EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS (esimene koda)
12. detsember 2013(*)
Avalik teenistus – Parlamendiliikmete registreeritud assistendid – Töölepingu ennetähtaegne ülesütlemine – Abitaotlus – Psühholoogiline ahistamine
Kohtuasjas F‑129/12,
mille ese on hagi, mis on esitatud ELTL artikli 270 alusel, mida vastavalt Euratomi asutamislepingu artiklile 106a kohaldatakse Euratomi asutamislepingule, menetluses
CH, Euroopa Parlamendi liikme registreeritud assistent, elukoht Brüssel (Belgia), esindajad: advokaadid L. Levi, C. Bernard‑Glanz ja A. Tymen,
hageja,
versus
Euroopa Parlament, esindajad: S. Alves ja E. Taneva,
kostja,
AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (esimene koda),
koosseisus: koja esimees H. Kreppel, kohtunikud E. Perillo ja R. Barents (ettekandja),
kohtusekretär: ametnik J. Tomac,
arvestades kirjalikus menetluses ja 9. juuli 2013. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
1 CH palub 31. oktoobril 2012 Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse saabunud hagiavalduses tühistada Euroopa Parlamendi 19. jaanuari 2012. aasta otsus, millega öeldi üles tema parlamendiliikme registreeritud assistendi leping, 15. märtsi 2012. aasta otsus, millega jäeti rahuldamata tema abitaotlus, ja vajalikus osas nende otsuste peale esitatud kaebuste rahuldamata jätmise otsused ning mõista parlamendilt tema kasuks kahjuhüvitisena välja 120 000 eurot.
Õiguslik raamistik
2 Käesoleva kohtuasja õigusliku raamistiku moodustavad Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad”) artiklid 12a ja 24 ning muude teenistujate teenistustingimuste (edaspidi „teenistustingimused”) artikli 2 punkt c, artiklid 127 ja 130 ning artikli 139 lõike 1 punkt d.
3 Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 31 „Head ja õiglased töötingimused” lõikes 1 on nähtud ette:
„Igal töötajal on õigus töötingimustele, mis on tema tervise, ohutuse ja väärikuse kohased.”
4 Harta artiklis 41 „Õigus heale haldusele” on sätestatud:
„1. Igaühel on õigus sellele, et liidu institutsioonid, organid ja asutused käsitleksid tema küsimusi erapooletult, õiglaselt ning mõistliku aja jooksul.
2. See õigus kätkeb:
a) igaühe õigust, et teda kuulatakse ära enne seda, kui tema suhtes kohaldatakse üksikmeedet, mis võib teda kahjustada;
[...]”.
5 Parlamendi kodukorra faktiliste asjaolude asetleidmise hetkel kohaldatava redaktsiooni artikli 9 lõikes 2 oli nähtud ette:
„Parlamendiliikmete käitumine põhineb vastastikusel austusel, Euroopa Liidu alusaktides sätestatud väärtustel ja põhimõtetel, tagab parlamendi väärikuse ning ei tohi ohustada parlamendi töö sujuvat toimumist ega häirida rahu ja vaikust parlamendi hoonetes. [...]”
6 Parlamendi juhatuse 9. märtsi 2009. aasta otsusega vastu võetud ja viimati parlamendi juhatuse 13. detsembri 2010. aasta otsusega muudetud teenistustingimuste VII jaotise rakendusmeetmete (edaspidi „rakendusmeetmed”) artikli 20 lõikes 2 on sätestatud:
„Kui assistent, tema poolt abistatav parlamendiliige või parlamendiliikmete rühm soovib lõpetada lepingu enne tähtaega, esitab assistent või vastutav parlamendiliige parlamendi peasekretariaadi pädevale teenistusele kirjaliku taotluse, milles on toodud lepingu ennetähtaegse lõpetamise põhjus(ed).
Teenistuslepinguid sõlmima volitatud ametiisik lõpetab pärast taotluse läbivaatamist lepingu vastavalt muude teenistujate teenistustingimuste artikli 139 lõike 1 punktile d ja ette nähtud etteteatamisaega järgides või vastavalt muude teenistujate teenistustingimuste artikli 139 lõikele 3 ning ette nähtud tingimusi täites.”
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
7 Parlamendiliige B. võttis hageja 1. oktoobril 2004 assistendina tööle lepinguga, mis pidi lõppema 2004.−2009. aasta volituste kehtimisaja lõpul. Kui B. ametiaeg 2007. aastal lõppes, võttis hageja assistendina tööle teine parlamendiliige P. alates 1. detsembrist 2007 kuni volituste kehtimisaja lõpuni 2009. aastal. Alates 1. augustist 2009 võeti hageja tööle parlamendiliikme registreeritud assistendina teenistustingimuste artikli 5a tähenduses, et ta assisteeriks P‑d kuni 2009.−2014. aasta volituste kehtimisaja lõpuni. Tema leping nägi ette määramise II tegevusüksuse palgaastmele 14.
8 Kehtivusega alates 1. septembrist 2010 asendati see leping uue lepinguga, mille kohaselt määrati hageja ümber II tegevusüksuse palgaastmele 11.
9 Alates 27. septembrist 2011 saadeti hageja haiguspuhkusele, mida pikendati kuni 19. aprillini 2012.
10 Hageja raviarst A. G. andis 26. oktoobril 2011 välja tõendi, milles diagnoosis tema ärevus‑ ja depressiooniseisundi, „sundmõtete” esinemise ja toitumishäired, viidates hageja ütlustele, et talle sai töökohal osaks psühholoogiline ahistamine. Neuropsühhiaater doktor Y. G. diagnoosis oma doktor A. G‑le saadetud 20. novembri 2011. aasta aruandes püsiva ärevus‑ ja depressioonihäire. Brüsseli (Belgia) Brugmanni ülikooli kliinikumi meditsiinilis-psühholoogiliste ekspertiiside üksuse juhataja doktor J. de M. järeldas 22. novembril 2011, et tegemist on reaktsioonilise kurnatusesündroomiga, ning teatas, et hageja ärevus‑ ja depressioonihäired on tingitud „psühholoogilise ahistamise üleelamisest tööl”.
11 Hageja teatas 28. novembril 2011 töökohal ahistamise ja selle ennetamise nõuandekomiteele, mille parlament oli moodustanud (edaspidi „psühholoogilise ahistamise nõuandekomitee”), oma olukorrast ja P. käitumisest tema suhtes. Ta uuris 6. detsembril 2011 selle komitee kõikidelt liikmetelt, mida peaks tegema, et esitada psühholoogilise ahistamise kaebus. Ta edastas 12. detsembri 2011. aasta e‑kirjaga kõikidele psühholoogilise ahistamise nõuandekomitee liikmetele ja parlamendi peasekretärile samal päeval P‑le saadetud e‑kirja, milles ta kirjeldas oma tervislikku seisundit viimase ahistamise tagajärjel. 21. detsembri 2011. aasta e‑kirjaga pöördus hageja selle komitee esimehe poole, paludes temalt kokkusaamist.
12 Hageja esitas 22. detsembril 2011 oma nõustajate vahendusel personalieeskirjade artikli 24 alusel abitaotluse, milles ta väitis, et P. on teda psühholoogiliselt ahistanud, ning palus võtta eemaldamismeetmed ja algatada haldusjuurdlus.
13 P. saatis 6. jaanuaril 2012 parlamendi peasekretariaadi personali peadirektoraadi personaliarenduse direktoraadi juures asuvale töölevõtmise ja üleviimise üksusele kirjaliku taotluse öelda hageja tööleping üles. 18. jaanuaril 2012 kinnitas P. seda taotlust.
14 Hageja leping öeldi üles 19. jaanuari 2012. aasta otsusega alates 19. märtsist 2012 usalduse kaotuse tõttu (edaspidi „lepingu ülesütlemise otsus”). Hageja vabastati etteteatamistähtaja jooksul töötamisest. Selle otsuse kaaskirjas teatas pädeva üksuse juhataja hagejale, et sai 18. jaanuaril 2012 P‑lt taotluse tema tööleping üles öelda. P. leidis esiteks, et hagejal ei ole vajalikku pädevust, et tulla toime nende parlamendikomisjonide tööga, mille liige P. on, ning teiseks, et hageja käitumine on vahel vastuvõetamatu nii tema kui ka teiste parlamendiliikmete ja assistentide suhtes. Nendel põhjustel ei saanud P. enam hagejat usaldada ja hageja enam tema assistent olla.
15 Hageja nõustajad palusid 23. jaanuari 2012. aasta kirjaga P. koostatud töölepingu ülesütlemise taotluse ärakirja. Parlamendi pädev üksus edastas selle palve peale neile 2. veebruari 2012. aasta kirjaga mittetäieliku loetelu näidetest, mis tõendavad hageja ja P. vahelise usalduse kadumist.
16 Hageja nõustajad meenutasid 7. veebruari 2012. aasta kirjas, et hageja abitaotlusele ei ole vastatud.
17 Doktor Y.G. diagnoosis doktor A.G‑le saadetud 4. märtsi 2012. aasta kirjas hageja ärevus‑ ja depressioonihäire ägenemise esiteks selle tagajärjel, et parlament ei tunnistanud „psühholoogilise ahistamise üleelamist tööl”, ja teiseks töölepingu ülesütlemise otsuse tõttu.
18 Parlamendi pädev peadirektor teatas 15. märtsi 2012. aasta kirjaga, mis puudutas hageja esitatud abitaotlust, et ta ei võta seisukohta, kas personalieeskirjade artikkel 24 on kohaldatav või mitte, sest hageja lepingu ülesütlemise ja tema pika haiguse tõttu töölt eemaleoleku tulemusena on see taotlus muutunud esemetuks (edaspidi „abitaotluse rahuldamata jätmise otsus”).
19 Hageja esitas 30. märtsil 2012 personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel töölepingu ülesütlemise otsuse peale kaebuse. 22. juunil 2012 esitas hageja sama õigusnormi alusel kaebuse abitaotluse rahuldamata jätmise otsuse peale.
20 Parlamendi peasekretär rahuldas 20. juuli 2012. aasta otsusega osaliselt töölepingu ülesütlemise otsuse peale esitatud kaebuse, otsustades pikendada hageja lepingu lõppemise kuupäeva teenistustingimuste artikli 139 lõike 1 punkti d viimase lause alusel 20. juunini 2012 tema tõendatud haiguspuhkuse tõttu, mis oli kestnud 19. aprillini 2012.
21 Abitaotluse rahuldamata jätmise otsuse peale esitatud kaebuse jättis parlamendi peasekretär 8. oktoobri 2012. aasta otsusega rahuldamata.
Poolte nõuded
22 Hageja palub Avaliku Teenistuse Kohtul:
– tühistada töölepingu ülesütlemise otsus;
– tühistada abitaotluse rahuldamata jätmise otsus;
– tühistada vajalikus ulatuses parlamendi peasekretäri 20. juuli 2012. aasta otsus, millega jäeti rahuldamata tema töölepingu ülesütlemise otsuse peale esitatud 30. märtsi 2012. aasta kaebus, ja 8. oktoobri 2012. aasta otsus, millega jäeti rahuldamata tema abitaotluse rahuldamata jätmise otsuse peale esitatud 22. juuni 2012. aasta kaebus;
– mõista parlamendilt tema kasuks kahjuhüvitisena välja 120 000 eurot;
– mõista kohtukulud välja parlamendilt.
23 Parlament palub Avaliku Teenistuse Kohtul:
– jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
Nõue tühistada kaebuste rahuldamata jätmise otsused
24 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt toovad kaebuse rahuldamata jätmise otsuse vastu suunatud vormilised nõuded kaasa Avaliku Teenistuse Kohtu poole pöördumise otsuse osas, mille peale kaebus esitati, kui kaebuse rahuldamata jätmise otsusel kui niisugusel ei ole iseseisvat sisu (vt selle kohta Euroopa Kohtu 17. jaanuari 1989. aasta otsus kohtuasjas 293/87: Vainker vs. parlament, punkt 8, ja Avaliku Teenistuse Kohtu 9. juuli 2009. aasta otsus kohtuasjas F‑104/07: Hoppenbrouwers vs. komisjon, punkt 31). Et 20. juuli 2012. aasta otsusel, millega jäeti rahuldamata töölepingu ülesütlemise otsuse peale esitatud 30. märtsi 2012. aasta kaebus, ja 8. oktoobri 2012. aasta otsusel, millega jäeti rahuldamata abitaotluse rahuldamata jätmise otsuse peale esitatud 22. juuni 2012. aasta kaebus, ei ole iseseisvat sisu, tuleb neid tühistamisnõudeid selles olukorras käsitada nii, et need on suunatud üksnes lepingu ülesütlemise otsuse ja abitaotluse rahuldamata jätmise otsuse vastu.
Nõuded tühistada töölepingu ülesütlemise otsus ja kaebuse rahuldamata jätmise otsus
Poolte argumendid
– Hageja argumendid
25 Hageja sõnul on kõnesoleva ahistamise, ahistaja ja töölepingu ülesütlemise otsuse vahel otsene seos, sest see otsus tehti ahistamise toimepanija P. taotlusel. Hageja märgib, et tegusid, mis kujutavad endast ahistamist, kirjeldati täpselt ja üksikasjalikult ning dokumenteeriti abitaotluses ja kaebustes nii palju võimalik ning P. ei saanud väita, et see olukord oli talle teadmata. P. käitumise kohta väidab hageja, et viimane näitab üles pidevat rahulolematust, mis avaldub tema saavutuste ja tema võimete süstemaatilises mustamises, lakkamatus haavavas ja mittekonstruktiivses kriitikas tema enda või kolmandate isikute juuresolekul ja tema töö kvaliteedi pidevas kahtluse alla panemises. Hageja sõnul ei seata enam kahtluse alla mitte ainult tema töö kvaliteeti, vaid ka tema isiku kvaliteeti ja tema väärikust.
26 Seejärel toob hageja konkreetseid näiteid P. käitumisest, mida ta peab enda suhtes ülekohtuseks, eelkõige tema mustamine kolmandate isikute ees. Hageja järeldab, et vastavalt Avaliku Teenistuse Kohtu 24. veebruari 2010. aasta otsusele kohtuasjas F‑2/09: Menghi vs. ENISA, kuritarvitati lepingu ülesütlemise otsust tehes võimu ja see otsus tuleb tühistada. Seda otsust ei tehtud sel eesmärgil, et P. ei peaks enam koos töötama assistendiga, kellega tal pole omavahelist usaldust, vaid eesmärgiga „saada lahti” assistendist, kelle abitaotlus oleks võinud teda kahjustada. Hageja lisab, et teenistuslepingute sõlmimiseks volitatud asutus, kellele esitatakse töölepingu ülesütlemise taotlus, pidi hindama P. põhjenduste asjakohasust. Teenistuslepingute sõlmimiseks volitatud asutus ei tohi piirduda sellega, et rahuldab iga töölepingu ülesütlemise taotluse, mille parlamendiliige on oma assistendi kohta esitanud, ja ta ei tohi seda teha ammugi siis, kui see assistent on esitanud abitaotluse. Mis puudutab otsust jätta rahuldamata töölepingu ülesütlemise otsuse peale esitatud kaebus, siis märgib hageja, et parlament mitte üksnes ei keeldunud tühistamast otsust, mis tehti ilmselgelt võimu kuritarvitades, vaid ta rikkus ka oma põhjendamiskohustust, eirates põhjendatult esitatud tõendeid ja jättes võtmata seisukoha võimu kuritarvitamise küsimuses. Hageja märgib ka, et lepingu ülesütlemise otsuse tühistamata jätmine võimaldas parlamendil hiljem põhjendada hageja abitaotluse rahuldamata jätmise otsust nii, et lepingu ülesütlemine muutis selle abitaotluse esemetuks. Lõpuks väidab ta, et ka lepingu ülesütlemise otsus tuleks tühistada, sest sellega on rikutud personalieeskirjade artiklit 12a ja tagatist, mille see annab töötajatele, kes kaebavad psühholoogilise ahistamise üle.
27 Ilmse hindamisveaga seoses vaidlustab hageja põhjendused, millega põhjendati lepingu ülesütlemise otsuse tühistamata jätmist ja parlamendi keeldumist seda viga tunnistada. Hageja meenutab, et pärast ligi kahe aasta pikkust koostööd otsustas P. jätta ta tema esimese lepinguga enda teenistusse. Mis puudutab argumenti, millega põhjendati tema lepingu ülesütlemise otsust, st hageja vastuvõetamatut käitumist tema kolleegide suhtes, siis ta märgib, et seda väidet ei tõendatud ühegi tõendiga.
28 Abitaotluse rahuldamata jätmise otsuse kohta viitab hageja Avaliku Teenistuse Kohtu 8. veebruari 2011. aasta otsusele kohtuasjas F‑95/09: Skareby vs. komisjon, ja rõhutab, et lepingu ülesütlemise otsus ei muuda juba iseenesest abitaotlust esemetuks. Ta nõustub küll, et taotletavatel eemaldamismeetmetel ei olnud töölepingu ülesütlemise tulemusena enam mõtet, kuid väidab, et parlamendiliikmete registreeritud assistentide suhtes kohaldatakse personalieeskirjade artiklit 24 ning seega ei saanud talle abi keelata ja juurdlust algatamata jätta.
– Parlamendi argumendid
29 Kõigepealt esitas parlament mõned seisukohad parlamendiliikmete registreeritud assistentide staatuse kohta. Esiteks väidab ta, et kohtupraktikat, mis käsitleb ajutiste teenistujate teenistustingimuste artikli 2 punkti c tähenduses lepingute ülesütlemist, võib analoogia alusel kohaldada parlamendiliikmete registreeritud assistentide suhtes, sest mõlema lepingutüübi ühine oluline omadus on vastastikune usaldus. Parlament viitab sellega seoses Esimese Astme Kohtu 17. oktoobri 2006. aasta otsusele kohtuasjas T‑406/04: Bonnet vs. Euroopa Kohus, ja Avaliku Teenistuse Kohtu 7. juuli 2010. aasta otsusele liidetud kohtuasjades F‑116/07, F‑13/08 ja F‑31/08: Tomas vs. parlament. Mis puudutab teenistustingimuste artikli 139 lõike 1 punktil d ja rakendusmeetmete artikli 20 lõikel 2 põhinevat lepingu ülesütlemise menetlust, siis selgitab parlament, et kui pädev teenistuslepingute sõlmimiseks volitatud asutus saab parlamendiliikmelt taotluse, milles palutakse parlamendiliikme registreeritud assistendi leping usalduse kaotuse tõttu ennetähtaegselt üles öelda, saab see asutus ainult võtta selle usalduse kaotuse teatavaks ja lepingu ülesütlemise taotluse rahuldada. Teenistuslepingute sõlmimiseks volitatud asutusel ei ole sellega seoses, kas see taotlus rahuldada või mitte, mingit kaalutlusruumi. Mis puudutab selle taotluse läbivaatamist rakendusmeetmete artikli 20 lõike 2 teises lõigus ette nähtud teenistuslepingute sõlmimiseks volitatud asutuse poolt, siis parlament täpsustab, et tegemist on lihtsalt haldusliku käitlemisega ülesütlemise ettevalmistamiseks ja menetluse algatamiseks teenistustingimuste artikli 139 lõike 1 punktis d ette nähtud etteteatamistähtaega järgides. Seega ei ole teenistuslepingute sõlmimiseks volitatud asutusel parlamendi sõnul mingit kaalutlusruumi, kas rahuldada parlamendiliikme registreeritud assistendi lepingu ülesütlemise taotlus. Teenistuslepingute sõlmimiseks volitatud asutusel oli hageja lepingu ülesütlemisel seega kaalutlusõiguseta pädevus ning ta tegutses P. taotlusel, mida viimane põhjendas sellega, et tema ja hageja vahel ei olnud enam töösuhte jätkamiseks ilmtingimata vajalikku usaldust.
30 Võimu kuritarvitamise ja psühholoogilise ahistamise kohta märgib parlament, et hageja väiteid ja süüdistusi ei tõenda mingid dokumendid või asjaolud, mis näitaksid, et need väited ja süüdistused on õiged, ning tema väide, et lepingu ülesütlemise otsus tehti võimu kuritarvitades, sest see tehti tema psühholoogilise ahistamise eesmärgil, tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata. Parlament lisab, et asjaolu, et hagiavaldusele lisatud meditsiinilised aruanded näitavad, et hageja ärevus‑ ja depressioonihäire on tingitud „psühholoogilise ahistamise üleelamisest tööl”, ei võimalda tõendada niisuguse ahistamise asetleidmist, sest need aruanded põhinevad hageja subjektiivsel kirjeldusel selle kohta, missugused on tema töötingimused. Parlament märgib ka, et P. võttis pädeva üksusega hageja töölepingu ülesütlemise menetluse küsimuses esmakordselt ühendust 2011. aasta 28. novembri ja 5. detsembri vahel, st hulk aega enne abitaotluse esitamist. Sellest järeldub parlamendi arvates, et teenistuslepingute sõlmimiseks volitatud asutus ei teinud lepingu ülesütlemise otsust selleks, et hagejast pärast tema abitaotluse esitamist „lahti saada”. Lõpuks vaidlustab parlament väidetava põhjenduste puuduse otsuses, millega jäeti rahuldamata lepingu ülesütlemise otsuse peale esitatud kaebus.
31 Ilmse hindamisvea kohta väidab parlament, et hageja – kelle ülesanne oli eelkõige hinnata seda, kas esitada muudatusettepanekuid materjalides, mis käsitlesid Euroopa Võrgu- ja Infoturbeametit (ENISA), või mitte – ei tõendanud, et väljapakutud muudatusettepanekud ei olnud „esitamatud”. Seega ei tõendanud hageja, et teenistuslepingute sõlmimiseks volitatud asutus tegi niisuguse vea. Seejärel väidab parlament, et ta ei süüdistanud hagejat lepingu ülesütlemise otsuses selles, et ta tuleb majandus‑ ja rahanduskomisjoni tööga halvasti toime. Selles küsimuses rõhutab parlament, et hageja – kes kuulus II tegevusüksusesse – pidi täitma peamiselt tekstide koostamise ja nõuandeülesandeid. Oma 2. veebruari 2012. aasta kirjas märkis teenistuslepingute sõlmimiseks volitatud asutus siiski, et hageja „[oli küll] täiesti võimeline täitma sekretäri ametikohustusi, kuid tal ei ol[nud] poliitilist mõtlemist, [...] mis on vajalik, et [...] abistada [P‑d] tõhusalt parlamendikomisjonide [töös]”.
32 Abitaotluse rahuldamata jätmise otsuse kohta märgib parlament kõigepealt, et personalieeskirjade artiklid 12a ja 24 ei ole kohaldatavad parlamendiliikmete suhtes. Seejärel väidab parlament, et haldusjuurdluse algatamise taotlus jäeti rahuldamata kahel põhjusel: esiteks sellepärast, et see taotlus muutus hageja lepingu ülesütlemise tulemusena esemetuks, ja teiseks seetõttu, et personalieeskirjade artikkel 24 ei ole kohaldatav parlamendiliikmete suhtes. Parlament arvab niisiis, et teenistuslepingute sõlmimiseks volitatud asutus ei saanud abitaotlust rahuldada. Ta leiab seega, et väide, et on rikutud personalieeskirjade artiklit 24, tuleb tagasi lükata. Parlament lisab, et hageja viimine teisele ametikohale on igal juhul välistatud, sest vastavalt teenistustingimuste artiklile 5a paluvad parlamendiliikmed ise administratsioonil tööle võtta enda välja valitud assistendid.
Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang
– Hageja lepingu ülesütlemine
33 Harta artikli 41 lõike 2 punkti a kohaselt on igaühel õigus sellele, et teda kuulatakse ära enne seda, kui tema suhtes kohaldatakse üksikmeedet, mis võib teda kahjustada.
34 Ei ole vaidlustatud, et käesoleval juhul kujutab lepingu ülesütlemise otsus endast üksikmeedet, mis võib hagejat kahjustada.
35 Kohtutoimikust ilmneb aga, et teenistuslepingute sõlmimiseks volitatud asutus ei kuulanud hagejat enne tema lepingu ülesütlemist ära. Kui parlamendile esitati kohtuistungil selle kohta küsimus, kinnitas ta seda sõnaselgelt.
36 Parlamendi sõnul ilmneb kohtupraktikast, mis käsitleb ajutise teenistuja teenistustingimuste artikli 2 punkti c tähenduses lepingu ülesütlemist ja mida tema arvates võib analoogia alusel kohaldada parlamendiliikmete registreeritud assistentide lepingute ülesütlemise suhtes, et teenistuslepingute sõlmimiseks volitatud asutus ei ole kohustatud parlamendiliikme registreeritud assistenti enne tema lepingu ülesütlemist ära kuulama.
37 Osas, milles parlament viitab Avaliku Teenistuse Kohtu ja Euroopa Liidu Üldkohtu praktikale, mille kohaselt ei ole asjaomasel isikul siis, kui leping öeldakse üles usalduse kaotuse põhjendusel, menetluslikke tagatisi nagu õigus olla haldusmenetluses ära kuulatud, piisab, kui märkida, et alates Lissaboni lepingu jõustumisest 1. detsembril 2009 tuleb arvesse võtta hartat, millel on sama õigusjõud nagu aluslepingutel.
38 Et õiguse olla ära kuulatud rikkumine võiks viia käesoleval juhul lepingu ülesütlemise otsuse tühistamiseni, on veel siiski vaja analüüsida, kas selle rikkumise puudumisel oleks menetlus võinud anda teistsuguse tulemuse. Avaliku Teenistuse Kohus arutab seda küsimust käesoleva kohtuotsuse punktis 48.
39 Seejärel tuleb analüüsida parlamendi argumenti, et kui pädev teenistuslepingute sõlmimiseks volitatud asutus saab parlamendiliikmelt taotluse öelda parlamendiliikme registreeritud assistendi leping ennetähtaegselt üles usalduse kaotuse tõttu, saab ta ainult selle usalduse kaotuse teatavaks võtta ja lepingu ülesütlemise taotluse rahuldada, sest tal ei ole mingit kaalutlusruumi, mis võimaldaks tal otsustada, kas see taotlus rahuldada või mitte.
40 Selles küsimuses tuleb märkida, et rakendusmeetmete artikli 20 lõike 2 kohaselt on parlamendiliige, kes palub registreeritud assistendi leping üles öelda, kohustatud ära tooma „lepingu ennetähtaegse lõpetamise põhjus(ed)”, ning et teise lõigu kohaselt ütleb teenistuslepingute sõlmimiseks volitatud asutus lepingu üles „pärast taotluse läbivaatamist”. Sellest õigusnormist ilmneb seega, et teenistuslepingute sõlmimiseks volitatud asutus on vähemalt kohustatud analüüsima lepingu ülesütlemise taotluse õiguspärasust. Vastasel korral ei oleks parlamendiliikme kohustusel tuua ära „lepingu ennetähtaegse lõpetamise põhjus(ed)” ja teenistuslepingute sõlmimiseks volitatud asutuse kohustusel taotlus läbi vaadata mingit mõtet.
41 Seega – ja ilma et oles vaja võtta seisukohta küsimuses, mil määral peab teenistuslepingute sõlmimiseks volitatud asutus rakendusmeetmete artikli 20 lõike 2 kohaselt taotluse läbi vaatama – piisab, kui tõdeda, et selle artikli sõnastus eeldab, et teenistuslepingute sõlmimiseks volitatud asutus kontrollib, kas selle kohta esitatud põhjendusega ei rikuta sisuliselt põhiõigusi (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Bonnet vs. Euroopa Kohus, punkt 52) ja õigusnorme, mis reguleerivad töösuhteid liidu ja tema töötajate vahel, tõlgendatuna põhiõigustest lähtudes. Selles küsimuses tuleb märkida, et kohtuistungil teatas parlament, et selles artiklis ette nähtud läbivaatamise raames analüüsis ta tõesti, kas lepingu ülesütlemise taotlusega järgitakse põhiõigusi.
42 Sellest järeldub, et teenistuslepingute sõlmimiseks volitatud asutus oli tõesti kohustatud analüüsima, kas P. 6. jaanuari 2012. aasta taotlus öelda üles hageja leping on seotud asjaoluga, et viimane esitas 22. detsembril 2011 personalieeskirjade artikli 24 alusel abitaotluse, mille ese on P. väidetav psühholoogiline ahistamine tema suhtes ja haldusjuurdluse algatamine.
43 Selles küsimuses väidab parlament, et niisugune võimalus oli välistatud, sest P. võttis pädevate talitustega ühendust 2011. aasta 28. novembri ja 5. detsembri vahel − st hulk aega enne seda, kui hageja esitas oma abitaotluse −, et saada teatavat teavet hageja lepingu kohta. Tuleb siiski tõdeda, et parlament ei ole seda vähimalgi määral tõendanud.
44 Seejärel tuleb märkida, et on selge, et 6. jaanuaril 2012, mil P. palus hageja leping üles öelda, oli teenistuslepingute sõlmimiseks volitatud asutus teadlik hageja esitatud arstitõenditest, millest ilmneb täiesti üheselt mõistetavalt, et nende arstide hinnangul, kellega konsulteeriti, olid hageja häired – mille tõttu tuli ta saata alates 27. septembrist 2011 haiguspuhkusele – tingitud tööl üle elatud ahistamisest. On ka teada, et 12. detsembril 2011 saatis hageja P‑le e‑kirja, milles teatas oma kurnatusest, „mis on põhjustatud igapäevasest ahistamisest, mis [talle viimase] poolt osaks sai”, ning et samal päeval saatis hageja selle e‑kirja koopia parlamendi peasekretärile ja psühholoogilise ahistamise nõuandekomiteele. Seejärel tuleb tõdeda, et 19. detsembril 2011 saatis P. e‑kirja pädevale talitusele, teatades hageja 12. detsembri 2011. aasta e‑kirjast, mis oli P. arvates „väga solvav”. Samas e‑kirjas palus P. ka teavet selle kohta, kuidas parlamendiliikmete registreeritud assistentide lepinguid üles öeldakse.
45 Avaliku Teenistuse Kohus leiab, et kõikide eespool kirjeldatud faktiliste asjaolude tulemusena oleks teenistuslepingute sõlmimiseks volitatud asutus rakenduseeskirjade artikli 20 lõikes 2 ette nähtud läbivaatamisel pidanud analüüsima, kas taotlus öelda hageja leping üles võis olla seotud abitaotlusega, mille hageja 22. detsembril 2011 esitas, või mitte. Kuigi see analüüs on raske ja delikaatne, oleks teenistuslepingute sõlmimiseks volitatud asutus saanud nii käesoleval juhul täielikult tagada, et järgitakse harta artikli 31 lõiget 1, mille kohaselt on igal töötajal õigus töötingimustele, mis on tema tervise, ohutuse ja väärikuse kohased.
46 Tuleb tõdeda, et selle kohaselt, mida parlament kinnitas kohtuistungil, ei analüüsinud teenistuslepingute sõlmimiseks volitatud asutus pärast seda, kui sai 6. jaanuaril 2012 P. taotluse öelda hageja leping üles, seda taotlust ja ootas, kuni see sama aasta 18. jaanuaril kinnitati. Avaliku Teenistuse Kohus leiab ka, et asjaolu, et teenistuslepingute sõlmimiseks volitatud asutus ei analüüsinud lepingu ülesütlemise taotlust, nagu rakenduseeskirjade artikli 20 lõige 2 ette näeb, kinnitab see, et hageja leping öeldi üles järgmisel päeval pärast selle kinnitamist, s.o 19. jaanuaril 2012 ja seda hoolimata asjaolust, et teenistuslepingute sõlmimiseks volitatud asutus oli täiesti teadlik, et hageja on haiguspuhkusel.
47 Sellest järeldub ilmselgelt, et teenistuslepingute sõlmimiseks volitatud asutus ei viinud P. taotlust saades läbi isegi minimaalset kontrolli, et veenduda, kas käesoleval juhul on järgitud teenistustingimuste artikli 139 lõike 1 punkti d viimast lauset, mille kohaselt oleks kahekuuline etteteatamistähtaeg, millele hagejal oli õigus, tulnud peatada kuni 19. aprillini 2012. Avaliku Teenistuse Kohus tõdeb ka, et teenistuslepingute sõlmimiseks volitatud asutus parandas selle vea alles 20. juuli 2012. aasta vastuses 30. märtsi 2012. aasta kaebusele.
48 Lõpuks tuleb veel analüüsida, kas see, kui hageja oleks enne lepingu ülesütlemise otsuse tegemist ära kuulatud, oleks võinud anda teistsuguse tulemuse. Selles küsimuses arvab Avaliku Teenistuse Kohus, et kui hageja oleks ära kuulatud, oleks teenistuslepingute sõlmimiseks volitatud asutus saanud rohkem teavet, et analüüsida, kas hageja lepingu ülesütlemise taotlusel võis olla seos tema abitaotlusega või mitte, ning – nagu märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 45 – tagada täielikult harta artikli 31 lõike 1 järgimise.
49 Sellest järeldub, et teenistuslepingute sõlmimiseks volitatud asutus eiras lepingu ülesütlemise otsust tehes käesoleva juhtumi asjaoludel oma harta artikli 31 lõikest 1 ja artikli 41 lõike 2 punktist a ning rakendusmeetmete artikli 20 lõikest 2 tulenevaid kohustusi. Seega tuleb see otsus tühistada.
– Abitaotluse rahuldamata jätmine
50 Kõigepealt tuleb analüüsida parlamendi argumenti, et personalieeskirjade artikkel 12a ei ole kohaldatav selle institutsiooni liikmete suhtes ja et seega ei saanud hageja selle alusel abitaotlust esitada.
51 Selle argumendiga ei saa nõustuda. Kuigi personalieeskirjade artikli 12a lõiget 1 kohaldatakse tõesti üksnes ametnike suhtes, on ka tõsi, et selle artikli lõikes 2 on viidatud „ametnikule, kes on olnud psühholoogilise [...] ahistamise ohver”, täpsustamata kuidagi, kes on ahistaja. Sellest järeldub, et selle artikli lõige 1 kui niisugune ei keela parlamendil võtta meetmeid, kui ahistamise oletatav toimepanija on selle institutsiooni liige.
52 Seejärel tuleb analüüsida parlamendi argumenti, et 22. detsembril 2011 esitatud abitaotlus muutus hageja lepingu ülesütlemise tulemusena esemetuks.
53 Avaliku Teenistuse Kohus leiab, et see argument on mõistetamatu. Kui hageja oli enne lepingu ülesütlemise kuupäeva tõesti P. ahistamise ohver, siis on need faktilised asjaolud aset leidnud ja lepingu ülesütlemine ei saa neid niisugusel juhul olematuks muuta. Kui parlament soovib selle argumendiga väita, et abistamiskohustus langeb ära hetkel, mil asjaomase ametniku ametikohustused lõpevad, siis on niisugune tõlgendus ilmselgelt vastuolus selle kohustuse eesmärgi ja ulatusega. Võttes arvesse harta artikli 31 lõiget 1, milles on nähtud ette, et „[i]gal töötajal on õigus töötingimustele, mis on tema tervise, ohutuse ja väärikuse kohased”, tuleb märkida, et abistamiskohustuse eesmärk ei ole mitte üksnes teenistuse huvid, vaid ka – nagu ilmneb selle õigusnormi sõnastusest – asjaomase isiku huvid. See on nii seda enam siis, kui abitaotluse on esitanud ametnik, kes väidab, et teda ahistati psühholoogiliselt, mille tagajärjed võivad ennast tunda anda ka pärast ametikohustuste lõppemist. Lisaks teatas parlament kohtuistungil, et seda argumenti, et abitaotlus muutus ainuüksi hageja lepingu ülesütlemise tulemusena esemetuks, ei sõnastatud õigesti.
54 Parlament väidab ka, et personalieeskirjade artikkel 24 ei ole käesoleval juhul kohaldatav, sest väidetav ahistaja on parlamendiliige.
55 Selles küsimuses piisab, kui tõdeda, et see argument põhineb personalieeskirjade artikli 24 ilmselgelt ekslikul tõlgendusel. Selle artikli sõnastuse kohaselt on selle eesmärk kaitsta ametnikke kolmandate isikute tegude eest. Käesoleval juhul on väidetav ahistaja parlamendiliige, kes ei kuulu parlamendi töötajaskonda ja on tema käitumise väidetava ohvri suhtes kolmanda isiku staatuses.
56 Parlament väidab veel, et personalieeskirjade artiklit 24 ei saa P. juhtumil kohaldada, sest parlamendi käsutuses ei ole ühtegi meedet, mis oleks tema liikmetele siduv.
57 Ka see argument annab tunnistust viimati viidatud artikli ilmselgelt ekslikust tõlgendamisest. Kuna ametnikku tuleb kaitsta kolmandate isikute tegude eest ja kuna institutsioonide käsutuses ei ole põhimõtteliselt kolmandate isikute suhtes siduvaid meetmeid, ongi personalieeskirjades ette nähtud abistamiskohustus, mis võimaldab administratsioonil ametnikku abistada, kui viimane otsib kaitset selle liikmesriigi õiguskaitsevahenditelt, kus etteheidetavad teod toime pandi.
58 Ilma et oleks vaja võtta seisukoht argumendi kohta, mille parlament esitas kohtuistungil ja mille kohaselt ei saa P‑d kui parlamendiliiget pidada hageja suhtes kolmandaks isikuks, tuleb lõpuks meenutada, et parlamendi kodukorra faktiliste asjaolude asetleidmise hetkel kohaldatava redaktsiooni artikli 9 lõike 2 kohaselt „[põhineb p]arlamendiliikmete käitumine [...] vastastikusel austusel, Euroopa Liidu alusaktides sätestatud väärtustel ja põhimõtetel, tagab parlamendi väärikuse [...]”. Seega ei takistanud miski parlamendil eespool viidatud sättele tuginedes paluda P‑d teha haldusjuurdluse raames koostööd, et kontrollida, kas tema käitumine kujutas endast ahistamist, mille ohver hageja väidab end olevat.
59 Veelgi enam, Avaliku Teenistuse Kohus märgib, et see, kuidas parlament tõlgendab personalieeskirjade artikleid 12a ja 24 seoses parlamendiliikmete registreeritud assistentide lepinguid reguleerivate õigusnormidega, st tõlgendus, et teenistuslepingute sõlmimiseks volitatud asutus ei saa ei algatada haldusjuurdlust, milles arutatakse psühholoogilise ahistamise juhtumit, mille puhul on väidetav toimepanija parlamendiliige, ega abistada parlamendiliikme registreeritud assistenti niisuguse parlamendiliikme tegude puhul, toob kaasa selle, et nendelt artiklitelt võetakse igasugune kasulik mõju ning käesoleval juhul välistatakse igasugune – kas või piiratud – kontroll lepingu ülesütlemise ja abitaotluse rahuldamata jätmise otsuste üle. Avaliku Teenistuse Kohus leiab, et selline tõlgendus on ilmselges vastuolus harta artikli 31 lõikega 1, milles on sõnaselgelt sätestatud, et igal töötajal on õigus töötingimustele, mis on tema tervise, ohutuse ja väärikuse kohased.
60 Sellest järeldub, et abitaotluse rahuldamata jätmise otsus tuleb tühistada.
61 Et lepingu ülesütlemise otsus ja abitaotluse rahuldamata jätmise otsus tühistatakse, ei ole teisi väiteid enam vaja analüüsida.
Kahju hüvitamise nõue
Poolte argumendid
62 Hageja palub mõista parlamendilt ex æquo et bono välja kokku 120 000 eurot tervisekahju ning varalise ja mittevaralise kahju eest, mida ta lepingu ülesütlemise otsuse ja abitaotluse rahuldamata jätmise otsuse tõttu väidetavalt kandis.
63 Parlament palub jätta see nõue rahuldamata.
Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang
64 Kõigepealt tuleb märkida, et võttes arvesse hageja menetlusdokumente ja argumente, tuleb hageja nõuet hüvitada talle tervisekahju ning varaline ja mittevaraline kahju käsitada nõudena, millega taotletakse, et hüvitataks rahaliselt mittevaraline kahju, mida kõnesolevate otsustega tema tervisele, väärikusele ja tööalasele mainele tekitati. Selles küsimuses tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib õigusvastase otsuse tühistamine ise kujutada endast sobivat ja põhimõtteliselt piisavat hüvitist igasuguse mittevaralise kahju eest, mida see otsus võis põhjustada (Euroopa Kohtu 9. juuli 1987. aasta otsus liidetud kohtuasjades 44/85, 77/85, 294/85 ja 295/85: Hochbaum ja Rawes vs. komisjon, punkt 22; Esimese Astme Kohtu 9. novembri 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑116/03: Montalto vs. nõukogu, punkt 127, ja Avaliku Teenistuse Kohtu 8. mai 2008. aasta otsus kohtuasjas F‑6/07: Suvikas vs. nõukogu, punkt 151), kui hageja just ei tõenda, et ta kandis mittevaralist kahju, mis on tühistamise aluseks olnud õigusvastasusest eraldiseisev ja mida ei ole võimalik tühistamisega täielikult hüvitada (vt selle kohta Euroopa Kohtu 7. veebruari 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑343/87: Culin vs. komisjon, punktid 27 ja 28, ning Esimese Astme Kohtu 6. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑10/02: Girardot vs. komisjon, punkt 131).
65 Avaliku Teenistuse Kohus meenutab, et ülekohtutunne ja kannatused, mida põhjustab isikule see, kui ta peab läbi tegema kohtueelse ja seejärel kohtumenetluse, et tema õigusi tunnustataks, kujutab endast kahju, mis võib olla tingitud ainuüksi sellest, et administratsioon pani toime rikkumisi. Teades, et see kahju on hüvitatav, kui seda ei korva vaidlustatud otsuste tühistamisest saadav rahuldus (vt selle kohta Avaliku Teenistuse Kohtu 11. juuli 2013. aasta otsus kohtuasjas F‑9/12: CC vs. parlament, punkt 128), otsustab Avaliku Teenistuse Kohus – võttes arvesse, kui lubamatult tehti lepingu ülesütlemise otsus ja abitaotluse rahuldamata jätmise otsus –, et käesoleva juhtumi konkreetsetel asjaoludel on hageja mittevaralist kahju hinnatud õiglaselt, kui selle kahju eest määratakse ex æquo et bono hüvitiseks 50 000 eurot.
66 Kõigest eelnevast tuleneb, et parlamendilt tuleb hageja kasuks välja mõista 50 000 eurot.
Kohtukulud
67 Kodukorra artikli 87 lõike 1 alusel, ilma et see piiraks kodukorra teise osa kaheksanda peatüki teiste sätete kohaldamist, kannab kaotaja pool kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Sama artikli lõige 2 sätestab, et kui õiglus seda nõuab, võib Avaliku Teenistuse Kohus otsustada, et kaotaja pool kannab vaid osa kohtukuludest või et ta ei kanna neid üldse.
68 Esitatud põhjendustest ilmneb, et parlament on kohtuvaidluse kaotanud. Lisaks on hageja oma nõuetes sõnaselgelt nõudnud kohtukulude väljamõistmist parlamendilt. Et käesoleva juhtumi asjaolud ei õigusta kodukorra artikli 87 lõike 2 kohaldamist, peab parlament kandma oma kohtukulud ja temalt mõistetakse välja hageja kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (esimene koda)
otsustab:
1. Tühistada Euroopa Parlamendi 19. jaanuari 2012. aasta otsus, millega öeldi üles parlamendiliikme registreeritud assistendi CH tööleping.
2. Tühistada Euroopa Parlamendi 15. märtsi 2012. aasta otsus, millega jäeti rahuldamata CH 22. detsembri 2011. aasta abitaotlus.
3. Mõista Euroopa Parlamendilt CH kasuks välja 50 000 eurot.
4. Jätta parlamendi kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja CH kohtukulud.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 12. detsembril 2013 Luxembourgis.
Kohtusekretär | | Koja esimees |