Language of document : ECLI:EU:C:2019:958

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

MACIEJ SZPUNAR

esitatud 12. novembril 2019(1)

Kohtuasi C502/19

Kriminaalmenetlus,

milles osalesid

Oriol Junqueras Vies

Ministerio Fiscal,

Abogacía del Estado,

erakond VOX

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus))

Eelotsusetaotlus – Eelvangistuses viibiv liikmesriigi kodanik, kes on valitud Euroopa Parlamenti kriminaalmenetluse kohtuliku arutelu ajal – Otsus mitte lubada asjaomasel isikul täita riigisiseses õiguses ette nähtud kohustust – Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokoll (nr 7) – Artikkel 9 – Parlamendiliikme puutumatuse valdkond ja ulatus – Mõisted „valitud“ ja „Euroopa Parlamendi liige“ – Euroopa Parlamendi valimisi käsitlev akt – Euroopa Liidu põhiõiguste harta – Artikkel 39 – Õigus kandideerida






 Sissejuhatus

1.        House of Commonsi (Ühendkuningriigi parlamendi esindajatekoda) iga uue ametiaja alguses saadab speaker (esimees) petitsiooni kuningale (või, nagu praegusel ajal, kuningannale), et valitseja tagaks kojale „sõnavabaduse, kaitse vahistamise eest, vajaduse korral võimaluse kohtuda Tema Majesteediga ning koja tegevuse tõlgendamise kõige soodsamas valguses“. Kuningas vastab, kinnitades kõikide tema või tema eelkäijate antud privileegide kehtivust.(2)

2.        Just Ühendkuningriigi parlamendi ajaloost tuleneb parlamendiliikme puutumatus, inglise keeles parliamentary privilege. Kõnealuse puutumatuse tähtsaim osis, sõnavabadus, institutsionaliseeriti XVI sajandi lõpus ning kodifitseeriti 1689. aastal õiguste seaduses (Bill of Rights). Sellest sai alguse tänapäevane puutumatus (ehk sisuline immuniteet) parlamendimandaadi teostamisel peetud kõnede või tehtud tegude eest.

3.        Kontinentaalõiguses seostatakse parlamendiliikme puutumatuse teket üldiselt Prantsuse revolutsiooniga. Prantsuse revolutsiooni käigus sündinud uus institutsioon – rahvusassamblee (Assemblée nationale) – vajas kaitset seni absoluutsena püsinud monarhia võimu eest. Kõnealust puutumatust väljendati esimest korda just rahvuskogu dekreetides. See hõlmas juba tänapäeval tuntud parlamendiliikme puutumatuse kaht komponenti: sisuline immuniteet (vastutamatus) parlamendiliikme kohustuste täitmisel tehtud tegude eest(3) ja menetluslik immuniteet (puutumatus) seoses muude tegudega, välja arvatud juhul, kui rahvusassamblee annab nõusoleku menetluse algatamiseks.(4) Parlamendiliikme puutumatus sätestati põhiseaduse tasandil 1791. aasta põhiseadusega.

4.        Selle Prantsuse revolutsiooni ajal sätestatud ja kahest osast – sisulisest ja menetluslikust puutumatusest – koosneva saadikupuutumatuse vorm on laialt üle võetud Mandri-Euroopa riikide parlamendiõigusesse.

5.        Ehkki parlamendiliikme puutumatus avaldub igale parlamendiliikmele isiklikult antava kaitse vormis, on selle eesmärk hoopis teistsugune. See ei ole saadiku privileeg, mille eesmärk on jätta saadik üldise õiguse kohaldamisalast välja, vaid mehhanism, mis kaitseb parlamenti tervikuna.(5)

6.        Eelkõige menetlusliku puutumatuse puhul on selle kaitse üks eesmärk tagada, et parlament saaks kokku tulla täies koosseisus, ilma et kuritarvitavad või pahatahtliku ajendiga kriminaalmenetluste (või tsiviilmenetluste) tõttu oleks mõned saadikud sunnitud aruteludelt puuduma.(6)

7.        Praegusel ajal seatakse kõnealuse puutumatuse põhjendatus tihti kahtluse alla. Väidetakse, et tegemist on igandiga, jäänukiga ajast, mil parlamenti ähvardasid rünnakud täitevvõimu ja tihtipeale selle teenistuses olnud õigussüsteemi poolt. Ka olevat tänapäevases õigusriigis kohtute sõltumatus parim tagatis põhjendamatute rünnakute vastu, mis ähvardavad kahjustada parlamendi tööd või koosseisu, ning seega kaotab menetluslik puutumatus mõtte. Lisaks väidetakse, et kõnealune puutumatus soodustab kuritarvitusi ning riivab selliste isikute kohtusse pöördumise põhiõigust, keda on kahjustanud teod, mida parlamendiliikmed on toime pannud väljaspool ametikohustuste täitmist.(7)

8.        Kahtlemata on sellises kriitikas omajagu tõtt.

9.        Kuid mulle tundub siiski, et ühelt poolt kajastab see väga optimistlikku arusaama asjade seisust: õigusriigi areng ei ole igal pool samal tasemel ning poliitilised arengud ei toimu alati üksnes selle tugevnemise suunas. Lisaks, ehkki kohtud on põhimõtteliselt sõltumatud, ei ole seda tingimata korrakaitseorganid ja prokuratuur.(8)

10.      Teiselt poolt võimaldavad sellised meetmed nagu puutumatuse äravõtmise otsuste kohtulik kontroll, selle ulatuse piiramine või parlamentide tava võtta puutumatus ära põhimõtteliselt, välja arvatud juhul, kui on olemas fumus persecutionis (tagakiusamise oht), vältida kuritarvitusi ning piirata puutumatuse ulatust nii, et see vastaks konkreetselt parlamendi kaitsekilbi ülesandele.

11.      Õigesti kohaldatuna on parlamendiliikmete puutumatus üks nende sõltumatuse tagatisi ning seega iga parlamendi, k.a Euroopa Parlamendi sõltumatuse üks tagatisi.

12.      Kuid selleks, et kõnealune puutumatus saada, tuleb kõigepealt saada parlamendiliikme staatus. Euroopa Liidu institutsioonilises korras reguleerivad selle staatuse omandamist osaliselt liikmesriikide riigisisese õiguse sätted ja osaliselt liidu õiguse sätted. Käesolevas kohtuasjas ongi küsimus nimetatud õiguskordade kohaldamisala jaotuses. Niisiis on sellel põhiseaduslik tähtsus, mis läheb kaugemale põhikohtuasja kaebuse esitaja isiklikust olukorrast ning sellega seotud riiklikust poliitilisest vaidlusest. Just sellest põhiseaduslikust vaatenurgast käsitlen õigusküsimusi, mis on esitatud käesolevas kohtuasjas.

 Õiguslik raamistik

 Liidu õigus

13.      EL lepingule ja EL toimimise lepingule lisatud protokolli (nr 7) Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide kohta(9) (edaspidi „protokoll“) artiklis 9 on sätestatud:

„Euroopa Parlamendi istungjärkude ajal on Euroopa Parlamendi liikmetel:

a)      oma riigi territooriumil samasugune immuniteet nagu selle riigi parlamendi liikmetel;

b)      teise liikmesriigi territooriumil immuniteet tõkendite ja kohtumenetluse suhtes.

Euroopa Parlamendi liikmete immuniteet kehtib ka siis, kui nad sõidavad Euroopa Parlamendi istungipaika ja sealt tagasi.

Immuniteedile ei saa tugineda, kui parlamendiliige tabatakse õiguserikkumiselt, ning see ei takista Euroopa Parlamendil kasutamast õigust tühistada oma liikme immuniteet.“

14.      Euroopa Parlamendi liikmete valimise korda reguleerib 20. septembri 1976. aasta Euroopa Parlamendi liikmete valimist otsestel ja üldistel valimistel käsitlev akt, mis on lisatud nõukogu otsusele 76/787/ESTÜ, EMÜ, Euratom,(10) muudetud nõukogu 25. juuni ja 23. septembri 2002. aasta otsusega 2002/772/EÜ, Euratom(11) (edaspidi „1976. aasta akt“). Nimetatud akti artikli 5 kohaselt:

„1.      Viieaastane tähtaeg, milleks Euroopa Parlamendi liikmed on valitud, algab pärast iga valimist toimuva esimese istungjärgu avamisel.

[…]

2.      Iga liikme volituste aeg algab ja lõpeb samal ajal kui lõikes 1 osutatud tähtaeg.“

15.      Kõnealuse akti artikli 6 lõike 2 alusel:

„Euroopa Parlamendi liikmetel on sellised privileegid ja immuniteedid, mida kohaldatakse nende suhtes tulenevalt 8. aprilli 1965. aasta Euroopa ühenduste privileegide ja immuniteetide protokollist.“

16.      Akti artikli 8 esimeses lõigus on sätestatud:

„Kui käesoleva akti muudest sätetest ei tulene teisiti, reguleeritakse igas liikmesriigis valimismenetlust siseriiklike õigusnormidega.“

17.      1976. aasta akti artikli 12 kohaselt:

„Euroopa Parlament kontrollib Euroopa Parlamendi liikmete volitusi. Sel eesmärgil võtab ta teadmiseks liikmesriikide poolt ametlikult teatatud tulemused ja lahendab käesoleva akti sätetest tuleneda võivad vaidlusküsimused, välja arvatud vaidlused, mis tulenevad aktis osutatud siseriiklikest normidest.“

18.      Lõpuks on kõnealuse akti artikli 13 lõikes 1 sätestatud:

„Koht vabaneb, kui Euroopa Parlamendi liikme volitused lõpevad tagasiastumise, surma või volituste äravõtmise tagajärjel.“

 Hispaania õigus

19.      Hispaania põhiseaduse artiklis 71 on sätestatud:

„1.      Parlamendi alamkoja ja senati liikmetel on oma ülesannete täitmisel väljendatud seisukohtade suhtes sisuline puutumatus.[(12)]

2.      Parlamendi alamkoja ja senati liikmetel on oma ametiajal ka menetluslik puutumatus ning neid võib vahistada ainult õiguserikkumiselt tabamise korral. Neid ei või süüdistada ega võtta kohtulikule vastutusele ilma vastava koja eelneva loata.

3.      Parlamendi alamkoja ja senati liikmete vastu algatatud kohtuasjades on pädev Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) kriminaalkolleegium.

[…]“.

20.      19. juuni 1985. aasta konstitutsiooniline seadus üldise valimiskorra kohta (La ley orgánica 5/1985 del Régimen Electoral General),(13) muudetud, (edaspidi „valimisseadustik“) reguleerib Hispaania valimissüsteemi. Nimetatud seadustiku VI jaotis sisaldab konkreetseid sätteid Euroopa Parlamendi valimiste kohta. Eelkõige on nimetatud seadustiku artikli 224 lõigetes 1 ja 2 ette nähtud:

„1.      Junta Electoral Central (keskvalimiskomisjon, Hispaania) loendab hiljemalt kahekümnendal päeval pärast valimisi riigi tasandil hääled kokku, määrab igale kandidaadile vastavad ametikohad ja kuulutab valitud kandidaadid välja.

2.      Valitud kandidaadid peavad viie päeva jooksul alates nende väljakuulutamisest andma keskvalimiskomisjoni ees põhiseaduse järgimise vande või tõotuse. Pärast selle tähtaja möödumist kuulutab keskvalimiskomisjon vabaks nende Euroopa Parlamendi saadikute kohad, kes ei ole andnud vannet põhiseadust järgida, ja peatab kõik õigused, mis võivad nendel saadikutel nende ametikohast tulenevalt olla, senikauaks, kuni on antud vanne põhiseadust järgida.“

21.      14. septembri 1882. aasta kuningliku dekreedi, millega kiidetakse heaks kriminaalmenetluse seadustik (Real Decreto por el que se aprueba la Ley de Enjuiciamiento Criminal) (edaspidi „kriminaalmenetluse seadustik“)(14) artikli 384bis kohaselt:

„Juhul kui kohtu alla andmise määrus on jõustunud ning on määratud eelvangistus kuriteo eest, mille on toime pannud isik, kes kuulub relvastatud jõukudesse või on seotud nendega või terroristide või mässajatega, peatatakse avalikul ametikohal töötava süüdistatava ametikohustused vangistuse ajaks automaatselt.“

22.      Selle seadustiku artiklid 750–755 on sõnastatud järgmiselt:

„Artikkel 750

Kohtunik või kohus, kes leiab, et senati või parlamendi alamkoja liige on kuriteo eest vastutav, hoidub selle liikme vastu menetluse algatamisest parlamendi istungjärgu ajal kuni vastava loa saamiseni parlamendi kojalt, kuhu liige kuulub.

Artikkel 751

Kui senati või parlamendi alamkoja liige on tabatud õigusrikkumiselt, võib ta vahistada ja võtta ta kohtulikule vastutusele ilma eelmises artiklis nimetatud loata; kuid 24 tunni jooksul alates vahistamise või menetluse algatamise hetkest tuleb sellest teatada parlamendi vastavale kojale.

Parlamendi asjaomasele kojale teatatakse ka kohtuasjast, mis on pooleli isiku vastu, kes ajal, kui tema vastu kriminaalmenetlus käib, on valitud senati või parlamendi alamkoja liikmeks.

Artikkel 752

Kui senati või parlamendi alamkoja liikme vastu algatatakse kriminaalmenetlus parlamendi koosseisu vahetumise ajal, peab asja arutav kohtunik või kohus sellest viivitamata teavitama parlamendi asjaomast koda.

Sama kehtib siis, kui senatisse või parlamendi alamkotta valitud liikme suhtes on kriminaalmenetlus algatatud enne nende organite kogunemist.

Artikkel 753

Igal juhul peatab kohtusekretär menetluse alates päevast, mil Hispaania parlamenti teavitatakse, olenemata sellest, kas selle istungjärk on pooleli või mitte, kusjuures asjad jäävad hetkeseisu, kuni parlamendi vastav koda otsustab, mida ta peab asjakohaseks.

Artikkel 754

Kui senat või saadikute kongress taotletud luba ei anna, jäetakse senati või parlamendi alamkoja liikme suhtes asi läbi vaatamata; kuid ülejäänud süüdistatavate suhtes kohtuasja jätkatakse.

Artikkel 755

Luba taotletakse eelotsusevormis (suplicatorio), esitades koos selle taotlusega ja konfidentsiaalselt senati või parlamendi alamkoja liikme vastu esitatud süüdistused, millele lisatakse riigiprokuröri arvamused ja konkreetsed petitsioonid, milles luba taotleti.“

 Faktilised asjaolud, menetlus ja eelotsuse küsimused

23.      Põhikohtuasja kaebuse esitaja Oriol Junqueras Vies oli Gobierno autonómico de Cataluña (Kataloonia autonoomne valitsus, Hispaania) asepresident ajal, mil Parlamento de Cataluña (Kataloonia piirkondlik parlament, Hispaania) võttis vastu 6. septembri 2017. aasta seaduse nr 19/2017 iseseisvusreferendumi kohta (Ley 19/2017 del referéndum de autodeterminación)(15) ja 8. septembri 2017. aasta õigusliku ülemineku ja vabariigi asutamise seaduse nr 20/2017 (Ley 20/2017 de transitoríedad jurídica y fundacional de la República)(16) ja toimus 1. oktoobril 2017 iseseisvusreferendum, mis oli ette nähtud esimeses kahest nimetatud seadusest, mille sätete rakendamine oli vahepeal peatatud Tribunal Constitucionali (konstitutsioonikohus) otsusega.

24.      Nende sündmuste järel algatasid Ministerio fiscal (prokuratuur, Hispaania), Abogado del Estado (riigi esindaja, Hispaania) ja erakond VOX kriminaalmenetluse rea isikute, sh O. Junqueras Viesi vastu, kellele heidetakse ette seda, et nad osalesid separatistlikus protsessis ning panid selle raames toime tegusid, mis vastavad kolmele karistusõiguslikule kvalifikatsioonile: esiteks „mäss“ (teise võimalusena „mässule õhutamine“), teiseks „allumatus“ ja kolmandaks „kuritahtlik omastamine“.

25.      O. Junqueras Vies paigutati eelvangistusse kriminaalasja kohtuliku eelmenetluse ajaks 2. novembri 2017. aasta otsuse alusel. Seda otsust on seni vaheaegadeta pikendatud.

26.      Pärast tema vastu algatatud kriminaalmenetluse kohtuliku arutelu algust, esitas O. Junqueras Vies oma kandidatuuri Congreso de los Diputadose (saadikute kongress, Hispaania) üldvalimistel, mis toimusid 28. aprillil 2019. Ta osutus valituks.

27.      14. mai 2019. aasta kohtumäärusega(17) otsustas Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus), et ei ole vaja küsida Congreso de los Diputadoselt (saadikute kongress) Hispaania põhiseaduse artikli 71 lõikes 2 ning kriminaalmenetluse seadustiku artiklis 755 nimetatud eelnevat luba, kuna O. Junqueras Vies osutus valituks pärast tema vastu algatatud kriminaalmenetluse kohtuliku arutelu algust. Nimetatud kohus leiab, et kõnealusest põhiseaduse sättest tulenevat immuniteeti kohaldatakse vaid alamkoja või senati liikmeid puudutavatele kriminaalmenetlustele, mis ei ole veel jõudnud kohtuliku arutelu etappi.

28.      Sama kohtumäärusega andis nimetatud kohus, kelle poole O. Junqueras Vies vastavasisulise taotlusega pöördus, talle erakorralise loa kinnipidamisasutusest väljumiseks, et tal oleks võimalik politsei järelevalve all ja tingimustel, mis tagavad tema turvalisuse, osaleda esimesel saadikute kongressi täiskogu istungil, selleks et täita nõuded, mis on vajalikud ametikohale asumiseks, eelkõige anda vanne järgida põhiseadust, nii nagu on sätestatud saadikute kongressi kodukorra artiklis 20.

29.      Pärast seda, kui O. Junqueras Vies oli need nõuded täitnud, ametisse asunud ning seejärel vanglasse naasnud, peatati saadikute kongressi juhatuse 24. mai 2019. aasta otsusega tema ametikohustuste täitmine vastavalt kriminaalmenetluse seaduse (Ley de Enjuiciamiento Criminal) artiklile 384bis.

30.      O. Junqueras Vies esitas oma kandidatuuri ka Euroopa Parlamendi valimistel, mis toimusid 26. mail 2019. Ta osutus valituks ning keskvalimiskomisjon kuulutas selle tulemuse välja 13. juuni 2019. aasta otsusega „26. mail 2019 toimunud valimistel Euroopa Parlamenti valitud saadikute väljakuulutamine“(18) vastavalt valimisseadustiku artikli 224 lõikele 1.

31.      14. juuni 2019. aasta kohtumäärusega tegi Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) otsuse O. Junqueras Viesi taotluse kohta saada erakorraline luba kinnipidamisasutusest väljumiseks, selleks et tal oleks võimalik keskvalimiskomisjoni ees anda vanne järgida Hispaania põhiseadust, nii nagu on ette nähtud valimisseadustiku artikli 224 lõikes 2 isikute puhul, kes on valitud Euroopa Parlamenti. Nimetatud kohus keeldus taotletud luba andmast.

32.      20. juunil 2019 võttis keskvalimiskomisjon vastu otsuse, milles ta nentis, et O. Junqueras Vies ei ole andnud kõnealust vannet ning kuulutas valimisseadustiku artikli 224 lõike 2 kohaselt vabaks asjaomasele isikule antud koha Euroopa Parlamendis ja peatas kõik õigused, mis võiksid tal sellest ametikohast tulenevalt olla. Samal ajal edastas valimiskomisjon Euroopa Parlamendile Hispaanias valitud saadikute nimekirja, milles ei olnud O. Junqueras Viesi nime.

33.      2. juulil 2019 toimus Euroopa Parlamendi 9. koosseisu avaistung.

34.      Vahepeal esitas O. Junqueras Vies Tribunal Supremole (Hispaania kõrgeim kohus) 14. juuni 2019. aasta kohtumääruse peale kaebuse, milles tugines protokolli artiklis 9 ette nähtud immuniteedile.

35.      Neil asjaoludel otsustas Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1)      Kas [protokolli] artiklit 9 kohaldatakse enne „istungjärkude aja“ algust isiku suhtes, kes on süüdistatav esimese astme kuriteos ja kes viibib eelvangistuses, mis on kohtulikult määratud tegude eest, mis on toime pandud enne valimisprotsessi algust, mille tulemusel see isik kuulutatakse valituks Euroopa Parlamenti, kuid kohtuotsusega on keeldutud andmast talle erakorralist luba kinnipidamisasutusest väljumiseks, mis võimaldaks tal täita nõudeid, mis on sätestatud riigisisestes valimisi käsitlevates õigusnormides, millele on viidatud [1976. aasta akti] artiklis 8?

2)      Kui vastus on jaatav – kui riigisiseses valimisi käsitlevas õigusnormis määratud organ on teatanud Euroopa Parlamendile, et kuna valitud isik ei ole täitnud valimistel kehtestatud nõudeid (mis on võimatu tema isikuvabaduse piiramise tõttu, kuna ta viibib esimese astme kuritegude kohta algatatud menetluse raames eelvangistuses), ei ole see isik omandanud nimetatud parlamendiliikme staatust enne, kui ta need nõuded täidab, siis kas kehtib endiselt väljendi „istungjärkude aeg“ laiendav tõlgendus, vaatamata sellele, et valitud isiku eeldatav üleminek ametikohale asumiseks katkeb?

3)      Kui vastus kinnitab laiendavat tõlgendust, siis kas juhul, kui valitud isik viibib esimese astme kuritegude kohta algatatud menetluse raames eelvangistuses piisavalt kaua aega enne valimisprotsessi algust, on vangistuse määranud kohus [protokolli] artikli 9 väljendit „kui nad sõidavad Euroopa Parlamendi istungipaika ja sealt tagasi“ arvestades kohustatud vangistuse lõpetama absoluutselt, peaaegu automaatselt, selleks et võimaldada täita formaalsusi ja sõitmist Euroopa Parlamenti? Või kas ta peaks lähtuma igal üksikjuhul sellest, et ta kaalub ühelt poolt kohtumõistmise ja nõuetekohase menetluse huvist tulenevaid õigusi ja huve ning teiselt poolt huve, mis on seotud immuniteedi instituudiga nii parlamendi toimivuse ja sõltumatuse nõude järgimise osas kui ka valitud isiku õigusega töötada avalikel ametikohtadel?“

36.      Eelotsusetaotluses rõhutas Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus), et ta ei pöördu Euroopa Kohtu poole selliste tõlgendusküsimustega liidu õiguse kohta, mis on tekkinud M. Junqueras Viesi vastu algatatud kriminaalmenetluse raames otsustamisel oleva sisulise otsuse ettevalmistamise käigus, vaid sellise menetlusega seotud asjaolu raames, mille aluseks on asjaomase isiku poolt 14. juuni 2019. aasta kohtumääruse peale esitatud kaebus. Samuti märkis kõnealune kohus, et ta peab esitama need küsimused Euroopa Kohtule kui esimese ja viimase astme kohus, vastavalt Hispaania põhiseaduse artikli 71 lõikele 3.

37.      Eelotsusetaotlus saabus Euroopa Kohtusse 1. juulil 2019. Kirjalikud seisukohad esitasid O. Junqueras Vies, prokuratuur, erakond VOX, Hispaania valitsus, Euroopa Parlament ja Euroopa Komisjon. Samad menetlusosalised olid esindatud 14. oktoobril 2019 peetud kohtistungil.

38.      Samal kuupäeval tegi eelotsusetaotluse esitanud kohus otsuse nr 459/2019 (edaspidi „14. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus“), millega eelkõige määras O. Junqueras Viesile karistuseks 13‑aastase vangistuse ning kodanikuõiguste äravõtmise (inhabilitación absoluta) sama pikaks ajaks. Samal päeval Euroopa Kohtule saadetud kirjas märkis kõnealune kohus, et ta jääb eelotsusetaotluse juurde.

 Analüüs

39.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus esitab Euroopa Kohtule kolm eelotsuse küsimust, mis puudutavad sisuliselt Euroopa Parlamendi liikmetele protokolli artiklis 9 ette nähtud immuniteedi isikulist ja ajalist kohaldamisala. Kuid seisukohtadest, mille on esitanud mitu menetlusosalist käesolevas kohtuasjas, nähtub, et põhikohtuasja kaebuse esitaja olukorra puhul tekib eelnev ja tunduvalt põhimõttelisema tähtsusega küsimus: kas O. Junqueras Viesil on Euroopa Parlamendi saadiku(19) staatus? Alustan seega oma analüüsi sellest küsimusest.

 Euroopa Parlamendi liikme staatus

40.      Protokolli artiklis 9 ette nähtud parlamentaarne immuniteet kehtib Euroopa Parlamendi liikmete suhtes. Kuid kõik põhikohtuasja pooled, kes on esitanud oma seisukohad, välja arvatud muidugi põhikohtuasja kaebuse esitaja, leiavad, et viimati nimetatu ei ole kõnealust staatust omandanud või vähemalt ei ole seda omandanud täielikult. Nad väidavad, et 1976. aasta akti alusel reguleerib Euroopa Parlamendi valimiste valimisprotsessi liikmesriikide õigus. Kõnealused pooled väidavad, et kohustus anda vanne järgida Hispaania põhiseadust, mis on Euroopa Parlamenti valitud isikutele ette nähtud valimisseadustiku artikliga 224, kujutab endast Hispaania valimisprotsessi üht etappi, nii et isik, kes on kuulutatud valituks, ei saa Euroopa Parlamendi saadiku mandaati ja sellest tulenevaid õigusi enne, kui ta on nimetatud kohustuse täitnud. Sellest loogikast lähtudes edastas keskvalimiskomisjon Euroopa Parlamendile valituks osutunud isikute nimekirja, milles ei olnud märgitud põhikohtuasja kaebuse esitaja nime.

41.      Seda arutluskäiku kinnitavad ka Euroopa Parlament ja sisuliselt ka komisjon oma seisukohtades käesolevas kohtuasjas. Selline näib olevat ka eelotsusetaotluse esitanud kohtu seisukoht, mida on väljendatud eelotsusetaotluses.

42.      Mina aga seda arvamust ei jaga ning seda järgmistel põhjustel.

 Sissejuhatavad märkused

43.      ELL artikli 14 lõike 2 alusel koosneb Euroopa Parlament liidu kodanike esindajatest. Need valitakse ELL artikli 14 lõike 3 kohaselt otsestel ja üldistel valimistel. Valimisi reguleerivad 1976. aasta akti sätted. Nimetatud aktis on sätestatud, et kui akti muudest sätetest ei tulene teisiti, reguleerib valimismenetlust riigisisene õigus (nimetatud akti artikkel 8). See viide riigisisesele õigusele puudutab lisaks konkreetselt valimismenetlusele ka selliseid küsimusi nagu hääletamisõigus ja õigus kandideerida, valimiste kehtivuse kontroll või osaliselt ka ühitamatused.

44.      Seevastu Euroopa Parlamendi saadikute kui liidu kodanike esindajate, kes on valitud otsestel valimistel, ning liidu institutsiooni liikmete staatust saab reguleerida vaid liidu õigus. Kui riigisisene õigus võiks reguleerida Euroopa Parlamendi saadikute staatust, mõjutaks see nii Euroopa Parlamendi sõltumatust liikmesriikidest kui ka kogu liidu õiguskorra autonoomiat.

45.      Just selle institutsioonilise sõltumatuse ja õigusliku autonoomia vaatenurgast tuleb hinnata Euroopa Parlamendi liikme staatuse omandamise küsimust.

 Otseste valimiste olemus

46.      Esiteks tundub mulle, et arutluskäik, mille kohaselt saab Euroopa Parlamendi saadiku staatuse omandada vaid tingimusel, et täidetud on sellised liikmesriigi õiguses sätestatud formaalsused nagu vande andmine, on vastuolus otseste ja üldiste valimiste ja rahvaesindaja mandaadi põhimõtetega. Sellise mandaadi saamine peab tulenema üksnes valijate häältest ega tohi sõltuda sellest, kas hiljem täidetakse mingid formaalsused, mille täitmine, nagu näha käesolevast kohtuasjast, ei sõltu alati üksnes valituks osutunud isikust. Valijad valivad saadikuid, mitte „saadikukohale kandideerijaid“. Otsus, mille valijad valimistel teevad, ei sõltu mingist „tunnustamisest“ ega „kinnitamisest“.

47.      Mõistagi sõltuvad parlamendiliikme mandaat ja selle omandamine teatava hulga nõuete täitmisest ja teatavatest formaalsetest piirangutest: kandidaadi õigus kandideerida, ühitamatused ja valimiste kehtivus. Kuid nende puhul on tegemist objektiivsete asjaoludega, mis on seotud valitud isiku või valimisprotsessi omadustega. Nimetatud nõuete eiramine muudab mandaadi omandamise või säilitamise õiguslikult võimatuks ja võib kaasa tuua selle enneaegse lõppemise.

48.      On ka tõsi, et eri parlamentaarsetes süsteemides on ette nähtud formaalsed kohustused, mida parlamendisaadikud peavad täitma enne tegelikku tööleasumist, näiteks kohustus anda vanne, esitada majanduslike huvide deklaratsioon vms. Kuid need kohustused kehtivad parlamendisaadikute suhtes, s.t isikute suhtes, kes on juba saanud mandaadi. Seevastu ei ole need eeltingimuseks, et saada kõnealune mandaat, mis võib tuleneda vaid rahva tahtest, mida on väljendatud valimistel.(20)

49.      Seega on valimistulemuste väljakuulutamine toiming, mis lõpetab valimisprotsessi ning sellega saavad valituks osutunud isikud mandaadi.(21) Kõik sellele toimingule järgnevad formaalsused, v.a võimalik valimiste kehtetuks tunnistamine, on vaid deklaratiivsed ega või olla mandaadi saamise eeltingimuseks.

50.      Võin niisiis möönda, et Hispaania õiguse kohaselt võib Hispaania põhiseaduse austamise vande andmise kohustus, mis on Hispaanias Euroopa Parlamenti valitud saadikutele ette nähtud valimisseadustiku artikliga 224, olla eeltingimuseks kõnealuste saadikute tegelikule tööleasumisele.(22) Kuid see ei saa olla eeltingimuseks Euroopa Parlamendi liikme staatuse ega sellest tulenevate õiguste ja eelkõige puutumatuse saamisele. Käsitus, mille kohaselt saadiku staatus ning seega puutumatus, mis sellest tuleneb, kuuluvad vaid sellisele isikule, kes on probleemideta alustanud oma tööülesannete tegelikku täitmist, tähendaks nõiaringi: valitud isik ei saaks tugineda oma puutumatusele, kuna tal ei ole saadiku staatust, kuid puutumatuse puudumine takistaks tal täitmast kohustust, mis võimaldaks tal omandada kõnealuse staatuse ning sellest tuleneva puutumatuse. Kuid see, kui nõuetekohaselt avalikule ametikohale valitud isikut takistatakse andmast vannet, mis on nõutav asjaomasele ametikohale asumiseks, on suurepärane meetod, kuidas jätta isik asjaomasest ametikohast ilma, vaatamata nende tahtele, kellel on seaduslik ametikohale määramise pädevus.

51.      On tõsi, et Euroopa Parlamendi kodukorra artikli 3 kohaselt toimub saadikute volituste kontrollimine nii, et liikmesriikide pädevad ametiasutused teatavad valitud isikute nimed. Loogiliselt võttes tuleb Euroopa Parlamenti valimiste tulemustest ametlikult teavitada, kuna see institutsioon ei ole kohustatud lehitsema iga liikmesriigi ametlikku väljaannet, selleks et seda teavet leida. Teatamine on siiski vaid tehniline toiming, mis, vastupidi eelkõige komisjoni väidetele, ei saa kujutada endast mandaadi saamist. Pealegi eeldatakse, et kõnealune teatamine kajastab tõetruult valimistulemusi, kuna Euroopa Parlamendi kodukorra artikli 3 lõike 3 teise lõigu kohaselt põhineb volituste kontrollimine „iga liikmesriigi ametlikul teatel lõplike valimistulemuste kohta, mis sisaldab valituks osutunud kandidaatide […] nimesid“. Lisaks, 1976. aasta akti artikli 12 alusel võtab Euroopa Parlament liikmete volituste kontrollimisel teadmiseks „liikmesriikide poolt ametlikult teatatud tulemused“.(23) Aga 1976. aasta aktil, mis on õigustloov akt, on esimus Euroopa Parlamendi kodukorra suhtes.(24)

 Kooskõla 1976. aasta aktiga

52.      Teiseks on tagajärg, mis Hispaania õiguse kohaselt tuleneb sellest, kui ei anta vannet austada Hispaania põhiseadust, s.t mandaadi (ajutiselt) vabanenuks kuulutamine ja sellest tulenevate õiguste peatamine ajani, mil kohustus nimetatud vanne anda on täidetud, minu arvates vastuolus 1976. aasta akti asjakohaste sätetega.

53.      Ehkki nimetatud akt annab liikmesriikidele ülesande valida Euroopa Parlamendi saadikud, ei võimalda see neil saadikute mandaadiga vabalt ümber käia. Muidugi on liikmesriikidel pädevus kõigepealt kontrollida valimiste kehtivust. See on loogiline, kuna liikmesriigid vastutavad hääletamise korraldamise eest. Juhul kui tuvastatakse rikkumisi, võidakse valimised ja seega nende tulemused tühistada, mis põhimõtteliselt toob kaasa uued valimised. Liikmesriigid võivad ka teha teatavaks Euroopa Parlamendi saadiku mandaadi äravõtmise. Mandaadi kaotamise põhjuseks võib eelkõige olla see, et saadik on kaotanud valitud olemise õiguse, või see, et ilmneb mingi ühitamatus Euroopa Parlamendi saadiku mandaadiga.

54.      Kuid käesoleval juhul ei esine ühtegi neist asjaoludest, vähemalt mitte enne 14. oktoobri 2019. aasta kohtuotsuse kuulutamist. See, et põhikohtuasja kaebuse esitaja ei ole andnud nõutavat vannet, ei tähenda mandaadi kaotamist, vaid, nagu on väljendanud eelotsusetaotluse esitanud kohus, „[selle tegeliku omandamise] ajutist edasilükkamist, kuni – olenevalt menetluse võimalikust lahendusest – kaovad takistused, mis takistavad parlamendisaadiku staatuse omandamist“. Kuid ei 1976. aasta akt ega ükski teine liidu õiguse säte ei anna liikmesriikidele pädevust peatada (ajutiselt) Euroopa Parlamendi saadiku mandaati määramata ajaks, mis võib potentsiaalselt venida kogu seadusandliku kogu ja selle saadiku ametiaja pikkuseks.

 Hispaania õigus

55.      Kolmandaks näib mulle, et väide, et kohustus anda valimisseadustiku artiklis 224 ette nähtud vanne järgida Hispaania põhiseadust kujutab endast valimismenetluse etappi, ei tulene Hispaania õigusest.

56.      Nimetatud kohustus kehtib valimisseadustiku artikli 108 lõike 8 kohaselt kõikide valituks osutunud isikute suhtes. Kuid nimetatud artikli alusel nõutakse vande andmist „ametikohale asumisel ja selleks, et saada ülesannete täitmiseks vajalik täielik pädevus“. Niisiis, vastupidi Hispaania valitsuse kinnitusele kohtuistungil, ei tulene kõnealusest artiklist, et asjaomane kohustus oleks mandaadi saamise eeltingimus.

57.      Sellist järeldust kinnitab eelkõige Cortes Generalesesse (Hispaania parlament) valitud isikuid puudutav. Kõnealust küsimust reguleerib Hispaania parlamendi kummagi koja kodukord. Iga parlamendiliige annab vande selle koja ees, kuhu ta kuulub, põhimõtteliselt selle esimesel täiskogu istungil. Kuid parlamendiliikmetel on kohustuse täitmiseks aega kolm täiskogu istungit, enne kui karistusena kuulutatakse välja mandaadi vabanemine.

58.      Seega on minu arvates selgelt tegemist formaalsusega, mida peavad täitma Hispaania parlamendi liikmed, keda ainsana puudutavad kodukorra sätted ning kes võivad osaleda kodade täiskogu istungitel. Ehkki see formaalsus võib olla mandaadi tulemusliku täitmise eeltingimus, ei ole see kindlasti mandaadi saamise eeltingimus, kuna mandaat tuleneb vaid ja ainult valimistulemustest.

59.      Seda on sõnaselgelt kinnitanud Tribunal Constitucional (konstitutsioonikohus, Hispaania), kes on kinnitanud seoses kohustusega anda Hispaania põhiseaduse järgimise vanne, et „[s]elle täitmata jätmine ei võta ära alamkoja või senati liikme staatust, kuna staatuse aluseks on pelgalt valimised, vaid takistab üksnes selle staatusega kaasnevate ülesannete täitmist.“(25) Niisiis on tegemist parlamendiliikme tööülesannete täitmisega, mitte mandaadi saamisega.

60.      Kui see aga on nii Hispaania parlamendi liikmete puhul, ei saa ma aru, kuidas võiks see olla teisiti Euroopa Parlamendi saadikute puhul. Formaalne kohustus, mis lasub alamkoja (või senati) liikmel, s.t kohustus anda Hispaania põhiseaduse järgimise vanne, ei saa äkki muutuda oma laadilt valimismenetluse kohustuslikuks elemendiks, mis annab õiguse saada Euroopa Parlamendi saadiku mandaat.

 Euroopa Parlamendi saadikute ebavõrdne kohtlemine võrreldes riigi parlamendisaadikutega

61.      Lõpuks, neljandaks, minnes küsimuste juurde, mis on otseselt seotud protokolli artikli 9 tõlgendamisega, tuleb märkida, et seisukoht, mille kohaselt on Hispaania põhiseaduse järgimise vande andmise kohustuse täitmine eeltingimus, et Hispaanias Euroopa Parlamenti valitud isikud saaksid parlamendiliikme mandaadi, seaks asjaomased isikud ning kogu Euroopa Parlamendi tunduvalt ebasoodsamasse olukorda võrreldes Hispaania parlamendi ja selle liikmetega nii parlamendiliikme puutumatuse omandamise kui ka selle äravõtmise või kaitsmise pädevuse mõttes.

62.      Hispaania parlamendi liikmed annavad vande selle koja ees, kuhu nad kuuluvad, põhimõtteliselt esimesel täiskogu istungil, millest nad osa võtavad. Vande andmist reguleerib kummagi koja kodukord. Seega on tegemist asjaomase koja sisemenetlusega, millesse ei sekku ükski kolmas institutsioon. Lisaks, nagu ma juba märkisin, ei ole see kohustus mitte parlamendiliikme staatuse saamise eeltingimus, vaid üksnes selle staatuse teostamise eeltingimus. Lisaks, vähemalt alamkoja puhul rakendatakse karistust, mis seisneb saadiku õiguste peatamises, alles pärast seda, kui on toimunud kolm täiskogu istungit, mille jooksul ei ole saadik asjaomast kohustust täitnud.(26) Pealegi ei ole kindel, kas see peatamine hõlmab ka parlamendiliikme puutumatust.(27)

63.      Euroopa Parlamendi liikmed seevastu annavad vande keskvalimiskomisjoni ees, mis ei ole kuidagi Euroopa Parlamendiga seotud, ja ilma et Euroopa Parlament saaks kuidagi sekkuda. Kui Euroopa Parlamendi liige (või „valituks osutunud kandidaat“, kui kasutada valimisseadustiku artiklis 224 kasutatud väljendit) ei täida kõnealust kohustust, k.a tema tahtest sõltumatutel põhjustel, toob see kohe ja automaatselt kaasa tema mandaadi vabanenuks kuulutamise, nii et isegi tema nime ei teatata Euroopa Parlamendile valitud isikute nimede hulgas ning nagu väidetud, talle ei laiene parlamendiliikme puutumatus.

64.      Kuid protokolli artikli 9 esimese lõigu punkti a kohaselt on Euroopa Parlamendi liikmetel oma riigi territooriumil „samasugune immuniteet nagu selle riigi parlamendi liikmetel“ ning selle immuniteedi äravõtmise pädevus on protokolli artikli 9 kolmanda lõigu alusel Euroopa Parlamendil. Ma ei mõista, kuidas saaks kõnealust immuniteeti pidada samasuguseks nagu selle riigi parlamendi liikmetel, kui parlamendiliikme staatuse saamise – mis eelneb immuniteedi saamisele – tingimused ei ole võrdsed.

 Kokkuvõte ja lõppmärkused

65.      Kõigest eelnevast tuleneb, et vastupidi poolte väidetele, mida on nimetatud käesoleva ettepaneku punktides 40 ja 41, ei ole Hispaania põhiseaduse austamise vande andmine Euroopa Parlamendi valimise menetluse osa Hispaanias, vaid seda menetlust tuleb pidada lõppenuks valimistulemuste ametliku väljakuulutamisega. Seega tuleb Euroopa Parlamendi liikme staatus lugeda omandatuks üksnes nimetatud väljakuulutamise alusel ja selle hetkest alates.

66.      Lisaks eelotsusetaotluses ja Hispaania valitsuse seisukohtades sisalduva teabe kohaselt peatati põhikohtuasja kaebuse esitaja ametikohustuste täitmine riigisisestel valitavatel ametikohtadel (Kataloonia piirkondliku parlamendi ja Hispaania parlamendi alamkoja saadikuna) kriminaalmenetluse seaduse artikli 384bis alusel.

67.      Taas kord vastupidi Hispaania valitsuse väidetele on minu arvates selge, et sellist peatamist ei saa kohaldada põhikohtuasja kaebuse esitaja kui Euroopa Parlamendi liikme suhtes. On küll tõsi, et Euroopa Parlamendi saadikud valitakse liikmesriikides korra kohaselt, mis on sätestatud riigisiseses õiguses, mida on teatavates aspektides ühtlustatud 1976. aasta aktiga. Sellise valimisviisi tõttu on ELL lepingu kohaselt kohtade jaotus Euroopa Parlamendis liikmesriikide vahel „kahanevalt proportsionaalne“ (ELL artikli 14 lõike 2 kolmas lause). Just sel põhjusel kohaldavad liikmesriigid lisaks puhtalt menetlusnormidele riigisiseseid eeskirju, mis puudutavad eelkõige valitud olemise õigust. Ka on liikmesriikidel õigus kohaldada oma territooriumil valitud Euroopa Parlamendi liikmete suhtes riigisiseseid ühitamatust käsitlevaid eeskirju lisaks 1976. aasta akti artiklis 7 esitatud ühitamatuste loetelule. Samuti on loomulik, et liikmesriikide õigus reguleerib valimiste kehtivuse kontrollimist.

68.      Euroopa Parlamendi liikmetel on tulenevalt valituks osutumisest siiski mandaat, mida reguleerib liidu õigus ja mida liikmesriigid ei saa tühistada ega piirata, kui nimetatud õigusest ei tulene sõnaselget volitust. Kuid ainus asjaolu, mille korral Euroopa Parlamendi liikme mandaat lõpeb enne tavapärast aega, välja arvatud tagasiastumine või surm, on volituste äravõtmine (1976. aasta akti artikli 13 lõige 1). Kõnealune äravõtmine võib tuleneda selle liikmesriigi õigusaktidest, kus asjaomane saadik valiti. See on loomulik, kuna Euroopa Parlamendi liikme volitused võetakse ära tavaliselt kas seetõttu, et asjaomane isik on kaotanud valitud olemise õiguse või on ilmnenud mingi ühitamatus, kuna neid kahte elementi – teist osaliselt – reguleerib liikmesriikide õigus.

69.      Seevastu ei võimalda 1976. aasta akt liikmesriigil peatada sellest või mõnest teisest liikmesriigist Euroopa Parlamenti valitud(28) liikme mandaati ega sellest tulenevaid õigusi ükskõik millisel põhjusel. Välja arvatud 1976. aasta akti artikli 13 lõikes 1 ette nähtud volituste lõppemise juhtudel säilitab Euroopa Parlamendi liige oma staatuse kogu mandaadi tavapärase kestuse vältel.

70.      Käesoleva osa kokkuvõtteks leian, et isik, kelle valimise Euroopa Parlamenti on valimiste toimumise liikmesriigi pädev asutus välja kuulutanud, omandab ainuüksi selle asjaolu tõttu ja sellest hetkest alates Euroopa Parlamendi liikme staatuse, sõltumata järgnevatest formaalsustest, mida asjaomane isik peab täitma liidu õiguse või asjaomase liikmesriigi õiguse alusel. Selline isik säilitab nimetatud staatuse oma mandaadi lõppemiseni, välja arvatud 1976. aasta akti artikli 13 lõikes 1 ette nähtud volituste lõppemise juhtudel.

 Euroopa Parlamendi liikmete immuniteet

71.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus esitab Euroopa Kohtule kolm küsimust protokolli artikli 9 tõlgendamise kohta. Täpsemalt käsitlevad esimene ja teine küsimus kõnealuse protokolli artikli 9 esimese lõigu punkti a ajalist ja isikulist kohaldatavust. Kolmas küsimus käsitleb kõnealuse protokolli artikli 9 teise lõigu kohaldatavust ja ulatust.

 Sissejuhatavad märkused

72.      Euroopa Parlamendi liikmete immuniteet on sätestatud protokolli artiklitega 8 ja 9.

73.      Protokolli artikliga 8 nähakse ette Euroopa Parlamendi liikmete vastutamatus (sisuline puutumatus) oma kohustuste täitmisel avaldatud arvamuste või antud häälte eest. Mõistagi ei ole nimetatud artikkel käesolevas kohtuasjas kohaldatav.

74.      Protokolli artikliga 9 omakorda nähakse ette Euroopa Parlamendi liikmete immuniteet (menetluslik puutumatus). Protokolli artikli 9 esimese lõigu punkti a kohaselt on Euroopa Parlamendi liikmetel oma riigi territooriumil samasugune immuniteet nagu selle riigi parlamendi liikmetel.(29) See säte on kahe esimese eelotsuse küsimuse esemeks. Teiste liikmesriikide territooriumil on kõnealustel liikmetel protokolli artikli 9 esimese lõigu punkti b alusel „immuniteet tõkendite ja kohtumenetluse suhtes“. Kõnealuse protokolli artikli 9 teise lõigu kohaselt kehtib parlamendiliikmete immuniteet ka siis, kui nad sõidavad Euroopa Parlamendi istungipaika ja sealt tagasi. Seda sätet puudutab kolmas eelotsuse küsimus. Protokolli artikli 9 kolmanda lõigu alusel võib Euroopa Parlament ära võtta kõnealuses artiklis – nii selle esimese lõigu punktides a ja b kui ka teises lõigus – ette nähtud immuniteedi. Parlamendil on selles asjas ainupädevus, mis välistab kõigi teiste liidu institutsioonide ja liikmesriikide asutuste pädevuse.

75.      Protokolli praeguse artikli 9 esimese lõigu sõnastus on peaaegu muutumatuna püsinud alates 1951. aasta Euroopa Söe- ja Teraseühenduse privileegide ja immuniteetide protokollist. Jagan õiguskirjanduses esitatud arvamust, et viide liikmesriikide õigusele seoses Euroopa Parlamendi liikmete immuniteediga nende päritoluliikmesriigis on jäänuk ajast, mil Assamblee liikmed olid ühtlasi ka oma riigi parlamendi liikmed. Seega oli neil juba immuniteet riigisisese õiguse kohaselt ning teise lisamine oleks olnud üleliigne. Selline lahendus oli iganenud juba ajal, mil Euroopa Parlamendi liikmeid hakati valima otsestel valimistel ning on seda veelgi enam pärast seda, kui kahe mandaadi ühildamine keelati. Seda on ka sellisena palju kritiseeritud kui ebavõrdse kohtlemise alust.(30)

76.      Tuleb märkida, et Euroopa Parlamendi tehtud ettepanekud parlamendiliikmete immuniteedi ühtlustamiseks ei ole andnud tulemust.(31)

77.      Protokolli artikli 9 esimese lõigu punkti a tuleb siiski tõlgendada nii, et säiliks Euroopa Parlamendi liikmete staatuse järjepidevus ja ühtsus.

 Esimene eelotsuse küsimus: protokolli artikli 9 esimese lõigu punkti a kohase kaitse kestus

78.      Protokolli artikli 9 esimese lõigu kohaselt kohaldatakse selles sättes ette nähtud immuniteeti „Euroopa Parlamendi istungjärkude ajal“. Kõnealune säte puudutab nii liikmesriigi õigusest tulenevat immuniteeti (mida on nimetatud protokolli artikli 9 esimese lõigu punktis a), kui ka n-ö Euroopa immuniteeti (mida on nimetatud protokolli artikli 9 esimese lõigu punktis b). Ehkki liikmesriigi õigusest tuleneva immuniteedi materiaalõiguslik sisu sõltub asjaomasest õigusest, reguleerib kaitse tähtaega siiski liidu õigus kõikide Euroopa Parlamendi saadikute puhul ühetaoliselt. Kuna liikmesriikide õigusaktid erinevad parlamendiliikme puutumatuse kaitse ajalise ulatuse osas, tooks teistsugune tõlgendamine kaasa Euroopa Parlamendi saadikute ebavõrdse kohtlemise suurenemise olenevalt liikmesriigist, kus nad valiti. Seega tuleb Euroopa Parlamendi istungjärkude mõistet tõlgendada liidu õiguse autonoomse mõistena.(32)

79.      ELTL artikli 229 kohaselt peab Euroopa Parlament iga-aastase istungjärgu. Euroopa Parlamendi uus koosseis tuleb esimeseks istungjärguks kokku esimesel teisipäeval pärast ühe kuu möödumist valimistähtajast (1976. aasta akti artikli 11 lõige 3).(33) Iga-aastaste istungjärkude lõpu kindlaksmääramine on jäetud Euroopa Parlamendi otsustada institutsioonisisese korraldusliku meetmena. Praeguse tava järgi on istungjärk aastapikkune periood, nii et Euroopa Parlamendi istungjärgud kestavad katkematult.(34) Euroopa Kohus on juba otsustanud, et mõiste „istungjärk“ protokolli artikli 9 esimese lõigu tähenduses hõlmab kogu seda perioodi, olenemata sellest, kas Euroopa Parlament tegelikult peab istungit.(35)

80.      Seega tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud esimesele eelotsuse küsimusele vastata nii, et Euroopa Parlamendi istungjärkude aeg protokolli artikli 9 esimese lõigu tähenduses algab uue valitud koosseisu esimese istungjärguga, st 1976. aasta akti artikli 11 lõikes 3 nimetatud kuupäeval. Samal kuupäeval algab ka protokolli kõnealuse sätte kohaldatavus.

 Teine eelotsuse küsimus: protokolli artikli 9 esimeses lõigus ette nähtud immuniteedi isikuline kohaldamine

81.      Teine eelotsuse küsimus käsitleb seda, kas protokolli artikli 9 esimeses lõigus ette nähtud immuniteet on kohaldatav isiku suhtes, kes on valitud Euroopa Parlamendi saadikuks, kuid kes ei ole saanud oma ametikohale asuda, kuna ta ei ole täitnud kohustust anda Hispaania õiguses ette nähtud vanne.

82.      Nagu ma käesoleva ettepaneku esimeses osas märkisin, tuleb isiku puhul, kes on sarnases olukorras nagu põhikohtuasja kaebuse esitaja, möönda, et ta on saanud Euroopa Parlamendi liikme mandaadi ning seega Euroopa Parlamendi liikme staatuse. Seega võib asjaomase isiku suhtes kehtida protokolli artikli 9 esimeses lõigus ette nähtud immuniteet. Siiski tuleb veel kindlaks määrata hetk, millal saadik selle immuniteedi saab.

83.      Protokolli artikli 9 esimeses lõigus sätestatud immuniteet hõlmab Euroopa Parlamendi liikmeid põhimõtteliselt alates uue valitud koosseisu esimese istungjärgu avamisest. Samal ajal hakkab kehtima ka Euroopa Parlamendi liikmete mandaat (1976. aasta akti artikli 5 lõige 2). Kuna Euroopa Parlamendi istungjärgud kestavad katkematult, kattub kõnealuse immuniteediga hõlmatuse aeg mandaadi kehtivuse ajaga.

84.      1976. aasta akti artikli 5 lõike 2 kohaselt, koostoimes akti artikli 5 lõikega 1, hakkab iga Euroopa Parlamendi saadiku mandaat kehtima esimese istungjärgu avamisega pärast valimisi.(36) See ega ükski teine säte ei sea mandaadi kehtima hakkamist sõltuvusse saadiku tegelikust kohalviibimisest uue valitud parlamendi esimesel istungil, tegelikust tööülesannete täitmise alustamisest või mis tahes muust asjaolust. Seega tuleb järeldada, et sellise Euroopa Parlamendi saadiku mandaat, kes ei ole tegelikult tööülesandeid täitma asunud, kuna ta ei ole täitnud kõiki liikmesriigi õiguses sätestatud formaalsusi, hakkab samuti kehtima uue valitud koosseisu esimesest istungjärgust alates. Samast hetkest alates laieneb asjaomasele saadikule protokolli artikli 9 esimeses lõigus sätestatud parlamendiliikme immuniteet.

 Kolmas eelotsuse küsimus: protokolli artikli 9 teine lõik

85.      Kolmas küsimus käsitleb protokolli artikli 9 teise lõigu tõlgendamist.

86.      Kõnealuse sätte alusel kehtib Euroopa Parlamendi liikmete immuniteet ka siis, kui nad sõidavad Euroopa Parlamendi istungipaika ja sealt tagasi. Kõigepealt on oluline täpsustada selle immuniteedi täpset olemust.

87.      Kõnealune säte ei ole selles suhtes sõnaselge: nimetatud on üksnes „immuniteeti“. Arvan, et seda sõna tuleb mõista viitena protokolli artikli 9 esimese lõigu punktides a ja b sätestatud immuniteedile. Seega kehtib saadikule, kes sõidab Euroopa Parlamendi istungipaika või sealt tagasi, tema päritoluliikmesriigi territooriumil samasugune immuniteet nagu selle liikmesriigi parlamendi liikmetel.

88.      Sellist tõlgendamist toetab asjaolu, et protokolli artikli 9 kolmandas lõigus, mis käsitleb eelkõige Euroopa Parlamendi saadikutelt immuniteedi ära võtmist, on samuti kasutatud sõna „immuniteet“ täiendavate täpsustusteta. Kuid kahtluse alla ei ole seatud seda, et siin on tegemist immuniteediga, mis on ette nähtud protokolli artikli 9 esimeses lõigus.

89.      Protokolli artikli 9 teises lõigus ette nähtud immuniteedi ajalise ulatuse kohta on Euroopa Kohus juba märkinud, et immuniteeti võidakse kohaldada ka muul ajal kui Euroopa Parlamendi istungjärkude perioodil, st pärast selle lõppemist.(37)

90.      Ma ei näe põhjust, miks ei võiks kõnealust immuniteeti kohaldada ka enne nimetatud perioodi, sh enne esimese istungjärgu algust pärast valimisi. Minu arvates oleks see isegi üsna loogiline, kuna saadikud peaksid Euroopa Parlamendi koosolekute toimumise paika saabuma enne koosolekute algust.

91.      Ma ei jaga arvamust, mille komisjon esitas oma kirjalikes seisukohtades ning mida ta kordas ka kohtuistungil, et protokolli artikli 9 teine lõik olevat olnud asjakohane üksnes minevikus, kui Euroopa Parlamendi istungjärgud ei kestnud katkematult, ning olevat nüüd aegunud. Tekst on endiselt olemas ning seda ei tule tõlgendada, viidates hüpoteetilistele ülesannetele, mida see täitis kunagises õiguslikus kontekstis, vaid praeguseid asjaolusid silmas pidades. Kui järgida komisjoni loogikat, siis võiks sama hästi kuulutada aegunuks ka protokolli artikli 9 esimese lõigu punktis a sisalduva viite liikmesriikide õigusele.

92.      See tähendab tõepoolest, et immuniteeti kohaldataks juba enne, kui hakkab kehtima saadikute mandaat. Kuid ma ei näe selles midagi jahmatavat. Liikmesriikide õiguses ei ole erandlik see, et immuniteet hakkab kehtima kohe pärast valimistulemuste väljakuulutamist, ehkki mandaat hakkab kehtima või selle teostamine algab formaalselt hilisemal kuupäeval.(38) Selline lahendus on täielikult kooskõlas parlamentaarse puutumatuse eesmärgiga: tagada, et parlament saaks tööd alustada täies koosseisus. Kuid nagu on möönnud ka eelotsusetaotluse esitanud kohus, võiks see eesmärk sattuda ohtu, kui pärast valitud saadikute nimede avaldamist ei oleks saadikud immuniteediga kaitstud.

93.      Nüüd on vaja veel vaid tõlgendada väljendit „siis, kui nad sõidavad Euroopa Parlamendi istungipaika“. Rangelt grammatilise tõlgendamise kohaselt oleks tegemist vaid ajaga, mil saadik reisib Euroopa Parlamendi istungipaika. Selline piirav tõlgendus aga muudaks minu arvates kõnealuse sätte täiesti kasutuks.

94.      Kõige olulisem ei ole ju see, et saadikut ei vahistataks ajal, mil ta reisib Euroopa Parlamendi istungipaika, vaid see, et ta saaks tulemuslikult selle reisi ette võtta, st ta saaks vabalt teha toiminguid, mis on vajalikud tööülesannete tegeliku täitmise alustamiseks ning selleks, et reisida nimetatud istungipaika. Nii on Euroopa Parlamendi saadikute kaitse protokolli artiklis 9 ette nähtud immuniteediga täielik ning saavutab täieliku kasuliku mõju. Euroopa Parlamendi toimivuse ja sõltumatuse kaitsmiseks mõeldud immuniteedi ülesanne ei ole kaitsta parlamendi liikmeid enne parlamendi istungjärkude algust kõikvõimalike meetmete eest, mis võivad tuleneda süüdistuse esitamisest. Seevastu on immuniteedi ülesanne tagada, et liikmeid ei takistataks ametiülesannete täitmist alustamast, kui istungjärgud algavad.

95.      Niisiis on selle liikmesriigi ametiasutused, kus asjaomane saadik valiti, kohustatud hoiduma võtmast meetmeid, mis võiksid takistada vajalikke toiminguid, ning peatama juba võetud meetmed, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament on immuniteedi ära võtnud. Mõistagi, kuna protokolli artikli 9 esimese lõigu punktis a viidatakse immuniteedi materiaalõigusliku sisu osas liikmesriikide õigusele, kehtib see kohustus vaid meetmete suhtes, mis puudutavad parlamendiliikme puutumatust asjaomase liikmesriigi õiguse alusel.

 14. oktoobri 2019. aasta kohtuotsuse tagajärjed

96.      Meenutagem, et eelotsusetaotlus esitati menetluses, mille käigus vaidlustati eelotsusetaotluse esitanud kohtu keeldumine anda põhikohtuasja kaebuse esitajale luba väljuda kinnipidamisasutusest, selleks et anda Hispaania põhiseaduse järgimise vanne – sooritus, mille täitmist nõutakse, et oleks võimalik asuda tulemuslikult teostama Euroopa Parlamendi saadiku mandaati.

97.      Käesoleva kohtuasja kohtuistungiga samal päeval põhikohtuasja kaebuse esitaja suhtes tehtud lõplik süüdimõistev kohtuotsus seadis kahtluse alla selle menetluse eesmärgi ja seega ka eelotsusetaotluse eesmärgi.

98.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus küll jäi oma eelotsusetaotluse juurde, märkides, et „[Euroopa Kohtu] vastus on vajalik, olenemata sellest, kas [O. Junqueras Vies] viibib kinnipidamisasutuses ajutiselt või süüdimõistmise tõttu“.

99.      Probleem aga ei seisne mitte põhikohtuasja kaebuse esitaja kinnipidamise aluses, vaid talle mõistetud lisakaristuses, kodanikuõiguste äravõtmises. Olemasoleva teabe kohaselt toob selline karistus eelkõige kaasa avalikus teenistuses, sh valitud ametikohtadel, töötamise keelu, samuti kandideerimisõiguse (passiivse valimisõiguse) kaotamise.(39) Kuna Euroopa Parlamendi saadiku mandaadile kandideerimise õigus kui valimisi käsitlevate õigusnormide osa sõltub riigisisesest õigusest,(40) mõjutab kandideerimisõiguse äravõtmine ka õigust kandideerida Euroopa Parlamenti. Niisiis peab see kaasa tooma volituste äravõtmise 1976. aasta akti artikli 13 tähenduses.

100. Seega, kuna 14. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus toob kaasa põhikohtuasja kaebuse esitaja volituste äravõtmise,(41) ei ole minu arvates mingit mõtet analüüsida küsimust, kas talle oleks tulnud anda kõnealune luba, kuna potentsiaalne vande andmine muutuks igal juhul ainetuks.

101. Seega kahtlen, kas Euroopa Kohus on pädev vastama eelotsuse küsimustele käesolevas kohtuasjas. On tõsi, et Euroopa Kohtu kodukorra artikli 100 lõike 1 esimese lause kohaselt jääb eelotsusetaotlus Euroopa Kohtu menetlusse niikauaks, kuni Euroopa Kohtusse pöördunud kohus ei ole eelotsusetaotlust tagasi võtnud. Kuid kodukorra artikli 100 lõike 2 kohaselt võib Euroopa Kohus siiski igal ajal sedastada, et tema pädevuse tingimused ei ole enam täidetud. ELTL artikli 267 alusel on Euroopa Kohus pädev vastama liidu õiguse tõlgendamise küsimustele liikmesriikide kohtutes tegelike ja olemasolevate kohtuvaidluste raames. Seega, juhul kui põhikohtuasi ei ole enam aktuaalne, ei ole Euroopa Kohus enam pädev, kuna tema vastus oleks hüpoteetiline.

102. 14. oktoobri 2019. aasta kohtuotsuse tagajärg koostoimes 14. mai 2019. aasta kohtumääruse ulatusega on see, et vaatamata sellele, et põhikohtuasja kaebuse esitaja valiti Euroopa Parlamendi saadikuks ning, nagu ma käesolevas ettepanekus välja tõin, ta sai vastava staatuse, ehkki tal ei olnud võimalik asuda seda mandaati tulemuslikult teostama, mõisteti tema üle kriminaalasjas kohut ning ta mõisteti süüdi, ilma et Euroopa Parlamendil oleks olnud võimalust teha otsus tema parlamendiliikme immuniteedi äravõtmise või võimaliku kaitsmise kohta.

103. Protokolli artikli 9 grammatilise tõlgendamise kohaselt on kõik õiguspärane. Oma liikmesriigis on Euroopa Parlamendi saadikul selline immuniteet, nagu on ette nähtud riigisiseses õiguses, mida võivad tõlgendada vaid selle riigi kohtud.

104. Kuid nagu ma juba märkisin, on protokolli artikli 9 sõnastus püsinud muutumatuna ESTÜ asutamislepingu ja selle protokolli nr 7 ajast. Peale nimetatud protokolli on normatiivses kontekstis kõik muutunud.

105. Lihtsalt nõuandvast ja kontrolliorganist on Euroopa Parlament kujunenud liidu peamiseks seadusandjaks ja poliitiliseks organiks, mis tagab liidu demokraatliku legitiimsuse. See ei koosne mitte liikmesriikide rahvaste esindajatest, vaid Euroopa Liidu kodanike esindajatest. Neid esindajaid ei läheta enam liikmesriikide parlamendid, vaid need valitakse otsestel ja üldistel valimistel. Kaksikmandaadi keeld suurendab Euroopa Parlamendi sõltumatust liikmesriikide parlamentidest.

106. Lisaks on valimisõigus Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 39 lõikega 2 ülendatud põhiõiguseks. Euroopa Kohus on juba otsustanud, et harta artikli 39 lõige 2, mille kohaselt „Euroopa Parlamendi liikmed valitakse otsestel ja üldistel valimistel vaba ja salajase hääletuse teel“, kujutab endast „liidu kodanike […] Euroopa Parlamendi valimistel hääletamise õiguse väljendust hartas“.(42) Ent kui harta artikli 39 lõige 2 kaitseb liidu kodanike aktiivset valimisõigust (hääleõigust), peab see kindlasti kaitsma ka kodanike passiivset valimisõigust ehk õigust kandideerida ja valituks osutuda. Otsesel ja vabal hääleõigusel poleks mingit väärtust, kui kandidaatidel poleks õigust vabalt esitada oma kandidatuuri valimistel ning seejärel, valituks osutudes, täita oma ülesandeid, saades vajaduse korral parlamendiliikme puutumatuse kaitse.

107. Neid muutusi arvestades ei saa protokolli artikli 9 grammatilise tõlgendamise tulemusega eriti rahule jääda. Niisiis tuleb mõelda, kas nimetatud sätte tõlgendamine peab jätkuvalt püsima söe ja terase ajajärgus või peab see kaasas käima normatiivse ja institutsioonilise konteksti muutumisega.

108. Ilma et seataks kahtluse alla protokolli artikli 9 esimese lõigu punktis a sisalduvat viidet liikmesriikide õigusele, võiks selle sätte tõlgendamine tõsta esile Euroopa Parlamendi pädevust tema liikmete immuniteedi valdkonnas. Eelkõige viitab kõnealune säte riigisisestele eeskirjadele seoses immuniteedi materiaalõigusliku sisuga, kuid jätab Euroopa Parlamendi hooleks nende eeskirjade kohaldamise. Seega on minu arvates igati loomulik, et alates hetkest, mil liikmesriigi õigus tunnistab Euroopa Parlamendi liikmete immuniteeti, ei hinda selle äravõtmise palve otstarbekust mitte pädev riigisisene kohus, vaid Euroopa Parlament, kes otsustab kõnealuse immuniteedi äravõtmise või kaitsmise otstarbekuse üle.

 Lõppmärkus

109. Kolmandas eelotsuse küsimuses tõstatab eelotsusetaotluse esitanud kohus veel küsimuse huvide kaalumisest, mida tuleks teha, kui otsustatakse põhikohtuasja kaebuse esitaja võimaliku kinnipidamisasutusest väljumise loa üle. Kuid selle küsimuse ese langes ära 14. oktoobri 2019. aasta kohtuotsuse kuulutamisega. Ainus küsimus, mis jääb asjakohaseks, on küsimus, kas nimetatud otsuse kuulutamise ajal oli põhikohtuasja kaebuse esitajal kui Euroopa Parlamendi liikmel immuniteet.

 Ettepanek

110. Kõige eelneva põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt:

1.      Isik, kelle valimise Euroopa Parlamenti on valimiste toimumise liikmesriigi pädev asutus välja kuulutanud, omandab ainuüksi selle asjaolu tõttu ja sellest hetkest alates Euroopa Parlamendi liikme staatuse, sõltumata järgnevatest formaalsustest, mida asjaomane isik peab täitma liidu õiguse või asjaomase liikmesriigi õiguse alusel. Ta säilitab selle staatuse oma mandaadi lõppemiseni, välja arvatud volituste lõppemise juhtudel, mida on nimetatud Euroopa Parlamendi liikmete valimist otsestel ja üldistel valimistel käsitleva akti, mis on lisatud nõukogu 20. septembri 1976. aasta otsusele 76/787/ESTÜ, EMÜ, Euratom, muudetud nõukogu 25. juuni ja 23. septembri 2002. aasta otsusega 2002/772/EÜ, Euratom, artikli 13 lõikes 1.

2.      Euroopa Parlamendi istungjärkude aeg EL lepingule ja EL toimimise lepingule lisatud protokolli (nr 7) Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide kohta artikli 9 esimese lõigu tähenduses algab uue valitud parlamendikoosseisu esimese istungjärguga, st kuupäeval, mida on nimetatud Euroopa Parlamendi liikmete valimist otsestel ja üldistel valimistel käsitleva akti, mis on lisatud otsusele 76/787 ja mida on muudetud otsusega 2002/772, artikli 11 lõikes 3 nimetatud kuupäeval. Samal kuupäeval algab ka protokolli kõnealuse sätte kohaldatavus. See kehtib ka Euroopa Parlamendi liikme puhul, kes ei ole tegelikult tööülesandeid täitma asunud, kuna ta ei ole täitnud kõiki liikmesriigi õiguses sätestatud formaalsusi.

3.      Protokolli (nr 7) artikli 9 teist lõiku koostoimes protokolli artikli 9 esimese lõigu punktiga a tuleb tõlgendada nii, et enne Euroopa Parlamendi esimese istungjärgu algust pärast valimisi on selle liikmesriigi ametiasutused, kus Euroopa Parlamendi liige valiti, kohustatud hoiduma võtmast meetmeid, mis võiksid takistada asjaomasel liikmel teha vajalikke toiminguid tööülesannete täitmise tegelikuks alustamiseks, ning peatama juba võetud meetmed, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament on immuniteedi ära võtnud. See kohustus kehtib vaid meetmete suhtes, mis puudutavad parlamendiliikme puutumatust asjaomase liikmesriigi õiguse alusel.

4.      Alates hetkest, mil liikmesriigi õigus tunnistab riigi parlamendi liikmete immuniteeti, tuleb protokolli (nr 7) artikli 9 esimese lõigu punkti a koostoimes protokolli artikli 9 kolmanda lõiguga tõlgendada nii, et Euroopa Parlamendi ülesanne on otsustada kõnealuse immuniteedi äravõtmise või kaitsmise otstarbekuse üle.


1      Algkeel: prantsuse.


2      Hardt, S., Parliamentary Immunity. A Comprehensive Study of the Systems of Parliamentary Immunity in the United Kingdom, France, and the Netherlands in a European Context, Cambridge, Intersentia, 2013, lk 62.


3      Rahvusassamblee 23. juuni 1789. aasta dekreet saadikupuutumatuse kohta (Décret de l’Assemblée nationale du 23 juin 1789 sur l’inviolabilité des députés).


4      Rahvusassamblee 26.–27. juuni 1790. aasta dekreet, mis reguleerib ajutiselt juhtumeid, mil rahvusassamblee saadikuid võib vahistada, ning nende vastu algatatavate menetluste vormi (décret de l’Assemblée nationale des 26 et 27 juin 1790 qui règle provisoirement les cas où les députés à l’Assemblée nationale peuvent être arrêtés, et la forme des procédures à faire contre eux).


5      Vt Euroopa Parlamendi kodukorra artikli 5 lõike 2 teine lause, mille kohaselt „[p]arlamentaarne puutumatus ei ole parlamendiliikme isiklik eesõigus, vaid parlamendi kui terviku ja selle liikmete sõltumatuse tagatis“.


6      Seda mõtet on väga selgelt väljendanud Tribunal Constitucional (konstitutsioonikohus (Hispaania)) 22. juuli 1985. aasta kohtuotsuses 90/1985 (ES:TC:1985:90), mille kohaselt menetlusliku puutumatuse mõte on „vältida olukorda, kus kriminaalmenetlust kasutataks selleks, et häirida kodade tööd või muuta koosseisu, mille on neile andnud rahva tahe“ (kohtujuristi tõlge).


7      Vt näiteks Santaolalla López, F., Derecho parlamentario español, Madrid, Editorial Dykinson, 2013, lk 143. Immuniteedi ja põhiõiguste vaheliste seoste kohta vt Muylle, K., „L’immunité parlementaire face à la Convention européenne des droits de l’Homme“, Administration publique, 3/2008, lk 207–216.


8      Seda märkust ei tule mõista vihjena konkreetsele riigile, eelkõige Hispaania Kuningriigile. See on objektiivne tõdemus, mille on teinud eelkõige Veneetsia komisjon, kes on muide väga kriitiline parlamentaarse puutumatuse suhtes (vt Euroopa Nõukogu komisjon „Demokraatia õiguse kaudu“, „Report on the Scope and Lifting of Parliamentary Immunities“, mis võeti vastu Veneetsias 21. ja 22. märtsil 2014, www.venice.coe.int, punkt 154).


9      ELT 2012, C 326, lk 266.


10      EÜT 1976, L 278, lk 1.


11      EÜT 2002, L 283, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04, lk 137.


12      Hispaania õiguskeeles tähistab inviolabilidad vastutamatust ehk sisulist puutumatust, inmunidad aga immuniteeti ehk menetluslikku puutumatust.


13      BOE nr 147, 20.6.1985, lk 19110.


14      Gaceta de Madrid nr 260, 17.9.1882, lk 803 (BOE-A-1882-6036).


15      DOGC nr 7449, 6.9.2017, lk 1.


16      DOGC nr 7451, 8.9.2017, lk 1.


17      Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) kohtumäärus 5051/2019 (ES:TS:2019:5051A).


18      BOE nr 142, 14.6.2019, lk 62477.


19      Kuna terminoloogia ei ole kõikides ametlikes keeltes ühesugune, kasutan väljendeid „Euroopa Parlamendi liige“ ja „Euroopa Parlamendi saadik“ sünonüümidena.


20      Parlamendiliikme mandaadi saamise ja selle teostamise eristamise kohta vt eelkõige Avril, P., Gicquel, J., Droit parlementaire, Paris, Montchrestien, 2004, lk 35–36, ja Grajewski, K., Status prawny posła i senatora, Warszawa, Wydawnictwo Sejmowe, 2016, lk 12.


21      Vt näiteks Prantsuse õiguses Gicquel, J., Gicquel, J.-E., Droit constitutionnel et institutions politiques, Paris, LGDJ, 2015, lk 678; Poola õiguses Gierach, E., teoses  Safjan, M., Bosek, L., Konstytucja RP. Komentarz, Warszawa, C. H. Beck, 2016, 2. kd, lk 329 ja 330; ning Hispaania õiguses Álvarez Conde, E., Tur Ausina, R., Derecho constitucional, Madrid, Tecnos, 2013, lk 557 jj.


22      Minu arvates tekitab selline nõue iseenesest kahtlusi, kas see on liidu õigusega kooskõlas, eelkõige arvestades ELL artikli 14 lõike 2 esimest lauset, mille kohaselt „Euroopa Parlament koosneb liidu kodanike esindajatest“ (kohtujuristi kursiiv). Jätan siiski selle küsimuse kõrvale, kuna käesolev kohtuasi ei puuduta nimetatud kohustust kui sellist, vaid selle täitmata jätmise tagajärgi.


23      Kohtujuristi kursiiv. Muud ei tulene Euroopa Kohtu praktikast, eelkõige kohtuotsustest, mida on nimetanud Hispaania valitsus ja komisjon oma seisukohtades, s.t 7. juuli 2005. aasta kohtuotsus Le Pen vs. parlament (C‑208/03 P, EU:C:2005:429), ja 30. aprilli 2009. aasta kohtuotsus Itaalia ja Donnici vs. parlament (C‑393/07 ja C‑9/08, EU:C:2009:275). Need kohtuasjad puudutasid konkreetseid juhtumeid, vastavalt liikmemandaadi äravõtmist pärast kriminaalkorras süüdimõistmist ning mandaadist loobumist ja selle loobumise tagasivõtmist. Asjaomase liikmesriigi pädeva asutuse poolt valituks kuulutamist (või mandaadi kaotamist) ja Euroopa Parlamendile teatamist ei eristatud. Pealegi ei puuduta käesolev kohtuasi liikmesriigi poolt väljakuulutamise või teatatud valimistulemuste võimalikku kontrollimist Euroopa Parlamendi poolt, vaid liikmesriigi kohtu hinnangut Euroopa Parlamenti valitud isiku staatuse kohta.


24      Vt selle kohta 30. aprilli 2009. aasta kohtuotsus Itaalia ja Donnici vs. parlament (C‑393/07 ja C‑9/08, EU:C:2009:275, punkt 48).


25      21. juuni 1990. aasta kohtuotsus 119/1990 (ES:TC:1990:119). Vt ka nimetatud kohtuotsuse kommentaarid: Santaolalla López, F., „El juramento y los reglamentos parlamentarios“, Revista Española de Derecho Constitutional, nr 30/1990, lk 149. Autor kirjutab, et asjaolu, et kohustus anda Hispaania põhiseaduse järgimise vanne ei ole parlamendiliikme mandaadi saamise eeltingimus, on „üldiselt tunnustatud asjaolu ega vaja põhjalikke kommentaare“.


26      Hispaania parlamendi liikmete vande andmise kohta vt eelkõige Álvarez Conde, E., Tur Ausina, R., op. cit., lk 571–572.


27      Vt Santaolalla López, F., Derecho palamentario español, op. cit., lk 113. Nimetatud autori arvates võib selline tõlgendamine olla vastuolus Hispaania põhiseadusega, mille alusel kohaldatakse puutumatust mandaadi kestuse vältel, st alates valituks osutumisest.


28      Loogiliselt võttes võiks selline volituste peatamine kriminaalsüüdistuse esitamise tõttu, nagu on ette nähtud kriminaalmenetluse seadustiku artikliga 384bis, puudutada Euroopa Parlamendi saadikut, kes on valitud teises liikmesriigis kui see, kus tema vastu on algatatud kriminaalmenetlus.


29      On tõsi, et kuna kõnealuses sättes nimetatakse „immuniteeti“, siis näib see viitavat parlamendiliikme immuniteedi kõikidele vormidele, sh vastutamatusele (sisulisele puutumatusele). Kuid minu arvates ei oleks selline tõlgendamine loogiline. Esiteks on liikmesriikide õiguses sisuline puutumatus tavaliselt piiratud parlamendiliikme kohustuste täitmise raames tehtud tegudega. Kuid 1976. aasta akti artikli 7 lõike 2 alusel ei või Euroopa Parlamendi liige olla riigi parlamendi liige. Seega ei saa riigisisesest õigusest tulenevat sisulist puutumatust igal juhul Euroopa Parlamendi saadikute suhtes kohaldada. Neile annab sama tagatise protokolli artikkel 8. Teiseks ei oleks mingit mõtet piirata sisulise puutumatuse kehtivust Euroopa Parlamendi istungite perioodiga ning võimaldada kohustuste täitmisel avaldatud arvamuste asjus kohtumenetlusi algatada pärast istungite lõppemist. Selleks et sisuline puutumatus oleks tõhus, peab see olema ajaliselt piiramata. Ning kolmandaks on sisuline puutumatus absoluutne puutumatus, seega oleks sellega vastuolus Euroopa Parlamendi õigus immuniteet ära võtta, mis on sätestatud protokolli artikli 9 kolmandas lõigus. Niisiis leian, et protokolli artikli 9 esimese lõigu punkti a tuleb tõlgendada nii, et see puudutab vaid immuniteeti (menetluslik puutumatus).


30      Vt eelkõige Corbett, R., Jacobs, F., Neville, D., The European Parliament, London, John Harper Publishing, 2016, lk 76–77; Hardt, S., op. cit., lk 45; Lis-Staronowicz, D., Galster, J., „Immunitet posła do Parlamentu Europejskiego“, Przegląd Sejmowy, 2006/6, lk 9, ja Schultz-Bleis, Ch., Die parlamentarische Immunität der Mitglieder des Europäischen Parlaments, Berlin, Duncker & Humblot, 1995, lk 29 jj.


31      Vt eelkõige Euroopa Parlamendi 15. septembri 1983. aasta resolutsioon Euroopa Parlamendi liikmete staatuse kohta (EÜT 1983, C 277, lk 135) ning protokolli (nr 7) muutmise eelnõu (COM(84) 666), samuti Euroopa Parlamendi raportid, mille on koostanud raportöörid Donnez (A2-0121/86) ja Rothley (A5-0193/03).


32      10. juuli 1986. aasta kohtuotsus Wybot (149/85, EU:C:1986:310, punktid 11–13).


33      Euroopa Parlamendi 9. koosseisu esimene istungjärk algas 2. juulil 2019.


34      Vt Euroopa Parlamendi 9. koosseisu kodukorra artikli 153 lõige 2.


35      10. juuli 1986. aasta kohtuotsus Wybot (149/85, EU:C:1986:310, resolutsioon).


36      Ainus iseenesestmõistetav erand on isikud, kes asendavad saadikuid, kelle mandaat on enneaegu lõppenud.


37      10. juuli 1986. aasta kohtuotsus Wybot (149/85, EU:C:1986:310, punkt 25).


38      Toon näiteks vaid Poola põhiseaduse artikli 105 lõike 2, millega keelatakse kriminaalmenetlused parlamendisaadikute suhtes alates valimistulemuste väljakuulutamisest, samuti Hispaania kriminaalmenetluse seadustiku artiklid 751 ja 752, mida on tsiteeritud käesoleva ettepaneku punktis 22.


39      Consejo General del Poder Judiciali (kohtuvõimu kõrgeim nõukogu, Hispaania) veebilehel avaldatud juhise kohaselt toob kodanikuõiguste äravõtmine kaasa kõikide riiklike autasude ning avalikus teenistuses, sh valitavatel ametikohtadel, töötamise õiguse äravõtmise, samuti keelu saada riiklikke autasusid ning töötada avalikus teenistuses, sh valitavatel ametikohtadel (vt karistusseadustiku (código penal) artikkel 41). Lisaks toob vabaduskaotuslik karistus valimisseadustiku artikli 6 lõigete 2 ja 4 alusel kaasa nii kandideerimisõiguse puudumise kui ka ühitamatuse.


40      Vt selle kohta 12. septembri 2006. aasta kohtuotsus Hispaania vs. Ühendkuningriik (C‑145/04, EU:C:2006:543, punkt 78).


41      Lõpuks peab eelotsusetaotluse esitanud kohus hindama 14. oktoobri 2019. aasta kohtuotsuse täpseid tagajärgi.


42      6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Delvigne (C‑650/13, EU:C:2015:648, punkt 44).