AT 2002, lk I‑A‑131 ja II‑717, punkt 29); 9. aprill 2003, kohtuasi T‑134/02: Tejada Fernández vs. komisjon (EKL AT 2003, lk I‑A‑125 ja II‑609, punkt 42)

4.      Kuigi ühenduse institutsioonid peavad esiteks tagama, et mobiilsus ei takistaks selles osalevate ametnike karjääri kulgu, ja teiseks hindama ühelt ametikohalt teisele liikunud ametniku olukorda, et kontrollida, ega üleviidud ametnikke ei ole nende edutamise raames karistatud, ei tulene personalieeskirjade artiklist 45 institutsiooni kohustust kehtestada ühelt ametikohalt teisele liikunud ametnikke puudutavad täpsed eeskirjad.

Ametisse nimetaval asutusel on personalieeskirjade alusel tegelikult õigus otsustada, millist edutamiste läbiviimise korda ja viisi ta peab kõige sobivamaks. Sellest tulenevalt ja silmas pidades personalieeskirjade artiklist 45 tulenevaid õiguslikke aluseid ja neist institutsioonidele tulenevat kohustust, st kohustust viia teenete võrdlev hindamine kõigil juhtudel läbi eelkõige hindamisaruannete alusel, ei saa ametnik nõuda, et institutsioon kehtestaks spetsiaalsed eeskirjad, mis reguleerivad, millises korras ja viisil tuleb võrrelda ametnikke, keda ta ise hindab, ja neid ametnikke, kes on selle institutsiooni teenistusse liikunud pärast seda, kui neid on hinnanud teine institutsioon. Ametnik ei saa selles osas enam asjaomasele institutsioonile ette heita, et see kasutas oma kaalutlusõigust ilmselgelt valesti, jättes kõnealuse reguleeriva raamistiku kehtestamata, ilma et ta tõendaks, et ametnike teenete võrdleva hindamise puhul esines tegelik omavoli risk, sest ei olnud võetud asjakohaseid meetmeid. Erinevalt personalieeskirjade artiklis 43 hindamisaruannete kohta sätestatule, ei tulene lisaks personalieeskirjade artiklist 45 mingisugust kohustust kehtestada edutamise läbiviimiste korda puudutav reguleeriv raamistik, olgugi et teatud institutsioonid on seda oma sisemiste otsustega reguleerinud.

(vt punktid 55, 59 ja 60)

Viited:

Esimese Astme Kohus: eespool viidatud kohtuasi Cubero Vermurie vs. komisjon (punktid 68 ja 69); 28. september 2004, kohtuasi T‑216/03: Tenreiro vs. komisjon (EKL AT 2004, lk I‑A‑245 ja II‑1087, punktid 92 ja 95)