Archimandritis Sarantis Sarantose, Protopresvyteros Ioannis Fotopoulose, Protopresvyteros Antonios Bousdekise, Protopresvyteros Vasileios Kokolakise, Estia Paterikon Meletoni, Christos Papasotiriou, Charalampos Andralise 14. veebruaril 2020 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (üheksas koda) 11. detsembri 2019. aasta kohtumääruse peale kohtuasjas T-547/19: Sarantis Sarantos versus Euroopa Parlament, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjon

(kohtuasi C-84/20 P)

Kohtumenetluse keel: kreeka

Pooled

Apellandid: Archimandritis Sarantis Sarantos,

Protopresvyteros Ioannis Fotopoulos,

Protopresvyteros Antonios Bousdekis,

Protopresvyteros Vasileios Kokolakis,

Estia Paterikon Meleton, Christos Papasotiriou,

Charalampos Andralis,

(esindaja: advokaat C. Papasotiriou)

Teised menetlusosalised: Euroopa Parlament, Euroopa Liidu Nõukogu

Apellantide nõuded

Apellandid paluvad Euroopa Kohtul:

lahendada nende 31. juuli 2019. aasta hagi, ilma et apellatsiooniasja esemeks olevat kohtumäärust Üldkohtule uueks arutamiseks saadetaks;

tühistada eespool nimetatud hagi asjas tehtud Euroopa Liidu Üldkohtu üheksanda koja 11. detsembri 2019. aasta kohtumäärus, mis on registreeritud numbri all 923557, ning see hagi täies ulatuses rahuldada;

tühistada 20. juuni 2019. aasta määrus (EL) 2019/1157¹ ;

mõista kohtukulud välja vastustajatelt.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjenduseks esitavad apellandid kaks väidet.

Apellatsioonkaebuse esimese väite kohaselt on vaidlustatud kohtumääruses – millega jäeti nende hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja milles leiti eelkõige, et „[…] vaidlustatud kohtumäärus ei puuduta füüsilisest isikust hagejaid neid eristavate tunnuste tõttu või faktiliste asjaolude tõttu, mis oleksid neile eriomased võrreldes teiste isikutega, vaid nende veendumuste alusel, mida võivad väljendada tegelikult või potentsiaalset kindlaksmääramata arv isikuid. Seetõttu ei puuduta vaidlustatud määrus hagejaid isikulikult ELTL artikli 263 neljanda lõike tähenduses“ – rikutud ELTL artikli 263 neljandat lõiget, Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklit 19, proportsionaalsuse põhimõtet, Euroopa Liidu põhiõiguste harta (2000/C 364/01) preambulit ning artiklit 47 ja artikli 52 lõiget 1, ELL artikli 5 lõikeid 1 ja 4 (eraldi ja koostoimes protokolliga nr 2 proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise kohta) ning asjasse puutuvat kohtupraktikat. Oma hagis väitsid nimelt apellandid, et vaidlustatud määruses rikutakse nende inimõigusi, muuhulgas põhiõigusi, mis on ette nähtud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas (õigus inimväärikusele, usuvabadusele, keeldumisele usuliste vaadete, eraelu ja isikuvabaduste alusel ning õigus isikuandmete kaitsele ja nende töötlemiseks nõusoleku andmisele), mistõttu puudutab vaidlustatud määrus neid otseselt ja isikulikult, ning et juba rikutud õiguste laadi tõttu – kuivõrd tegemist on peamiste inimõigustega – on neil õigus esitada ELTL artikli 263 neljanda lõike alusel Üldkohtule tühistamishagi, arvestades, et liidu kohtud on otseselt kohustatud kontrollima määruste õigusvastasust peamiste inimõiguste rikkumise korral.

Apellatsioonkaebuse teises väites märgivad apellandid, et kuna Üldkohus järeldas vaidlustatud kohtumääruses, et kuues hageja, kelleks oli advokaat Christos Papasotiriou, ei olnud nõuetekohaselt esindatud, sest „[…] kuuendat hagejat ei esindanud kolmandast isikust advokaat, vaid ta esindas end ise, kirjutades alla hagile ja tuginedes oma advokaadi staatusele tõendi alusel, mille ta esitas vastavalt kodukorra artikli 51 lõikele 2 […]“, on Üldkohus vääralt, contra legem tõlgendanud Euroopa Liidu põhikirja artikli 19 sätteid, rikkunud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 47 ja proportsionaalsuse põhimõtet ning selle põhimõtte tagamiseks vastu võetud liidu õiguse asjasse puutuvaid sätteid.

____________

¹ Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta määrus     (EL) 2019/1157 liidu kodanike isikutunnistuste ning vaba liikumise õigust kasutavatele liidu kodanikele ja nende pereliikmetele väljaantavate elamislubade turvalisuse suurendamise kohta (ELT 2019, L 188, lk 67).