Language of document :

Euroopa Liidu Nõukogu 15. veebruaril 2019 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (neljas koda laiendatud koosseisus) 4. detsembri 2018. aasta otsuse peale kohtuasjas T-518/16: Carreras Sequeros jt versus komisjon

(kohtuasi C-126/19 P)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Apellant: Euroopa Liidu Nõukogu (esindajad: M. Bauer, R. Meyer)

Teised menetlusosalised: Francisco Carreras Sequeros, Mariola de las Heras Ojeda, Olivier Maes, Gabrio Marinozzi, Giacomo Miserocchi, Marc Thieme Groen, Euroopa Komisjon, Euroopa Parlament

Apellandi nõuded

rahuldada apellatsioonkaebus;

vaadata kohtuasi läbi ja jätta esimeses kohtuastmes esitatud hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

mõista nõukogu kohtukulud käesolevas menetluses välja esimese kohtuastme hagejatelt.

Väited ja peamised argumendid

1.    Esimene väide, et Üldkohus on oma pädevusega seoses rikkunud õigusnormi. Väide on jagatud kahte ossa.

Esimene osa puudutab hagi eset. Nõukogu väidab, et kui Üldkohus tühistas kohtuotsuse resolutsioonis „otsused, mis käsitlevad [hagejate] põhipuhkuse päevade arvu vähendamist 2014. aastal“, pani ta vaikimisi komisjonile kohustuse taastada kohtuotsuse täitmiseks nende puhkusepäevade arv, millele hagejatel oli õigus enne personalieeskirjade muutmist. Nii tehes ja hagi eset muutmata ületas Üldkohus oma pädevust. Kui selline ümberkvalifitseerimine ei olnud võimalik oleks hagi tulnud tunnistada hoopis vastuvõetamatuks.

Teises osas märgib nõukogu, et kuna Üldkohus leidis, et hagejatel on õigus õigusvastasuse väite abil vaidlustada ametnike personalieeskirjade X lisa artiklis 6 määratletud kogu põhipuhkuste kord ja eelkõige see, mida kohaldatakse 2016. aastast, mitte üksnes säte, mida komisjon on rakendanud hagejate 2014. aasta puhkuste kindlaksmääramise otsuses, siis eiras Üldkohus on pädevuse ulatust, mis on vastuolus väljakujunenud kohtupraktikaga, mille kohaselt õigusvastasuse väite ulatus peab piirduma sellega, mis on kohtuasja lahendamiseks ilmtingimata vajalik, ning mille kohaselt peab vaidlustatud üksikotsuse ja kõnealuse üldakti, mille õigusvastasust väidetakse, vahel olema otsene õiguslik seos.

2.    Teine väide, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi, kui ta tõdes, et ametnike personalieeskirjade X lisa uus artikkel 6, millega vähendatakse põhipuhkuse päevade arvu, mõjutab hagejate põhipuhkuse õigust.

Esiteks kui Üldkohus otsustas, et teatud juhtudel võib institutsioonide vastu tugineda direktiivile (käesolevas asjas direktiivile 2003/881 ), eiras ta väljakujunenud kohtupraktikat, mille kohaselt ei saa direktiivi sätteid pidada selliseks, mis kehtestavad iseenesest institutsioonidele kohustusi nende suhetes oma töötajatega, kuna direktiivide adressaatideks on liikmesriigid, mitte liidu institutsioonid või organid.

Teiseks rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta otsustas, et seadusandjale on siduv direktiivi 2003/88 sisu, mida on mainitud presiidiumi selgitustes põhiõiguste harta artikli 31 lõike 2 kohta.

Kolmandaks eiras Üldkohus põhiõiguste harta artikli 31 lõiget 2, mille eesmärk ei ole parandada töötajate elamis- ja töötingimusi, nagu otsustas Üldkohus, vaid tagada liidus kõigile töötajatele tervise ja tööohutuse piisava kaitse tase.

Neljandaks rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta tegi otsuse, et ametnike personalieeskirjade X lisa artikkel 6 rikub põhiõiguste harta artikli 31 lõikega 2 tagatud põhipuhkuse õigust, kui võtta arvesse, et kolmandas riigis töötavatele ametnikele ette nähtud puhkusepäevade koguarv on märgatavalt suurem, kui direktiivis 2000/88 ette nähtud vähemalt 20 päeva.

3.    Kolmas väide, mis on esitatud teise võimalusena, puudutab õigusnormi rikkumist seoses õiguse puhkusele väidetava riive põhjendatusega. Üldkohus rikkus õigusnorme, kui ta otsustas, et vaidlustatud meetme õigustused ei kujutanud endast üldise huvi eesmärke, ning kui ta ei analüüsinud, kas põhipuhkuse õiguse piirang ei ole taotletud eesmärgi seisukohast liigne ja lubamatu sekkumine, mis kahjustaks tagatud õiguse sisu ennast.

____________

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiiv 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta (ELT L 299, lk 9; ELT eriväljaanne 05/04, lk 381).