Sigrid Dickmanns’i 5. veebruaril 2020 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kuues koda) 18. novembri 2019. aasta määruse peale kohtuasjas T-181/19: Sigrid Dickmanns versus EUIPO

(kohtuasi C-63/20 P)

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Apellant: Sigrid Dickmann (esindaja: advokaat H. Tettenborn)

Teine menetlusosaline: Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO)

Apellandi nõuded

Apellant palub Euroopa Liidu Kohtul

tühistada Üldkohtu (kuues koda) 18. novembri 2019. aasta määrus kohtuasjas T-181/19 tervikuna ja suunata kohtuasi pärast määruse tühistamist Üldkohtusse otsustamiseks,

jätta Euroopa Kohtus toimuva apellatsioonimenetluse kulud Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) kanda.

Väited ja peamised argumendid

Apellant esitas oma apellatsioonkaebuse põhjendamiseks üheainsa väite ja nimelt, et personalieeskirjade artikleid 90 ja 91, eelkõige artikli 90 lõiget 2 on vääralt tõlgendatud; ühtlasi on olulisel määral rikutud apellandi põhiõigusi õiglasele kohtulikule arutamisele ja heale haldusele.

Apellandi hinnangul pidas Üldkohus tema personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel esitatud kaebust ekslikult aegunuks. Selle kaebuse esitas ta kolme kuu jooksul EUIPO põhjendatud otsuse tegemisest, mitte aga personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 kolmanda lause kolmanda taande alusel tehtud kaudsest tagasilükkamise otsusest, mis tehti apellandi esitatud taotluse kohta kolme kuu jooksul enne seda.

Apellant heidab siinkohal ette, et Üldkohtu poolt personalieeskirjade artikli 90 lõikele 2 antud tõlgendus on vastuolus selle sätte sõnastusega. Tema kaebus ei olnud esitatud personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 kolmanda lause kolmanda taande alusel tehtud kaudse tagasilükkamise otsuse peale, vaid personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 kolmanda lause teise taande alusel talle teatavaks tehtud otsuse peale ja seega oli see sätte sõnastuse kohaselt lubatud. Ei personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 kolmanda lause, artikli 90 lõike 2 kolmanda lause teise taande ega ka artikli 90 lõike 2 kolmanda lause kolmanda taande sõnastusest nähtu, et teine taane ei kuuluks kohaldamisele taotluse kaudse tagasilükkamise otsuse puhul või et esimesena tuleks kohaldada kolmandat taanet. EUIPO otsesõnu tehtud tagasilükkamise otsus ei olnud ka varem tehtud kaudse tagasilükkamise otsuse pelk muutmata jätmine juba seetõttu, et EUIPO ei viidanud kaudselt tehtud tagasilükkamisele. Peale selle viitavad ka muud asjaolud – mis erinevad pelgast senise otsuse muutmata jätmisest, eelkõige põhjenduste olemasolu – seda, et tegemist on uue otsusega.

Veel tugineb apellant sellele, et Üldkohtu tõlgendus on vastuolus nii personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 teise ja kolmanda lause mõtte ja eesmärgiga kui ka õiguskindluse põhimõttega. Nende sätete eesmärk on eelkõige taotleja kaitse ja mitte see, et ametisse nimetav asutus saaks menetlustehnilises mõttes kohustuse rikkumisest kasu – selle tooks aga kokkuvõttes kaasa Üldkohtu tõlgendus. Õiguskindluse tagamise eesmärgile vastaks tunduvalt paremini apellandi esitatud tõlgendus. Esiteks vastab see personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 sõnastusele ja ei muudaks – nii nagu Üldkohtu antud tõlgendus – seda selle sõnastusele vastupidiseks. Teiseks oleks Üldkohtu antud tõlgenduse kohaselt pärast ametisse nimetava asutuse sõnaselge ja põhjendatud otsuse tegemist tähtaeg erineva pikkusega – vastavalt sellele, kas enne oli tehtud kaudse tagasilükkamise otsus või mitte.

Peale selle heidab apellant ette, et tema põhiõigusi õiglasele kohtulikule arutamisele ja heale haldusele on olulisel määral rikutud. Õiguse õiglasele kohtulikule arutamisele rikkumine seisneb eelkõige selles, et ametisse nimetav asutus saab oma kohustuse rikkumist (kohustuse puhul otsustada nelja kuu jooksul personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 alusel esitatud taotluse üle) kasutada selleks, et omavoliliselt lühendada taotleja jaoks tähtaega, mille jooksul taotleja saab reageerida ametisse nimetava asutuse poolt teatavaks tehtud tagasilükkamise põhjendustele. Lisaks on niisuguse tõlgenduse puhul, nagu Üldkohus on andnud, taotlejal personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 teise lause ja kolmanda lause teise taande vastupidise sõnastuse tõttu tunduvalt suurem oht kaotada oma protsess tähtaja aegumise tõttu. Pealegi saab personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 põhiõigustega kooskõlas olev tõlgendus viia ainult apellandi esindatava tulemuseni.

____________