EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS (kolmas koda)
10. september 2014(*) (1)
Avalik teenistus – Ajutine teenistuja – Tähtajalise lepingu pikendamata jätmine – Ameti töötajad – Töötajate arvu vähendamine – ERA mitmeaastane finantsraamistik – Kahe ametikoha kaotamine ametikohtade loetelus – Oluliste formaalsuste järgimine – Õigus olla ära kuulatud – Sise‑eeskirjad – Teenistuse huvid
Kohtuasjas F‑120/13,
mille ese on ELTL artikli 270 alusel esitatud hagi,
KE, Euroopa Raudteeagentuuri endine ajutine teenistuja, elukoht Brüssel (Belgia), esindaja: advokaat S. A. Pappas,
hageja,
versus
Euroopa Raudteeagentuur (ERA), esindaja: G. Stärkle, keda abistas advokaat B. Wägenbaur,
kostja,
AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (kolmas koda),
koosseisus: koja esimees S. Van Raepenbusch, kohtunikud E. Perillo ja J. Svenningsen (ettekandja),
kohtusekretär: ametnik X. Lopez Bancalari,
arvestades kirjalikus menetluses ja 18. juuni 2014. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
1 KE palub Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 12. detsembril 2013 saabunud hagiavalduses tühistada Euroopa Raudteeagentuuri (ERA või edaspidi „agentuur”) tegevdirektori 22. märtsi 2013. aasta otsus, millega viimane kinnitas hagejale, et tema ajutise teenistuja leping lõpeb selles lepingus sätestatud kuupäeval, s.o sama aasta 30. septembril.
Õiguslik raamistik
Euroopa Liidu muude teenistujate teenistustingimused
2 Euroopa Liidu muude teenistujate teenistustingimuste (edaspidi „muude teenistujate teenistustingimused”) käesolevas asjas kohaldatava redaktsiooni artikli 2 punkti a kohaselt on ajutisteks teenistujateks nende teenistustingimuste tähenduses „töötajad, kes on võetud ametikohtadele, mis kuuluvad iga institutsiooni eelarvele lisatud ametikohtade loetellu ja mille eelarvepädevad asutused on liigitanud ajutisteks”.
3 Muude teenistujate teenistustingimuste artikli 8 esimeses lõigus on sätestatud:
„Ajutisi töötajaid, kelle suhtes kohaldatakse artikli 2 punkti a, võib tööle võtta tähtajaliselt või tähtajatult. Tähtajalisi töölepinguid võib selle tähtaja jooksul pikendada ainult üks kord. Seejärel pikendatakse lepingut tähtajatult.”
4 Muude teenistujate teenistustingimuste „[t]öösuhte lõpetamist” käsitlevas peatükis on artikli 47 punkti b alapunktis i ette nähtud, et peale ajutise teenistuja surma juhtumi lõpeb tema töösuhe „kui leping on tähtajaline [,] lepingus märgitud kuupäeval”.
Määrus nr 881/2004
5 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 881/2004 millega asutatakse Euroopa Raudteeagentuur (ELT L 164, lk 1; ELT eriväljaanne 07/08, lk 214) (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta määrusega nr 1335/2008), artikli 22 kohaselt on ERA Euroopa Liidu asutus ja juriidiline isik, keda esindab tegevdirektor.
6 Määruse nr 881/2004 artiklis 24 „Personal” on sätestatud:
„1. Ameti töötajate suhtes kohaldatakse Euroopa [Liidu] ametnike personalieeskirju, [...] teenistustingimusi ning [liidu] institutsioonide poolt kõnealuste personalieeskirjade ja teenistustingimuste kohaldamiseks ühiselt vastuvõetud eeskirju.
2. Ilma et see piiraks artikli 26 kohaldamist, kasutab agentuur oma töötajate suhtes nimetatud personalieeskirjade ja teenistustingimustega ametisse nimetavale asutusele või ametiisikule ja tellijale antud volitusi.
3. Ilma et see piiraks artikli 26 lõike 1 kohaldamist, koosneb agentuuri personal:
[...]
– teistest teenistujatest vastavalt [...] teenistustingimustele rakendusülesannete või sekretäri tööülesannete täitmiseks.
[...]”.
ERA 2. oktoobri 2008. aasta otsus
7 ERA tegevdirektor tegi 2. oktoobril 2008 otsuse 150/09.08 agentuuri ajutiste teenistujate lepingute pikendamise poliitika kohta (edaspidi „2. oktoobri 2008. aasta otsus”). Selle otsuse põhjendustes on viidatud eelkõige muude teenistujate teenistustingimuste artikli 8 esimesele lõigule, agentuuri haldusnõukogu vastu võetud personalipoliitika mitmeaastasele kavale ja määruse nr 881/2004 artikli 24 lõikele 3.
8 2. oktoobri 2008. aasta otsuse artiklis 1 on eelkõige ette nähtud, et „[m]ääruse [...] nr 881/2004 artikli 24 lõikes 3 määratletud ajutiste teenistujate lepingute pikendamise kestus on [...] pikaajaliste ametikohtade puhul esmakordse pikendamise korral kaks aastat[; t]eistkordse pikendamise korral muutub leping tähtajatuks”.
9 2. oktoobri 2008. aasta otsuse artiklis 2 on nähtud ette, et „[j]uhul kui lepingut saab pikendada, teatab tegevdirektor teenistujale, kas tema lepingut pikendatakse või mitte, põhimõtteliselt kuus kuud enne lepingu lõppemist”.
Suunised lepingute pikendamise kohta
10 ERA haldusüksuse ülem võttis 26. novembril 2008 vastu suunised lepingute pikendamise kohta (edaspidi „suunised”). Nendes tuletatakse meelde, et 2. oktoobri 2008. aasta otsuse kohaselt teatatakse agentuuri töötajatele põhimõtteliselt kuus kuud ette, kas nende lepingut pikendatakse või mitte. Suuniste eesmärk on täpsustada menetlust, mida tuleb sel puhul järgida.
11 Näiteks on suunistes märgitud, et haldusüksuse personaliosakond (edaspidi „personaliosakond”) teavitab asjaomase üksuse juhatajat hiljemalt kaheksa kuud enne asjaomase teenistuja lepingu lõppemise kuupäeva „vormi nr 1” abil. Üksuse juhataja tuletab seejärel ametikohal töötajale meelde, mis kuupäeval tema leping lõpeb, ja pakub talle vestlust, milles osaleb hindaja, kes peab koostama teenistuja karjääriarengu aruande, viie tööpäeva jooksul pärast seda teadet.
12 Siis koostab üksuse juhataja „vormi nr 2” abil toimikusse mõeldud teatise, mis sisaldab ametikoha enda ja sellega seonduvate ametikohustuste hindamist, eelkõige viimasel olemasoleval karjääriarengu aruandel põhinevat arvamust, kas ametikohal töötaja sobib sellel edasi töötama.
13 Selle teabe põhjal täiendab üksuse juhataja ka personaliosakonna teatisele („vorm nr 1” lisa) lisatud ettepanekut, kas lepingut tuleks pikendada või mitte. Seejärel peab ta esitama hiljemalt seitse kuud enne lepingu lõppemist oma ettepaneku ja koos sellega teatise personaliosakonna toimikusse. See osakond võib lisada toimikusse mõeldud teatisele („vorm nr 2”) ükskõik missuguseid kommentaare, eelkõige selle kohta, kuidas mõjutab ettepanek eelarvet ja kas see on kooskõlas lepingute pikendamise osas agentuuris valitsevate praktikatega.
14 Personaliosakond esitab ettepaneku koos kahe vormiga heakskiitmiseks tegevdirektorile, kes teatab seejärel oma otsusest, täiendades „vormi nr 1” lisa. Pärast tegevdirektori otsuse saamist ja juhul, kui selles soovitatakse leping lõpetada, valmistab personaliosakond ette kirja, mille allkirjastab tegevdirektor ja millega tuletatakse asjaomasele ajutisele teenistujale meelde, mis kuupäeval tema leping lõpeb.
15 Lõpuks on suunistes täpsustatud, et tähtajad tuleb arvutada eranditult alates kuupäevast, mil asjaomane isik sai teate kätte, või hiljemalt hetkest, mil võib arvata, et see isik – eeldusel, et tegemist on hoolsa teenistujaga – on talle edastatud ükskõik missuguste dokumentide sisuga kursis.
Eelarvedokumendid
16 ERA haldusnõukogu võttis 27. novembri 2012. aasta otsusega vastu agentuuri eelarve ja selle ametikohtade loetelu aastaks 2013. Selles küsimuses on ametikohtade loetelus aastaks 2013 märgitud, et 31. detsembri 2011. aasta seisuga oli ERA‑s assistentide (AST) tegevusüksuses 10 ajutist teenistujat palgaastmega AST 1, et liidu eelarves on lubatud ainult seitse selle palgaastme ametikohta ning et agentuur on otsustanud vähendada seda arvu neljale.
17 Personalipoliitika mitmeaastasest kavast, mille ERA haldusnõukogu 20. märtsil 2013 ajavahemikuks 2014−2016 vastu võttis („Multi-annual Staff Policy Plan 2014-2016 for the European Railway Agency”), ilmneb, et tegevusüksuse AST ametikohti, millel töötasid 31. detsembri 2012. aasta seisuga ajutised teenistujad, oli 42, et hääletusele pandud liidu 2013. aasta eelarves oli selle tegevusüksuse ametikohti 40, et liidu 2014. aasta eelarve projektis oli neid 39 ning et 2015. ja 2016. aasta eelarves oli neid kavandatud vastavalt 37 ja 36.
Vaidluse aluseks olevad faktilised asjaolud
18 ERA võttis hageja AST 3 palgaastme assistendina tööle nelja‑aastase lepinguga, mis hõlmas ajavahemikku 1. septembrist 2007 kuni 31. augustini 2011. Agentuuri tegevdirektori kui teenistuslepinguid sõlmima volitatud ametiisiku 7. mail 2007 talle saadetud kirjast ilmneb, et seda lepingut pakuti talle vastavalt muude teenistujate teenistustingimuste artikli 2 punkti a ja artiklite 8−50 alusel.
19 Seda lepingut pikendati 5. mail 2011 kuni 30. septembrini 2013 lepingu lisaga, mille ERA ja hageja allkirjastasid.
20 Hageja viidi tema enda palvel ERA haldusüksuse rahandusosakonnast üle kommunikatsiooniosakonna tegevdirektori büroosse (Executive Director’s Office), et ta täidaks seal eelkõige kommunikatsiooniülesandeid. See üleviimine jõustus 16. veebruaril 2012 ja sellega kaasnes hageja ametikoha üleviimine agentuuri talituse (Directorate) osakondades. Sama kuupäeva üleviimisotsuses oli ka täpsustatud, et tegemist on üleviimisega teenistuse huvides, ning lisaks, et hageja üksuse juhataja kui tema uus otsene ülemus peab hageja ametikoha kirjelduse ajakohastama, et see peegeldaks ametikohustusi ja ülesandeid, mida tal nüüdsest täita tuleb.
Menetlus, mille tulemusena tehti vaidlustatud otsus
21 Personaliosakonna juhataja edastas 22. jaanuaril 2013 hageja üksuse juhatajale teatise, milles ta palus viimasel vastavalt 2. oktoobri 2008. aasta otsusele esitada talle oma arvamus, täites temale täitmiseks mõeldud osa lisatud vormil „toimikusse mõeldud teatis” hiljemalt 15. märtsil 2013, et tal oleks võimalik teatada asjaomastele pooltele, kas hageja lepingut pikendatakse või mitte, kui see sama aasta 30. septembril lõpeb.
22 Hageja üksuse juhataja teatas talle 14. märtsil 2013 toimunud vestlusel suuliselt oma kavatsusest mitte taotleda tema lepingu pikendamist. Hageja sõnul selgitas tema üksuse juhataja talle, et ta viidi koos oma ametikohaga agentuuri talituse osakondade siseselt üle ainult selleks, et täita kommunikatsiooniülesandeid, kuid ilmnes, et tal ei ole ei vastavat haridust ega tehnilisi oskusi, et areneda sellel ametikohal, mis kuulub nüüd agentuuri talitusse. Eelarvega seotud põhjustele, mille tõttu tuleb tema ametikoht kaotada, tugineti tema sõnul selles olukorras niisiis ainult selleks, et tema lepingu pikendamata jätmist õigustada.
23 Hageja selgitas oma vastuses menetlust korraldavatele meetmetele, et selle vestluse jooksul – mis kestis umbes 20 minutit – väitis tema omalt poolt, et kui ta viidi agentuuri talitsuses üle, oleks tema üksuse juhataja pidanud tema ametikoha kirjeldust kohandama, mida viimane aga ei teinud. Seega teatas hageja oma eespool nimetatud vastuses, et „[t]a ei mõista [...], miks heidetakse talle nüüd ette, et tal ei olnud vajalikku pädevust kommunikatsiooniga seotud ametikohal töötamiseks, kui tema ametikoht oli rahandus‑ ja haldustoe ametikoht”. Samas vastuses kritiseeris ta oma üksuse juhatajat selles küsimuses, et viimane ei kaasanud teda piisavalt agentuuri talituse osakondade rahandusküsimustesse.
24 Agentuur omalt poolt selgitas kohtuistungil, et tema lepingu pikendamise küsimust pidi esialgu arutatama 13. märtsile 2013 planeeritud vestlusel, kuid see vestlus jäi lõpuks ära hageja puudumise tõttu. 14. märtsi 2013. aasta hommikupoolikul kohtusid hageja ja üksuse juhataja seejärel, et seda küsimust arutada, ning leppisid kokku, et räägivad sellest uuesti päeva jooksul, mida nad õhtupoolikul ka tegid vestluse raames, mis agentuuri sõnul kestis umbes tund aega.
25 Samal päeval, 14. märtsil 2013, märkis üksuse juhataja personaliosakonna esitatud toimikusse mõeldud teatises jaos „Ametikoha enda ja sellega seotud ametikohustuste muutuste hindamine”, et „kõnesoleva isiku ametikoht loodi, et tulla vastu tema soovile omandada kogemus väljaspool rahandussektorit”. Selles oli ka täpsustatud, et „[tegevusüksusesse AST] kuuluvate ametikohtade arvu vähendamiseks [Euroopa Liidu] 2013. aasta eelarve ja järgnevate aastate eelarvete raames ning agentuuri üldistes huvides otsustati tema ametikohta mitte pikendada”. Jaotises, mis käsitles „[a]rvamust isiku sobivuse kohta jätkata töötamist sellel ametikohal”, oli märgitud, et „[a]metikoha kaotamise tõttu ei ole seda vaja täita”.
26 ERA tegevdirektor kinnitas hagejale 22. märtsi 2013. aasta kirjaga, millele hageja andis oma allkirja sama aasta 25. märtsil, et tema tööleping, „mille alguskuupäev oli [1. oktoober] 2007, lõpeb 30. [septembril] 2013” (edaspidi „vaidlustatud otsus”). Hageja sai oma 27. märtsi 2013. aasta e‑kirjas esitatud taotluse peale ärakirja toimikusse mõeldud teatisest, mille juures oli ettepanek tema lepingut mitte pikendada.
27 Personaliosakonna juhataja allkirjastas 2. aprillil 2013 vormi sellele osakonnale täitmiseks mõeldud osa, tõmmates maha jaotise „Ettepaneku mõju eelarvele, vastavus organisatsiooni valitsevale praktikale ja kogu muu vajalik teave” ning jättes seega selles jaotises kommentaarid esitamata.
28 Hageja esitas 7. mail 2013 Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad”) artikli 90 lõike 2 alusel vaidlustatud otsuse peale kaebuse. Ta põhjendas seda kaebust sellega, et teenistuslepinguid sõlmima volitatud ametiisik ei järginud ette nähtud menetlust, sest tema üksuse juhataja „ei teatanud [talle] pikendamisprotsessi algusest ega ka vestluse võimalusest”, et tehti ilmne hindamisviga küsimuses, kas hageja ametikoht on vaja kaotada ja kas agentuuri üldistes huvides on tema leping pikendamata jätta, ning et vaidlustatud otsuses ei võetud arvesse hageja huve, eelkõige asjaolu, et tema lepingu pikendamise korral oleks see muudetud tähtajatuks lepinguks.
Kaebuse rahuldamata jätmise otsus
29 Teenistuslepinguid sõlmima volitatud ametiisik jättis kaebuse 5. septembri 2013. aasta otsusega rahuldamata (edaspidi „kaebuse rahuldamata jätmise otsus”).
30 Selles küsimuses märkis teenistuslepinguid sõlmima volitatud ametiisik, et enne kui ta esitab oma argumendid vastuseks hagejale, soovib ta tuletada viimasele meelde olukorda, milles vaidlustatud otsus tehti. Ta rõhutas näiteks, et hageja viidi tema palvel koos oma ametikohaga üle alates 16. veebruarist 2012 ning et vastastikusel kokkuleppel otsustati muuta tema ametikohustused rohkem kommunikatsiooniülesanneteks, et ta saaks oma karjääri ERA‑s jätkata. Väljakuulutatud reformi ja eelarvekärbete tulemusena eelkõige töötajate osas seisis teenistuslepinguid sõlmima volitatud ametiisik silmitsi negatiivsete prognoosidega ning oli sunnitud Euroopa Komisjoni taotlusel oma töötajate arvu vähendama, kaotades tegevusüksusest AST kolm ametikohta.
31 Kaebuse rahuldamata jätmise otsuses oli märgitud, et see töötajate arvu vähendamine jätkub komisjoni kontrolli all ja survel: komisjon oli oma 6. märtsi 2013. aasta arvamuses ERA personalipoliitika mitmeaastase kava kohta ajavahemikuks 2014−2016 taas agentuurilt nõudnud, et ta järgiks üldist poliitikat, mille kohaselt tuleb töötajate arvu liidu institutsioonides vähendada 2% võrra aastas. Sellepärast otsustaski talitus kaotada tegevusüksuses AST kaks ametikohta ja valida need kaks ametikohta viie ametikoha hulgast, millel töötasid tegevusüksusesse AST kuuluvad ajutised teenistujad teenistuslepingutega, mis lõppesid 2013. aastal. Kriteerium, millest selle valiku tegemisel lähtuti, seisnes nende ametikohtade kindlakstegemises, mille kaotamine avaldaks võimalikult vähe mõju agentuuri tööle, ning selle kriteeriumi põhjal valiski ERA välja ühe ametikoha tegevusüksusest AST ressursside ja toe üksuses ning ühe ametikoha talituse osakondadest, st hageja ametikoha.
32 Teenistuslepinguid sõlmima volitatud ametiisik täpsustas – samuti kaebuse rahuldamata jätmise otsuses –, et hageja ametikoht otsustati kaotada ning tema lepingut mitte pikendada, sest tema üksuse juhataja oli veendunud, et see, kuidas hageja täidab baasülesandeid kommunikatsiooni valdkonnas, ei hakka lähitulevikus vastama niisugust liiki ametikohal esitatavate nõuete tasemele. Teenistuslepinguid sõlmima volitatud ametiisik märkis, et seda selgitati hagejale suuliselt tema 14. märtsi 2013. aasta vestlusel oma ülemusega.
33 Teenistuslepinguid sõlmima volitatud ametiisik lisas, et seepärast leidiski ta, et hageja lepingut ei saa pikendada, sest seda ei saa rahastada agentuuri 2014. aasta eelarvest, tegevusüksuses AST ei ole võimalik luua uusi ametikohti ja lisaks ei ole ükski selle tegevusüksuse ametikoht vaba ega vabane lähitulevikus ning seega ei olnud võimalik teha otsust, et hageja viiakse üle teise üksusesse.
34 Vastuseks argumentidele, mille hageja oma kaebuses esitas, väitis teenistuslepinguid sõlmima volitatud ametiisik, et hageja lepingu pikendamata jätmisega järgiti 2. oktoobri 2008. aasta otsust, sest talle teatati sellest nõuetekohaselt kuus kuud enne tema lepingu lõppemist. Hageja vaidlustuste kohta, kas agentuur pidi arvestama eelarvepiirangutega ja kas tema ametikoht oli ikka vaja kaotada, nagu on märgitud tema lepingu pikendamist käsitlevas toimikusse mõeldud teatises, väitis teenistuslepinguid sõlmima volitatud ametiisik, et viitest sellele, et liidu 2013. aasta üldeelarves ja järgnevate aastate eelarvetes oli vähendatud tegevusüksusesse AST kuuluvate ametikohtade arvu, piisas niisuguse teatise põhjendamiseks ja et üksikasjalikumad põhjused olid toodud dokumentides, millele oli viidatud selles teatises.
35 Hageja huvide arvessevõtmise küsimuses meenutas teenistuslepinguid sõlmima volitatud ametiisik, et teenistuse huvid peavad olema teenistuja huvide suhtes ülimuslikud ning et igal juhul ei saa teenistuja huvid takistada administratsioonil oma osakondi ratsionaliseerimast, kui ta seda vajalikuks peab. Lõpuks meenutas teenistuslepinguid sõlmima volitatud ametiisik, et kohtuotsuse AI vs. Euroopa Kohus (F‑85/10, EU:F:2012:97) punktis 167 leidis Avaliku Teenistuse Kohus, et „administratsioonil ei saa olla kohustust pakkuda ajutisele teenistujale, kelle töötulemused leitakse olevat ebapiisavad, uut ametikohta”.
Poolte nõuded
36 Hageja palub Avaliku Teenistuse Kohtul tühistada vaidlustatud otsus ja mõista kohtukulud välja ERA‑lt.
37 Agentuur palub jätta hagi rahuldamata ja mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
38 Hageja põhjendab oma hagi kolme väitega, mille kohaselt rikuti olulisi menetlusnorme, tehti ilmseid hindamisvigu ja rikuti ERA‑l lasuvat hoolitsemiskohustust.
Esimene väide, et on rikutud olulisi menetlusnorme
Poolte argumendid
39 Esimene väide koosneb kahest osast, millest esimese kohaselt rikuti kaitseõigusi ja teise kohaselt rikuti ühte olulist formaalsust, mis tõi kaasa võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise.
40 Selles osas väidab hageja kohtuotsusele Lux vs. kontrollikoda (129/82 ja 274/82, EU:C:1984:391, punkt 20) tuginedes, et ehkki niisuguseid sise‑eeskirju nagu 2. oktoobri 2008. aasta otsus ja suunised ei saa kvalifitseerida õigusnormideks, mida administratsioon peab igas olukorras järgima, ei saa ta neist siiski kõrvale kalduda nii, et ei esita mingeid mõjuvaid põhjuseid. Teenistuslepinguid sõlmima volitatud ametiisik aga eiras käesoleval juhul seda põhimõtet, sest ei järginud rangelt menetlust, mille oli ise otsustanud endale kehtestada. Sellega ei rikutud mitte üksnes võrdse kohtlemise põhimõtet, vaid ka kaitseõigusi.
41 Hageja märgib ka, et personaliosakond küsis üksuse juhataja arvamust tema lepingu pikendamise küsimuses alles 22. veebruaril 2013, s.o 20 päeva hiljem, kui on suunistes ette nähtud, st et see konsulteerimismenetlus tuleb algatada hiljemalt kaheksa kuud enne asjaomase lepingu lõppemist. Hageja heidab teenistuslepinguid sõlmima volitatud ametiisikule ette ka seda, et vastupidi suunistes sätestatule ei teatatud talle pikendamisprotsessi algusest ega ka võimalusest minna viie tööpäeva jooksul alates selle protsessi algusest vestlusele.
42 Kuna teenistuslepinguid sõlmima volitatud ametiisik ei teatanud hagejale, et viimasel on võimalus vestelda üksuse juhatajaga – kusjuures selles osaleb vajaduse korral hindaja, kelleks käesoleval juhul oli seesama üksuse juhataja –, siis eiras ta hageja õigust olla ära kuulatud ja esitada oma argumendid tema lepingu pikendamata jätmise küsimuses.
43 Lisaks pani teenistuslepinguid sõlmima volitatud ametiisik käesoleval juhul toime „menetluse olulise rikkumise”, sest enne vaidlustatud otsuse tegemist 22. märtsil 2013 ei konsulteeritud personaliosakonnaga, kes viis lõpule toimikusse mõeldud teatise, allkirjastades selle 2. aprillil 2013. See kujutab suunistes sätestatu põhjal endast rikkumist, sest tegevdirektor peaks lepingu pikendamise või pikendamata jätmise otsuse tegema nii, et võtab eelkõige arvesse personaliosakonna kommentaare, mida aga polnud. Käesoleval juhul on see rikkumine aga eriti ulatuslik, sest vaidlustatud otsus tehti peamiselt eelarvega seotud põhjustel, mille tõttu tuli ametikohti kaotada. Hageja väidab ka, et kui oleks järgitud menetlust, oleks vaidlustatud otsus võinud olla hoopis teistsugune.
44 ERA palub lükata see väide tagasi, väites peamiselt esiteks seda, et käesoleval juhul teatati hagejale igatahes otsusest tema lepingut mitte pikendada kuus kuud enne tema lepingu lõppemist, mis on kooskõlas 2. oktoobri 2008. aasta otsusega. Mis puudutab teiseks suuniseid, siis ta kinnitab põhiliselt, et neid kohaldatakse ainult juhtudel, mil asjaomast lepingut on võimalik pikendada, nagu see ei ole siis, kui asjaomane ametikoht kaotatakse eelarvega seotud põhjustel nagu käesoleval juhul.
Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang
– Üldised kaalutlused
45 Oma esimese väite raames heidab hageja agentuurile sisuliselt ette seda, et viimane eiras tema õigust olla enne vaidlustatud otsuse tegemist ära kuulatud ega järginud menetlust, mille oli niisuguse õiguse järgimise tagamiseks ise kehtestanud.
46 Selles küsimuses tuleb kõigepealt tõdeda, et muude teenistujate teenistustingimustes, eelkõige selle artiklis 47 ei ole nähtud ette konkreetset menetlust, mille eesmärk oleks teha võimalikuks see, et tähtajaliselt tööle võetud ajutine teenistuja kuulatakse nõuetekohaselt ära enne, kui tehakse otsus tema lepingut mitte pikendada – otsus, mis võib oma sisu poolest asjaomase isiku kutsealast ja isiklikku olukorda ebasoodsalt mõjutada.
47 Kui personalieeskirjades ja muude teenistujate teenistustingimustes ei ole seda küsimust reguleeritud, võib institutsioon või amet siiski ette näha omaenda institutsiooni‑ või ametisisesed menetlused ja nõuded, mis võimaldavad ajutise teenistuse enne tema teenistuse jätkumise kohta otsuse tegemist ära kuulata, eelkõige võttes vastu sise‑eeskirjad, tingimusel et niisugust võimalust kasutades ei kalduta kõrvale personalieeskirjades või muude teenistujate teenistustingimustes sätestatud sõnaselgest nõudest (vt selle kohta kohtuotsused Schneider vs. komisjon, T‑54/92, EU:T:1994:283, punkt 19, ja Petrilli vs. komisjon, F‑98/07, EU:F:2009:7, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika).
48 Selles küsimuses tuleb märkida, et niisuguseid institutsiooni‑ või ametisiseseid eeskirju võib valdkonnas, milles institutsioonile või ametile on personalieeskirjadega antud ulatuslik kaalutlusõigus, anda kõikidele töötajatele edastatava otsuse vormis, mille eesmärk on tagada asjaomastele ametnikele ja teenistujatele ühesugune kohtlemine. Kui institutsioon või amet teeb sellise otsuse, tuleb seda otsust kui niisugust pidada näitlikuks käitumisreegliks, mille administratsioon iseenesele kehtestab ja millest ta ei tohi kõrvale kalduda, täpsustamata, miks ta seda tegi, vastasel juhul rikub ta võrdse kohtlemise põhimõtet (vt selle kohta kohtuotsused Louwage vs. komisjon, 148/73, EU:C:1974:7, punkt 12; Lux vs. kontrollikoda, EU:C:1984:391, punkt 20, ja Monaco vs. parlament, T‑92/96, EU:T:1997:105, punkt 46; vt töötajate hindamise kohta kohtuotsus Bernard vs. Europol F‑99/07 ja F‑45/08, EU:F:2009:84, punkt 79 ja seal viidatud kohtupraktika).
49 Käesoleval juhul kujutavad suunised, milles on üksikasjalikult kirjeldatud menetlust, mida tuleb ERA‑s ajutise teenistuja lepingute pikendamisel järgida, endast sise‑eeskirja eespool viidatud kohtupraktika tähenduses ning seega tuleb tõdeda, et nähes ette, et asjaomaseid isikuid teavitatakse põhimõtteliselt kuue kuu jooksul enne lepingu lõppemist ning täpsustades menetlust, mida agentuuri talitused peavad järgima ja milles on asjaomastele isikutele ette nähtud võimalus esitada oma seisukoht, lõi ERA 2. oktoobri 2008. aasta otsuse tegemise ja suuniste vastuvõtmisega oma teenistujatele õiguse olla ära kuulatud küsimuses, kas nende tähtajalist teenistuslepingut tuleks pikendada.
50 Igal juhul on Euroopa Liidu põhiõiguste hartas, mis jõustus 1. detsembril 2009 õigusaktina, millel on ELL artikli 6 kohaselt sama õigusjõud nagu aluslepingutel, artiklis 41 sõnaselgelt sätestatud isiku põhiõigus, „et teda kuulatakse ära enne seda, kui tema suhtes kohaldatakse üksikmeedet, mis võib teda kahjustada”. Harta artikli 51 kohaselt on see artikkel 41 aga suunatud otseselt liidu institutsioonidele, organitele ja asutustele, kes on niisiis kohustatud seda kohaldama ja järgima harta artiklis 52 näidatud piirides.
51 Esimest väidet tulebki analüüsida kõikidest nendest kaalutlustest lähtudes.
– Esimene väiteosa, et on rikutud kaitseõigusi
52 Kõigepealt tuleb märkida, et nagu hageja eelkõige kohtuistungil tunnistas, oli 2. oktoobri 2008. aasta otsuse ja suuniste sisu – mille kohaselt menetlust just läbi viidigi, kui tema lepingut pikendati 5. mail 2011 – talle teada.
53 Selle kohta, kas agentuur järgis täielikult suuniseid, mis reguleerivad eeskätt dialoogi agentuuri ja asjaomase teenistuja vahel tema lepingu pikendamise võimaluste küsimuses, ilmneb toimikust ja kohtuistungil toimunud aruteludest, et hagejale teatati tema 14. märtsil 2013 toimunud vestlusel üksuse juhatajaga, miks viimane ei kavatse teha teenistuslepinguid sõlmima volitatud ametiisikule ettepanekut tema ajutise teenistuja lepingut pikendada, st et vähemalt hageja sõnul ei vastanud tema töötulemused tema ametikohaga seotud nõuetele (vt selle kohta kohtuotsus Bianchi vs. ETF, F‑38/06, EU:F:2007:117, punkt 66).
54 Esialgsete põhjuste kohta, miks üksuse juhataja tegi teenistuslepinguid sõlmima volitatud ametiisikule niisuguse ettepaneku, tuleb märkida, et ehkki lõpuks tõi viimane vaidlustatud otsuses ja kaebuse rahuldamata jätmise otsuses ära täiendavaid põhjuseid, tunnistab hageja, et ta vestles 14. märtsil 2013 sel teemal oma üksuse juhatajaga ning et tal oli seega võimalus vaidlustada hinnang, mille üksuse juhataja andis tema töötulemustele ja võimalusele, et need tulevikus paranevad, et vastata agentuuri vajadustele. Järelikult oli tal tõesti võimalus esitada oma ülemusele oma seisukoht, enne kui teenistuslepinguid sõlmima volitatud ametiisik tegi selle ülemusel ettepanekul vaidlustatud otsuse.
55 Agentuur peab siiski tagama, et asjaomasele teenistujale teatatakse suunised järgides, mida tema vestlus tema ülemusega puudutab, et ta saaks esitada tõhusalt oma seisukoha enne, kui tema teenistuslepingu lõppemise küsimuses tehakse otsus, mis teda kahjustab. Seega, ehkki suunistega ei ole kehtestatud ülemuse ja asjaomase teenistuja vahel ette nähtud dialoogiks kirjalikku vormi ning järelikult võib vestluse teemast teatada suuliselt ja see teema võib tuleneda kontekstist, milles see vestlus toimus, võib asjaomase isiku kirjalik kohalekutsumine olla sobivam.
56 Selle aspekti kohta märgib hageja, et tema 14. märtsi 2013. aasta vestluse järel – mis toimus alles hilja õhtul ja ainuüksi tema initsiatiivil – ei teatatud talle, et on algatatud tema lepingu pikendamise menetlus.
57 Selles küsimuses tuleb meenutada, et hageja tunnistas, et eespool nimetatud vestlusel oli ta 2. oktoobri 2008. aasta otsusest ja suunistest teadlik ning seda enam, et tema lepingut oli 5. mail 2011 juba samade suuniste alusel pikendatud. Selles olukorras on vähe tõenäoline, et ta ei mõistnud oma 14. märtsi 2013. aasta vestluse järel, et on algatatud tema lepingu pikendamise menetlus. Lisaks ei ole asjaolu, et vestlus toimus hilinemisega, olemuselt niisugune, mis seaks kahtluse alla selle, kas teda tõesti informeeriti võimalusest esitada üksuse ülemale tõhusalt oma seisukohad − eelkõige mis puudutab tema töötulemusi ja tema ametikohaga seonduvaid ametikohustusi – enne, kui see üksuse ülem tegi teenistuslepinguid sõlmima volitatud ametiisikule oma ettepaneku tema lepingu pikendamise kohta.
58 Hagejale ei saanud olla ka teadmata, et kui ta soovib, on tal suunistes sõnaselgelt ette nähtud võimalus taotleda pärast 14. märtsi 2013. aasta vestlust dialoogi jätkumist üksuse ülema kui hindajaga ja vajaduse korral viimase ülemusega. Kuigi ei ole vaidlustatud, et üksuse ülem läks 15. märtsil 2013 puhkusele, ei takistanud miski hagejat pärast seda, kui ta sai teada tema seisukoha oma lepingu pikendamise küsimuses, oma huve uuesti kaitsmast, eelkõige nii, et ta esitab tegevdirektorile kui teenistuslepinguid sõlmima volitatud ametiisikule, kes hakkas tegema vaidlustatud otsust, kirjalikud või suulised seisukohad, et veenda teda üksuse ülema ettepanekust kõrvale kalduma.
59 Selles küsimuses tuleb märkida, et hageja vestlusest oma üksuse ülemaga kuni vaidlustatud otsuse tegemiseni kulus nädal aega. Selle aja jooksul oli hagejal veel võimalik oma seisukohta kirjalikult täiendada (vt analoogia aluses kohtuotsused Sopropé, C‑349/07, EU:C:2008:746, punktid 49−52, ja Kamino International Logistics, C‑129/13, EU:C:2014:2041, punkt 33).
60 Lisaks näitab hageja kaebuse sisu, et ta sai vaidlustatud otsusest väga hästi aru, hoolimata sellest, et viimase põhjendused olid selle tegemise põhjuste küsimuses napisõnalised, mis kinnitab, et talle teatati nõuetekohaselt põhjused, miks otsustas tema üksuse ülem tema lepingu pikendamist mitte taotleda (vt selle kohta kohtuotsus Solberg vs. EMCDDA, F‑124/12, EU:F:2013:157, punkt 34).
61 Kõigest eelnevast ilmneb, et agentuur ei eiranud käesoleval juhul hageja õigust olla enne vaidlustatud otsuse ära kuulatud, seda enam, et selle otsusega ei lõpetatud tähtajalist lepingut, vaid see puudutas niisuguse lepingu fakultatiivset pikendamist (vt selle kohta, missugune on õiguse olla ära kuulatud ulatus sõltuvalt huve kahjustava akti laadist, kohtuotsus Bui Van vs. komisjon, T‑491/08 P, EU:T:2010:191, punktid 75−77).
62 Igal juhul on kohtupraktikas sedastatud, et isegi juhul, kui kaitseõigusi on rikutud, on väitega nõustumiseks veel vaja, et kui seda rikkumist ei oleks olnud, oleks menetlus võinud lõppeda teistsuguse tulemusega (kohtuotsus Wunenburger vs. komisjon, T‑246/04 ja T‑71/05, EU:T:2007:34, punkt 149 ja seal viidatud kohtupraktika).
63 Selles küsimuses märgib Avaliku Teenistuse Kohus veel, et hageja esitas oma kaebuses täiendavad argumendid, millele teenistuslepinguid sõlmima volitatud ametiisik vastas nii, et kinnitas vaidlustatud otsust peamiselt eelarvest tulenevate nõuetega seotud põhjustel. Järelikult isegi juhul, kui hageja oleks tõesti kasutanud talle pakutavat võimalust paluda põhjalikumat dialoogi ülemusega ja oleks saanud nii võimaluse esitada needsamad argumendid enne vaidlustatud otsuse tegemist, ei oleks menetlus saanud anda teistsugust tulemust.
64 Kõike eelnevat arvestades tuleb esimese väite esimene osa seega tagasi lükata.
– Teine väiteosa, et on rikutud ühte olulist formaalsust, mis tõi kaasa võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise
65 Kõigepealt tuleb tõdeda, et suunistes ette nähtud tähtajad teenivad eelkõige 2. oktoobri 2008. aasta otsuses sätestatud põhieesmärki tagada, et agentuur tegutseb hoolikalt selleks, et ajutisele teenistujale, kelle leping hakkab lõppema, teatataks vähemalt kuus kuud enne selle lepingu lõppemist, kas seda lepingut pikendatakse või mitte, ning et vastav otsus tehakse seega õigel ajal, eelkõige selleks, et see ei tabaks asjaomast isikut ootamatult ning et ta saaks vajaduse korral astuda samme töö otsimiseks ja korraldada võimalikku kolimist töökoha asukohast teise liikmesriiki kui see, kus asub agentuur.
66 Ka ilmneb nende jaotiste pealkirjadest, mille üksuse juhataja pidi täitma, et suunistes ette nähtud menetluse eesmärk on eeskätt saada viimase arvamus küsimuses, kas asjaomase ametikohaga seonduvad ametikohustused muutuvad ja kas sellel ametikohal töötav ajutine teenistuja peaks eelkõige selle põhjal, kuidas ta on neid ülesandeid varem täitnud – kusjuures selle kohta koostatakse karjääriarengu aruanne –, sellel ametikohal edasi töötama, mis õigustab tema lepingu pikendamist. Nagu ERA õigesti rõhutab, peab selles menetluses kogutav teave aitama välja selgitada, kas teenistuja, kelle teenistusleping hakkab lõppema, võib või peab sellel ametikohal edasi töötama, mis eeldab siiski tingimata, et see ametikoht on eelarve seisukohast ka tulevikus kantud agentuuri ametikohtade loetellu.
67 Tuleb ka meenutada, et kohtupraktika kohaselt on juhul, kui suunistes ette nähtud näitlikke tähtaegu ei järgita, veel vaja, et niisugune rikkumine võis avaldada mõju vaidlustatud otsuse sisule (kohtuotsus Wunenburger vs. komisjon, EU:T:2007:34, punkt 149 ja seal viidatud kohtupraktika).
68 Mis puudutab aga kõigepealt asjaolu, et tema lepingu pikendamise menetlus algatati alles 22. veebruaril 2013, st 20 päeva hiljem, kui on ette nähtud suunistes sätestatud ajakavas, siis hageja ei tõenda, kuidas võis see viivitus avaldada mõju vaidlustatud otsuse sisule.
69 Selles küsimuses, et personaliosakonna poole pöörduti arvamuse saamiseks alles pärast vaidlustatud otsuse tegemist, ilmneb suunistest teiseks, et selle osakonnaga konsulteerimise eesmärk ei ole asjaomase teenistuja teenete hindamine ega hinnang sellele, kas agentuuri huvisid arvestades tuleks asjaomase isiku lepingut pikendada. Suunistes on ainult märgitud, et personaliosakond „võib” lisada toimikusse mõeldud teatisele ükskõik missuguseid kommentaare, eelkõige selle kohta, kuidas mõjutab ettepanek eelarvet ja kas see on kooskõlas lepingute pikendamise osas agentuuris valitsevate praktikatega. Seega võis personaliosakond niisugusel juhul nagu käesolev jätta otsuse ettepaneku äärele kommentaarid tegemata, mis just ei saanudki tuua kaasa mingeid tagajärgi agentuuri järgmise aasta eelarve osas „kulud” ja vastas lisaks ametikoha kaotamisele eelarvepädevate asutuste poolt. Ka ei näita miski, et kui personaliosakond oleks täitnud enne vaidlustatud otsuse tegemist talle täitmiseks mõeldud vormi osa, oleks tal olnud mõni kommentaar.
70 Niisuguses olukorras nagu käesolev, kus asjaomane ametikoht tuleb kaotada, on mõju, mida avaldab eelarvele ettepanek mitte pikendada sellel ametikohal töötava teenistuja ajutise teenistuja lepingut agentuuri tööeelarvele kulude poolest, tõesti neutraalne, nagu väidab ERA, sest niisuguse otsusega ainult kinnitatakse, et ei kasutata vahendeid, mis järgmise eelarveaasta puhul tühistati. Seega ei oleks võimalik personaliosakonna poole pöördumine ka siis, kui seda oleks tehtud suunistes näidatud tähtaegade jooksul, saanud avaldada mõju vaidlustatud otsuse sisule ja õiguspärasusele.
71 Mis puudutab kolmandaks argumenti, et teenistuslepinguid sõlmima volitatud ametiisik eiras võrdse kohtlemise põhimõtet, siis see tuleb tagasi lükata, sest esiteks selgitas teenistuslepinguid sõlmima volitatud ametiisik ametikoha kaotamise põhjuseid, mis olid käesoleval juhul seotud eelarvega ning miks ta ei järginud rangelt menetlust ja suunistes ette nähtud näitlikke tähtaegu, ning teiseks ühe hagejaga võrreldavas olukorras teenistuja ajutise teenistuja leping lõppes samuti ette nähtud kuupäeval.
72 Eelnevast järeldub, et teine väiteosa ja seega esimene väide tuleb tagasi lükata.
Teine väide, et tehti ilmseid hindamisvigu
Poolte argumendid
73 Hageja väidab kõigepealt, et kinnitades, et tema ametikoht loodi üksnes selleks, et ta saaks omandada kogemuse väljaspool rahandusvaldkonda, tegi teenistuslepinguid sõlmima volitatud ametiisik ilmse hindamisvea, sest hageja tema enda palvel üleviimise eesmärk oli samuti ja eelkõige see, et üksus, kuhu ta viimasena määrati, saaks kasu hageja pädevusest rahandusvaldkonnas. Hageja vaidlustab seega väite, et tema ametikoha kaotamine oli valik, mis avaldas kõige väiksemat mõju agentuuri tööle.
74 Hageja vaidlustab ka väite, et ERA oli kohustatud tema ametikoha kaotama, et täita eelarve‑ ja finantsperspektiivides püstitatud eesmärke. Märkides selles küsimuses, et oma 2013. aasta eelarves oli agentuur ette näinud kahe administraatori ametikoha loomise, kritiseerib ta seda, et kolme ametikoha kaotamise raskus jäi ainult tegevusüksuse AST ametikohtade kanda. Ta mainib seejärel, et komisjon soovitas oma personalipoliitika mitmeaastases kavas aastateks 2014−2016 tõesti töötajate arvu 2% võrra vähendada, kuid ta juhtis tähelepanu ka sellele, et ametikohtade loetelus ette nähtud ametikohad ei olnud sugugi kõik täidetud, sest asjaolule, et agentuuri 144 ametikohast oli täidetud ainult 139. Et ERA‑l oli aga alates 2010. aastast 4−6 täitmata ametikohta, oleks teenistuslepinguid sõlmima volitatud ametiisik võinud kaotada pigem ühe nendest ametikohtadest kui hageja ametikoha. Lõpuks väidab hageja, et kaotamine eelarvelistel kaalutlustel puudutas ametikohti palgaastmega AST 1 ja AST 2. Et tema töötas ametikohal palgaastmega AST 3 ja 6. septembri 2013. aasta seisuga isegi ametikohal AST 4, ei oleks see kaotamine pidanud puudutama tema ametikohta.
75 Lisaks väidab ta, et tegevdirektor ei saanud muuta agentuuri ametikohtade loetelu, milles on kindlaks määratud lubatud ametikohtade arv igal eelarveaastal tegevusüksuste ja palgaastmete lõikes, omal algatusel. See pädevus on ainult agentuuri haldusnõukogul.
76 Agentuur palub lükata see väide põhjendamatuse tõttu tagasi.
Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang
77 Tuleb meenutada, et tehes otsust, kas pikendada või mitte ajutise teenistuja tähtajalisena sõlmitud lepingut, kasutab teenistuslepinguid sõlmima volitatud ametiisik ulatuslikku kaalutlusõigust, mis tal selles valdkonnas on, ning liidu kohus peab selle otsuse õiguspärasuse kontrollimisel seega piirduma – sõltumata põhjendamiskohustuse järgimise kontrollimisest – selle kontrollimisega, kas teenistuse huvidega arvestamisel ei ole tehtud ilmset hindamisviga ja kas teenistuslepinguid sõlmima volitatud ametiisik ei kuritarvitanud võimu (vt kohtuotsus Bianchi vs. ETF, EU:F:2007:117, punktid 92 ja 93 ning seal viidatud kohtupraktika).
78 Selles küsimuses tuleb märkida, et vea võib ilmseks kvalifitseerida üksnes siis, kui see on kergesti äratuntav ja selle saab hõlpsalt tuvastada, lähtudes kriteeriumidest, millest administratsioon peab oma otsustamispädevuse kasutamisel seadusandja tahtel juhinduma. Selle tõendamine, et administratsioon tegi faktiliste asjaolude hindamisel ilmse vea − mis võib õigustada selle hinnangu põhjal tehtud otsuse tühistamist −, eeldab seega, et tõendid, mille hageja peab esitama, on piisavad, et muuta administratsiooni hinnangud ebausutavaks. Teiste sõnadega tuleb väide, et on tehtud ilmne hindamisviga, tagasi lükata, kui hoolimata hageja esitatud asjaoludest võib vaidlustatud hinnangu kui põhjendatud ja loogilise hinnanguga siiski nõustuda (vt kohtuotsus AI vs. Euroopa Kohus, EU:F:2012:97, punkt 153 ja seal viidatud kohtupraktika).
79 Et käesoleval juhul ei ole vaidlustatud otsuses sõnaselgelt toodud põhjuseid, miks otsustas teenistuslepinguid sõlmima volitatud ametiisik hageja lepingu pikendamata jätta, siis tuleb meenutada, et kohtueelse menetluse arengut arvestades tuleb algse huve kahjustava akti õiguspärasuse hindamisel arvesse võtta kaebuse rahuldamata jätmise otsuses toodud põhjendusi, sest esimese põhjendused peaksid viimase omadega kokku langema (kohtuotsus Mocová vs. komisjon, F‑41/11, EU:F:2012:82, punkt 21), ning et ajutise teenistuja lepingu pikendamata jätmise otsuse puhul võib teenistuslepinguid sõlmima volitatud ametiisik kaebuse etapis niisuguse otsuse põhjendusi muuta või need asendada, nagu teenistuslepinguid sõlmima volitatud ametiisik käesoleval juhul ka tegi (vt kohtuotsus Mocová vs. komisjon, T‑347/12 P, EU:T:2014:268, punktid 33−46).
80 See meelde tuletatud, tõdeb Avaliku Teenistuse Kohus kõigepealt eelarvega seotud põhjuste kohta, millele ERA tugineb, et – nagu see ilmneb eelkõige 6. märtsi 2013. aasta arvamusest, mille komisjon agentuurile saatis ja mis on hagiavaldusele lisatud − oli ERA kohustatud ametikohti kaotama, et saavutada „2% eesmärk”, ning et hageja argumendid, milles on vaidlustatud ainult see, kas niisugune eesmärk oli olemas, ning vaidlustatud agentuurile selles valdkonnas kehtestatud eelarvealaste nõuete laad ja ulatus, ei too ilmsiks mingit ERA ilmset hindamisviga nende ametikohtade kaotamise nõuete hindamisel.
81 Tuleb ka meenutada, et talituse korraldamine ja töö kuuluvad ainult institutsiooni pädevusse ning talituste korralduse eest vastutab ainult ülemus, kelleks käesoleval juhul on ERA tegevdirektor. Üksnes tema hindab teenistuse vajadusi, määrates seega tema käsutuses olevad töötajad ametikohtadele (kohtuotsused Labeyrie vs. komisjon, 16/67, EU:C:1968:37, punkt 445; Geist vs. komisjon, 61/76, EU:C:1977:127, punkt 38; Pitrone vs. komisjon, T‑46/89, EU:T:1990:62, punkt 60, ja Cesaratto vs. parlament, T‑108/96, EU:T:1997:115, punkt 48).
82 Liidu institutsioonidel ja ametitel on ka õigus vabalt otsustada, kuidas oma haldusüksusi struktureerida, võttes arvesse tervet hulka tegureid, näiteks neile antud ülesannete laad ja ulatus ning eelarvevõimalused (kohtuotsused Bellardi-Ricci jt vs. komisjon, 178/80, EU:C:1981:310, punkt 19; Scheuer vs. komisjon, T‑108/89, EU:T:1990:45, punkt 41; Sebastiani vs. parlament, T‑163/89, EU:T:1991:49, punkt 33, ja Lacruz Bassols vs. Euroopa Kohus, T‑109/92, EU:T:1994:16, punkt 88). See vabadus hõlmab aga õigust vabalt kaotada ametikohti ja muuta ametikohustuste jaotust töökorralduse suurema tõhususe huvides ja selleks, et täita eelarvega seotud ametikohtade kaotamise nõudeid, mis liidu poliitilised organid on kehtestanud, samuti õigust jaotada ümber ametikohustusi, mida varem täitis kaotatud ametikohal töötav isik, ilma et selleks ametikoha kaotamiseks peaks tingimata olema täidetud tingimus, et kõiki kehtestatud ametikohustusi täidaks väiksem arv isikuid kui enne ümberkorraldamist. Muide, ametikoha kaotamine ei pea tingimata kaasa tooma sellega seotud ametikohustuste kadumist (kohtuotsus Cesaratto vs. parlament, EU:T:1997:115, punktid 49−51).
83 Otsustades eelarvelisest tulenevate nõuetega seotud põhjustel kaotada pigem kaks assistendikohta kui administraatorikohta ning valides viiest assistendikohast, millel töötasid ajutised teenistujad, kelle lepingud lõppesid 2013. aasta kestel, välja hageja ametikoha kui ühe nendest ametikohtadest, mille kaotamine avaldab väikseimat mõju tööle, jäi ERA selle kaalutlusõiguse piiridesse, mis tal selles valdkonnas on (vt selle kohta kohtuotsus Karatzoglou vs. EAR, T‑471/04, EU:T:2008:540, punkt 59).
84 Mis puudutab tegevdirektori väidetavat pädevuse puudumist, mis ei võimaldanud tal agentuuri ametikohtade loetelu muuta – mida muide ei väidetud kohtueelses etapis –, siis hageja ei tõenda, kuidas tegi ERA tegevdirektor vaidlustatud otsuse langetamisega ilmse hindamisvea.
85 Mis puudutab lõpuks 16. veebruari 2012. aasta teisele ametikohale üleviimise otsust, mis on hagiavaldusele lisatud, siis sellest otsusest ilmneb sõnaselgelt, et see tehti teenistuse huvides. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldavad teenistuse huvid ka asjaomaste isikute isiklike soovide arvessevõtmist, sest teenistuse huvid ja töötaja isiklik olukord on lahutamatult seotud (vt selle kohta kohtuotsus Ridolfi vs. komisjon, F‑3/09, EU:F:2009:162, punkt 47). ERA märkis küll kaebuse rahuldamata jätmise otsuses, et see teisele ametikohale üleviimise otsus tehti hageja palvel – tõenäoliselt lihtsustamise huvides ja eesmärgiga rõhutada, et selle hageja taotletud üleviimise tagajärjel määratigi ta ametikohale, mis nüüd kaotatakse.
86 Hageja ei selgita siiski, mille poolest kujutab see, kui kaebuse rahuldamata jätmise otsuses mainitakse asjaolu, et ta ise palus viia end üle ametikohale, mis nüüd kaotatakse, endast ilmset hindamisviga ning kuidas võib niisugune 16. veebruari 2012. aasta üleviimisotsusega − mille õiguspärasust ei ole käesoleval juhul vaidlustatud − seotud viga muuta õigusvastaseks vaidlustatud otsuse ja kaebuse rahuldamata jätmise otsuse, millel oli teistsugune ese, st tema ajutise teenistuja lepingu pikendamata jätmine.
87 Igal juhul ilmneb kaebuse rahuldamata jätmise otsusest, et teenistuslepinguid sõlmima volitatud ametiisik põhjendas oma pikendamata jätmise otsust peamiselt eelarvega seotud põhjustega ning et hageja töö kvaliteedile viitas ta ainult teises järjekorras. Ehkki hageja oli oma ametikohal tegevdirektori büroos täitnud rohkem rahandus‑ ja haldusülesandeid, mille kohta ta väidab, et ta tunneb neid paremini, ning mis olid niisugustena endiselt tema ametikoha kirjelduses, mida tema üksuse ülem ei olnud veel ajakohastanud nii, et oleks lisanud rohkem kommunikatsiooniülesandeid, ei mõjutanud see teenistuslepinguid sõlmima volitatud ametiisiku võimalust teha otsust – mille ta tegi – kaotada hageja ametikoht põhjendusel, et see kaotamine avaldab kõige vähem mõju agentuuri tööle.
88 Eelnevatest kaalutlustest tuleneb, et teine väide tuleb tagasi lükata.
Kolmas väide, et ERA rikkus oma hoolitsemiskohustust
Poolte argumendid
89 Väites, et teenistuslepinguid sõlmima volitatud ametiisik eiras oma hoolitsemiskohustust tema ees, ja tunnistades küll, et teenistuse huvid on ametniku huvide suhtes ülimuslikud, väidab hageja, et tema huve oleks tulnud arvesse võtta vähemalt hetkel, mil tehti otsus tema leping pikendamata jätta. Ta avaldab ka hämmeldust selle üle, et kaebuse rahuldamata jätmise otsuses on viidatud kohtuotsusele AI vs. Euroopa Kohus (EU:F:2012:97), sest tema ei andnud teenistuslepinguid sõlmima volitatud ametiisikule põhjust rahulolematuseks, mida kinnitab asjaolu, et teda edutati 2013. aasta septembris. Ta järeldab, et kui teenistuslepinguid sõlmima volitatud ametiisik otsustas tema lepingu pikendamata jätta ainuüksi tema ametikoha kaotamise tõttu – ilma et oleks isegi analüüsitud tema kui ajutise teenistuja teeneid ega arutatud võimalust viia ta üle teisele ametikohale −, rikkus viimane oma hoolitsemiskohustust, sest ta ei võtnud arvesse hageja huve.
90 ERA palub lükata see väide tagasi, vaidlustades samal ajal selle, et ta ei arutanud võimalust viia hageja üle teisele ametikohale, sest tegevdirektor analüüsis vastupidi seda võimalust, kuid tõdes, et lähitulevikus ei looda juurde tegevusüksusesse AST kuuluvaid ametikohti ja et hagejat ei ole võimalik üle viia oma endisele ametikohale. Seda tehes tegi tegevdirektor rohkem, kui eeldavad kohustused, mis tulenevad kohtuotsusest AI vs. Euroopa Kohus (EU:F:2012:97). Igal juhul ei ole hageja tõendanud, missugused ametikohustused olid agentuuris saadaval ja oleksid võimaldanud tema lepingut pikendada, käesoleval juhul tähtajatult.
Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang
91 Tuleb märkida, et kuigi muude teenistujate teenistustingimuste artiklis 8 on nähtud ette võimalus ajutise teenistuja lepingut pikendada, ei ole see õigus, vaid lihtsalt võimalus, mille kasutamise üle otsustab pädev asutus. Juba eespool viidatud väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on liidu institutsioonidel ulatuslik kaalutlusõigus oma talituste korraldamisel sõltuvalt neile antud ülesannetest ning nende käsutuses olevate töötajate ametikohtadele määramisel nende ülesannete põhjal, kuid siiski tingimusel, et seda tehakse teenistuse huvides (kohtuotsused Nebe vs. komisjon, 176/82, EU:C:1983:214, punkt 18; Lux vs. kontrollikoda, 69/83, EU:C:1984:225, punkt 17, ja Potamianos vs. komisjon, T‑160/04, EU:T:2008:438, punkt 30).
92 Lisaks tuleb märkida, et vastupidi ametnike puhul sätestatule ei ole ajutisel teenistujal, kes on võetud tööle tähtajaliselt ja kelle leping lõpeb, eesõigust, mis võimaldaks tal teenistusaja lõppedes asuda samas tegevusüksuses tööle ükskõik missugusele teisele ametikohale, mis vabaneb või luuakse institutsioonis või ametis, kus ta töötas (vt selle kohta kohtuotsus ETF vs. Michel, T‑108/11 P, EU:T:2013:625, punkt 88).
93 Hoolitsemiskohustuse kohaselt on pädev asutus siis, kui ta hindab ajutise teenistuja tähtajalise lepingu pikendamise või pikendamata jätmise otsuse tegemisel teenistuse huve, siiski kohustatud arvesse võtma kõiki asjaolusid, mis võivad tema otsust mõjutada, eelkõige asjaomase teenistuja huve. Kuigi see on nii, ei saa viimase isiklike huvide arvessevõtmine kaasa tuua seda, et sellel asutusel keelatakse jätta tähtajaline leping pikendamata − hoolimata selle teenistuja vastuseisust −, kui seda nõuavad teenistuse huvid (kohtuotsus Klug vs. EMEA, F‑35/07, EU:F:2008:150, punkt 79). Ka tuleb ametite puhul arvesse võtta seda erilist konteksti, milles liidu ametid tavaliselt tegutsevad ja mida iseloomustab eelkõige asjaolu, et neil on piiratud arv töötajaid ja nad töötavad piiratud tingimustes (vt selle kohta kohtuotsus ETF vs. Schuerings, T‑107/11 P, EU:T:2013:624, punktid 97 ja 100).
94 Käesoleval juhul ei ilmne vaidlustatud otsusest vormiliselt põhjused, miks see tehti. Kaebuse rahuldamata jätmise otsusest on siiski näha, et teenistuslepinguid sõlmima volitatud ametiisik võttis arvesse hageja huve selle vastu, et tema lepingut pikendatakse, muutes selle nüüd tähtajatuks. Ta selgitas selle kohta, et tal ei olnud võimalust viia hagejat üle teisele ametikohale, mis on vaba või vabaneb lähemas tulevikus.
95 Järelikult ja pealegi veel liidu institutsioonidel ja ametitel lasuvate globaalsete poliitiliste nõuete kontekstis vähendada järk-järgult ja igal aastal oma töötajate arvu, ei saa teenistuslepinguid sõlmima volitatud ametiisikule ette heita, et ta eiras hoolitsemiskohustust, sest ei pikendatud ametikohtade kaotamise tõttu oma eelarves − sh ametikoht, millel kõnesolev isik oli siiani töötanud – hageja lepingut nii, et see muutub tähtajatuks.
96 See on seda õigem, et asjaomase teenistuja hindamisaruanded ei näita erilisi teeneid viimati määratud ametikohustuste täitmisel. Kohtupraktikast, millele teenistuslepinguid sõlmima volitatud ametiisik kaebuse rahuldamata jätmise otsuses tugines – ehkki teises järjekorras −, tuleneb, et niisuguse teenistuja isiklike huvide arvessevõtmine, kelle töötulemused leiti olevat mitterahuldavad, ei saa kaasa tuua seda, et pädeval asutusel keelatakse jätta tähtajaline leping pikendamata − hoolimata selle teenistuja vastuseisust −, kui seda nõuavad teenistuse huvid (kohtuotsused Klug vs. EMEA, EU:F:2008:150, punkt 79; AI vs. Euroopa Kohus, EU:F:2012:97, punktid 167 ja 168, ning Solberg ja OEDT, EU:F:2013:157, punkt 45).
97 Ehkki hageja 2012. aasta karjääriarengu aruandes toodud hinnanguid ei saa käesoleval juhul arvesse võtta, sest see koostati pärast vaidlustatud otsuse tegemist, ilmneb agentuuri esitatud dokumentidest aga, et hageja töötulemused ei toonud ilmsiks erilisi teeneid või lausa ei vastanud sellele, mida tema ülemus temalt ootas. Seega võis asjaolu, et hageja hindamisaruanded ei olnud just kõige rahuldavamad, olla – nagu agentuur väidab – täiendav põhjus lisaks käesoleva kohtuotsuse punktis 83 sätestatule, mis võimaldab asuda seisukohale, et tema ametikoht on üks nendest kahest ametikohast, mis tuleb eelarvega seotud nõuete täitmiseks kaotada, ning mis õigustab seda, et tema leping jäetakse pikendamata.
98 Kõigest eelnevast tuleneb, et kolmas väide tuleb tagasi lükata.
99 Et ühegi väitega hageja kolmest väitest ei saanud nõustuda, tuleb hagi jätta rahuldamata.
Kohtukulud
100 Kodukorra artikli 87 lõike 1 alusel, ilma et see piiraks kodukorra teise osa kaheksanda peatüki teiste sätete kohaldamist, kannab kaotaja pool kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kodukorra artiklis 88 on nähtud siiski ette, et poolelt, isegi kui asi lahendatakse tema kasuks, võidakse kohtukulud tervikuna või osaliselt välja mõista, kui see on õigustatud tema käitumise tõttu, sealhulgas käitumise tõttu enne kohtumenetlust, eriti juhul, kui ta on kohtu arvates tekitanud teisele poolele kulusid põhjendamatult või pahatahtlikult.
101 Käesolevas kohtuotsuses eespool esitatud põhjendustest ilmneb, et hageja on kohtuvaidluse kaotanud. Lisaks palus ERA oma nõuetes sõnaselgelt, et kohtukulud mõistetaks välja hagejalt. Käesoleva juhtumi asjaolud õigustavad siiski kodukorra artikli 88 kohaldamist, sest agentuur oleks saanud viia hageja lepingu pikendamise menetluse läbi hoolikamalt ja läbipaistvamalt. Seega tuleb teha otsus, et ERA peab kandma oma kohtukulud ja temalt mõistetakse välja pool hageja kohtukuludest.
Esitatud põhjendustest lähtudes
AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (kolmas koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Jätta Euroopa Raudteeagentuuri kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja pool KE kohtukuludest.
3. Jätta pool KE kohtukuludest tema enda kanda.
Van Raepenbusch | Perillo | Svenningsen |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 10. septembril 2014 Luxembourgis.
Kohtusekretär | | Koja esimees |
W. Hakenberg | | S. Van Raepenbusch |