ÜLDKOHTU OTSUS (üheksas koda laiendatud koosseisus)
14. veebruar 2019(*)
Isikuandmed – Füüsiliste isikute kaitse isikuandmete töötlemisel – Õigus tutvuda isikuandmetega – Määrus (EÜ) nr 45/2001 – Andmetega tutvumise võimaldamisest keeldumine – Tühistamishagi – Kiri, milles on ilma uuesti läbivaatamiseta viidatud eelnevale osalisele keeldumisele andmetega tutvumise võimaldamisest – Mõiste „vaidlustatav akt“ ELTL artikli 263 tähenduses – Mõiste „puhtalt kinnitav akt“ – Kohaldamine isikuandmetega tutvumise valdkonnas – Uued ja olulised faktilised asjaolud – Põhjendatud huvi – Vastuvõetavus – Põhjendamiskohustus
Kohtuasjas T‑903/16,
RE, esindaja: avocat S. Pappas,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: H. Kranenborg ja D. Nardi,
kostja,
mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada komisjoni personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi julgeoleku direktoraadi direktori 12. oktoobri 2016. aasta teade osas, milles sellega on jäetud rahuldamata hageja taotlus tutvuda tema teatud isikuandmetega,
ÜLDKOHUS (üheksas koda laiendatud koosseisus),
koosseisus: koja president S. Gervasoni, kohtunikud L. Madise, R. da Silva Passos, K. Kowalik-Bańczyk (ettekandja) ja C. Mac Eochaidh,
kohtusekretär: ametnik N. Schall,
arvestades menetluse kirjalikku osa ja 20. septembri 2018. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Hageja RE töötab [konfidentsiaalne](1) ametikohal Euroopa Komisjoni rahvusvahelise koostöö ja arengu peadirektoraadis.
2 Hageja suhtes oli algatatud haldusjuurdlus (edaspidi „haldusjuurdlus“), mida viis läbi komisjoni personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi julgeoleku direktoraat (edaspidi „julgeoleku direktoraat“). Juurdlus puudutas hageja väidetavat osalust salateenistuste töös ning eriti tema käitumist kahe kolmanda riigi vahelises konfliktis, mille puhul kahtlustati hagejat selles, et ta oli nendest riikidest ühega liiga lähedane ja edastas sellele riigile ilma loata teatud konfidentsiaalset infot.
3 Hageja taotles 5. detsembri 2013. aasta e‑kirjaga julgeoleku direktoraadilt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 45/2001 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT 2001, L 8, lk 1; ELT eriväljaanne 13/26, lk 102) artikli 13 alusel talle kogu teda puudutava isiku- ja ametialase teabe ning isiku- ja ametialaste andmete edastamist, mis on direktsiooni valduses.
4 Julgeoleku direktoraadi direktor keeldus 25. veebruari 2014. aasta teatega, olles märkinud, et hagejale oli 27. novembril 2013 teatud dokumendid juba edastatud, hagejat puudutavate teiste isikuandmetega tutvumise võimaldamisest põhjendusel, et need olid hõlmatud määruse nr 45/2001 artikli 20 lõike 1 punktides a–d ette nähtud erandite ja piirangutega.
5 Kuna hageja oli arvamusel, et andmetega tutvumise võimaldamisest keeldumisega on rikutud määruse nr 45/2001 artiklit 13 ja artikli 20 lõiget 1, esitas ta 18. aprilli 2014. aasta kirjaga Euroopa andmekaitseinspektorile kaebuse määruse nr 45/2001 artikli 32 lõike 2 alusel.
6 Andmekaitseinspektor leidis 26. veebruari 2016. aasta otsuses, et võttes arvesse viisi, kuidas julgeoleku direktoraat kohaldas määruse nr 45/2001 artikli 20 lõikes 1 ette nähtud erandeid, ei olnud direktoraat hageja teatud isikuandmeid õigesti töödelnud.
7 Andmekaitseinspektori otsuse järgselt vaatas julgeoleku direktoraat uuesti läbi hageja taotluse tutvuda viimase isikuandmetega.
8 Uuesti läbivaatamise tulemusel rahuldas julgeoleku direktoraadi direktor oma 8. märtsi 2016. aasta otsusega (edaspidi „8. märtsi 2016. aasta otsus“) osaliselt hageja taotluse, võimaldades tal tutvuda teatud hageja isikuandmetega ja edastades talle lisaks kaheksa dokumenti (dokumendid nr 44, 59–62, 67, 69 ja 71). Otsuse lisas oli tabel, milles oli nimetatud julgeoleku direktoraadi valduses olevad 71 dokumenti, ning iga dokumendi kohta oli märgitud selle kuupäev, ese, selles sisalduvate isikuandmete liik, andmete lühike sisukirjeldus, andmeallikas ja 71 dokumendist 35 dokumendi (dokumendid nr 1, 6–9, 11, 12, 14–16, 18, 20, 21, 27, 28, 31, 32, 35, 36, 41, 42, 45, 46, 48–52, 54–57, 66, 68 ja 70) puhul põhjus või põhjused, miks nendest andmetest teatud andmeid ei saanud määruse nr 45/2001 artikli 20 lõike 1 punkte a ja c kohaldades avalikustada. Nende dokumentide hulgas oli 23. jaanuari 2012. aasta dokument nr 57 „teade [hageja] töölevõtmise kohta [komisjoni rahvusvahelise koostöö ja arengu peadirektoraati] kui [konfidentsiaalne]“ (edaspidi „dokument nr 57“).
9 Hageja võttis julgeoleku direktoraadile adresseeritud 29. aprilli 2016. aasta e‑kirjas teadmiseks 8. märtsi 2016. aasta otsuses esitatud vastused ning andis teada oma soovist tutvuda „piiratud arvu dokumentidega [sellele otsusele lisatud tabelis loetletud dokumentide hulgast]“. Siinkohal palus hageja samuti, et teda teavitataks haldusjuurdluse lõpetamise kuupäevast.
10 Samal ajal esitas hageja andmekaitseinspektorile 5. juulil 2016 uue kaebuse, väites, et julgeoleku direktoraat ei ole 8. märtsi 2016. aasta otsuses ikka järginud andmekaitseinspektori 26. veebruari 2016. aasta otsust tema eelmise kaebuse kohta.
11 Andmekaitseinspektor leidis 25. juuli 2016. aasta otsuses (edaspidi „andmekaitseinspektori 25. juuli 2016. aasta otsus“), et 8. märtsi 2016. aasta otsuses järgis julgeoleku direktoraat täielikult soovitusi, mille andmekaitseinspektor oli andnud oma 26. veebruari 2016. aasta otsuses, ning seega otsustas ta, et 8. märtsi 2016. aasta otsusega ei ole rikutud määruse nr 45/2001 artiklit 13 ja artikli 20 lõiget 1.
12 Julgeoleku direktoraat vastas 14. septembril 2016 hageja 29. aprilli 2016. aasta e‑kirjale. Kuna julgeoleku direktoraat arvas, et talle on esitatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT 2001, L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331) alusel dokumentidega tutvumise taotlus, palus ta hagejal selle määruse artikli 6 lõike 2 alusel selgitada oma taotlust nii, et ta saaks kindlaks teha, milliste dokumentidega hageja soovib tutvuda. Samuti andis ta hagejale teada, et haldusjuurdlus lõpetati 31. augustil 2016.
13 Hageja taotles julgeoleku direktoraadile adresseeritud 21. septembri 2016. aasta kirjas (edaspidi „21. septembri 2016. aasta taotlus“) 8. märtsi 2016. aasta otsuses nimetatud 71 dokumendist 42ga tutvumist (dokumendid nr 1–5, 8, 11, 13, 14, 19, 21–30, 33, 34, 37–43, 47–53, 56–58 ja 63–65) või vähemalt nendes dokumentides sisalduva „teabega“ tutvumist, tuginedes ühest küljest määruse nr 45/2001 artiklile 13 ja teisest küljest määruse nr 1049/2001 artiklile 6. Siinkohal jaotas hageja need dokumendid ja andmed, millega tutvumist ta taotles, nelja gruppi, mille pooled on nimetatud A‑grupiks (dokumendid nr 2–5, 13, 19, 22–26, 29, 30, 33, 34, 37–40, 43, 47, 53, 56, 58 ja 63), B‑grupiks (dokumendid nr 8, 11, 41, 42, 48, 49 ja 51), C‑grupiks (dokumendid nr 48, 49 ja 51, mis juba on hõlmatud B‑grupiga) ja D‑grupiks (dokumendid nr 1, 14, 21, 27, 28, 50, 52 ja 57), ning esitas iga grupi kohta põhjused, mis tema arvates õigustavad tema taotluse rahuldamist.
14 12. oktoobril 2016 vastas julgeoleku direktoraadi direktor 21. septembri 2016. aasta taotlusele teatega (edaspidi „vaidlustatud teade“), mis oli sõnastatud järgmiselt:
„1. 21[. septembri] 2016. aasta [taotluses] osutate Te määruse nr 45/2001 artiklile 13 selleks, et taotleda teatud arvu dokumentidega tutvumist. [Siinkohal] teen ma viite [8. märtsi] 2016. aasta otsusele […].
Samuti viitan ma [andmekaitseinspektori] 25. juuli 2016. aasta otsusele, milles on selgelt märgitud, et andmekaitseinspektoril ei ole andmeid, millest nähtuks, et julgeoleku direktoraat rikkus Teie õigust tutvuda teie isikuandmetega. Seega olen arvamusel, et julgeoleku direktoraat menetles Teie taotlust tutvuda Teie isikuandmetega [õigesti].
2. Oma [21. septembri 2016. aasta taotluses] mainite Te samuti määrust nr 1049/2001 […] ja taotlete tutvumist [Teie] toimiku konkreetsete dokumentidega, mida on nimetatud [8. märtsi 2016. aasta otsusele lisatud tabelis]. Siinkohal soovin juhtida Teie tähelepanu asjaolule, et dokumendid, mis Teile edastatakse selle määruse alusel, saavad olema kättesaadavad kõikidele isikutele, kes hiljem sellekohase taotluse esitavad, ning järelikult muutuvad need faktiliselt avalikuks, sõltuvalt olukorrast vormis, millest on lihtsalt välja jäetud Teie isikuandmed.
Eeltoodut arvestades annan teada, et Teie dokumentidega tutvumise taotluse läbivaatamine lõpetatakse. Kui [see] taotlus on esitatud isiklikul eesmärgil, siis palun kinnitage seda, saates meile oma isikliku e‑posti aadressi ja postiaadressi.“
Menetlus ja poolte nõuded
15 Hageja esitas käesoleva menetluse algatamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 19. detsembril 2016.
16 Eraldi dokumendiga, mis saabus Üldkohtu kantseleisse samal päeval, taotles hageja anonüümsust. Üldkohus rahuldas selle taotluse 18. jaanuari 2017. aasta otsusega.
17 Komisjon esitas 5. aprillil 2017 Üldkohtu kantseleisse saabunud eraldi dokumendiga Üldkohtu kodukorra artikli 130 lõike 1 alusel vastuvõetamatuse vastuväite.
18 Hageja esitas vastuvõetamatuse vastuväite kohta oma seisukohad, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse 22. mail 2017.
19 Üldkohus otsustas 18. oktoobri 2017. aasta määrusega liita komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväite kohtuasja sisulise läbivaatamisega.
20 Kodukorra artikli 89 lõike 3 punktide a ja b alusel võetud menetlust korraldava meetmega esitas Üldkohus pooltele kirjalikud küsimused, millele tuli vastata kirjalikult.
21 Pooled täitsid selle nõude ettenähtud tähtaja jooksul.
22 Komisjon esitas kostja vastuse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 19. detsembril 2017.
23 Kodukorra artikli 89 lõike 3 punktide a ja b alusel võetud menetlust korraldavate meetmetega esitas Üldkohus pooltele kirjalikud küsimused, millele tuli vastata kohtuistungil.
24 Hageja palub Üldkohtul:
– lükata vastuvõetamatuse vastuväide tagasi;
– tühistada vaidlustatud teade osas, milles sellega on jäetud rahuldamata tema taotlus tutvuda tema teatud isikuandmetega;
– mõista komisjonilt tema kasuks välja 10 000 eurot talle tekitatud mittevaralise kahju eest, kuna julgeoleku direktoraat keeldus tema isikuandmetega tutvumise võimaldamisest;
– mõista komisjonilt tema kasuks välja 30 000 eurot talle tekitatud mittevaralise kahju eest, kuna julgeoleku direktoraat töötles ja avalikustas õigusvastaselt tema isikuandmeid;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
25 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata või kui see ei ole võimalik, põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
26 Samuti palub hageja Üldkohtul menetlustoiminguna kohustada komisjoni esitama dokumendi nr 57 kodukorra artikli 91 punkti c alusel või kui see ei ole võimalik, kodukorra artikli 104 alusel.
27 Kohtuistungil loobus hageja kahest nõudest hüvitada talle väidetavalt tekitatud mittevaraline kahju. Samuti täpsustas ja piiritles ta oma tühistamisnõuete ulatust, märkides, et nende ese ei ole vaidlustada keeldumine võimaldamast tutvuda isikuandmetega, mis sisalduvad hagiavalduses mainitud dokumentides, kuid mida ei ole 21. septembri 2016. aasta taotluses nimetatud. Komisjon ei esitanud seisukohti selle loobumise ja täpsustuse kohta ning see kanti kohtuistungi protokolli.
Õiguslik käsitlus
Tühistamisnõuded
28 Esimesena tuleb analüüsida, kas tühistamisnõuded on vastuvõetavad ja vajaduse korral teisena, kas need nõuded on põhjendatud.
Tühistamisnõuete vastuvõetavus
29 Komisjon esitab kolm asja läbivaatamist takistavat asjaolu. Esiteks ei tehtud vaidlustatud teatega otsust hageja õiguse kohta tutvuda oma isikuandmetega. Teiseks on vaidlustatud teade igal juhul puhtalt kinnitav akt. Kolmandaks ei ole hagejal tegelikku põhjendatud huvi nõuda nimetatud teate tühistamist.
– Vaidlustatud teate ese ning isikuandmetega tutvumise võimaldamisest keeldumine
30 Komisjon väidab, et 21. septembri 2016. aasta taotlus puudutab üksnes dokumentidega tutvumist määruse nr 1049/2001 alusel. Sellest tuleneb tema väitel, et julgeoleku direktoraat ei otsustanud vaidlustatud teatega hageja õiguse üle tutvuda oma isikuandmetega määruse nr 45/2001 alusel.
31 Hageja vaidleb komisjoni argumentidele vastu. Ta väidab, et 21. septembri 2016. aasta taotlus sisaldas nii dokumentidega tutvumise taotlust kui ka isikuandmetega tutvumise taotlust.
32 Sissejuhatuseks väärib märkimist, et määruse nr 1049/2001 ja määruse nr 45/2001 eesmärk on erinev. Esimene on suunatud avaliku võimu asutuste otsustusprotsessi ja nende otsuste aluseks oleva teabe suurima võimaliku läbipaistvuse tagamisele. Selle määruse eesmärk on seega muuta dokumentidega tutvumise õiguse kasutamine võimalikult lihtsaks ja edendada head haldustava. Teise määruse eemärk on kaitsta isikuandmete töötlemisel füüsiliste isikute põhiõigusi ja ‑vabadusi ning eelkõige eraelu puutumatust (29. juuni 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Bavarian Lager, C‑28/08 P, EU:C:2010:378, punkt 49). Sellest järeldub, et erinevalt määrusest nr 1049/2001 ei ole määruse nr 45/2001 eesmärk lihtsustada dokumentidega tutvumise õiguse teostamist (vt selle kohta 17. juuli 2014. aasta kohtuotsus YS jt, C‑141/12 ja C‑372/12, EU:C:2014:2081, punkt 47).
33 Selles kontekstis ei ole nendes kahes määruses ette nähtud tutvumise õigus ei sama eesmärgi ega õigustatud subjektiga. Nimelt on määruse nr 1049/2001 artikli 2 eesmärk võimaldada üldsusel, st kõigil kodanikel ja füüsilistel või juriidilistel isikutel tutvuda institutsioonide valduses olevate dokumentidega. Määruse nr 45/2001 artikli 13 eesmärk on omakorda võimaldada üksnes andmesubjektil tutvuda oma isikuandmetega, st tema kui identifitseeritud või identifitseeritava isiku kohta käivate andmetega, nägemata ette, et see isik võib selle alusel samuti tutvuda neid andmeid sisaldavate dokumentidega. Sellega seoses tuleb märkida, et määruse nr 45/2001 artikli 13 punktis c on üksnes ette nähtud, et andmesubjektil on õigus saada „arusaadaval kujul teavet töödeldavate andmete […] kohta“.
34 Käesolevas asjas tuleb esiteks tõdeda, et vaidlustatud teade on keelduv, kuna sellega on vastatud 21. septembri 2016. aasta taotlusele ja on selge, et teatega ei ole hagejal võimaldatud tutvuda ei tema isikuandmete ega neid andmeid sisaldavate dokumentidega.
35 Kui otsus on aga keelduv, siis tuleb selle otsuse hindamisel lähtuda taotluse liigist, millele otsusega vastati (8. märtsi 1972. aasta kohtuotsus Nordgetreide vs. komisjon, 42/71, EU:C:1972:16, punkt 5, ja 24. novembri 1992. aasta kohtuotsus Buckl jt vs. komisjon, C‑15/91 ja C‑108/91, EU:C:1992:454, punkt 22). Seega tuleb vaidlustatud teate eset hinnata eelkõige arvestades 21. septembri 2016. aasta taotluse sisu.
36 Siinkohal tuleb kõigepealt täheldada, et 21. septembri 2016. aasta taotluse pealkiri on „Isikuandmed“.
37 Seejärel tuleb märkida, et 21. septembri 2016. aasta taotluses pole mainitud mitte ainult määrust nr 1049/2001, vaid ka määrust nr 45/2001. Nimelt, ühest küljest on taotlus sõnaselgelt esitatud kahel alusel ehk määruse nr 1049/2001 artikli 6 ja määruse nr 45/2001 artikli 13 alusel. Teisest küljest sisaldab see taotlus iga eespool punktis 13 mainitud nelja dokumentide grupi kohta argumente seoses määruse nr 45/2001 artikli 20 lõikes 1 ette nähtud erandite ja piirangutega.
38 Lõpuks tuleb märkida, et hageja viitab oma 21. septembri 2016. aasta taotluses mitmel korral nii dokumentidele kui ka nendes dokumentides sisalduvatele „andmetele“. Seega ta tunnistab kohe ja üldiselt, et soovib tutvuda teatud dokumentide või vähemalt nendes dokumentides sisalduvate andmetega. Lisaks kordab hageja sõnaselgelt seda tutvumise taotlust seoses D‑grupi dokumentides sisalduvate andmetega. Peale selle seab ta C‑grupi dokumentidega seoses kahtluse alla asjaolu, et nende dokumentide või nendes sisalduvate andmete edastamine võiks kahjustada julgeoleku direktoraadi juurdlusvahendeid ja -meetodeid. Lõpuks mainib hageja A‑grupi dokumentides üle kantud või kokku kogutud teavet, täpsustades, et need dokumendid puudutavad teda isiklikult ja otse.
39 Neid asjaolusid arvestades on selge, et 21. septembri 2016. aasta taotlus sisaldab peale dokumentidega tutvumise taotluse ka nendes dokumentides sisalduvate ja hagejat puudutavate isikuandmetega tutvumise taotlust.
40 Teiseks tuleb märkida, et vaidlustatud teates viitas julgeoleku direktoraadi direktor „[hageja] taotlus[ele] tutvuda [oma] isikuandmetega“. Ta täpsustas samuti, tuginedes andmekaitseinspektori 25. juuli 2016. aasta otsusele, et ta on seisukohal, et julgeoleku direktoraat „menetles [seda] taotlust [õigesti]“. Seega ei otsustanud julgeoleku direktoraat vaidlustatud teates ise käsitleda mitte ainult asjaomaste dokumentidega tutvumise küsimust, vaid samuti nendes dokumentides sisalduvate isikuandmetega tutvumise küsimust, rõhutades, et 8. märtsi 2016. aasta otsusega ei ole rikutud hageja õigust nende andmetega tutvuda.
41 Pealegi ei ole komisjon tõendanud ega isegi väitnud, et julgeoleku direktoraat on mingil muul ajal vastanud kirjalikult või suuliselt, sõnaselgelt või kaudselt 21. septembri 2016. aasta taotlusele osas, milles sellega taotleti isikuandmetega tutvumist.
42 Neil asjaoludel tuleb leida, et komisjon otsustas vaidlustatud teates hageja taotluse üle, mille eesmärk oli võimaldada tal tutvuda teatutega nendest isikuandmetest. Sellest tuleneb, et seda teadet, millega nimetatud taotlust ei rahuldatud, tuleb analüüsida kui nende andmetega tutvumise võimaldamisest keeldumist.
– Vaidlustatud teate puhtalt kinnitav laad
43 Komisjon väidab, et isegi mööndusel, et julgeoleku direktoraat tegi vaidlustatud teates otsuse isikuandmetega tutvumise valdkonnas, on see teade igal juhul akt, mis puhtalt kinnitab 8. märtsi 2016. aasta otsust, mida hageja ei ole hagi esitamise tähtaja jooksul vaidlustanud.
44 Hageja vaidleb komisjoni argumentidele vastu. Ta väidab, et haldusjuurdluse lõpetamine 31. augustil 2016 ja 21. septembril 2016 taotluse esitamine, et tutvuda väljajättelises versioonis oma isikuandmetega, on uued ja olulised asjaolud, mis kohustavad julgeoleku direktoraati uuesti läbi vaatama 8. märtsi 2016. aasta otsuse põhjendatust.
45 Esiteks tekitavad komisjoni argumendid küsimuse, kas kohtupraktikat, mille kohaselt on vastuvõetamatu hagi, mis on esitatud varasemat otsust puhtalt kinnitava otsuse peale, kui see ei ole esitatud varasema otsuse vaidlustamiseks ette nähtud tähtaja jooksul (17. mai 2017. aasta kohtuotsus Portugal vs. komisjon, C‑337/16 P, EU:C:2017:381, punkt 51), kohaldatakse institutsioonide otsustele, mis on vastu võetud, et vastata määruse nr 45/2001 artikli 13 alusel esitatud taotlusele tutvuda isikuandmetega.
46 Sellega seoses tuleb ühest küljest märkida, et määruse nr 45/2001 artikli 13 punktis c on sätestatud, et „andmesubjektil on õigus piiranguteta ning [igal hetkel] kolme kuu jooksul alates vastava taotluse esitamisest saada vastutavalt töötlejalt tasuta […] arusaadaval kujul teavet töödeldavate andmete […] kohta“ [täpsustatud tõlge]. Sellest sättest, mis võimaldab andmesubjektil „igal hetkel“ tutvuda oma isikuandmetega, tuleneb, et sellel isikul on katkematu ja kestev õigus nende andmetega tutvuda.
47 Teisest küljest tuleb nentida, et kuigi määruse nr 45/2001 artikli 20 lõikes 1 on ette nähtud erandid ja piirangud andmesubjekti õigusele tutvuda oma isikuandmetega, on selles sättes täpsustatud, et institutsioonid võivad piirata sama määruse artikli 13 kohaldamist, „kui piirang on vajalik“. Sellest tuleneb, et määruse artikli 20 lõikes 1 ette nähtud erandeid ja piiranguid saab kohaldada vaid ajavahemikul, mille jooksul need on vajalikud.
48 Pealegi tuleb rõhutada, et isikuandmete kaitse, milleks Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 8 lõige 1 sõnaselgelt kohustab, on harta artiklis 7 kaitstud eraelu austamise õiguse jaoks eriti tähtis (8. aprilli 2014. aasta kohtuotsus Digital Rights Ireland jt, C‑293/12 ja C‑594/12, EU:C:2014:238, punkt 53).
49 Seega on Euroopa Kohus eelistanud Euroopa Liidu õiguse tõlgendust, mis toetab isikuandmete kaitse kõrget taset. Kohus võttis eelkõige arvesse asjaolu, et isikuandmete töötlemise valdkonnas on andmesubjekti faktiline ja õiguslik olukord loomu poolest muutuv, mistõttu pelk aja möödumine võib muuta andmete töötlemise kasutuks või isegi õigusvastaseks, mis nii enne ei olnud (vt selle kohta analoogia alusel 13. mai 2014. aasta kohtuotsus Google Spain ja Google, C‑131/12, EU:C:2014:317, punktid 92 ja 93).
50 Sellest järeldub, et määruse nr 45/2001 raames võib isik igal hetkel esitada uue taotluse tutvuda oma nende isikuandmetega, millega tutvumise võimaldamisest varem keelduti. Selline taotlus paneb asjaomasele institutsioonile kohustuse analüüsida, kas varasem tutvumise võimaldamisest keeldumine on jätkuvalt õigustatud.
51 Uus läbivaatamine, mille eesmärk on kontrollida, kas eelnevalt vastu võetud isikuandmetega tutvumise võimaldamisest keeldumine on määruse nr 45/2001 artikleid 13 ja 20 arvestades jätkuvalt õigustatud, viib seega sellise akti vastuvõtmiseni, mis ei ole varasemat akti puhtalt kinnitav, vaid mis kujutab endast akti, mille peale võib esitada tühistamishagi ELTL artikli 263 alusel.
52 Käesolevas asjas esitas hageja komisjonile 21. septembril 2016 taotluse tutvuda erinevates dokumentides sisalduvate oma isikuandmetega. Eespool punktist 50 tuleneb, et komisjon pidi selle taotluse läbi vaatama. Nagu on märgitud eespool punktis 42, tuleb asuda seisukohale, et komisjon otsustas vaidlustatud teates selle taotluse üle ja keeldus selle rahuldamisest. Neil asjaoludel tuleb sedastada, et arvestades eespool punktis 51 toodud põhimõtet, on see teade vaidlustatav akt, sõltumata asjaolust, et 8. märtsi 2016. aasta otsuses juba varem osaliselt keelduti hagejale nende andmetega tutvumise võimaldamisest. Seega ei saa komisjon tulemuslikult tugineda vaidlustatud teate puhtalt kinnitavale laadile.
53 Teiseks tuleb märkida, et isegi kui eeldada, et eespool punktis 45 mainitud kohtupraktika on käesolevas asjas kohaldatav, tuleb täheldada, et akt on pelgalt varasemat otsust kinnitav akt üksnes siis, kui see ei sisalda võrreldes varasema otsusega ühtegi uut asjaolu (10. detsembri 1980. aasta kohtuotsus Grasselli vs. komisjon, 23/80, EU:C:1980:284, punkt 18, ja 31. mai 2017. aasta kohtuotsus DEI vs. komisjon, C‑228/16 P, EU:C:2017:409, punkt 33). Uute ja oluliste asjaolude esinemine võib pealegi õigustada varasema lõplikuks muutunud otsuse uuesti läbivaatamise taotluse esitamist (vt 7. veebruari 2001. aasta kohtuotsus Inpesca vs. komisjon, T‑186/98, EU:T:2001:42, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika). Hagi, mis on esitatud otsuse peale, millega keelduti lõplikuks muutunud otsuse uuesti läbivaatamisest, tunnistatakse nii vastuvõetavaks, kui on selge, et esinevad uued ja olulised asjaolud (vt selle kohta 7. veebruari 2001. aasta kohtuotsus Inpesca vs. komisjon, T‑186/98, EU:T:2001:42, punkt 49). Asjaolusid tuleb pidada „uuteks ja olulisteks“, kui ühelt poolt ei hageja ega administratsioon ei olnud või ei saanud olla varasema otsuse tegemise hetkel sellest asjaolust teadlikud ja teisest küljest võib see asjaolu oluliselt muuta hageja olukorda võrreldes olukorraga, mille alusel tehti varasem, lõplikuks muutunud otsus (vt selle kohta 7. veebruari 2001. aasta kohtuotsus Inpesca vs. komisjon, T‑186/98, EU:T:2001:42, punktid 50 ja 51).
54 Käesolevas asjas toob hageja uute ja oluliste asjaolude olemasolu tõendamiseks eeskätt esile asjaolu, et haldusjuurdlus lõpetati 31. augustil 2016.
55 Komisjon vaidleb vastu, väites, et hageja piirdus oma 21. septembri 2016. aasta taotluses julgeoleku direktoraadi tänamisega selle eest, et talle anti 14. septembril 2016 teada haldusjuurdluse lõpetamisest, ning et ta ei väitnud sealjuures, et lõpetamine kujutab endast uut ja olulist asjaolu, mis õigustaks 8. märtsi 2016. aasta otsuse uuesti läbivaatamist.
56 Sellega seoses väärib märkimist, et määruse nr 45/2001 ükski säte, eelkõige selle artikkel 13, mis kaitseb õigust andmetega „piiranguteta“ tutvuda, ei kohusta andmesubjekti põhjendama või õigustama oma isikuandmetega tutvumise taotlust. Sellest tuleneb, et isikuandmetega tutvumise valdkonnas saab hageja Üldkohtus tugineda vaidlustatud akti kuupäeval uute ja oluliste asjaolude olemasolule, mis õigustavad uut läbivaatamist, isegi kui ta neid asjaolusid oma taotluses ei maininud.
57 Neil asjaoludel, ja kuna komisjon oli haldusjuurdluse lõpetamisest teadlik juba siis, kui talle esitati 21. septembri 2016. aasta taotlus, saab hageja Üldkohtus tulemuslikult tugineda haldusjuurdluse lõpetamisele, et tõendada uue ja olulise asjaolu olemasolu.
58 Ühest küljest tuleb aga märkida, et see sündmus leidis aset pärast 8. märtsi 2016. aasta otsust, mistõttu see on uus asjaolu eespool punktis 53 viidatud kohtupraktika tähenduses.
59 Teisest küljest on see sündmus sama kohtupraktika tähenduses samuti oluline. Nimelt väärib märkimist, et kui julgeoleku direktoraat keeldus 8. märtsi 2016. aasta otsuses hagejal võimaldamast tutvuda teatud tema isikuandmetega, viitas julgeoleku direktoraat andmetest olenevalt esiteks määruse nr 45/2001 artikli 20 lõike 1 punktis a ette nähtud erandile, mille eesmärk on „tagada […] kuritegude ennetamine, uurimine, avastamine ja nende eest vastutusele võtmine“, ja teiseks sama määruse artikli 20 lõikes 1 punktis c ette nähtud erandile, mille eesmärk on muu hulgas „tagada […] teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitse“. Mis puudutab selle määruse artikli 20 lõike 1 punktis a ette nähtud erandit, siis julgeoleku direktoraat mainis, et asjaomaste andmete avalikustamine paljastab tema juurdlusvahendid ja -meetodid. Mis puudutab määruse nr 45/2001 artikli 20 lõike 1 punktis c ette nähtud erandit, siis julgeoleku direktoraat täpsustas, et asjaomaste andmete avalikustamine kahjustaks nende teiste isikute õigusi, kelle isikuandmeid on töödeldud, st haldusjuurdluse käigus ära kuulatud tunnistajate ja informaatorite õigusi. Seega on selge, et põhjused, mille alusel hagejale osaliselt keelduti 8. märtsi 2016. aasta otsuses andmetega tutvumise võimaldamisest, olid vähemalt kaudselt seotud hageja suhtes algatatud haldusjuurdlusega. Järelikult ei saa olla välistatud, et selle juurdluse lõpetamine muutis oluliselt hageja olukorda.
60 Seda järeldust ei sea kahtluse alla komisjoni argumendid, mille kohaselt esiteks vajadus mitte kahjustada julgeoleku direktoraadi kasutatud juurdlusvahendeid ja ‑meetodeid ning teiseks vajadus kaitsta tunnistajaid ja informaatoreid säilib pärast haldusjuurdluse lõpetamist. Nimelt püütakse nende argumentidega seada tühistamisnõuete vastuvõetavus täielikult sõltuvusse sellest, kas hagejale andmetega tutvumise võimaldamisest uuesti keeldumine on põhjendatud. Selleks aga, et tuvastada, et haldusjuurdluse lõpetamine on uus ja oluline asjaolu, millega on õigustatud hageja olukorra uuesti läbivaatamine, piisab, kui märkida, et see sündmus võis mõjutada määruse nr 45/2001 artikli 20 lõike 1 punktides a ja c ette nähtud erandite kohaldamist, ilma et see mõjutaks küsimust, kas uuesti läbivaatamise tulemusel saab vajaduse korral uuesti samadele eranditele tuginedes keelduda hagejale andmetega tutvumise võimaldamisest või mitte.
61 Sellest tuleneb, et haldusjuurdluse lõpetamine on uus ja oluline asjaolu, mis õigustab hageja õiguse tutvuda oma isikuandmetega uuesti läbivaatamist.
62 Käesolevas asjas on uuesti läbivaatamine seda enam õigustatud, et hageja lasi mööduda mõistliku aja enne, kui ta esitas julgeoleku direktoraadile uue taotluse oma isikuandmetega tutvumiseks. Nimelt esitati 21. septembri 2016. aasta taotlus enam kui kuus kuud pärast seda, kui 8. märtsi 2016. aasta otsuses osaliselt keelduti hagejale andmetega tutvumise võimaldamisest.
63 Neil asjaoludel ei ole komisjonil igal juhul alust väita, et vaidlustatud teade on 8. märtsi 2016. aasta otsust puhtalt kinnitav akt.
– Hageja põhjendatud huvi
64 Komisjon on seisukohal, et kuna hageja juba sai täielikult või osaliselt tutvuda oma isikuandmetega ja muu hulgas täielikult A‑grupi dokumentides sisalduvate isikuandmetega ning kuna tema eesmärk on tegelikult tutvuda dokumentidega, ei ole tal vaidlustatud teate vaidlustamiseks tegelikku põhjendatud huvi.
65 Kuigi hageja ei vaidle konkreetselt vastu komisjoni argumentidele, siis selgub tema menetlusdokumentidest, et ta on seisukohal, et temalt on vaidlustatud teatega ebaõigesti võetud võimalus tutvuda oma isikuandmetega.
66 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on füüsilise või juriidilise isiku esitatud tühistamishagi vastuvõetav üksnes siis, kui tal on huvi vaidlustatud akti tühistamise suhtes. Selline põhjendatud huvi eeldab, et vaidlustatud akti tühistamine võib iseenesest tekitada õiguslikke tagajärgi ja et hagi tulemusel võib selle esitanud isik saada mingit kasu (17. septembri 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. Koninklijke FrieslandCampina, C‑519/07 P, EU:C:2009:556, punkt 63, ja 17. septembri 2015. aasta kohtuotsus Mory jt vs. komisjon, C‑33/14 P, EU:C:2015:609, punkt 55).
67 Nagu juba eespool punktis 42 märgitud, tuleb käesolevas asjas leida, et komisjon keeldus vaidlustatud teatega hagejale kõikide nende isikuandmetega tutvumise võimaldamisest, mida on mainitud 21. septembri 2016. aasta taotluses.
68 Tõesti on nii, et hagejal juba võimaldati tutvuda oma teatud isikuandmetega. Nimelt on komisjon 8. märtsi 2016. aasta otsusele lisatud tabelis hagejale edastanud teatud andmed, mille puhul ta ei ole tuginenud ühelegi määruse nr 45/2001 artiklis 20 ette nähtud erandile ega piirangule. Nii on see ühest küljest kõikide isikuandmetega, mille komisjon on kindlaks teinud A‑grupi dokumentides, välja arvatud dokument nr 56, ja teisest küljest ühe osaga isikuandmetest, mille komisjon on kindlaks teinud B‑, C‑ ja D‑grupi dokumentides ning dokumendis nr 56.
69 Nagu juba eespool punktis 46 märgitud, on andmesubjektil siiski määruse nr 45/2001 raames katkematu ja kestev õigus tutvuda oma isikuandmetega. See õigus annab talle eeskätt võimaluse esitada isikuandmetega tutvumise taotlus, sh siis, kui tal on juba nende andmetega olnud võimalik täielikult või osaliselt tutvuda, selleks et näiteks veenduda, et kõik institutsiooni valduses olevad isikuandmed on tegelikult kindlaks tehtud ja seejärel edastatud, või et teada saada, kas institutsioon asjaomaseid andmeid ikka töötleb, ja kui see on nii, siis kas neid andmeid on muudetud või mitte.
70 Pealegi, kuigi on tõsi, et hageja ei saa oma isikuandmetega tutvumise taotluse abil tutvuda neid andmeid sisaldavate dokumentidega, ei oma see asjaolu iseenesest mõju huvile, mida pakub hagejale nende andmete endaga tutvumine.
71 Neil asjaoludel võib sellise vaidlustatud teate tühistamine, millega on hagejale keeldutud 21. septembri 2016. aasta taotluses mainitud kõikides dokumentides sisalduvate isikuandmetega tutvumise võimaldamisest, omada hageja jaoks õiguslikke tagajärgi ja hageja võib sellest kasu saada.
72 Sellest tuleneb, et tühistamisnõuded on vastuvõetavad ja komisjoni esitatud asja läbivaatamist takistavad asjaolud tuleb tagasi lükata.
Tühistamisnõuete põhjendatus
73 Oma tühistamisnõuete põhjendamiseks väidab hageja, et vaidlustatud teade ei vasta ELTL artiklis 296 ette nähtud põhjendamiskohustusele. Nimelt olevat selles teates piirdutud viitega 8. märtsi 2016. aasta otsusele ning selles ei ole esitatud põhjusi, miks hageja ei saa oma isikuandmetega tutvuda. Mis puudutab A‑grupi dokumentides sisalduvaid isikuandmeid, siis 8. märtsi 2016. aasta otsus ei olnud hageja sõnul põhjendatud, mistõttu ka vaidlustatud teates on rikutud põhjendamiskohustust. Mis puudutab B‑, C‑ ja D‑grupi dokumentides sisalduvaid isikuandmeid, siis vaidlustatud teates ei ole hageja sõnul põhjendatud, miks on jätkuvalt õigustatud määruse nr 45/2001 artikli 20 lõike 1 punktides a ja c ette nähtud nende erandite ja piirangute kohaldamine, millele tugineti tema vastu 8. märtsi 2016. aasta otsuses, pärast haldusjuurdluse lõpetamist ja olukorras, kus julgeoleku direktoraadile on esitatud uus taotlus nende andmetega tutvumiseks väljajättelises vormis.
74 Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu. Ta väidab ühelt poolt, et A‑grupi dokumentides sisalduvate isikuandmete osas, millega hagejal juba oli võimaldatud tutvuda, ei olnud erilist põhjendamist nõutud, ja teiselt poolt, et hagejat teavitati 8. märtsi 2016. aasta otsusele lisatud tabelis piisavalt põhjustest, miks teatud B‑, C‑ ja D‑grupi dokumentides sisalduvaid tema enda isikuandmeid talle ei avalikustatud.
75 Väärib märkimist, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad ELTL artikliga 296 nõutud põhjendused vastama asjaomase akti olemusele ning neist peab selgelt ja üheselt selguma akti andnud institutsiooni arutluskäik, nii et asjaomastel isikutel on võimalik võetud meetme põhjuseid mõista ja pädeval kohtul järelevalvet teostada. Põhjendamise nõuet tuleb hinnata juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, toodud põhjenduste olemust ning seda huvi arvestades, mis võib olla selgituste saamiseks akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab. Ei ole nõutud, et põhjendustes oleks täpsustatud kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna akti põhjenduste vastavust ELTL artikli 296 nõuetele ei tule hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades (2. aprilli 1998. aasta kohtuotsus komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, C‑367/95 P, EU:C:1998:154, punkt 63, ja 1. juuli 2008. aasta kohtuotsus Chronopost ja La Poste vs. UFEX jt, C‑341/06 P ja C‑342/06 P, EU:C:2008:375, punkt 88).
76 Pealegi tuleneb määruse nr 45/2001 artikli 20 lõikest 3, et sama määruse artikli 20 lõikes 1 ette nähtud erandi või piirangu kohaldamise korral andmesubjekti suhtes tehakse talle teatavaks selle erandi või piirangu kohaldamise peamised põhjused.
77 Käesolevas asjas tuleb tõdeda, et vaidlustatud teates, mille sõnastus on esitatud eespool punktis 14, endas ei ole esitatud peaaegu mingeid faktilisi või õiguslikke põhjendusi. Nimelt ei sisaldu selles teates mingeid sellele konkreetselt omaseid põhjendusi. Selles ei ole täpsustatud, mis põhjustel ei saa hagejale anda luba tutvuda 21. septembri 2016. aasta taotluses mainitud isikuandmetega. Tegelikult on vaidlustatud teates piirdutud viitega 8. märtsi 2016. aasta otsusele ja andmekaitseinspektori 25. juuli 2016. aasta otsusele, milles otsustati, et hageja õigust tutvuda oma isikuandmetega ei ole rikutud. Selles teates on lihtsalt ilma mingi selgituseta kinnitatud, et arvestades andmekaitseinspektori järeldust, on andmetega tutvumise taotlust „[õigesti] menetletud“.
78 Põhjendamine viitega on teatud juhtidel siiski lubatav (vt selle kohta 19. novembri 1998. aasta kohtuotsus parlament vs. Gaspari, C‑316/97 P, EU:C:1998:558, punkt 27). Eriti on kohtupraktikas heaks kiidetud põhjendus viitega varasemale otsusele (vt selle kohta 12. mai 2016. aasta kohtuotsus Zuffa vs. EUIPO (ULTIMATE FIGHTING CHAMPIONSHIP), T‑590/14, ei avaldata, EU:T:2016:295, punkt 43, ja 5. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Edeka-Handelsgesellschaft Hessenring vs. komisjon, T‑611/15, EU:T:2018:63, punktid 32–38).
79 Seega tuleb analüüsida, kas viide 8. märtsi 2016. aasta otsusele ja andmekaitseinspektori 25. juuli 2016. aasta otsusele on vaidlustatud teate piisav põhjendus.
80 Sellega seoses tuleb esimesena märkida, et seoses A‑grupi dokumentides (välja arvatud dokument nr 56) sisalduvate isikuandmetega ei ole tabelis, mis on lisatud 8. märtsi 2016. aasta otsusele, millega täielikult rahuldati tutvumise taotlus – vähemalt osas, mis puudutab asjaomastes dokumentides komisjoni poolt kindlaks tehtud isikuandmeid –, esitatud mingeid andmetega tutvumise võimaldamisest keeldumise põhjendusi. Järelikult ei saa viide 8. märtsi 2016. aasta otsusele kujutada endast põhjendust sellele, et hagejale keelduti esimest korda vaidlustatud teates võimaldamast tutvuda A‑grupi dokumentides sisalduvate kõikide isikuandmetega.
81 Teiseks, seoses B‑, C‑ ja D‑grupi dokumentides sisalduvate isikuandmetega tuleb täheldada, nagu märgiti eespool punktides 52 ja 61, et komisjon pidi analüüsima, kas 8. märtsi 2016. aasta otsuses hagejale tutvumise võimaldamisest keeldumine on jätkuvalt õigustatud. Selleks pidi ta eelkõige kindlaks tegema kõikide asjaomaste isikuandmete suhtes, et määruse nr 45/2001 artikli 20 lõike 1 punktides a ja c ette nähtud erandite ja piirangute kohaldamine, millele tugineti tema vastu 8. märtsi 2016. aasta otsuses, on jätkuvalt õigustatud, võttes arvesse õigusliku või faktilise olukorra võimalikku muudatust. Eriti pidi komisjon võtma arvesse asjaolusid, et haldusjuurdlus vahepeal lõpetati ja et oli möödunud enam kui kuus kuud.
82 Ühest küljest tuleb aga tõdeda, et vaidlustatud teade ei sisalda mingit põhjendust seoses hageja oma isikuandmetega tutvumuse õiguse konkreetse ja üksikasjaliku uuesti läbivaatamise kohta. Selles ei sisaldu ka põhjendusi eespool punktis 81 mainitud asjaolude võimaliku mõju kohta. Teisest küljest ei saa pelk viide 8. märtsi 2016. aasta otsusele ja andmekaitseinspektori 25. juuli 2016. aasta otsusele ilmselgelt olla adekvaatne ja piisav põhjendus, kuna pärast uuesti läbivaatamist tehtud uus keelduv otsus ei saa määratluse poolest tugineda üksnes põhjendustele, mis sisalduvad sellele uuesti läbivaatamisele eelnevates otsustes. Järelikult ei ole viitega nendele kahele otsusele täidetud põhjendamiskohustus osas, milles see puudutab B‑, C‑ ja D‑grupi dokumentides sisalduvate isikuandmetega tutvumise võimaldamisest keeldumist, mis vaidlustatud teates uuesti hageja suhtes toimus.
83 Seega tuleb põhjendamiskohustuse rikkumisele tugineva väitega nõustuda.
84 Järelikult tuleb tühistada vaidlustatud teade osas, milles sellega on jäetud rahuldamata hageja taotlus tutvuda oma teatud isikuandmetega.
Hageja taotletud menetlustoiming
85 Hageja palub, et komisjoni kohustataks esitama dokumenti nr 57.
86 Taotletud menetlustoiming on siiski seotud kahju hüvitamise nõuetega, nagu hageja kohtuistungil ka tunnistas. Kuna hageja loobus nendest nõuetest ja see loobumine on kantud protokolli (eespool punkt 27), ei ole dokumendi nr 57 esitamine käesolevas vaidluses vajalik.
87 Seetõttu ei ole alust hageja esitatud menetlustoimingu taotlust rahuldada.
Kohtukulud
88 Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
89 Kuna hageja on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja komisjon on kohtuvaidluse põhiosas kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista komisjonilt, ilma et oleks vaja arvestada hageja osalist loobumist oma kahju hüvitamise nõuetest.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (üheksas koda laiendatud koosseisus)
otsustab:
1. Tühistada Euroopa Komisjoni personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi julgeoleku direktoraadi direktori 12. oktoobri 2016. aasta teade osas, milles sellega on jäetud rahuldamata RE 21. septembri 2016. aasta taotlus tutvuda oma teatud isikuandmetega.
2. Mõista kohtukulud välja komisjonilt.
Gervasoni | Madise | da Silva Passos |
Kowalik-Bańczyk | | Mac Eochaidh |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 14. veebruaril 2019 Luxembourgis.
Allkirjad